Obsah (7)

§ 131§ 132§ 218§ 23§ 66§ 59§ 217

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 12. mai 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-20-12556 Tsiviilasi A.A. ka

) § 131 lg 1 p 2 kohaselt sissenõuet pöörata. Riigikohus on öelnud, et võlgnikul peab täitemenetluses säilima inimväärne majanduslik seisund. Avaldaja selgituse kohaselt on tema ainsaks sissetulekuks Eesti Töötukassa poolt makstav töövõimetoetus X eurot X senti kuus ja Sotsiaalkindlustusameti poolt makstav sotsiaaltoetus X eurot X senti kuus.

1. Kohtutäitur palus kaebuse jätta läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 477 lg 1 ja § 423 lg 2 p 1 alusel. Kohtutäitur on avaldajale selgitanud, et Eesti Töötukassa täidab töövõimetoetuse arestimise aktid üks akt korraga põhimõttel, st järjekorras tagapool oleva arestimise akti (st täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX tehtud akti) alusel hakatakse kinnipidamisi 2 tegema alles pärast järjekorras eespool oleva akti (st täiteasjas nr XXX/XXXX/XXX tehtud akti) alusel nõude täies ulatuses rahuldamist. Juhul, kui maakohus leiab, et avaldaja kaebus kuulub läbivaatamisele, palus kohtutäitur jätta kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur leidis, et
2. augusti 2020 otsus, mille järgi jäi avaldaja sissetulek (töövõimetoetus) arestituks ühes kuus 25 euro ulatuses, on seaduslik ja põhjendatud, sh ei ole kohtutäitur avaldaja sissetuleku arestimise lubatavuse (

§ 131

lg 2) otsustamisel ja ulatuse (

§ 132lg 12) määramisel kaalutlusvigu teinud.

Kohtutäitur on juhindunud

§ 131lg-st 2.

Sissetuleku arestimine on õiglane, kuna võlgnikule jäävad ka pärast sissetuleku arestimist rahalised vahendid enda vajaduste katmiseks. Avaldaja sissetuleku (töövõimetoetuse) arestimisel kohaldas kohtutäitur

§ 132lg 12.

Arestimine ei riiva võlgniku õigusi rohkem, kui see on vältimatult vajalik sissenõudja õiguste kaitseks. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis
2. jaanuari 2021 määrusega rahuldamata kohtutäituri taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ja avaldaja taotluse puudutatud isiku karistamiseks. Maakohus jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri
3. augusti 2020 otsuse peale täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX rahuldamata ning tasutud riigilõivu avaldaja kanda ja menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Maakohus leidis, et kohtutäituri taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. Asjaolu, et käesolevalt on avaldaja esitanud samalaadse kaebuse samade põhjendustega ka teises täiteasjas, ei võta võlgnikult õigust esitada kaebust käesolevas asjas. Kohtutäitur on
4. augusti 2020 otsusega avaldaja
5. juulil 2020 esitatud kaebuse rahuldanud osaliselt ja muutnud
6. juuli 2020 töövõimetoetuse arestimise akti. Algselt arestitud 10% asemel arestiti 25 eurot kuus. Avaldaja arvates on kohtutäitur rikkunud seadusest tulenevalt kohustust kuulata ta enne sissetuleku arestimist ära. Maakohus leidis, et kohtutäitur on tegutsenud vastavalt seadusele ja rikkumist ei esine. Avaldaja esitas ise
7. detsembril 2020 maakohtule kaks salvestist vestlusest kohtutäituri abiga, mis toimusid
8. märtsil 2020 kohtutäituri büroos ja
9. märtsil 2020 telefoni teel. Samuti nähtub
10. juuli 2020 otsusest, et kohtutäitur kuulas võlgniku ära ka
11. juulil 2020 telefoni teel. Kohtutäitur ei ole rikkunud võlgniku õigusi, kui ta arestis töövõimetoetusest 25 eurot. Kohtutäitur on otsust tehes kaalunud

§ 131lg 2 eeldusi.

