RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis 5-21

) § 20 lõiked 22 ja 4 ning tervikuna Vabariigi Valitsuse

1. juuli
2. a määruse nr 242 nende vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-ga
3. TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS
4. Vaidlusalust katastriüksust pole peaaegu üldse võimalik kasutada metsamajandusliku tulu saamiseks, kuna see asub peaaegu täielikult püsielupaiga sihtkaitsevööndis. Lisaks on sihtkaitsevööndi kaitsekorraga väga olulisel määral kitsendatud ka muu inimtegevus ja sihtkaitsevööndis viibimine. Tegemist on kinnisasja faktilise sundvõõrandamisega riigile ehk olukorraga, kus kaebaja on vaatamata kinnisasja omandi formaalsele säilimisele kaotanud riigi tegevuse tõttu omandi majanduslikus mõttes.
5. Omandi sundvõõrandamisel tuleb riigil täita PS § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud kohustus hüvitada õiglaselt ja kohe võõrandamisega tekitatud kahju. Kuna kaebaja vara on sundvõõrandatud, on tal õigus nõuda selle eest PS §-le 32 vastavat õiglast ja kohest hüvitist sõltumata sellest, et ta ei nõustunud Keskkonnaameti tehtud hinnapakkumisega. Kaebaja ei kaotanud õigust nõuda, et riik omandaks kinnisasja, ega ole sellest loobunud.
6. Õiglase hinnana PS § 32 mõttes tuleb mõista kaubeldavate asjade turuhinda võõrandamisotsuse tegemise ajal või sellele võimalikult lähedast hinda. Kohene hüvitamine tähendab, et hüvitust makstakse ajavahemiku jooksul, mis on vajalik mõistliku, kiire ning põhjendatud otsuse tegemiseks. Kohustust taluda nii intensiivset omandipõhiõiguse riivamist ilma õiglase ja kohase hüvitiseta ei tulene ka PS § 32 lõike 2 kolmandas lauses sätestatud keelust kasutada omandit üldiste huvide vastaselt ja PS §-st 53 tulenevast igaühe kohustusest säästa elu- ja looduskeskkonda. 2

