Obsah (14)

§ 310§ 7§ 338§ 339§ 286§ 123§ 124§ 63§ 15§ 318§ 64§ 329§ 185§ 337

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuistungi aeg ja koht 15. veebruar 2021, Tallinn Otsuse tegemise aeg ja koht 25.veebruar 2021, Tallinn, Kriminaalasja number 1-20-2559

§ 310

lg 2 alusel jäeti kannatanu YY esitatud tsiviilhagi varalise kahju hüvitamiseks XX suhtes läbi vaatamata. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel rahuldati YY tsiviilhagi kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes ja V. Vaherilt mõisteti välja 11 000 eurot. Veiko ja XX-le esitati süüdistus ning nad anti kohtu alla KarS § 201 lg 2 p 4 järgi selles, et Veiko Vaher, saades enda kätte

1. veebruaril 2017 oma isa WW Swedbank AS pangakaardi ja
2. märtsil 2017 tema SEB AS pangakaardi, ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes, omades mõlemad juurdepääsu WW pangakontodel olevatele rahalistele vahenditele, kasutasid WW SEB panga ja Swedpanga pangakaarte ning võtsid tema loata ja teadmiseta ajavahemikul
3. märts 2017 –
4. november 2017 pangaautomaatide kaudu 61-l korral sularahana välja kogu WW pangakontodel nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (SEB) ja YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY (Swedbank) oleva raha summas 15 405 eurot, millest pöörasid 12 500 eurot ilma WW nõusolekuta enda kasuks, kasutades enda huvides. Seega 2 panid nad tahtlikult toime valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise grupis. Maakohus leidis, et XX süü ei ole tõendatud. Kohus märkis, et XX-le esitati äravahetamiseni sarnane süüdistus Veiko Vaheriga. Süüdistusest ega prokuröri kõnest ei selgu, milles seisneb ühine ja kooskõlastatud tegevus (RKKKo 3-1-1-18-08, p 14). KarS § 21 lg 2 näeb kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast (RKKKo 3-1-1-23-01, p-d 6-7). See tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi (vt nt RKKKo 3-1-1-23-10, p 11.2). Süüdistatava XX õigeksmõistmist põhjendas maakohus järgmiselt. XX on süüdistatavana ülekuulamisel kinnitanud, et võttis WW pangakontolt 2420 eurot, mis nähtub ka automaadi tehtud fotodelt. Prokurör ei ole selgitanud, kas XX roll kuriteo toimepanemisel oli sularaha üleandmine kaassüüdistatavale või sularaha hoidmine enda valduses. Selliseid faktilisi asjaolusid ei ole kohtule esitatud ega tõendatud. Süüdistatava XX, tunnistaja EE ja Veiko Vaheri ütlustest nähtub, et XX hoolitses igapäeva olmetoimingute, sh söögi ostmise ja tegemise eest, mistõttu on usutavam süüdistatava versioon toimunust, mille kohaselt on XX võtnud pangakontolt raha välja, andnud sellest osa WW-le ja on tasunud kulude, s.o toidu ja ravimite eest. Tunnistajatena ülekuulatud R, H ja LL ütlustest ei nähtu asjaolusid, mis kirjeldaksid XX poolt raha omastamist või vähemalt kuriteole kaasaitamist. Arusaamatu on prokuröri seos isiku hooldamise ja raha kasutamise vahel, sest prokurör ei ole esitanud andmeid, et WW tervise edendamiseks vajalikke rahasummasid poleks eesmärgipäraselt kasutatud. Süüdistuse esemeks on siiski võõra vallasasja (sularaha) enda kasuks pööramine, mistõttu pole kohane hinnata, kas WW oli õigesti ja korrapäraselt hooldatud. Raha väljavõtmine iseenesest ei ole aluseks süü tõendamisel, kui on tõendatud, et WW raha võidi pangakontolt välja võtta. Vastutuse aluseks on sularaha enda kasuks pööramine. Selline, ainult formaalsete kriteeriumite alusel süüksarvatav käitumine viiks karistusõiguslikult lubamatu objektiivse vastutuseni (RKKKo 3-1-1-4-04). Süüdistatav XX andis ütlusi, et on alati välja võetud raha andnud tagasi WW-le, mida kinnitavad tunnistaja EE ütlused. Prokuröri esitatud tõendid ei kummuta kahtlust, et XX ei ole võtnud raha endale. Põhimõttel in dubio pro reo tuleb kõrvaldamata kahtlused lugeda süüdistatava kasuks (

§ 7lg 3).

