1-18-5732/207
Obsah (29)
§ 175§ 66§ 202§ 7§ 63§ 34§ 297§ 338§ 339§ 227§ 224§ 381§ 37§ 181§ 185§ 337§ 1871§ 831§ 30§ 5§ 298§ 3051§ 312§ 268§ 41§ 59§ 61§ 342§ 2841-18-5732 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2020.a Tallinn Kohtuasja number 1-18-5732 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed M
§ 175
lg 1 p 1 ning § 180 lg 1 alusel kolmanda isiku OÜ Kalbro kasuks välja esindaja (v. adv Heldur Otti) tasu summas 7000 eurot (ilma käibemaksuta) ning jäeti rahuldamata OÜ Kalbro taotlus mõista tema poolt asjas kantud õigusabikulud välja Eesti Vabariigilt. Teha tühistatud osas uus kohtuotsus, millega mõista välja OÜ Kalbro poolt kriminaalasjas nr 1-18-5732 kantud õigusabikulud summas 7 000 eurot Eesti Vabariigilt OÜ Kalbro kasuks. 4. Süüdistatav ja kaitsja asuvad seisukohale, et maakohus on rikkunud menetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Esmalt leiavad apellandid, et kohus on alusetult ja põhjendamatult asunud eelistama TH ja RR versiooni toimunust Ago Kalmeri poolt avaldatule. Ebaõige ja tegelikele asjaoludele mittevastav on kohtu järeldus sellest, et TH ja RR ütlused on detailsed, vastupidi – need on üldsõnalised ja toimunud tehinguid ja pooltevahelisi kokkuleppeid lausaliselt eitavad. Samuti on oluline erinevalt maakohtust märkida, et AS poolt asja menetluse jooksul antud ütlused ei oma mingit tõendiväärtust, sest need ei sisalda selle isiku teadmist tõendamiseseme oluliste asjaolude kohta. AS ei tea asjas tähtsust omavaid asjaolusid ise, vaid on neist ainult kuulnud. AS ütlused ei saaks kvalifitseeruda tõendiks ka
§ 66
lg 21 p 2 alusel, kuna AS-le ei ole avaldatud TH või RR poolt midagi asjaolude kohta, mida nad oleksid tajunud vahetult enne rääkimist. Apellandid on erinevalt maakohtust ka seisukohal, et tunnistaja RN ütlused ei oma asjas olulist kaalu, kuna nimetatud isik ei tea mitte midagi Ago Kalmeri ja TH ning RR vaheliste tööde teostamise kokkulepete, arvete koostamise aluseks olevate asjaolude kohta. See on ka usutavalt ja loogiliselt seletatav asjaoluga, et RN ei ole olnud X OÜ, OÜ Kalbro ega OÜ S juhatuse liige, mistõttu puudus tal igasugune pädevus rääkida kaasa ja osaleda vastavate kokkulepete sõlmimises ja arvete koostamises. 4.1 Vastandlikena jäävad konkureerima kaks versiooni toimunust – esiteks see, mida räägivad TH ja RR ning teiseks Ago Kalmeri poolt avaldatu. Maakohus on korduvalt kohtuotsuses rõhutanud, et TH ja RR ütlused riimuvad teiste asjas kogutud tõenditega, Ago Kalmeri ütlused seevastu aga mitte. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-89-12, p 14 ei ole võimalik lugeda Ago Kalmeri ütlusi ebausaldusväärseks vaid põhjusel, et need ei riimu teatud osas TH ja RR ütlustega. Apellandid rõhutavad siinkohal, et ühestki teisest tõendiallikast peale nimetatute ei tulene informatsiooni kriminaalasjas kõne all olevate arvete koostamise-, arvetel märgitud tööde teostamise jms kokkulepete kohta. 4.2 Varjamatu ja kriminaalmenetluses ka rohkelt presenteeritud on asjaolu, et kriminaalmenetluses osalevate kesksete isikute – süüdistatava Ago Kalmeri suhted endiste süüdistatavate TH ja RR-ga, samuti AS-ga on olnud äärmiselt halvad, mida on menetluses kinnitanud kõik eelnimetatud isikud. Seega TH ja RR ütlused on ebausaldusväärsed põhjustel, et neil oli tõsine konflikt (vaen) Ago Kalmeriga, Ago Kalmeri äriühing oli neile väidetavalt võlgu ning AS lubas X OÜ võla tasuda. Seetõttu eksisteerib eluliselt usutav alus nimetatud tõendite ebausaldusväärseteks pidamiseks. Kriminaalmenetluse alustamise initsiatiiv on tulnud 5
- aastast. Juba nimetatud ajast kestab isikute vahel osaluste jagamises n-ö terav patiseis, osade jagamine on osutunud AS poolt esitatud absurdsetel tingimustel võimatuks (näiteks on AS nõudnud osaluste jagamise korral oma osa eest Ago Kalmerilt 5 miljonit eurot, milline summa on ilmselgelt ebarealistlik, ületades mitmekordselt tegeliku turuhinna). Seejuures on välja mõeldud ja ettekäändeline AS poolt nimetatud suhete halvenemise põhjus – Ago Kalmeri Pärnu linnavolikokku minek. Ago Kalmer on olnud volikogu liige aastatel 2005-2009 ja alates 2017-
- veebruar. AS initsiatiiv käesoleva kriminaalasja alustamiseks on seega kantud soovist mõjutada Ago Kalmerit ja saavutada edu nn äride lahkulöömise eesmärgi saavutamiseks. AS on Ago Kalmerit ka hoiatanud, et ta asub oma eesmärgi saavutamiseks tegutsema vahendeid valimata. 4.3 Nimelt oli AS-l väga täpselt teada kõikidest käesolevas kriminaalasjas kõnealuste X OÜ, OÜ Kalbro ja OÜ S arvetest, kõikidest nende arvete koostamise asjaoludest, sh asjaolust, et osad arved olid nn õhuarved, st ei sisaldanud osaliselt või täielikult tegelikku teenust. Samuti oli AS teadlik sellest, et OÜ R juhatuse liikmete palvel makstakse neile tagasi nn mustalt sularaha, millise katteks OÜ Kalbro ja OÜ S arved osaliselt olidki koostatud. Kuivõrd AS-le olid nimetatud asjaolud teada, otsis ta 2016.a suvel üles TH (see kohtumine ei toimunud juhuslikult, seda on Ago Kalmerile hiljem kinnitanud ka AS) ning soovis temalt ja RR-lt kirja, milles nad avaldaksid, et süüdistuses loetletud arved ei ole tõesed ja nendel märgitud kaupu, teenuseid ja töid pole reaalselt ostetud. Eluliselt ebausutav on AS ja TH väited selle kohta, et juhuslikult kohtumisel 2,5 aastat pärast töövõtusuhte lõppemist OÜ R ja X OÜ vahel, ning olukorras, kus TH ei ole enam OÜ R juhatuse liige (nii TH ja RR ei olnud OÜ R juhatuse liikmed juba alates 01.10.2015), hakkab viimane tundma huvi kunagise töövõtusuhte vastu ja töövõtusuhtega seotud isikute (AS seotus OÜ-ga Kalbro ja OÜ-ga S) vastu (vt 11.01.2019.a protokoll lk 4). Ilmselgelt ahvatles AS nii TH kui ka RR-lt vastavat kinnituskirja allkirjastama ka omapoolse raha lubamisega, millise on väidetavalt X OÜ jäänud võlgu OÜ-le R. AS ei informeerinud TH ega RR oma tegelikest motiividest seoses kirja (avalduse) nõudmisega. Sisuliselt on kõnealune avaldus TH-lt ja RR-lt saadud kavaldamisega. Seejuures, arvestades Ago Kalmeri ja TH ning RR suhteid, samuti kunagise võla tasumise lubamist, oli mistahes avalduse väljameelitamine lihtne. Saanud TH ja RR poolt 26.08.2016 allkirjastatud avalduse, oli AS taganud enesele turvalise võimaluse kriminaalmenetluse avalduse esitamiseks ja samuti sidunud TH ja RR kindlalt oma tahte ja positsiooniga. Pärnu Maakohtu 12.03.2020.a kohtumäärusega lõpetati eraldatud kriminaalasjas (nr 1-20-1507) TH ja RR suhtes
§ 202
alusel ülimalt soodsatel tingimustel olukorras, kus TH ja RR osavõtul tekitati X OÜ-le väidetavalt mitmekordne suur kahju. 4.4 TH ja RR ütluste sisu osas leiavad apellandid, et TH ja RR on kohtus küll esitanud väite, et arved on näilikud ja ei sisalda tegelikke tehinguid, kuid nimetatud isikud on teinud seda vaid üldsõnaliselt. Kuivõrd arvete koostamise osas ja nende faktilise sisustamise osas eksisteerivad asjas vaid süüdistatavate ütlused, siis on märgatav, et teised süüdistatavad (peale Ago Kalmeri) kohtuistungil (ja asja menetluses üldse) nimetatud arvete kohta eraldi mitte midagi konkreetset ei öelnud. Ka prokurör jättis istungil süüdistatavad iga arve kohta konkreetselt küsitlemata, kuigi arusaadavalt lubas ta küsitleda süüdistatavaid iga arve kohta eraldi (vt 17.02.2020.a kohtuistungi protokoll lk 12 esimene rida), mistõttu puudub tõenduslik selgus, millised arved, millises ulatuses on väidetavalt võltsitud. TH ja RR vastavasisulised ütlused arvete ja ostetud kaupade, teenuste tööde osas on paljasõnalised ja seisnevad vaid arvetel kajastatu õigsuse paljasõnalises lauseitamises. Seega ei ole võimalik tõsikindlalt rääkida ei võltsimis- ega ka 6
§ 7lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust.