§-ga 20 ja selle alusel on Vabariigi Valitsus andnud määruse nr

1. Määrusest nr 242 tulenevalt võetakse kinnisasjal kasvava metsa väärtuse määramisel arvesse hindamisele eelnenud kolme kalendriaasta jooksul tehtud metsamaterjali müügi tehingute keskmist hinda, mitte turuhinda hindamise aja seisuga. Sellele vastavalt määrati vaidlusaluse kinnisasja väärtus aastate 2015–2017 võrdlustehingute alusel, mitte selle turuhinna järgi
2. a.
3. PS § 32 mõtte kohaselt tuleb kinnisasja sundvõõrandamise korral arvestada sundvõõrandamise aja turuhindadega, mitte pikemaajaliste hinnatrendidega. PS § 32 ei näe sundvõõrandamise kompensatsiooni eesmärgina ette turuhindade kõikumisest tingitud ebaõigluse vähendamist või kõikide võõrandatavate kinnisasjade omanike võrdset kohtlemist ega nõua, et omandamise reeglid oleksid kogu aeg samad.
4. Vaidlusaluste normidega määratud maa ja puidu hind võivad oluliselt erineda õiglasest hinnast kinnisasja omandamise hetkel.
5. aastal muudeti metsakõlvikute maa hindasid, sest seni kehtinud hinnad tuginesid
6. aasta maa korralise hindamise tulemustele.
7. Hüvitise kohene maksmine ei saa tähendada hüvitamisotsuse langetamist järjekorra alusel sõltumata otsuse langetamiseks vajaminevast ajast. Kinnisasja õiglase hinna kindlakstegemine ei ole nii keerukas toiming, et oleks põhjendatud hüvitamisotsuse tegemine alles mitme aasta möödumisel pärast omandamistaotluse esitamist. Riigieelarve vahendite jaotamisel on Riigikogul ja Vabariigi Valitsusel kaalutlusruum ning piisavate vahendite ette nägemata jätmine riigieelarves ei saa samuti olla põhiseaduses ette nähtud hüvitamiskohustuste pikaajalise täitmata jätmise põhjuseks.
8. Vaidlusalused normid ei taga õiglase hinnapakkumise tegemist metsa väärtuse määramisel ka seetõttu, et need ei võimalda arvesse võtta raiejäätmete hinda. Raiejäätmete hinna arvesse võtmata jätmist ei saa õigustada asjaoluga, et määruse nr 242 koostamise ajal neil turuväärtus puudus ja nendega turul kauplemine ei ole olnud pikaajaline. Praegusel ajal on raiejäätmetel turuhind olemas. Kehtiv hindamismetoodika peab tagama metsa, sh raiejäätmete, väärtuse leidmise vastavuses turuolukorraga.
9. Eelnevaid järeldusi ei lükka ümber see, et kui kaebaja kinnistu omandas, olid osale sellest looduskaitselised piirangud juba seatud. Need piirangud ei olnud sellise iseloomu ja mahuga, et oleks täidetud õigusaktides sätestatud eeldused kinnisasja avalikes huvides omandamise nõudmiseks. Uute piirangute lisandumisel ja kinnisasja seaduses sätestatud korras jagamisel said eeldused kinnisasja riigile omandamise nõudmiseks täidetud ja tekkis olukord, kus kinnisasi muutus faktiliselt sundvõõrandatuks. Kas ja kuidas võtab riik sellises olukorras kinnisasja omandamisel arvesse varasemate piirangute mõju kinnisasja tegelikule õiglasele väärtusele tulenevalt sellest, et kaebaja pidi kinnisasja omandamisel nendega arvestama ja ilmselt kajastus see kinnisasja hinnas, on riigi otsustada.
10. Õigusselguse tagamise vajaduse tõttu tuleb praeguses asjas lugeda asjassepuutuvaks ja põhiseadusega vastuolus olevaks määrus nr 242 tervikuna, sest kõik määruse sätted on vaidlusaluste sätetega tihedalt seotud ning võivad kehtima jäämise korral tekitada ebaselgust. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
11. Riigikogu nimel arvamust avaldanud Riigikogu keskkonnakomisjon on seisukohal, et vaidlusalused

-i normid ei ole põhiseadusega vastuolus. Määruse nr 242 kohta komisjon arvamust ei avaldanud. 3

§ 20

alusel võõrandatakse oluliste looduskaitsepiirangutega kinnisasi omaniku vaba tahte alusel. Isikul on valida, kas ta talub looduskaitselisi piiranguid või teeb ettepaneku maa võõrandamiseks. Vabariigi Valitsusele on antud volitus kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigile omandamise korra ja metoodika kehtestamiseks, et tagada kõikide looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omanikele üldistes huvides pandud kohustuste proportsionaalsus ning avalike ja erahuvide õiglane tasakaal. Seadusandja on

§ 20

lõigetes 21 ja 22 sätestanud suunised, millest Vabariigi Valitsus peab kinnisasja väärtuse määramise aluste kehtestamisel lähtuma.

§ 20

lõigetega 21, 22 ja 3 on seadusandja väljendanud tahet vältida juhtumeid, kus omandamismenetluse korraldaja otsus võib halvendada talumiskohustuse eest kompensatsiooni saamist või kus kompenseeritakse eraomandit, millele seatud looduskaitselised piirangud ei ole intensiivsed.

§ 20

lõike 3 volitusnorm on määruse kehtestamiseks piisav, sest hõlmab üksikasjaliselt kõiki komponente, mis tagavad looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omanike võrdse kohtlemise looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade riigile omandamisel ja ei vaja seaduse tasandil reguleerimist. Kuna riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandada, siis on

§ 20

lõike 4 kohaselt kinnisasja omandamine esitatud taotluste järjekorras põhiseaduspärane. Kinnisasjade omandamise pikast ooteajast tulenenud probleemid on lahendatud

-i ja metsaseaduse muutmise seadusega, mis jõustus

1. a.
2. Õiguskantsler on seisukohal, et

§ 20

lõikeid 22 ja 4 on võimalik tõlgendada ja rakendada põhiseaduskonformselt ning need ei ole vastuolus PS § 32 lõikega

