TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-20-2415 Otsuse kuupäev 7. mai 2021 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X. kaebus Tartu Vangla 24. septembri 2020. a k

) § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

§ 69

lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik kohaldada julgeolekuabinõusid ning valida sobiv

§ 69lg-s 2 sätestatud meede.

Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine ning meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning tegemist on oma olemuselt prognoosotsusega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK)

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11 ja
3. mai
4. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑88‑14, p 11).
5. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks ning meetmete kohaldamine on lubatud üksnes ohuolukorras. 4 3-20-2415 Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (RKHK
6. mai
7. a otsus nr 3-3-1-10-17, p 17). Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei pea seega olema tuvastatud distsiplinaarmenetluses, samuti ei ole meetmete kohaldamise eelduseks isiku distsiplinaarkorras karistamine. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (RKHK
8. mai
9. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 17;
10. novembri
11. a otsus nr 3-3-163-09, p 16).
12. Korrakaitseseaduses (KorS), mida vastavalt KorS § 1 lg-le 9 ei kohaldata vangistuse täideviimisele, on oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (KorS § 5 lg 2). Ohust eristatakse ohukahtlust, mis on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud (KorS 5 lg 6). Ringkonnakohus on selgitanud, et kuigi KorS regulatsioon ei ole vahetult üle kantav, on põhimõte, et ohuolukorrast tuleb eristada olukorda, kus ei saa välistada kinnipeetava poolt rikkumise toimepanemist, kooskõlas

§ 69

lg 1 eesmärgi ning täiendavate julgeolekuabinõude olemusega, mistõttu saab sellest juhinduda

§ 69lg 1 ja lg 3 rakendamisel (Tartu Ringkonnakohtu 19.

augusti

1. a otsus asjas nr 3-18-2130, p 18,
2. augusti
3. a määrus asjas nr 3-20-1314, p 17,
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-19-656, p 24).

§ 69

lg 1 alusel ei ole vanglal õigust üksnes ohu ennetamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Ohu tuvastamisel peab silmas pidama ohu gradatsiooni ning olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud ei saa võrdsustada ohuolukorraga (Tartu Ringkonnakohtu

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-19-656, p 24).
3. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel pidi vastustaja seega hindama, kas kaebajaga seonduvad asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi

§ 69lg 1 mõttes.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus sõltub konkreetsest situatsioonist, kinnipeetava käitumisest ning teistest asjaoludest, mis võivad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust mõjutada. Kuna vastustaja tugines käskkirjas vangla sisekorraeeskirja süstemaatilise rikkumise alusele, pidi vastustaja veenduma, et lähitulevikus on piisavalt tõenäoline sarnase käitumise jätkumine ning sellest tuleneva vangla üldise julgeoleku kahjustamine. Vangla sisekorraeeskirjade nõuete pidev rikkumine ei anna automaatselt alust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, kui sellega ei kaasne ohtu vangla julgeolekule laiemalt.

