← Eesti

1-21-3574/5

1-21-3574 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 09.06.2021, Tallinn, kirjalik menetlus Alustamata kriminaalasja number 1-21-3574 (21230100142) Kohtunik Heili Sepp Vaid

§-de 209, 344 ja 345 tunnustel. Avalduse kohaselt sõlmisid X ja OÜ Y 08.09.

  1. a kavatsuste lepingu vask-katoodide ostu-müügi kohta. Lepingu sõlmimise osas pidas Y OÜ volituse alusel läbirääkimisi HH. Vastavalt lepingu punktile 8 kandis X 16.09.2020 OÜ Y pangakontole kauba eest ettemaksu summas 108 503,78 eurot. Makstud kaubapartii (22 tonni) pidi lähetatama 17.-18.09.
  2. Vaatamata OÜ Y kinnitustele ja esitatud dokumentidele ei ole X makstud kaubapartiid siiani kätte saanud. OÜ Y kinnitas korduvalt, et SIA-lt X saadud ettemaks kanti üle vasktooted valmistama pidanud Q GMK-le ja et kaup reserveeriti täies mahus. X esitas 23.11.2020 Q GMK-le järelepärimise selle kohta, kas ettevõttel on õigussuhted OÜ-ga Y ehk kas 15.06.2020 sõlmiti leping nr 154/2020 (millele OÜ Y oli varem viidanud), kas Q GMK sai OÜ-lt Y ettemaksu 108 503,78 eurot ja kas Q GMK oli kehtestanud katoodide ostmisele mingid piirangud. Vastuseks järelepärimisele teatas Q GMK, et neil ei ole OÜ-ga Y õigussuhteid ja nende vahel ei ole lepinguid sõlmitud.
  3. PPA 08.02.
  4. a teatisega nr 21230100142 jäeti kriminaalmenetlus alustamata selleks vajaliku aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Vanemkomissar märkis, et kriminaalmenetlust ei saa alustada selleks, et alles otsida võimalike kuriteo toime pannud isikute seost Eestiga ja seda olukorras, kus esitatud asjaolude pinnalt on alust arvata, et selline seos puudub.
  5. X lepinguline esindaja Andrus Lillo esitas kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale Põhja Ringkonnaprokuratuurile 18.02.
  6. a kaebuse, milles taotleb alustada kriminaalmenetlust. 1

(9)
  1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristjan Lille jättis 08.03.
  2. a määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata. Prokurör nõustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise põhjendustega ja märkis, et prokuratuurile ei ole esitatud uusi tõendeid, mis oleksid seni tuvastatud asjaolud ümber lükanud.
  3. X lepinguline esindaja Andrus Lillo vaidlustas Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse 19.03.2021 Riigiprokuratuuris, paludes PPA kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrus tühistada, alustada kriminaalmenetlust ning saata asi PPA-le täiendavate uurimistoimingute (sh tõendite) kogumiseks.
  4. Riigiprokuratuur jättis 19.04.
  5. a määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör nõustus PPA teatise ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse seisukohtadega ning leidis, et varasemad menetlejad on igakülgselt ning põhjalikult käsitletud X avalduses märgitud asjaolusid ning jõutud õigustatud järeldusele, et Eesti karistusseadus ei kehti avalduses väidetava võimaliku kuriteo kohta. Seega Eesti Vabariigis kriminaalmenetlust ei alustata.
  6. Kriminaalmenetluse alustamiseks peab uurimisasutusel või prokuratuuril tekkima temale esitatud materjalide pinnalt siseveendumus, et toime on pandud Eesti karistusseaduse regulatsioonile alluv kuritegu. Käesolevas asjas riigiprokuröril sellist veendumust ei kujunenud, sest asja materjalide pinnalt ei ole võimalik sedastada kellegi käitumises Eesti karistusseaduse regulatsioonile alluva kuriteo tunnuseid.

§-s 6 sätestatud territoriaalsuspõhimõtte järgi kehtib riigi karistusseadus kõigi isikute suhtes, kes on selle riigi territooriumil kuriteo toime pannud, sõltumata kurjategija või kannatanu kodakondsusest. Tegemist on ühe karistusseaduse ruumilise kehtivuse aluspõhimõttega, sest karistusvõim kuulub riigile ning territoorium on üks riigi eksistentsi aluseid. Sellest tulenevalt tunnustab ka rahvusvaheline õigus kõige enam seda põhimõtet, sest see seondub riigi suveräänsusega. Ka menetlusökonoomia seisukohalt on see põhimõte kõige olulisem, kuna kuritegu on kõige otstarbekam menetleda just selle toimepanemise kohas. 8.