1. Määruse nr 242 § 72 on vastuolus PS § 32 lõikega 1 ja PS § 3 lõikega
2. Kohus on tuvastanud, et kohtuasjas on tegemist omandi sundvõõrandamisega PS § 32 lõike 1 mõttes. Õiglase hüvitisena sundvõõrandamise korral mõistab põhiseadus võõrandatava vara turuväärtust. Erandlikel asjaoludel võib õiglane olla ka turuväärtusest väiksem hüvitis, kuid see peab olema objektiivselt põhjendatud. Vara väärtust ei saa üldjuhul hinnata administratiivselt kehtestatud hindade kaudu, kui pole vähemalt ligilähedaselt tagatud nende vastavus ajakohastele turuhindadele. Koheseks PS § 32 lõike 1 tähenduses saab hüvitist pidada siis, kui see makstakse välja kinnisasja võõrandamise ettevalmistamiseks vajalike toimingute tegemise järel, sh pärast läbirääkimisi riigi ja maaomaniku vahel.

§ 20

lõike 22 esimene lause ei välista, et kinnisasja väärtuse määramisel lähtutakse maatüki ja metsa turuväärtusest või alternatiivselt metsa majandamisväärtusest. Sellest normist ei tulene konkreetset metoodikat, mida maatüki väärtuse määramisel peab rakendama. Koos sama paragrahvi teise lausega võib esimesest lõikest järeldada, et seadusandja sooviks oli metsaga kinnisasja väärtuse määramine maatüki ja sellel kasvava metsa turuhinna summana.

§ 20

lõikes 4 ette nähtud kinnisasja omandamise otsustamine avalduste laekumise järjekorras on tehniline lahendus, mis ei tohi menetluse kestust oluliselt mõjutada. Kui sundvõõrandatud kinnisasja eest makstakse hüvitist esimesel võimalusel, on põhiseaduslik kohese hüvitamise nõue täidetud. Praktika kinnitab, et mõistlikku menetlusaega on

§ 20alusel toimuvas menetluses võimalik 4

§ 20lõike 4 sõnastus seda ei välista.

Määruse nr 242 lisa 7 ei taga metsa õiglase väärtuse väljaselgitamist, sest ei võta aluseks metsa turuhinda hindamise aja seisuga. Määruse andja on metoodikas kasutatavad hinnad kehtestanud administratiivselt ning ei ole näha, et seda saaks arusaadaval moel seostada maa tegeliku väärtusega. Hindade määramine kolme eelnenud aasta hindadest lähtudes ei taga metsa ajakohase turuhinna väljaselgitamist. Hindamise eesmärk ei peaks olema turu tippude ja languste tasandamine ja selleks võimalikult pika hindamisperioodi kasutamine. Määruse § 72 pole asjakohane ka seetõttu, et metsa väärtuse määramisel on välja jäetud osa tuludest (nt raiejäätmed). Määruse aluseks olnud volitusnorm (

§ 20

lõige 3) ja volituse piire reguleerivad normid (

§ 20

lõiked 21 ja 22) suunavad määruse andjat sellele, et metoodika kaudu jõutaks metsaga kinnisasja tegeliku väärtuseni nii ajas kui ka ruumis. Kuna määruses ei ole seadusest lähtutud, siis on määruse § 72 vastuolus PS § 3 lõikega

1. Määruse §-s 72 sätestatu rakendamine toob kaasa ka vastuolu PS § 32 lõikega 1, kuna viidatud normis sätestatud metoodika ei taga õiglast hüvitist looduskaitseliste piirangutega faktiliselt sundvõõrandatud kinnisasja omanikule. Pole põhjust kahelda määruse nende normide põhiseaduspärasuses, mis reguleerivad metsata kinnisasja väärtuse hindamist.
2. Justiitsminister leiab, et vaidlusalused normid on põhiseadusega kooskõlas.

§-s 20 sätestatud piirangud ei ole eelduslikult nii intensiivsed, et neid tuleks käsitada omandi sundvõõrandamisena PS § 32 lõike 1 mõttes. Siiski võib looduskaitseliste piirangute intensiivsus ja mõju küündida osas olukordades omandi sisulise sundvõõrandamiseni. Praegusel juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus riik oleks kohustatud alustama kinnisasja omandamise menetlust.

