Obsah (7)

§ 651§ 456§ 652§ 436§ 2§ 442§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 07. mai 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-18053 K

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 150 euro suuruses summas alates 19.11.2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni ning jättis välja mõistmata elatise võlgnevuse 3643 eurot ületavas osas. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 järgi jõustunud.

54. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja poolt esitatud täiendavate tõendite osas. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks vastu võtta hageja poolt vastuapellatsioonkaebusele lisatud täiendavaid tõendeid.

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme 12 2-19-18053 kohtus.

§ 652

lg 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebusele lisatud kinnistusraamatu ja ehitisregistri väljatrükid ning 16.07.2020 eluruumi üürileping on esitatud hilinemisega ning hageja ei ole põhjendanud, mis põhjusel ei olnud tal võimalik neid maakohtus esitada. Samuti ei ole hageja põhjendanud, et tal puudus võimalus maakohtus esitada väiteid selle kohta, et kostja juures on hageja poolt kasutatav elamispind oluliselt väiksem kostja poolt väidetust. Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt Riigikohtu 11.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Hageja ei ole vastuapellatsioonkaebuses esile toonud, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud. Kolleegium leiab, et ehkki

§ 436

lg 6 kohaselt ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega, ei ole antud sätte mõttega kooskõlas see, kui vastuväiteid esitatakse alles apellatsioonimenetluses. Seetõttu jätab ringkonnakohus hageja väited kostja elamispinna suuruse ja hageja poolt kostja juures kasutatava elamispinna osa kohta tähelepanuta ning kostja 02.11.2020 e-kirja vastu võtmata. Samuti jätab ringkonnakohus vastu võtmata hageja vanemate 27.02.2020 kirjavahetuse koroonapandeemia teemal, kuna see tõend ei oma kolleegiumi arvates asja lahendamisel tähtsust. Viiruse levikust tulenevatest ajutistest piirangutest omavahelisel suhtlemisel ei saa ringkonnakohus igakuise elatise nõude lahendamisel teha järeldust selle kohta, et kohus ei saaks enam kehtivast suhtlemise korrast lähtudes elatist välja mõista. Eelduslikult on viiruse levikust tulenevad piirangud ajutised ja vanemad saavad edasiselt lähtuda kehtivast suhtlemise korrast. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus vastu võtmata ka hageja poolt 22.03.2021 esitatud täiendavad tõendid hageja vanemate kirjavahetuse võimalike suhtlemist takistavate piirangute teemal. 55. Hageja märkis 22.03.2021 menetlusdokumendis, et kui kohus arvestab kostja elamispinnana 120 m2, soovib hageja, et kohus arvestaks ka täiendava pinnaga, mida hageja kasutab ema juures elades ning võtaks vastu selle tõendamiseks täiendava tõendi. Samuti esitas hageja täiendavad tõendid selle kohta, et Hispaanias elades on hageja kulud samaväärsed kuludele Eestis, e-kirja vanemate vahelise suhtlemise kohta hageja hariduse osas ja rahvastikuregistri väljavõtted. Ringkonnakohus jätab ka need tõendid

§ 652

lg 3 ja 4 alusel vastu võtmata, kuna hageja ei ole põhjendanud nende hilinenult esitamist. Hageja poolt esitatud Sotsiaalkindlustusameti väljatrüki hageja emapalga lõppemise kohta jätab ringkonnakohus vastu võtmata põhjusel, et see tõend ei oma asja lahendamisel tähtsust. Hageja ei ole esile toonud, et emapalga lõppemine mõjutaks mingil viisil vanemate poolset hageja ülalpidamise kohustuse täitmist. 56. Samuti esitas kostja 05.04.2021 täiendavad seisukohad ja tõendid. Ringkonnakohus jätab need tähelepanuta ja tagastab muus kui kostja pangakonto väljavõtte osas. Ringkonnakohus uuendas 23.03.2021 menetluse selle tõttu, et hageja esitas 22.03.2021 mitmeid väiteid ja tõendeid, mille kohta oli vaja kostja seisukohta. Kohus peab hea seisma selle eest, et menetlus oleks ökonoomne, toimuks mõistliku aja jooksul ja oleks võimalikult väikeste kuludega. Samas peab kohus lahendama asja õigesti ning võimaldama vajalikus ulatuses menetlusosalistele oma seisukohtade ja tõendite esitamist (

