Obsah (13)

§ 162§ 436§ 657§ 442§ 329§ 5§ 438§ 232§ 367§ 4§ 230§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 22.01.2021, Tallinn Kohtuasja

) § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 162lõike 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kostja põhjendatud ja vajalike kulude suuruseks on 280 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt välja hageja menetluskulud.
2. Apellant leiab, et maakohus jõudis otsuses väärale järeldusele, kui leidis, et hageja ja kostja vahel puudub õigussuhe, mille alusel saab hageja kostja vastu konkreetset rahalist nõuet esitada. Maakohus rikkus otsuse tegemisel

§ 436lõikeid 1 ja 4.

Maakohtu otsus on osaliselt ka vastuoluline. Samuti ei kohelnud maakohus pooli võrdselt, rajades otsuse üksnes kostja paljasõnalistele väidetele.

1. Maakohus ei tuvastanud lepingupoolte tegelikku tahet ja lepingu sõlmimis eesmärki VÕS § 29 alusel. Apellant ei nõustu kohtuga nagu oleks ta ise lepingu täitmisel mõistnud, et lepingust tulenevad kohustused tuleb täita Toolcapil, sest adresseeris arved Toolcapile. Faktooringlepingute puhul märgitakse alati arvete saajateks tegelik tellija, kuna faktoori näol on tegemist finantseerijaga, mitte kauba/toote tegeliku tellijaga. Faktooringlepingute puhul edastab tellija kõik faktooritavad arved faktoorile täitmiseks, mille alusel faktoor tasub arved tellija eest või annab selles ulatuses krediiti. Seega ei saanud apellant esitada arveid faktoori nimele.
2. Lähtudes 01.03.2017 lepingu eesmärgist ja poolte tegelikust tahtest lasus tasumise kohustus kostjal kui faktooril. Kohtuistungil andis kostja selgituse, et tema krediteeris kahe osapoole vahelist töövõtulepingut ja selles suhtes oli kostja krediteerija ehk kolmas isik. Käesoleval juhul on faktoor andnud krediiti selliselt, et tasub Toolcapi eest arved hagejale. Sellise tegevusega on kostja andnud Toolcapile laenu. Kostja ise kinnitas kohtuistungil, et andis Toolcapile krediiti tema eest arveid makstes. Kostja väidab paljasõnaliselt, et varasemalt arvete tasumine ei tähenda, et ta pidi ka hiljem tasumist jätkama. Maakohus ei nõudnud lepingupoolte tegeliku tahte väljaselgitamiseks kostjalt tõendite esitamist. Kostja vastuväiteid on paljasõnalised ja tõendamata. Juhul, kui kostja oli üksnes ja vaid krediteerijaks, jääb selgusetuks kolmepoolse lepingu sõlmimine kostja poolt. Kohtuistungil kostja kõnealusele küsimusele selgitust ei osanud 4 2-19-9634 anda. Kostja väide, et tema kohustuseks oli anda vaid krediiti Toolcapile, on vastuolu tema enda varasema käitumisega (kolmepoolse lepingu alusel maksete tasumisega apellandile).
3. Olulise tähtsusega lepingu tõlgendamisel on asjaolu, et ka Toolcap sai aru, et tasumise hagejale tasumise kohustus on kostjal (vt Toolcapi e-kiri). Toolcap selgitas, et on Fort Finance OÜ-le vastavalt sõlmitud lepingule tasunud ja edastas maksekorraldused, millest nähtuvalt oli maksete aluseks laenuleping. Seega on nii apellant kui Toolcap ja varasemalt ka kostja tõlgendanud lepingut ühte moodi - kostja kohustuseks 01.03.2017 lepingu alusel oli tasuda hagejale maksed Toolcapi asemel/eest. Ka kostja varasem käitumine on olnud kooskõlas lepingu eesmärgiga - kõik varasemad arved on tasunud kostja, mitte Toolcap. Käitumise kui kaudse tahteavalduse arvestamine tõlgendamisel võimaldab vaidluse korral arvesse võtta poolte tegelikku arusaamist lepingutingimuse sisust ja jätta kõrvale lepingu tekst (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-115-11 (punkt 7), 3-2-1-121-06 (punkt 18)). Lepingu olemuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda lepingu sisust, mitte pealkirjast (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75, VÕS § 29).
