Obsah (16)

§ 657§ 651§ 654§ 231§ 53§ 236§ 438§ 5§ 652§ 233§ 163§ 392§ 169§ 171§ 165§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 7. mai 2021. a, Tallinn Kohtuasja number 2-16-585

§ 657

lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. 28. Kolleegium märgib esmalt selguse huvides, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis neilt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 3111 eurot 47 senti ja sellelt viivise ning jättis hageja menetluskulud 47,87% ulatuses kostjate kanda ning kostjate menetluskulud 52,13% ulatuses hageja kanda. Osas, millega maakohus jättis kostjatelt kahjuhüvitise 3387 eurot 73 senti ja sellelt viivised välja mõistmata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, mistõttu ringkonnakohus selle õiguspärasust ei kontrolli. 29. Ringkonnakohus nõustub

§ 654lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti.

1. Maakohus on kostjate esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium kostjate apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
2. Hageja nõude puhul on tegu müüdud eseme (kinnisasja) lepingutingimustele väidetavast mittevastavusest tuleneva ostja kahju hüvitamise nõudega. Maakohus tuvastas, et poolte kokkulepe müügilepingu esemeks olnud kinnisasjal asetseva elamu omaduste osas seisnes selles, et elamu elektrijuhtmestik pidi olema renoveeritud
3. aastal (st parendatud/värskendatud, mitte täies ulatuses välja vahetatud). Asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal tuvastas maakohus, et tegelikkuses elamu elektrijuhtmestikku
4. a ei renoveeritud ning järeldas õigesti, et seetõttu ei olnud kostjate poolt hagejale müüdud kinnisasjal VÕS § 217 lg 1 p 2 mõttes kokkulepitud omadusi. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole antud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud, mh eksinud tõendite 6 2-16-5854 hindamisel. Ekslik on kostjate arusaam, et hageja on kostjate väite elektrijuhtmestiku vahetamise kohta
5. a omaks võtnud. Vastavalt

§ 231

lg 2 teisele lausele on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest on maakohtu 8. septembri 2016 kohtuistungi protokollis hageja esindaja avaldatut: “ei vaidle selle üle, et kogu juhtmestik oli vahetatud 2000. a“ (I kd, tl 166p)

§ 53

järgi hageja taotlusel parandatud järgmiselt: “kas kostjad ei vaidle selle üle, et kogu juhtmestik oli vahetatud