§ 2

). Menetlusosalised said ringkonnakohtus võimaluse esitada oma viimased seisukohad. Seega on asja lahendamiseks olulised asjaolud saanud menetlusosalised juba esile tuua ja tõendid esitada. Ringkonnakohus ei ole kostjale 13 2-19-18053 andnud lisaks sellele tähtaega täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks ning ringkonnakohus ei pidanud seda vajalikuks. Kuna kostja täiendavate seisukohtade ja tõendite vastuvõtmine põhjustaks menetluse viibimise ega oleks seetõttu tsiviilkohtumenetluse eesmärkidega kooskõlas, ei pea ringkonnakohus võimalikuks neid vastu võtta. Ringkonnakohus arvestab eeltoodust tulenevalt üksnes kostja vastustega hageja 22.03.2021 väidetele ning asja õige lahendamise huvides tuleb vastu võtta kostja poolt esitatud pangakonto väljavõte elatise maksmise kohta. Selle tõendi vastuvõtmine ei põhjusta ringkonnakohtu hinnangul menetluse viibimist.

1. Pooled vaidlustavad kaebustes osaliselt maakohtu poolt tuvastatud hageja vajaduste ja nende rahuldamiseks vajalike kulude suuruse. Hageja leiab, et maakohus on ebaõigesti vähendanud kulu pesumasina ja kuivati liisingumaksetele, eluasemele, toidule, majapidamisele, hügieenile, mööblile, voodiriietele, rätikutele, pesule ja koristusvahenditele ning on ebaõigesti jätnud arvesse võtmata kulu veefiltrile. Kostja leiab, et maakohus on ebaõigesti võtnud arvesse kulu pesumasina ja kuivati liisingumaksetele ning oleks pidanud eluasemekulu rohkem vähendama. Pooled ei vaidle seega maakohtu poolt tuvastatud järgmiste hageja igakuiste kulude üle: kõrvalkulud tarbitud teenuste eest summas 27 eurot (edasiulatuva nõude osas 25,67 eurot); kulud televisioonile ja internetile 9 eurot (edasiulatuva nõude osas 9,33 eurot); toidu- ja majapidamiskulud 200 eurot (edasiulatuva nõude puhul toidukulud 200 eurot ja majapidamiskulud koos hügieenikuluga 15 eurot); riided, jalanõud, mänguasjad, spordivahendid kokku 60 eurot; tervishoiukulu 10 eurot (edasiulatuva nõude puhul 20 eurot); kulu mööblile, voodiriietele, rätikutele, pesule ja koristusvahenditele 10 eurot (elatise võlgnevuse nõude osas); kulu mööblile, voodipesule ja tehnikale 10 eurot (edasiulatuva nõude osas); kulu raamatutele ja kirjatarvetele 8 eurot (edasiulatuva nõude osas); kulu mänguasjadele 10 eurot (edasiulatuva nõude osas); kulu veepudelile 2,17 eurot (edasiulatuva nõude osas). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kohus jättis arvesse võtmata kulud hobidele ja treeningutele ning edasiulatuva nõude osas transpordikulu ja lastehoiukulu. Seega ei vaidle pooled hageja vajaduste ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste üle elatise võlgnevuse nõude perioodil summas 316 eurot kuus ja edasiulatuva nõude osas 360,17 eurot kuus. Järgnevalt hindab ringkonnakohus vaidlustatud ulatuses maakohtu poolt kulude tuvastamise õigsust, lähtudes poolte väidetest.