4. Olukorras, kus kostja on tasunud Toolcapile adresseeritud arved kolmepoolsest kokkuleppest alates näitab selgelt kostja tahet ja arusaama, et tasumise kohustuse võttis ta kõnealuse lepinguga. Kostja ja Toolcapi vahel oli omakorda laenuleping. Hea usu põhimõtte kohaselt ei ole lubatud lepingupooltel vastuoluliselt käituda ja rikkuda sellega usaldust, mis on tekkinud lepingupoole väljendatud tahte sisu suhtes. Oma käitumisega mõistis kostja lepingu tingimuste tähendust samalaadselt kui apellant ja Toolcap. VÕS § 25 kohaselt võivad teatud tavad või praktika olla pooltele siduvad ja nad ei saa tugineda sellele, et nad ei saa aru lepingutingimustest või ei tea selle tegelikku tähendust. Lepingu punktis 2.1 kinnitasid pooled, et tellitud kauba eest tasutakse kostja poolt väljastatavate vahendite arvelt. Punktis 2.2 kinnitas hageja, et loeb kostja poolt hagejale tasutud summad tasutuks Toolcapi nimel ja Toolcapi kohustuse täitmiseks ega esita Toolcapile täiendavaid ostuhinna tasumise nõudeid. Punktist 2.4 nähtub, et Toolcap saab kauba kätte kostja nõusolekul ning et kostjal puudub õigus hoida kaupa kinni kui Toolcap on rahuldanud nendevahelise laenulepingust tulenevad nõuded. Seega oli Toolcapi ja kostja vahel sõlmitud laenuleping tingimusel, et kostja annab Toolcapile laenu selliselt, et tasub Toolcapi eest arved hagejale ja Toolcap maksab laenulepingu alusel vastavad summad kostjale tagasi. Nimetatu nähtub ka Toolcapi kinnitusest, et on laenu kostjale maksnud.
5. Apellant selgitab, miks üldse 01.03.2017 kolmepoolne leping sõlmiti. Toolcapi puhul on tegemist Eesti ettevõttega, mis on registreeritud Iirimaal, mille eelkäijaks oli Decto OÜ (endine juhatuse liige samuti Martin Tooma nagu Toolcapil), mis valmistab nutitelefonile lisaseadmeid. Neid lisaseadmeid tootis hageja. Decto OÜ-ga oli apellandil pikaajaline koostöö, mis ei lõppenud edukalt ning Dectol OÜ-l jäi apellandile tasumata võlg. Hilisemalt pöördus endine Decto OÜ ja nüüdne Toolcapi juhatus uue projektiga seoses taas apellandi poole. Kolmepoolne kokkulepe sai sõlmitud eesmärgiga, et garanteerida/tagada tellitud toodete eest tasumine apellandile. Apellant on varasemalt käsitlenud antud kokkulepet ka kui garantiilepet. See käsitlus on selgelt nähtav hagi lisast 4, kus Toolcap ise viitab, et nimetatud kokkulepe sai niigi rohkem tehtud kindlustunde tekitamiseks apellandi ja Toolcapi vahel. Vastustaja seisukoht
6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 5 2-19-9634 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega rahuldab hagi (

§ 657lõike 1 punkt 2) ning jaotab menetluskulud mõlemas kohtuastmes.

27.

§ 442lõike 5 alusel lahendab kolleegium seni lahendamata taotlused.

11.01.2021 menetlusdokumendis esitas kostja taotluse määrata ekspertiis, et saada teada, kuidas saab mõistlik inimene aru 01.03.2017 dokumendi teksti lausest „Tagamaks Finantseerija poolt väljastatud krediidi tagasimaksmise kindlustamist lepivad pooled kokku …“. Samuti taotleb kostja korraldada kohtuistung eksperdi ülekuulamiseks. Ringkonnakohus taotluste rahuldamiseks alust ei näe. 01.03.2017 dokumendi näol on tegemist mitmepoolse tehinguga, mille tõlgendamine toimub VÕS §-s 29 sätestatud reeglite järgi ja kuulub kohtu pädevusse. Juba apellatsioonkaebuses tugines hageja sellele, et maakohus ei tõlgendanud tehingut piisavalt ega vastavuses viidatud sättega. Seega sai kostja juba vastuses kaebusele esitada nimetatud taotlused (

§ 329lõige 1).