1. a“ (I kd, tl 177p). Seega ei saa lugeda antud asjaolu hageja poolt omaks võetuks kohtuistungi protokollile tuginedes. Kostjad ei ole esile toonud, et vaidlusaluse asjaolu kohta nähtuks omaksvõtt mõnest teises hageja avaldusest.
2. Kostjate hinnangul ei ole hageja tõendanud, et elektrijuhtmestik ei olnud
3. a renoveeritud ning viitavad tunnistajate HH ja GG ütlustele. HH avaldas maakohtu
4. mai 2017 kohtuistungil, et tegi vaidlusaluses majas töid alates
5. a ja viimati oli
6. a mingi toitejuhtme paigaldamine: … //“
7. a uuendasime kilpi, kaitselüliteid, samuti tegime kogu elektrisüsteemide kontrolli. Majja paigaldatud juhtmestik vastas tol ajal kehtinud normidele“// ... //“
8. a ja
9. a, kui tegin täiendavaid töid antud majas, siis teostasime ka kontrollmõõtmisi neil liinidel, mida me muutsime“ //... //“2000-2013 mina ei korraldanud elamu elektrisüsteemi renoveerimist, täiendasin täiendavaid töid. Samal ajavahemikul ei pannud mina tähele, et elektrisüsteem oleks renoveeritud.“ //…//“Minu kirjas kohtutoimiku lk 53 pidasin ma renoveerimise all seda, et
10. a ehitasime ümber, renoveerisime elamu elektrijaotuskilbid. Mõõdeti kõik üle. Kõik oli korras.“ (II kd, tl 81 ja 81p). Kolleegiumi hinnangul nähtub seega elektriinseneri eriala kutset omava HH ütlustest, kes tegeles vaidlusalusel perioodil elamu elektritöödega, et elektrijuhtmed vastasid
11. a kõikidele kehtivatele nõuetele, kuid sellest ei ole võimalik teha järeldust, et need oleks
12. a renoveeritud, nagu nägi ette müügilepingu tingimus. Kostjate hinnangul on GG kinnitanud, et on võimalik, et renoveerimine tehti küll
13. aastal. Nähtuvalt
14. mai 2017 kohtuistungi protokollist avaldas GG: …//“Arvestades seda, et kasutatud oli vana ristlõikega kaableid või juhtmeid, on võimalik, et see renoveerimine tehti küll
15. aastal, kuid minu teadmist mööda selliseid kaableid või juhtmeid ei olnud müügis juba
16. a algusest“ …// (II kd, tl 80). Kolleegiumi arvates ei saa teha järeldusi avaldatud lause fragmendist, nagu leiavad kostjad. Arvestades GG tervikuna avaldatut, ei saa sellest järeldada, et
17. a renoveerimisel uuendati elektrijuhtmed.
18. Kolleegium möönab, et mõnevõrra vastuoluline on maakohtu seisukoht justkui ei oleks hageja tõendanud, et elektrijuhtmestik oleks
19. a uuendatud, sest hageja nõue rajaneb vastupidisel väitel, mis on loetud tõendatuks. See ei muuda ebaõigeks maakohtu tuvastatut, et vastavalt müügilepingu tingimusele pidi elektrijuhtmestik pidi olema renoveeritud
20. aastal ning selles osas esines lepingule mittevastavus.
21. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tuvastatud asjaoludel oli lepingule mittevastavus olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale ning kostjad vastutavad lepingurikkumise eest. Maakohus kohaldas seejuures materiaalõiguse norme, mh VÕS § 218 lg 1 ja 4, § 101 lg 3, § 221, § 220 lg 3 õigesti. 7 2-16-5854
22. Apellatsioonkaebuse väitel on tõendamata ja ekslik kohtu järeldus, justkui olid kostjad teadlikud, et elamu juhtmestik ei ole renoveeritud
23. a. Maakohus on antud järelduse teinud VÕS § 221 lg 2 kontekstis. Vastavalt osundatud sättele ei või müüja tugineda kokkuleppele, millega välistatakse või piiratakse ostja õigusi seoses asja lepingutingimustele mittevastavusega, kui müüja teadis või pidi teadma, et asi lepingutingimustele ei vasta ja ta sellest ostjale ei teatanud. Praegusel juhul ei ole müüja vastutust piirava kokkuleppe sõlmimine tuvastatud (VÕS § 221 lg 2). Tuvastatud on, et hageja teatas asja lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt (VÕS § 220 lg 3), mistõttu asja lepingutingimustele mittevastavuse tuginemise erisused ei kehti ja müüjate teadmine lepingutingimusele mittevastavusest ei oma vastutuse eeldusena tähtsust.
24. Maakohus on käsitlenud kostjate väidet, et nad andsid objekti ülevaatamisel hagejale kogu majaga seotud informatsiooni ja dokumentatsiooni üle, sh ka elektrisüsteemiga seonduvalt ja järeldas õigesti, et elektrijuhtmestiku vastavust lepingule (s.o et elektrijuhtmed on renoveeritud
25. a) ei saa kindlaks teha visuaalsel vaatlusel, elektriprojektiga tutvudes, lülitite vajutamisel ega kodumasinate testimisel. Õige on maakohtu järeldus, et tegu oli varjatud puudusega, kuna juhtmestik on üldiselt seinte sees või varjatud muude sisekujunduslike elementidega (nt liistud, karbid jne), mistõttu ei vabane kostjad müüjana vastutusest VÕS § 218 lg 4 alusel. Kostjad ei ole näidanud ega tõendanud, et üleantud elektrijuhtmete spetsifikatsioonilt nähtub
26. a seisuga uute juhtmete paigaldamine ja tegelik olukord elamus vastas spetsifikatsioonile.
27. Kostjad peavad vajalikuks rõhutada, et nad soovisid koos
28. a elektritöid teostanud firma esindajaga siseneda elamusse, et väidetavate puudustega tutvuda, kuid hageja keeldus. Kolleegiumi hinnangul ei ole väide asjakohane, sest kostjad viitavad seejuures hageja väidetavalt täitmata tõendamiskohustustele. Kui kostjad ei saanud mingit vajalikku tõendit ise esitada, olnuks neil õigust taotleda kohtult abi tõendite kogumisel (

§ 236lg 2).

1. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses ka kostjate lepingurikkumisega hagejale tekitatud kahju suuruse üle. Kolleegiumi arvates on ekslik kostjate arusaam, et maakohus tugines kahju hindamisel hageja
2. augustil 2018 esitatud kalkulatsioonile. Nähtuvalt vaidlustatud otsusest lähtus maakohus kahju kindlakstegemisel hageja
3. veebruari 2019 menetlusdokumendile lisatud kalkulatsioonist (III kd, tl 27). Maakohus on selle esitamisele eelnevalt
4. jaanuari 2019 kirjas selgitanud pooltele nii tõendamiskoormist ja andnud võimaluse esitada tõend(id) asja lepingu tingimustega kooskõlla viimiseks tehtud/tehtavate tööde vajalike tööde mahu ja materjalide (sh nende hulga) kohta. Kostjatele anti võimalus
5. veebruari 2019 hageja seisukohale ja tõenditele vastata, mida kostjad ka tegid (III kd tl 41 ja tl 44-50). Maakohus märgib
6. oktoobri 2019 määruse, millega jäeti rahuldamata hageja taotlus ehitustehnilise ekspertiisi määramiseks, põhjendustes mh, et hageja on esitanud kohtule mitmeid kahju kalkulatsioone. Seega ei saanud eelnimetatud kalkulatsioonist lähtumine olla kostjatele üllatuslik. Samuti selgitas maakohus viidates Riigikohtu asjakohasele praktikale, et kohus ei pea eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks ning saab alles otsuse tegemisel hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (

§ 438lg 1).

Seega ei olnud kostjatel enne otsuse 8 2-16-5854 tegemist mingit alust arvata, et elektrijuhtmestiku vahetamisel tehtud tööde vajalikkus, maht ja maksumus olid kohtu hinnangul tõendamata ning põhjendamatu on maakohtule eksitamist ette heita. Kui kostjad ei nõustunud kalkulatsioonis esitatud tööde põhjendatuse ja maksumusega, tulnuks esitada konkreetsed vastuväited ja neid kinnitavad tõendid. Siin on tegemist üldise tõendamiskoormisega, mistõttu ei ole praegusel juhul alust maakohtule ka selgitamiskohustuse rikkumist ette heita arvestades, et kostjaid esindab mitu advokaati. Apellatsioonkaebuse väitel juhtisid kostjad maakohtu menetluses tähelepanu sellele, et elamus võis leiduda vanemaid elektrijuhtmeid, mis jäeti renoveerimise käigus alles, kuid mida ei kasutatud. Kui arvestada seda vastuväitena vanade juhtmete demontaaži ja uute kaablite freesimistööde põhjendatuse kohta, ei esitanud kostjad ühtegi tõendit, mis oleks nende vastuväidet kinnitanud. Kolleegium märgib, et maakohus on hageja nõutud kulutusi vana süsteemi demontaažile vähendanud 50% ulatuses arvestades seda, et osa vanu juhtmeid jäeti seina sisse ja rikkumine hõlmab üksnes juhtmestikku (maakohtu otsuse p 47). 39. Õigustatud ei ole kostjate etteheide, et maakohus jättis elektrijuhtmestiku mahu, sh pikkuse ja läbimõõdu osas põhjendamatult kõrvale hageja esitatud Puhkekodu 57 elamu jaoks 1993. a koostatud elektrivarustuse projekti ja elektritööde eelarve ega võrrelnud seda W OÜ koostatud kalkulatsiooniga. Kolleegium selgitab, et kohus lahendab hagimenetluses tsiviilasja menetlusosaliste esitatud asjaolude ja tõendite alusel (

§ 5lg 1).

