) alusel kinni. XX esitas 03.09.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse, mille järel peeti ta kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel.
lg 2 p-de 1–3 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas tema suhtes
Tallinna Halduskohus jättis 01.06.2020 otsusega nr 3-20-349 rahuldamata XX 25.02.2020 kaebuse PPA 13.02.2020 otsuse peale. Tallinna Halduskohus andis 05.06.2020 määrusega nr 3-20-1086
alusel PPA-le loa paigutada XX KPK-sse mitte kauemaks kui 05.08.
Riigikohus jättis 01.12.2020 määrusega nr 3-20-349 XX kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Tartu Ringkonnakohus jättis 12.01.2021 määrusega nr 3-20-2234 rahuldamata XX määruskaebuse Tartu Halduskohtu 16.11.2020 määruse peale ning Riigikohus jättis 23.02.2021 määrusega XX määruskaebuse menetlusse võtmata. 5. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 07.01.2021 taotluse pikendada XX KPK-s kinnipidamise tähtaega
XX puhul esineb põgenemise oht, sest ta on oma senise käitumisega andnud mõista, et ei soovi lahkumiskohustust täita ja kodakondsusjärgsesse riiki naasta (
Isiku suhtumist õiguskorda ilmestavad temaga seotud intsidendid KPK-s, mille tõttu rakendati tema suhtes täiendavaid turvaabinõusid. XX lõhkus 20.11.2019 KPK-s koos teiste isikutega puhkeruumi inventari ning üritas 15.12.2020 koos teiste isikutega KPK-st põgeneda. XX on varasemalt selgitanud, et soovis majanduslikel eesmärkidel jätkata teekonda Itaaliasse või Hispaaniasse, kus tal on sõbrad ja sugulased. PPA-l on piisav alus eeldada, et vabadusse jäädes võib isik selle plaani teoks teha. Kuna XX ületas Eestisse saabudes välispiiri ebaseaduslikult, esineb tema põgenemise oht ka
Isiku selgituste kohaselt on ta ka varem üritanud turistiks maskeerudes siseneda ebaseaduslikult Schengeni riikidesse. PPA-l on alust arvata, et isik hävitas oma passi enne Eestisse saabumist teadlikult, vältimaks enda väljasaatmist. Isikust lähtuvat põgenemisohtu suurendab ka asjaolu, et tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise küsimuses on jõustunud kohtuotsus. PPA tegeleb aktiivselt XX väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisega ning vabadusse jäädes ja leebemate järelevalvemeetme rakendamisel ei pruugi isik olla motiveeritud jääma Eestisse ootama enda väljasaatmist. Kuna isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid ja nende hankimine Kuuba saatkonnast viibib ning kuna isik ei ole teinud PPA-ga koostööd endale reisidokumentide hankimiseks, siis esinevad ka
XX on keeldunud Kuuba saatkonna poolt edastatud isikuandmete ankeedi täitmisest, sest ei soovi Kuubasse tagasi pöörduda. Isiku väljasaatmise kavandamisel tuleb arvestada ka ülemaailmsest COVID-19 pandeemiast tingitud takistustega lennuliikluses. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks põhjendatud. Kuigi isikut 2
-i kui ka VRKS-i alusel, ei ole tema jätkuv kinnipidamine vastuolus turvalisuse ja tervise kaitse kaalutlustega, samuti ei ole kinnipidamisaeg ületanud maksimaalselt lubatud tähtaega. Erinevatel alustel toimunud kinnipidamisi ei saa summeerida ning praeguseks on isikut peetud VRKS-i alusel kinni ca 11 kuud ja