§ 7

lg 1-s sedastatu ei tähenda seda, et Eesti Vabariik tõttaks teiste riikide suveräänsust eirates nende territooriumile oma karistusseadust rakendama alati, kui teoga on toimepanija või kannatanuna seotud Eesti kodanik/Eestis registreeritud juriidiline isik.

§-s 7 sätestatud isikulise kehtivuspõhimõtte näol on tegemist suhteliselt erandliku kõrvalekaldumisega territoriaalsuspõhimõttest. Seda kinnitab KrMS § 435 lg-s 3 sätestatu, millest nähtub, et kui Eesti karistusseadustikku kohaldatakse väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimepandud kuriteo suhtes, tuleb sellest viivitamatult teatada Riigiprokuratuurile, kes alustab kriminaalmenetlust või kontrollib kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkust ja põhjendatust. Üldjuhul lähtutakse kriminaalmenetluse alustamisel sellest, et kuritegude uurimine toimub riigis, kus kuritegu toime pannakse. Võimaliku erandi sellest põhimõttest kehtestab

§ 7

, kuid isikulise kehtivuse põhimõte on erandlik ja

§-s 7 sätestatut kohaldatakse praktikas vaid siis, kui seeläbi on kriminaalmenetlus tõhusam ja otstarbekam kui territoriaalsuspõhimõttest lähtudes.

  1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et „kuna Y OÜ ja tema esindaja asukoht on teadaolevatel andmetel Eesti Vabariigis ja olemasolevate andmete pinnalt saadeti allkirjastatud leping kannatanule Eesti Vabariigist, siis tuleb kohaks, kus kahju tekkis, pidada Eesti Vabariiki“ ja „kuna 108 503,78 eurot asus Eesti Vabariigis asuva krediidiasutuse arveldusarvel ja see kanti sealt edasi, siis tuleb kohaks, kus kahju tekkis, pidada Eesti Vabariiki“. Riigiprokurör pidas kaebaja seisukohta meelevaldseks ja õiguslikult ebakohaseks, sest faktilistest asjaoludest nähtuvalt pandi tegu toime siiski Läti Vabariigis, mitte Eesti Vabariigis.
  2. Riigiprokurör selgitas, et kelmus näeb ette kriminaalvastutuse teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu 2

(9)saamise eesmärgil. Koosseisutüübilt on tegemist tagajärjedeliktiga. Varaline kahju peab kannatanul kelmuse puhul lähtuma varakäsutusest, mille tagajärjel kannatanu varaline seis halveneb. Kõnealusel juhul on kannatanu X näol tegemist Läti Vabariigis registreeritud juriidilise isikuga ja temale varalist kahju põhjustanud (tema varalist seisu halvendanud) varakäsutuse tegi ettevõte samuti Läti Vabariigis. Seega on kohatu väita, et Läti ettevõte, mis oma kohalikult arvelduskontolt raha mujale kandis, sai seeläbi varalist kahju justkui hoopis Eesti Vabariigis. Õiguslikult ei ole määrav see, kuhu kelmuse teel saadud/saadav raha kanti. Riigiprokurör nõustus abiprokuröri seisukohaga, et varakäsutus tehti Läti Vabariigis, leping sai lõpliku heakskiidu samuti Lätis ja kannatanuks on Lätis registreeritud juriidiline isik, mistõttu viitavad faktilised asjaolud pigem sellele, et kelmus kui tagajärjedelikt on toime pandud Läti Vabariigis. 11. Kaebuses viidatud karistusseaduse kehtivuse isikupõhimõttega seonduvalt viitas riigiprokurör

§ 7

lg-s 1 sätestatule ja märkis, et SIA Tolmatsi näol ei ole tegemist Eestis registreeritud juriidilise isikuga. Väidetava kuriteo toimepanija kodakondsuse kohta tehakse aga kaebuses meelevaldseid oletusi. Kaebaja arvab, et „teo toimepanija võis olla Eesti elanik/kodanik ja/või Eestis registreeritud ettevõte“. Kaebuse esitaja meelest „see, et HH ei ole registreeritud Eestis elavaks isikuks, ei välista tema viibimist Eestis, tema seotust Eesti Vabariigiga või isegi asjaolu, et tegemist võib olla Eesti Vabariigi kodanikuga“, kusjuures „võib HH olla ka varjunimi, mille taga võib peituda seesama HH või muu Eesti Vabariigiga seotud isik“. Riigiprokuröri hinnangul on tegemist kaebaja subjektiivsete seisukohtadega, mis rajanevad pelgalt meelevaldsetel oletustel. Materjalides puuduvad tõsiseltvõetavad vihjed sellele, et avalduses väidetav kelmus võiks olla Eesti karistusseaduse kehtivusalas isikupõhimõttest tulenevalt.

