1-21-3391/7

(21913000003)Kohtunik Sten Lind Vaidlustatud kohtulahend Riigiprokuratuuri 9. aprilli 2021 määrus Kaebuse esitaja XX esindaja vandeadvokaat Teet Veer RESOLUTSIOON 1. Jätta kannatanu esindaja vandeadvokaat Teet Veeru kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri 9. aprilli 2021 määrus muutmata. 2. Määrus on KrMS § 385 p 11 kohaselt lõplik ega ole vaidlustatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. XX esitas 25. jaanuaril 2021 Kaitsepolitseiametile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 315 lg 1 tunnustel (ebaseaduslik jälitustegevus ja teabe varjatud kogumine). Avaldaja palus alustada kriminaalmenetlust ja tuvastada, kas 10. jaanuaril 2018 XXX CC kabinetis tehtud jälitustoimingu puhul on tegemist kuriteoga (ebaseadusliku jälitustegevusega) ning kuriteokoosseisu tuvastamisel võtta süüdiolev(

1. ad)isik(
2. ud)vastutusele. Avaldaja leidis, et kõiki faktilisi ja õiguslikke aspekte kogumis hinnates oli tegemist kuriteo matkimisega, mitte teabe salajase pealtkuulamise või -vaatamisega, milleks oli luba antud. 2. Kaitsepolitseiameti direktor Veiko Germann koostas 4. veebruaril 2021 teatise kriminaalmenetluse nr 21913000003 alustamata jätmise kohta. Teatises märgiti, et järelevalvet jälitustoimingu vastavuse üle teostab prokuratuur ja ühtlasi on kohtuasi nr X-XX-XXXX läbinud Eesti kohtusüsteemi kolm kohtuastet, kuid kohtud pole tuvastanud, et 10. jaanuaril 2018 toimunud XX ja CC kohtumisel oleks jälitusasutuse ametnike 1 või CC tegevuses ilmnenud KarS § 315 lg 1 järgi kvalifitseeritava ebaseadusliku jälitustegevuse tunnuseid. 3. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise peale esitas XX 15. veebruaril 2021 kaebuse Lääne Ringkonnaprokuratuurile. Kaebuses korratakse Kaitsepolitseiametile esitatud avalduse argumente ja taotlust. 4. Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kaido Tuulemäe jättis 26. veebruari 2021 määrusega teatise kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta muutmata ja XX kaebuse rahuldamata. Prokurör nõustus Kaitsepolitseiameti seisukohtadega. Ta märkis, et 10. jaanuaril 2018 toimunud vestlus XX ja CC vahel on salvestatud kriminaalasjas nr 17221000148 läbi viidud salajase pealtkuulamise käigus ning fikseeritud vastavas jälitustoimingu protokollis. Kõnealusest jälitustoimingu protokollist ei nähtu, et CC kallutaks XX meelituse või ähvardusega või muul viisil altkäemaksu andma. Seega puudub tegu, mida saaks käsitada KarS § 22 lg 2 tähenduses kallutamise teona. Kuna CC ei kihutanud XX altkäemaksu andmisele ja CC tegevuses ei esinenud ka ühegi teise kuriteo tunnuseid, siis puudus isegi teoreetiliselt vajadus kohtult kuriteo matkimise loa taotlemiseks. Kokkuvõtvalt leidis prokurör, et CC tegevuses puuduvad KarS § 315 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu tunnused, mistõttu puudub kriminaalmenetluse alus ja Kaitsepolitseiameti poolt kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik. 5. XX esitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri määruse peale kaebuse Riigiprokuratuurile, taotledes Lääne Ringkonnaprokuratuuri määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Kaebaja kordas seisukohta, et CC käitumine 10. jaanuaril 2018 kokkusaamisel on ilmselgelt käsitatav matkimisena. 6. Riigiprokuratuur jättis 9. aprilli 2021 määrusega XX kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör asus seisukohale, et vaidlustatud määrus on põhjendatud ja seaduslik. 