Kostja seda ei teinud ja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 11.01.2021 taotlus on esitatud hilinemisega ja selle menetlemine põhjustaks asja lahenduse viibimist.

1. Poolte vahel on senini vaidlus, kas 01.03.2017 tehingu (t lk 5) alusel tekkisid nende vahel sellised lepingulised suhted, mis annavad hagejale õiguse nõuda kostjalt lepingu kolmandale osapoolele tarnitud kauba eest tasumist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et tehing oli allkirjastatud kolme osapoole poolt, kusjuures kolmandaks tehingu osaliseks oli käesoleva kohtumenetluse väline juriidiline isik Toolcap. Samuti puudub vaidlus, et kostja ja Toolcapi vahel olid 01.03.2017 tehingu sõlmimise ajal laenulepingulised suhted ning hageja ja Toolcapi vahel töövõtulepingulised suhted. Hageja kvalifitseeris maakohtus enda suhte kostjaga faktooringulepinguks VÕS § 256 alusel (t lk 27-30). Kostja eitab faktooringusuhet, leides, et 01.03.2017 lepinguga ei loovutanud hageja oma nõuet Toolcapi vastu kostjale. Kostja selgitas, et tasus Toolcapile antud krediidi arvel hageja varasemad arved Toolcapi eest kolmanda isikuna, kuid see ei loonud iseseisvat kohustust hageja ees, mille täitmist hageja nõuda saaks (t lk 33 pöördel). Maakohus asus seisukohale, et kolmepoolne faktooringusuhe tõendatud ei ole, samuti ei ole kostjal lepinguvälist kohustust tasuda hagejale viimane osa hageja poolt Toolcapi tarnitud kauba eest.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et 01.03.2017 tehingut ei ole alust tõlgendada VÕS § 256 kohase faktooringulepinguna. Samas rikkus maakohus otsuse põhjendamisel

§ 442

lõikes 8 sätestatud sisulise lahendi põhjendamise reegleid, jättes käsitlemata osa hageja tõenditest ja võtmata seisukohti menetlusosaliste kõigi väidete kohta. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

1. VÕS § 256 kohaselt kohustub faktooringu klient loovutama faktooringulepinguga faktoorile faktooringuvõlgniku vastu rahalise nõude, mis tuleneb lepingust, mille alusel klient müüb võlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või andma kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, mh korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. Hageja käsitluse kohaselt osales Toolcap kolmepoolses õigussuhtes faktooringuvõlgnikuna, hageja faktooringu kliendina ja kostja faktoorina (lepingulise esindaja selgitus maakohtu 05.12.2019 istungi protokollis ajamärgi 00:32:58 all; t lk 43 pöördel). Seega pidi leidma tõendamist, et 01.03.2017 tehinguga loovutas (kohustus loovutama) hageja kostjale töövõtulepingust tuleneva rahalise nõude Toolcapi vastu, kostja aga kohustus tasuma hagejale nõude eest ja kandma nõude 6 2-19-9634 täitmata jäämise riisikot (VÕS § 256 punkt 1) või kohustus kostja andma hagejale nõude täitmise arvel krediiti, nõuet hageja jaoks valitsema jne (VÕS § 256 punkt 2).
2. Pooltevahelise õigussuhte tuvastamiseks tuleb kohtul tehingut tõlgendada VÕS §-s 29 sätestatud reeglite alusel, arvestades poolte esiletoodud väiteid ja nende tõendamiseks esitatud tõendeid (

§ 5lõige 1).