  1. Riigiprokurör ei nõustu kaebajaga, et „kriminaalmenetlust tulebki alustada selleks, et kontrollida põhjendatud kuriteokahtlust, sh teha kindlaks, kas kuritegu on toime pandud või mitte, kas kuriteo toime pannud isikutel puudub seos Eesti Vabariigiga või mitte“. KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust üksnes kuriteo asjaolude ilmnemisel ning arvestada tuleb ka Eesti karistusseaduse kehtivusega. Kriminaalmenetlust saab Eesti Vabariigis alustada üksnes siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid Eesti karistusseaduse regulatsioonile alluva kuriteo toimepanemise kohta, kusjuures ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat kusagil toime pandud mingi kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt avaldaja subjektiivse hinnangu põhjal või kontrollimaks seda, kas Eesti karistusseadus väidetava teo kohta kehtib või kas „kuriteo toime pannud isikutel puudub seos Eesti Vabariigiga või mitte“. Kaebuses ei väideta tõsikindlalt seda, et keegi oleks kindlasti pannud toime mingisuguse Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluva kuriteo, vaid soovitakse lihtsalt kriminaalmenetluslike vahenditega „kontrollida“ ja „teha kindlaks, kas kuritegu on toime pandud või mitte, kas kuriteo toime pannud isikutel puudub seos Eesti Vabariigiga või mitte“. Kaebaja meelest „pole välistatud põhjendatud kahtlus, et kelmuse toimepanemise koht võis olla Eesti Vabariigis“. Kriminaalmenetlust ei saa alustada avaldaja hüpoteeside kontrollimiseks, tema subjektiivsete hinnangute-oletuste kinnitamiseks või kummutamiseks.
  2. Kriminaalmenetlust ei tohi alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kuriteoteate esitaja meelevaldse subjektiivse arvamuse põhjal, et tema arvates on keegi võib-olla kusagil toime pannud kuriteotunnustega teo, mille kohta ehk kehtib Eesti karistusseadus. Kui kuriteoteade ei sisalda piisavalt seesugusele kuriteole viitavat teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega lubatav. Riigiprokurör peab lubamatuks olukorda, kus menetleja peaks oletusliku avalduse alusel 3

(9)kriminaalmenetlust alustama ja alles siis hakkama otsima kriminaalmenetluse alust ehk seda, kas mõne (Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluva) kuriteo tunnused on üldse sedastatavad. Riigiprokurör nõustub varasema menetlejaga, et „Kriminaalmenetlust ei saa alustada selleks, et alles otsida võimalike kuriteo toimepannud isikute seost Eestiga ja seda olukorras, kus esitatud asjaolude pinnalt on alust arvata, et selline seos puudub“. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud riigiprokurör põhjendatuks alustada Läti Vabariigis registreeritud ettevõtte X avalduses kirjeldatud juhtumiga seoses Eesti Vabariigis kriminaalmenetlust.
  1. Riigiprokuratuuri 19.04.
  2. a määrusele esitas kaebuse X esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo, kes palub Riigiprokuratuuri määrus tühistada, alustada käesolevas kriminaalasjas menetlust ja saata see PPA-le täiendavate uurimistoimingute (sh täiendavate tõendite) kogumiseks.
  3. Uurimisasutuse seisukoht, et teo toimepanemisel on kasutatud ära Eesti ettevõtte nime ja et kahju tekkimise koht on Läti Vabariik, ei põhine ühelgi tuvastatud asjaolul ega tõendil. Samuti leidis uurimisasutus alusetult, et käesolevas asjas on kelmuse tagajärje – varaline kahju kanntanule saabumise kohaks Läti Vabariik. Tegelikult on kahju tekkimise kohaks Eesti Vabariik.
  4. Alates 01.01.
  5. a kehtivas redaktsioonis eeldab

§ 209

teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil (vt 15.03.2018. a RKKKo asjas nr 1-13-5173, p 16.1). Kelmus tuleb lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju tekkimisega (RKKKo asjas nr 1-15-2666, p 15). Seega on

§ 209süüteokoosseis täidetud hetkest, kui saab rääkida kannatanule kahju tekkimisest.

17.

§ 11lg 1 p 3 räägib kahju tekkimise kohast.

Seega ei olnud seadusandja tahe siduda teo toimepanemise koht (tagajärjedelikti puhul) kannatanu asukohaga, vaid kohaga, kus toimus tegu, mis tõi kaasa kannatanul kahju tekkimise. Kuna kelmuse puhul „koht, kus saabus süüteokoosseisu kuuluv tagajärg“ tuleb sisustada kui „koht, kus kahju tekkis”, siis tuleb seda mõista kui kohta, kus toimus faktiline asjaolu, mis avaldas vahetult kahjulikku mõju SIA-le X. Käesolevas asjas leidis vastav tegu aset Eesti Vabariigis.

  1. Tsiviilõigusliku lepingu ärakasutamine kelmuse toimepanemisel toimub enamasti petmise teel ja kahju tekib lepingu tulemusena. Kuna leping tekib selle allkirjastamisest mõlema poole poolt, siis saab käsitleda kannatanule kahju tekkimise aluseks hetke, kui Y OÜ esindaja lepingu allkirjastas ja kannatanule edastas. Teadaolevatel andmetel on Y OÜ ja tema esindajate asukoht Eesti Vabariigis ning allkirjastatud leping saadeti kannatanule samuti Eesti Vabariigist. Seetõttu tuleb kahju tekkimise kohaks pidada Eesti Vabariiki.
  2. Kui kelmuse toimepanemisel kasutatakse tsiviilõigusliku lepingut, tekib kannatanul kahju alates hetkest, kui on selge, et kannatanu nõude väärtus petja vastu on väiksem, kui kannatanu sooritus petjale. Nõude väärtuseks tuleb pidada seda, kas kannatanu nõue on reaalselt maksma pandav. Seega tekib kannatanul kelmuse puhul kahju alates hetkest, kui on selge, et kannatanu lepingust tulenevat nõuet ei ole võimalik petja vastu realiseerida.
  3. X tasus Y OÜ-le viimase arveldusarvele vaskkatoodide eest ettemaksuna 108 503,78 eurot. Kui Y OÜ ei oleks oma kohustust X ees täitnud, sh. põhjusel, et Y OÜ-l juba lepingu sõlmimisel ei olnud kavatsust lepingut täita, oli SIA-l X nõudeõigus Y OÜ vastu 108 503,78 eurot. Sellise kannatanu nõude majanduslik väärtus oli 108 503,78 eurot ja realiseeritav ajani, kuni see summa eurot oli Y OÜ-l olemas. Piisavast kindlusest selle osas, et OÜ Y oleks SIA-lt X saadud summa kannatanule tagastanud ja et nõudeõigus ei olnud väärt vähemalt sama palju kui süüdistatava tehtud varakäsutus, saab kõneleda üksnes pärast seda, kui viidatud summa kanti Y OÜ kontolt edasi. Seega tekis kannatanul kahju alates hetkest, kui 108 503,78 eurot kanti Y OÜ kontolt kolmandatele isikutele edasi, kuid Y OÜ vara koosseis sama vara võrra ei suurenenud. Kuna vastav summa asus 4