2. Kostja ei nõustu maakohtuga eluasemekulude arvesse võtmise osas summas 197,2 eurot ja hageja ei nõustu eluasemekulude vähendamisega. Hageja leiab, et perioodil 19.11.201826.06.2019 oli eluasemekulu 347,5 eurot, 26.06.2019-03.08.2019 278 eurot ja pärast seda 231,67 eurot kuus. Maakohus põhjendas 197,2 euro suurust eluasemekulu sellega, et selline kasutuseelise suurus nähtub hageja poolt esitatud tõenditest, arvestades eluruumi suurust 120 m2, elanike arvu (6 inimest) ja asjaolu, et kõik ruumid on ühiskasutuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kuna tegemist on hageja enda poolt esitatud tõenditega kasutuseelise suuruse tõendamiseks, on asjakohatu hageja poolt vastuapellatsioonkaebuses tehtud etteheide, et maakohus on võtnud kasutuseelise kindlakstegemisel aluseks ebaõiged võrdlusobjektid. Kostja ei esitanud omalt poolt teistsuguse kasutuseelise tõendamiseks tõendeid, mistõttu ei saanud maakohus muust kui hageja poolt esitatust lähtuda. Lisaks väidab hageja, et maakohus on võtnud arvesse ebaõige elanike arvu, kuna perioodil 19.11.2018 kuni 26.06.2019 kasutas hagejaga ühist eluaset Hispaanias 4 inimest, 26.06.2019 kuni 03.08.2019 Eestis 5 inimest ja pärast seda Eestis 6 inimest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti lähtunud hagejaga Eestis asuvat ühist eluaset kasutavate inimeste arvust, milleks on
3. Hageja on tuginenud maakohtus hageja kasutuseelise suuruse kindlakstegemisel Eestis asuvale eluasemele. Seega on oluline hinnata selle elukoha osas hageja kasutuseeliseid ja inimeste arvu, kes selles asukohas paiknevaid ruume vaidlusalusel perioodil kasutasid, mistõttu ei ole oluline, kui palju elanikke oli ühes elukohas hageja viibimisel Hispaanias. Hageja poolt hagiavalduses 14 2-19-18053 märgitu kohaselt kasutas vaidlusalusel perioodil aadressil PPP, Tallinn, asuvat maja 6 inimest. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus on jätnud arvestamata, et ühiskasutuse puhul on kasutuseelise väärtus väiksem kui see oleks ainukasutuse puhul. Maakohus võttis seda asjaolu arvesse, jagades ruutmeetri hinna kuuega, s.o elanike arvuga. Samuti oleks kohus kostja hinnangul pidanud kasutuseelise kindlakstegemisel arvestama ka sellega, et hageja ei ela kogu aeg aadressil PPP, Tallinn, vaid osa ajast elab Hispaanias ning sel ajal on nende Tallinnas asuv elukoht välja üüritud. Ringkonnakohus ei pea kostja väidet põhjendatuks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasutab ema juures elades emaga ühist elukohta, kas Eestis või Hispaanias. Seega kaasnevad hagejale nii või teisiti eluasemekulud, sealhulgas kasutuseelised. Hageja on tuginenud oma arvutustes Eestis asuvale eluruumile, kuna see on kostja jaoks soodsam. Ringkonnakohus peab seda põhjendatuks.
4. Maakohus leidis, et pesumasina järelmaks on põhjendatud kulu, kuid vältimatult vajalik ei ole kulu kuivati järelmaksule ja lisagarantiidele. Ringkonnakohus nõustub sellega. Pesumasin on koduses majapidamises vajalik, kuid riideid on võimalik kuivatada ka muul viisil kui kuivatiga, kusjuures olenemata pere suurusest. Ainuüksi sellest, et tegemist on igapäevase tarbeesemega ei saa järeldada, et selle kulu saaks arvesse võtta ülalpidamiskohustuse ulatuse kindlaks tegemisel. Ülalpidamiseks on vajalikud sellised kulud, mis on vajalikud ülalpeetava toimetulekuks ja on seega vältimatult vajalikud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et pesumasina