← Eesti

1-18-5732/226

Obsah (6)§ 187§ 177§ 168§ 180§ 173§ 181

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 187 lg-s 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 35 ette nähtud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest. Kõik alusetud rahaülekanded olid kantud A. Kalmeri ühtsest tahtlusest ja seega oli tegemist jätkuva kuriteoga.

  1. KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdistati A. Kalmerit selles, et ta koostas
  2. aasta aprillist kuni
  3. aasta detsembrini raamatupidajat ära kasutades vahendlikult 29 osaühingute S&K Äri ja Kalbro arvet, mis ei vastanud tegelikkusele, ja esitas need OÜ-le Rahila tasumiseks. Võltsitud arvete alusel kandis OÜ Rahila OÜ S&K Äri pangakontole 62 596 eurot 44 senti ning OÜ Kalbro pangakontole 29 544 eurot. Tsiviilhagi
  4. Kannatanu, keda esindas juhatuse liige A. S., esitas
  5. märtsil 2017 tsiviilhagi, milles palus mõista A. Kalmerilt välja 92 140 eurot 44 senti ja viivised põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja sealt edasi võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
  6. Hagiavalduses tugineti kokkuvõtlikult sellele, et A. Kalmer kannatanu juhatuse liikmena kandis näiliste arvete alusel kannatanu pangakontolt OÜ Rahila kaudu raha tema endaga seotud osaühingute S&K Äri ning Kalbro kontodele. Aastatel 2011–2014 tasus kannatanu OÜ Rahila ehitusteenuste arveid kogusummas 440 682 eurot 66 senti, millest 92 140 eurot 44 senti kantis A. Kalmer näiliste arvete alusel osaühingutele S&K Äri ning Kalbro. Nõude materiaalõigusliku alusena viitas kannatanu VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le
  7. Maakohtu otsus
  8. Pärnu Maakohus tegi
  9. juunil 2020 otsuse, millega ta: 4

(24)1-18-5732 1) tunnistas A. Kalmeri KarS § 201 lg 2 p 2, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi ning mõistis talle KarS § 63 lg-t 1 kohaldades karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust, jättes selle KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga kohaldamata; 2) rahuldas tsiviilhagi, mõistes A. Kalmerilt kannatanu kasuks välja 92 140 eurot 44 senti põhinõude katteks; 23 580 eurot 67 senti
  1. maini 2020 sissenõutavaks muutunud viivise katteks ja edasiulatuva viivise; 3) vähendas konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetavat summat KarS § 831 lg 3 alusel tsiviilhagi eseme võrra, jättes konfiskeerimise asendamise kohaldamata; 4) otsustas kohtuotsuse jõustumise hetkest kustutada kolmanda isiku OÜ Kalbro kinnisasjale konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks riigi kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi; 5) jättis muutmata tsiviilhagi tagamiseks kannatanu kasuks seatud käsutuskeelud, millega A. Kalmeril keelati käsutada kaht tema ja Ü. K. ühisomandis olevat kinnisasja; 6) otsustas asitõendite suhtes võetavad meetmed; 7) mõistis A. Kalmerilt menetluskuluna muu hulgas välja 7000 eurot kolmanda isiku kasuks viimase lepingulisele esindajale makstud tasu hüvitamiseks ja 20 015 eurot 1 sendi kannatanu kasuks viimase lepingulisele esindajale makstud tasu hüvitamiseks. A. Kalmeri valitud kaitsja tasu 19 680 eurot jättis kohus süüdistatava kanda.
  2. Maakohus asus tõendeid analüüsides seisukohale, et süüdistatav pani süüdistuses kirjeldatud kuriteod toime. Tegemist oli jätkuva kuriteoga. Kohtu tuvastatud asjaolud ja nende põhjal tehtud järeldused olid kokkuvõtlikult järgmised.
  3. Aastatel 2011–2013 osutas OÜ Rahila kannatanule ehitusteenust. A. Kalmeri initsiatiivil ja survel esitasid OÜ Rahila juhatuse liikmed T. H. ja R. R. OÜ Rahila nimel kannatanule 23 võltsitud arvet. Samal ajal esitas A. Kalmer võltsitud arveid OÜ-le Rahila, tehes seda OÜ S&K Äri (19 arvet) ja OÜ Kalbro (10 arvet) nimel. Osutatud arvete alusel kandis OÜ Rahila osaühingute S&K Äri ning Kalbro pangakontodele edasi summad, mis kannatanu oli OÜ-le Rahila vastusooritust saamata maksnud. Süüdistuses käsitletud perioodil laekus OÜ-le Rahila kannatanult 440 682 eurot 66 senti. Samal ajal kandis OÜ Rahila osaühingutele S&K Äri ja Kalbro 92 140 eurot 44 senti. Kõikidel kordadel ja üldjuhul ka samal päeval, mil kannatanu kandis mõne süüdistuses märgitud arve alusel raha OÜ-le Rahila, kandis viimane raha osaühingutele S&K Äri ja Kalbro. OÜ Rahila arvetelt on näha, et lisatud on teenuse või kauba rida. Sellele käibemaksusummat liites tuleb kokku summa, mille OÜ Rahila kandis samal päeval edasi kas OÜ-le S&K Äri või OÜ-le Kalbro. Sel viisil laekus OÜ-le S&K Äri 62 596 eurot 44 senti ja OÜ-le Kalbro 29 544 eurot.
  4. Osaühingute S&K Äri ja Kalbro arved on intellektuaalselt võltsitud, sest arvetel kajastatud tehinguid tegelikult ei tehtud või tehti arvel märgitust väiksemas mahus. Need arved koostas A. Kalmeri juhiste järgi raamatupidaja, kes ebaseaduslikest kokkulepetest ei teadnud ja pani võltsimisteo toime vahendina. Ebaõigeid andmeid sisaldavad OÜ Rahila arved koostasid T. H. ja R. R., esitades need OÜ-le Agal Kinnisvarad. A. Kalmer esitas osaühingute S&K Äri ja Kalbro võltsitud arved OÜ-le Rahila selleks, et viimane saaks nende arvete alusel kanda üle raha, mille A. Kalmer oli kandnud kannatanu pangakontolt OÜ Rahila pangakontole. Seega vastab A. Kalmeri tegu KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisudele. 5
(24)1-18-5732 10. Süüdistatav täitis ka omastamise koosseisu. Kõik süüdistuses nimetatud ülekanded kannatanu pangakontolt tegi süüdistatav. Kannatanu raha oli A. Kalmerile usaldatud võõras vara. Kandes raha üle võltsitud arvete alusel selliste tehingute täitmiseks, mida tegelikult ei tehtud ja mille tulemusel kannatanu vastusooritust ei saanud, rikkus A. Kalmer

§ 187lg-t 1 ja Ts

ÜS §

  1. A. Kalmer ei küsinud süüdistuses nimetatud ülekannete tegemiseks nõusolekut kannatanu teiselt osanikult OÜ-lt Agal Invest.
  2. Tsiviilhagis toodud asjaoludel on kannatanu nõue süüdistatava vastu kvalifitseeritav

§ 187lg 2 järgi.

Süüdistatav põhjustas kannatanule kahju, mis seisnes 92 140 euro 44 sendi maksmises selliste kaupade ja teenuste eest, mida kannatanu tegelikult ei soetanud. Kuna kannatanu tasus OÜ Rahila arved koos käibemaksuga, hõlmas kahju ka arvetel märgitud käibemaksusummasid.