Hageja esitas kostjate viidatud Puhkekodu 57 elamu jaoks

1. a koostatud elektrivarustuse projekti ja elektritööde eelarve tõendamaks oma väidet, et elektrisüsteem ei vastanud kostjate müügikuulutuse pakkumusele (I kd, tl 180). Hagimenetluses saab kohus võtta kaalumisel aluseks üksnes menetlusosaliste kohtu ette toodud asjaolud. Kostjad ei ole näidanud, et esitasid vastuväite kaablite vajaliku koguse ja läbimõõdu kohta maakohtus eelmenetluses ning tuginesid seejuures
2. a materjalide spetsifikatsioonile, mistõttu ei ole antud väited apellatsioonimenetluses lubatavad ja ringkonnakohus neid ei hinda (

§ 652lg 1 ja 3).

1. Kolleegium ei nõustu kostjatega, et maakohus on VÕS § 127 lg 5 kohaldamisel rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus on
2. jaanuari 2019 kirjas selgitanud, et juhul kui selgub, et elamu elektrisüsteem ei pidanud olema müügi hetkel uus, siis tuleb kohtul arvestada ka VÕS § 127 lg 5 sätestatuga ning palunud pooltel avaldada põhjendatud seisukoht, kas ja millises ulatuses peaks kohus VÕS § 127 lg 5 kohaldama. Ringkonnakohtu hinnangul on seega põhjendamatud kostjate etteheited, et maakohtu otsus on üllatuslik ning maakohus on rikkunud selgitamiskohustust.
3. veebruari 2019 menetlusdokumendis viitasid kostjad seoses VÕS § 127 lg 5 kohaldamisega oma
4. novembri 2018 menetlusdokumendi p-idele 36-43, kus leitakse, et väidetava lepingu rikkumise ja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus põhjusliku seose tuvastamisel eksinud (VÕS § 127 lg 4). Kuna muid väiteid kahjuhüvitisest kasu mahaarvamise kohta ei esitatud, arvestas maakohus põhjendatult VÕS § 127 lg-s 6 ning

§ 233

lg-s 1 sätestatuga, mille järgi, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab kahju suuruse kohus ja kohaldas neid sätteid ka säästetud kulude suuruse kindlakstegemisel. Arvestades, et maakohtu põhjendus kulu vähendamise kohta on jälgitav, ei ole ilmselgelt ebaõige ning VÕS § 127 lg 5 on kohaldatud kostjate kasuks, ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud maakohtu otsust selles osas tühistada või muuta vaatamata sellele, et maakohtu otsusest ei nähtu konkreetset 9 2-16-5854 põhjendust, millest lähtudes on elektrijuhtmete ja karbikute kasulik eluiga 30 a ja amortisatsioon 3,33% aastas. Kostjad ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud konkreetset arvestust või metoodikat, mis annaks alust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 127 lg 4 alusel teisiti, kui seda tegi maakohus.

1. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust ka menetluskulude jaotuse osas otsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt nt RKTKo
2. detsember 2013, 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole diskretsioonipiiridest väljunud. Hagi osalise rahuldamise korra võib kohus jaotada

§ 163lg 1 teise alternatiivina menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluskulud õigesti jaotanud ning nõustub maakohtu otsuse vastavate põhjendustega.

1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et esindajakulu vajalikkust ja põhjendatust kontrollitakse menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Põhjendamatu on väide, et Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi 2018 otsusega saadeti tsiviilasi uueks läbivaatamiseks vaid vajadusest, et hageja tõendaks oma nõuet. Osundatud otsusega saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule puuduliku eelmenetluse tõttu, sest täitmata olid

§ 392lg 1 p-de 3 ja 4 eelmenetluse ülesanded.

Arvestades, et hageja väidetud müügieseme puudus ja selle kõrvaldamiseks vajalike kulutuste kindlakstegemine võis iseenesest nõuda eriteadmisi, ei olnud hageja taotlused ehitusekspertiisi määramiseks ja eriteadmistega isiku ülekuulamiseks

§ 169lg 3 mõttes asjakohatud.

1. Neil põhjendustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171

lg 1 ja

§ 165lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

Maakohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 10