Hageja tõi maakohtus esile järgmised elulised asjaolud: Toolcap soovis osta hagejalt viimase poolt valmistatavaid alkomeetreid ja teavitas hagejat, et kasutab tasumiseks kostjalt saadavat krediiti; hageja, kostja ja Toolcap sõlmisid 01.03.2017 kolmepoolse kokkuleppe ja pandilepingu; pärast kokkuleppe sõlmimist esitas Toolcap hagejale tellimuse, kokku lepiti tasumine ositi; kostja tasus temale hageja poolt esitatud 5 Toolcapi arvet; kostja jättis tasumata viimase osa hinnast (viimase hageja poolt esitatud arve). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on loetletud asjaolud tõendatud hageja esitatud dokumentaalsete tõenditega või puudub nende osas vaidlus (t lk 5-7 pöördel; 05.12.2019 kohtuistungil võttis kostja omaks 5 arve tasumise). Kostja ei ole hageja elulistele asjaoludele vastu vaielnud ega omapoolseid tõendeid esitanud.

1. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tahtest ja kui ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lõike 4 kohaselt lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Lõikest 5 tulenevalt tuleb tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi (punkt 1), tõlgendust, mille samad lepingupooled on samale tingimusele varem andnud (punkt 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (punkt 3), lepingu olemust ja eesmärki (punkt 4) ja tavasid ning lepingupoolte praktikat (punkt 6). Lõike 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest.
2. Lepingudokumendist (t lk 5-6) nähtuvalt sisaldas tehing mh järgmist üldinfot ja kokkuleppeid: punktis 1 - Toolcap (lepingus „tellija“) on tellinud hagejalt (lepingus „tarnija“) 10 000 alkomeetrit, millised hageja toodab vastavalt kokkulepitud ajagraafikule; tellimuse jõustamiseks on Toolcap kohustatud tasuma hagejale vastavalt lepingus sisalduvale graafikule osi (ettemaks jne); hageja kinnitab, et on teadlik faktist, et Toolcap kasutab tellimuse eest tasumiseks kostja poolt Toolcapile pakutavat krediiti; punktis 2 – tagamaks kostja väljastatud krediidi tagasimaksmist lepiti kokku: 2.1 – osapooled on teadlikud, et Toolcap ostab hagejalt kauba, mille eest tasutakse kostja poolt Toolcapile väljastatavate vahendite arvelt; 2.2 – hageja kinnitab, et loeb kostja poolt hagejale tasutud summad tasutuks Toolcapi nimel ja Toolcapi kohustuse täitmiseks ning hageja ei esita Toolcapile täiendavaid ostuhinna tasumise nõudeid; 2.3 ja 2.4 – tagamaks kauba transporti pandib Toolcap kauba kostja kasuks; hageja ei väljasta kaupa Toolcapile kostja kirjaliku nõusolekuta; kostjal ei ole õigust hoida kaua kinni pärast seda, kui Toolcap on rahuldanud tema ja kostja vahelisest laenulepingust tulenevad nõuded.
3. Lepingu täitmise kohta on kostja esitanud järgmised tõendid: 15.06.2017 Toolcapi tellimus (t lk 7), tasumata arve 18.08.2017 (t lk 7 pöördel) ja Toolcapi nimel lepingu allkirjastanud isiku 07.08.2018 e-kiri hagejale, millest nähtuvalt sai Toolcap kolmepoolsest lepingust aru, et kostja võttis sellega endale kohustuse tasuda hageja arved, et leping saigi tehtud rohkem kindlustunde tekitamiseks hageja ja Toolcapi vahel, et Toolcap on vastavalt lepingule kauba eest tasunud ja vabastanud kauba pandi alt septembris 2017 (t lk 8).
4. Kolleegium on vaidlustamata eluliste asjaolude ja hageja esitatud tõenditega tõendamist leidnud asjaolude alusel seisukohal, et hageja väide faktooringusuhtest ei ole tõendatud. Kuna hageja ei väida, et tema oleks saanud kostjalt laenu, ei saa kõne alla tulla VÕS § 256 punkti 2 kohane faktooringuleping. Seega saab tulla kõne alla VÕS § 256 punkti 1 kohane faktooringukokkulepe, mille puhul peab tõendamist leidma, et hageja loovutas kostjale rahalise nõude Toolcapi vastu ning et kostja kohustus tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata 7 2-19-9634 jätmise riisikot. Kolleegium nõustub kostjaga, et lepingudokumendist ega muudest tõenditest ei saa järeldada hageja tahet loovutada 01.03.2017 tehinguga kostjale Toolcapi vastu alkomeetrite tootmisest ja müügist tulenev rahaline nõue ning kostja tahet omandada tasu eest hageja kirjeldatud nõue ning astuda seeläbi suhtes Toolcapiga hageja kui võlausaldaja asemele uue võlausaldajana (vt ka VÕS § 164 lõiked 1, 2). Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et hageja nõuet ei saa rahuldada faktooringulepingust tuleneva õigussuhte alusel.
5. Samas on kolleegium seisukohal, et maakohus ei analüüsinud, kas poolte vahel võis 01.03.2017 tehingu alusel tekkida muid, kui hageja poolt välja pakutud lepingulisi suhteid. Sellega rikkus maakohus otsuse tegemisel

