Obsah (5)

§ 376§ 378§ 377§ 228§ 230

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 09. veebruar 2021, Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-21-231 Haldusasi X kaebus Eesti Vabariigi Presiden

§ 376

lg 3 kohaselt saab kohtuniku kohta süüdistusakti koostada ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Tulenevalt

§ 378

lg 6 esitab Riigikohus Vabariigi Presidendile kirjaliku ettepaneku anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks riigi peaprokuröri taotluses nimetatud isiku kohta, välja arvatud juhul, kui süüdistuse esitamine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu.

§ 377

lg 6 sätestab, et Vabariigi President annab oma nõusoleku menetlustoimingu tegemiseks või tagastab taotluse 10 päeva jooksul alates taotluse saamisest. Üksnes taotluse tagastamist tuleb Vabariigi Presidendil põhjendada. 6.2. Riigikohus tuvastas, et puudusid

§ 378

lg-s 6 sätestatud asjaolud, mis takistaksid riigi peaprokuröri taotluse rahuldamist. Ei tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kaebaja suhtes on kriminaalmenetlust alustatud ja ettepaneku tegemist Vabariigi Presidendile taotletakse selleks, et kahjustada kaebaja kui kohtuniku erapooletust ning sõltumatust. Samuti ei sedastanud Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, mis osutaksid kallutatud ja ebaobjektiivsele uurimisele või soovile mõjutada kaebaja kui kohtuniku otsustusi tema kutsetegevuse raames. Senise kriminaalmenetluse käigus tekkinud kahtlustused vajavad Riigikohtu hinnangul õiglase kohtumenetluse tagamiseks menetluse jätkamist, mille vältimatuks eeltingimuseks on süüdistusakti koostamine kaebaja suhtes. Riigikohus esitas Vabariigi Presidendile oma 19.01.2021 kirjaga nr 77/20-479 kirjaliku ettepaneku anda nõusolek kaebaja kohta süüdistusakti koostamiseks. 2 6.3. Kaebaja esitas 25.01.2021 Vabariigi Presidendi Kantseleile tema poolt varasemalt Riigikohtu üldkogule esitatud seisukohad koos Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2021 kohtumäärusega kriminaalasjas nr xxxxxx. Ka mainitud seisukoha põhjal puudub alus kahelda Riigikohtu ettepaneku põhjendatuses ja õiguspärasuses. Kaebaja ei ole ka oma kaebuses osundanud ühelegi asjaolule, mis põhjal võiks Riigikohtu üldkogu ettepanekut või otsust pidada sisuliselt defektseks. Vastustaja leiab, et otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks alus puudub. Otsus on tehtud süüteomenetluse raames ja käsitletav erandliku süüteomenetluse menetlustoiminguna, mille rakendamisel juhindub Vabariigi President üksnes PS § 153 ja

14 peatükis sätestatust. Vastustaja peab seetõttu ebaõigeks kaebaja seisukohta, mille kohaselt otsuse suhtes kohalduvad haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid. Otsus ei ole kaebaja suhtes süüteomenetluse alustamise ega selle lõpetamise lahendiks. Otsuse olemuslikuks eesmärgiks on kaebajale kui kohtunikule süüteomenetluses süüdistuse esitamise võimaldamine ja kohtunikult mainitud põhjusel tema immuniteedi äravõtmine riigi peaprokuröri taotlusel ja Riigikohtu kaalutud ettepanekul. Otsus on seega olemuslikult menetluslik toiming kaebajat puudutavas süüteomenetluses, millel muu iseseisev tähendus või süüteomenetlusest lahus seisev eesmärk puudub. Riigikohus on oma varasemas praktikas osundanud sellele, et kriminaalmenetlus on riigivõimu spetsiifiline teostamine, mis on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest – haldustegevusest – eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud (RK 3-3-1-15-10). 6.