  1. Konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetavat summat tuleb KarS § 831 lg 3 teise lause alusel vähendada 92 140 euro 44 sendi võrra ja jätta konfiskeerimise asendamine kohaldamata, sest selles asjas rahuldatud kannatanu nõue on seotud konfiskeerimise objektiks oleva varaga. Apellatsioonid
  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni: 1) prokuratuur, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist konfiskeerimise asendamise kohaldamata jätmist puudutavas osas, paludes mõista OÜ-lt Kalbro konfiskeerimise asendamise korras välja 29 544 eurot ja jätta selle summa tasumiseni kehtima OÜ Kalbro kinnisasjale seatud kohtuliku hüpoteegi; 2) A. Kalmer ja tema kaitsja, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning A. Kalmeri õigeksmõistmist; 3) OÜ Kalbro, kes taotles maakohtu otsuse muutmist selliselt, et tema menetluskulu hüvitaks A. Kalmeri asemel riik. Ringkonnakohtu otsus
  3. Tallinna Ringkonnakohus tegi
  4. oktoobril 2020 otsuse, millega ta: 1) tühistas maakohtu otsuse osas, millega: a. tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses; b. vähendati konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamiseks väljamõistetava vara suurust KarS § 831 lg 3 alusel nullini ning jäeti konfiskeerimine ja selle asendamine kohaldamata; c. kustutati OÜ Kalbro kinnistule seatud kohtulik hüpoteek, ja 2) tegi tühistatud osas uue otsuse, millega: a. rahuldati tsiviilhagi osaliselt, mõistes A. Kalmerilt kannatanu kasuks välja põhivõla 70 364 eurot 4 senti, otsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 20 406 eurot 93 senti ja viivise alates
  5. oktoobrist 2020 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 49 957 eurot 11 senti; 6

(24)1-18-5732 b. mõisteti OÜ-lt Kalbro KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel välja 29 544 eurot ja määrati, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek tühistatakse pärast seda, kui kolmas isik on tasunud 29 522 eurot; 3) jättis muus osas maakohtu otsuse muutmata; 4) otsustas apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise, sh mõistis riigilt välja 3780 eurot süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu katteks ja 3240 eurot kolmanda isiku valitud esindajale makstud tasu katteks.
  1. Ringkonnakohus leidis, et faktiliste asjaolude tuvastamisel toimis maakohus veatult. Kohus on järginud tõendite hindamise põhimõtteid ja oma otsust veenvalt põhistanud. Põhjalikult on kontrollitud ka kaitseversiooni, leides põhjendatult, et tõendid seda ei kinnita. Samuti ei rikkunud kohus kaitseõigust.
  2. See, et A. Kalmer oli kannatanu juhatuse liige ja enamusosanik, ei andnud talle õigust ühingu vara enda ega kolmanda isiku kasuks pöörata. Mitme osanikuga osaühingu ühe osaniku nõusolekut varakäsutuseks ei saa omistada ühingule.
  3. Arvetel näilike tehingute kajastamine on käsitatav dokumentide võltsimisena ja selliste arvete kasutamine tähendab võltsitud dokumendi kasutamist. A. Kalmeri juhiste järgi koostatud ja OÜ-le Rahila esitatud arvete eesmärk oli see, et OÜ Rahila saaks näiliselt raamatupidamiskohustust järgides üle kanda raha, mille A. Kalmer oli kannatanu kontolt kandnud OÜ-le Rahila.
  4. Kannatanul oli selles asjas õigus esitada süüdistatava vastu tsiviilhagi.

§ 177lg 1 kohaselt on A.

S. ainuke isik, kes saab OÜ Agal Invest kui kannatanu osaniku nimel otsustada kannatanu nõude esitamise süüdistatava vastu. Tema nõusolek A. Kalmeriga õigusvaidluse pidamiseks on tuvastatav kuriteokaebusest ja tsiviilhagist. 19. Väär on kaitsja seisukoht, mille kohaselt ei tohtinud maakohus kannatanu nõude materiaalõiguslikku alust muuta.

§ 187

lg 2 ja VÕS § 1043 kohaldamise eelduste erinevus ei muutnud oluliselt tõendatavate asjaolude ringi ja kvalifikatsioonimuudatus ei teinud maakohtu otsust süüdistatava jaoks üllatuslikuks. Samuti said süüdistatav ja kaitsja esitada nõude materiaalõiguslikule alusele sisulisi vastuväiteid apellatsioonis. Seda nad aga ei teinud. 20.

§ 187

lg 3 kohaselt on kannatanu nõue aegunud osas, milles selle aluseks on süüdistatava rikkumised, mis leidsid aset enam kui viis aastat enne tsiviilhagi esitamist

  1. märtsil 2017 ehk enne
  2. märtsi
  3. Seetõttu tuleb kannatanu nõue jätta 21 776 euro 40 sendi osas aegumise tõttu rahuldamata.
  4. Maakohus rahuldas haginõude põhjendatult nii, et see sisaldas ka OÜ Rahila võltsitud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Süüdistatav ega kaitsja ei ole piisavalt tõendanud oma väidet, et kannatanu arvas OÜ Rahila ostuarvetel märgitud ja OÜ-le Rahila tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha. Kaitsja esitas selle väite tõendamiseks majandusaasta aruanded ja käibedeklaratsioonid, millest ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui suures ulatuses on võltsitud arveid sisendkäibemaksu-arvestuses kasutatud.
  5. Maakohus kohaldas vääralt KarS § 831 lg 3 teist lauset, kui jättis konfiskeerimise asendamise kohaldamata. Osutatud sätte eesmärk on kaitsta kannatanu huvi, et konfiskeerimise tagajärjel ei muutuks tema nõudeõigus konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu viimase maksejõuetuse tõttu osaliselt või täielikult väärtusetuks. Praeguses asjas ei mõjuta kolmandalt 7

(24)1-18-5732 isikult vara konfiskeerimata jätmine A. Kalmeri varalist seisu ega võimet kahju heastada. Küll aga rikastuks konfiskeerimisnõude vähendamisel kolmas isik süüteoga saadud vara arvelt, kuivõrd kannatanule kahju hüvitamise kohustust tal ei ole. OÜ Kalbro omandas võltsitud arvete alusel reaalset vastusooritust tegemata A. Kalmeri süüteoga saadud vara summas 29 544 eurot täielikult toimepanija arvel. Kuritegeliku tulu on OÜ Kalbro ära tarvitanud. Seetõttu tuleb OÜ-lt Kalbro konfiskeerimise asendamise korras välja mõista 29 544 eurot.
  1. Maakohus mõistis hüvitise kolmanda isiku menetluskulu (esindajale makstud tasu) katteks õigesti välja süüdistatavalt, mitte riigilt.
  2. Süüdistatavale tuleb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kuluna hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu, kuid seda taotletust (9600 eurot) väiksemas ulatuses ehk summas 3780 eurot. Taotluses märgitud apellatsiooni koostamise ja ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumise ajakulu on põhjendamatult suur. Kaitsja apellatsioon põhineb suures osas juba esimese astme kohtu menetluses vaidlustes esitatud kaitsekõne teesidel. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  3. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni A. Kalmeri kaitsja vandeadvokaat Teet Veer ja kolmas isik OÜ Kalbro vandeadvokaat Heldur Otti vahendusel. Kassatsioonidele vastasid kannatanu vandeadvokaat Aivar Pilve vahendusel ja prokuratuur. Kaitsja kassatsioon
  4. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse täielikku ja ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist, paludes mõista A. Kalmer õigeks ja jätta tsiviilhagi läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulu palub kaitsja jätta riigi kanda. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule või süüdistatava karistuse kergendamist.
  5. Kassaator leiab, et kohtud rikkusid A. Kalmeri kaitseõigust, kuna ei võtnud vastu kaitsja taotletud täiendavaid tõendeid ja maakohus andis muudetud süüdistusega tutvumiseks liiga vähe aega. Nii võltsimis- kui ka omastamissüüdistus on tõsikindlalt tõendamata. Kohtud eelistasid alusetult R. Ri ja T. H. versiooni toimunust A. Kalmeri omale.
  6. Omastamise ebaseaduslikkus sõltub sellest, kas A. Kalmer oli volitatud Agal Kinnisvarad OÜ vara käsutama. Seadusest ei tulene osaühingu juhatuse liikme kohustust küsida nõukogu puudumisel tehinguteks nõusolekut osanikelt. A. Kalmer tegutses juhatuse liikme volituste piires. Ka A. S-i nõusoleku puudumine ei muuda A. Kalmeri varakäsutust KarS § 201 mõttes ebaseaduslikuks. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-52-14 tuleneb, et kui osaühingul on üks osanik, on tema karistamine selle osaühingu vara omastamise eest välistatud, sest osaniku nõusolek varakäsutuseks on omistatav ühingule. Süüdistatav on kannatanu enamusosanik, kelle otsuseid ei saa vähemusosaniku nõusolek või selle puudumine mõjutada. A. Kalmer andis kannatanu vara käsutamiseks nõusoleku, mis on käsitatav kannatanu nõusolekuna, kuna süüdistatava osalus kannatanus oli üldkoosoleku otsuse vastuvõtmiseks piisav.
  7. Süüdistatava tegu ei vasta ka KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 ette nähtud süüteokoosseisudele. Arved, mida süüdistatav väidetavalt võltsis, ei ole käsitatavad dokumentidena KarS § 344 lg 1 ega § 345 lg 1 mõttes. Intellektuaalselt on võimalik võltsida üksnes ametlikku, mitte aga eradokumenti. Arve ei ole käsitatav ametliku dokumendina. Arve alusel ei ole võimalik omandada õigusi ega vabaneda kohustustest. Dokumendiks ei ole ka allkirjata või muu rekvisiidita paber. 8
(24)1-18-5732 Enamik süüdistuses nimetatud arvetest on allkirjastamata. Asjaosalised olid teadlikud arvete tegelikust sisust. Seega ei tekitatud arvetega õigusnäivust.
  1. Jääb selgusetuks, millised asjaolud tingivad A. Kalmeri karistamise vangistusega ja miks on vangistus nii pikk.
  2. Kohtud jätsid ebaõigesti kohaldamata

§ 168lg 1 p 10, kui otsustasid kannatanu tsiviilhagi läbi vaadata.