Ainetu on etteheide Ago Kalmerile, et ta on oma versiooni toimunust esitanud alles ülekuulamisel kohtus. Süüdistatava ütlus on tõend
§ 63lg 1 tähenduses.
Ago Kalmeril kahtlustatavana oli eeluurimisel õigus mitte ütlusi anda (
§ 34lg 1 p 1).
Kohtus andis ta oma ütlused koheselt ja täielikult siis, kui see menetluslikult võimalikuks osutus ja seejuures vastavalt prokuröri poolt tehtud ettepanekule süüdistatavate ülekuulamise järjekorra kohta. Süüdistatav Ago Kalmer on kohtuistungil maakohtus kahel istungipäeval andnud põhjalikke ja üksikasjalikke (konkreetsetele arvetele tuginevaid) ütlusi seonduvalt arvetel kajastatud teenuste osutamise, ehitusmaterjalide müügi ja teostatud töödega. Ago Kalmer on ka selgelt väljendanud, et OÜ R poolt X OÜ-le esitatud arved vastavad kogu ulatuses tegelikkusele. Vaid OÜ Kalbro ja OÜ S poolt OÜ-le R esitatud arved on osaliselt näilikud ja milliste eesmärk oli täita OÜ R juhatuse liikmete soovi saada n-ö mustalt sularaha. Juhul, kui prokuröri jaoks on menetluses ilmnenud uued asjaolud, oleks prokurör saanud neid asjaolusid sisaldavate väidete kontrollimiseks
§ 297
sätete alusel taotleda üle kuulata nii kannatanu esindaja kui ka endised kaassüüdistatavad. Prokurör seda ei taotlenud. Seetõttu on Ago Kalmeri kaitseversioon täielikult ümber lükkamata. Apellandid rõhutavad veelkordselt, et pooltevahelistest kokkulepetest, arvete koostamisest ja nende aluseks olevatest asjaoludest teadsid vaid Ago Kalmer, TH ja RR. Tegelikult ka AS, kuid tema eitab täielikult igasugust teadmist nimetatud asjaoludest, mis teeb tema ütlustest tähtsusetu tõendi. Apellandid leiavad, et ainuüksi eeltoodust tulenevalt oleks maakohus saanud ja pidanud kohaldama
§ 7
lg-t 3 ja tõlgendama kriminaalmenetluses ilmselgelt tõusetunud kõrvaldamata kahtluse kahtlustatava või süüdistatava süüdioleku tema kasuks. 4.6 Apellantide hinnangul piisab kriminaalvastutusest vabanemiseks
§ 7
lg-le 3 (kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks) tuginevalt juba olukorras, kui mingis ulatuses on süüdistuses nimetatud arvete (väidetavalt näilike) alusel kaupa müüdud või teenust osutatud. Seejuures ei ole süüdistuse tõendatuse hindamisel objektiivseks kriteeriumiks (menetlusosalise või ka kohtu) hinnang, kas mingi kaup või teenus oli kellegi arvates liiga odav või liiga kallis. Apellantide hinnangul ei ole midagi imelikku ega kriminaalset selles, et raha liikumine toimus ühesuunaliselt OÜ-st X OÜ-sse Kalbro ja OÜ-sse S. Töövõtusuhtes on absoluutselt tavaline, et raha liigub ühesuunaliselt – tellijalt töövõtjale ja viimaselt alltöövõtjale. Ago Kalmer on just eeltooduga ka raha liikumist selgitanud. Maakohtu otsus on põhjendamata osas, milles seisneb raha kirjeldatud ühesuunalise liikumise kriminaalne olemus, millega on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Apellantide hinnangul leidub küllaldaselt tõendeid, millised kinnitavad arvetel märgitud tööde ja teenuste osutamist. Samuti on tõendite hindamiselt märgatav nende olulises osas riimumine ka Ago Kalmeri ütlustega. Käesoleval juhul aga on maakohus võtnud alusetult ja põhjendamatult kohtuotsuse tegemise aluseks TH ja RR ütlused (versiooni toimunust) ja sobitanud ülejäänud tõenditest nähtuva just nende isikute versiooniga. Sellest tulenevalt on kohtulik uurimine maakohtus olnud ilmselgelt ühekülgne ja 7
§ 338p-s 1 ja § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud menetlusõiguse norme.
4.7 Süüdistatav Ago Kalmer kinnitab, et kõik ehitustöödega (ehitusjääkide utiliseerimine, seinte puhastamine krohvist, koristamine) seonduvad arved OÜ R poolt X OÜ-le on reaalsed ja tõesed. Ehitusmaterjali müük OÜ-lt R X OÜ-le on faktiliselt toimunud ja kõik vastavad arved on reaalsed. Ka ei saa olla kahtlust isikute võimekuses anda majandusalaseid ja juriidilisi konsultatsioone. Maakohus jättes tunnistaja CM ja AK ütluste täielikult kõrvale on rikkunud Ago Kalmeri kaitseõigust (
§ 34
lg 1 p 7, § 35 lg 2) ja ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet (
§ 339
lg 1 p 12)
§ 338p 3 tähenduses.
Apellandid leiavad kokkuvõtvalt, et käesolevas kriminaalasjas on piisavalt kogutud tõendeid OÜ R, OÜ S ning OÜ Kalbro poolt koostatud arvetel märgitud kaupade müügi ja teenuste osutamise kohta. Igal juhul on usutavalt tõendatud, et arvetel nimetatud kaupu on müüdud ja teenust osutatud vähemalt mingis ulatuses. Kuivõrd vähemalt mingis, kriminaalmenetlusega täpselt tuvastamata ulatuses on süüdistuses nimetatud arvete alusel kaupa müüdud ja teenust osutatud, siis kuulub käesoleval juhul (alternatiivselt õigeksmõistmisele) kohaldamisele
§ 7
lg-le 3, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. 4.8 Maakohus ei põhjenda millele tuginevalt on tööd ja teenused tehtud ebatavalises vormis, samuti ei põhjenda kohus, millest tulenevalt on selliste teenuste ja tööde puhul poolte kirjavahetus ja suhtlusele viitavad tõendid tavapärased ja vajalikud. Kohus on jätnud arvestamata tõsiasja, et väidetavad teenused osutati ja tööd teostati juba rohkem kui 7 aastat (mõningas osas üle 9 aasta) tagasi. On mõistlik ja tavapärane, et lõplikult teostatud tööde ja osutatud teenuste osas, mida pooled on aktsepteerinud, ei säilitata pikaajaliselt vastavat kirjavahetust ja suhtlust. On tavapärane ja lubatav, et ka kõnealused teenused ja tööd lepiti poolte vahel kokku suuliselt kokkusaamistel ning mingit erilist kirjavahetust, iseäranis pidades silmas võimalikke tulevasi vaidlusi, ei peetud vajalikuks produtseerida. 4.9 Apellandid leiavad, et maakohus on asja menetluses rikkunud süüdistatava Ago Kalmeri kaitseõigust, kuna maakohus ei andnud kaitsjale ja süüdistatavale piisavalt aega süüdistusega tutvumiseks ja kaitseõiguse tagamiseks. Prokurör on asjas saatnud 08.05.2020.a e-kirjaga maakohtule ja menetlusosalistele muudetud süüdistuse. Dokumendi fail kannab nimetust „Täpsustatud süüdistus“ ja dokumendi enda pealkirjaks on „Süüdistuse täiendamine ja parandamine“. Kohtuistung kriminaalasjas (kohtuvaidlused) olid planeeritud 11.05.2020 (esmaspäev) kuupäevale. Kaitsja märkas saadetud muudetud süüdistust nädalavahetusel, kuid eemalviibimise tõttu ei olnud võimalik sellega põhjalikult ja sisuliselt tegeleda ega kaitsealusega nõu pidada. Kohtuistungil 11.05.2020 taotles kaitsja aega süüdistusega põhjalikumaks tutvumiseks ja kaitseks ettevalmistamiseks. Maakohus andis selleks aega 15(!) minutit. Kohtu poolt antud aeg on formaalne ja mõistlikult võttes ilmselgelt ebapiisav, et tõhusalt kaitseks valmistuda, kuna süüdistuse muutmine toimus olulises ulatuses. Kuigi süüdistuse uues redaktsioonis ei olnud muudetud süüdistuse aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, on muudetud olulisel määral süüteokoosseisu subjektiivse tunnusega seonduvaid seisukohti (tahtluse osa). Samuti on uue väitena esitatud ja käsitletud Ago Kalmeri eesmärki kuritegude toimepanemisel, esmakordselt on süüdistusse toodud kuritegude jätkuvuse väide. Vaadeldes muudetud süüdistust, et selle 9 leheküljest 6 moodustavad arvete loetelu ja tabelid. Vaid u 3 lehekülge moodustab kuriteo asjaolude kirjeldus, millest omakorda kokku u 1 lehekülg on võrreldes esialgse süüdistusega täiesti uudne ja sisaldab eeltoodud uusi väiteid ja asjaolusid. Seega osundab ka süüdistuse muutmise maht, et tegemist on ulatuslike muudatustega. 8
§ 297
alusel (CM õppekava Saksa Tehnoloogiakoolist, OÜ S majandusaasta aruanded 2011-2013 aasta kohta jms). Kohus võttis vastu kõik prokuröri poolt taotletud dokumendid. Samas taotles prokurör samal istungil, et kohus ei kuulutaks kohtulikku uurimist lõppenuks, kuna prokurör soovis veel mõne dokumentaalse tõendi esitada või isiku üle kuulata. Samal kohtuistungil taotles kaitsja
§ 297
sätete alusel tunnistajate Urmas Kähar, kes on isikuks, kes alltöövõtu vormis töid teinud OÜ-le R, ja RM, kes teinud elektritöid kontorihoone objektil, ülekuulamist kohtuistungil. Kaitsja põhjendas täiendavate tunnistajate ülekuulamise taotlust asjaoluga, et informatsioon nimetatud isikute kohta ilmnes muuhulgas tunnistaja TL ütlustest. Kaitsja avaldas samuti, et kuivõrd prokurör esitas dokumentaalseid tõendeid, siis ka kaitsja plaanib esitada täiendavalt dokumentaalseid tõendeid. Maakohus määras kohtuistungil – „Vastu võtta kaitsja T. Veer nimetatud dokumendid. Tunnistajate ülekuulamise taotluse jätab kohus rahuldamata.“ Maakohtu 11.05.2020.a kohtuistungil taotles kaitsja menetlusosalistele varem (06.03.2020) saadetud järgmiste dokumentaalsete tõendite vastuvõtmist. Samuti kordas kaitsja taotlust tunnistaja UK ülekuulamiseks. Kohus jättis määrusega kaitsja
§ 297alusel esitatud taotlused rahuldamata.
