KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht 07.04.2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-2027 Haldu

) alusel. EURODAC andmebaasi vastuse kohaselt on isik taotlenud varem rahvusvahelist kaitset neljal korral: 04.11.2010 Austrias, 12.01.2011 Šveitsis, 13.03.2012 Austrias ja 04.07.2016 Šveitsis. Enda sõnul on teda Austriast mitu korda välja saadetud. 4. PPA esitas Tartu Halduskohtule taotluse isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

§ 361

lg 1 ja lg 2 p-de 4 ja 5 alusel kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Tartu Halduskohus rahuldas taotluse 17.10.2020 määrusega. Määruse järgi tuleb PPA-l rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolusid uurida ja analüüsida. Selgituste andmisest on möödas vähe aega. Samas esineb isiku põgenemise oht. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult ning soovis end võltsitud dokumendi alusel esitleda EL kodanikuna. Seega on ta eesmärkide saavutamiseks valmis kasutama ebaausaid võtteid. Isikul puuduvad Eestiga sotsiaalsed sidemed. Kuna tema varasemad rahvusvahelise kaitse taotlused ei ole olnud edukad, pidi ta aru saama, et taotlusel pole perspektiivi, mistõttu ta võib liikuda sobivamasse Schengeni liikmesriiki. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse kolm tundi pärast kinnipidamist. Arvestades, et ta on varem rahvusvahelist kaitset taotlenud, pidi ta mõistma, et ta võidakse välja saata. Seega on taotlus esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Põgenemise ohu tõttu pole muude järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus. Tartu Ringkonnakohus tagastas 11.12.2020 määrusega halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebuse, sest määruskaebus oli esitatud tähtaega ületades. Riigikohus ei võtnud ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust menetlusse. 5. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 09.12.2020 taotluse isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra, sest isiku suhtes esineb

§ 361

lg-s 1 nimetatud põhimõte ja

§ 361lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused.

Isiku esmaste ütluste kohaselt taotleb ta kaitset poliitilistel põhjustel seoses Tšetšeenia sõjas osalemisega. Isiku vestlustel antud ütlused vajavad aga täpsemat väljaselgitamist ja analüüsimist. Arvestades, et isik on varem neljal korral taotlenud rahvusvahelist kaitset ning on saanud keelduvad otsused, on kinnipidamiskeskuses kinnipidamine põhjendatud kuni rahvusvahelise kaitse taotluse osas lõpliku otsuse tegemiseni. Isik ei pruugi vabaduses viibides olla rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks kättesaadav. Tema suhtes esineb VSS § 68 p-s 8 sätestatud põgenemise ohule osutav asjaolu. Ta ületas Eesti ja Venemaa vahelise ajutise kontrolljoone selleks mitte ette nähtud kohas ning tal puudub viibimisalus. Lisaks esitles isik end Tšehhi Vabariigi kodanikuna, kasutades võltsitud dokumenti. Isiku eesmärk oli liikuda Lätti. Põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et ta 2

§ 361lg 2 p 5).

Isik on varem korduvalt Austriast välja saadetud ning ta soovis varjata oma tegelikku identiteeti. Isik peeti kinni riigis ebaseaduslikult viibiva isikuna 15.10.2020 kell 20.56, kuid rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta 16.10.2020 kell 00.17. Arvestades, et isik on varem rahvusvahelist kaitset taotlenud, ei ole tõenäoline, et ta ei teadnud, et taotlus tuleb esitada kohe. Isiku ütlused ja käitumine osutavad, et ta on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks, sh rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitama.

§-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, sest isiku suhtes esineb põgenemise oht. Kuna Schengeni alal piirikontroll puudub, ei oleks isikul takistusi Eestist omavoliliselt lahkuda. Võimalikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega. Kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks ega ole vastuolus isiku tervise ja turvalisuse kaalutlustega. Isik on viibinud kinnipidamiskeskuses ligikaudu kaks kuud. Isikul puuduvad sidemed Eestiga, tal ei ole siin töökohta, elukohta, tuttavaid/lähikondlasi.