6.1. Kriminaalasjas nr 17221000148 on 12. märtsil 2018 koostatud jälitustoimingu protokoll, millest nähtuvalt on 10. jaanuaril 2018 teostatud teabe salajast pealtkuulamist ja -vaatamist. Jälitustoimingu aluseks on Pärnu Maakohtu 21.detsembri 2017 määrus nr KM4893/2017. Riigiprokurör nõustus eriasjade prokuröriga, et jälitustoimingu protokollist ei nähtu, nagu kallutaks CC XX mingilgi viisil altkäemaksu andma. Seega pole CC pannud toime kuriteotunnustega tegu. Ta osutas, et ka Riigikohus, kes on oma 7. mail 2020 kohtuasjas nr X2 XX-XXXX (s.o XX süüdistusasjas) tehtud otsuses muuhulgas sedastanud, et : „/…/ Ühestki natukenegi konkreetsemast otsustusest või tegevusest vestluse käigus juttu ei olnud /…/“. Riigiprokurör leidis, et seega on ka Riigikohus põhjalikult uurinud salvestatud vestlust ega täheldanud jälitustoimingus midagi ebaseaduslikku. 6.2. Riigiprokurör leidis, et kuriteoteade ei sisalda piisavalt kuriteole viitavat teavet. Ta märkis, et sellisel juhul ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega lubatav. Kriminaalmenetlust ei tohi alustada olukorras, kus menetlejal tuleks menetluslike vahenditega alles otsida kriminaalmenetluse alust.. 6.3. Kokkuvõtvalt asus riigiprokurör seisukohale, et CC, jälitustoimingut teostanud jälitusametnike ega kellegi teise käitumises ei ole sedastatavad KarS § 315 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused. 7. Riigiprokuratuuri 9. aprilli 2021 määrusele esitas kaebuse XX esindaja, kes taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust alustama. Samuti taotleb kaebaja eelmärgitud asja materjalide ning 10. jaanuari 2018 jälitustoimingu korraldamise ja teostamise kohta koostatud dokumentide (sh jälitustoimik), samuti kriminaalasjas nr 17221000148 (kohtumenetluse nr X-XX-XXXX) 10.01.2018.a. teostatud jälitustoimingu salvestise väljanõudmist. 7.1. Kaebuse esitaja deklareerib, et jääb kriminaalmenetluse alustamise aluste olemasolu osas asja eelnenud menetluses esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. XX poolt menetlejate ette toodud asjaolud ja neist tehtavad loogilised järeldused võimaldavad objektiivselt sedastada põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu KrMS § 194 lg 2 tähenduses. Kaebaja esitab ülevaate XX suhtes 15.12.2017.a. alustatud kriminaalasja nr 17221000148 asjaoludest ja esitab seisukoha 10.01.2018 toimunud jälitustoimingu käigu kohta, viidates seejuures jälitustoimingu protokollile ja salvestisele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kriminaalmenetluses on osalenud salajasele koostööle kaasatud isikuna CC, kuid Prokuratuuri jälitustoiminguks loa taotlusest ei nähtu, et maakohtult oleks taotletud KrMS § 1264 lg-s 5 sätestatud luba. 7.2. Prokuratuuri 21.12.2017.a. JT loa taotluse kohaselt ei ole XX roll ja motiivid võimalikus altkäemaksu nõudmises/altkäemaksu andmises selged, otsesed tõendid selleks puuduvad. Nii 15.12.2017.a. kui 21.12.2017.a. puudus menetlejal mistahes faktipõhine info selle kohta, et XX oleks pannud toime või kavatseks toime panna kuritegu. Samuti järeldub JT loa taotlusest, et menetlejale oli juba teada kokkulepitud kohtumine XX ja CC vahel. Info kohtumise kokkuleppimise kohta ei saanud jõuda 21.12.2017.a. menetlejani mõistlikult võttes mitte kelleltki teiselt, kui ainult CC-lt. 3 Asjaolu, et jälitustoimingu luba taotleti ja anti konkreetse sündmuse (10.01.2018.a. kokkusaamine) pealtkuulamise ja salvestamise eesmärgil viitab ka jälitustoiminguks