← Eesti

2-17-6442/75

Obsah (11)§ 657§ 651§ 652§ 654§ 633§ 436§ 163§ 171§ 178§ 190§ 179

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-6442 Otsuse tegemise aeg ja koht 30.09.2020, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Too

§ 657lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

45.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Arvestades apellatsioonkaebust ja 09.09.2020 ringkonnakohtu istungil kostja esitatud täpsustust, on maakohtu otsust vaidlustatud üksnes kostjalt hageja kasuks väljamõistetud põhinõude ja viivise ning menetluskulude jaotuse osas. Seega ülejäänud osas, s.o intresside 4033,59 eurot väljamõistmine, maakohtu otsust vaidlustatud ei ole ja ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust seetõttu ei kontrolli.

  1. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt vaidlustab kostja maakohtu otsuse peamiselt põhjusel, et maakohus hindas valesti tõendeid, lugedes hageja saadetud teate käenduskohustuse täitmiseks kostja poolt kättesaaduks hageja paljasõnaliste väidete põhjal, tuvastas ebaõigesti, et laenu andes hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ja teavitamise kohustust ning viivisenõuet vähendades jättis maakohus kostja väited tähelepanuta ja põhjendamatult VÕS § 159 lg 2 kohaldamata.
  2. Ringkonnakohus apellatsioonkaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist maakohtu lahendi põhjal ei 8

(11)tuvastanud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ja kohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Samuti on kohus jaganud õigesti tõendamiskoormuse. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. 48.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 49. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt

§ 654

lg-s 6 sätestatust neid ei korda ega pea vajalikuks veelkord igat väidet eraldi käsitleda. Vastuseks apellatsioonkaebuse peamistele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Vastupidiselt kostja hinnangule asus maakohus ringkonnakohtu arvates põhjendatud seisukohale, et kostjat teavitati õigeaegselt tema maksekohustusest ja seega ei ole hageja kaotanud õigust kostja vastu käenduslepingust tulenevate nõuete esitamiseks. Maakohus hindas õigesti hageja esitatud tõendit, mille kohaselt saatis hageja 21.04.2015 kostjale nõudekirja tähitult hagejale viimasele teadaolevale aadressile, ja tegi põhjendatud järelduse, et sellega on TsÜS § 69 lg 2 ja käenduslepingu p 7 nõuded täidetud ning kostjat õigeaegselt tema maksekohustusest teavitatud. Maakohtu poolne tõendi analüüs ja sellele rajatud kohtu järeldus on esitatud kohtuotsuse põhjendustes piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt.
  2. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et eelpool viidatud tähitud kiri tagastati hagejale ning heidab maakohtule ette, et kohus jättis põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja elukoht muutus aprillis 2015 perekondlikel põhjustel. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb

§ 633

lg 5 järgi apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (

§ 652lg 4 esimene lause).

Kuivõrd mõlemad kostja väited on apellatsioonimenetluses esitatud esmakordselt ja kostja ei ole põhjendanud nende asjaolude maakohtus esitamata jätmist, jätab ringkonnakohus need väited tähelepanuta. 52. Kostja on apellatsioonkaebuses endiselt seisukohal, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja leiab, et maakohus jõudis selles osas üllatuslikult vastupidisele järeldusele. Ringkonnakohtu hinnangul analüüsis maakohus piisava põhjalikkusega, milliseid üldiseid põhimõtteid tuleb laenuandjal laenu väljastamisel arvestada ja mida eelnevalt kontrollida. Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et hageja hindas laenu väljastamisel laenuvõtja äriplaane, nii laenusaaja kui ka käendaja krediidivõimekust ja nende senist positiivset maksekäitumist ning vastas kostja esitatud vastuväidetele. Maakohus leidis õigesti, et asjaolust, et laenu tagamiseks seatud hüpoteegid ei olnud piisavad, et nende realiseerimisest tasuda laenujääk laenulepingu lõppemisel, ei saa teha 9