Maakohus ei esitanud kaitsja taotluse rahuldamata jätmise osas mitte ühtegi põhjendust, mis on ilmselge kohtulahendi põhjendamiskohustuse rikkumine
§ 339lg 1 p 7 tähenduses.
Apellandid rõhutavad, et 25.02.2020.a kohtuistungil määras kohus, et kõnealused dokumendid kuuluvad vastuvõtmisele, 11.05.2020.a kohtuistungil aga keeldus dokumentide vastuvõtmisest. Kohtu vastuoluline tegevus on apellantidele ennekõike arusaamatu, samuti rikub selline tegevus selgelt ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet (
§ 339lg 1 p 12) ning otseselt Ago Kalmeri kaitseõigust. 4.10 Süüdistuses Kar
S § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi (dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine) on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Apellandid on seisukohal, et arved, mida süüdistatav väidetavalt võltsis (lõi), ei ole käsitletavad dokumentidena KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 koosseisude mõttes, mistõttu ei ole süüdistatavat nende koosseisude realiseerimise eest ka võimalik karistada. Nagu kaitsja juba viitas maakohtu menetluses (kaitseteesides), on õigusalases kirjanduses leitud, et intellektuaalselt on võimalik võltsida üksnes ametlikku, mitte aga eradokumenti (vt KarS komm, 2015, § 344, p 9). Maakohus leidis seepeale, et kuigi viidatud allikas on asutud seisukohale, et intellektuaalselt ei ole võimalik eradokumenti võltsida, siis ei ole selle seisukoha juurde esitatud ühtegi viidet Riigikohtu lahendile ega muule allikale, kust autori selline seisukoht pärineb (mk otsuse p 45). Maakohus leidis sedagi, et vastupidi kaitsja viidatud karistusseadustiku kommentaaridest pärinevale sisukohale eradokumendi intellektuaalse võltsimise võimatusest on Tallinna Ringkonnakohus otsuses nr 1-16-10888 leitud, et KarS § 344 kohaselt võib võltsimise esemeks olla (igasugune) dokument, mis on kirjalik akt ja mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja; ka Riigikohtu praktikas on arvet käsitatud dokumendina KarS § 344 mõttes (RKKKo 3-1-1-20-14). 9
- a)dokumenti, mille on väljastanud kohus või kohtuga seotud ametiasutus või -isik, nagu riiklik süüdistaja, kohtuametnik või kohtutäitur;
- b)haldusdokumenti;
- c)notariaaldokumenti;
- d)ametliku dokumendi registreerimist või olemasolu kinnitavat või ametliku dokumendina kinnitatavat muud tõendit või allkirja õigsuse notariaalset tõestust. Selles, et arve ei kvalifitseeru ühekski ülal nimetatud ametlikuks dokumendiks, ilmselt kahtlusi ei teki. Ka Eesti õigekeelsussõnaraamat (2018. a väljaanne) defineerib sõna „ametlik“ kui „ofitsiaalne; rangelt asjalik, reserveeritud“ ning sõna „dokument“ kui „ametlik paber, kiritõend“, millest ei saa ühelgi juhul järeldada, et ametlikuks dokumendiks võiks pidada ka mõnda eradokumenti (nagu näiteks arvet, aga ka lepingut). 4.12 Seisukoht, mille kohaselt on võimalik intellektuaalselt võltsida üksnes ametlikke, mitte aga eradokumente, on kaitsja hinnangul kooskõlas ka kehtiva õiguse n-ö kontseptsiooniga eradokumentidest. Klassikaliseks näiteks eradokumendist võib pidada kahtlemata mitmepoolset (kirjalikku) tehingut ehk lepingut (TsÜS § 67 lg 2 IV lause). VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma ning VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping (NB!) pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Kui defineerida võltsimist kui tegu selliselt nagu Riigikohus (vt mk otsuse p-s 45 viidatud lahendeid: RKKO-d 3-1-1-82-01, p 7.1 ja 3-1-1-40-11, p 13), siis on võltsimisega tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid. Loogiliselt võttes on lepingute puhul sisult ebaõiged andmed sellised, millistes puudub mõlema lepingupoole konsensus (vt VÕS § 9 lg 1), sh lepingutingimused, mis ei vasta lepingupartneri eeldatavale (tegelikule) tahtele (näiteks lepingu projekt või tüüptingimustega leping). Lepingu projekti või tüüptingimustega lepingu puhul ei saa aga mõistlikult võttes olla tegemist võltsitud dokumendiga KarS § 344 lg 1 tähenduses, mistõttu on igati loogiline, et ka iga teine eradokument (sh n-ö fiktiivne arve/arve projekt) on KarS § 344 lg 1 karistatavusalast välistatud ning selline dokumendi n-ö loomine ei ole ebaseaduslik. 4.13 Kaitsja märgib selgituseks, et ta ei ürita väita, et eradokumendi võltsimine oleks üldse võimatu. Eradokumenti on võimalik võltsida, kuid üksnes materiaalselt (KarS komm, 2015, § 344, p 10). Eradokumendi materiaalne võltsimine on näiteks sõlmitud laenulepingu 10
- aprilli
- a arve nr 80034 tekstist ei saa teha järeldust, et arve vastuvõtmise kohta antud allkiri oleks hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisena. Allkiri on antud arve vastuvõtmise kohta. Seda ei saa aga TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel /---/“ Seega – kuna arve alusel pole (õiguslikult) võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, ei ole arve puhul üldse tegemist KarS § 344 koosseisukõlbliku esemega, olenemata sellest – kas lugeda arve kui eradokument KarS § 344 dispositsioonis nimetatud dokumendiks või mitte. Kaitsja märgib ettevaatavalt, et asjaolu, et süüdistatava poolt koostatud („võltsitud“) arvete alusel „liikus“ süüdistuses märgitud juriidiliste isikute (X OÜ – OÜ R – OÜ S ning OÜ Kalbro) vahel raha, ei tee kuidagi arvetest veel dokumente, milliste alusel oli võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Raha on võimalik „liigutada“ ka ilma mis tahes arveteta. 4.14 KarS § 345 lg 1 järgi Ago Kalmerile esitatud süüdistuse osas kohalduvad apellantide hinnangul selle süüdistuse puhul kõik need samad argumendid, mis kaitsja esitas ka KarS § 344 järgse süüdistuse kohta. Koostatud arvete puhul ei olnud tegemist dokumentidega ning isegi kui oli, ei olnud nende koostamise puhul tegemist võltsimisega. Kattuvate karistatavuseelduste puudumise tõttu ei ole võimalik süüdistatavat süüdi mõista ka KarS § 345 lg 1 järgi karistatavas teos. Täiendavalt osundab kaitsja õigusalases kirjanduses toodud seisukohale (KarS komm, 2015, § 345, p 2), et võltsitud dokumendi kasutamise all tuleb mõelda võltsitud dokumendi esitamist ehtsa pähe vastavalt ehtsa dokumendi otstarbele (nt võltsitud lepingu esitamine notarile). Ka EKSS-i (võrgus: https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=v%C3%B5ltsima&F=M) järgi tähendab sõna „võltsima“ „sihilikult midagi petmise eesmärgil järele tegema, ehtsa(te) pähe pakkuma“. Praegusel juhul on üheselt tõendatud, et TH ja RR (OÜ R juhatuse liikmed) ning X OÜ (läbi Ago Kalmeri teadmise) olid täielikult teadlikud väidetavalt võltsitud arvetest ning nende kasutamisest (vt nt mk otsuse p-d 5 ja 6). Seega ei ole võimalik sedastada, et süüdistatav oleks esitanud ühegi süüdistuses nimetatud arvetest n-ö ehtsa arve pähe. Asjas ei ole vaidlust selles, et kõik asjaosalised olid teadlikud arvete tegelikust sisust (väidetava ebaehtsuse korral ka ebaehtsusest). 4.15 Süüdistus KarS § 201 lg 2 p 2 järgi (omastamine suures ulatuses). Kaitsja on osundanud maakohtu menetluses, et Riigikohus on lahendi 3-1-1-13-12 p-s 22 selgitanud, et omastamisega on tegemist üksnes siis, kui isik teeb varaga toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Lahendi 3-1-1-42-15 p-s 78 on Riigikohus selgitanud samuti, et olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (nt ÄS § 35), on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Samas on õigusalases kirjanduses (KarS komm, 2015, § 199, p 31) selgitatud, et „asja omastamise ebaseaduslikkus 11