antud loa lühike periood – 02.01.2018 - 15.01.2018. Kaebaja leiab, et faktiliselt teostati 10.01.2018.a. linnapea kabinetis jälitustoiminguna matkimist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et 10.01.2018.a. jälitustoimingu protokollist ja stenogrammist, aga iseäranis nimetatud jälitustoimingu salvestisest nähtuvalt ei soovinud CC mingeid konkreetseid küsimusi ega haldusvaidluse lahendamise võimalusi tegelikult arutada. Selle asemel provotseeris CC XX, nö visates õhku käitumisalternatiivide kirjeldusi, mis jätavad provotseeritule võimaluse valida edasise käitumisotsuse, sh kuritegeliku käitumisvariandi. JT stenogrammist nähtub otseselt CC eesmärk – saada XX-lt mistahes ebaseaduslik ettepanek vara saamiseks või altkäemaksu andmiseks, so kutsuda XX esile teootsus kuriteo toimepanemiseks. Kaebaja leiab, et kaebuses ja asja menetluses varasemalt esitatud asjaoludest nähtuvalt kallutas CC XX äratuntavalt selgete ja üheselt mõistetavate vihjetega altkäemaksukuriteo toimepanemisele, üritades sellega XX esile kutsuda teootsust altkäemaksukuriteo toimepanemiseks. CC-l eksisteeris ilmselge ja äratuntav kihutamistahtlus. Arvestades XX poolt esitatud asjaolusid, oli 10. jaanuari 2018 jälitustoimingu puhul tegemist matkimise, mitte teabe salajase pealtkuulamise või -vaatamisega ning kuna selliseks jälitustoiminguks KrMS § 1264 lg-st 1 ja 1268 lg-st 3 tulenev luba puudus, on kõnealusel juhul täidetud KarS § 315 lg-s 1 sätestatud objektiivne kuriteokoosseis. 7.3. Kaebaja väidab, et prokuratuur ei taotlenud ja maakohus ei ole andnud asjas KrMS § 1264 lg-s 5 sätestatud luba. Prokuratuuri poolt KrMS § 1264 lg-s 5 sätestatud loa mittetaotlemine võimaldab järeldada, et vastavat luba ei olnudki käesoleval juhul vaja taotleda, sest sisenemine ei toimunud varjatult. Linnapea kabineti otseseks ja vahetuks valdajaks on kahtlemata linnapea ise, so kõnealusel perioodil CC. Sellisel juhul aga on vastav isik kahtlusteta jälitustoimingute tegemise tagamiseks salajasele koostööle kaasatud isikuks Politsei- ja Piirivalveseaduse § 751 tähenduses. Juhul, kui linnapea kabinetti siseneti varjatult viidatud menetlusnormi tähenduses ning nimetatud luba ei taotletud ega saadud (st vastav luba puudus), on iseseisvalt täidetud KarS § 315 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis. Kaebuse esitaja sellekohasele väitele ei ole asja varasemas kaebemenetluses ringkonnaprokuratuuri ega Riigiprokuratuuri poolt vastatud. Kaebuse esitaja taotleb vastavata väite sisulist kontrollimist ja käsitlemist ringkonnakohtu poolt. 7.4. Kaebajale on arusaamatu Riigiprokuratuuri väide, nagu oleks taotletud kriminaalmenetluse alustamist pelgalt teoreetilise kuriteokahtluse pinnalt. Kaevatava määruse puhul on täheldatav, et avalduse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid sisuliselt ei käsitletudki. 4 7.5. Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga, et Riigikohus on põhjalikult uurinud 10. jaanuaril 2018 salvestatud vestlust ega täheldanud läbiviidud jälitustoimingus midagi ebaseaduslikku. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Riigikohus ei saanud ega pidanudki hindama kriminaalasjas nr X-XX-XXXX võimaliku kuriteo toimepanemist KarS § 315 lg 1 järgi. Seda põhjusel, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX toimus menetlus XX süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 2 - § 25 lg 2 järgi. 8. Kaebuse esitaja taotlusel nõudis ringkonnakohus välja jälitustoimiku ning kriminaalasja nr X-XX-XXXX kohtutoimiku. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Olles tutvunud kuriteoavalduse, kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise, järgnenud kaebemenetluse materjalide, jälitustoimiku ning kriminaalasja nr X-XX-XXXX toimikus oleva jälitustoimingu protokolli ja selle juurde kuuluva salvestisega, leiab ringkonnakohus, et esitatud kaebus on ilmselgelt põhjendamatu. 10. Kaebuses leitakse, et 10. jaanuaril 2018 pandi XX suhtes jälitustoimingut tehes toime KarS § 315 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu (ebaseadusliku jälitustegevuse) tunnustele vastav tegu, sest ilma kohtu loata matkiti kuritegu. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebuse argumendid ega kaebuse esitaja taotlusel välja nõutud jälitustoimik ja kriminaalasja nr X-XX-XXXX materjalid vähimatki alust järelduseks, et CC tegu vastaks ebaseadusliku jälitustegevuse tunnustele. KrMS § 1268 lg 1 kohaselt on kuriteo matkimine kohtu loal kuriteotunnustega teo toimepanemine, tingimusel, et sellega ei ohustata isiku elu ja tervist, ei ohustata põhjendamatult vara ja keskkonda ega riivata põhjendamatult muid isikuõigusi. Seega saab kuriteo matkimisest kui ebaseaduslikust jälitustegevusest rääkida juhul, kui mingisuguse teabe saamiseks pandi ilma kohtu loata toime kuriteotunnustega tegu. Kuigi kuriteoteates ega ringkonnakohtule kaebuses ei nimetata otsesõnu isikut, kes XX hinnangul on kuritegu matkinud, seisneb kaebuse esitaja väitel lubamatu kuriteo matkimine selles, et XXX CC kihutas 10. jaanuaril 2018 tema kabinetis toimunud kohtumisel XX altkäemaksukuritegu toime panema. Kaebuse esitaja väitel „kallutas CC XX äratuntavalt selgete ja üheselt mõistetavate vihjetega altkäemaksukuriteo toimepanemisele, üritades sellega XX esile kutsuda teootsust altkäemaksukuriteo toimepanemiseks“ (vt nt ringkonnakohtule esitatud kaebuse p 3.2.8.). Kuigi kaebuse esitaja väitel tegi CC XX kuriteole kihutamiseks selgeid ja üheselt mõistetavaid vihjeid, ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses selliseid CC sõnavõtte, millest selgelt nähtuks XX kallutamine kuritegu toime panema, esile toodud. Kaebuse esitaja on viidanud CC üldisele käitumisele ning toonud välja üksikuid fraase CC öeldust, kuid erinevalt kaebuse esitajast ei näe ringkonnakohus neis mingisugust altkäemaksukuriteole kallutamist. Olles 5 tutvunud jälitustoimingu protokolliga ning 10. jaanuaril 2018 toimunud vestluse salvestisega, ei loe ringkonnakohus sellist sõnumit välja ka CC vestluse käigus XX-le öeldust tervikuna. Kaebuses on esiteks viidatud sellele, et CC oli kohtumise algul XX-ga suheldes nende suhteliselt vähest tutvust arvestades ülemäära joviaalne. Kaebuse esitaja leiab, et selle põhjuseks sai olla vaid eesmärk luua kohtumisele võimalikult usalduslik õhkkond ja meelitada XX ülimale avameelsusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ilmne jälitustoimingu protokollist ega ka kohtumise salvestiselt mingit erakordset joviaalsust. CC joviaalsus kohtumise alguses piirdub sellega, et ta pakub XXle kohvi ja märgib ära, et nad tunnevad XX-ga teineteist tänu ühisele tegevusele Kaitseliidus. Sellele viidanud, teatas CC tõesti, et soovib XX-ga rääkida „päris otse“. Arvestades kohtumise eesmärki, on aga selline ettepanek igati mõistetav ja asjakohane. Nii edasisest vestlusest kui ka kokkusaamise kokkuleppimise asjaoludest (mida on kirjeldatud ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses) nähtuvalt