1. Kaebaja toetub oma käsitluses otsusest kui haldusaktist ka Riigikohtu 14.04.2009 otsuse nr 33-1-59-07 punktile
2. Vastustaja kaebaja peab kõnealust seisukohta põhjendamatuks ja asjasse mitte puutuvaks. Riigikohtu vaatlusalusest lahendist ei järeldu loogiliselt see, et otsuse näol on tegemist haldusaktiga HMS § 51 lg 1 tähenduses, mille õiguspärasus oleks halduskohtus vaidlustatav. 6.
3. Pöördumatuid negatiivseid tagajärgi otsus kaebajale vastustaja hinnangul kaasa ei too ega saa tuua. Vastupidi, viidates ka Riigikohtu üldkogu ettepanekus sisalduvale seisukohale, senise kriminaalmenetluse käigus tekkinud kahtlustused kaebaja suhtes vajavad õiglase kohtumenetluse tagamiseks menetluse jätkamist, mille vältimatuks eeltingimuseks on süüdistusakti koostamine kaebaja suhtes. 6.
4. Vastustaja leiab, et kaebajal puudub praegusel juhul seadusekohane kaebeõigus, kuivõrd kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Seetõttu leiab vastustaja, et kaebus tuleks kaebajale tagastada (HKMS § 121 lg 1 p 1) või jätta see läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1). Mainitud asjaoludel puudub ka alus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks või selle rahuldamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
6. Vastustaja on esialgse õiguskaitse taotlusele vastamisel leidnud, et kaebus tuleks tagastada, sest selle lahendamine ei saa (arvestades asjaolusid) halduskohtu pädevusse kuuluda. Vastustaja eelnimetatud seisukohaga tuleb nõustuda. Halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse kaebus määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu 3 pädevuses. Kaebuse tagastamisel selgitab kohus võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda (HKMS § 121 lg 3).
7. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Käesoleval juhul on kaebaja õiguste kaitseks teistsugune menetluskord sisuliselt olemas, mis tähendab seda, et kaebuse menetlemine halduskohtu pädevusse kuuluda ei saa. Vaidlustatud otsus baseerub kriminaalmenetluse seadustiku
8. peatüki sätetel, millega on ette nähtud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri, Riigikohtu esimehe ja kohtuniku kohta süüdistusakti koostamise ja mõnede menetlustoimingute tegemise erikord. Vastavalt

§ 376

lõikele 3 saab kohtuniku kohta süüdistusakti koostada ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Riigikohus esitab tulenevalt

§ 378

lg 6 Vabariigi Presidendile kirjaliku ettepaneku anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks riigi peaprokuröri taotluses nimetatud isiku kohta, välja arvatud juhul, kui süüdistuse esitamine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu.

§ 377

lg 6 sätestab, et Vabariigi President annab oma nõusoleku menetlustoimingu tegemiseks või tagastab taotluse 10 päeva jooksul alates taotluse saamisest. Üksnes taotluse tagastamist tuleb Vabariigi Presidendil põhjendada.

§ 378

lg 5 kohaselt tutvub Vabariigi President kriminaaltoimiku materjalidega vajaduse korral, kuid ei kontrolli ega hinda tõendeid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 381 lg 2 kohaselt jõustub Vabariigi Presidendi otsus anda kohtuniku kohta süüdistusakti koostamiseks nõusolek selle allakirjutamisega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 381 lg 4 kohaselt, olukorras, kus Vabariigi President on andnud nõusoleku koostada sama paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isiku kohta süüdistusakt, menetletakse kriminaalasja kriminaalmenetluse seadustikuga ettenähtud üldkorras. Seega on kaebajal, kui ta uurimisasutise või prokuratuuri tegevusega ei nõustu, võimalik kaitsta oma õigusi edaspidiselt kriminaalmenetluse seadustiku vastavate sätete alusel ja seda veel ka enne süüdistusakti koostamist (

§ 228

lg 1), esitades vajaduse korral hiljem kaebuse vastavale maakohtule (

§ 230). 10.

Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus antud juhul halduskohtu pädevuse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastada.

1. X. on tuginenud kaebuse esitamisel (teataval määral) ka Riigikohtu üldkogu 14.04.2009 otsusele kohtuasjas 3-3-1-59-07 ja iseäranis selle punktile 20, milles on selgitatud, et eelnimetatud kohtuasjas kaebuse esitanud isik polnud seadnud kahtluse alla Vabariigi Presidendi vastavasisulist otsust anda nõusolek tema kriminaalvastutusele võtmiseks ega tema ametikohustuste täitmise peatamise õiguspärasust, kuid asjaolu, et Vabariigi Presidendi otsust ei vaidlustatud, ei takista tal oma väidetavalt rikutud õiguse kaitsmist halduskohtus. Samas ei olnud selles kohtuasjas vaidluse all Vabariigi Presidendi otsus, vaid justiitsministri käskkiri kohtunikule töötasu maksmise peatamise kohta, kusjuures eelosundatud lahendi resolutsiooni punktiga 1 tunnistati sellise õigustloova akti andmata jätmine, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikule, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud, põhiseadusega vastuolus olevaks. Esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatuse kontekstis viitab see aga sellele, et sissetulekute osas seonduvalt ametikohustuste täitmise vahepealse peatamisega kaebaja jaoks pöördumatult negatiivseid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi siiski tekkida ei saaks ning õiguskaitse vajadus oleks küllaltki küsitav. Antud juhul nimetatud asjaolu aga enam väga tähenduslikuks pidada ei saa, sest õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata eelkõige seetõttu, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 104 lg 5 p 2 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, välja arvatud juhul, kui kaebuse tagastamine toimub sama seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kaebuselt 4 tasutavaks riigilõivuks oli 15 eurot. Käesoleval juhul tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, mistõttu kuulub kaebuselt tasutud 15 euro suurune riigilõiv määruse jõustumisel tagastamisele. Esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu HKMS § 104 lg 5 p 2 alusel tagastada ei saa. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 5