Kohus ei nõustunud prokuröriga, et EE ütluseid ei saa pidada usaldusväärseks, sest tunnistaja räägib süüdistatavate kasuks. Õige ei prokuröri seisukoht, et eelistada tuleb kannatanu kasuks rääkivate tunnistajate H ja LL ütluseid, sest samale argumendile toetudes, s.o lähedasele seosele kannatanuga, ei saaks neid ütluseid pidada tõesemateks. XX ebaseadusliku tegevuse kohta ei anna kannatanu tunnistajad midagi tõeväärtuslikku juurde, teised tõendid puuduvad. Prokuröri väited, et süüdistatavatel ei ole

1. a olnud sissetulekut ja nende suhtes on alustatud täitemenetlused, ei luba järeldada, et süüdistatavad on teise isiku vara omastanud. Infosüsteemi e-täitur väljavõtetest nähtub, et süüdistatavate suhtes on alustatud täitemenetlusi alates
2. a kuni
3. a, millest järeldub, et süüdistatavad on võlgu. Süüdistatavatel ei olnud sissetulekut ka enne
4. a ja ankeetandmete järgi tänaselgi päeval. See ei tähenda, et neil ei saa olla muid elatusvahendeid ja nad pidid tingimata raha omastama. Prokuröri seisukohtade järgimine viiks lubamatu süü omistamiseni isikutele, kes on kroonilised võlgnikud või mingil põhjusel oma elus majanduslikult ebaõnnestunud. Teine olukord oleks siis, kui süüdistatavad oleksid enda võlgnevusi vähendanud, mis olnuks seostatav WW pangakontolt välja võetud rahaga, mida ei ole kohtule esitatud. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: 3 Pärnu Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid prokurör Rainer Amur ja süüdistatava Veiko Vaheri kaitsja advokaat Andres Tamm. Prokurör taotleb otsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu

§ 338

pde 1-4 alusel ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 2 alusel Veiko Vaheri süüdimõistmises Kar

S § 201 lg 1 alusel ja mõistetud karistuse osas ning XX õigeksmõistmises. Uue otsusega taotleb prokurör mõista nii Veiko Vaher kui XX mõlemad süüdi KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ja samuti palub prokurör mõista mõlemale ühesugune karistus: 3 aastat vangistust, mis jääks KarS § 73 lg-te 1,3 alusel tingimisi, katseajaga 5 aastat. Oma taotlusi põhjendab prokurör järgmiselt. Kohtulik uurimine maakohtus oli ühekülgne ja puudulik. Kohus ei hinnanud tõendeid kogumis ja keeldus alusetult oluliste tõendite vastuvõtmisest ja uurimisest. Viimasega rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. See viis XX õigeksmõistmiseni, materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni, s.t Veiko Vaheri kuriteokvalifikatsiooni muutmiseni. Veiko Vaherile mõistetud karistus ei vasta tema kuriteo raskusele ega isikule. Süüdistusakti tõendite loetelus, p-s 7 oli ära märgitud YY kuriteokaebuse lisaks olnud CDplaat, milles on järgmised digitaalsed tõendid: • • helifailid Y ja WW telefonikõnedega, mis tõendavad, et Veiko Vaher tahab KKK maja endale saada, WW ei ole sellega nõus, samuti WW tegelikku tahet Veiko Vaheri, enda pangakontol oleva raha käsutamise suhtes, ühtlasi tema kahtlusi, et Veiko Vaher on kontod rahast tühjaks teinud, et dokumendid ja pangakaardid on Veiko Vaheri valduses, kõnede tegemise aega. Ühtlasi nähtub neist, et WW mõistus oli sel ajal korras, Veiko Vaher ei hoolitsenud isa eest piisavalt, viimane vältis Veiko Vaheriga suhtlemist. helifailid Veiko ja YY ning Veiko ja RR telefonikõnedega. Need tõendavad, et Y ja RR küsisid Veiko Vaherilt tagasi WW ID-kaarti ja pangakaarte, kuid too keeldus, mis kinnitab kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust; samuti Veiko Vaher kinnitab 27. septembril 2017, et W raha on kõik alles, mis on vastuolus teiste tõenditega ja seab kahtluse alla Veiko Vaheri ütluste usaldusväärsuse; et Veiko Vaheri kuriteo motiiviks on tema õigus saada endale osa WW pärandusest kuna ta on maja ehitusse raha pannud; et Veiko Vaher on väga ähvardav ja manipulatiivne; kõnede tegemise aega, mida saab hinnata ajaskaalal kooskõlas teiste tõenditega. Kuna süüdistuse sisuks oli 8. novembril 2017 surnud WW raha omastamine, siis tõendavad helifailid tema tahet enda raha osas, mida süüdistuse kohaselt omastasid Veiko Vaher ja XX. Seetõttu on tegemist olulise asjaoluga

§ 286- 1 lg 1 mõttes.