1. Vaidlustatud käskkirjast (tl-d 7-8) on raskesti mõistetav, milliste sisekorraeeskirja reguleerivate normide rikkumist kaebajale üldse
2. ja
3. septembri
4. a intsidentidega seoses ette heidetakse. Esimene
5. septembri
6. a intsident puudutas kaebaja vastumeelsust tõsta voodiriided nari alumiselt magamisasemelt ülemisele ning ebaviisakat käitumist, teine samal päeval aset leidnud intsident puudutas kaebaja vanglateenistujaid segavat ebaviisakat käitumist, korralduste kohesest täitmisest keeldumist.
7. septembril 2020 tuvastati, et kaebaja viibib talle mitte ette nähtud kambris. Käskkirjas on välja toodud vanglaametnike ettekannetes kajastatud kaebaja käitumise kirjeldused, kuid sellest ei selgu, millist sisekorraeeskirja reguleerivat õigusnormi kaebaja seeläbi eiras. Tegemist on haldusakti põhjendamispuudusega, mis raskendab vastustaja positsiooni mõistmist. Arvestades vaidlustatud käskkirjas esitatud 5 3-20-2415 intsidentide kirjeldusi tuleb nende puhul kõne alla eelkõige ebaviisakas käitumine vanglaametnikega ning võõras kambris loata viibimine ehk vangla kodukorra punktide 1.6.
8. ja 1.7.
9. rikkumine. Käskkirjas kajastatud
10. septembri
11. a toimunud intsidentide kirjeldus viitab ka sellele, et kaebaja vaidles vastu vanglaametnikele seoses magamiskohaga ja riiete paigutamisega, samuti kambrisse naasmise korraldusele. Samas ei ole käskkirjas kaebajale allumiskohustuse rikkumist otseselt ette heidetud. Seega ei saanud vanglaametnikega vaidlemine, sh magamiskohta puudutavas osas, olla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks. Üksnes vanglaametnikule oma seisukoha väljendamine ei anna alust käsitada käitumist allumatusena.
12. Kohtu hinnangul ei anna iseseisvalt täiendatavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks alust
13. septembril 2020 magamiskohaga seotud intsident. Käskkirja kohaselt vaidles kaebaja vastu korraldusele tõsta riided alumiselt voodikohalt ülemisele ning põhjendas seda asjaoluga, et arst määras talle alumise voodikoha. Kaebaja täitis pärast vaidlemist siiski korralduse. Vangla esitatud
14. oktoobri
15. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjadest nähtub, et arst oli
16. septembril 2020 tuvastanud alumise voodikoha kasutamise vajaduse ja teinud registrisse vastavasisulise sissekande, kuid vanglaametnikud ei olnud sellest teadlikud ja intsidendi ajal lähtusid vanglaametnikud teabest, et kaebajale oli määratud ülemine magamiskoht. Meditsiiniosakonna ja vanglaametnike vahel teabe vahetamine on sisemise töökorralduse küsimus. Kaebajale ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis seetõttu põhjendatud ette heita seda, et ta tõi välja asjakohase teabe magamiskoha kasutamise asjaoludes.
17. Tartu Vangla kodukorra punkt 1.6.
18. kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavatega ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Kaebaja
19. septembril 2020 kahe intsidendi ajal vanglaametniku suhtes sõnades väljendatud hinnangud ja keelekasutus (vanglaametnik on loll ja pederast) on kinnipidamisasutuses vanglaametnikku alavääristavad ja halvustavad ning käsitatavad ebaviisakusena vangla kodukorra p 1.6.
20. mõttes. Vangla on põhjendatult nendega käskkirja andmisel arvestanud. Vangla tuvastas
21. septembril 2020, et kaebaja viibis talle mitteettenähtud kambris, mis viitas vangla kodukorra punkti 1.7.
22. (kinnipeetaval on keelatud viibida talle mitte ettenähtud kambris, välja arvatud vanglaametniku loal) rikkumisele. Ka nimetatud käitumise arvestamine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel on kohtu hinnangul põhjendatud. Kaebaja haldus- ja kohtumenetluses esitatud üldsõnalised väited ei anna alust järelduseks, et tema käitumine vastas eeltoodud osas sisekorraeeskirjadele.
23. Vanglal on õigus ohu hindamisel arvestada isiku varasemat käitumist, sh tugineda samalaadsele vangla kodukorda eiravale käitumisele.

§ 69

lg 1 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei eelda, et meetmete kohaldamisele peab tingimata eelnema distsiplinaarmenetluses isiku karistamine. Distsiplinaarsüüteo toimepanemisel on vanglal lubatud asjaolusid arvestades piirduda ka üksnes vestlusega ning rikkumisele tähelepanu juhtimisega ja jätta karistus vajadusel määramata. Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise eelduseks distsiplinaarkaristuste olemasolu ning nende puudumine ei välista süstemaatilise distsipliinirikkumise ilmnemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Siiski peab isiku käitumisest tulenev oht vangla kodukorra jätkuvale rikkumisele olema tõenäoline.