Osutatud säte näeb ette, et osanike pädevusse kuulub juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamise otsustamine. Seega peab sellekohane osanike otsus olema osanike koosolekul vastu võetud. Kannatanu osanike otsust A. Kalmeriga õigusvaidluse pidamiseks ei ole. Kannatanul on kaks osanikku – A. Kalmer (vähemusosanik) ja OÜ Agal Invest (enamusosanik). Kui osanikuks on äriühing, mis kuulub osaliselt või täielikult samale füüsilisest isikust osanikule, kellega õigusvaidluse pidamise üle otsustatakse, ei ole tema hääleõigus

§ 177lg 1 järgi piiratud.

32. Tsiviilhagi menetledes ei järginud kohtud asja ammendava arutamise kohustust. Samuti rikkusid kohtud kannatanu nõude ümberkvalifitseerimisel menetlusõigust. Deliktiõigusliku nõude ja

§ 187

lg 2 järgse juhatuse liikme vastutuse nõude rahuldamise eeldused erinevad oluliselt. Tsiviilhagis ei ole A. Kalmerile ette heidetud juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Järelikult tugines maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 4 esimest lauset eirates hagi alusena esitamata asjaolule. Maakohus ei andnud süüdistatavale võimalust nõude uuele kvalifikatsioonile vastu vaielda.

  1. Kohtud on eksinud, rahuldades kannatanu nõude ulatuses, mis sisaldas ka OÜ Rahila arvetel kajastatud käibemaksu. Kannatanu on käibemaksukohustuslane, mis tähendab, et tal on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Käibemaksu mahaarvamise kohta esitati kohtule majandusaasta aruanded ja käibedeklaratsioonid. Sisendkäibemaksu mahaarvamist süüdistuses toodud perioodil on tunnistajana kinnitanud ka raamatupidaja, samuti süüdistatav. Kõikidel OÜ Rahila poolt OÜ-le Agal Kinnisvarad esitatud arvetel märgitud käibemaksusummad on sisendkäibemaksuna maha arvatud ja seepärast ei saa need kuuluda väidetava kahju hulka.
  2. Ringkonnakohus vähendas alusetult kaitsjatasu. Apellatsioon oli põhiosas uudne ja koostatud maakohtu väga pikas otsuses esitatud põhjendustest lähtudes. Tegemist on mahuka ja keerulise kriminaalasjaga.
  3. Kohtud jätsid OÜ Kalbro menetluskulu ekslikult A. Kalmeri kanda. Väär on kohtute seisukoht, et KrMS § 1871 kohaldub üksnes süüteomenetlusvälises konfiskeerimismenetluses. Konfiskeerimisnõue tuleb jätta rahuldamata ja OÜ Kalbro menetluskulu riigi kanda. Samuti on kohtud mõistnud süüdistatavalt põhjendamatult välja hüvitise kannatanu valitud esindajale makstud tasu katteks. Kolmanda isiku kassatsioon
  4. Kolmas isik taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis temalt konfiskeerimise asendamiseks välja 29 544 eurot ja määras kohtuliku hüpoteegi kustutamisele pärast selle rahasumma tasumist. Samuti vaidlustab kolmas isik ringkonnakohtu otsustust jätta jõusse maakohtu otsus kolmanda isiku menetluskulude süüdistatava kanda jätmise kohta. Kassaator palub jätta konfiskeerimise asendamise kohaldamata ja kustutada selle tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek. Enda menetluskulu palub kolmas isik hüvitada riigil. Alternatiivselt taotleb kassaator kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. 9

(24)1-18-5732
  1. Kolmas isik leiab, et ringkonnakohus poleks tohtinud konfiskeerimise asendamist kohaldada, kuna prokuratuur ei esitanud selleks tähtaegset avalik-õiguslikku nõudeavaldust. Prokuratuur taotles kohtult konfiskeerimise asendamise kohaldamist alles pärast kohtuliku uurimise lõpetamist. Seega tulnuks kohtul jätta see taotlus KrMS § 2962 lg 1 p 5 alusel mittetähtaegsuse tõttu läbi vaatamata. Kohus ei saa konfiskeerimise asendamist otsustada omal algatusel.
  2. Konfiskeerimise asendamine on välistatud ka põhjusel, et prokuratuur ei ole ära näidanud kolmanda isiku vara konfiskeerimise eeldusi. Peale selle langeb konfiskeerimise asendamisele suunatud riigi nõue kokku tsiviilhagi esemega (KarS § 831 lg 3 teine lause).
  3. Kuna konfiskeerimise asendamine on põhjendamatu, tuleb riigil KrMS § 1871 lg 1 alusel hüvitada OÜ-le Kalbro viimase menetluskulu kõigis kohtuastmetes. Prokuratuuri kassatsioonivastus
  4. Prokuratuur on seisukohal, et kassatsioonides toodud väited ei anna alust kohtuotsuseid tühistada. Kannatanu kassatsioonivastus
  5. Kannatanu palub jätta kassatsioonid rahuldamata. Vastuseks kaitsja väitele, et kannatanul polnud õigust süüdistatava vastu tsiviilhagi esitada, kuna selleks pole osanike otsust, märgib kannatanu esindaja, et kriminaalmenetluse eripära tõttu puudus kohtutel alus

§ 168lg 1 p 10 kohaldada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kolleegium käsitleb käesoleva otsuse • I osas süüdistatava teo tuvastatust; • II osas teo karistatavust ja karistust; • III osas tsiviilhagi lahendamist; • IV osas kolmanda isiku suhtes konfiskeerimise asendamise kohaldamist ja selle tagamist; • V osas kassatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamist; • VI osas kokkuvõttena kassatsioonimenetluse tulemust ja • VII osas kassatsioonimenetluse kulu hüvitamist. (I) Süüdistatava teo tuvastatus
  2. Kaitsja väited selle kohta, et A. Kalmeri süüditunnistamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kindlaks tehes rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, on ilmselgelt alusetud. Kohtud järgisid tõendite hindamisel ja nendest järelduste tegemisel menetlusnorme. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Süüdistatava süüditunnistamise aluseks olev tõendikogum on kaalukas ega koosne kaugeltki vaid tunnistajate R. R-i ja T. H. ütlustest. Lisaks on kohtud argumenteeritult ära näidanud, miks ei saa uskuda süüdistatava versiooni toimunust. Väited kaitseõiguse rikkumise kohta maakohtu menetluses on ringkonnakohus ammendavalt kummutanud. Seetõttu jätab kolleegium kaitsja kõnesolevad etteheited KrMS § 363 lg 4 p-st 1 juhindudes käsitlemata. 10

(24)1-18-5732
  1. Niisiis on tuvastatud, et A. Kalmer kandis võltsarveid kasutades 92 140 eurot 44 senti kannatanu raha OÜ Rahila kaudu enda ainukontrolli all olevate osaühingute S&K Äri ning Kalbro pangakontodele, ilma et kannatanu saanuks selle raha eest vastusooritust (vt lähemalt käesoleva otsuse punktid 2–3). (II) Süüdistatava teo karistatavus ja karistuse raskus
  2. Kohtud leidsid õigesti, et tuvastatud asjaoludel on A. Kalmeri tegu karistatav KarS § 201 lg 2 p-s 2, § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. Kassaatori ükski vastuväide seda järeldust ei väära. Vastuseks kaitsja argumentidele, mis puudutavad süüdistatava teo kvalifitseerimist, märgib kolleegium järgmist. (A) Süüdistatava varakäsutuste ebaseaduslikkuse alus
  3. Asjaolu, et süüdistataval oli kannatanu juhatuse liikmena

§ 180lg 1 ja § 181 lg 1 järgi õigus kannatanu vara käsutada, ei välista süüdistuses märgitud varakäsutuse lugemist Kar

S § 201 mõttes ebaseaduslikuks.