1. XX märkis 11.12.2020 kohtuistungil, et ta peeti 15.10.2020 kinni ja ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse kohe pärast esimeste formaalsuste tegemist. PPA-l võttis tema küsitlemine ning dokumentide vormistamine aega. PPA-l puudub info selle kohta, et ta oleks varasemates menetlustes põgenenud, seega pole ka hetkel alust arvata, et ta peaks põgenema. Kui info puudub, siis järelikult ta ei ole enne põgenenud. Isiku suhtes peab saama kohaldada leebemaid meetmeid. XX võiks saada loa elada menetluse kestel Vao keskuses. Isik ei põgeneks juba seetõttu, et kuhu iganes ta põgeneks, saadetaks ta Dublini III määruse alusel Eestisse tagasi.
2. Tallinna Halduskohus rahuldas taotluse 11.12.2020 määrusega ning andis PPA-le loa XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni 11.04.
3. Võrreldes Tartu Halduskohtu 17.10.2020 määrusega, pole isikuga seotud asjaolud vahepeal muutunud. Asjaoludest võib järeldada, et isik oli taotlust esitades vältimatus olukorras. Kui tema tegelik soov oli taotleda kaitset Eestis, siis puudus põhjus esitada ametnikele võltsitud Tšehhi ID-kaart. Isik esitas taotluse siis, kui ilmnes, et ID-kaart on võltsitud. Võib eeldada, et varem esitatud taotlused on lõppenud keelduva otsusega. Kuigi puuduvad andmed selle kohta, et isik oleks varem põgenenud, ei loo ebaseaduslik piiriületus ja võltsitud dokumendi esitamine usaldust, et ta oleks menetluses kättesaadav. Isik on kinnitanud, et ta ei soovi Eestisse jääda. Samuti puuduvad tal Eestiga sotsiaalsed sidemed. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi tagada isiku kättesaadavust rahvusvahelise kaitse menetluses. Kinnipidamine pole muutunud ebaproportsionaalseks. Määruse tegemise aja seisuga on ta kinnipidamiskeskuses viibinud kaks kuud. PPA pole menetlusega viivitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4. XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 11.12.2020 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Isiku ütlused ja käitumine ei anna alust järelduseks, et tema suhtes esineb põgenemise oht. Isik ei soovinud minna teise EL liikmesriiki. PPA ei ole väitnud, et isik oleks varem sarnases 3

mõistes. Kohus ei kaalunud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust. PPA ei ole põhjendanud, missuguseid asjaolusid on vaja isiku suhtes välja selgitada ja uurida, mida ei saaks teha siis, kui isik elab kindlaksmääratud kohas.

1. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta määruskaebus rahuldamata. Põgenemise oht on tuvastatud isikuga seotud asjaolude kogumi põhjal. Asjaolust, et puudub info selle kohta, et isik oleks varasemate menetluste ajal riigist põgenenud, ei saa järeldada põgenemise ohu puudumist. Isik on rahvusvahelist kaitset taotlenud vähemalt viies eri riigis ning nii mõnestki enne menetluse lõppu lahkunud. Isik esitas Eestisse saabudes võltsitud dokumendi, mistõttu puudub tema suhtes usaldus. Isik väitis, et tema eesmärk oli jõuda Lätti. Piirikontrolli puudumise tõttu on tal võimalik see eesmärk saavutada. Rahvusvahelise kaitse menetlus on pooleli. Isikuga on peetud kaks vestlust ning plaanis on anda võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Põgenemise oht suureneb võimaliku keelduva otsuse tegemise tõttu. Kinnipidamine aitab ennetada isiku edasiliikumist ning varjupaigasüsteemi kuritarvitamist. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine poleks efektiivne. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Määruskaebus tuleb HKMS § 207 lg 1 alusel võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
3. Määruskaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.
4. Halduskohus nõustus PPA-ga, et isiku puhul esineb

§ 361

lg-s 1 nimetatud põhimõte ning lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused. Halduskohus märkis, et võrreldes varasemaga ei ole asjaolud muutunud. 13.

§ 361

lg 2 p 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, kui on vaja tagada tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, ent temaga seotud asjaolud osutavad, et ta võib hakata menetlusest kõrvale hoidma. Säte aitab kaasa ka taotleja teise liikmesriiki edasiliikumise ennetamisele. Sätte eesmärk ei ole tagada taotlust tagasilükkava otsuse täitmist (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.1). Väljaselgitamist vajavad asjaolud puudutavad pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimist, nagu tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seonduv jms, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Seejuures võib kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamise luba sarnaselt esmakordse loa andmisega toimuda piiratud informatsiooni tingimustes. Mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad siiski olema kinnipidamist põhistavad asjaolud. Üksnes asjaolude muutumatuse nentimisest ei pruugi piisata kinnipidamise pikendamiseks. Seepärast tuleb PPA-l kinnipidamise pikendamise taotlemisel selgitada, milliseid toiminguid on vahepeal asjaolude väljaselgitamiseks tehtud, et kohus saaks kontrollida vajaliku hoolsuse ja kinnipidamisaluse kohaldamise tingimuste täitmist. Asjaolude ebaselgus õigustab rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabaduse võtmist ka vaid juhul, kui esineb oht, et isik ei ole menetluses 4

§ 361

lg-s 21 ja VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, kuid ohu suurust tuleb hinnata kogumis muude isikut ja juhtumit iseloomustavate asjaoludega (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 33-1-93-16, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p-d 14–16 ja seal viidatud kohtupraktika). Puudub vaidlus, et isik ületas Eesti välispiiri selleks mitte ette nähtud kohas ning ta ei ole saanud luba Eestis viibimiseks (VSS § 68 p 8).

§ 10

lg 2 p-s 2 nimetatud viibimisalus kaitseb isikut väljasaatmise, mitte kinnipidamiskeskusesse paigutamise eest (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.5). Isikuga seotud asjaolud kogumis osutavad, et ta ei pruugi olla

§ 361lg 2 p-s 4 sätestatud toiminguteks kättesaadav.