Puudub vaidlus võlgniku sissetuleku suuruse üle, milleks on puuetega inimese sotsiaaltoetus X eurot X senti kuus tähtajaga kuni 4. märts 2024 ja töövõimetoetus päevamäära suurusega X eurot X senti. Selle tulemusena on töövõimetoetuse suurus X eurot X senti kuni X eurot X senti kuus. Maakohtule esitatud menetlusabi taotluse kohaselt on võlgniku muuks varaks vaid osa OÜs Sajandi Lugu. Maakohus märkis, et sissetuleku arestimisel ei saa arvesse võtta võlgnikule määratud puudega inimese sotsiaaltoetust. Seega on ebaõiged kohtutäituri arvutused võlgniku sissetuleku arestimise protsendi määramisel. Puudub vaidlus, et võlgnikul puuduvad rahalised vahendid või muu vara, mille arvel sissnõudmiseks esitatud kohustust täita. Võlgnik ei täitnud kohustust talle vabatahtlikuks täitmiseks antud aja jooksul ning ei ole nimetatud kohustust täitnud ka kohtumenetluse jooksul (s.o kokku 6 kuu jooksul). Võlgnik on kaebust esitades ja ka ärakuulamisel põhimõtteliselt nõustunud kohtutäituri arvamusega, et võlgnik võib olla maksejõuetu pankrotiseaduse mõttes. 3 Avaldaja hinnangul ei suuda ta oma vara ja sissetulekute arvel täitemenetluses olevat kohustust täita. Maakohus nõustus kohtutäituri järeldusega, et arvestades võlgniku majanduslikku olukorda (

§ 132

lg 1 alusel arestimiskõlbuliku sissetuleku ja vara puudumist) ei ole kohustuse täitmine ka tulevikus mõistliku aja jooksul võimalik. Maakohus võttis asja juurde kohtutäituri poolt esitatud andmed täiteasjas nr XXX/XXXX/XXX toimunud täitmiste kohta. Kohtutäitur märkis, et juhul, kui täitemenetluses jätkuvad igakuised kinnipidamised, siis nende arvelt kuulub nõude rahuldamisele 43 kuud, st nõue õnnestub (arvestades kohtutäituri ametialasel kontol deponeeritud summat) rahuldada jaanuaris

1. Maakohus leidis, et töövõimetoetuse arest oli õiglane. Käesolevalt ei ole tegemist võlgniku sissetuleku arestimisega võimalikus maksimaalses määras. Maksimaalne lubatav määr oleks 45 eurot 7 senti kuni 48 eurot 5 senti. Kohtutäitur on aga arestinud töövõimetoetuse 25 euro ulatuses, seega veidi üle poole maksimaalselt võimalikust määrast. Võlgnikule jääb kätte olenevalt kuust X eurot X senti kuni X eurot X senti ning sellega on tagatud võlgnikul minimaalne vajaduste rahuldamine. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
2. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist või tsiviilasja saatmist tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Avaldaja palub menetluskulud jätta puudutatud isiku kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus

§ 218lg-s 2 sätestatud kaebuse läbivaatamise tähtaega.

Avaldaja esitas kaebuse kohtusse

1. augustil 2020, kuid maakohus tegi määruse alles
2. jaanuaril
3. Pole täidetud töövõimetoetuse arestimise esimene eeldus ehk kohtutäituri aktidest, otsustest ja maakohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et sissenõudja oleks esitanud kohtutäiturile avalduse

§ 131lg 2 kohaldamiseks.

Kohtutäitur ei ole esitanud tõendit, mis näitab, et sissenõudja on taotlenud avaldaja mistahes sissetulekute arestimist. Täitemenetlus ei ole avaldaja suhtes ebaõnnestunud. Täitemenetlus oli kestnud vaid kaks kuud. Kohtutäitur ei kuulanud avaldajat enne arestimist ära. Avaldaja rõhutab seejuures, et ta on väga aktiivselt suhelnud kohtutäituriga, pigem on kohtutäitur hoopis see, kes pole avaldajale kättesaadav. Avaldaja töövõimetoetuse arestimine ei olnud õiglane. Seadus näeb ette, et kohtutäitur peab võlgniku töövõimetoetust arestides tegema argumenteeritud ja põhjendatud otsuse võlgniku töövõimetoetuse arestimisel, täitur peab võlgniku ära kuulama ja arvestama võlgniku sotsiaalmajandusliku hakkamasaamisega. Käesoleval juhul pole täitur oma seadustest tulenevat kohustust täitnud. Avaldaja on jätkuvalt seisukohal, et ei kohtutäitur ega maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks pöörati sissenõue avaldaja töövõimetoetusele 25 euro ulatuses. Kohtutäitur ei ole praeguses asjas hinnanud võlgniku toimetulekut ning see annab aluse täituri otsus tühistada. Kohtutäitur valetas maakohtus toimunud istungil kohtunikule, et avaldaja pole esitanud varade nimekirja. Maakohus hindas ebaõigesti avaldaja majanduslikku seisu.