§ 20

lõikest 11 tuleneva välistuse tõttu on tähtsus asjaolul, kas isik oli või ei olnud kinnisasja omandamise ajal teadlik looduskaitselistest piirangutest ja sai oma tegevust vastavalt planeerida. Seadusandja soovis

§ 20

lõike 22 loomisel, et metsa väärtuse määramise menetluskord oleks objektiivne ja tagaks võimalikult suures määras sarnaste objektide võrreldavuse.

§ 20

lõikes 4 nimetatud järjekorra alusel hüvitamise põhimõte on õigustatav sellega, et riik ei saa prognoosida, kui palju ja milliseid kinnistuid konkreetsel ajal isikud riigile võõrandada soovivad. Riik peab tagama, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul, kuid kuna tegemist pole omandi sundvõõrandamisega, ei pea hüvitist maksma kohe. Määrus nr 242 tagab

§ 20

eesmärkide täitmise ja on kooskõlas kinnisasjade riigile omandamisel PS §-st 32 tulenevate nõuetega. 21. Keskkonnaminister on seisukohal, et

§ 20lõiked 22 ja 4 ning määrus nr 242 on põhiseaduspärased.

Looduskaitselised piirangud on oma olemuselt omandi kasutamise piirangud ja nende seadmisel ei ole tegemist sundvõõrandamisega PS § 32 lõike 1 tähenduses. Omandiõigus ei ole absoluutne ning demokraatlikus ühiskonnas on omandiõigus alati piiratud või kitsendatud avalikust huvist või teiste isikute õigustest lähtuvalt, sh võib olla kitsendatud looduskaitse eesmärgil (PS §-d 5 ja 53). Põhiseadusest ei tulene kohustuslikku viisi, kuidas looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitist maksta. Kui maaomanikul oleks võimalus iga majandusliku mõjuga looduskaitsepiirangu korral kompensatsiooni taotleda, kujuneks keskkonnakaitse riigi jaoks ülemäära kulukaks. Vaatamata eeltoodule on riik kehtestanud ulatuslikud hüvitusmeetmed looduskaitseliste omandikitsenduste 5

§-s 20 sätestatud omandamismenetluse.

§ 20

kinnisasja omandamise regulatsioon on sisult looduskaitse piirangutest tuleneva omandikitsenduse kompensatsioon. Metsaseaduse (MS) § 16 kohaselt ei ole metsa majandamine üksnes raietegevus, vaid selleks on ka metsa kõrvalsaaduste kasutamine, metsa kaitse jne. Seega isegi kui kaitsekord keelab või piirab raiet, ei tähenda see, et seda maad ei saa senisel otstarbel kasutada. Faktiliseks sundvõõrandamiseks saab looduskaitseliste piirangute kehtestamisel pidada üksnes seda, kui kinnisasjale on kehtestatud loodusreservaadi kaitsekord. Kaebaja jagas oma kinnisasja ja moodustas looduskaitsepiirangutega kinnisasja osast uue kinnisasja selleks, et oleksid täidetud

§ 20

alusel omandamise tingimused ja ta saaks kinnisasja võõrandamiseks riigile ettepaneku teha. Kaebaja tegutses teadlikult selle nimel, et kinnisasja pindala vähendamise kaudu looduskaitseliste piirangute ulatus kinnisasjal suureneks. Kaebaja on ostnud kinnisasja, millel olid juba omandamise ajal olulised piirangud metsaraiele. Seejuures oli ta teadlik kinnisasjal kehtivatest looduskaitselistest piirangutest ja piiranguala laiendamise kavast. Samuti on kohus pidanud usutavaks, et piirangud kinnisasjal kasvava metsa majandamiseks kajastusid ka kinnisasja ostuhinnas ja see vähendab oluliselt kaebaja õiguste riive intensiivsust. Kaebaja võis tegutseda teadlikult selle nimel, et võõrandada kinnisasi pärast kaitsekorra muutmist riigile ehk teenida kasumit piirangutega kinnisasja odavamalt soetamise hinna ja hiljem riigile võõrandamise hinna vahelt. PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega ega PS § 32 lõikes 2 sätestatud põhimõttega ei ole vastuolus see, kui Vabariigi Valitsusele on delegeeritud kriteeriumite kehtestamine, mille alusel lugeda kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratuks. Kehtestatud kriteeriumid ei ole ka sisuliselt vastuolus