- detsembri
- a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 pidas Riigikohtu kriminaalkolleegium aga senist KarS § 201 kohaldamise praktikat vajalikuks korrigeerida. Olulisimaks võiks pidada aga otsusest juurduvat arusaama, et KarS § 201 on positiveeritud kaitsmaks vara omaniku (omastamiskuriteo kannatanu) õigust vara käsutamisele (samas, p 16; aga ka RKKKo 3-1-1-23-14, p 19), mitte tema võlausaldajate huve (saada oma nõuded võlgniku vara arvelt rahuldatud). Riigikohtu kontseptuaalsest käsitlusest järeldub esmalt, et osaühingul on üks, s.o tuumikosanik, kes „omastab“ ühingu vara, on tema karistamine KarS § 201 järgi koosseisu puudumise tõttu võimatu (sellises olukorras on osaniku nõusolek omistatav ühingu nõusolekule ning „absorbeerub“ teo ebaseaduslikkus). ÄS § 170 lg-st 1 ja TsÜS § 31 lg-st 1 tulenevalt on osanike koosolek osaühingu kõrgeim organ, mis koosneb osanikest ning mille pädevuses on kõigi osaühingut puudutavate küsimuste üle otsustamine. Kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, on osanike koosolek pädev vastu võtma (mistahes) otsuseid, kui sellel on esindatud üle poole (s.o 51%) osadega esindatud häältest (ÄS § 170 lg 2). ÄS § 174 lg 1 kohaselt on osanike otsus vastu võetud, kui selle poolt antakse üle poole osanike koosolekul esindatud häältest, kui seaduses või põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Seega – omab omastamisteo ebaseaduslikkuse seisukohast määravat ning ka ainukest tähendust juriidilisest isikust kannatanu nõusoleku olemasolu vara käsutamiseks, millise saab anda selle pädev organ – osaühingu puhul osanike koosolek, kelle otsuse saab kehtiva äriõiguse järgi formeerida üksnes osanike tuumik (enamusosanik, enamusosanikud), kelle kõrval väikeosaniku tahteotsus ei pääse äriõiguslikult mõjule, s.o maksvusele. Kaitsja hinnangul võib asuda kindlalt seisukohale, et käesolevas asjas ei saa olemuslikult tõusetuda vaidlust selle üle, et süüdistatav on kannatanu enamus- e. tuumikosanikuks (nii isiklikult, kui ka talle kuuluva äriühingu kaudu), kes oli andnud oma nõusoleku kannatanu vara käsutamiseks süüdistuses märgitud tehingutega. 4.17 Isegi kui asuda hüpoteetiliselt seisukohale, et süüdistatava poolt toimepandud teod ei olnud seaduslikud (s.o süüdistataval ei olnud tehingute tegemiseks osanike tuumiku otsuse näol 12
§ 227
lg-st 7 ega
§ 224
lg-st 2 ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kriminaalasja arutavale kohtule õiguslikku alust jätta kriminaalmenetluses menetletava tsiviilhagi raames kannatanu 17.02.2020 esitatud tsiviilhagi puudutav taotlus põhjendamatult rahuldamata. 15
§ 381
lg 6 sätestab, et
-s reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse TsMS-is sätestatust. Sellest, et kannatanu 17.02.2020 taotlus vastas TsMS § 208 lg-tes 1 ja 2 sätestatud taotlusele, vaidlust ilmselt ei teki. Vaidlust ei teki ilmselt ka selle üle, et 17.02.2020 kuupäevaks ei olnud kohtulik arutamine maakohtus veel lõppenud. Seega puudus maakohtul kannatanu 17.02.2020 taotluse rahuldamata jätmiseks õiguslik alus. Järelikult rikkus maakohus kannatanu 17.02.2020 taotluse rahuldamata jätmisel oluliselt menetlusõigust. 4.26 Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka sellega, kui kõrvaldas protsessist 11.05.2020 protokollilise määrusega kannatanu esindaja Vahur Krinali. Maakohus põhjendas lahendit sellega (mk otsuse p 60), et süüdistatava Ago Kalmeri määratud Vahur Krinali esinemine kannatanu esindajana annab Ago Kalmerile võimaluse tegutseda kriminaalasjas huvide konfliktis ning võimaldaks Ago Kalmeril kuritarvitada kriminaalasjas kannatanu seadusest tulenevaid õigusi. Maakohus viitas seejuures
§ 37lg-le 1 ja 2.
Ka siinkohal tuleb selgitada, et ei
§ 37
lg-st 1 ega 2 ega ühestki teisest õigusnormist ei tulene kohtule õigust kannatanu esindajat kohtu esitatud põhjendustel ja motiividel protsessist kõrvaldada. Lisaks vajab märkimist, et Ago Kalmeril oli kannatanu seadusliku esindajana täielik õigus määrata kannatanule lepingulisi esindajaid. ÄS,
ega ükski muu õigusakt seda õigust ei piira; kohtu argumendid on siinkohal kuntslikud ning õigusselguse põhimõtet rikkuvad. 4.27 Maakohus rikkus tsiviilhagi rahuldamise osas oluliselt menetlusõigust, kui kvalifitseeris kannatanu nõude, arvestamata hagi aluseks olevate asjaoludega, rikkudes selliselt TsMS § 436 lg 4 esimest lauset, mis sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Seda reeglit on korduvalt kinnitanud ka Riigikohus, märkides nt lahendi 3-2-1-11-08 p-s 10, et „/---/ Nõude kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud /---/“ (vt ka RKTKo-d 3-2-1-63-07, 3-2-1-51-02 ja 3-2-1-33-03). Käesoleval juhul oli hagi aluseks kokkuvõtvalt väide, et Ago Kalmer viis perioodil 2011 kuni 2013 näiliste arvetega läbi TH-le ja RR-le kuulunud äriühingu OÜ R X OÜ pangakontolt välja 92 140,44 euro ulatuses rahalisi vahendeid. Tsiviilhagi nõue oli tsiviilhagis kvalifitseeritud VÕS § 1043 järgi (deliktiline kahju) ning tsiviilhagi alus oli selle nõude järgi ka kujundatud. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole võimalik X OÜ nõuet Ago Kalmeri vastu VÕS § 1043 järgi kvalifitseerida – tegemist on hoopis ÄS § 187 lg 2 järgi kvalifitseeriva nõudega (juhatuse liikme vastutus). Kohus jättis seejuures aga tähelepanuta, et VÕS § 1043 järgse deliktilise kahjuhüvitisnõude ja ÄS § 187 lg 2 järgse juhatuse liikme vastutuse nõude rahuldamise eeldused ei kattu, vaid erinevad olulises ulatuses. Näiteks tuleb ÄS § 187 lg 2 järgse nõude rahuldamises hagi aluses väita ning tõendada juhatuse liikme poolt mõne tema kohustuse rikkumist. Hagi aluses ei ole juhatuse liikme kohustuste rikkumist Ago Kalmerile ette heidetud. Järelikult väljus maakohus tsiviilhagi rahuldamisel hagi alusena esitatud asjaoludest, toimides selliselt otseses vastuolus TsMS § 436 lg 4 esimeses lauses sätestatud reegli ja Riigikohtu vastavasisulise (ülalviidatud) praktikaga. Tegemist on kahtlemata ka menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 656 lg 2 tähenduses – kui maakohus ei oleks TsMS § 436 lg 4 esimesest lausest tulenevat normi rikkunud, siis ei oleks maakohus tsiviilhagi tõenäoliselt ka rahuldada saanud. 4.28 Maakohus rikkus tsiviilhagi rahuldamise osas oluliselt menetlusõigust ka siis, kui maakohus kvalifitseeris kannatanu nõude ümber ega andud Ago Kalmerile võimalust ümberkvalifitseeritud nõude osas seisukohta esitada või sellele vastu vaielda. Tegemist on ilmselge TsMS § 199 lg 1 p-s 4 sätestatud menetlusõiguse normi (menetlusosalise õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta) 16
§ 181
lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades
§-s 182 sätestatud erandeid.
§ 185
lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks
§ 337lg 1 p-des 2 - 4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.