kulu ei saaks arvesse võtta, kuna see kulu tekib hageja emal nagunii. Asjaolu, et mingi kulu tekib hageja emal, ei tähenda, et seda ei saaks lapse ülalpidamisekulude osas arvesse võtta. Kohus peab PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks tegema ja lähtuma ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest, mis võivad paratamatult osaliselt kattuda ka tema ema ja teiste pereliikmete vajadustega. Seejuures saabki konkreetselt hageja osa suuruse kindlaks teha jagades vastava kulu pereliikmete arvuga.
5. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus vähendas hageja toidukulu põhjendamatult. Hageja tõi esile, et tema vajadused toidu osas olid elatise võlgnevuse perioodil 430 eurot kuus ja edasiulatuvalt on need 515,61 eurot kuus. Vastuapellatsioonkaebuses leiab hageja, et see kulu on mõlema perioodi osas 250 eurot kuus. Maakohtule elatise võlgnevuse nõude osas on hageja toidu- ja majapidamiskulude tõendamiseks esitanud tšekid ja arved, millelt nähtub perioodil 30.06.2019 kuni 22.07.2019 kulu summas 971,4 eurot (I kd tl 29-34). Kui lähtuda hageja poolt esile toodust, et kulu tuleb jagada viiega (põhjusel, et üks laps on väga väike), moodustab hageja osa nimetatud kulust 194,28 eurot kuus. Seejuures ei võtnud ringkonnakohus sellest kulust maha tšekkidelt nähtuvaid kulusid, mis ei saanud olla kuidagi hageja kuludeks (meeste deodorant ja mähkmed). Maakohus on sellele vaatamata leidnud, et põhjendatud toidukulu on 200 eurot kuus tulenevalt sellest, et hageja kasutab ökotooteid. Seega on maakohus võtnud arvesse toidu- ja majapidamiskulu suuremas ulatuses, kui on tõendatud. Kostja nimetatud summat vaidlustanud ei ole, mistõttu ringkonnakohtul toidukulu vähendamiseks alust ei ole.
6. Maakohus on jätnud põhjendatult arvesse võtmata hageja kulu veefiltrile. Asjaolu, et veefilter on vajalik majapidamises, ei tähenda, et tegemist oleks vältimatu kuluga. Üksnes sellest, et filtrit vahetatakse 2 korda aastas, ei saa järeldada, et vesi oleks ilma filtrita kõlbmatu.
7. Hageja ei nõustu maakohtu hinnanguga mööbli, majapidamise ja hügieeni kulude osas ning leiab, et põhjendatud kulu selles osas oleks pidanud olema suurem, s.o 20 ja 30 eurot kuus. Majapidamis- ja hügieenikulude osas leidis maakohus, et hageja on küll esitanud tõendid kulu suuruse tõendamiseks, kuid ostetud toodetest jätkub rohkem kui üheks kuuks. Samuti lähtus maakohus mööblikulu osas sellest, et tegemist on pika kasutuseaga esemetega ja need on pere 15 2-19-18053 ühiskasutuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Samas ei ole hageja esile toonud, miks maakohtu järeldus mööbli on ebaõige.
8. Seega on maakohus eeltoodust tulenevalt õigesti leidnud, et hageja vajadused ja nende rahuldamiseks hageja ema poolt tehtavad kulud moodustasid perioodil 19.11.2018 kuni 18.11.2019 kokku 516,20 eurot kuus.