(9)Eesti Vabariigis asuva panga arveldusarvel ja see kanti sellelt edasi, siis tuleb kohaks, kus kahju tekkis, pidada Eesti Vabariiki.
  1. Uurimisasutus ei saa kriminaalmenetlust läbi viimata väita, et kelmuse toimepanemise kohaks ei ole Eesti Vabariik. Kannatanu hinnangul viitavad andmed põhjendatud kahtlusele, et Y OÜ ja selle juhatuse liige HH on kelmusega seotud. X suhtles vaskkatoodide müügilepingu sõlmimise osas läbirääkimiste pidamise algusfaasis HH-ga. Alles hiljem toimus edaspidine suhtlemine HH volituse alusel HH-ga. Kuna ettemaks tasuti Y OÜ arveldusarvele ja see kanti hiljem kolmandatele isikutele, siis ei ole eluliselt usutav, et ettevõte, kes tegutses juhatuse liikme kaudu, ei olnud kelmuse toimepanemisest teadlik. Seega on avalduses esitatud andmetest näha, et teo toimepanija võis olla Eesti elanik/kodanik ja/või Eestis registreeritud ettevõtte.
  2. Asjaolu, et Y OÜ omakapital oli
  3. a seisuga 3170 eurot, kasum 670 eurot ja tööjõukulud 0 eurot, viitab sellele, et äriühingul ei olnud juba lepingu sõlmimise ajal plaanis lepingut täita. Asjaolu, et HH ei ole esitanud kannatanule oma dokumendi koopiat, ei oma tähtsust, sest müügilepingu allkirjastas Y OÜ juhatuse liige HH. Avalduse kohaselt kasutati Eesti sideettevõtjatele kuuluvaid telefoninumbreid, mis loob eelduse, et neid numbreid kasutanud isik tegutses Eesti Vabariigis ja et kelmus pandi samuti toime Eestis. Menetlejad jätsid kriminaalmenetluse alustamata põhjendusega, et teoreetiliselt ei ole välistatud võimalus, et kuritegu võib olla toime pandud väljaspool Eesti Vabariiki. Kriminaalmenetlust alustataksegi selleks, et tuvastada asjaolud ja edasiselt saab otsustada, kas menetluse jätkamiseks ja süüdistuse esitamiseks Eesti Vabariigis esineb aluseid või mitte.
  4. Kannatanu peab asjakohatuks uurimisasutuse viidet sellele, et dokumendid, mis on koostatud ja allkirjastatud Y OÜ juhatuse liikme poolt, ei vasta Eestis kasutatavatele dokumentide koostamise korrale. Kannatanule jääb arusaamatuks, kuidas välistavad kelmuse toimepanemist asjaolud, et: kasutatakse üheaegselt nii ettevõtte blanketi kui pitsatit; volikirjas on märgitud HH isikukood passi numbri asemel; sõnakasutuse ja tekstide ehitus ei ole tavapärane Eestis kasutatavate äridokumentide vormistamise korrale; kõikidel OÜ Y poolt edastatud dokumentidel sisalduv allkiri on samasugune, mis viitab väidetavalt allkirja võltsimisele. Need asjaolud ei saa välistada seda, et OÜ Y ja HH võisid toime panna kelmuse.
  5. Uurimisasutuse oletus, et mingid allkirjad võivad olla võltsitud, ei põhine tõenditel. Vastupidise tuvastamiseni tuleb asuda seisukohale, et dokumentidel on OÜ Y ja HH allkirjad. Isegi juhul, kui dokumentidel olevad allkirjad on võltsitud, ei välista see automaatselt võimalust, et OÜ Y ja HH olid kelmuse toimepanemisega seotud. Samuti olukorras, kus viidatud isikud ei olnud kelmuse toimepanemisega seotud, ei välista see kelmuse või muude kuritegude toime panemist. Asjaolu, et kuriteoteate esitamisel ei ole kuriteo toime pannud isik teada, ei välista kriminaalmenetluse alustamist.
  6. Samuti on oletuslik uurimisasutuse seisukoht, et ei ole võimalik kindlalt väita, et TBB panga konto, kuhu laekus kannatanu poolt makstud raha, kuulub Y OÜ-le. Vastav TBB panga konto number on märgitud arvel, mille allkirjastas ja edastas kannatanule Y OÜ juhatuse liige. Vastupidise tuvastamiseni tuleb lähtuda eeldusest, et konto kuulub Y OÜ-le.
  7. Asjaolud, et HH ei ole registreeritud Eesti Vabariigis elavaks isikuks ja et ta suhtles Eesti sideettevõtetega mitteseotud sidevahendite kaudu, ei välista seda, et OÜ Y ja HH olid kelmuse toimepanemisega seotud või sellest teadlikud. Ei ole välistatud, et HH võis viibida Eestis, ta võib olla Eestiga seotud või olla Eesti Vabariigi kodanik. HH võib olla ka varinimi, mille taga võib peituda HH või mõni muu Eesti Vabariigiga seotud isik. 5
(9)
  1. Varasemad menetlejad ei ole toonud välja ühtegi alust, mille pinnalt saab asuda seisukohale, et OÜ Y ja HH poolt kelmuse toimepanemine on välistatud ja et teo toimepanemise koht ei saa olla Eesti Vabariigis. Menetlejate lahendid põhinevad üksnes oletustel ja nendest kumab läbi soov asjaga mitte tegeleda. Alles pärast uurimisasutuse ja prokuratuuri poolt viidatud oletuste uurimist ja dokumentaalset tõendamist saaks otsustada asja edasise saatuse.
  2. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetlus alustamise kasuks. Käesolevas asjas ei esine kuriteokaebuses toodud kuriteokahtlust välistavaid asjaolusid, mistõttu tuleb selle kontrollimiseks alustada kriminaalmenetlust. Kuriteokaebus ja sellele lisatud tõendid ei pea olema sellised, et nende alusel oleks võimalik pöörduda kohtusse ja saavutada süüdimõistmine. Kannatanu ei nõustu uurimisasutusega selles, et kui kuriteokaebuse pinnalt saab väita, et ei ole välistatud, et kuritegu ei ole toime pandud, siis ei olegi kuritegu toime pandud ja seega puudub ka alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Selline tõlgendus on ekslik.
  3. Kuriteoteade saamisel hindab uurimisasutus üksnes kuriteokaebuses toodud faktilisi asjaolusid ja kontrollib, kas kuriteokaebuses toodud asjaolude pinnalt on põhjendatud kahtlus selles, et kuriteo võidi toime panna või mitte. Selles staadiumis ei saa uurimisasutus hakata oletama, mis võimalused on olemas selleks, et saaks väita, et kuritegu ei ole toime pandud. Kuna kannatanule ei ole kuriteoteate esitamisel kõik asjaolud teada ega võimalik neid ka tõendada, siis saabki teade tugineda üksnes oletustele ja kontrollimata faktidele. Menetluse alustamiseks ei pea uurimisasutusel või prokuratuuril tekkima temale esitatud materjalide pinnalt 100% ulatuses siseveendumus, et Eesti karistusseaduse regulatsioonile alluv kuritegu on toime pandud, vaid esinema arusaam, et selline kuritegu võib olla toime pandud. Käesoleval juhul saab tuvastada selle, kas tegu pandi toime või mitte, üksnes kriminaalmenetluse raames.
  4. Varasemad menetlejad ei ole kahtluse alla seadnud ega ümber lükanud järgmiseid asjaolusid: Y OÜ ja tema esindaja asukoht on teadaolevatel andmetel Eesti Vabariigis; olemasolevate andmete pinnalt saadeti allkirjastatud leping kannatanule Eesti Vabariigist; 108 503,78 eurot asus Eesti Vabariigis asuva krediidiasutuse arveldusarvel ja raha kanti sealt edasi, millisest hetkest tekitati kannatanule kahju. Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud, et kuriteo toimepanemine on seotud Eesti Vabariigiga. Isegi kui asuda seisukohale, et varaline kahju peab kelmuse puhul lähtuma varakäsutusest, mille tagajärjel kannatanu varaline seis halveneb, ei välista ka see, et