Apellandid leiavad, et põhjendatud on hüvitada Ago Kalmerile kõik tema poolt asja maakohtu menetluses kantud õigusabikulud ning samuti need menetluskulud, mis tekivad temal apellatsiooniastmes. Teiste menetlusosaliste menetluskulud tuleb aga jätta nende endi kanda. Kaitsja leiab lisaks eeltoodule täiendavalt, et maakohus kohaldas Ago Kalmerilt menetluskulude väljamõistmisel ebaõigesti menetlusõigust, eriti vandeadvokaat Aivar Pilve sõidukulude arvestamisel tulenevalt Riigikohtu lahendis nr 2-14-14536 p-s 16 märgitust. Maakohus oleks käesoleval juhul pidanud korrutama vandeadvokaat Aivar Pilve poolt menetluse kestel käesoleva asja tarbeks sõidetud kilomeetrid 0,3-ga. Maakohus luges põhjendatud tunnitasuks kohtuistungitele mineku ja tuleku eest aga 100 eurot/tunnis + KM (vt mk otsuse p 71), rikkudes seega menetlusõiguse normi (TsMS § 175 lg-t 1). 4.30 Puutuvalt OÜ Kalbro menetluskulude süüdimõistetu kanda jätmisega leiavad apellandid, et see on alusetu, kuna
§ 1871
näol on tegemist
-i üldsättega ning normitehniliselt selles ei diferentseerita sätte kehtivust süüteomenetluses toimuva vara konfiskeerimise ja süüteomenetluse väliselt toimuva vara konfiskeerimise osas. Seetõttu tuleb lugeda maakohtu seisukoht sellest, et kõnealune norm kohaldub üksnes süüteomenetluse välises konfiskeerimismenetluses, ebaõigeks. Apellantidele arusaadavalt ei olnud prokuratuur esitanud kohtuliku uurimise ajal kohtule taotlust mõista konfiskeerimise asendamise tagamiseks OÜ-lt Kalbro välja 29 544 eurot ning ei esitanud riigi selle nõude põhistamiseks ja tõendamiseks asjakohaseid tõendeid. Isegi juhul, kui prokuratuuri 27.05.2020 esitatud konfiskeerimisnõue oleks lubatav, on käesolevas asjas võimalik rääkida üksnes konfiskeerimisnõude rahuldamata jätmisest (mitte rahuldamine ja vähendamine), siis on ainuvõimalik jätta OÜ Kalbro menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Seetõttu on maakohtu apelleritav otsus, millega mõisteti Ago Kalmerilt
§ 175
lg 1 p 1 ning § 180 lg 1 alusel kolmanda isiku OÜ Kalbro kasuks välja esindaja tasu summas 7000 eurot (ilma käibemaksuta) eurot ebaseaduslik. 5. Prokuröri hinnangul on maakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti.
§ 831
lg 3 teise lause kohaselt vähendab kohus konfiskeeritava vara suurust rahuldatava tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse eseme võrra. Paraku on antud normi sõnastust korduvalt muudetud ning kohtupraktika selle kohaldamisel on kasin. Prokurör möönab, et grammatilise tõlgenduse kohaselt võib tõepoolest jõuda järelduseni, et kohtul on alati kohustus vähendada konfiskeeritava vara suurust rahuldatava tsiviilhagi eseme võrra. Tõepoolest, kui ühe isiku vastu on esitatud mitu konkureerivat nõuet (nt tsiviilhagi või avalik õigusliku nõue 17
-ga kehtestatud menetluskulude jaotamise ja hüvitamisreeglite mõttega. 6.1 Apellandi hinnangul on kolmanda isiku (OÜ Kalbro) menetluskulude Eesti Vabariigilt välja mõistmata jätmine ja nende väljamõistmine süüdistatavalt (A. Kalmer) selges vastuolus ülal viidatud õigusregulatsioonidega ning kvalifitseerub ilmselt menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks
§ 338p 3 tähenduses.
Direktiivi peamise eesmärgi (s.o organiseeritud kuritegevuse tõkestamine ja kuritegevuse kaudu saadud kriminaaltulu neutraliseerimine) kõrval on Direktiivi 10. artikli kohaselt konfiskeerimise, s.o sundvõõrandamise e. vara riigile võtmise lõppeesmärgiks kriminaaltulu kasutamine avalikes huvides ja sotsiaalsetel eesmärkidel.
§ 30
(Prokuratuur kriminaalmenetluses) lg 1 sätestab, et prokuratuur juhib kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Käesolevas seadustikus sätestatud juhul on prokuratuuril õigus esitada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus. Eeltoodust tuleneb, et kohtulikus kriminaalmenetluses süüdistatava või kolmanda isiku kriminaaltuluks arvatava vara konfiskeerimist puudutavaid taotlusi tuleb käsitleda oma olemuslikult sisult avalikõiguslike nõuetena, mille esitajaks on riik, kelle nimel prokuratuur toimetab kogu kriminaalmenetlust (
§ 5
) ning kes on seadusest tuleneva volituse alusel pädev esitama riigi nimel kohtule seaduses nimetatud kriminaalmenetluse subjektide vastu vara konfiskeerimist puudutavaid taotlusi. 6.2
§ 175
lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulud valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.
§ 1871
lg 1 ja lg 2 sätestavad, et konfiskeerimistaotluse rahuldamise korral hüvitab kuriteoga saadud vara konfiskeerimismenetluse menetluskulud süüdimõistetu. Konfiskeerimistaotluse osalise rahuldamise korral võib kohus jätta osa menetluskulusid riigi kanda. Konfiskeerimistaotluse rahuldamata jätmise korral hüvitab menetluskulud riik. 18
§ 1871
näol on tegemist
-i üldsättega ning normitehniliselt selles ei diferentseerita sätte kehtivust süüteomenetluses toimuva vara konfiskeerimise ja süüteomenetlusest eraldi toimuva vara konfiskeerimise osas, siis tuleb lugeda maakohtu seisukoht sellest, et kõnealune norm kohaldub üksnes süüteomenetlusest eraldi toimuva konfiskeerimismenetluses, ebaõigeks. Üleliigne ei ole märkida, et õiguslikult ei saa kriminaaltulu konfiskeerimine toimuda kunagi süüteomenetluse väliselt, vaid üksnes selle raames. 6.3 Ühelt poolt on kohus lugenud OÜ Kalbro vara konfiskeerimisnõude riigi poolt esitatuks ning kohtu sellega seotuks, kui on otsuse lk 53 esimeses lõigus sedastanud, et: Kuriteoga saadud vara puhul on sisuliselt tegemist varaga, mille suhtes oleks tulnud kohaldada konfiskeerimist. Seega on kohus seotud KarS § 831 lg 3 teises lauses sisalduva kohustusega ja peab vähendama konfiskeeritava vara väärtust hagi rahuldamise võrra. Teisalt on maakohtu otsuses aga leitud, et kuivõrd asjas kuulub rahuldamisele kannatanu tsiviilhagi, mille nõude ese on rahaliselt võrdne prokuratuuri poolt taotletava OÜ Kalbro vastu suunatud konfiskeerimistaotluse esemega, siis ei ole võimalik konfiskeerimisnõuet kui tsiviilhagiga konkureerivat nõuet rahuldada (vt kohtuotsuse lk 53 teine lõik). Võttes arvesse, et praeguses asjas ei ole prokuratuur ega ükski teine menetlusosaline näidanud, põhistanud ning tõendanud, et: a) R OÜ poolt võlaõiguslike tehingute alusel OÜ-le Kalbro üle kantud 29 544 eurot on saadud toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt; b) R OÜ poolt võlaõiguslike tehingute alusel OÜ-le Kalbro üle kantud 29 544 eurot oleks üheski mõttes ära tarvitatud, sest raha kui liigitunnustega asja ära tarvitamisest ei saa kõnelda seni, kuni isikul on sellises summas rahalisi vahendeid (asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et OÜ-l Kalbro ei ole isegi 29 544 eurot); c) prokuratuur oleks esitanud kohtule taotluse – mõista konfiskeerimise asendamise tagamiseks OÜ-lt Kalbro välja 29 544 eurot enne kohtuvaidlusi, mis tõttu tuleb jätta eelnimetatud taotlus rahuldamata, sest
§ 298
(Kohtuliku uurimise lõpetamine) lg 1 - 3 mõtte kohaselt lahendatakse poolte taotlused enne kohtuliku uurimise lõpetamist; antud juhul esitas prokurör konfiskeerimisnõude aga pärast kohtuliku uurimise lõpetamist (vt 11.05.2020 kohtuistungi protokolli lk 7 kl 00:36:10), siis protsessiõiguslikus olukorras, kus prokuratuur ei olnud esitanud asja kohtuliku arutamise faasis kohtule taotlust mõista konfiskeerimise asendamise tagamiseks OÜ-lt Kalbro välja 29 544 eurot (tegi seda alles kohtuvaidluste käigus) ja ei esitanud sellise avalik-õigusliku nõude põhistamiseks ja tõendamiseks asjakohaseid tõendeid, tuleb lugeda maakohtu otsus osas, millega määrati vähendada kuritegudega saadud varana konfiskeerimisele või selle asendamiseks väljamõistmisele kuuluva vara suurust 92 140,44 eurot rahuldatud tsiviilhagi (kokku 92 140,44 euro) võrra nullini ning jätta konfiskeerimine ja selle asendamine kohaldamata; mõisteti Ago Kalmerilt
§ 175
lg 1 p 1 ning § 180 lg 1 alusel kolmanda isiku OÜ Kalbro kasuks välja esindaja tasu summas 7000 eurot (ilma käibemaksuta) eurot ebaseaduslikuks. 6.4 Isegi prokuratuuri poolt 27.05.2020 esitatud konfiskeerimisnõude lubatavaks tunnistamise korral (milleks apellant menetlusõiguslikke aluseid ei näe), ei või toimuda konfiskeerimisnõude rahuldamist, sest konfiskeerimisnõude vähendamine prioriteetse haginõude ees ei ole oma olemuselt konfiskeerimisnõude rahuldamine, vaid selle rahuldamata jätmine, sest kehtiv õigus välistab avalik-õiguslikuks nõudeks oleva konfiskeerimisnõude rahuldamise juhul, kui hagi ese osutub oma sisult ja ulatuselt samaseks konfiskeerimisnõudega. Kuivõrd praeguses asjas on võimalik rääkida üksnes konfiskeerimisnõude rahuldamata jätmisest, siis on ainuvõimalik jätta OÜ Kalbro menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. 7. Prokurör ja kannatanu lepinguline esindaja esitas kirjalikud seisukohad esitatud apellatsioonile. 19
- Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsioonis toodu juurde ja taotlesid apellatsioon rahuldada. Süüdistatav ja kaitsja toetasid kolmanda isiku lepingulise esindaja apellatsiooni ning palusid apellatsioon rahuldada. Süüdistatav ja kaitsja ei toetanud prokuröri apellatsiooni ja taotlesid jätta apellatsioon rahuldamata. 8.1 Prokurör ei toetanud süüdistatava ja kaitsja apellatsiooni ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata. Ka ei toetanud prokurör kolmanda isiku lepingulise esindaja apellatsiooni ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata. 8.2 Kannatanu lepinguline esindaja toetas prokuröri apellatsiooni ja palus apellatsioon rahuldada. Kannatanu lepinguline esindaja ei toetanud süüdistatava ja kaitsja apellatsiooni ning taotles jätta apellatsioon rahuldamata. Ka ei toetanud kannatanu lepinguline esindaja kolmanda isiku lepingulise esindaja apellatsiooni ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 9.1 Kaitsja ja süüdistatav on apellatsioonis viidanud
§ 339
lg 1 p 7 sätte rikkumisele, mistõttu kolleegium kontrollib, kas käesoleval juhul on tegemist
§ 339lg 1 p 7 rikkumisega.