-is sätestatud looduskaitse põhimõtete ja eesmärkidega, on proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning kõikide huve võrdselt arvestavad. Metsa väärtuse arvutamisel kolme eelnenud aasta võrdlusandmete aluseks võtmine tagab, et turul toimuvad muutused mõjutaks võimalikult vähe hinda, ei oleks liiga mõjutatud turukõikumistest ja erinevatel aegadel võõrandajaid koheldaks võrdselt. Hinna määramisel üksnes taotluse esitamisele eelnenud aasta andmete alusel koheldaks avaldajaid ebavõrdselt – määravaks saaks see, millal järjekord konkreetse avalduseni jõudis ja milline oli hind avalduse menetlemisele eelnenud kalendriaastal. Kolm aastat on piisav periood. Riigimetsa Majandamise Keskuse hinnad on metsa väärtuse hindajate jaoks võimalikest variantidest kõige läbipaistvam ja kergemini kättesaadav ning samas ka usaldusväärne info. Kuivõrd kinnisasja riigile omandamise avalduse lahendamine on pikk protsess, on põhjendatud avalduste lahendamine kindlas järjekorras, laekumise alusel. Omanik saab looduskaitsepiirangutega kinnisasja võõrandamiseks riigile teha ettepaneku igal ajal. Seetõttu ei ole taotluste esitamine prognoositav ja järjekord tekib igal juhul. Kuna riigil pole PS-ist tulenevat kohustust kinnisasi omandada kohe, on

§ 20

lõike 4 kohaselt kinnisasja omandamine esitatud taotluste järjekorra alusel põhiseaduspärane. Kui kaebaja soovib kinnisasjast varem vabaneda, on tal võimalus see võõrandada vabaturul. Pärast

§ 20lõike 2 täiendamist 2018.

a jõustunud seadusmuudatusega on kinnisasjade omandamise ooteaeg oluliselt lühenenud, jäädes ühe kuni pooleteise aasta piiresse. 22. Keskkonnaamet on arvamusel, et

§ 20lõiked 22 ja 4 ning määrus nr 242 on põhiseaduspärased. 6

§ 20

alusel maa omandamine ei ole sundvõõrandamine, vaid omandikitsendus PS § 32 lõike 2 teise lause tähenduses. Põhiseadusest ei tulene kohustuslikku viisi, kuidas riik peab looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitist maksma. Kui sundvõõrandamise menetluses on algatajaks riik, siis

§ 20kohane omandamismenetlus on sätestatud eelkõige omaniku huvidest lähtuvalt.

Võrdluse sundvõõrandamisega välistab ka asjaolu, et kaebaja omandas ise looduskaitseliste piirangutega kinnisasja ning oli omandamise hetkel teadlik, et selle vaba kasutamine on piiratud. Samuti oli omanik teadlik, et riigil on kavas kehtestada kinnisasjale lisapiirangud. Kaebaja tasus kinnisasja omandamisel 2013. a 1222 eurot ühe hektari kohta. Riik tegi 2018 hinnapakkumise 16 476 eurot 90 senti ehk 5231 eurot ühe hektari kohta. Omanik andis Keskkonnaametile teada, et tema arvutuste kohaselt oleks õiglane hind 27 871 eurot 91 senti ehk 8848 eurot hektari kohta ehk 7,24 korda kõrgem hind, kui ta ise maksis. Kinnisasja omamise kestel lisandunud piirangute mõju ei avaldunud suures osas piirangute kehtestamisel, vaid avaldub alles tulevikus. Metsaressursi arvestuse riikliku registri järgi on Kullajõe kinnisasja püsielupaigas paiknev mets 60% ulatuses küps ja 40% ulatuses keskealine. Kinnisasja osas, kuhu püsielupaik laienes peale omandamist, on mets 55% ulatuses keskealine ja 45% ulatuses küps. Sellest tulenevalt sai omandiõigus riivatud looduskaitseliste piirangute kehtestamisel vaid kinnisasja osas, kuhu sihtkaitsevööndi laienedes kuulus raieküps mets, s.o 16,5% kinnisasjast. Kullajõe kinnisasja puhul ei olnud omandamise algatamine põhjendatud, kuna piirangud lisandusid väiksemas ulatuses, kui need olid kinnisasjal varem. Praegusel juhul oleks olnud põhjendatud omandada ainult lisaks seatud piirangutega osa kinnistust, kuid püsielupaiga terviklikkuse eesmärgist (