§ 442

lõiget 8 ja § 438 lõiget 1.

§ 436

lõike 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lõike 1 kohaselt on õigussuhte kvalifitseerimine (asja lahendamiseks kohase õigusakti kohase sätte leidmine) kohtu ülesanne. Tegemist on olulise rikkumisega, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise ja mille tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada. 37. Kolleegium on seisukohal, et eelnevalt tuvastamist leidnud vaidluse all mitteolevate eluliste asjaolude ja 01.03.2017 lepingu tõlgendamise kaudu on

§ 232

lõike 1 kohase piisava veenvusega tõendatud, et lepinguga võttis kostja endale kohustuse tasuda hageja poolt temale esitatavad Toolcapi arved (st tasuda Toolcapi eest saadud kauba eest), et Toolcapi ja kostja vahel olid laenusuhted ja et tegemist oli mh Toolcapi kohustuse hageja ees tagamise eesmärgil tehtud tehinguga. Nimetatu järeldub kogumis järgmistest asjaoludest: kolmepoolse tehingu punktides 2.1 ja 2.2 lepiti kokku, et kauba eest tasutakse finantseerija (st kostja) poolt ja et tarnija (st hageja) ei esita tellijale (st Toolcapile) tasu saamisel täiendavaid tasunõudeid; hageja esitas Toolcapile adresseeritud kõik arved kostjale ja kostja tasus neist 5, jättes tasumata viimase arve; kostja ei lükanud ümber Toolcapi nimel lepingu sõlminud isiku väidet, et lepinguga võttis kostja endale kohustuse tasuda hageja arved ja et leping oli tehtud kindlustunde tekitamiseks hageja ja Toolcapi vahel. Eelnevat tõlgendust ei välista asjaolu, et vastavalt lepingu punktile 2.2 loeti summad tasutuks Toolcapi nimel ja Toolcapi kohustuse täitmiseks. Leping alkomeetrite tootmiseks ja müümiseks oli sõlminud Toolcap ja seetõttu on eluliselt mõistetav, et kauba eest tasumise kohustust käsitleti Toolcapi kohustusena. Eelnevat tõlgendust ei lükka ümber kostja väide, et tema tasus kolmanda isikuna VÕS § 78 mõttes. Kostja ei ole toonud esile mistahes elulisi asjaolusid seonduvalt 01.03.2017 tehingu sõlmimise ega täitmisega. Kui kõik osapooled oleksid lepingu eesmärgist selliselt aru saanud, ei oleks olnud üldse vaja käsitleda tasumisega seonduvaid asjaolusid kolmepoolses kokkuleppes (kostja eesmärgi saavutamiseks oleks piisanud vaid laenulepingu tagamiseks pandilepingu ja sellega seotud kokkulepete sõlmimisest).