Kaitsja ja süüdistatav on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-63-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav
§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (
§ 3051
lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
§ 339
lg 2 mõttes.
§ 339
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
§ 312
) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). 9.2 Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu
§ 339lg 1 p 7 mõttes.
Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
§ 339lg 2 mõttes.
Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
§ 339
lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. 20
§ 339
lg 1 p 12 ja ka lg 2 mõttes kui jättis vastu võtmata kaitsja poolt
§ 297korras esitatud tõendid.
Kolleegium ei nõustu apellantidega, et maakohus on 25.02.2020 rahuldanud kaitsja taotluse ja määranud, et kaitsja tõendid võetakse kriminaalaja materjalide juurde. 25.02.2020 toimunud kohtuistungil on kaitsja sõnaselgelt taotlenud kohtult luba esitada järgmisel istungil tõendeid (plaanime esitada) ning märkinud üldiselt, mis tõendid need oleks. Lisaks on kaitsja sõnaselgelt märkinud, et ta esitaks need tõendid prokurörile enne kohtuistungit ja kohus saaks otsustada nende vastuvõtmise võimalikkuse (kd 8, tl 31). Seega 25.02.2020 ei olnud kaitsjal dokumente mida esitada kohtule ja mille osas oleks kohus saanud võtta vastu otsustuse. Kohtuistungi protokollis on küll märge, et vastu võtta kaitsja T. Veer nimetatud dokumendid (kd 8, tl 32), kuid ilmselgelt pidas maakohus sellises sõnastuses silmas seda, et kaitsjal on luba esitada taotletud dokumendid järgmiseks istungiks kohtule ning nende vastuvõtmine otsustatakse järgmisel istungil, kuivõrd selline oli kaitsja enda taotlus. 11.05.2020 toimunud kohtuistungil on kaitsja ise märkinud, et lõplikult tema poolt esitatud tõendite vastuvõtmist kahtlemata otsustatud ei ole ja viitab tõenditele ning taotleb nende tõendite vastuvõtmist, lisaks täiendavad fotod (kd 8 , tl 101). Olukorras, kus maakohus ei teinud lõplikku otsustust tõendite vastuvõtmise osas 25.02.2020, vaid lahendas selle küsimuse lõplikult alles 11.05.2020 toimunud kohtuistungil, pole kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud
§ 339lg 1 p 12 ega ka lg 2 mõttes.
9.5 Kohtukolleegium leiab üheselt, et ainetu on süüdistatava ja tema kaitsja väide, et maakohus on rikkunud
§ 339lg 1 p 12, lg 2 sätteid.
Riigikohtu Üldkogu on oma lahendis nr 3-1-2-1-00 asunud seisukohale, et isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida Põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus kaitsja abile, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 6
§ 268
lg 4 kuulutas kaitseõiguse tagamiseks välja vaheaja, et süüdistatav ja kaitsja saaksid tutvuda muudetud süüdistusaktiga, pole kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud
§ 339
lg 1 p 12 ega ka lg 2 mõttes, mistõttu on ainetu apellantide väide Ago Kalmeri kaitseõiguse rikkumisest. Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus tegi kaitsja taotlusel süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks vaheaja 15 minutit (kd 8, tl 98) ning pärast vaheaega ei ole ei süüdistatav ega kaitsja märkinud, et kohtu poolt antud aeg ei olnud piisav ega taotlenud uuesti kas täiendavat vaheaega süüdistusaktiga tutvumiseks või kohtuliku arutamise edasilükkamist. Jättes kohtule vastava täiendava taotluse esitamata, pole apellantidel alust apellatsioonis ka maakohtule seda ette heita, kuivõrd vaheaja andmine või kohtuliku arutamise edasilükkamine saab toimuda vaid süüdistatava või kaitsja vastava taotluse esitamisel. Seega on asjakohatu apellatsioonis toodud etteheide, et maakohus ei andnud kaitsjale ja süüdistatavale piisavalt aega süüdistusega tutvumiseks ja kaitseõiguse tagamiseks. Enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aga aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. 9.8 Järgenvalt võtab kolleegium seisukoha süüdistatava ja kaitsja apellatsioonis toodule, et kuna süüdistatav Ago Kalmer nägi RR poolt kohtueelsel uurimisel esitatud tabelit alles esmakordselt asja materjalidega tutvudes, siis ei ole tegemist dokumendiga. Sellised süüdistatava ja kaitsja väited jäävad tagajärjetuks, kuna
§ 224
lg 1 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimiku koopia, mida kaitsja tutvustab
§-s 2241 lg 1 sätestatud juhtudel ja korras ka kahtlustatavale või süüdistatavale. Sellise regulatsiooni mõte saab olla vaid see, et kohtumenetluse pooled ei tutvu kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba kohtuistungiks ette valmistudes (vt RKKKo 3-1-1-90-11). Pelgalt süüdistatava seisukoht, et tema ei ole varasemalt seda tabelit näinud, ei tähenda seda, et tegemist ei ole dokumendiga. Seega on nimetatud tabel dokumendiks ehk tõendiks ning tutvustatud süüdistatavale menetluskorda järgides. 9.9 Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioon kannatanu X OÜ esindaja Vahur Krinali kõrvaldamisega protsessist ning maakohtu poolt 17.02.2020 esindaja Vahur Krinali taotluste rahuldamata jätmise osas on antud juhul esitatud kannatanu X OÜ huvides. Süüdistataval ja tema kaitsjal on apellatsiooniõigus üksnes osas, milles maakohtu vaidlustatava otsusega otsustatakse süüdistatava subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle. Kolleegiumile ei ole esitatud andmeid, et Ago Kalmeri kaitsjal oleks volitus tegutseda kriminaalmenetluses ka X OÜ lepingulise esindajana. Ka süüdistatava Ago Kalmeri kaebeõigust tuleb selles osas eitada, 22
§ 37lg 2 alusel süüdistataval realiseerida X OÜ õigusi kannatanuna.
Süüdistatava ja kannatanu staatused ei ole põhimõtteliselt ühildatavad. Selline võimalus annab süüdistatavale Ago Kalmerile võimaluse tegutseda kriminaalasjas tõsises huvide konfliktis ning kuritarvitada X OÜ seadusest tulenevaid õigusi kannatanuna. Kannatanu X OÜ õiguste kaitse kriminaalmenetluses ei ole selliselt tagatud. 9.11
§ 37
lg 2 kohaselt osaleb juriidilisest isikust kannatanu kriminaalmenetluses oma seadusliku esindaja, seadusliku esindaja poolt volitatud töötaja, pankrotihalduri või lepingulise esindaja kaudu, kellel on kõik kannatanu õigused ja kohustused. Juriidilise isiku nimel ütluste andmise õigus on juriidilisest isikust kannatanu seaduslikul esindajal või pankrotihalduril.
§ 41
lg 2 kohaselt võib juriidilisest isikust kannatanul kriminaalmenetluses olla lisaks
§ 37lõikes 2 nimetatud seaduslikele esindajatele ka lepingujärgne esindaja.