  1. Kolleegium on varem selgitanud, et olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Seejuures võib juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus nr 1-16-4197/76, p-d 33, 39 ja 42).
  4. A. Kalmer rikkus süüdistuses märgitud väljamakseid tehes TsÜS §-s 35 ja

§ 187

lg-s 1 ette nähtud juhatuse liikme üldisest hoolsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit. Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-20-14, p-d 12–13). Kuna kannatanu oma raha eest vastusooritust ei saanud, toimis süüdistatav OÜ Rahila võltsarvete eest tasudes kannatanu juhatuse liikmena majanduslikult ebaotstarbekalt ja seega ka KarS § 201 mõttes ebaseaduslikult. Riigikohus on korduvalt kinnitanud juriidilise isiku juhatuse liikme vastutust KarS § 201 järgi, kui juhatuse liige teeb juriidilise isiku varast endale või kolmandale isikule väljamakseid, mille eest juriidiline isik vastusooritust ei saa (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p 24 ja
  5. veebruari
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-62-14, p 14). (B) Osaniku nõusolekust osaühingu varakäsutuse seaduslikkuse hindamisel
  7. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsusele asjas nr 3-1-1-52-14, leiab kaitsja, et vara omaniku nõusolekust ja seega KarS § 201 koosseisutunnuse ebaseaduslikult puudumisest saab rääkida ka juhul, kui osaühingu varast tehtud käsutusega on nõus enamusosanik. Kassaator väidab, et A. Kalmer on kannatanu enamusosanik ja seetõttu tuleb tema heakskiit süüdistuses märgitud varakäsutustele võrdsustada kannatanu kui vara omaniku heakskiiduga, sest süüdistatava osalus kannatanus oli piisav üldkoosoleku otsuse vastuvõtmiseks.
  10. Kolleegium märgib, et käsiloleva juhtumi puhul pole asjas nr 3-1-1-52-14 väljendatud Riigikohtu seisukoht asjakohane. Seda järgmistel põhjustel. 11

(24)1-18-5732
  1. Esiteks ei ole süüdistatav kannatanu enamusosanik. A. Kalmeri osa moodustab vaid 6,75% kannatanu osakapitalist (KoTo, kd 1, tl 148–148 pöördel). Kannatanu enamusosanik, kelle osa moodustab 93,25% kannatanu osakapitalist, on OÜ Agal Invest. Seega rääkimaks OÜ Agal Invest kui kannatanu osaniku nõusolekust süüdistatava varakäsutustega, pidanuks nendeks käsutusteks nõusoleku andma OÜ Agal Invest juhatus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. septembri
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-74-15, p-d 16–17). A. Kalmer poleks saanud OÜ Agal Invest juhatuse liikmena sellist tahteavaldust teha ega selle tegemisel osaleda (vt lähemalt käesoleva otsuse III/A). OÜ Agal Invest juhatuse teine liige A. S. pole süüdistatava varakäsutusi aktsepteerinud. Järelikult ei ole kannatanu enamusosanik süüdistatava tegevusele heakskiitu andnud. Kõnesolevas kontekstis ei ole tähtsust, et süüdistatava ainuosalusega osaühingul on OÜ-s Agal Invest 50%-line osalus. Osanik ega osaniku juhatuse liige pole üldjuhul pädev osaühingut esindama.
  4. Sõltumata eeltoodust on väär kassaatori seisukoht, et osaühingu tahe on samastatav enamusosaniku tahtega. Asjas nr 3-1-1-52-14 leidis Riigikohus, et kui osaühingul on vaid üks osanik, tuleb tema nõusolek varakäsutuseks omistada ka osaühingule ja see välistab varakäsutuse ebaseaduslikkuse KarS § 201 mõttes (vt viidatud otsuse p 16). Kolleegium märgib, et osutatud seisukoht ei laiene mitme osanikuga osaühingu enamusosaniku nõusolekule. Osanike otsuse kui mitmepoolse tehingu tegemine enamuse põhimõttel ei tähenda seda, et osanike otsuse võikski kõigi osanike eest vastu võtta enamusosanik või et osanike otsuse sisu väljaselgitamisel saaks tugineda enamusosaniku arusaamale (vt lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-2-1-72-13, p-d 21–24). Seega ei saa ka KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. Asjas nr 3-1-1-52-14 käsitletud ainuosaniku nõusoleku puhul on olukord teistsugune, sest sellisel juhul ei pea osaniku otsuse tegemisel arvestama vähemusosanike õigustega ja seetõttu on tal ka õigus teha otsuseid lihtsustatud korras (vt

§ 173lg 6 esimene lause). 53. Peale selle võib Kar

S § 201 mõttes ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi (vt lähemalt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus nr 2-16-16764/92, p 12). Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta (mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-89-14, p 30). Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista ka juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p 29). (C) Dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine
  5. Erinevalt kaitsjast nõustub kolleegium kohtutega, et lastes raamatupidajal heauskselt koostada ja OÜ-le Rahila esitada osaühingute S&K Äri ning Kalbro arved, mille sisu ei vastanud tegelikkusele, pani süüdistatav vahendlikult toime dokumendi intellektuaalse võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise.
  6. KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. aprilli
  8. a otsus nr 1-16-5757/65, p 12). Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. novembri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-96-16, p 21). Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide 12

(24)1-18-5732 ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on kohtupraktika kohaselt dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus nr 1-16-10888/62, p 50) Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (Vt viidatud otsus nr 1-16-10888/62, p 51.) (D) Karistus
  3. Kolleegium leiab, et mõistetud vangistus jääb kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruumi piiridesse (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. jaanuari
  5. a otsus nr 1-19-4150/132, p 27). Seetõttu jääb kassaatori taotlus süüdistatava karistuse kergendamiseks tagajärjetuks. (III) Tsiviilhagi (A) A. S-i õigus kannatanu nimel tsiviilhagi esitada ja kannatanut esindada
  6. Kannatanu, keda esindas juhatuse liige A. S., nõudis tsiviilhagis süüdistatavalt kannatanu varast alusetult välja makstud 92 140 euro 44 sendi hüvitamist. Pole vaidlust, et süüdistatav on praeguseni kannatanu juhatuse liige ja et kannatanul ei ole nõukogu. 58.

§ 168

lg 1 p 10 kohaselt on nõukoguta osaühingu juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles vaidluses osaühingu esindaja määramine osanike ainupädevuses. Tegemist on osaühingu juhatuse esindusõiguse piiranguga, mida tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. Riigikohus on selgitanud, et kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. See tähendab ka seda, et kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (Vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p 33.)

  1. Seega otsustamaks, kas A. S-il oli õigus esitada kannatanu nimel süüdistatava vastu tsiviilhagis märgitud kahju hüvitamise nõue ja esindada kannatanut selle nõude menetlemisel, tuleb kontrollida, kas kannatanu osanikud on A. S-ile sellise õiguse andnud.
  2. Riigikohus on leidnud, et näiteks osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks võib olla antud osanike otsusega, mis on tehtud ükskõik millisel seaduses sätestatud viisil, sh eraldi kirjalike tahteavaldustena (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. septembri
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-74-15, p 13). Kolleegium leiab, et osutatud vormis tehtud osanike tahteavaldustest piisab ka selleks, et täita

§ 168

lg 1 p-st 10 tulenev eeldus juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks. Järelikult on menetletavas asjas

§ 168

lg 1 p 10 nõuete täitmist kontrollides tarvis kindlaks teha, kas selleks, et esitada süüdistatava vastu tsiviilhagis märgitud nõue ja anda A. S-ile selle nõude menetlemisel kannatanu esindamise õigus, on olemas vähemalt kannatanu osanike kirjalik tahteavaldus. 61. Kannatanu osanikud on 1) süüdistatav, kelle osa moodustab 6,75% kannatanu osakapitalist, ja 2) OÜ Agal Invest, kelle osa moodustab 93,25% kannatanu osakapitalist (OÜ Agal Invest 13

(24)1-18-5732 osanikeks on võrdsetes osades süüdistatava ainukontrolli all olev OÜ Kalbro ja A. S-i ainukontrolli all olev OÜ Aleksi Vara). 62.

§ 177

lg 1 kohaselt ei või osanik hääletada mh juhul, kui otsustatakse osanikuga õigusvaidluse pidamist ning selles tehingus või õigusvaidluses osaühingu esindaja määramist. Esindatuse määramisel selle osaniku hääli ei arvestata. Osutatud sätte kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 2018. a otsus nr 2-16-9415/41, p 18). Osaühingus, kus osanikud on samal ajal ka juhatuse liikmed ja kus tekib vajadus otsustada nõude esitamist osanikust juhatuse liikme vastu, võimaldab

§ 177

lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirang vältida olukorda, kus osanik blokeerib oma häältega nõude esitamise tema vastu (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus nr 2-16-6563/81, p 14). Seega ei ole süüdistatava kui kannatanu osaniku nõusolek tema kui kannatanu juhatuse liikme vastu nõude esitamiseks tarvilik.
  3. Järelikult oleneb nõude esitamise lubatavus üksnes asjaolust, kas selleks on kannatanu teise osaniku – OÜ Agal Invest – nõusolek.
  4. Kui osaühingu osanikuks on juriidiline isik, siis tuleb osaniku nõusoleku tuvastamisel lähtuda selle juriidilise isiku esindamise üldistest reeglitest (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. novembri
  6. a otsus nr 2-17-1725/117, p 15.2). Osaühingu kui osaniku tahet väljendab juhatus.

