lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o 40 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: V K; ik: xxx; elukoht: xxx. Kaitsja: Tanel Mällas, AB Luberg ja Päts, Pärnu mnt 20, Tallinn, Harju maakond Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras RESOLUTSIOON 1. 2. 3. Jätta V K kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 26.01.2021 otsusele nr 2316,21,000054 V K karistamises
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o 40 eurot rahuldamata. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 26.01.2021 otsus nr 2316,21,000054 V K karistamises
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o 40 eurot muutmata ja tühistamata. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv summas 40 (nelikümmend) eurot tuleb kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja, s.o 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast täies ulatuses tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 25.03.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o 40 eurot selles, et menetlusalune isik 04.01.2021 kell 21:35 Pärnu mnt-l (Valli tn ja Väike-Karja tänava vahel) Kesklinna linnaosas, Tallinnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit, esmase juhiloa omajana puudusid autol ees ja taga nähtuval kohal algaja juhi tunnusmärgid. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3 kohustust ning pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebus lühimenetluse otsusele väärteoasjas nr 2316,21,000054
lg 3 sätestatud kohustuse eiramist, millega menetlusalune isik pani toime
lg 1 ettenähtud väärteo.
lg 3 kohaselt peab autol, mida juhib esmase juhiloa omaja või sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud juht, olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk. Kuivõrd eelmärgitud kohustuse eiramine ei sisalda endas
-203, 205-207, 209, 211, 212, 214-219, 221-224 ja 226-241 sätestatud väärteokoosseisusid, on sellise nõude rikkumine karistatav
Nii väärteoprotokollis kui –otsuses on kohtuväline menetleja leidnud, et menetlusaluse isiku tegevus tuleb kvalifitseerida
Kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistaja Erik Lepiku ütlustest tulenevalt oli tunnistaja 04.01.2021 kell 21.35 graafikujärgses patrullis koos patrullpolitseinikuga M N ja kontrollisid liiklusjärelevalve käigus sõidukit Xxx registreerimismärgiga xxx. Sõidukit juhtis V K 4 isikukoodiga xxx, kelle juhiloa kehtivus algas 14.10.
lg 1 märgitud isikuks, kellele laieneb ka
Lisaks sellele ei ole vaidlust ka selles, et menetlusaluse isiku juhitud sõidukil puudusid ees ja taga algaja juhi tunnusmärgid. Seega arvestades eeltoodut leiab kohus, et on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik on eiranud
lg 3 sätestatud kohustust ning on sellega toime pannud
Arvestades seda, et menetlusalusele isikule oli juhtimisõigus väljastatud 14.10.2020, pidi menetlusalune isik esmase juhiloa saamiseks täitma ka kõik mootorsõiduki juhtimisõiguse andmise üldnõuded, s.h tegema liiklusteooria eksami, mis tähendab seda, et ta oli üheselt teadlik temale laienevast
Seega on tegu toime pandud teadlikult ja eesmärgiga teostada süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamine teadmises, et see ka saabub, s.o kavatsetult ning menetlusalune isik rikkus
Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 sätestatud kohustust ning pani sellega toime
Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Samuti on tuvastatud, et menetlusalune isik juhtis sõidukit isikuna, kellele oli väljastatud esmane juhiluba
lg 1 mõttes ning ta rikkus temale
Seega on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o 40 eurot.
lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi 5 kuni 20 trahviühikut, s.o kuni 80 eurot. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse määramisel/mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr ning sellises määras on kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule karistuse ka määranud. Seejuures ei ole tegemist väärteoga, milles sisalduva süü suurust saaks mõõta, s.t ei ole tegemist ei lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ega ka lubatud alkoholipiirmäära ületamisega, milliste mõõtetulemusest lähtudes saaks hinnata süü suurust. Seega saab asuda seisukohale, et tegemist on keskmise süüga. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses ei tuvastatud ning neid ei tuvastanud kaebemenetluses ka kohus. Seega ei ole tuvastatud asjaolusid, mis võiks mõjutada keskmises määras määratud karistust kergendamise või raskendamise suunas. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi ja tema käitumist liikluses üldises plaanis. Arvestades seda, et menetlusalust isikut ei ole karistusregistrisse kantud, siis saab karistuse määrata ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras, kuivõrd eripreventiivne eesmärk ei nõua karistuse kohaldamist keskmist määra ületavas määras, kinnistamaks varem karistatud süüdlases arusaama keelunormi kehtivusest. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning siia alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus menetlusalusele isikule on esmane juhiluba väljastatud vähem kui kolm kuud enne väärteo toimepanemist ja menetlusalune isik peaks olema üheselt teadlik ka liiklusnõuetest, s.h teda ennast puudutavatest liiklusnõuetest ja piirangutest. Teadlik liiklusnõude eiramine viitab aga sellele, et menetlusalune isik on juba mõne kuu möödudes juhtimisõiguse saamisest näidanud end juhina, kes ignoreerib oma kohustusi. Kohtu arvates näitab selline suhtumine liiklusnõuetesse menetlusaluse isiku üleolevat suhtumist õiguskorda. Kaebuse esitaja on õigustanud end sellega, et temale inkrimineeritava nõude rikkumine on vastuolus riigikohtu lahendiga, kuid ei oska seda lahendit ise nimetada ega ka saa aru sellest, et 6 juhul, kui oleks olemas selline lahend, siis oleks ka see põhiseadusega väidetavalt vastuolus olev normatiivakt muudetud ja vaidlusalune säte tühistatud. Ometigi oli
lg 3 sätestatud kohustus kehtiv nii sel ajal kui kaebuse esitaja alles liiklusteooriat õppis kui on kehtiv ka käesoleval ajal kehtiva liiklusseaduse redaktsiooni järgi. Selles tulenevalt leiab kohus, et seni, kuni liikluses peetakse kinni ja karistatakse isikuid, kes teadvalt ignoreerivad juhi kohustusi, tagatakse ka teiste liiklejate turvatunnet, millega tagatakse ka liikluskord. Eeltoodust tulenevalt ei näe kohus alust menetlusalusele isikule määratud karistuse kergendamiseks, veel vähem kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning kohtu arvates on määratud karistus proportsionaalne nii menetlusaluse isiku süü suuruse, eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide kui ka menetlusaluse isiku isikuga. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Seejuures ei ole kaebuse argumentides osundatud ühelegi kohtuvälises menetluses aset leidnud minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seetõttu ei ole kohtul ka ühtegi alust kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning kaebuses esitatud taotlus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks jääb tagajärjetuks. Puutuvalt kaebuses esitatud taotlusse, mida kohus peab hindama kui menetluslikku taotlust, siis on kaebuses leitud, et
lg 3 sisaldab endas diskrimineerimiskeelu rikkumist ja mistahes õiguste piirang peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kaebuses leitakse, et tegemist on inimeste märgistamisega ning see säte ei enneta ohtu ega hoia ära varakahju. Kaebuses leitakse, et viidatud sättes sisalduv riive ei ole proportsionaalne ning
lg 3 sätestatud piirang on intensiivne ning algaja juhi auto märgistamine diskrimineerib neid võrreldes teiste autojuhtidega. Seega on viidatud
lg 3 sätte põhiseaduse vastasusele ning on taotletud selle sätte põhiseadusevastaseks tunnistamist, viidates vastuolule PS § 12 lg 1 sätestatuga. Normi põhiseaduslikkuse kontrolli käigus peab kohus tuvastama viidatud normi asjassepuutuvuse ning kohtupraktika kohaselt on norm asjassepuutuv kui seda normi tuleb kohtuasja lahendamisel kohaldada ja millise normi põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral. Sellest tulenevalt peaks seda normi asja lahendamisel kindlasti kohaldama ja see norm on asja otsustamisel otsustava tähtsusega. Käesoleval juhul on tegemist normiga, milles on sätestatud algaja juhi kohustus. Seega normi põhiseaduspärasuse korral oleks algaja juhi poolt normi rikkumine karistatav, põhiseadusvastasuse