9. Hageja väitel on maakohus jätnud täielikult välja selgitamata hageja kulud kostja juures ning ei ole arvesse võtnud hageja vastuväiteid kostja esitatud kulude kohta. Riigikohus on selgitanud, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Maakohus hindas hageja vajadusi ja leidis, et need on elatise võlgnevuse perioodi osas summas 516,20 eurot ning edasiulatuva elatise nõude osas 559,87 eurot kuus. Kohus märkis seejuures, et kostja on esile toonud väiksemad kulud, milleks on 367,46 eurot kuus, kuid kohus lähtub suurematest – hageja ema kuludest. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus laps viibib osa ajast kostja ülalpidamisel, ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13). Seega peab kohus hageja vajaduste kindlaks tegemise järgselt tuvastama, kui suured on kummagi vanema kulutused hageja vajaduste rahuldamiseks. Olukorras, kus maakohus on tuvastanud hageja igakuised vajadused, lähtudes hageja poolt esile toodust ja jaotab kulud sellest tulenevalt hageja vanemate vahel, puudus maakohtul vajadus tuvastada eraldi hageja kulusid kostja juures, mis olid kostja väidete kohaselt väiksemad. Ringkonnakohus märgib lisaks, et suurematest kuludest lähtumise põhjendatust ei saa ringkonnakohus ka kontrollida, kuna kostja ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust osas, milles maakohus lähtus vanemate poolt kantud kulude kindlakstegemisel hageja ema poolt kantud kuludest. Seega saab ringkonnakohus lähtuda elatise võlgnevuse perioodi osas kulude suurusest 516,20 eurot kuus, võttes arvesse kui palju pidi nendest kuludest kandma kostja ajal, mil ta hagejale vahetult ülalpidamist ei andnud.
10. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise võlgnevuse summas 1029,07 eurot, mis moodustus vahetult kandmata ja elatisega katmata kulust hageja igakuistele vajadustele summas 258,61 eurot, kulust teraapiale summas 155 eurot ja kulust lastehoiule summas 615,46 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus sellega osaliselt materiaalõigust ega arvestanud õigesti kostja poolset hageja vahetu ülalpidamise aega. 65.
11. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et hageja on olnud kostja vahetul ülalpidamisel järgmistel ajavahemikel: 12.12.2018-27.12.2018, 25.02.2019-15.05.2019, 18.10.201922.10.2019 (4 ööpäeva), 28.10.2019-31.10.2019 (3 ööpäeva), 08.11.2019-12.11.2019 (4 ööpäeva), 22.11.2019-27.11.2019 (5 ööpäeva), 06.12.2019-11.12.2019 (5 ööpäeva), 20.12.2019-24.12.2019 (4 ööpäeva). Kuna perioodide 12.12.2018-27.12.2018 ja 25.02.201915.05.2019 osas ei ole pooled maakohtus esile toonud, mitu ööpäeva tuleks hageja vahetu ülalpidamisena arvesse võtta, lähtus maakohus õigesti sellest, et tegemist on päevade arvuga alates esimesest kuupäevast (kaasa arvatud) ja lõpetades viimase kuupäevaga (kaasa arvatud). Seega leidis maakohus perioodi 25.02.2019-15.05.2019 osas õigesti, et see hõlmab 80 päeva. Perioodi 12.12.2018-27.12.2018 osas arvutas maakohus aga päevade arvu ebaõigesti kokku, saades selleks 17 päeva. Õige on 16 päeva. 16 2-19-18053 65.
12. Hageja märkis vastuapellatsioonkaebuses, et maakohus on ebaõigesti kostja juures oldud päevade hulka arvanud nii hageja tuleku kui ka mineku päevad. Perioodide 12.12.201827.12.2018 ja 25.02.2019-15.05.2019 osas ei ole hageja maakohtus oma seisukohta konkreetselt arvesse võetavate päevade arvu kohta esitanud. Kuna apellatsioonimenetluses saab uusi väiteid esitada üksnes