§ 11lg 1 alusel on kuritegu toimepanemise kohaks on Eesti Vabariik.

Uurimisasutus on ekslikult jätnud eristamata varakäsutuse hetke ja kannatanul kahju tekkimise hetke. See, et kannatanu tegi varakäsutuse Läti Vabariigis, ei välista seda, et kannatanu kahju tekkis Eesti Vabariigis. Asjas puudub vaidlus, et ilma kannatanu poolt tehtud varakäsutusega ei oleks talle kahju tekkinud. 31. Kaebaja hinnangul saab kannatanule tekkida kahju alles siis, kui tema varakäsutuse tulemusena tekkinud või tekkida võiv nõue muutub väärtusetuks või vähemalt väiksema väärtusega nõudeks, kui varakäsutus. Käesolevas asjas kandsid Y OÜ ja/või sellega seotud isikud rahalised vahendid ZBA Parts OÜ kontolt edasi, mille tulemusena viimase majanduslik seisund muutus selliseks, et kannatanu nõue ei ole enam faktiliselt realiseeritav. Sellega oli koosseis lõpule viidud ja kannatanule tekkis kahju. Seda kinnitab ka üldise varalise kahju mõiste. Kuna kannatanu nõude väärtus vähenes alles teo tulemusena, mis pandi toime Eesti Vabariigis, siis on teo toimepanemise koht ka Eesti Vabariigis. Eeltoodust tulenevalt peab kannatanu ekslikuks uurimisasutuse seisukohta, et kannatanu varalist kahju põhjustanud (tema varalist seisu halvendanud) varakäsutuse tegi kannatanu Läti Vabariigis. 6