korral aga mitte. Seega on norm otsustava tähtsusega isiku süüküsimuse ja karistamise otsustamisel. Normi põhiseadusvastasuse korral ei oleks isiku teos väärteo tunnuseid ja tegu ei oleks karistatav ning vaidlustatud otsus tuleks tühistada ja menetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Seega saab asuda seisukohale, et käsitatav norm on osaliselt asjassepuutuv, s.t norm ei puuduta kõiki juhtimisõiguse saanud mootorsõiduki juhte, vaid ainult algajaid mootorsõiduki juhte, kellele on väljastatud esmane juhtimisõigus, ehk esmase juhiloa omajaid. PS § 12 sätestab võrdsusõiguse ja diskrimineerimise keelu ning sama sätte lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on kõik seaduse ees võrdsed, s.t on kehtestatud üldine võrdsuspõhiõigus, millest tuleneb ka kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet seadusi luues ja neid kehtestades. See aga omakorda peaks tähendama seda, et seadused peavad kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid kohtlema ühtemoodi. Õiguskirjandusest tulenevalt tuleb ebavõrdse kohtlemise hindamiseks tuvastada võrreldavad grupid ning kui kahe võrreldava grupi ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne, on keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt, rikutud. Lisaks sellele tuleb hinnata, kas erinevaks kohtlemiseks on olemas ka mõistlik põhjus ning meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda vaid siis, kui selleks ei leidu mõjuvat põhjust. Käesoleval juhul asub kohus seisukohale, et võrreldavateks gruppideks võivad olla mootorsõiduki juhtimisõigusega isikud ja algajast juhist mootorsõiduki juhtimisõigusega 7 isikud, ehk isikud, kellele on väljastatud juhiluba ja isikud, kellele on väljastatud esmane juhiluba. Neist esimeses grupis märgitud juhtidele
lg 3 sätestatud kohustus ei laiene, teises grupis olevatele juhtidele aga laieneb. Samas aga laieneb see kohustus ka isikutele, kes ei kuulu ei esimesse ega teise gruppi, kuivõrd
lg 4 kohaselt peab ka autol, mida juhib piiratud juhtimisõigusega juht, olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk. Kohus leiab, et selle küsimuse lahendamiseks ei piisa ainult
lg 3 sätte analüüsist ja selle sätte sõnastusest tulenevast väidetavast ebavõrdsusest kaebuses, vaid seda sätet tuleb vaadata koosmõjus kõigi teiste liiklusseaduse sätetega, mis puudutavad algajat juhti, teda puudutavaid piiranguid ja ka juhtimisõiguse andmise kitsendusi. Liiklusseadusest tulenevalt kehtivad esmase juhiloa ja juhiloa väljaaandmise, vahetamise ja kehtetuks tunnistamise osas valdavalt ühesugused reeglid, v.a arvatud väikesed erinevused, kuid need erinevused ei puuduta kaebuses tõstatatud küsimust (
). Samamoodi kehtivad eelmärgitud gruppide osas ka mootorsõiduki juhtimisõiguse andmise üldnõuded (
) ja mootorsõidukijuhi ja juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli nõuded sisuliselt ühtemoodi (
Tervisenõuete osas on olukord erinev vaid seetõttu, et juhiloa taotleja peab tervisekontrolli läbima enne juhi koolituse algust, juhtimisõigusega isik aga teatud ajaperioodide järel sõltuvalt vanusest ja juhitava sõiduki kategooriast. Küll on seatud eraldi tingimused esmase juhiloa omanikule selleks, et talle väljastataks juhiluba. Seejuures peab esmase juhiloa saaja vastama kas
lg 4 või lg 5 tingimustele ning juhul, kui esmase juhiloa omajalt on juhtimisõigus karistusena ära võetud, tunnistatakse talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks. Seega selleks, et esmase juhiloa omanikul tekiks õigus saada juhiluba, peab ta omandama vajaliku vilumuse ja läbima lõppastme koolituse ning ta peab ka hoiduma liiklusnõuete rikkumisest vähemalt aasta jooksul enne juhiloa väljastamise tähtaja saabumist. Kehtiva karistuse olmasolul peab ta aga vastama nii eelmärgitud tingimustele kui ka sooritama edukalt liiklusteooriaeksami. Sellest saab järeldada, et selleks, et saada ülalmärgitud esimesse gruppi, peab teise gruppi kuuluv juht ennast igakülgselt tõestama, et näidata oma sobivust esimesse gruppi kuulumisel. Samas aga, kui temalt võetakse juhtimisõigus ära karistusena liiklussüüteo eest, peab ta alustama otsast ning juhtimisõist ei saa ta enne kui viimane karistus on kustunud. Seega selline säte näitab ka seda, et esmase juhiloa omaja peab lisaks teadmistele ja omandatud vilumustele olema ka vähemalt liikluses õiguskuulekas. Seejuures sätestab liiklusseadus esmase juhiloa omajale, võrreldes juhiloa omajatega olulised piirangud. Esmalt puudutab see juhiloa kehtivusaega. Nimelt väljastatakse
lg 2 kohaselt esmane juhiluba kehtivusega vaid kaks aastat, kuid teised, pärast esmase juhiloa kehtivustähtaja lõppu väljastatud juhiload sõltuvalt kategooriast kas viieks või kümneks aastaks (
Peale juhiloa kehtivusaja on esmase juhiloa omajale piiratud ka suurimat lubatud sõidukiirust.