-i alusel ca 3 kuud. 6. XX palus 12.01.2021 seisukohas jätta PPA taotlus rahuldamata. Tema põgenemise ohtu ei esine. XX tuli Eestisse üksnes soovist põgeneda kodumaal ähvardava tagakiusamise eest ja tal polnud muud võimalust kui siseneda riiki ebaseaduslikult. XX ei soovi Eestist lahkuda ning PPA on üksnes oletanud, et ta võiks soovida minna Itaaliasse või Hispaaniasse. Isik on viibinud 2,5 kuud varjupaigataotlejate majutuskeskuses ja ei ole püüdnud Eestist lahkuda. XX suhtes toimuvad menetlused on kestnud ca 1,5 aastat ja suurema osa sellest ajast on ta pidanud viibima KPK-s, mille tingimused sarnanevad vanglale. XX üritas KPK-st 15.12.2020 lahkuda põhjusel, et ta ei olnud rahul sealsete tingimustega. Isikule ei saa heita ette tema soovimatust naasta kodumaale ega tuletada sellest põgenemisohtu, sest vaatamata rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamisele tunneb ta suurt hirmu Kuubasse naasmise ees. Seetõttu ei saa ka eeldada, et ta aitaks entusiastlikult kaasa enda väljasaatmisele. Isiku jätkuv kinnipidamine KPK-s oleks ebaproportsionaalne, sest isiku suhtes oleks võimalik kohaldada
Reisidokumentide saamisel ei soovi isik lahkuda mitte Kuubasse, vaid mõnda teise tema jaoks viisavabasse riiki. 7. Tallinna Halduskohus pikendas 13.01.2021 määrusega
lg 2 p-de 1–3 alusel XX KPK-s kinnipidamise tähtaega mitte kauemaks kui 13.05.2021. Isiku põgenemise oht on jätkuvalt aktuaalne ja pole alust arvata, et asjaolud oleksid Tartu Halduskohtu 16.11.2020 määruse nr 3-20-2234 tegemisega võrreldes muutunud. Kohtud on hinnanud XX põgenemise ohtu haldusasjades nr 3-19-1689, 3-20-1068 ja 3-20-1275 ning leidsid, et sellele viitavad isikut tõendava dokumendi tahtlik hävitamine enne Eestisse sisenemist ja varasemad ebaõnnestunud katsed siseneda turistiks maskeerunult Schengeni alale. XX väitis haldusmenetluses, et tema eesmärk oli minna edasi Itaaliasse sõprade ja sugulaste juurde, mis suurendab isiku põgenemise ohtu, sest tal puuduvad Eestiga sidemed. Põgenemisohtu suurendab ka rahvusvahelise kaitse taotluse kohta negatiivse otsuse tegemine, mistõttu ootab isikut ees väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki, kuhu ta naasta ei soovi. XX ei ole toonud välja asjaolusid, mis annaksid alust hinnata kohtute varasemad prognoosotsused ümber. Vastupidi, PPA esitatud materjalidest nähtub, et isiku käitumine KPK-s on olnud probleemne ja ta üritas KPK-st 15.12.2020 põgeneda. Lisaks tuleb arvestada kohtuistungil väljendatuga, et isik ei soovi Kuubasse naasta. XX varasem õiguskuulekas käitumine varjupaigataotlejate majutuskeskuses ei ole määrav, sest ta viibis seal 03.09.2020–13.11.2020 rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses ja tema väljasaatmine oli sellel ajal välistatud, mistõttu võis tal olla väiksem huvi Eestist lahkuda. Pärast rahvusvahelise kaitse asjas negatiivse kohtuotsuse jõustumist üritas isik aga KPK-st põgeneda. Seega esineb XX puhul
Kuna isikul puuduvad väljasaatmiseks vajalikud dokumendid ning ta ei ole astunud samme nende hankimiseks ja on jätnud täitmata kaasaaitamiskohustuse, siis on tema kinnipidamine põhjendatud ka
Isiku väljasaatmist ei saa pidada perspektiivituks ja
lg-s 2 nimetatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, sest isik ei ole usaldusväärne. Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks ja
-i alusel kinnipidamine ei ole ületanud
lg 2 p-des 1–3 sätestatule.
lg-st 1 tulenevalt võib välismaalast
lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui
Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.
lg 2 võimaldab kinnipidamist eelkõige juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). Seega ei piisa leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ainuüksi sellest, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema ka tõhus ehk tagama tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Isiku kinnipidamine ei oleks järelikult proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks samavõrra tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega. 11.