§-s 652 märgitud juhul ja ulatuses ning hageja ei ole põhjendanud, miks ta nimetatud päevade osas ei saanud maakohtus teistsuguseid seisukohti esitada, jätab ringkonnakohus hageja vastuapellatsioonkaebuse väited selles osas tähelepanuta. 65.

1. Edasiste perioodide osas lähtus maakohus aga ebaõigesti päevade arvestusest, arvestades perioodi hulka alguse ja lõpu kuupäeva. Kuna vaidlust konkreetselt nimetatud perioodide osas päevade arvu üle ei olnud, pidi maakohus perioodi 18.10.2019-22.10.2019 osas arvesse võtma 4 ööpäeva, 28.10.2019-31.10.2019 osas 3 ööpäeva, 08.11.2019-12.11.2019 osas 4 ööpäeva, 22.11.2019-27.11.2019 osas 5 ööpäeva, 06.12.2019-11.12.2019 osas 5 ööpäeva ja 20.12.201924.12.2019 osas 4 ööpäeva. Seega viibis hageja kostja vahetul ülalpidamisel perioodil 19.11.2018-18.11.2019 kokku 107 ööpäeva, mitte 117 nagu maakohus leidis ja vastuapellatsioonkaebus kuulub seetõttu osaliselt rahuldamisele. 65.
2. Eeltoodust tulenevalt tuli kostjal tasuda hagejale elatist aastas kokku 151 päeva eest. Kuna hageja vajadused tagasiulatuva nõude perioodil olid 516,2 eurot kuus ja kostja kanda jääb sellest 258,10 eurot kuus, tulnuks kostjal tasuda elatist 151 päeva eest 1298,60 eurot. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja tasus elatist enne hagiavalduse esitamist summas 905,16 eurot. Seega moodustab kostja võlgnevus ühe aasta eest enne hagiavalduse esitamist 393,44 eurot. 65.
3. Samas ei tingi vastuapellatsioonkaebuse osaline rahuldamine elatise võlgnevuse suuremas summas väljamõistmist, kuna maakohus on ebaõigesti jätnud üksnes kostja kanda lapse hoiu- ja teraapiakulu. Kostja leiab, et maakohus oleks pidanud jätma lapse hoiukulu 615,46 eurot ja teraapia kulu 155 eurot mõlema vanema kanda, mitte mõistma seda kostjalt välja. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja väide põhjendatud. Riigikohus on leidnud, et kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 26.06.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13). Sellest tulenevalt on vajalik ka elatise võlgnevuse nõude lahendamisel eelkõige kindlaks teha lapse vajadused. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et lastehoiu ja terapeudi puhul on tegemist lapse vajadustega, mille rahuldamiseks kantud kulu on põhjendatud arvesse võtta lapse ülalpidamiskohustuse täitmisena. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa poolte kirjavahetusest
4. a järeldada, et kostja oleks
5. a augustis ja septembris kantud hageja hoiukulu võtnud ainult enda kanda (I kd tl 14-17). Terapeudi kulu osas ei saa ringkonnakohus nõustuda maakohtuga, et see peaks tervikuna kostja kanda jääma, kuna kostja pole vastuväiteid esitanud. Ühestki kostja seisukohast ega tõendist ei nähtu, et kostja oleks selle kulu enda kanda jätmisega selgesõnaliselt nõustunud. Samuti ei ole põhjendatud hageja väide, et see kulu peab jääma kostja kanda, kuna see tekkis üksnes kostjast tulenevalt. Psühholoogi vastusest ei saa seda järeldada, vaid üldisem probleem lapse hirmude tekkimisel oli selles, et hageja vanemad elavad lahus (I kd tl 36-37). Kuna tegemist oli lapsele vajaliku teenusega ja seega lapse vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutusega, on vajalik see kulu arvata ülalpidamiskulu hulka ja jagada vanemate vahel. Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Selliseid asjaolusid, mis annaks vanemate võrdsusest kõrvale kalduda lähtudes vanemate varalisest seisundist, ei ole pooled esile toonud. Seega lisandub kostja võlgnevusele pool lapse hoiu- ja teraapiakulust (s.o 385,23 eurot), 17 2-19-18053 mistõttu moodustab kostja võlgnevus aasta eest enne hagiavalduse esitamist kokku 778,67 eurot.