1. Avaldaja esitas
2. aprillil 2021 ringkonnakohtule taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde uued tõendid (töövõimetoetuse arestimise akt, kaebus kohtutäituri tegevuse peale, sissetuleku arestist vabastamise teade täitemenetluses nr XXX/XXXX/XXX). 4
3. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kohtutäitur palub menetluskulud jätta avaldaja kanda. Kohtutäitur edastab koos vastusega ning palub kohtul võtta tõendina asja materjalide juurde sissenõudja
4. mai 2020 täitmisavalduse. Sissenõudja on taotlenud sissenõude pööramist võlgniku nõudeõigustele (sh sissetulekutele). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
6. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud määrus põhjendatud, maakohus ei ole määruse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.
7. Ringkonnakohus märgib, et kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale esitatud kaebust lahendatakse hagita menetluses (

§ 218lg 2, Ts

MS § 475 lg 1 p 15). Avaldaja on ekslikult nimetanud oma kaebust apellatsioonkaebuseks ning tuginenud hagimenetluse sätetele. Ringkonnakohus vaatab avaldaja esitatud kaebust läbi määruskaebusena hagita menetluse sätete kohaselt. 11. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11.1. Avaldaja on määruskaebuses esitanud väite, et maakohus on rikkunud

§ 218lg-s 2 sätestatud kaebuse läbivaatamise tähtaega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu poolt

§ 218

lg 2 esimeses lauses sätestatud kaebuse läbivaatamise tähtajast (15 päeva) kinni pidamata jätmine selliseks rikkumiseks, mis tooks kaasa maakohtu määruse tühistamise või muutmise. Tähtaja eesmärk on tagada kaebuse lahendamine mõistliku aja jooksul, samas peab maakohus tagama ka muude menetluse ülesannete täitmise, sh kaebuse õige lahendamise (TsMS § 2). Kuigi maakohus ei vaadanud avaldaja kaebust läbi

§ 218

lg 2 esimeses lauses sätestatud 15 päeva jooksul, ei mõjutanud see asjas tehtud sisulist lahendit. 11.2. Määruskaebuses esitatud väide, et kohtutäituril puudus sissenõudja avaldus

§ 131lg 2 kohaldamiseks, ei ole põhjendatud.

Kohtutäitur esitas koos vastusega määruskaebusele tõendi – sissenõudja täitmisavalduse täitemenetluse algatamiseks, mille ringkonnakohus võtab tsiviilasja materjalide juurde. Kohtutäituril oli olemas sissenõudja avaldus

§ 131lg 2 kohaldamiseks.

Esitatud täitmisavaldusest nähtub, et sissenõudja on taotlenud sissenõude pööramist võlgniku nõudeõigustele.

§ 131

lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletaks võlgniku sissetulekutele erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse

§ 23

lg-s 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse alustamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust. Piisav on

§ 23

kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse muu hulgas sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Kohtutäitur saab täitmisavalduse alusel rakendada kõiki õigusaktides ette nähtud sunniabinõusid sissenõudja nõude rahuldamiseks, sh

§ 131

lg-t 2, arvestades samal ajal võlgniku seaduses sätestatud huvidega (vt nt Riigikohtu

1. märtsi 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 17.1) 11.
2. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et

§ 131

lg 2 kohaldamiseks puudus alus, kuna täitemenetlus ei olnud avaldaja suhtes ebaõnnestunud. 5

§ 131

lg 2 kohaldamise teine eeldus on see, et võlgnikul ei ole muud vara või olemasolev vara on mittearestitav (nt teatud vallasasjad

§ 66

kohaselt) või see on niivõrd vähese väärtusega, et selle arvel ei ole õnnestunud sissenõudja nõuet rahuldada, või eelduslikult ei õnnestu nõuet rahuldada muul põhjusel. Nimetatud eelduse täitmiseks peab kohtutäitur üldjuhul olema teinud mõistlikke pingutusi võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh on võimalik võlgnikult nõuda vara kohta teabe ja vara nimekirja esitamist (vt

§ 59jj).