Enese esitlemine Tšehhi Vabariigi kodanikuna ja ametnikele võltsitud dokumendi esitamine näitavad, et tema eesmärk ei olnud esitada Eestis rahvusvahelise kaitse taotlust. Isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust ka kohe, vaid tegi seda pärast muude formaalsuste täitmist. Arvestades, et ta on varem rahvusvahelist kaitset taotlenud, pidi ta teadma, et taotlus tuleb esitada esimesel võimalusel. Viivitus näitab, et taotlus on esitatud muul eesmärgil. Võltsitud dokumendi esitamine loob aluse kahelda ka isiku usaldusväärsuses ja tema väidete paikapidavuses. Põgenemise ohtu ei kummuta väide, et isik ei ole varem rahvusvahelise kaitse menetluste ajal põgenenud või et ta saadetaks Dublini III määruse alusel nagunii Eestisse tagasi, kui ta peaks siit lahkuma. Nendele isiku väidetele on halduskohus vastanud, mistõttu on määruskaebuse etteheited otsitud. Liiati nähtub PPA vastusest määruskaebusele, et isik on varem riigist, kus ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, enne otsuse tegemist lahkunud. Seda võib järeldada ka esmasele taotlusele lisatud EURODAC vastustest, kust nähtuvad rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise kuupäevad (16.10.2020 taotluse lisa 9, dtl 11–14). PPA ei ole põgenemise ohu sisustamisel tuginenud ainult usaldusväärsusele kui VSS §-s 68 nimetamata asjaolule. Usaldusväärsus on seotud isiku tegevusega ning selle mõju on hinnatud kogumis. Puuduvad põgenemisohtu maandavad asjaolud, nagu sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed Eestiga (elukoht, lähedased vms). Põgenemisohu tõttu ei saa leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist pidada tõhusaks (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). 5

§ 36

lg 2 p 5 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Ühtlasi aitab säte tagada, et isik ei hoiaks oma väljasaatmisest (sh tagasisaatmisest) lõplikult kõrvale (ei põgeneks) ning oleks varjupaigataotluse tagasilükkamise korral kättesaadav selleks, et väljasaatmine saaks jätkuda. Nimetatud eesmärkidele võivad viidata isiku riiki sisenemise ja taotluse esitamise asjaolud, sh taotluse esitamise aeg, ütlused sihtriigi kohta, väidete eluline usutavus jms (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 10‒12). 1 Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks ning rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine katkestab väljasaatmismenetluse (Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 319-1068, p-d 16–17). Seejuures ei pea aluse kohaldamiseks isikule olema tehtud lahkumisettekirjutus, mille täitmise siis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine katkestab. Konkreetse juhtumi asjaolusid silmas pidades võib olla piisav, kui PPA on isiku VSS § 15 lg 3 alusel 48 tunniks kinni pidanud, tehes sellega ettevalmistusi isiku tagasisaatmiseks, ning on piisav alus arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga lahkumiskohustus edasi lükata või väljasaatmist vältida (Tallinna Ringkonnakohtu 14.09.2020 määrus nr 3201275, p 15).

§ 361

lg 2 p 5 kohaldamisel võib eeldada, et esineb põgenemise oht (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 12). 17. PPA ei ole teinud isikule lahkumisettekirjutust. Isikut kontrolliti 15.10.2020 Värska-Ulitina tee viiendal kilomeetril, sest teda kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Kontrollimisel tehti kindlaks, et tal puudub seaduslik viibimisalus ning ta peeti kell 20.56 VSS § 15 lg 3 alusel 48 tunniks kinni. Seda, et isiku suhtes algatati tema tagasisaatmise ettevalmistamisele suunatud menetlus, tõendab kinnipidamise protokoll (16.10.2020 taotluse lisa 1, dtl 29–30). Isik avaldas kell 00.17 soovi taotleda rahvusvahelist kaitset ning tema kinnipidamine vormistati ümber

alusel (16.10.2020 taotluse lisa 2, dtl 26–27). Asjaolust, et mõlemad kinnipidamisprotokollid on allkirjastatud samal ajal (dtl 28), ei saa järeldada, et tagasisaatmise ettevalmistamisele suunatud menetlus ei olnud alanud. On usutav, et isikule selgitati tema õigusi ja kohustusi. Sellele viitab ka 11.12.2020 istungil väljendatud seisukoht, et formaalsuste täitmine võttis aega. Puuduvad tõendid, et isik oleks vaielnud kinnipidamise alusele vastu või avaldanud juba kinnipidamisel soovi saada rahvusvahelist kaitset. Kuna isik on varem taotlenud rahvusvahelist kaitset, pidi talle olema teada, et taotlus tuleb esitada esimesel võimalusel. Viivitamine näitab, et taotlus on esitatud siis, kui isiku väljasaatmine oli muutunud reaalsemaks. Arvestades, et ta on varem Venemaale korduvalt tagasi saadetud, pidi ta väljasaatmise perspektiivi mõistma ka sel korral. Seega on alust arvata, et taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. 18. Isiku kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Isik oli viibinud loa andmisel kinnipidamiskeskuses alla kahe kuu. Isik ei ole väitnud, et kinnipidamine oleks olnud vastuolus tervise või turvalisuse kaalutlustega. 19. Arvestades eelnevat jääb XX määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11.12.2020 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 6