lg 2 p-s 1 sätestatud põgenemisohtu on määruskaebuse esitaja puhul seostatud
Isiku põgenemise ohu tuvastamiseks ei piisa siiski pelgalt mõne
§-s 68 sätestatud asjaolu kindlakstegemisest, vaid tegelikku põgenemisohtu tuleb hinnata, arvestades kogumis konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul on PPA ja halduskohus kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et XX-ga seotud asjaolud kogumis annavad piisava aluse järeldada tema puhul reaalset põgenemisohtu. Kohtud on samale järeldusele korduvalt jõudnud ka varasemalt (nt Tartu Ringkonnakohtu 12.01.2021 määrus nr 3-20-2234, p 7; Tallinna Ringkonnakohtu 14.09.2020 määrus nr 3-20-1275, p 18; 4
p 6 alusel ei oma seejuures sisulist tähtsust põhjus, miks isik ei soovi lahkumiskohustust täita (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 10). 12. PPA ja halduskohus on täiendavalt tuginenud
Kohtupraktika kohaselt eeldab
lg 2 p-le 3 tuginemine muu hulgas seda, et isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Seetõttu peaks
lg 2 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine seonduma mõne teise kohustuse (
lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peaks olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-18-1771, p 9). Vaidlust ei ole selles, et XX-l puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid ja ta ei ole astunud ise mingeid samme selleks, et endale reisidokument hankida. PPA on toonud välja, et XX keeldus Kuuba saatkonna edastatud ankeedi täitmisest, mis oli vajalik passi taotlemiseks, ning määruskaebuse esitaja on möönnud, et ta ei soovi aidata enda väljasaatmisele kaasa. Seetõttu esineb isiku kinnipidamiseks
Seejuures ei ole määrav, et isik peab Kuubasse naasmist endale jätkuvalt ohtlikuks, sest jõustunud otsustega haldusasjas nr 3-20-349 on tuvastatud, et XX väited tema tagakiusamisest poliitilistel põhjustel ei ole usutavad, vaid teda on karistatud üksnes tavapäraste õigusrikkumiste eest (Tallinna Ringkonnakohtu 16.10.2020 otsus nr 3-20-349, p 10). Isiku kinnipidamise aluseks ei saanud aga olla
lg 2 p 2, sest PPA tugines taotlustes üksnes dokumentide hankimisega seotud kaasaaitamiskohustusele, kuid pole toonud välja ühtegi muud kohustust (s.o andmete, tõendite ja selgituste esitamine), mida isik ei oleks praeguses menetluses täitnud. XX KPK-s kinnipidamise pikendamisel ei olnud seega alust tugineda
13. Kuna määruskaebuse esitaja puhul esineb jätkuvalt põgenemisoht ja isik ei aita kaasa enda dokumenteerimisele, on PPA ja halduskohus põhjendatult leidnud, et pole alust eeldada, et
lg-s 2 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed võiksid olla piisavalt tõhusad, et välistada XX lahkumine Eestist enne väljasaatmismenetluse lõppu. Seda on võimalik tagada üksnes isiku liikumisvabaduse piiramisega. Seonduvalt määruskaebuse väidetega, et rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses viibimise ajal ei püüdnud isik Eestist lahkuda, on halduskohus asjakohaselt viidanud, et XX-l ei olnud sellel ajal põhjust karta Eestist väljasaatmist, mistõttu ei ole tema Eestisse jäämisest põhjust teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Seda enam olukorras, kus määruskaebuse esitaja on hiljem üritanud KPK-st põgeneda, kuigi väidab, et mitte Eestist lahkumise eesmärgil. Põgenemisohtu ei kõrvalda ka asjaolu, et isikul oleks võimalik leida endale Eestis elukoht. Määruskaebuse esitajale ei ole heidetud ette Eestiga sidemete puudumist, vaid sellele on viidatud üksnes kui objektiivsele asjaolule, et KPK-st 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.