Riigikohus on leidnud, et ei ole võimalik täpselt ette kindlaks määrata ajalist piiri, millal saab lugeda täitemenetluse võlgniku muu vara suhtes ebaõnnestunuks. Ebaõnnestunuks lugemine sõltub konkreetsest täitemenetlusest. Üldise kriteeriumina ajalise piiri kohta tuleks lähtuda mõistlikust ajast. Ebaõnnestumisele võib nt viidata vahetult enne täitemenetlust mõne teise sissenõudja nõude alusel korraldatud täitemenetluse tagajärjetus vms (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 17.2). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kontrollinud kohtutäituri poolt võlgniku toimetulekutoetuse arestimise põhjendatust igakülgselt ja piisavalt. Maakohus tuvastas

§ 131lg 2 kohaldamise teise eelduse olemasolu.

Võlgniku suhtes on käimas mitu täitemenetlust. Kohtutäituril oli olemas ülevaade võlgniku varadest ja sissetulekutest, sh oli kohtutäitur saanud piisavalt infot teisest täiteasjast (täiteasi nr XXX/XXXX/XXX). Avaldaja ei ole määruskaebuses toonud välja asjaolusid, mis annaksid aluse väite, et võlgnikul on piisavalt vahendeid täitmisel oleva nõude rahuldamiseks. Võlgnik on ise korduvalt märkinud, et tal puuduvad rahalised vahendid nõude rahuldamiseks. Asjaolu, et võlgnik võib kunagi tulevikus saada pärandi või lotovõidu, on hüpoteetiline ning kohtutäitur ei saa võlgniku majandusliku seisu hindamisel arvestada tulevikus tekkida võivate rahaliste vahenditega. 11.4. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja seisukohaga selles, et täidetud ei ole

§ 131lg 2 kohaldamise kolmas eeldus.

Kolmanda eeldusena tuleb

§ 131

lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks arvestada kõiki asjaolusid, mille põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane. Kohtutäituril tuleb

§ 131

lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja, õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus.

§ 131

lg 2 kohaldamisel on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega, mis allub

§ 217alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule kontrollile.

Maakohus leidis põhjendatult, et kohtutäitur ei ole teinud töövõimetoetuse arestimisel kaalutlusvigu või väljunud diskretsiooni piiridest. Kohtutäitur on teinud töövõimetoetust arestides argumenteeritud ja põhjendatud otsuse, sh on kohtutäitur põhjendanud, miks on töövõimetoetus arestitud 25 euro ulatuses. Avaldaja väide, et töövõimetoetuse arestimine ei ole tema suhtes õiglane, on põhjendamatu. 11.5.

§ 131

lg 2 viimase lause kohaselt kuulab kohtutäitur võlgniku enne otsuse tegemist võimaluse korral ära. Ärakuulamise põhiline eesmärk on saada võlgnikult teavet tema majandusliku seisundi ja muude sissenõude pööramise otsuse tegemiseks vajalike asjaolude kohta. Maakohus tuvastas, et kohtutäitur on võlgniku ära kuulanud telefoni teel

1. juulil
2. Sealhulgas on avaldaja ise esitanud kohtule kaks salvestist vestlusest kohtutäituri abiga (
3. märtsil ja
4. märtsil 2020). Eeltoodu tõttu on vastuoluline avaldaja seisukoht, et teda ei ole täitemenetluses ära kuulatud.
5. Avaldaja esitas ringkonnakohtule 3 uut tõendit (töövõimetoetuse arestimise akt, kaebus kohtutäituri tegevuse peale, sissetuleku arestist vabastamise teade täitemenetluses nr XXX/XXXX/XXX). Tegemist on tõenditega, mis puudutavad teist käimasolevat täitemenetlust. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjakohatute tõenditega ja seetõttu jätab ringkonnakohus 6 avaldaja esitatud tõendid asja materjalide (TsMS § 238 lg 1 ja lg 4) ning loeb need avaldajale tagastatuks. juurde võtmata
6. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud avaldaja kanda (TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 10). Teistel menetlusosalistel hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson