KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 12. mai 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-352

) § 15 lg 2 p-de 1–3 ja § 23 lg 1 alusel luba paigutada XX kuni kaheks kuuks KPK-sse. Esineb isiku põgenemise oht

§ 68p-des 2, 3, 5, 8 ja 9 nimetatud alustel.

Isik on korduvalt muutnud oma nimekuju, sünniaega ja päritoluriiki (

§ 68p 2), millega ta on takistanud enda tuvastamist ja väljasaatmist.

Isik esitas Poolas varjupaiga taotlemisel uued isikuandmed ja seetõttu esineb alus kahelda tema isikusamasuses (

§ 68p 3) ning PPA-l on kohustus kontrollida isikusamasust uute andmete põhjal.

Kuna isik on varasemalt korduvalt lahkunud talle sobivasse riiki ega ole järginud tema suhtes kohaldatud järelevalvemeetmeid (

§ 68

p 5), siis on alust arvata, et vabadusse jäädes ei oleks isik PPA-le kättesaadav kuni tema väljasaatmismenetluse lõpuni. Isiku ebaseadusliku piiriületuse tõttu esineb põgenemisoht ka

§ 68p 8 alusel.

Pärast KPK-st vabanemist ei lahkunud isik väidetavasse kodakondsusjärgsesse riiki ja vabaduses viibimine ei andnud talle õigust lahkuda mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Seetõttu esineb põgenemise oht ka

§ 68p 9 alusel.

Kuna isik on andnud erinevates riikides enda kohta erinevaid andmeid, ei täida ta kaasaaitamiskohustust ja seega esineb alus tema kinnipidamiseks ka

§ 15lg 2 p 2 järgi.

Kuna isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid ja ta ei ole alates 2018. a-st dokumendi taotlemiseks ise midagi teinud, siis puudub PPA-l alus arvata, et isik hakkaks endale ise dokumenti taotlema. Seega esineb alus isiku kinnipidamiseks ka

§ 15

lg 2 p-s 3 kohaselt, mis on praegusel juhul kooskõlas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1 (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-124-17, p 11). Isikul puuduvad Eestis elu- ja töökoht, sotsiaalsed sidemed ja toimetulekuks vajalikud rahalised vahendid. Kuna isik on varem järelevalvemeetmeid eiranud ja omavoliliselt riigist lahkunud, ei oleks

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmed tõhusad.

3. Tallinna Halduskohus andis 19.02.2021 määrusega

§ 15

lg 2 p-de 1–3 alusel PPAle loa paigutada XX KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. PPA on ammendavalt hinnanud isiku hoiakuid ja põgenemisohtu ning PPA seisukohaga ei ole põhjust mitte nõustuda. Halduskohus ei korranud PPA seisukohti ning märkis, et kuna isikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid, mida isik ka kohtuistungil kinnitas, siis ei ole tema väljasaatmine 48 tunni jooksul võimalik. Samuti ei saa isiku väljasaatmist pidada perspektiivituks või KPK-s kinnipidamist ebaproportsionaalseks. 4. XX esitas ringkonnakohtule 23.02.2021 taotluse riigi õigusabi saamiseks seoses KPK-sse paigutamisega, sh Tallinna Halduskohtu 19.02.2021 määruse vaidlustamiseks. Tallinna 2

§ 15

lg 2 p-de 1–3 ja § 25 lg 2 alusel luba pikendada XX KPK-s kinnipidamist nelja kuu võrra. PPA hinnangul esineb jätkuvalt XX põgenemise oht vastavalt

§ 68

p-dele 2, 3, 5, 8 ja 9 (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2019 määrus nr 3-19-1795; 19.03.2019 määrus nr 3-181580), samuti ei täida isik kaasaaitamiskohustust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2019 määrus nr 3-18-2018) ja tal puuduvad väljasaatmiseks vajalikud dokumendid.

§ 10

lg-s 2 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed ei oleks isiku Eestist lahkumise takistamiseks piisavalt tõhusad. 6. Tallinna Halduskohus pikendas 16.04.2021 määrusega

§ 15

lg 2 p-de 1–3 alusel XX KPK-s kinni pidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 16.08.2021. Puudutatud isikul ei ole Eestis viibimiseks seaduslikku alust ning selleks, et ebaseaduslikult riigis viibiv isik võiks vabaduses olles oodata enda väljasaatmist või korraldada enda väljasaatmise ise, peab tema suhtes olema teatav usaldus, et ta ei asu enda väljasaatmist takistama. Isiku suhtes esineb

§ 68p 9 kohane põgenemise oht, sest pärast KPK-st vabastamist 2019.

a mais lahkus XX loata Eestist esmalt Soome ja pärast Soomest tagasi saatmist Poola. Seega ei võimalda isiku varasem käitumine arvata, et ta jääks sel korral Eestisse ootama enda väljasaatmist, vaid on usutav, et ta püüaks lahkuda mõnda teise Schengeni ala riiki. Eestis sõbra juures elamise väide võib isegi olla õige, kuid ebatõenäoline on, et isikul oleks motivatsioon Eestisse jääda (sh ei oleks tal siin võimalik töötada ning enda varjamise ja ebaseadusliku töötamise võimalused oleksid oluliselt paremad suurtes riikides, kus on suuremad araabia keelt kõnelevad kogukonnad). Esinevad ka

§ 68

p-des 2 ja 3 märgitud põgenemisohu alused, sest nimekuju ja sünniaja kohta esitatud andmete sarnasusele vaatamata on isik esitanud nime, sünniaja ja kodakondsuse kohta erinevaid andmeid ning puudub kindlus selles, millised neist on õiged. Isikul puuduvad ka reisidokumendid. PPA on tõendanud, et Eesti ametiasutused on pöördunud puudutatud isiku dokumenteerimiseks Alžeeria ametivõimude poole ning viimased on asunud pöördumist menetlema ja asjaolusid kontrollima. Kuigi praegu ei saa olla kindel, et puudutatud isikut oleks võimalik saata välja Alžeeriasse, ei saa seda siiski ka välistada ega väita väljasaatmise perspektiivitust. Põhjendatud ei ole seisukoht, et sihtriigi kindlakstegemine on kestnud juba ebamõistlikult kaua, sest need soikusid vahepeal põhjusel, et isik lahkus omavoliliselt Eestist. Pelgalt kahtlus väljasaatmise perspektiivikuses ei välista isiku kinnipidamist eriti olukorras, kus isik on esitanud varem ebaõigeid või ebatäpseid andmeid ega ole täitnud kaasaaitamiskohustust. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus, sest need pole varem takistanud puudutatud isiku Eestist lahkumist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. XX palub 23.02.2021 määruskaebuses (täiendatud 10.03.2021) tühistada halduskohtu 19.02.2021 määrus ja vabastada ta viivitamata KPK-st. Määruskaebus tuleks vaadata läbi kohtuistungil araabia keele tõlgi osavõtul. Halduskohus ei ole piisavalt arvestanud isikuga seotud oluliste asjaoludega ja on rikkunud põhjendamiskohustust. Isiku põgenemise ohtu ei esine ja halduskohus ei ole selgitanud, millised asjaolud tingisid tema KPK-sse paigutamise. PPA on seostanud põgenemisohtu asjaoluga, et määruskaebuse esitaja on esitanud erineva nimekuju ja sünniaja, kuid tegemist oli üksnes eksitusega, mis võisid olla tingitud araabia ja ladina tähestike erinevustest. PPA ega halduskohus ei küsinud isikult selle kohta selgitusi, vaid järeldasid kergekäeliselt, et isik esitas tahtlikult valeandmeid ja jättis täitmata 3

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust, eriti arvestades, et KPK tingimused sarnanevad vanglale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Määruskaebused tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuste esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebused on tähtaegsed (HKMS § 204 lg 1) ning vastavad HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuste esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuivõrd määruskaebused ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida PPA-lt nende kohta täiendavaid seisukohti, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.
2. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. HKMS § 265 lg 5 sätestab, et haldustoiminguks loa andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks ei ole vaja korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise otsustamisel. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 järgi tuleb halduskohtul PPA taotlust anda luba isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks ja ka kinnipidamise tähtaja pikendamiseks arutada istungil, ei ole kohtuistungi pidamine siiski nõutav samas asjas esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks. Määruskaebuste kohtuistungil läbivaatamise vajadust ei ole millegagi põhjendatud. Määruskaebuse esitaja on saanud oma seisukohti isiklikult väljendada Tallinna Halduskohtu 19.02.2021 ja 15.04.2021 istungitel, millel osales ka araabia keele tõlk. Määruskaebuse esitajal on alates ringkonnakohtu 23.02.2021 määrusest olemas esindaja riigi õigusabi korras, kes on saanud määruskaebustes tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuste väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik analüüsida ka kirjalikus menetluses, mistõttu jääb taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
3. Ringkonnakohus käsitab XX taotlust tõlgi kaasamiseks taotlusena anda menetlusabi asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise kulude kandmiseks. Määruskaebuse esitajale menetlusabi andmise majanduslike eelduste täidetus on tuvastatud ringkonnakohtu 23.02.2021 määruses ning kuna isik on viibinud KPK-s, pole alust arvata, et tema majanduslik seis oleks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja seda ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Ringkonnakohus rahuldab XX taotluse osaliselt ning vabastab ta HKMS § 110 lg 4

§ 15

lg 2 p-des 1–3 sätestatule.

§ 15

lg-st 1 tulenevalt võib välismaalast

§ 15

lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.

Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

§ 15

lg 2 võimaldab kinnipidamist eelkõige juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). Seega ei piisa leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ainuüksi sellest, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema ka tõhus ehk tagama tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Isiku kinnipidamine ei oleks järelikult proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks samavõrra tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega. 13.

§ 15

lg 2 p-s 1 sätestatud põgenemisohtu on määruskaebuse esitaja puhul seostatud

§ 68p-des 2, 3, 5, 8 ja 9 märgitud asjaoludega.

Isiku põgenemise ohu tuvastamiseks ei piisa siiski pelgalt mõne

§-s 68 sätestatud asjaolu kindlakstegemisest, vaid tegelikku põgenemisohtu tuleb hinnata, arvestades kogumis konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul on PPA ja halduskohus kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et XXga seotud asjaolud kogumis annavad piisava aluse järeldada tema puhul reaalset põgenemisohtu. Eelkõige omab tähtsust, et määruskaebuse esitaja ei ole järginud tema suhtes kohaldatud leebemaid järelevalvemeetmeid ning on loata lahkunud määratud elukohast (

§ 68p-d 5 ja 9).

Vaidlust ei ole selles, et pärast tema Eestis kinnipidamist 12.07.2018, paigutati XX KPKsse, kus viibis erinevatel alustel 13.07.2018–07.05.2019 ning vabastati põhjusel, et Palestiina ja Alžeeria ametivõimud ei suutnud teda tuvastada. KPK-st vabastamisel kohaldas PPA määruskaebuse esitaja suhtes

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid, kuid XX lahkus ebaseaduslikult esmalt Soome, kust saadeti 16.01.2020 tagasi Eestisse, ja seejärel lahkus ta veelkord Poola, kust saadeti 18.02.2021 uuesti tagasi Eestisse. Seega on isik kahel korral rikkunud tema suhtes kohaldatud järelevalvemeetmeid ja Eestist loata lahkunud. Kuna isiku käitumises on tuvastatav teatav järjepidevus, siis esineb mõistlik põhjus eeldada, et KPK-st vabastamise korral püüaks ta jälle Eestist lahkuda. 14. XX puhul esinevad ka

§ 68

p-des 2, 3 ja 8 sätestatud asjaolud, kuigi need ei pruugiks eraldi võetuna olla piisavalt kaalukad, et järeldada aktuaalset põgenemise ohtu. Määruskaebuse esitaja peeti küll kinni arvatavasti Eesti välispiiri ebaseaduslikul ületamisel (ehkki väitis ise, et saabus Eestisse rongiga Poolast, soovides tegelikult minna Saksamaale), kuid see toimus juba 12.07.2018 ning isik avaldas samal päeval soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks, mistõttu ei saa pelgalt ebaseadusliku piiriületuse faktist järeldada isiku eesmärki liikuda Eestist edasi ja valmisolekut rikkuda selleks vajaduse korral kehtivaid õigusakte. Seda olenemata asjaolust, et XX võttis rahvusvahelise kaitse taotluse 17.07.2018 tagasi ja PPA lõpetas 23.07.2018 otsusega nr 7001810125-1 rahvusvahelise kaitse menetluse. Seoses valeandmete esitamisega on määruskaebustes väidetud, et tegemist võis olla üksnes eksitusega, mis tulenes araabia ja ladina tähestike erinevusest. Sellise eksituse võimalust ei saa vähemasti osaliselt välistada, pidades silmas, et isiku esmakordsel kinnipidamisel 12.07.2018 tuvastati ta nimekujuga „XX“ ja kinnipidamisel antud seletuses on isik väitnud, et ei oska lugeda (st ladina tähestikus kirja), mistõttu sattus vale rongi peale. Samas tuleb arvestada, et ka varasemates haldus- ja 5

§ 15lg 2 p-dele 2 ja 3.

Kohtupraktika kohaselt eeldab

§ 15

lg 2 p-le 3 tuginemine muu hulgas seda, et isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Seetõttu peaks

§ 15

lg 2 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine seonduma mõne teise kohustuse (

§ 264

lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peaks olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-18-1771, p 9). Vaidlust ei ole selles, et XX-l puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid ja ta ei ole astunud ise mingeid samme selleks, et endale reisidokument hankida. Samuti on isik esitanud ametivõimudele vastuolulist teavet, mis on takistanud tema dokumenteerimist. Seetõttu esineb isiku kinnipidamiseks

§ 15lg 2 p-s 3 sätestatud alus.

Küll aga ei saa isiku kinnipidamise aluseks olla

§ 15

lg 2 p 2, sest PPA tugines taotlustes üksnes dokumentide hankimisega seotud kaasaaitamiskohustusele, kuid pole toonud välja ühtegi muud kohustust (s.o andmete, tõendite ja selgituste esitamine), mida isik ei oleks praeguses menetluses täitnud. Kahtlus isiku esitatud andmete õigsuses ei kujuta endast kaasaaitamiskohustuse rikkumist, kui isikul puudub reaalne võimalus neid kahtlusi ümber lükata (st ta ei varja mingeid tõendeid või asjaolusid ega keeldu vajaduse korral täiendavate seletuste andmisest). XX kinnipidamisel ei saanud seega tugineda

§ 15

lg 2 p-le 2 ja ringkonnakohus muudab selles osas halduskohtu määruste põhjendusi. 16. Kuna määruskaebuse esitaja on varasemalt kahel korral jätnud

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmed täitmata ja loata Eestist lahkunud ning jätkuvalt esineb isiku põgenemise oht ja ta ei aita kaasa enda dokumenteerimisele, on PPA ja halduskohus põhjendatult leidnud, et pole alust eeldada, et

§ 10

lg-s 2 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed võiksid olla piisavalt tõhusad, et välistada XX lahkumine Eestist enne väljasaatmismenetluse lõppu. Seda on võimalik tagada üksnes isiku liikumisvabaduse piiramisega. Määruskaebustes ei ole toodud välja ka selliseid asjaolusid (nt tervise või turvalisuse kaalutlused), mis annaks alust hinnata XX jätkuv KPK-s kinnipidamine ebaproportsionaalseks. Tegemist on uue kinnipidamisega, mida ei ole põhjust summeerida varasemate kinnipidamistega. Kuna XX andis Poola ametivõimudele varasemast erinevad andmed nimekuju, sünniaja ja kodakondsuse kohta, mille alusel ei ole tema isikusamasuse tuvastamine veel ebaõnnestunud ja Alžeeria saatkonna 22.03.2021 e-kirjast nähtuvalt on andmed edastatud kontrollimiseks, kuid sellele pole veel jõutud vastata, siis ei ole alust väita, et isiku tuvastamine ja dokumenteerimine ning seejärel tema kodakondsusjärgsesse riiki väljasaatmine oleks perspektiivitu. Ületatud ei ole ka

§ 25lg-s 2 sätestatud kinnipidamise maksimaalset tähtaega.

Viide, et rahvusvahelise kaitse taotlejad viibivad üldjuhul vabaduses, ei ole asjakohane, sest XX ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja, vaid väljasaadetav. 17. Eelneva põhjal jäävad XX määruskaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.02.2021 ja 16.04.2021 määruste resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruste põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. 6