§ 181

lg 1 kohaselt võib osaühingut kõigi tehingute tegemisel (sh osaniku nimel hääle andmisel või muu tahteavalduse tegemisel) esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjas ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada osaühingut ühiselt, arvestades ka seda, et kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult juhul, kui see on kantud äriregistrisse. (Vt viidatud otsus asjas nr 3-2-1-74-15, p 16)

  1. Menetletavas asjas tuvastas maakohus, et OÜ Agal Invest juhatuse liikmeteks on
  2. augustist 2000 A. S. ja A. Kalmer. Alates juhatuse volituste algusest on osaühingul ühine esindusõigus, st A. S. ja A. Kalmer esindavad osaühingut koos. Maakohtu seda järeldust ei muutnud ka ringkonnakohus ning ükski kohtumenetluse pool ei ole seda apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses vaidlustanud.
  3. Kolleegium leiab, et vaatamata eelmärgitule ei ole A. Kalmeril õigust esindada OÜ-d Agal Invest kui kannatanu osanikku viimase tahte väljendamisel selle kohta, kas kannatanu peaks esitama süüdistatava vastu tsiviilhagis märgitud nõude ja kas A. S-il peaks olema õigus kannatanut selle nõude menetlemisel esindada.

§ 177

lg-s 1 sätestatud hääletamispiirangu eesmärk on vältida osaniku ja osaühingu huvide konflikti olukorras, kus osanikul võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus nr 2-16-9415/41, p 15). Järelikult ei piira see säte süüdistatava hääleõigust üksnes kannatanu osanikuna. Osutatud norm välistab ka süüdistatava kui kannatanu osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise kannatanu ja süüdistatava vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses kannatanule esindaja määramise üle otsustamisel. Õiguskirjanduses on leitud, et

§ 177

lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirangu eesmärgiga kooskõlas olevaks tuleb pidada selle kohaldamist kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). Nii näiteks ei tohi ühingu liikmeks oleva juriidilise isiku juhatuse liige teostada juriidilise isiku nimel hääleõigust juhul, kui otsustatakse ühingu poolt tema vastu nõude esitamist. Kui esindaja isikuga seondub hääleõiguse piirang, kohaldub see ka tema poolt edasivolitatud isikule. (K. Saare. Hääleõiguse piirang kapitaliühingu huvide kaitse abinõuna. – Juridica 2016, nr 9, lk 630.) 14

(24)1-18-5732 67. Olukorras, kus

§ 177

lg 1 välistab süüdistatava osalemise OÜ Agal Invest hääleõiguse teostamisel, saab OÜ Agal Invest kui kannatanu osaniku tahet süüdistatava vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses kannatanu esindaja määramise kohta väljendada OÜ Agal Invest juhatuse teine liige A. S. üksinda, hoolimata selle osaühingu juhatuses üldjuhul kehtivast ühisest esindusõigusest.

  1. Allkirjastades ja esitades tsiviilhagi, on A. S. selgelt väljendanud ka OÜ Agal Invest kui kannatanu osaniku tahet süüdistatava vastu tsiviilhagis märgitud nõude esitamiseks, samuti A. Si (ning tema edasivolitatud isikute) määramiseks kannatanu esindajaks selle nõude üle peetavas vaidluses.
  2. Kuna kannatanul ei ole peale OÜ Agal Invest rohkem osanikke, kes saaksid

§ 177

lg 1 kohaselt osaleda süüdistatavaga õigusvaidluse pidamise üle otsustamises, on

§ 168lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks täidetud.

Järelikult toimisid kohtud õigesti, kui vaatasid kannatanu tsiviilhagi läbi ega jätnud seda KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (B) Tsiviilhagi menetlemise nõuetekohasus

  1. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et kohtud eirasid tsiviilhagi menetledes asja ammendava arutamise kohustust, üllatasid süüdistatavat kannatanu nõude ümberkvalifitseerimisega ja tuginesid nõuet rahuldades asjaoludele, mida kannatanu hagi alusena ei esitanud.
  2. Kvalifitseerides kannatanu nõude tsiviilhagis märgitud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 asemel

§ 187

lg 2 järgi, toimisid kohtud materiaalõiguslikult veatult (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-113-16, p 28 ja
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-191-12, p 12).
  5. Samuti ei rikkunud kohtud nõude ümberkvalifitseerimisel menetlusõigust. KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (Vt lähemalt Riigikohtu erikogu
  6. veebruari
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 31 ja kriminaalkolleegiumi
  8. aprilli
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 20.)
  10. Menetletavas asjas ei muutnud kannatanu nõude ümberkvalifitseerimine tõendatavate faktide ringi ega tõendamiskoormist. Tsiviilhagis on kannatanu tuginenud kokkuvõtlikult sellele, et süüdistatav kannatanu juhatuse liikmena kandis aastatel 2011–2013 kokku 92 140 eurot 44 senti kannatanu raha näiliste arvete alusel endaga seotud äriühingute pangakontodele. Nendesamade asjaolude põhjal ongi kohtud kannatanu nõude rahuldanud. Kohtute järeldus, et kõnesoleva rahasumma väljamaksmisega rikkus A. Kalmer enda kui kannatanu juhatuse liikme ametikohustusi (TsÜS § 35,

§ 187lg 1), on õiguslik hinnang, mitte faktiline asjaolu.

Kõik

§ 187lg 2 kohaldamiseks vajalikud faktid on tsiviilhagis ära toodud.

Kuna süüdistatav pani rikkumise toime tahtlikult, ei aktualiseeru praegusel juhul küsimus korraliku ettevõtja hoolsusstandardi järgimisest (

§ 187lg 2 ls 2). 15

(24)1-18-5732 74. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et võimalikud sisulised vastuväited

§ 187

lg 2 kohaldamisele saanuks süüdistatav ja kaitsja esitada ka apellatsioonis, kuid seda nad ei teinud. Ka kassatsioonis pole argumente selle kohta, miks ei saa kohtute tuvastatud asjaoludel

§ 187lg-t 2 kohaldada.

(C) OÜ Rahila võltsarvetel märgitud käibemaksusumma kahju hulka arvamine ja kahjuhüvitise suurus

  1. Kahjuhüvitis 70 364 eurot 4 senti, mille ringkonnakohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistis, hõlmab kannatanu tasutud OÜ Rahila arvetel märgitud alusetuid müügisummasid koos käibemaksuga (11 727 eurot 34 senti). Kaitsja leiab, et käibemaksusumma kannatanu kahju hulka lugemine on väär, sest kannatanu arvas OÜ Rahila arvete alusel tasutud käibemaksu täies ulatuses sisendkäibemaksuna maha.
  2. Riigikohus on varem selgitanud, et olukorras, kus hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest hageja nõuab kostjalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (Vt lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus nr 2-17-11269/54, p 12.2.)
  5. On tuvastatud, et kannatanu on käibemaksukohustuslane ja seda oli ka OÜ Rahila (praeguseks registrist kustutatud). Kannatanu pole käimasolevas menetluses tuginenud väitele, et ta ei saanud OÜ Rahila arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Järelikult pole tal õigust nõuda arvetele alusetult märgitud müügisummadele lisatud käibemaksu hüvitamist.
  6. Tuvastatav ei ole ka kannatanu tulevikus tekkiv kahju, mis võiks seisneda selles, et maksuhaldur teeb kannatanu suhtes maksuotsuse, millega nõuab kannatanult välja võltsarvete alusel maha arvatud sisendkäibemaksu. Kohtute poolt usaldusväärseks loetud tunnistaja T. H. ütlustest nähtub, et OÜ Rahila tasus kannatanule esitatud võltsarvetel märgitud käibemaksu. Seega riik maksukahju ei saanud ja riigil kannatanu vastu maksunõuet ei ole (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. mai
  8. a otsus asjas nr 3-3-1-22-07, p 12). Vastupidisel juhul oleks aga maksunõue maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 kohaselt praeguseks aegunud.
  9. Eeltoodud põhjustel vähendab kolleegium ringkonnakohtu poolt kannatanu kasuks välja mõistetud kahjuhüvitist OÜ Rahila arvete võltsitud ridadel märgitud müügisummadelt arvestatud käibemaksu ehk 11 727 eurot 34 sendi võrra. Seega tuleb süüdistatavalt kannatanu põhinõude katteks

§ 187lg 2 alusel välja mõista 58 636 eurot 70 senti.