(11)järeldust, et vastutustundliku laenamise põhimõtet oli rikutud. Maakohus juhtis põhjendatult tähelepanu sellele, et kostjal, kes oli laenusaaja juhatuse liige ja laenusaaja omanikuks oleva OÜ Transosilia Invest ainuosanik, pidi endal olema kõige parem ülevaade ettevõtte majandustegevusest, finantsseisundist ja ettevõtte võimekusest täita endale võetud kohustusi. Kostja ei saanud eeldada, et käenduslepingu sõlmimine ei too endaga mitte mingil juhul kohustusi kaasa ja käendaja ei kanna mingit riski, kui laenusaaja äriplaan peaks ebaõnnestuma ja laenu tagatiseks antud kinnistuid ei õnnestu laenusaaja pankrotimenetluses võõrandada sellises väärtuses, nagu neid oli laenu andmisel hinnatud. Kostja ei ole tõendanud väidet, et tal puudus võimalus kaasa rääkida käenduslepingu tingimuste osas või arusaamine talle käenduslepingust tekkivatest kohustustest.
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et talle oleks hageja tegevusest tekkinud kahju. Laenusaaja pankroti väljakuulutamisest, ei saa järeldada kostjale kahju tekkimist hageja tegevuse tõttu. Kuna laenusaaja ei tagastanud tähtajaks laenu ega tasunud intresse, siis oli hageja õigustatud alustama laenusaaja vastu täitemenetlust oma nõude täitmiseks ja esitama kostja kui käendaja vastu nõude.
  2. Viivisenõude vähendamise kontekstis toob kostja kaebuses esile, et maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited ja esitatud tõendid, mille kohaselt on käendusleping tühine ning viivitamise põhjused üksnes hageja tegevusest lähtuvad. Kostja ei ole ringkonnakohtu arvates esitanud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada käenduslepingu tühisust. Tegemist oli tavapärase käenduslepinguga, millega äriühingu laenukohustuse täitmist tagas äriühingu juhatuse liige, kes oli ka äriühingu osaniku omanik ja omas seetõttu täit ülevaadet käendusest tulenevatest riskidest. Samuti ei saa järeldada, et hageja tegevus oleks põhjustanud kostjale kohustuse tasuda viivist.
  3. Kostja leiab ekslikult ka seda, et maakohus jättis viivisenõude lahendamisel põhjendamatult kohaldamata VÕS § 159 lg
  4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole VÕS § 159 lg 2 viivisenõude lahendamisel kohaldatav (vt Riigikohtu 15.11.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-06, p 15). Võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist tuleneb seadusest (VÕS § 113 lg 1) ning kohustuse täitmisega viivituses oleval võlgnikul tuleb sellega põhimõtteliselt alati arvestada. Juhul kui viivis on ebamõistlikult suur, saab kohus seda VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 lähtudes võlgniku taotluse alusel vähendada mõistliku suuruseni. Praegusel juhul on maakohus tuvastanud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohased asjaolud ja viivisenõude osalist rahuldamist nõuetekohaselt (

§ 436ja § 442 lg 8) põhjendanud.

Maakohus on vaidlustatud otsuses vähendanud viivist alla VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ja puudub igasugune alus vähendada viivist nullini, nagu soovib kostja. 56. Kostja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus põhjendatult

§ 163lg 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Menetluskulud on põhjendatud jätta hageja kanda üksnes sellise kostja poolse kompromissettepaneku korral, mis oleks olnud ligilähedane hagi rahuldamise ulatusele. Pelgalt kostja soov lahendada vaidlus kokkuleppel, kuid sellistel tingimustel, millistel vastaspool ei ole nõustunud ja mis ei vasta ka hagi rahuldamise suurusjärgule, ei anna alust jätta menetluskulud

§ 163lg 2 järgi poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 10

(11)57. Arvestades, et kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Kuivõrd hagejal apellatsiooniastmes menetluskulud puuduvad, ei määra ringkonnakohus menetluskulusid kindlaks. 58.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 59. Ringkonnakohus andis 18.06.2019 määrusega kostjale menetlusabi, võimaldades tasuda apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu 1800 eurot osamaksetena 6 kuu jooksul (6x300). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kostja tasunud otsuse tegemise aja seisuga 2 osamakset, s.o 600 eurot (2x300). Seega on kostjal tasumata 4 osamakset, s.o 1200 eurot (4x300). Ringkonnakohus leiab, et

§ 190

lg 5 ja § 179 lg 1 järgi tuleb riigilõiv 1200 eurot kostjalt välja mõista riigi tuludesse. Vastavalt

§ 179

lg-le 9 menetluskulude riigituludesse tasumise nõudega viivitamise korral peab tasuma kohustatud isik viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.