Obsah (7)

§ 113§ 1§ 35§ 42§ 415§ 402§ 41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-19-1

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ei tohi ületada põhivõlgnevust. Maakohus määras, et tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamata täitmisele. Maakohus jättis menetluskulud 54% ulatuses kostja kanda ja 46% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 172 eurot 80 senti ja viivise menetluskuludelt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 172 eurot 80 senti. Maakohus kohustas kostjat vastama hagile 14 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale isiklikult kätte toimetatud

1. mail
2. Kostja ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta kohtu poolt määratud tähtajaks. 2 Maakohus leidis, et TsMS § 407 lg-s 5 märgitud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid ei esine. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Esialgne võlausaldaja BB Finance OÜ on sõlminud kostjaga
3. mail 2018 laenulepingu majandustegevuse raames ja asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Laenulepingus on märgitud, et tegemist on tarbijakrediidiga. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses.

Hageja nõuab kostjalt viivist vastavalt lepingujärgsele intressimäärale, milleks on 45,5% aastas ehk 0,124% päevas (kooskõlas laenulepingu põhitingimustega ja

§ 113lg 1 kolmanda lausega).

Kohtule on esitatud laenuleping ja selle üldtingimused. Kostja ja esialgse laenuandja vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste p-s 12.1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel on laenuandjal õigus arvestada ja nõuda ning laenuandjal on kohustus tasuda viivist, viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras. Laenulepingu kohaselt on aastane intressimäär 45,5%. Maakohtu hinnangul on viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena

§ 35lg 1 tähenduses.

Kostja ja esialgse võlausaldaja vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimustes on sätestatud, et viivise määraks on laenu intressimäär. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja esialgsele võlausaldajale internetikeskkonnas laenutaotluse, mille laenuandja kinnitas ning seejärel väljastas kostjale laenu. Selline hageja seisukoht kinnitab, et viivise kokkulepe ei ole eraldi läbi räägitud, kostja ei ole võimeline seda mõjutama ning puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud. Kohus oli seisukohal, et lepinguline viivis määraga 45,5% aastas on ebamõistlikult suur ja kostjat oluliselt kahjustatav ning seetõttu tühine

§ 42lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel.

Riigikohus on 10. mai 2016 lahendis nr 3-2-1-25-16 p-s 13 leidnud, et viivisemäära mõistlikkuse hindamisel on põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Riigikohus märkis, et eelduslikult on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär 45,5% aastas ehk 0,124% päevas ligikaudu 5,7 korda seadusjärgset viivisemäära (mis viivise arvestamise ajal on olnud 8% aastas) ning kohtu hinnangul kahjustab selline viivisemäär kostjast tarbijat ebamõistlikult.

§-st 41 tuleneb, et kui tüüptingimus on tühine, kohaldatakse sellise tingimuse alusel seda liiki lepingu kohta sätestatut. Eeltoodu alusel rahuldas maakohus hageja viivisenõude osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid põhivõlgnevuselt 546 eurot 48 senti perioodi

1. juuni 2018 kuni
2. mai 2020 (687 päeva) eest summas 467 eurot 76 senti. Kohtu arvutuste kohaselt, kasutades viivisekalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.ee), on viivis seadusjärgses määras nimetatud perioodi eest 82 eurot 24 senti. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 651 eurot 16 senti, millest põhivõlgnevus on 546 eurot 48 senti, intress 22 eurot 44 senti ja seisuga
3. mai 2020 sissenõutavaks muutunud viivis 82 eurot 24 senti. Kuna kohus leidis eelnevalt, et tühine on lepingu tingimus hageja nõutud viivise osas ja hagejal on õigus nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses, tuleb kostjalt TsMS § 367 alusel välja mõista alates
4. maist 2020 viivis

§ 113lg-s 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni. 3 Ts

MS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistas kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt hagi rahuldamata jätmise osas ja menetluskulude jaotuse ning suuruse osas. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses; jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud täies ulatuses. Hageja palub ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta kostja kanda. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus. Seaduse alusel on hageja õigustatud viivist nõudma

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär. Riigikohus on selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär). Seetõttu saab ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 45,5% aastas. Käesolevas tsiviilasjas on hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb siinkohal lähtuda

§ 415lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.