lg 2 kohaselt ei tohi esmase juhiloa omaja sõita kiiremini kui 90 km/h ka siis kui Transpordiamet on
lg 2 sätetest tulenevalt suurendanud lubatud sõidukiirust 120 kilomeetrini tunnis. Peale eelmärgitu on esmase juhiloa omajale kehtestatud ka muud piirangud ja need tulenevad üheselt esmase juhiloa omaja vähesest vilumusest liikluses juhina. Näiteks võetakse alarmsõiduki koolitusele vastu küll ka esmase juhiloa omaja, kuid selline luba peab tal olema vähemalt kaks aastat (
lg 6), mis viitab sellele, et esmase juhiloa kehtivuse lõpptähtaja saabudes eeldatakse selliselt juhilt juba piisavat liiklusvilumust. Samamoodi on piiratud ka piiratud juhtimisõigusega isiku juhendamist, kus juhendajal peab olema B- või T-kategooria kehtiv juhiluba vähemalt kaks aastat (
Lisaks eemärgitule peab
lg 2 p 1 kohaselt õppesõidu ja õppepraktika juhendajal olema vastava kategooria juhiluba vähemalt viis aastat, millise aja 8 hulka arvestatakse ka esmase juhiloa omamise aeg, kuid juhendaja tunnistust esmase juhiloa omajale ei anta (lõige 5). Analoogselt on sätestatud esmase juhiloa omajale piirangud ka mootorsõidukijuhi õpetajana, kellel peab olema juhtimisõigus vähemalt kolm aastat (
lg 1 p 3) ja mootorsõidukijuhi õpetaja tunnistust ei anta esmase juhiloa omajale (lg 2). Samuti on kehtestatud esmase juhiloa omajale piirang mootorsõidukijuhi eksamineerimisel ja eksamineerijalt eeldatakse vähemalt viieaastast juhtimisõiguse olemasolu. Ülalmärgitud esmase juhiloa omajale seatud piirangud tulenevad üheselt sellest, et esmase juhiloa omajalt eeldatakse piisavat juhtimiskogemust ja vilumust liikluses juhina, mis annab eelduse selleks, et väiksema kogemusega juht eksib piisava kogemuse puudumise tõttu liiklusnõuete vastu pigem teadmatusest kui lohakusest ja esmase juhiloa omaja kujutab endast suuremat ohtu kui kogemustega juht, kellel on erinevates liiklussituatsioonides käitumiseks küllaldaseks loetav kogemus, mille eeldatavasti saavutab esmase juhiloa omaja kaheaastase juhiloa kehtivuse tähtaja jooksul. Seejuures tuleneb liiklusseadusest üheselt see, et esimesse võrreldavasse gruppi saab juht vaid juhul, kui ta on olnud kaks aastat teises võrreldavas grupis, s.t teises võrreldavas grupis olemine ja sisuliselt kaheaastase katseaja läbimine ühes sellega kaasnevate piirangute talumisega on eelduseks esimesse võrreldavasse gruppi pääsemiseks. Seetõttu leiab kohus, et esmase juhiloa omaja suhtes kehtestatud piirangud ja kitsendused ei loo soodamat olukorda n.n tavalise juhiloa omajale, ehk esimeses võrreldavas grupis olijale, kuivõrd esimesse võrreldavasse gruppi saamiseks peab ta eelnevalt olema teises grupis, s.t iga esimese grupi liige on alati eelnevalt teise grupi liige ning selline esmase juhiloa omaja kohtlemine on kantud liiklusohutuse tagamise eesmärgist. Kuigi kaebuses leitakse, et
lg 3 sätte kohaldamisega märgistatakse esmase juhiloa omanikku, käesoleval juhul menetlusalust isikut, leiab kohus, et sellel sättel on üheselt liiklusohutuse tagamise eesmärk. Kuivõrd liikluses on esmase juhiloa omanikule seatud teatud piirangud, mis ei laiene teistele juhtidele, annab
