Obsah (5)

§ 37§ 120§ 121§ 47§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-1810 Määruse kuupäev 15. mai 2021 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks RESO

) § 2 lõike 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Tuginedes kohtule esitatud kaebusele ja puuduste kõrvaldamise avaldusele, mõistab kohus, et kaebaja soovib

§ 37

lõike 2 punkti 4 alusel Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kaebaja

1. jaanuaril 2020 vanglale esitatud kahjunõudes kirjeldatud asjaoludel (vanglaametnike ja meditsiiniosakonna poolt meditsiiniabi tagamata jätmine seoses hamba probleemiga). Ehkki kaebaja algsest kaebusest võis aru saada nii, nagu ta sooviks kahjuhüvitist ka selle eest, et vangla ei vastanud tema
2. jaanuari
3. a kahjunõudele tähtaegselt, ilmneb kaebaja
4. aprilli
5. a puuduste kõrvaldamise avaldusest, et kaebaja selle eest siiski eraldiseisvalt kahjuhüvitist ei nõua, vaid soovis kohtu tähelepanu juhtida vangla õigusvastasele tegevusele. Kaebajal ei oleks ka võimalik tema
6. jaanuari
7. a kahjunõudele tähtajaks vastamata jätmise eest kahjuhüvitist nõuda, sest vangla kinnitusel on tal vastavas osas vangistusseaduse (VangS) § 11 lõikes 8 ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Algses kaebuses viitas kaebaja ka Viru Vangla karistamise soovile. Kohus selgitas
8. aprilli
9. a määruses kaebajale, et karistamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebaja vastas
10. aprilli
11. a puuduste kõrvaldamise avalduses sellele kohtu väitele, kuid selget nõuet sellega seoses ei esitanud. Puuduste kõrvaldamise avalduse lõpus tõi kaebaja selgelt esile, et soovib ainult mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamist. Eeltoodust tulenevalt tõlgendabki kohus kaebuse ja puuduste kõrvaldamise avalduse koostoimes kaebaja tegelikku tahet nii, et ta on soovinud kohtule esitada üksnes mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse seoses meditsiiniabi tagamata jätmisega.
12. Kohus võtab esmalt seisukoha kaebuse selle osa kohta, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses meditsiiniosakonna poolt meditsiinilise abi osutamata jätmisega (I), ning seejärel annab hinnangu ülejäänud osas kaebuse menetlusse võtmise võimalikkusele (II). Viimaks lahendab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks ning teeb muud menetluslikud otsustused (III). I 2 3-20-1810 8.

§ 120

lõike 1 punkti 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lõike 1 punkt 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

1. X taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses meditsiiniosakonna poolt meditsiinilise abi osutamata jätmisega. Kaebaja märgib, et pika aja vältel meditsiinilise abi osutamata jätmine põhjustas talle piina. Kohus selgitas seda kaebajale
2. aprilli
3. a määruses ja osutab uuesti, et halduskohus ei ole pädev lahendama hüvitamisnõuet, mis puudutab tervishoiuteenuste osutamist. VangS § 49 lõike 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lõike 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas TTKS alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lõike 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. TTKS § 2 lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine toimub eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (Riigikohtu halduskolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-69-10, punkt 9 ja
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-3-1-53-10, punkt 9; Riigikohtu erikogu
8. aprilli
9. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, punkt 9 ja
10. oktoobri
11. a määrus asjas nr 3-3-1-50-14, punktid 10‒11).
12. Küsimus sellest, kas meditsiiniosakond andis kaebajale abi nõutava aja jooksul, puudutab tervishoiuteenuse nõuetekohast osutamist. Vangla ja kaebaja vahel kujunes välja eraõiguslik suhe, millest tekkinud vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Seepärast tagastab kohus

§ 121

lõike 1 punkti 1 alusel X kaebuse osas, milles taotletakse mittevaralise kahju hüvitamist seoses meditsiiniosakonna poolt meditsiinilise abi osutamata jätmisega. Kohus selgitab, et kaebajal on võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda maakohtu poole. II

1. Asja materjalidest nähtuvalt nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist ka selle eest, et vangla ei ole täitnud oma avalik-õiguslikku kohustust meditsiiniabi tagamisel. Sellise nõude lahendamine on halduskohtu pädevuses.
2. Hüvitamisnõude saab halduskohtule esitada üksnes juhul, kui kinnipeetav on eelnevalt vanglas läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (

§ 47lõige 1, Vang

S § 11 lõige 8). Kohtueelse menetluse materjalidest nähtub, et kaebaja on vanglale

1. jaanuaril 2020 esitanud kahju hüvitamise taotluse seoses meditsiinilise abi osutamata jätmisega ning Viru Vangla kodukorra (kinnitatud Viru Vangla direktori 23.01.2013 käskkirjaga nr 1-1/19, edaspidi vangla kodukord) punkti 20.2 ja punkti 20.3 rikkumisega. Viru Vangla on
2. septembri
3. a otsusega nr 6-16/13-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse jätnud läbi vaatamata ning tagastanud. 3 3-20-1810 Vangla on asunud seisukohale, et X kahju hüvitamise taotlust ei ole võimalik lahendada riigivastutuse seaduse (RVastS) sätete alusel.
4. Viru Vangla
5. septembri
6. a otsusest nr 6-16/13-2 nähtub, et Viru Vangla on X kahjunõuet lahendanud üksnes osas, milles kaebaja väitis, et talle on kahju tekkinud meditsiiniosakonna poolt meditsiinilise abi osutamata jätmisega. Vangla on kahjunõuet lahendades ekslikult jätnud tähelepanuta kaebaja väite, mille kohaselt on talle kahju tekitatud vangla kodukorra punkti 20.2 ja punkti 20.3 rikkumisega. Nimetatud punktid reguleerivad vanglas kinnipeetava meditsiinilist teenindamist ning sätestavad korra, kuidas vanglaametnik peab käituma olukorras, kui kinnipeetav on teavitanud arstiabi vajadusest. Kaebaja on osutanud kaebuses, et teavitas hambavalust ja soovist minna hambaarstile vanglat korduvalt alates
7. jaanuarist 2020 ning vangla teavitas meditsiiniosakonda kaebaja soovist alles
8. jaanuaril 2020 ja
9. jaanuaril
10. Kohus mõistabki kaebust ja selle täiendust selliselt, et kaebaja heidab vanglale ette viivitust vastava teabe edasi andmisel meditsiiniosakonnale (kodukorra punkt 20.3) ning taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses arstiabi vajadusest teavitamisega viivitamisega.
11. VangS § 11 lõike 8 järgi on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, kui vangla on kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Arvestades, et praegusel juhul on Viru Vangla jätnud kaebaja kahjunõude osaliselt lahendamata, on kohtu hinnangul selles osas, milles kaebaja soovib kahju hüvitamist seoses viivitamisega arstiabi vajadusest teavitamisel, kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud (Riigikohtu halduskolleegiumi
12. veebruari
13. a määrus asjas nr 3-17-1503, punkt 18).
14. Vaatamata kohtueelse menetluse läbituks lugemisele, ei ole arstiabi vajadusest teavitamisega viivitamisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude sisuline menetlemine praeguses asjas kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus leiab, et kaebus tuleb selle esitajale tagastada.

§ 121

lõike 2 punkti 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtule esitatud kaebusest, selle täiendusest ning kohtueelse menetluse materjalidest nähtuvalt peab kaebaja täpsemalt õigusvastaseks seda, et Viru Vangla teavitas meditsiiniosakonda kaebaja poolt