Puudub vaidlus, et antud juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa vähendamist. Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus tagaseljaotsust tehes ise

§ 113lg 8 kohaldada ega viivise suurust piirata. Maakohus on rikkunud kohtuotsuse tegemisel Ts

MS § 174 lg-t 1 ning TsMS § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud osaliselt kostja ja osaliselt hageja kanda. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel ületanud diskretsioonipiire. Maakohus ei ole hageja kõiki menetluses tehtud toiminguid hinnanud. Hageja on seisukohal, et hageja õigusabikulu 3 tunni ulatuses on põhjendatud ning vajalik.

1. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.
3. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu tagaseljaotsuse osaliselt hagi rahuldamata jätmise (viivise summa) osas ning menetluskulude jaotuse (sh menetluskulude suuruse) osas. Eeltoodust tulenevalt 4 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas.
4. Viivisenõude lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada selle õiguslik alus. Kui pooled on kokku leppinud seaduses sätestatust erinevalt, tuleb esmalt hinnata lepingus kokku lepitut. Kostja on laenuandjaga sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille järgi on intressimäär 45,5% aastas (laenulepingu p 4.3.). Laenulepingu üldtingimuste p 12.2.1 kohaselt arvestatakse viivist intressi määraga võrdses määras. 7.
5. Antud juhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga

§ 402lg 1 mõistes.

Tarbijalt ei või

§ 415

lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Samas aga asjaolu, et

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2016 lahendi p-s 13 toodud seisukoha kohaldamist (tsiviilasi nr 3-2-1-25-16). Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.“ 7.2. Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul kokkulepitud intressimäär

§ § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel muutub kokkulepitud viivisemääraks, siis tulenevalt Riigikohtu viidatud lahendist on laenulepingu järgne viivis

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 45,5% aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

§ 41

järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on laenulepingu p 4.

1. viivisemäära osas tühine ning maakohus on õigustatult rahuldanud hagi viivise väljamõistmiseks seadusjärgses määras. 7.
2. Alusetu on hageja väide, et kuna kokkulepe intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, siis ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus. Asjaolu, et kokkulepe viivisemäära kohta paikneb laenulepingu põhitingimustes, ei välista, et tegemist on tüüptingimusega

§ 35

lg 1 mõistes.

§ 35

lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, 5 kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Hageja ei ole ümber lükanud

§ 35

lg-s 2 sisalduvat eeldust ja tõendanud, et kokkulepe intressimäära (viivisemäära) kohta räägiti eraldi läbi.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus rikkus oluliselt tagaseljaotsuse tegemist reguleerivaid norme, kui piiras viivise suurust. Maakohus on õigesti, tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7, asja lahendamisel kontrollinud tüüptingimuste kehtivust ning tuvastanud tüüptingimuse tühisuse. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Antud juhul ongi maakohus rahuldanud tagaseljaotsusega hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses ja alusetu on hageja väide maakohtu poolt menetlusnormi rikkumise kohta.
2. Hageja on vaidlustanud ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse. Maakohus jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotus on põhjendatud ja mõistlik. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas.
3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Maakohus leidis, et põhjendatud on hageja menetluskulud summas 320 eurot (riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulu 1 h ulatuses). Vastavalt hagi rahuldamise ulatusele mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 172 eurot 80 senti. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu
4. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja õigusabikulude hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Asjas ei toimunud poolte vahel sisulist vaidlust ning õigusabikulud 1 h ulatuses on põhjendatud.
5. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (hageja) kanda. Kostjal puuduvad hüvitatavad menetluskulud. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja Viivi Tomson 6