(9)
  1. Kaebajale jääb arusaamatuks Riigiprokuratuuri etteheide, et kannatanu teeb kuriteokaebuses oletusi seoses Y OÜ-ga seotud isikute seosega Eesti Vabariigiga. Kuna neid asjaolusid ei ole võimalik ilma kriminaalmenetlust alustamata kontrollida, siis saabki kannatanu kuriteoteates tugineda ka oletustele. Neid asjaolusid peab aga kontrollima uurimisasutus kriminaalmenetluses.
  2. Uurimisasutus ei ole tuvastanud ega tõendanud, et järgmised asjaolud on välistatud: puudub eeldus, et Y OÜ ja temaga seotud isikud on seotud Eesti Vabariigiga; toimepanija on Eesti elanik/kodanik ja/või Eestis registreeritud ettevõte; HH või muu kelmusega seotud isik on registreeritud Eestis elavaks isikuks; HH või muu kelmusega seotud isik viibis selle toime panemisel Eesti Vabariigis ja nende seotus Eesti Vabariigiga; HH on varjunimi, mille taga võib peituda HH või muu Eesti Vabariigiga seotud isik. Olukorras, kus on olemas põhjendatud kahtlus, et kuritegu võidi toime panna Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Vabariigiga seotud isikute poolt, ei saa meelevaldsetele oletustele tuginevalt jätta kriminaalmenetlus alustamata.
  3. Kaebaja viitab Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-19-10, p-s 8.3 sedastatule ning leiab, et kriminaalmenetlust saab ja tuleb alustada kontrollimaks muu hulgas seda, kas Eesti Vabariigi karistusseadus väidetava teo kohta kehtib või mitte ja kas kuriteo toime pannud isikutel on seos Eesti Vabariigiga või mitte. Uurimisasutus ei ole lükanud ümber väidet, et kuritegu on toime pandud ja et teo toime pannud isikutel on seos Eesti Vabariigiga ega vastupidist tuvastanud. Sellises olukorras tuleb in dubio pro duriore põhimõttest lähtuvalt alustada kriminaalmenetlust.
  4. Kaebaja peab asjakohatuks ja küüniliseks Riigiprokuratuuri seisukohta, et on lubamatu selline põhimõte, mille kohaselt menetleja peaks avaldaja oletusest kantud avalduse alusel kriminaalmenetluse ära alustama ning alles siis hakkama otsima seda, kas mõne kuriteo tunnused on üldse sedastatavad. Kaebaja rõhutab, et käesolevas asjas ei taotle kannatanu kriminaalmenetluse alustamist menetluse aluse otsimise eesmärgil, sest see on teada ning on ka selgelt kuriteokaebuses/teates välja toodud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse kui ka süüdistuskohustusmenetluse raames kogutud materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 19.04.
  6. a määruse tühistamiseks ning kriminaalmenetluse alustamiseks.
  7. Kaebuses märgitakse, et KrMS §-s 6 sätestatu kohaselt tuleb kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Sellega seoses nendib ringkonnakohus, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole kohustatud kuriteoteate saamisel alati alustama kriminaalmenetlust, vaid kriminaalmenetluse alustamise etapis tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on olemas vajalik alus ja ajend. Seejuures peab uurimisasutusel või prokuratuuril tekkima temale esitatud materjalide pinnalt siseveendumus, et Eesti karistusseaduse regulatsioonile alluv mingisugune kuritegu on toime pandud. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole kriminaalmenetluse alustamisel seotud mis tahes isiku arvamusega. Seega, kuigi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus, see on pelgalt teoreetiline (RKKK 3-1-1-60-10). KrMS § 6 näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise. Lisaks sellele nimetab KrMS § 199 lg 1 p 1 esimese menetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes samuti ette, et kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad, ei või kriminaalmenetlust alustada. 7
(9)
  1. Käesolevas asjas on kõik varasemad menetlejad asunud seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus, leides, et kuriteoteates kirjeldatud kuritegu ei ole toime pandud Eesti Vabariigis ja seega ei saa järeldada ka kuriteo ajendi ja aluse olemasolu ning selliste asjaolude tuvastamiseks ei alustata kriminaalmenetlust. Seega on jäetud kriminaalmenetlus alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumisel, mis on KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Järgnevalt põhjendab ringkonnakohus seda, miks ta nõustub, et kriminaalmenetluse alus puudub.
  2. Riigiprokurör on oma määruses viidanud asjakohaselt

§-des 6 ja 7 sätestatud territoriaalsuspõhimõttele ja isikulise kehtivuse põhimõttele ning on ammendavalt selgitanud, kus ja milliste isikute vastu/poolt toime pandud tegude kohta Eesti karistusseadus kehtib. Üldjuhul lähtutakse kriminaalmenetluse alustamisel sellest, et kuritegude uurimine toimub riigis, kus kuritegu toime pannakse. Võimalikud erandid sellest põhimõttest kehtestab

§ 7

, mille alusel kehtib Eesti karistusseadustik teatud juhtudel ka väljapool Eesti Vabariigi territooriumi toimepandud kuriteo kohta, kui näiteks kannatanuks või kuriteo toimepanijaks on olnud Eesti kodanik ja/või Eesti registreeritud juriidiline isik (

7 lg 1).