oli eelnevalt teada, et kohtumise sisuks on arutada erimeelsusi Parem W OÜ-le kuuluva krundi omandamishinna küsimuses (kuigi kaebuses on väidetud, et kohtumine toimus seetõttu, et CC-l oli hinna üle käiva vaidlusega seoses küsimusi, nähtub vestluse enda stenogrammist, et kohtumine leidis aset põhjusel, et QQ oli avaldanud soovi, et see vaidlus leiaks lahenduse). Kuna kohtumise eesmärk oli probleemile lahenduse otsimine, on ringkonnakohtu hinnangul igati loogiline püüd luua lahendust soosiv, st sõbralik atmosfäär. Samuti on mõistetav soov, et asjaosalised esitaks oma seisukohad „otse“, st keerutamata. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja esitaja seisukohta, justkui tähendaks ettepanek suhelda avameelselt üleskutset teha selliseid ettepanekuid, mis „väljuksid õiguslikult lubatu raamidest“. Ettepanek suhelda avameelselt tähendab, et kumbki esitab oma tegelikud seisukohad, mitte aga seda, et üks peaks teisele altkäemaksu pakkuma, mistõttu ettepanek rääkida asjust avameelselt ei kujuta endast mingit üleskutset kuriteo toimepanemiseks. Altkäemaksukuriteo toimepanemisele kallutamine seisnes kaebuse kohaselt selles, et CC üritas kogu vestluse käigus anda XX sõnadele ja ettepanekutele korduvalt ebaseaduslikku sisu (seejuures XX seisukohti moonutades) ning rõhutas samal ajal enda seaduskuulekat hoiakut. Kaebuse kohaselt viskas CC vestluse käigus õhku käitumisalternatiivide kirjeldusi, mis jätavad provotseeritule võimaluse valida edasine käitumisotsus, sh kuritegelik käitumisvariant. Kaebuse kohaselt võimaldasid CC mõtteavaldused vastata XX-l stiilis „seda asja võiks ju arutada“ või „miks mitte ka sellises võimaluses kokkuleppele jõuda“. Kaebuse esitaja leiab: „Arusaadavalt ootas CC ka XX kinnitust/heakskiitu oma mõtteavaldustele ja seisukohtadele ning üritas suunata XX ka selliselt vastama.“ Näidetena selle kohta, kuidas CC omistas XX sõnadele mõtet, mida neil tegelikult ei olnud, on kaebuses viidatud järgmistele CC sõnadele: „… sina tahad mind mõjutada hetkel, et mina teeks nüüd selle otsuse sinu kasuks teeks ära, nii nagu sina tahad seda.“ Näitena selle kohta, kuidas CC rõhutas enda seaduskuulekust, on kaebuses välja toodud järgnev CC selgitus, miks ta ei saa XX-ga kinnistu hinnas kokku leppida: „… mina kui oleksin politseinik, küsiks. Et miks ma seda tegid, eks ju. Et ma küsiks, et said XX-lt nutsu või?“ Seda fraasi peab kaebuse esitaja ühtlasi ilmselgelt provokatiivseks. 6 Ringkonnakohus leiab, et need argumendid ei näita, et CC oleks püüdnud kallutada XX kuritegu toime panema. CC väljendas kohtumise jooksul korduvalt seisukohta, et ei pea võimalikuks hinnas kokku leppida (vt nt jälitustoimingu protokolli lk 9, 11, 12, 15, 21, 26). Tema seisukoht oli see, et linna tellitud ekspertiiside kohaselt oleks kohane hind Parem W OÜ küsitavast hinnast tunduvalt madalam ning õiglane hind selgub lõppkokkuvõttes kohtus. Sellest tulenevalt ei olnud CC nõus ise hinna kohta otsust tegema ega tegema volikogule ettepanekut sellise maa hüvitamise hinna määramiseks, milles XX soovis kokku leppida. Erinevalt kaebuse esitajast ei näe ringkonnakohus sellistes seisukohavõttudes mingit otse või vihjamisi kuriteole kallutamist. Ringkonnakohtu arusaamist mööda ei saa sellele osutamine, et teise isiku ettepaneku järgi talitamine võib olla õigusvastane, kuidagi julgustada teist isikut kuritegu toime panema, eriti kui teo õigusvastasusele osutaja rõhutab ühtlasi, et tema ei