Kui Transpordiamet suurendab asulavälistel teedel lubatud suurimat sõidukiirust 120 kilomeetrini tunnis, siis esmase juhiloa omanik sellise kiirusega sõita ei tohi ja tema maksimaalseks lubatud sõidukiiruseks on vaatamata suurendatud sõidukiirusele endiselt 90 km/h. Kui esmase juhiloa omaja täidab nii
lg 3 kohustust ega riku
lg 2 keeldu, on teistele liiklejatele üheselt arusaadav mõne sõiduki liikumine kiirusega kuni 90 km/h teelõigul, kus lubatud suurim sõidukiirus on tõstetud 120 km/hni. Samamoodi tavaliikluses liigeldas ja
lg 3 kohustust täites saavad teised juhid hoida suuremat pikivahet ja hoiduda liikluse takistamisest, võimaldades sellega ka esmase juhiloa omajal käituda liikluses ohutumalt. See on võimalik vaid juhul, kui esmase juhiloa omaja täidab temale kehtestatud ja tema õigusi proportsionaalselt piiravaid liiklusnõudeid, seejuures ka
Seejuures tagab
lg 3 sätestatud kohustuse täitmine just eelkõige algaja juhi ohutuse, tehes algaja juhi teistele juhtidele nähtavaks. Seega ei piira
lg 3 sätestatud algaja juhi kohustus algaja juhi õigusi ega kohtle algajat juhti ebavõrdselt, rääkimata siis algaja juhi n.n sildistamisest või märgistamisest, veel vähem diskrimineerimisest. Kohus peab vajalikuks märkida sedagi, et väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalusele isikule väljastatud esmane juhiluba 14.10.2020, mis eeldab seda, et menetlusalune isik on läbinud sõidukijuhi koolituse ja edukalt sooritanud liiklusteooria- ja sõidueksami. Seega esmase juhiloa väljastamist taotledes oli ta teadlik kõigist esmase juhiloa omajale kehtestatud piirangutest ja kohustustest, s.h kohustusest paigaldada sõidukile algaja juhi tunnusmärk. Selline teadmine ei takistanud menetlusalust isikut esmast juhiluba vastu võtmast ja sõidukit algaja juhina juhtimast. Küsimus teatud sätte põhiseadusvastasusest tõusetus menetlusalusel isikul alles pärast seda, kui teda oli liiklusalase väärteo toimepanemiselt kinni peetud, s.t senini ei olnud see säte menetlusaluse isiku jaoks ei diskrimineeriv ega põhiseadusevastane. 9 Kokkuvõtvalt peab kohus vajalikuks märkida, et esmase juhiloa omajat ei kohelda liiklusseaduses võrdselt teiste juhtidega, kuid kohtu arvates on need piirangud, s.h
lg 3 sätestatud kohustus eesmärgipärased ja vajalikud ning kantud eelkõide eesmärgist tagada liiklusohutus, eelkõige esmase juhiloa omaniku enese ohutus liikluses. Kohtu arvates ei ole võimalik kohaldada ka mingeid alternatiive, kuivõrd
lg 3 sätte puhul on tegemist visuaalse ja üheselt äratuntava ning aastate jooksul omaksvõetud tunnusmärgi eristamisega liikluses. Seejuures on kogu liiklus rajatud ainult visuaalsele äratundmisele, v.a vaegnägijate jaoks kohandatud liikluskorraldusvahendid, s.t liiklust korraldataksegi ainult visuaalse pildi kaudu, s.o liikluskorraldusvahendite, teemärgiste, infotehnoloogiliste vahendite ja fooride kaudu, mis vastavad standarditele ja on arusaadavad rahvusvaheliselt. Seetõttu leiab kohus, et
lg 3 sätestatud kohustus on põhiseadusega kooskõlas ning see säte ei diskrimineeri ei menetlusalust isikut ega ka teisi esmase juhiloa omajaid. Sellest tulenevalt jätab kohus kaebuses esitatud taotluse
Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.