§ 20

lõike 13 punkt 2) tulenevalt otsustati omandada kogu sihtkaitsevööndisse jääv osa kinnistust. Analoogset taotlust menetledes riik tavapäraselt keeldub omandamisest, sest lisandunud oluliste piirangute ulatus on 27% kinnisasja pindalast ehk omandamise ajal püsielupaigas asuvat kinnisasja osa piirangute hindamisel ei arvestata. Praeguses menetluses vastab tegelikult omandamise eesmärgile üksnes lisandunud piirangutega ala, kuivõrd looduskaitseliste piirangutega kinnistut ostes oli omanik juba eelnevatest piirangutest teadlik ja sai nendega kinnisasja kasutamist planeerides ka arvestada. Määruses nr 242 sätestatud metsaga kinnisasja hindamise metoodika kasutamine tagab võimalikult objektiivse ja õiglase hüvitise. Metoodikat tuleks ajakohastada, kuid pole kindel, et muu metoodika rakendamine, sh turuvõrdluse kasutamine tagaks võrdse kohtlemise ja omandikitsendustega hõlmatud kinnisasja väärtusele vastava tasu õiglase väljaselgitamise sarnaselt praegusega. Kuna tegemist ei ole omandi sundvõõrandamisega, ei nõua põhiseadus, et hüvitamine toimuks kohe. Keskkonnaameti hinnangul ei riku

§ 20lõike 4 kohane järjekorrapõhine menetlus ka haldusmenetluse põhiprintsiipe.

Avalduste menetlemine nende saabumise järjekorras on vajalik isikute võrdse kohtlemise tagamiseks. 23. OÜ Rohe Invest on seisukohal, et vaidlusalused normid on põhiseadusega vastuolus. Looduse kaitsmine on oluline põhiseaduslik eesmärk, kuid selle käigus tuleb tagada ka looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omanike õigused. OÜ Rohe Invest õigusi on 7

-i ja määruse nr 242 asjakohased normid sellise hüvitise maksmist ei taga.

§ 20

ei erista kinnisasja omanikule hüvitise määramist sõltuvalt piirangu intensiivsusest, see on vastuolus põhiseadusega. Ei esine erandlikke asjaolusid, mis võiksid õigustada kinnistu turuväärtusele vastava hüvitise maksmata jätmist või selle vähendamist. Probleemi kinnisasja õiglase hinna määramisel ei lahenda

§ 20lõike 22 teises lauses ette nähtud kinnisasja erakorraline hindamine.

Keskkonnaamet keeldus kaebaja kinnisasja turuväärtuse määramisest. Sundvõõrandamishüvitise määramise aluseks oleva metoodika loomist ei saa delegeerida täitevvõimule blanketse normi alusel nagu

§ 20

lõige 3, mistõttu on määrus nr 242 PS § 3 lõikest 1 ja PS §-st 32 tulenevalt ka formaalselt põhiseadusega vastuolus. Keskkonnaministri käskkiri kaebaja kinnisasja riigile võõrandamise menetluse algatamiseks on kehtiv haldusakt, mille sisulisel õiguspärasusel ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel tähendust. Alus võõrandamismenetluse alustamiseks oli olemas, sest kaitsekord muutus kinnisasjal 2015. a rangemaks. Seega oli käskkiri ka õiguspärane. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED 24. Looduskaitseseaduse § 20 lõige 22 sätestab: „

§ 20

, mis reguleerib kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigile omandamist, ning sama paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud määrust nr 242. Halduskohtu hinnangul ei olnud

§ 20

lõigete 22 ja 4 ning määruse nr 242 alusel metsaga kinnisasja eest makstav hind piisav, et hüvitada püsielupaiga sihtkaitsevööndi kaitsekorrast tulenev omandipiirang, ning hüvitus oleks pidanud olema kohene. 29. Kolleegium nõustub, et

§ 20

lõiked 22 ja 4 olid haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad ja taotlus nende põhiseaduspärasuse kontrollimiseks on seetõttu lubatav. Nimetatud normid reguleerivad kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja väärtuse määramise ja riigile omandamise tingimusi. Kaebaja nõuab haldusasjas maa hinna määramist viisil, mis kaldub kõrvale

§ 20lõikes 22 sätestatud maa erakorralise hindamise tingimustest.