ole nõus midagi õigusvastast tegema. See, kas CC võttis XX-le vastates viimase seisukohad kokku õigesti või mitte, ei oma tähtsust. CC väljaütlemistele ei anna kuriteole kallutavat iseloomu kaebuse esitaja väide, et CC ootas oma seisukohtadele XX kinnitust või heakskiitu. Kui väljendatud seisukoht on see, et mingit linnale kasulikest hinnakalkulatsioonidest erinevat kokkulepet sõlmida ei saa, sest selline kokkulepe võiks olla korruptiivne, siis sellega nõustumine pidi tähendama just teadvustamist, et vastaspoolel puudub valmisolek mingiks ebaseaduslikuks kokkuleppeks. Seega ei olnud CC mõtteavaldused altkäemaksu küsimisele julgustavad, vaid pidanuks just mõjuma sellist plaani pärssivalt. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja väidet, et CC kihutas XX altkäemaksu küsima sellega, et tema seisukohad jätsid XX-le võimaluse valida edasine käitumisotsus, sh kuritegelik käitumisvariant. See, et vestluse osapoolel on võimalik valida, kuidas vestluspartneri öeldule vastata, on tavapärane olukord. Kuriteole kihutamisest saaks rääkida siis, kui CC oleks suunanud XX valima just kuritegelikku käitumisvarianti. Ringkonnakohus ei näe CC XX-le öeldus selle kohta vähimatki märki. Vastupidi: CC seisukohtadest tuleb selgelt esile hirm, et kui ta lepib kokku hinnas, mis ei lähtu linnale kõige soodsamatest hinnakalkulatsioonidest, hakatakse talle ette heitma korruptiivset käitumist. Ta selgitas selgesõnaliselt: „Mina ei soovi seda, et mulle öeldakse pärast, et näe C istus sinuga siin kuskil kabinetis koos, lõi käed eks ju, ja ütles, et näe, võta see raha. Ma ei saa seda teha.“ (jälitustoimingu protokolli lk 26). Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitajaga, justkui oleks CC oma väljaütlemistes „visanud õhku võimalusi“ ehk jätnud mulje, et ta on siiski avatud mingitele pakkumistele. CC väljendatud seisukohad ei jäta muljet, nagu oleks tema need kujutanud endast vaid taktikat XX kallutamisel kuritegu toime panema. Selle vastu räägib tõsiasi, et CC ütles korduvalt välja selle, kuidas tema arvates pidi õiglane hind kujunema – selle pidi lõppkokkuvõttes panema paika kohus. Kuna sellega välistas CC üldse valmisoleku XX soovidele vastu tulla, ei sisaldunud tema keeldumises leppida kokku XX välja pakutud tingimustes vaikimisi lubadust, et CC valmis oleks ebaseaduslikuks tehinguks, kui selle tingimused talle sobivad. 7 Eelnevast tulenevalt ei julgustanud CC XX kuidagi altkäemaksukuritegu toime panema, mistõttu ei ole tema käitumine XX-ga 10. jaanuaril 2018 toimunud kohtumisel kuidagi käsitatav kuriteo matkimisena. 11. Kaebuses on põhjalikult käsitletud kohtumise kokkuleppimise ja kriminaalmenetluse alustamise asjaolusid, näitamaks, et kriminaalmenetluse alustamiseks ja jälitustoimingu tegemiseks vajalik info pidi tulema just CC-lt. Kaebusest võib aru saada, et sellega soovib kaebuse esitaja näidata, et XX-ga kohtudes tegi CC koostööd politseiga (mis peaks omakorda kinnitama väidet, et CC matkis kuritegu). Kuivõrd CC ei öelnud ega teinud 10. jaanuaril 2018 toimunud kohtumisel midagi sellist, mis oleks käsitatav XX kallutamisena kuritegu toime panema, ei ole tema tegevus käsitatav matkimisena sõltumata sellest, kas info selle kohtumise kohta oli jõudnud politseini temalt või mitte. Seetõttu ei ole küsimus, kust pärineb info, mille alusel menetlust alustati, asjassepuutuv ning selle käsitlemiseks ei ole alust. 