  1. Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebuses leiab kannatanu, et kelmuse süüteokoosseisu kuuluv tagajärg (X-le varalise kahju tekkimine) leidis aset Eesti Vabariigi territooriumil ja on esitanud ka mõttekäigu, mis tema hinnangul sellist seisukohta toetab (vt nt käesoleva määruse p-d 16-20). Ringkonnakohus kaebaja sellise käsitlusega ei nõustu, vaid leiab varasemate menetlejatega nõustuvalt, et faktilised asjaolud viitavad pigem sellele, et väidetav kelmus on toime pandud Läti Vabariigis. Nimelt saab asja materjalide pinnalt objektiivselt järeldada, et X tegi varakäsutuse Läti Vabariigis ja ringkonnakohtu hinnangul on just pangaülekande teostamine see hetk, mil kannatanu kandis kahju. Seega ei ole asjaolu, et X kandis raha Eestis asuva TBB panga arvelduskontole, käesolevas asjas õiguslikult määrav. Võttes arvesse, et kannatanu tegi varakäsutuse Lätis, X ja OÜ Y vahel sõlmitud leping sai oma lõpliku heakskiidu Lätis ja kannatanuks on samuti Lätis registreeritud juriidiline isik, saab ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, et kelmus kui tagajärjedelikt on toime pandud Läti Vabariigis. Ainuüksi sellest, et väidetava kuriteo toimepanemisel kasutati ära Eestis registreeritud äriühingut ja et avalduse kohaselt kasutati suhtlemisel ka Eesti sideettevõtjatele kuuluvaid telefoninumbreid, ei saa automaatselt järeldada, et pettus on toime pandud Eesti Vabariigi territooriumil. Seda põhjusel, et Eesti ettevõtte nime ja telefoninumbreid on võimalik kasutada ka ükskõik millises teises riigis. Nendel põhjustel nõustub ringkonnakohus varasemate menetlejatega, et kuriteoteates, selle lisades ja kaebustes ei nähtu faktilisi asjaolusid, mille pinnalt tekkinuks kohtul veendumus, et kuritegu on toime pandud Eesti Vabariigis.
  2. Kannatanu on ringkonnakohtule esitatud kaebuses jätkuvalt seisukohal, et kuigi OÜ Y nimel lepingu sõlmimise läbirääkimistega tegelenud HH ei ole registreeritud Eestis elavaks isikuks, ei välista see tema viibimist Eestis, tema seostust Eestiga või olemast Eesti Vabariigi kodanik. Samuti võib kaebaja hinnangul olla HH ka varjunimi, mille taga võib peituda HH või mõni muu Eesti Vabariigiga seotud isik. Sellega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et riigiprokurör on kaebaja nendele väidetele juba vastanud, leides, et tegemist on kannatanu subjektiivsete seisukohtadega, mis rajanevad pelgalt oletustel. Riigiprokuröri sedastatuga nõustub ka ringkonnakohus, sest ka kohtule esitatud materjalides puuduvad tõsikindlad andmed selle kohta, et väidetav kelmus võiks olla Eesti karistusseaduse kehtivusalas

§-s 7 sätestatud isikupõhimõttest tulenevalt. Tegemist on üksnes kannatanu spekulatsioonidega. Nii nentis Põhja Ringkonnaprokuratuur, et nende käsutuses olevatest andmebaasidest lähtuvalt ei saa järeldada, et HH või HH oleksid Eesti kodanikud. Samuti puuduvad kohtul andmed, mis võimaldaksid järeldada, et HH ja/või HH oleksid kuidagi Eestiga seotud. 8

(9)
  1. Kaebaja möönab kaebuses, et asjas on vaja alustada kriminaalmenetlus, et kontrollida ja tuvastada, kas kuritegu on toime pandud või mitte ja kas kuriteo toime pannud isikutel on Eestiga seos olemas. Sellega seoses tuleb märkida, et kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Nii on ka Riigikohus sedastanud, et taunida tuleb kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-10, p 11). Praegusel juhul tuleb tõdeda, et kuriteo arvatavalt toimepannud isikute selline seos Eestiga, mis tingiks teo kuuluvuse Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alla, on üksnes teoreetiline.
  3. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 19.04.
  4. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.