  1. Kannatanu põhinõude rahuldamise ulatuse vähenemine toob kaasa ka VÕS § 113 lg 1 järgse viivise summa muutmise. Kolleegium määrab sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks perioodi
  2. märts 2017 –
  3. juuni 2021 eest 20 087 eurot 49 senti.
  4. Lisaks eelmises punktis märgitud viivisele mõistab kolleegium süüdistatavalt kannatanu kasuks välja alates
  5. juunist 2021 sissenõutava viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 58 636 euro 70 sendi suuruselt nõudelt kuni põhinõude tasumiseni.
  6. Kolleegiumil pole alust muuta ringkonnakohtu otsustust piirata süüdistatavalt väljamõistetava viivisesumma suurust maksimaalselt põhinõude suurusega, s.o 58 636 euro 70 sendiga. 16

(24)1-18-5732 (IV) Konfiskeerimise asendamine ja selle tagamine (A) Menetluslik lubatavus
  1. Väär on kolmanda isiku kassatsioonis väljendatud seisukoht, et konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks peab prokuratuur esitama kohtule avalik-õigusliku nõudevalduse.
  2. Konfiskeerimine ega selle asendamine ei ole käsitatav avalik-õigusliku rahalise kohustusena KrMS § 381 lg 2 mõttes. Osutatud sättes peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest).
  3. Konfiskeerimine ja selle asendamine (KarS §-d 83–84) on karistusõiguslikud mõjutusvahendid. Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-91-07, p 6 jj), pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. See tähendab muu hulgas, et kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse.
  6. Menetletavas asjas ei tulnud konfiskeerimise asendamine ega selle faktiline ja õiguslik alus OÜ-le Kalbro ootamatult. Juba kohtueelses menetluses tehtud uurimisasutuse
  7. aprilli
  8. a määrusest, millega osaühing kolmanda isikuna menetlusse kaasati, ilmneb, et kaasamise põhjus oli vajadus lahendada kriminaalmenetluses küsimus, kas konfiskeerida OÜ-lt Kalbro 29 544 eurot, mille süüdistatav OÜ Rahila vahendusel tema pangakontole kandis. Järelikult teadis kolmas isik algusest peale, milline otsustus tema kohta selles kriminaalmenetluses teha võidakse. Seega oli OÜ-l Kalbro küllaldaselt aega end konfiskeerimise asendamise vastu kaitsta. (B) Materiaalõiguslikud eeldused ja ulatus
  9. Süüdistatava poolt kannatanu pangakontolt alusetult OÜ-le Rahila üle kantud rahast kandis viimane 29 544 eurot OÜ-le Kalbro. Seega sai OÜ Kalbro vastusooritust tegemata raha, mis vastab KarS § 831 lg 2 p 1 tunnustele. Samuti tuvastasid kohtud, et kogu laekunud raha kasutas kolmas isik ära, mis omakorda võib anda alust konfiskeerimise asendamiseks (KarS § 84).
  10. Käsilolevas asjas vajab esmalt lahendamist küsimus, kas ja kui, siis millises ulatuses välistab OÜ Kalbro suhtes konfiskeerimise asendamise KarS § 831 lg
  11. Viidatud sättest tuleneb, et süüteoga saadud vara võib jätta osaliselt või täielikult konfiskeerimata, kui konfiskeerimine oleks süüteo asjaolusid või isiku olukorda arvestades ebamõistlikult koormav või kui vara väärtus on vara hoiu-, võõrandamis- või hävitamiskuludega võrreldes ebaproportsionaalselt väike, ning et kohus vähendab konfiskeeritava vara suurust rahuldatava tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse eseme võrra.
  12. Maakohus vähendas kolmandalt isikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetavat summat KarS § 831 lg 3 teise lause alusel nullini. Kohus põhjendas vähendamist sellega, et süüdistatavalt mõistetakse kannatanu kasuks välja kahjuhüvitis mh kogu selle summa katteks, mille süüdistatav 17
(24)1-18-5732 kandis OÜ Rahila kaudu endaga seotud OÜ-le Kalbro. Ringkonnakohus asus seevastu seisukohale, et kuna kahjuhüvitis mõisteti välja süüdistatavalt, mitte kolmandalt isikult, siis pole alust konfiskeerimise asendamisest loobuda. Teise astme kohtu käsitluse järgi on KarS § 831 lg 3 eesmärk vältida seda, et konfiskeerimine ei kahjustaks kannatanu huvi saavutada enda rikutud õiguste heastamine. Kuna konfiskeerimise asendamine ei mõjuta A. Kalmeri varalist seisu, ei kahjusta see ka kannatanu võimalust tema kasuks välja mõistetav kahjuhüvitis sisse nõuda. KarS § 84 kohaldamata jätmisel rikastuks aga kolmas isik süüteoga saadud vara arvel, sest kolmandal isikul kahju hüvitamise kohustust ei ole.
  1. Kolleegium leiab, et nii esimese kui ka teise astme kohus mõistsid KarS § 831 lg 3 sisu mõneti ekslikult.
  2. Ringkonnakohtul on õigus selles, et kõnesoleva sätte teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Vastasel korral tekiks nt juhul, kui hüvitise maksmiseks kohustatud isik osutub maksejõuetuks ja hüvitist ei õnnestu sisse nõuda, olukord, kus keegi süüteo toimepanemise tulemusel siiski rikastub. Välistatud ei oleks ka teadlikud kuritarvitused, mis lubaksid vältida samal ajal nii konfiskeerimist kui ka kannatanu nõude täitmist.
  3. Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta KarS § 831 lg 3 esimese lause ja tõlgendas kõnesoleva lõike eesmärki liiga kitsalt, pidades selleks üksnes kannatanu huvide tagamist. Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 35), ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi – takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena – piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a määrus nr 1-20-3925/21, p 33). Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta.
  8. Menetletavas asjas mõistis maakohus A. Kalmerilt kannatanu kasuks välja kahjuhüvitise, mis oli sama suur nagu rahasumma, mille A. Kalmer kannatanult omastas ja mis jõudis osaühingute Kalbro ning S&K Äri pangakontodele. Kannatanu tsiviilhagi on kohtuotsuse kohaselt tagatud ja pole ka andmeid alatagamise kohta. Sellistel asjaoludel jättis esimese astme kohus konfiskeerimise asendamise põhjendatult kohaldamata, sest tsiviilhagi rahuldamine oli piisav, vältimaks kellegi rikastumist süüteo tulemusel. Pidades silmas, et A. Kalmer on OÜ Kalbro ainuosanik, mõjutaks konfiskeerimise asendamine süüdistatava vara, sest KarS § 84 kohaldamise tulemusena väheneks süüdistatavale kuuluva osaühingu osa väärtus. Küll pidanuks esimese astme kohus konfiskeerimise asendamisest loobudes juhinduma KarS § 831 lg 3 esimesest, mitte teisest lausest (vt käesoleva otsuse punkt 91).
  9. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel muutusid aga asjaolud, mis on konfiskeerimise asendamise seisukohalt olulised. Nimelt jäeti tsiviilhagi nõude aegumise tõttu osaliselt rahuldamata. Ehkki ringkonnakohtu sellekohane järeldus ei ole kooskõlas Riigikohtu üldkogu
  10. märtsi
  11. a otsuses nr 1-17-2359/122 väljaöelduga, pole kannatanu hagi osalist rahuldamata jätmist 18
(24)1-18-5732 vaidlustanud. Lisaks vähendab kolleegium süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetavat kahjuhüvitist (vt käesoleva otsuse III/C). Neil põhjusil jääb tsiviilhagi rahuldamise ulatus süüteoga saadud vara väärtusele alla. Seejuures ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet, sest viivise eesmärk on hüvitada kannatanule täiendav kahju, mille süüdistatav põhjustab kannatanule nõude mitteõigeaegse täitmisega. Järelikult ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel.
  1. Kolleegium leiab, et eelmises punktis märgitud põhjustel tuleb OÜ Kalbro suhtes kohaldada KarS § 84 ja § 831 lg 2 p 1 alusel konfiskeerimise asendamist. KarS § 831 lg 3 esimese lause järgi tuleb kolmandalt isikult välja mõistetavat summat vähendada aga summani, mille võrra menetletava kuriteoga saadud vara koguväärtus ületab A. Kalmerilt kannatanu põhinõude katteks välja mõistetud summat. Samas ei saa OÜ-lt Kalbro välja mõistetav summa KarS § 831 lg 2 p-st 1 tulenevalt ületada sellele osaühingule laekunud kriminaaltulu.
  2. Tuvastatud asjaoludel pole võimalik tõsikindlalt järeldada, et 92 140 eurot 44 senti, mille A. Kalmer OÜ Rahila kaudu OÜ-de Kalbro ja S&K Äri pangakontodele kandis, on kogu ulatuses käsitatav süüteoga saadud varana. Nii osaühingud Kalbro kui ka S&K Äri olid süüdistuses käsitletaval perioodil käibemaksukohustuslased. Raha laekus neile OÜ-lt Rahila selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks. Prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et osaühingud Kalbro ning S&K Äri jätsid OÜ-le Rahila esitatud arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata. Seega lähtudes põhimõttest in dubio pro reo, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa osaühingutele Kalbro ning S&K Äri üle kantud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Seda põhjusel, et kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta (vt ka viidatud määrus nr 1-20-3925/21, p-d 32–34). Eeltoodust tulenevalt on käsilolevas asjas võimalik lugeda süüteoga saadud vara suuruseks tõsikindlalt 92 140,44 € : 1,2 = 76 783 eurot 70 senti.
  3. Kuna kolleegium rahuldab kannatanu põhinõude süüdistatava vastu summas 58 636 eurot 70 senti, tuleb OÜ-lt Kalbro süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks välja mõista 76 783,70 € – 58 636,70 € = 18 147 eurot. Ringkonnakohtu otsustus 29 554 euro väljamõistmise kohta tuleb KarS § 831 lg 3 ebaõige kohaldamise tõttu tühistada.
  4. Samuti parandab kolleegium ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis tehtud eksliku viite KarS § 831 lg-le 1, asendades selle viitega KarS § 831 lg 2 p-le
  5. (C) Konfiskeerimise asendamise tagamine
  6. OÜ-lt Kalbro konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetava summa vähendamise tõttu vähendab kolleegium KrMS § 1414 lg-st 3 juhindudes ka KarS § 84 kohaldamise tagamiseks OÜ Kalbro kinnisasjale riigi kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi summat. Kolleegium määrab hüpoteegisummaks 18 147 eurot.
  7. Ringkonnakohus märkis kohtuotsuse resolutiivosas, et kohtulik hüpoteek tuleb tühistada pärast OÜ Kalbro poolt 29 544 euro tasumist. Kolleegium tõdeb, et selline otsustus on ainetu ega ole täidetav. Juhul, kui OÜ Kalbro (või keegi teine tema eest) tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud summa, on kolmandal isikul kinnisasja omanikuna asjaõigusseaduse § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb kolmandal isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). 19
(24)1-18-5732 Ringkonnakohtu kõnesoleva otsustuse alusel ei saa kinnistusosakond hüpoteegikannet muuta ega kustutada, sest tal pole pädevust tuvastada, kas kohtuliku hüpoteegiga tagatud nõue on täidetud. Seetõttu jätab kolleegium hüpoteegi kustutamist puudutava osa kohtuotsuse resolutsioonist välja. (V) Kassatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamine
  1. Kui jätta kõrvale kaitsja taotlus süüdistatav õigeks mõista ja menetluskulu sel põhjusel riigi kanda jätta, on kassaatorid vaidlustanud järgmised esimese ja teise astme kohtu otsustused menetluskulu hüvitamise kohta: 1) mõista süüdistatavalt kolmanda isiku apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu katteks välja 7000 eurot. Kaitsja ja kolmanda isiku hinnangul peaks selle menetluskulu kolmandale isikule hüvitama riik; 2) mõista süüdistatavalt kannatanu apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu katteks välja 20 015 eurot 1 sent; 3) jätta süüdistatava apellatsioonimenetluse-eelne menetluskulu 19 680 eurot täies ulatuses tema enda kanda; 4) mõista riigilt süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu katteks taotletud 9600 euro asemel välja 3780 eurot; 5) mõista riigilt kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulu katteks taotletud 4666 euro 67 sendi asemel välja 3240 eurot.
  2. Lähtudes eeltoodust ja pidades silmas ka KrMS § 191 lg-s 3 sätestatud pädevust, märgib kolleegium kassatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamise kohta järgmist. (A) Kolmanda isiku apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamine
  3. Kohaldades OÜ Kalbro suhtes konfiskeerimise asendamist, ei pea kolleegium praeguses asjas vajalikuks käsitleda kassaatorite tõstatatud küsimust, kas kolmanda isiku apellatsioonimenetluseeelsete menetluskulude hüvitamisel tuleb lähtuda KrMS § 180 lg-st 1 või §-st
  4. (B) Süüdistatava ja kannatanu apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamine
  5. Süüdistatava menetluskulu seisnes valitud kaitsjale makstud tasus, kannatanu menetluskulu aga valitud esindajale makstud tasus (KrMS § 175 lg 1 p 1).
  6. Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. Süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest ja §-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st
  7. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsus nr 1-19-4422/107, p 27.) Märgitu tähendab muu hulgas, et see osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. 20
(24)1-18-5732
  1. Menetletavas asjas ei ole maakohus eelmises punktis märgitule tähelepanu pööranud, vaid on kogu apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamisel lähtunud ekslikult KrMS § 180 lg-st
  2. Seda viga ei parandanud ka ringkonnakohus.
  3. Kolleegium märgib, et kaitsja ega kannatanu lepinguline esindaja pole maakohtule esitatud spetsifikatsioonides süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisega seotud kulusid eristanud. Samas on kaitsja ja kannatanu esindaja tehtud toimingute (ja nende koostatud menetlusdokumentide) sisu vaadates selge, et kaitsja tegeles ka tsiviilhagile vastuväidete esitamisega ja kannatanu esindaja süüdistuse toetamisega. Ehkki süüdistus on haginõude alusega läbi põimunud ja kannatanu esindaja keskendus valdavalt tsiviilhagi temaatikale, pole siiski alust väita, et kogu kannatanu menetluskulu on seotud tsiviilhagiga ja selle hüvitamine tuleb otsustada üksnes KrMS § 182 alusel.
  4. Kuna kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kolleegium hinnanguliselt, et 3/4 valitud kaitsja tasust ja 1/5 kannatanu lepingulise esindaja tasust on seotud süüküsimuse lahendamisega ja 1/4 valitud kaitsja tasust ning 4/5 kannatanu lepingulise esindaja tasust tsiviilhagi menetlemisega.
  5. Maakohus luges KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlikuks ja seega menetluskulu hulka kuuluvaks valitud kaitsja tasu summas 19 680 eurot ning valitud esindaja tasu summas 20 015 eurot 1 sent.
  6. Seega oli süüküsimuse lahendamisega seotud süüdistatava menetluskulu 3/4 x 19 680 € = 14 760 eurot ja kannatanu kulu 1/5 x 20 015,01 = 4003 eurot. Tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulu oli süüdistataval 1/4 x 19 680 = 4920 eurot ja kannatanul 4/5 x 20 015,01 = 16 012 eurot 1 sent.
  7. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas asjas tunnistatakse A. Kalmer süüdi süüdistuse kogu mahus. Seega jääb süüdistataval süüküsimuse lahendamise tõttu tekkinud menetluskulu summas 14 760 eurot täielikult tema enda kanda, samuti peab ta KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitama kannatanule 4003 eurot.
  8. Tsiviilhagi rahuldatakse osaliselt. KrMS § 182 lg 3 sätestab, et tsiviilhagi nõudeavalduse osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Kolleegium peab menetletavas asjas õigeks lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
  9. Hagi rahuldamise määra leidmisel võtab kolleegium arvesse kannatanu põhinõuet ja praeguse lahendi tegemise seisuga (
  10. juuni 2021) sissenõutavaks muutunud viivist. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  11. detsembri
  12. a otsus asjas nr 2-15-19042/157, p-d 1 ja 13 ning
  13. juuni
  14. a otsus nr 2-15-4981/106, p 19.) Kannatanu nõude täieliku rahuldamise korral tulnuks tema kasuks (tänase päeva seisuga) välja mõista 92 140 eurot 44 senti põhivõla katteks ja 31 565 eurot 4 senti viiviseid ehk kokku 123 705 eurot 48 senti. Tsiviilhagi rahuldatakse 78 724 euro 19 sendi ehk 63,6% ulatuses. Seega jääb tsiviilhagi lahendamisega seotud menetluskulust 63,6% süüdistatava ja 36,4% kannatanu kanda.
  15. Järelikult peab süüdistatav kannatanule hüvitama 0,636 x 16 012,01 € = 10 183 eurot 64 senti kannatanul seoses tsiviilhagi menetlemisega tekkinud menetluskulust. Kannatanu peab aga 21
(24)1-18-5732 süüdistatavale hüvitama 0,364 x 4920 € = 1790 eurot 88 senti süüdistataval tsiviilhagi menetlemise tõttu tekkinud kulust.
  1. Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 53). KrMS § 381 lg-st 6 ja TsMS § 445 lg 1 teisest lausest tuleneb samuti, et kohtulahendi resolutsioonis tasaarvestatakse poolte nõuded rahuldatud osas. Seetõttu tasaarvestab kolleegium süüdistatava ja kannatanu vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded, mõistes KrMS § 180 lg 1 ja § 182 lg 3 alusel süüdistatavalt kannatanu apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu katteks välja 4003 € + 10 183,64 € – 1790,88 € = 12 395 eurot 76 senti.
  4. Ülejäänud osas jääb nii süüdistatava kui ka kannatanu apellatsioonimenetluse-eelne menetluskulu nende endi kanda. (C) Süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu hüvitamine
  5. Kolleegium leiab kassaatoriga osaliselt nõustudes, et ringkonnakohtu argument, mille kohaselt sai kaitsja apellatsioonimenetluses tugineda varasemas menetluses tehtud tööle, pole piisav valitud kaitsjale makstud tasu sedavõrd suures ulatuses menetluskulu hulka arvamata jätmiseks. Samas on kolleegium seisukohal, et lõppastmes on ringkonnakohtu otsustus siiski õige. Nimelt on kohtupraktikas järjepidevalt leitud, et valitud esindajale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt viidatud otsus nr 1-16-10888/62, p 53). Menetletavas asjas koosnes apellatsioon valdavas osas argumentidest, mis osutusid selgelt alusetuks. Seda asjaolu täiendavalt silmas pidades loeb kolleegium ringkonnakohtu järelduse süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu suuruse kohta nõustumisväärseks. Asjaolu, et kaitsja apellatsiooni väited osutusid põhjendatuks veidi suuremas ulatuses, kui ringkonnakohus seda leidis, arvestab kolleegium kassatsioonimenetluse kulu hüvitamisel. (D) Kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulu hüvitamine
  6. Erinevalt kolmandast isikust leiab kolleegium, et ringkonnakohus jäi kolmanda isiku esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu mõistlikkust hinnates kohtule selle küsimuse lahendamiseks antud kaalutlusruumi piiridesse.
  7. Samas on ringkonnakohtu otsus kõnesolevas küsimuses vastuoluline. Nimelt on ringkonnakohtu otsuse põhiosas selgitatud, miks tuleb kolmandale isikule hüvitatavat summat vähendada 2700 euroni. Seevastu otsuse resolutiivosas on riigilt kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulu katteks välja mõistetud 3240 eurot.
  8. Tegemist on vastuoluga, mille kolleegium saab ise kõrvaldada. Ringkonnakohtu otsuse pinnalt võib mõista, et põhi- ja resolutiivosas märgitud summa erinevus on tingitud asjaolust, et ringkonnakohus liitis 2700 eurole eksikombel käibemaksu. Samas on ringkonnakohus otsuse punktis 18.3 ise tõdenud, et kuna OÜ Kalbro on käibemaksukohustuslane, taotleb tema esindaja menetluskulu hüvitamist ilma käibemaksuta.
  9. KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust – ja menetluskulu hüvitist ka vähendada –, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (vt ka viidatud otsus nr 1-16-4197/76, p-d 47–48). Seda pädevust ja 22
(24)1-18-5732 ringkonnakohtu põhjendusi aluseks võttes apellatsioonimenetluse kulu hüvitiseks 2700 eurot. määrab kolleegium kolmanda isiku (VI) Kokkuvõte
  1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-dest 1 ning 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a ja Pärnu Maakohtu
  4. juuni
  5. a otsuse osaliselt, tehes tühistatud osas ise uue otsuse.
  6. Kolleegium korrigeerib kohtuotsuseid osas, mis puudutab tsiviilhagi rahuldamise ja konfiskeerimise asendamise ulatust, konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtuliku hüpoteegi summat ja hüpoteegi kustutamist, samuti kassatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamist. Kolleegium tasaarvestab kohtumenetluse poolte vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded, v.a sundraha nõue.
  7. Kolleegium jätab maakohtu otsusest välja ka viite tsiviilhagi tagamiseks seatud keelumärgete tingimusliku kustutamise kohta, sest see otsustus pole täidetav analoogilistel põhjustel käesoleva otsuse punktis 100 märgituga.
  8. Lisaks tuleb kohtuotsusest eemaldada ülearune ja seega resolutiivosa asjatult koormav otsustus kriminaalasja materjale talletava kuue CD-plaadi kriminaalasja juurde jätmise kohta. Kõnesolevad salvestised on KrMS § 1601 lg 2 alusel niikuinii kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 nimetatud kuriteojäljega asja, dokumendi või kuriteojäljest valmistatud jäljendi või tõmmisega ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud muu kriminaalmenetluses ära võetud objektiga.
  9. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.
  10. Kolleegium jätab tähelepanuta kõik menetlusdokumendid, mille esitasid kannatanu nimel Riigikohtule vandeadvokaadid Vahur Krinal ja Gerly Kask. Kriminaalasja materjalide kohaselt tegutsevad need advokaadid süüdistatav A. Kalmeri volituse alusel. A. Kalmeril pole aga