12. Kaebuse kohaselt näitab seda, et CC oli salajasele koostööle kaasatud isik, see, et maakohtult ei taotletud KrMS § 1264 lg-s 5 alusel luba siseneda varjatult CC kabinetti jälitustoiminguks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks. Seda on kaebuses väidetud kahel korral: kaebuse punktides 3.1.2.11. ja 3.2.3. Kaebuse esitaja leiab, et selle loa taotlemiseks sai puududa vajadus juhul, kui CC tegi menetlejaga koostööd. Samas märgib kaebuse esitaja, et kui linnapea kabinetti siseneti varjatult ilma vastava loata, on sellega täidetud KarS § 315 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis. Ringkonnakohus nendib, et kaebuse esitaja väide, justkui poleks varjatud sisenemiseks luba taotletud ega antud, on vale. Jälitustoimikus olevast jälitustoimingu loa taotlusest ja loa andmise määrusest nähtub, et Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör on 21. detsembril 2017 esitatud taotluses taotlenud muu hulgas luba varjatud sisenemiseks CC töökabinetti ning Pärnu Maakohus on samal päeval tehtud määrusega nr KM4893/2017 andnud selleks loa (resolutsiooni p 3). Niisiis on alusetu ka kaebuse esitaja seisukoht, et KarS § 315 lg-le 1 vastav tegu võib olla toime pandud sellega, kui CC töökabinetti siseneti salaja ilma nõutava loata. 13. Kaebuses heidetakse ette veel seda, et menetluse alustamisest keeldumist on põhjendatud sellega, et kriminaalasjas, mille raames jälitustoiming tehti, ei tuvastatud ebaseaduslikku jälitustoimingut. Samuti vaieldakse vastu Riigiprokuratuuri seisukohale, et kuriteoteade on esitatud „kriminaalmenetluse aluste otsimiseks“. Kuna sellel teol, mida kaebuse esitaja peab ebaseaduslikuks kuriteo matkimiseks, ei ole kuriteo tunnused tuvastatavad, ei ole Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust isegi siis, kui nende etteheidetega nõustuda. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus neid kaebuse argumente vaid lühidalt. 8 See, et jälitustoimingu protokollile, mis kajastab 10. jaanuaril 2018 toimunud kohtumist, tugineti kriminaalasjas X-XX-XXXX, ei välista isiku õigust taotleda kriminaalmenetluse alustamist, kui ta leiab, et jälitustoiming oli ebaseaduslik. Samas võib selles menetluses avaldatud kohtu seisukoht olla oluline kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel. Kriminaalasjas, milles jälitustoiminguga kogutud teabele tugineti, ei olnud küll küsimus selles, kas on toime pandud KarS § 315 lg-le 1 vastav kuritegu, kuid jälitustoimingu protokolli kui tõendi puhul sõltub tõendi lubatavus ka sellest, kas jälitustoiming on tehtud õiguspäraselt. Tõdeda tuleb aga seda, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud kohtuotsustest ei nähtu, et kriminaalasjas oleks tõusetunud küsimust, kas tehtud jälitustoiming oli ikka see, milleks oli luba antud. Riigiprokuratuuri öeldus, et kuriteoavaldus on esitatud „kriminaalmenetluse aluste otsimiseks“ ja pelgalt teoreetilise kuriteokahtluse alusel ei tohi kriminaalmenetlust alustada, väljendub seisukoht, et kuriteokaebuse aluseks olevad asjaolusid arvestades on väide, et toime on pandud KarS § 315 lg-le 1 vastav kuritegu, otsitud ja kunslik. Seda seisukohta peab ringkonnakohus õigustatuks, kuna ka ringkonnakohus ei näe CC tegevuses midagi sellist, mis oleks käsitatav kuriteo matkimisena. 14. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamiseks ei ole alust. Seega jätab ringkonnakohus KrMS § 208 lg 5 alusel Riigiprokuratuuri 9. aprilli 2021 määruse muutmata ja kannatanu esindaja kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 9