Kannatanu lepinguline esindaja Vahur Krinali kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines õiguslik alus ning mis olid eemaldamise põhjuseid.
§ 41lg 4 kohaselt võib olla kannatanul kuni kolm esindajat.
Esindajal võib olla mitu esindatavat, kui nende huvid ei ole vastuolus. Kolleegium peab vajalikus märkida, et maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et osanik, kes on ka juhatuse liige ja kelle vastu nõue esitatakse, ei saa OÜ nimel esindajat valida. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohaga (vt 2-16-6563, p 14). Prokurör esitas 22.04.2020 taotluse kõrvaldada vandeadvokaat Vahur Krinal kannatanu lepingujärgse esindajana kriminaalmenetlusest ja kohus selle taotluse ka 11.05.2020 toimunud kohtuistungil lahedas, viidates just tekkinud huvide vastuoludele. Olukorras kus menetluses ilmnes kannatanu lepinguliste esindajate vahel huvide konflikt oli maakohtul seaduslik alus kõrvaldada (taandada) vandeadvokaat Vahur Krinal kannatanu lepingujärgse esindajana kriminaalmenetlusest. Seejuures on maakohus sellist otsustust põhistanud ka kohtuotsuses (kd 9, tl 50). Samas tuleb kolleegiumil märkida, et maakohus pidanuks prokuröri esitatud taotlust käsitlema taandamistaotlusena ning selline taotlus tulnuks lahendada
§ 59
korras põhistatud määrusega, mitte protokollilise määrusega, kuivõrd tegemist oli kannatanu esindajaga keda tulnuks taandada, mitte kannatanuga, keda võimalik kõrvaldada menetlusest. Kohtumenetlusõiguse teoorias üldiselt omaksvõetud arusaama kohaselt tuleb järelmite poolest eristada kohtumenetlusõiguse olulisi ja mitteolulisi rikkumisi ning kohtulahendi tühistamise tingib üksnes tuvastatud kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Kuigi maakohtu poolt rikuti põhistatud määruse tegemata jätmisega menetlusõigust, ei ole kolleegiumil põhjust tunnistada nimetatud rikkumist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks
§ 339lg 2 mõttes, kuna sellega ei kaasnenud ega võinud kaasneda ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist. 23
§ 61lg 2 sätestatut.
Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
§ 61
lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 10.1 Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 10.2 Kolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid
§ 342
lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 10.3 Apellandid asuvad seisukohale, et kannatanu AS ütlusi ei saa kasutada tõendina
§ 66
lg 21 p 2 mõttes, kuna temale avaldatu teiste isikute poolt ei vasta
§ 66lg 21 p 2 sätestatud nõuetele.
Maakohus ei ole kasutanud AS ütlusi tõendina
§ 66
lg 21 p 2 mõttes, vaid kasutas ütlusi TH ja RR ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt nr 3-1-1-73-15, p 11). Seega on maakohus õigesti käsitlenud AS ütlusi TH ja RR ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Kolleegium asub seisukohale, et hinnates AS ütlusi selles osas ja kõrvutades neid tunnistajate ütlustega, ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et TH ja RR 24
§ 63
lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning
§ 66
lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Asjaolu, et tunnistaja RN ei ole olnud X OÜ, OÜ Kalbro ega OÜ S juhatuse liige, ei tähenda seda, et tunnistaja ütlused ei ole kaalukad. Tunnistaja RN on andnud üksikasjalikult ütlusi mida ta on tajunud, st näinud või kuulnud ise antud sündmuste kohta olles töötanud X OÜ-s tegevjuhina. Seega on tunnistaja RN ütlused tõendid nii teatud asjaolude suhtes, mida ta on ise tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka teiste ütluste, sh süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks, mistõttu ei saa nõustuda apellantidega, et tunnistaja ütlused ei oma asjas kaalu. 10.5 Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis toodud taotlust tunnistada TH ja RR ütlused ebausaldusväärseks. Maakohtu järeldused tõendi, s.o TH ja RR ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel (kd 9, tl 37-41). Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud TH ja RR ütluste usaldusväärsust. Kolleegium nõustub ühtlasi TH ja RR ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 10.6 Maakohus ei ole lugenud TH ja RR ütlusi usaldusväärseks ainult põhjusel, et need on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtupraktika kohaselt on usaldusväärsuse hindamise kriteeriumiteks, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad (vt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). Ka apellantide poolt viidatud lahendi nr 3-1-1-89-12 p-s 14 on märgitud, et kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Seega viitavad apellandid märgitud lahendite punktides esitatud seisukohtadele valikuliselt, kuid jätavad tähelepanuta ülejäänud seisukohad nimetatud punktides. Maakohus on oma otsuses analüüsinud TH ja RR ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi tunnistajate või kannatanu ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad, kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust, mistõttu ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seejuures on maakohus järginud apellantide poolt märgitud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt märgitud seisukohti. 10.7 Apellantide seisukoht, et kannatanu AS, TH ja RR ja süüdistatav ei saa omavahel läbi ja suhted on halvad, ei anna alust väita, et kannatanu AS ning TH ja RR moonutaks tõde ning annavad süüdistatava suhtes ebatõeseid ütlusi. Kannatanu AS ning tunnistajad TH ja RR 25
§ 7
lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka
§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.
Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et selline kaitseversioon ei ole tõendamist leidnud ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 10.9 Ka ei saa lugeda TH ja RR kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et on andnud ütlusi, et täpselt ei mäleta, võis olla, tema arust jne. Arvestades sündmusest möödunud aega, on ilmselge, et kõiki detaile ei suuda tunnistajad meenutada. Pigem seaks tunnistajate ütlused kahtluse alla asjaolu kui need oleks antud väga detailselt ja seda olukorras, kus on sündmusest möödunud aastaid, kuna just see paneks kahtlema nende ütluste õigsuses. TH ja RR on selgitanud maakohtus, millele viitavad ka apellandid, et sündmusest on palju aega mööda läinud ning kõiki detaile ei suuda meenutada. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta TH ja RR ütluste ebausaldusväärsusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 10.10 Kolleegium asub seisukohale, et TH ja RR suhtes menetluse lõpetamine
§ 202alusel ei muuda nende ütluste sisu ebausaldusväärseks.
Isiku ütluste hindamisel, kes on varem osavõtjana samas kriminaalasjas kohtu all, ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Seega on sellised ütlused võrdväärsed kõigi teiste tõenditega. Seejuures tuleb mõistetavalt kohtul eraldi põhjendada, miks ta hindab nende isikute ütlused usaldusväärsemaks kui näiteks süüdistatava enda süüd eitavad ütlused. Kolleegium märkis juba varasemalt, et maakohus on analüüsinud ja hinnanud TH ja RR ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud isikute ütlused on usaldusväärsed ning tunnistaja poolt antud ütlusi ka arvestanud tõendina. Kolleegium nõustub maakohtuga, et omamata selleks mingit pealesunnitud põhjust on TH ja RR andnud süüdistatava Ago Kalmeri suhtes süüstavaid ütlusi. TH ja RR ütluste eesmärgiks ei ole olnud Ago Kalmerit süüstades enda õigustamine, osaluse vähendamine või soov menetluse lõpetamiseks
§ 202, kuna ei kohtueelne menetleja ega prokuratuur saa lubada tõsikindlalt 26
- aprilli
- a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
- septembri
- a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatava Ago Kalmeri ütlusi usaldusväärseks ning on põhjendanud, miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu ja tunnistajate ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Ago Kalmeri poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud kaitseversiooni. Süüdistatava ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, on maakohus hinnanud
§ 61
lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning leidnud, et süüdistatava ütlused on usaldusväärsed ja on kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seejuures on maakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-131-13 p 11-14 märgitud seisukohti. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ütluste usaldusväärsuse hindamisel järginud kõiki hindamiskriteeriume ning lugenud põhjendatult süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks. Lisaks kummutavad prokuröri poolt esitatud tõendid, mille ringkonnakohus vastu võttis, süüdistatava versiooni sellest, et OÜ S sai eksklusiivlepingutest tulenevalt ehitusmaterjale oluliselt soodsamalt. Nimetatud tõenditest nähtub üheselt, et OÜ S ei olnud aastatel 2011-2013 mitte ühegi nimetatud äriettevõtte klient, mistõttu süüdistatava sellised väited ei ole kinnitust leidnud ning on taas ebausaldusväärsed. 10.12 Kolleegium märgib, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone ja põhimõtteliselt on süüdistataval õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis, kuid sel juhul peab kohus eriti põhjalikult kontrollima versiooni, mille süüdistav, kes end süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel ja seda alles kohtumenetluses. Kohtul on täielik õigus teha järeldusi selle pinnalt, kuidas ja millal esitab süüdistatav tõendeid, mis peaks kinnitama tema süü puudumist. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-26-99. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just Ago Kalmeri kaitseversiooni. Maakohtu otsuse põhiosas analüüsitud tõendid kummutavad üheselt Ago Kalmeri kaitseversiooni ning maakohus on viidanud ka tõenditele, mis sellist versiooni ei kinnita, vaid kummutavad ning kolleegium nõustub sellega. Maakohus on põhjalikult kontrollinud süüdistatava kaitseversiooni kinnitavaid kui seda kummutavaid tõendeid ning lugenud tõendite kogumi pinnalt põhjendatult tõendatuks, et esitatud kaitseversioon ei leidnud kinnitust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tõendid (nt CM ja AK ütlused jms), millega süüdistatav ja kaitsja püüavad kinnitada kaitseversiooni, ei moodusta usaldusväärset tõendi kogumit. Seejuures on maakohtu järeldused tunnistajate CM ja AK ütluste usaldusväärsuse hindamise osas loogilised ja jälgitavad ega ole vastuolus Riigikohtu 27
§ 227
lg 1 sätestatud korras või
§ 284lg 2 või § 297 alusel.