1. Kolleegium on seisukohal, et eeltoodu alusel on võimalik hageja ja kostja vahelist õigussuhet tõlgendada Toolcapi kohustusega hageja ees ühinemisena VÕS § 178 mõttes hageja nõude tagamise eesmärgil. Nimetatud sätte lõike 1 kohaselt võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. Sama sätte lõike 2 kohaselt võib kolmas isik kohustusega ühinemise kokku leppida nii võlgniku kui võlausaldajaga. Lõike 3 kohaselt kui ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, kohaldatakse vastavalt VÕS §-s 144 sätestatud vorminõudeid. Lõike 4 kohaselt tekib ühinemisel solidaarkohustus ja kui ühinetakse nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks VÕS §-des 145,149 ja 152 sätestatut. Ka viidatud käenduslepingu regulatsioonist ei tulene kohtule takistusi pooltevahelise õigussuhte kohustusega ühinemisena tuvastamiseks. VÕS § 65 lõike 1 alusel võib võlausaldaja nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuse täielikku või osalist täitmist kas kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kolleegium märgib, et eelnev tõlgendus ei välista, et tehingu eesmärgiks oli ka kostja poolt välja toodud tema nõude Toolcapi vastu tagamine (pandileping), kuid käesolevas vaidluses ei ole selle käsitlemine oluline, kuna selle alusel ei ole nõuet esitatud. 8 2-19-9634
2. Eeltoodust tulenevalt on hageja õigustatud esitama vaidlusalust nõuet kostja vastu. Ringkonnakohus lahendab hageja nõude. Kostja ei ole esitanud (alternatiivseid) vastuväiteid selle kohta, et hageja tasunõue tema ja Toolcapi vahel 15.06.2017 pakkumise alusel alkomeetrite tootmiseks ja müümiseks sõlmitud töövõtulepingu alusel on muutunud sissenõutavaks. Samuti, et Toolcap on valmistatud kauba kätte saanud ega ole esitanud selle kohta mistahes pretensioone. Vastuväiteid ei ole esitatud ka 18.08.2017 arvelt nähtuvale tasumata summa suurusele. VÕS § 149 lõikest 1 tulenevalt on kohustusega ühinejal õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, v.a need, mis on seotud põhivõlgniku isikuga. Seega kuulub hageja põhinõue 13 099.35 eurot rahuldamisele VÕS § 108 lõike 1, § 635 lõike 1 ja § 637 lõigete 3 ja 31 alusel.
3. Hageja on esitanud ka VÕS § 113 lõike 1 ja

§ 367

alusel hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise saamiseks seaduses sätestatud määras alates arvel märgitud tasumise kuupäevast, s. o 30 päeva möödumisest arve esitamisest 19.09.

1. Ka selles osas ei ole kostja esitanud mistahes (alternatiivseid) vastuväiteid. Ringkonnakohus rahuldab viivise nõude selliselt, et mõistab otsuse seisuga välja sissenõutavaks muutunud viivise kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seisuga 22.01.2021 moodustab sissenõutavaks muutunud viivis seaduses sätestatud määras 3481.52 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee).
2. Vastuseks eelpool käsitlemata poolte väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kaebuses sisalduvad hageja etteheited kostjale seonduvalt sellega, et kostja ei esitanud maakohtus tõendeid enda väidete tõendamiseks ei ole asjakohased.

§ 4

lõike 2 kohaselt määravad pooled mh menetluse käigu ja otsustavad taotluste esitamise.

§ 5

lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama sätte lõike 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Eeltoodust tulenevalt pidi käesolevas asjas tõendama hageja neid asjaolusid, mille alusel tema leiab, et kohus saab tuvastada tema ja kostja vahel sellise õigussuhte, mis annab talle õiguse nõuda kostjalt Toolcapile adresseeritud 18.08.2017 arve nr 0020911 (t lk 7 pöördel) tasumist ja kostjale kohustuse arve tasuda. Kas ja milliste tõenditega hageja väiteid/tõendeid ümber lükata oli õigus kostjal endal otsustada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 42. Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad nii maakohtu- kui apellatsioonimenetluse kulud vastavalt

§ 162lõike 1 ja § 171 lõike 1 alusel kostja kanda.

43. Kuna maakohus ei määranud kindlaks rahaliselt hageja menetluskulusid, ei tee seda ka ringkonnakohus (

§ 174lõige 4).

Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist (

§ 177lõige 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin 9