1. jaanuaril 2020 avaldatud soovist saada meditsiinilist abi alles
2. jaanuaril
3. Kaebaja nõuab hüvitise väljamõistmist kahju eest, mis seisneb tema tervise kahjustamises.
4. Kaebajal on vaieldamatult õigus oma tervise kaitsele (põhiseaduse § 28 lõige 1) ja Viru Vanglal on täidesaatva riigivõimu asutusena kohustus see tagada (põhiseaduse § 14). Praegusel juhul ei ole vangla aga kohtu hinnangul kaebaja tervist ohtu seadnud määral, mida saaks pidada kaebaja õiguste intensiivseks riiveks. Kaebaja kirjeldab, et teavitas alates
5. jaanuarist 2020 Viru Vangla ametnikke korduvalt vajadusest saada meditsiiniosakonna kiireloomulist abi, kuna tema hambal tuli plomm lahti
6. jaanuaril
7. Katkine hammas oli terav ning põhjustas seetõttu valu. Vangla kodukorra punkt 20.3 sätestab, et haigete ambulatoorne vastuvõtt toimub eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav peab teavitama oma osakonna kontaktisikut arstiabi vajadusest, kontaktisik registreerib ta vastuvõtule elektroonilisel teel ning meditsiiniosakonna töötaja vastab esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb 4 3-20-1810 see tingimata kohe ka võimaldada. Samuti ei ole õigusaktides sätestatud, kui kiiresti peab kontaktisik kodukorra punktist 20.3 tulenevat teavitamiskohustust täitma. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud tegemist vältimatut abi nõudnud olukorraga, mis oleks tinginud vajaduse teavitada valvemeedikut kohe kaebaja abivajadusest (kodukorra punkt 20.4). Kohtu hinnangul meditsiiniosakonna teavitamine
8. jaanuaril 2020 kaebaja abivajadusest seoses katkise hambaga ei saanud kaebajale põhjustada sedavõrd ülemääraseid ebameeldivusi ja kannatusi, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Isegi kui jaatada, et vanglaametnik täitis oma teavitamiskohustust mõningase viivitusega, ei nähtu kohtu hinnangul haldusasja materjalidest, et kaebaja olukord oleks seetõttu oluliselt halvenenud ning et talle oleks vangla tegevuse tõttu kaasnenud mingid eriti rasked negatiivsed tagajärjed. Kohus möönab, et katkine hammas võib põhjustada teatavat ebamugavust, kuid sellist ebamugavustunnet võivad tunda ka isikud väljaspool kinnipidamisasutust, kes hambaarsti vastuvõttu ootavad. Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja elu ja tervis ohus.
9. Kohtu hinnangul ei oleks praegusel juhul alust ka kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks rahalise hüvitise väljamõistmise teel. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui tervise kahjustamise raskus seda õigustab. Arvestades kaebaja õiguste riive vähest intensiivsust, ei ole kahju hüvitamine rahas põhjendatud. Isegi kui jaatada vangla õigusvastast tegevust ja võimaliku kahju tekkimist kaebajale, ei ole vangla tegevus saanud kaebajale põhjustada mittevaralist kahju määras, mis tingiks selle hüvitamise rahas.
10. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning hüvitamisnõude rahuldamine oleks ebatõenäoline. Seetõttu tagastab kohus kaebuse meditsiiniosakonna teavitamist puudutava hüvitamisnõude osas

§ 121lõike 2 punkti 21 alusel.

1. Kaebuse tagastamise tõttu ei analüüsi kohus võimalikku kaebetähtaja rikkumist ja ennistamist. III
2. Kaebuse puuduste kõrvaldamise avalduses on X taotlenud riigi õigusabi korras esindajat praeguses haldusasjas. Kuna kaebaja esitas riigi õigusabi taotluse kaebuse puuduste kõrvaldamise avalduses, mõistab kohus kaebaja tahet selliselt, et ta soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses seoses praeguses asjas esitatud kaebusega. Kui kaebaja siiski soovib esitada riigi õigusabi taotluse seoses mõne muu asjaoluga, mis ei ole seotud praeguses asjas esitatud kaebusega, on tal võimalus esitada uus riigi õigusabi taotlus ning kohus saab seda menetleda eraldiseisvas menetluses.
3. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. 5 3-20-1810
4. Halduskohtumenetluses kehtiv uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist. Halduskohtul on isiku avalduste menetlemisel kohustus teda vajadusel suunata ja abistada, millest tulenevalt ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et isikul oleksid õigusalased teadmised. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse ja kaebuse puuduste kõrvaldamise avalduse, millest on aru saada kaebaja tahe ja eesmärk. Et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule hulgaliselt kaebusi vangla vastu, ei ole kaebaja puhul tegemist halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda ning asjaolusid selgitada. Seega on kaebaja ise võimeline kaitsma oma õigusi halduskohtumenetluses. Kohus osutab, et kuigi kohtule on arusaadav vaidluse ese, ei menetle kohus kaebust, kuna esineb alus kaebuse tagastamiseks (vt määruse II osa). Seega on tagastamise aluse esinemisest tulenevalt ka kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
5. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
6. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata.
7. Kohus asendab

§ 175lõike 3 ja § 178 lõike 3 alusel avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt) 6