Jättes esitamata enda kaitseversiooni kinnitavad tõendid
§ 227
lg 1 korras tuleb süüdistataval ja kaitsja alati arvestada asjaoluga, et
§ 284
lg 2 või § 297 alusel esitatud taotluste näol on tegemist täiendava tõendi kogumisega, mille rahuldamisest võib kohus käesoleval ajal kehtiva 2861 lg 2 p 1-4 sätestatud alustel keelduda (vt nt RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 9.2). Arvestades asjaolu, et tegemist oli tõenditega, mis kinnitaksid just esitatud kaitseversiooni, siis pidanuks nimetatud tõendid olema märgitud juba kaitseaktis, kuivõrd info võimaliku tõendi kohta ei ole ilmnenud maakohtu menetluse ajal tulenevalt teistest asjaoludest. Seega pidanuks apellandid mõistetavalt arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused. 10.14 Täiesti põhjendamatu on etteheide, et prokurör ei taotlenud
§ 297
korras kaitseversiooni kummutamiseks täiendavalt kas kannatanu või endiste kaassüüdistatavate ülekuulamist, mistõttu jäi süüdistatava Ago Kalmeri kaitseversioon täielikult ümber lükkamata. 11.05.2020 toimunud kohtuistungil ongi prokurör taotlenud
§ 297
korras täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmiseks ja kannatanu ning kaassüüdistatavate ülekuulamist osas, mis puudutas uusi asjaolusid ehk esitatud uudset kaitseversiooni. Selline prokuröri taotlus ei ole esitatud abstraktselt, vaid sõnaselgelt (kd 8, tl 100). Kaitsja asus seisukohale, et selline prokuröri taotlus on üleliigne ja alusetu (kd 8, tl 100-101). Seega ei ole kaitsja ega süüdistatav ise soovinud n-ö kaitseversiooni kinnitavate isikute ülekuulamist ja süüdistusversiooni kummutamist. Ilmselgelt oli kannatanu ja endiste kaassüüdistatavate uuesti ristküsitlemine süüdistatava poolt esitatud uute asjaolude suhtes vastuolus valitud kaitsetaktikaga. 11. Apellandid viitavad KarS § 201 osas hulgaliselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele, kuid viidatud lahendid ei ole praeguses asjas asjakohased, kuna puudub vaidlus selles, et süüdistataval oli õigus käsutada X OÜ pangakontol olevaid rahalisi vahendeid. Juhul kui süüdistataval Ago Kalmeril puudunuks õigus osaühingu vara käsutada, oleks tegemist vagusega, mitte omastamisega. Seega sellised väited jäävada tagajärjetuks. See ei tähenda aga seda, et süüdistatava Ago Kalmeri tehtud varakäsutused (rahaülekanded) oleks olnud seaduslikud ja seda olukorras, kus äriühingu juhatuse liikmel ei olnud kohustust küsida nõukogu puudumisel tehinguteks nõusolekut osanikelt. Kolleegium asub üheselt seisukohale, et juhatuse liige võib lojaalsuskohustust rikkuda mh siis, kui ta teeb teadvalt juhatuse liikmena tehingu (rahaülekanded) võltsitud arvete alusel, millel pole tegelikku majanduslikku sisu. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei saa pidada võltsitud arvete alusel rahaülekandeid seaduslikuks. Osaühingu juhatuse liige on kohustuse rikkumises süüdi, kui ta rahaülekannet teostades teadis, et esitatud arved on võltsitud. Võltsitud arvete alusel raha maksmine ei ole käsitatav hoolsuskohustuse täitmisena ning Ago Kalmer tegutses osaühingut kahjustavalt. Kuivõrd näilike arvete alusel tehtud rahaülekannetega loodi ebaseaduslikuks varakäsutuseks 28
- mai
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01;
- aprilli
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02, p 9). Seega ei saa mitme osanikuga äriühingu nõusolek tehingu tegemiseks tugineda üksnes ühe osaniku tahteavaldusel ning ühe osaniku nõusolekut varakäsutuseks ei saa omistada osaühingule. 11.2 Kolleegiumil tuleb märkida, et apellantide väidetele seoses arvega nr 38-2012 on maakohus otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud (kd 9, tl 45) ning millega ringkonnakohus nõustub, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Apellandid jätavad tähelepanuta maakohtu poolt viidatud Riigikohtu seisukohad, mille kohaselt sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt RKKKo nr 3-1-1-32-05, p 8 või nr 3-1-1-87-09, p 11). Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Kuritegude toimepanemise sarnane viis on seejuures üldtunnustatult üheks kaudseks tõendiks, mille alusel saab täiendavalt tuvastada isiku süüküsimuse. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna on tõendamist leidnud, et süüdistatava Ago Kalmeri initsiatiivil ja survel esitasid TH ja RR ajavahemikul 04.05.2011 kuni 12.12.2013 OÜ R nimelt 23 võltsitud arvet X OÜ-le, siis ei ole meelevaldne järeldada ka arve 38-2012 esitamist samal viisil. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et antud asjas kinnitab modus operandi 29
§ 7
. Apellandid jätavad tähelepanuta asjaolu, et süüdistus ongi esitatud selliselt, kus on juba märgitud ära millistel konkreetsetel arvetel on kajastatud täielikult näilikud tehinguid ja millistel arvetel on kajastatud osaliselt näilikke tehinguid ehk arved, millel tehingud ja toimingud olid tehtud oluliselt väiksemas mahus. Sellised andmed on üheselt arusaadavad esitatud süüdistusest, s.h üksikasjalikust tabelist.
- Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et arve on dokument. Sellist seisukohta toetab kohtupraktika, millele on viidanud maakohus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 1-16-10888, vt lisaks veel Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-16-9105). Sellised kaitseväited on lisaks kummutatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-20-14 tooduga, mis käsitles justnimelt eraõiguslikes suhetes dokumendina arvete koostamist, mistõttu apellantide vastupidine seisukoht on ekslik ja apellatsioonis toodud põhjendused ainetud. Seejuures kordab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuse nr 1-16-10888, p-s 51, et arvega (mis oli vormistatud ühe OÜ nimelt ja adresseeritud teise OÜ nimele) on võimalik tõendada õiguslikult olulisi asjaolusid ja kohtupraktikas on arvet dokumendina KarS § 344 lg 1 tähenduses käsitatud, viitega nr 3-1-1-20-14 lahendile. Seega evib arve dokumendi jõudu. KarS §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring ei ole piiratud üksnes ametlike dokumentidega, vaid hõlmab kõiki dokumente (vt nt RKKKo nr 3-1-1-96-16, p 21). Seega on KarS §-de 344 ja 345 järgi karistatav kõigi dokumentide (sh nn eradokumentide) intellektuaalne võltsimine. Järelikult pole oluline, kas süüdistuses nimetatud arvete näol oli tegemist ametlike dokumentidega või mitte. Kohtupraktika kohaselt on eraõigusliku isiku väljastatud dokumendi intellektuaalne võltsimine ja sellise intellektuaalselt võltsitud dokumendi kasutamine kuriteona karistatav (vt nt RKKKo nr 1-16-5757). 12.1 Süüdistuses märgitud arvetel näilike tehingute kajastamine on käsitatav dokumentide võltsimisena KarS § 344 lg 1 mõttes ning selliste arvete kasutamine tähendab võltsitud dokumendi kasutamist KarS § 345 lg
- KarS § 344 koosseisu realiseerimiseks ei ole oluline, kas võltsitud dokumendiga ka tegelikult mõni õigus omandati või vabaneti kohustustest. Võltsimist ei välista see, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat olid teadlikud sellest, et arve sisaldas ebaõigeid andmeid (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888, p 50-51). Seega selline süüdistatava ja tema kaitsja esitatud kaitseväide on ainetu. Seetõttu ei välista ka võltsitud arve saaja nõusolek võltsarve esitaja teo koosseisupärasust (KarS § 345 lg 1) ega õigusvastasust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. Nimelt ei saa võltsitud dokumendiga enamasti õigust tegelikult omandada, vaid saab luua üksnes õigusnäivuse sellise õiguse olemasolu kohta. Osutatud olukorra vältimine ongi KarS § 344 eesmärk. KarS §-s 344 peetakse silmas dokumenti, mis selle ehtsuse korral võimaldaks õigusi omandada või kohustustest vabaneda. Seega on kuriteokoosseis täidetud ka juhul, kui võltsitakse dokument, mis võimaldab näiliselt omandada mõne tegeliku õiguse (vt nt RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 123). 12.2 Kolleegium leiab, et ammendavalt on maakohtu poolt tõendamist leidnud, et arved, mis loetletud süüdistuses, mida Ago Kalmeri korraldusel ja juhiste järgi koostas raamatupidaja ja 30