1. Vangla rõhub vaidlustatud käskkirjas eelkõige sellele, et
2. septembri ja
3. septembri
4. a sisekorraeeskirja rikkumised annavad koosmõjus varasemate
5. a rikkumistega aluse käsitleda kaebajat süstemaatilise distsipliinirikkujana, kelle suhtes tuleb vangla üldise 6 3-20-2415 julgeoleku tagamise ning tema suhtes tugevdatud järelevalve kasutamiseks rakendada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kuigi vangla ei ole vaidlustatud käskkirjas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust kinnitavaid
6. aastal toimunud kõiki rikkumisi kirjeldanud, tuues välja üksnes
7. septembril ja
8. septembril 2020 toimunud kolme intsidendi asjaolud, ei ole kohtul põhjust kahelda, et vastustaja kõigi vaideotsuses kajastatud intsidentidega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel siiski arvestas. Kohus peab siiski vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu sellele, et kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena tuginetakse süstemaatilisele sisekorraeeskirja nõuete rikkumise alusele, siis tuleb haldusakti põhjendamisnõuetest lähtuvalt (HMS § 56) neid ka haldusaktis detailsemalt avada, et haldusakti adressaat mõistaks, millistele intsidentidele vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse tuvastamisel tugineb.
9. Kohus nõustub, et vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses kajastatud kaebaja
10. aastal toime pandud mitmed sisekorraeeskirjade rikkumised viitavad sellele, et kaebajal on olnud järjepidevalt probleeme sisekorra järgimisega. Kohus möönab, et vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses viidatud rikkumised (tl-d 12-13) on olnud üldjuhul kerged rikkumised (peamiselt magamiskoha omal algatusel vahetamine). Vaidlustatud käskkirjas viidatud ning vaideotsuses detailsemalt väljatoodud intsidentidest nähtub siiski, et kaebaja rikkus
11. aastal sisekorraeeskirju üsna sageli ning septembris 2020 sisekorraeeskirju eirav käitumine sagenes. Samuti on kaebajat karistatud
12. aasta juulikuus toime pandud rikkumise eest distsiplinaarkorras (Tartu Vangla
13. augusti
14. käskkiri nr 6-2/474 – tl-d 27-28). Kohus soostub vastustaja hinnanguga, et käskkirjas kirjeldatud asjaolud koosmõjus andsid vastustajale aluse kahelda kaebaja võimes lähitulevikus sisekorda järgida. Kohtule on usutav, et kaebaja korduv vangla sisekorda eirav käitumine võib tekitada vanglas pingeid ja vangla järeldusi ei saa pidada meelevaldseteks. Pidevad korrarikkumised, mis ei pruugi küll päädida vajadusega rakendada kaebaja suhtes distsiplinaarkaristust, vaid võivad piirduda üksnes selgitava vestlusega ja korrarikkumistele tähelepanu pööramisega, raskendab vanglas distsipliini tagamist ning ohustab pikas perspektiivis vangla üldist julgeolekut. Vaidlustatud käskkirjas kajastatud rikkumiste arvu ja sagedust arvestades võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset uus korrarikkumine. Sellises olukorras oli põhjendatud allutada kaebaja ajutiselt tugevamale järelevalvele ning piirata tema liikumis- ja suhtlemisvabadust.
15. Kohus on seisukohal, et täiendavate julgeolekuabinõude rakendamisega ei piiratud kaebaja õigusi ülemääraselt ning meetmed on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja proportsionaalsed. Kohtule esitatud dokumendid ei kinnita, et meetmeid kohaldati karistuslikul eesmärgil. Asjaolu, et kaebajat karistati
16. septembri
17. a intsidentide osas hiljem ebaviisaka käitumise eest
18. oktoobril 2020 ka kahe distsiplinaarkaristusega (tl-d 37-43) ei muuda nende intsidentide ning varasema käitumise arvestamist vaidlustatud käskkirja andmisel põhjendamatuks. Nagu eelnevalt rõhutatud sai, siis täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine on kantud eesmärgist ennetada edasisi õigusrikkumisi ja isikust lähtuvat ohtu vangla julgeolekule. Vangla on vaidlustatud käskkirjas arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetava järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (

§ 66

lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendanud kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik. Kohus nõustub, et vanglal oli tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstavate õigushüvede kahjustamises. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli vältida edaspidiseid õigusrikkumisi ning reageerida kaebajast tulenevale ohule vangla julgeolekule. Need eesmärgid on asjakohased. Tartu Vangla on vaidlustatud käskkirjas esitanud oma kaalutlused täiendavate 7 3-20-2415 julgeolekuabinõude kohaldamiseks ning käskkirjas on iga rakendatud meetme kohta esitatud põhjendus, mida soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik. Kohtu hinnangul ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. Seega ei ole Tartu Vangla 24. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/345 ning sellega seonduva vaideotsuse tühistamiseks alust. 21. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X. kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 8