6. Järgnevalt hindab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendatust igakuise elatise nõude osalisel rahuldamisel. Maakohus tuvastas, et kostja on nõustunud kandma seaduses sätestatud miinimummääras ülalpidamiskohustust, mistõttu tuleb igakuise elatise nõude puhul sellest lähtuda. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et ta ei olnud nõus miinimummääras elatise tasumisega, kuna seda tuleks vähendada ülalpidamise vahetu andmise ja peretoetuste saamise tõttu. Sellisele seisukohale asus kostja ka maakohtus. Seega ei vaidle kostja vastu sellele, et kostja poolse hageja kulude kandmise lähtepunktiks on miinimummääras elatis, mida tuleks vähendada kostja poolt esile toodud asjaolude tõttu. Kuna nii hageja ema poolsed tuvastatud kulud kui ka kostja poolt esile toodud kulud on väiksemad kui seaduses sätestatud elatise määr, lähtus maakohus kostja kinnitust arvesse võttes õigesti seaduses sätestatud miinimummäärast ning arvutas sellest tulenevalt kostja poolset vahetut ülalpidamiskohustuse täitmist arvesse võttes igakuise elatise suuruse.
7. Kostja väitel saab hageja peretoetusi kokku 155 eurot kuus ning seda tuleb arvesse võtta. PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega). Ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära ning elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kostja ei ole esile toonud, et tema varaline seisund oleks halb või et hageja vajadused on alla miinimummäära. Kostja on kinnitanud kohtuistungil, et on nõus sellega, et hageja vajaduste suurus on miinimummääras (I kd tl 156). Seega, arvestades kostja poolt maakohtus esitatud väiteid, ei ole täiendavalt elatise suuruse vähendamiseks peretoetuse võrra alust.
8. Maakohus leidis, et hageja viibib kostja juures 4 päeva kuus, s.o 13,33% ajast. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et tulenevalt suhtlemiskorrast viibib hageja väljapool nö vahelduva elukoha perioodi kostja juures vähemalt 5-6 päeva kuus, mis moodustab 16,6%-20% ajast. Sellises ulatuses kostja juures viibimist on võimalik üheselt järeldada poolte vahel kehtivast suhtlemise korrast, mille kohaselt viibib hageja kostja juures üle nädalavahetuse reedest pühapäevani, seega ühes kuus 2 nädalavahetust, kokku 6 päeva, mis moodustab 20%. Selles osas on vajalik maakohtu otsus tühistada ja kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja igakuine elatis 80% elatise miinimummäärast alates 07.05.2021 kuni hageja täisealiseks saamiseni (s.o kuni 06.02.2033). Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et tegemist on sedavõrd lühikese ajaga, mida ei tohiks arvesse võtta. Isegi kui nõustuda, et maha tuleks arvata 13,33%, on see piisav aeg, mida arvesse võtta. Seejuures ei oluline mitte see kui pikalt viibib hageja kostja juures, vaid, mis ulatuses kostja täidab sel ajal ülalpidamiskohustust. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et ajal, mil hageja viibib ühe või teise vanema juures, täidavad vanemad ülalpidamiskohustust. Vaidlus on olnud hageja vajaduste suuruse üle.
9. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu otsuse resolutsioon ei ole selge ega täidetav. Vastavalt kokkulepitud suhtlemise korrale viibib hageja kostja juures aastas 6 kuu jooksul üle ühe nädalavahetuse ja võimalusel tihemini. Samuti on kokkuleppe punktis 1.6 kokku lepitud 8 nädala kaupa vahelduvalt vanemate juures viibimine. Nimetatud vahelduva elukoha aja osas nõustusid pooled sellega, et elatist sel ajal ei maksta. Maakohus on otsuse 18 2-19-18053 punktis 6 märkinud, et kohus jätab rahuldamata hageja elatise nõude perioodil, kui hagejal on tsiviilasjast nr 2-18-10905 lähtuvalt vahelduv elukoht. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline sõnastus üheselt arusaadav ja põhjustab igakuise elatise väljamõistmisel segadust. Kohtulahendi resolutsioon peab

§ 442

lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (vt nt Riigikohtu 16.01.2008 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-13207, p 11). Antud juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul selge, kuidas toimub edasiulatuva elatise nõude täitmine arvestades poolte vahel kehtivat suhtlemise korda. Ringkonnakohus peab vajalikuks sõnastada resolutsioonis edasiulatuva elatise tasumise kohustus sellisena, mis hõlmaks suhtlemise korras kokku lepitud erisusi ning märkida, et elatise tasumise kohustust ei ole kostjal ajal, mil hageja viibib vastavalt tsiviilasjas 2-18-10905 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2019 määruse punktile 1.6 vahelduvalt oma vanemate juures.

1. Pooled on ringkonnakohtus esitanud täiendava informatsioonina, et hageja on viibinud alates 27.07.2020 seisuga 05.04.2021 Hispaanias ema juures ja on seega ema vahetul ülalpidamisel. Pooled on selle ajavahemiku osas ühel meelel selles, et kehtivast suhtlemise korrast on kõrvale kaldutud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seega alates 27.07.2020 kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni lähtuda kehtiva suhtlemise korra punktist 1.6, vaid lähtuda tuleb hageja tegelikust viibimisest kostja vahetul ülalpidamisel. PKS § 101 lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Seega saab kohus määrata sissenõutavaks muutunud elatise summa kohtuotsuses kindla summana ja edasiulatuva elatise muutuva suurusena. Antud juhul on ringkonnakohtu hinnangul tekkinud vajadus määrata kindlaks sissenõutavaks muutunud elatise summa võimalikult kohtuotsuse tegemise lähedase seisuga, kuna alates hagiavalduse esitamisest ei ole täies ulatuses võimalik lähtuda poolte vahel kehtivast suhtlemise korrast ja arvesse tuleb võtta ka kostja poolt hagi tagamise korras tasutud elatist. 70.
2. Hagiavalduse esitamisest kuni 26.07.2020 on vastavalt poolte seisukohtadele hageja viibinud Eestis. Pooled ei vaidle, et hageja on olnud ema vahetul ülalpidamisel järgmistel ajavahemikel pärast hagiavalduse esitamist: 27.11.2019-05.12.2019 (9 ööpäeva), 11.12.201919.12.2019 (9 ööpäeva) ja 24.12.2019-31.12.2019 (8 ööpäeva) ning kostja vahetul ülalpidamisel 22.11.2019-26.11.2019 (5 ööpäeva), 06.12.2019-10.12.2019 (5 ööpäeva), 20.12.2019-23.12.2019 (4 ööpäeva). Järgneva perioodi osas kuni 27.07.2020 lähtub ringkonnakohus 02.07.2020 toimunud kohtuistungil hageja avaldatust, et hageja on kostja juures viibinud keskmiselt 4 päeva kuus. Kostja sellele vastuväiteid ei esitanud. Alates hagiavalduse esitamisest kuni 05.04.2021 (kokku 503 päeva) on hageja olnud oma ema vahetul ülalpidamisel seega 458 päeva (=26 (
3. a)+337 (
4. a)+95 (
5. a) ning kostja vahetul ülalpidamisel 45 päeva (=503-458). Seega pidi kostja maksma hagejale nimetatud perioodil elatist 413 päeva eest. Arvestades elatise suuruseks igakuiselt 292 eurot, moodustab seisuga 05.04.2021 sissenõutavaks muutunud elatise suurus 4018,49 eurot. 70.
6. Riigikohus on märkinud, et elatisehagi lahendamisel tuleb kohtul arvestada mh sellega, kui palju on laste isa hagejatele elatist maksnud kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 21.03.2007 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p 11). Kohtule 05.04.2021 esitatud pangakonto väljavõtete kohaselt on kostja tasunud hagejale alates 10.12.2019 kohtumääruse tegemisest kuni
7. a märtsi lõpuni elatist 292 eurot kuus, kokku seega 4672 eurot (II kd tl 150 ja 05.04.2021 menetlusdokumendi lisa). 70.
8. Arvestades kostja võlgnevust hageja ees summas 778,67 eurot, seisuga 05.04.2021 sissenõutavaks muutunud elatist summas 4018,49 eurot ja kohtumenetluse ajal tasutud elatist, tuleb tasaarvestuse tulemusel kostjalt hageja kasuks välja mõista 125,16 eurot. 19 2-19-18053
9. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsuse osaline tühistamine ei tingi ringkonnakohtu hinnangul maakohtu menetluskulude teistsugust jaotust.
10. Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja kostja on soovinud menetluskulude poolte endi kanda jätmist ning vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse väga väikeses ulatuses, tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 163lg 1 alusel jätta menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 20