§ 168

lg 1 p 10 järgi nõutavat kannatanu osanike nõusolekut selleks, et esindada kannatanut käimasolevas õigusvaidluses iseenda kui kannatanu juhatuse liikmega. Järelikult ei saa ta anda ka edasivolitust kannatanu esindamiseks selles kohtumenetluses. (Vt ka käesoleva otsuse III/A.) (VII) Kassatsioonimenetluse kulu hüvitamine

  1. Kaitsja, kolmas isik ja kannatanu esitasid Riigikohtule järgmised taotlused menetlusosalistel kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu hüvitamiseks: 1) kaitsja palub mõista riigilt süüdistatava kasuks välja 4800 eurot; 2) kolmas isik palub mõista riigilt enda kasuks välja 2333 eurot 34 senti; 3) kannatanu palub mõista riigilt enda kasuks välja 2605 eurot.
  2. Kolleegium leiab, et kõik taotletud summad ületavad KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud mõistlikku ulatust ja neid ei saa seetõttu täielikult menetluskulu hulka arvata ega hüvitada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29). 23

(24)1-18-5732
  1. Nii kaitsja kui ka kolmanda isiku ja kannatanu lepingulise esindaja menetlusdokumendid rajanevad suures osas nende poolt juba varasemates menetlusetappides kujundatud positsioonil.
  2. Kaitsja kassatsioon osutus põhjendatuks vaid väikses ulatuses, kusjuures märkimisväärne osa selle kassaatori väidetest puudutab faktiliste asjaolude tuvastamist, millega Riigikohus KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei tegele. Siiski arvestab kolleegium süüdistatava kassatsioonimenetluse kulu suurust kindlaks määrates ka sellega, et apellatsiooni rahuldamise maht ja seega ka hüvitatav apellatsioonimenetluse kulu osutuvad kassatsioonimenetluse tulemina pisut suuremaks (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-98-15, p 100).
  5. Ka kolmanda isiku kassatsioonis ja kannatanu kassatsioonivastuses napib sisukaid õiguslikke argumente, millest olnuks asja lahendamisel abi. Kassatsioon on kohati raskesti jälgitav ja selle argumentatsioon on pinnapealne. Kassatsioonivastus on küll mahukas, ent keskendub olulisel määral faktiliste asjaolude tõendatusele ja kohtute seisukohtade refereerimisele. Olulistes õiguslikes küsimustes on kannatanu esindaja argumentatsioon pigem lünklik. Näiteks pole selle põhjendamisel, miks oli A. S-il õigus kannatanu nimel tsiviilhagi esitada, analüüsitud äriseadustiku asjakohased sätted ja on tuginenud argumentidele, mis on vastuolus asjas nr 3-1-1-43-13 väljendatud Riigikohtu seisukohaga, taotlemata samas kohtupraktika muutmist.
  6. Neil põhjustel loeb kolleegium mõistliku suurusega tasuks kaitsja osutatud õigusabi puhul 1200 eurot ja kolmanda isiku ning kannatanu esindaja puhul 600 eurot. Need summad tuleb riigil KrMS § 186 lg 1 alusel menetlusosalistele hüvitada. (allkirjastatud digitaalselt) 24
(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.