Neid sätteid kohaldamata jätmata ei olnud halduskohtul võimalik kaebust rahuldada otsuse resolutsioonis märgitud viisil. Seega oli neil sätetel haldusasja lahendamisel otsustav tähtsus. Kui need normid on põhiseadusega kooskõlas, oleks halduskohus pidanud jätma kaebuse rahuldamata, normide põhiseadusvastasuse korral aga kaebuse rahuldama.

1. Määruse nr 242 §-d 71 ja 72 sätestavad omandatava kinnisasja väärtuse määramise põhimõtted ja reeglid. Kaebaja nõuab haldusasjas kinnisasja omandamise hetke turuväärtusest lähtumist vastavalt kaebaja esitatud arvestusele. Määruse viidatud sätted välistavad selle lähenemise, kehtestades väärtuse määramiseks administratiivsed meetodid. Ka neid sätteid kohaldades poleks kaebust võimalik rahuldada, mistõttu puutuvad need sätted otseselt asjasse. Halduskohus luges asjassepuutuvaks määruse nr 242 tervikuna, sest kõik määruse sätted on omavahel tihedalt seotud ning võivad kehtima jäämise korral tekitada ebaselgust. Kolleegium nõustub, et määruse mõne sätte kehtetuks tunnistamise korral võib tekkida õigusselgusetu olukord. Määruse §-de 71 ja 72 põhiseadusvastasuse korral võib seega tekkida vajadus asjassepuutuvust laiendada (vt Riigikohtu üldkogu
2. jaanuari
3. a otsus kohtuasjas nr 2-15-17249/49, punktid 61–63). Määruse §-de 71 ja 72 põhiseaduspärasuse korral pole aga määruse muid sätteid põhjust praeguse haldusasja kontekstis põhiseaduslikult kontrollima asuda. II
4. Halduskohus on asunud seisukohale, et püsielupaiga sihtkaitsevööndis kehtivate ulatuslike kasutuspiirangute tõttu on kaebaja kinnisasja ühe katastriüksuse kasutamine sisuliselt välistatud ning tegemist on kinnisasja selle osa faktilise sundvõõrandamisega.
5. PS § 32 lõigetes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb igaühe omandit riigi riivete ehk igasuguse ebasoodsa mõjutamise eest (vt nt Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 5-20-3/43, punkt 66). Sõltuvalt mõjutuse intensiivsusest jagunevad omandipõhiõiguse riived kaheks ning põhiseadus sätestab neile erinevad tingimused. Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud ehk omandikitsendused on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. aprilli
7. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-11, punktid 35 ja 37).
8. Kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest, võib põhimõtteliselt olla tegemist faktilise sundvõõrandamisega PS § 32 lõike 1 teise lause tähenduses (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 9

§-s 20 ja määruses nr 242.

§ 20

lõike 11 kohaselt ei omanda riik kinnisasja

§-s 20 sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud samas paragrahvis sätestatud erandjuhtudel. 35. Riive intensiivsuse hindamisel tuleb esmalt arvesse võtta seda, millise osa moodustas lisandunud sihtkaitsevööndisse kuuluv ala kinnisasja kui terviku pindalast. Piirangu intensiivsust ei saa mõjutada asjaolu, et kaebaja jagas kinnistu

§ 20lõike 12 kohaselt kaheks katastriüksuseks.

Määruse nr 12 jõustumisega

1. aastal suurenes püsielupaiga sihtkaitsevööndi pindala 8% võrra kinnisasja pindalast. Sihtkaitsevööndi kaitsekorraga hõlmatud metsamaa osa suurenes 1,7 hektarilt 2,54 hektarile, s.o 0,84 hektari võrra.
2. Teiseks tuleb arvestada, kui suurel määral välistasid sihtkaitsevööndi kaitsekorrast tulenevad piirangud kaebajal kinnisasja senise valdamise, kasutamise ja käsutamise. Kuigi metsakinnistu puhul on metsa raiumise ja metsamaterjali kasutamise võimalus kinnisasja kõige olulisem majanduslik kasutusviis, ei seisne sellise kinnisasja majandamine siiski üksnes raiumises (vt MS § 16). Samuti ei saa kinnisasja kasutusvõimaluste hindamisel lähtuda ainult selle omaniku äriplaanist. Selgitada tuleb, kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada.

§ 30

ja määrus nr 12 (sihtkaitsevööndi kaitse-eeskiri) jätavad selleks vähe võimalusi, välistamata erahuvide teenimist siiski täielikult (vrd

§ 29loodusreservaadi kohta).

Kaebaja on kinnisasja pärast

1. aastat kasutanud nt toetuste taotlemiseks.
2. Samuti ei välista piirangud kinnisasja käsutamist, sh selle müümist vabal turul, ehkki võivad kahtlemata mõjutada selle hinda. Seda, et kinnisasja võõrandamine väljaspool

§-ga 20 loodud võõrandamisvõimalust ei ole üksnes teoreetiline, näitab ka asjaolu, et kaebaja ise ostis kinnisasja ajal, mil sellel kehtisid juba ulatuslikud looduskaitselised piirangud.

1. Ka kinnistu omandamise hetkel ei olnud kaebajal kindlalt tagatud võimalust selle piirangutega hõlmamata osal metsa raiuda. Kinnisasja sellel osal tuli juba enne
2. a järgida looduskaitselisi piiranguid looma- ja linnuliikide kaitseks (

§ 55

, vt ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ, loodusliku linnustiku kaitse kohta art 5). Metsa raiumine eeldab metsateatise registreerimist Keskkonnaametis (MS § 41 lõige 81). Kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele, on Keskkonnaametil kohustus teatise registreerimisest keelduda ning sel juhul on raie välistatud (MS § 41 lõiked 8 ja 14). Kui raie oleks toonud kaasa väike-konnakotka häirimise, ei oleks seda saanud lubada (

§ 55lõige 6 ja lõike 61 punkt 2 ning MS § 41 lõige 8). Kuna sihtkaitsevööndi 10

§ 20

lõike 21 teise lause kohaselt ei võeta kinnisasja väärtuse määramisel arvesse kitsendusi, mis on kinnisasja omandamise aluseks. Kuna 2013. aastal juba kehtinud kitsendused ei olnud

§ 20

lõikele 11 vastavalt kinnisasja omandamise aluseks, oleks neid arvesse võttes kinnisasja väärtust tulnud vähendada võrreldes Keskkonnaameti tehtud pakkumusega.

1. Isegi kui pidada põhjendatuks kaebajale metsamaa hüvitamist tema soovitud hinnaga 9229 eurot hektari kohta, saaks kaebajal olla õigus sellist hüvitist nõuda vaid 0,84 hektari eest ehk 7752 eurot 36 senti. Pole kahtlust, et katastriüksuse ülejäänud osa turuväärtus saab juba varem kehtinud piiranguid arvestades olla vähene. Eeltoodut arvestades ületab kaebajale pakutud kompensatsioon igal juhul hüvitist, mida riik pidi praegusel juhul omandikitsenduse lisandumise tõttu kaebajale põhiseaduse kohaselt maksma. Olukorras, kus omandikitsenduse eest ei tule talumiskohustuse tõttu maksta kohest ja täielikku hüvitist, ei ole kolleegiumi hinnangul vähemalt mitte alati ja ka praegusel juhul põhiseadusvastane määrata hüvitis määruse nr 242 §-des 71 ja 72 sätestatud metoodika alusel, sh lähtudes osal juhtudel maa maksustamishinnast ja metsamaterjali keskmistest ühikuhindadest kolmel eelneval kalendriaastal. Iseäranis ei saa seda metoodikat põhiseadusvastaseks pidada olukorras, kus isik juba kinnistut omandades peab arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või karmistumise riskiga. Kohtu taotlust õigusnormi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust rahuldada, kui norm ei ole viinud põhiseaduse rikkumiseni konkreetses kohtuasjas. Sellise taotluse rahuldamata jätmine ei välista normi põhiseadusvastasust teistes olukordades (Riigikohtu üldkogu
2. juuni
3. a otsus kohtuasjas nr 5-18-8/19, punktid 52 ja 71).
4. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 6, jätab kolleegium Tallinna Halduskohtu taotluse rahuldamata. IV 12