Maakohus jättis need tõendid vastu võtmata, kuna need polnud asitõendina protokollitud, vaid esitati kohtule CD-plaadil taotlusega kohtuistungil kõned ette mängida. CD-plaat esitati kuriteokaebusega koos, s.t ei saadud menetlustoimingu käigus. Maakohus viitas tõendite vastu võtmata jätmisel Riigikohtu

1. mai 2009 lahendi nr 3-1-1-21-09 punktile 9.
2. Prokurör märgib, et Riigikohtu seisukohast järeldub, et salvestised saavad sõltuvalt sisust olla kas asitõendid või dokumendid. Prokurör leiab, et kõnealune CD-plaat on dokument nii

§ 123

lg 1 kui nimetatud Riigikohtu lahendi mõttes, kuna sellel puuduvad

§ 124lg 1 loetletud tunnused.

Kannatanu andis menetlejale üle digitaalse dokumendi – helisalvestise. Lähtuvalt iseloomust, ei ole tegemist asendamatu objektiga, vaid see on koopia kannatanu originaalist. Menetlejale ei ole üle antud originaali, mistõttu ei ole tegemist asitõendiga. Tegemist on

§ 63lg 1 mõttes dokumendiga audiosalvestise vormis.

Samuti tuleb arvestada Riigikohtu lahendi kontekstiga. Viidatud lahendis keskenduti videosalvestisele. Kohtule esitati salvestise asemel kaadrid salvestisest, mida menetleja 4 salvestist nägemata vormistas fototabelina, mis iseseisvaks tõendiks olla ei saagi. Arutatavas kriminaalasjas on olukord teine – kannatanu esitas menetlejale dokumendi koopia audiosalvestise vormis, mida prokurör soovis esitada maakohtus vahetuks uurimiseks selle ettemängimise teel nagu

§ 15lg 1 ette näeb.

Seega ei ole olukord võrreldav Riigikohtu lahendis esinenud olukorraga. Viidatud Riigikohtu lahendi p 9.1 seisukohad ei ole enam aktuaalsed, sest vahepeal on kohtupraktika läinud seda teed, et arvestab iseseisva tõendina ka salvestisi (vt nt Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri 2017 kohtuotsuse nr 1-14-10988 punkt 16.4). Kui tegemist ei ole dokumentidega, siis on nad ikkagi lubatavad tõendid, sest on arvestatavad iseseisvate tõenditena. Prokurör taotleb ringkonnakohtu istungil nende avaldamist. Lisaks ei hinnanud kohus kannatanu, tunnistajate ja süüdistatavate ütlustes esinevaid vastuolusid, vaid luges sisuliselt kõik ütlused usaldusväärseteks. Prokuratuuri hinnangul tuleb erinevaid tõendeid ja ütlusi omavahel kõrvutada, selle kaudu vastuolud tuvastada ning otsustada, kelle ütlusi saab üldse tõendina arvestada ja kui, siis mis ulatuses. Seda kohus ei teinud. Süüdistatavate ja tunnistajate EE ja QQ ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna on vastuolus mitte ainult kannatanu YY ja tunnistajate RR, HH ja LL ütlustega, vaid ka muude kogutud tõenditega (meditsiinidokumentidega, kõnesalvestustelt kuulduga). Vastuolud on järgmised: - kannatanu YY, tunnistajate RR, HH ja LL ütlustest tuleneb, et WW kirus kogu aeg Veikot, tahtis temast lahti saada (ütles: „aidake pätt välja ajada“, „W peab maja üleval pidama, keegi teda ei aita“ jms), rääkis et tervis on halb, kodus ei anta süüa. Tunnistajad rääkisid ka, et W oli väliselt nii viletsaks ja nõrgaks jäänud, kaalust palju alla võtnud. Süüdistatavad ning nendepoolsed tunnistajad EE ja QQ räägivad aga vastupidist juttu. Nad ütlevad, et W eest hoolitseti hästi, talle tehti kogu aeg süüa (W sõi sama toitu, mis nemad), pidevalt abistati ja W ei öelnud midagi halvasti Veiko kohta. - pangakonto analüüs W harjumuste kohta näitab, et enne haiglasse sattumist käis ta ise poes ja maksis kaardiga, võttis sularaha välja, sõitis autoga. Peale haiglast kojusaamist
2. veebruaril 2017 ta enam mitte midagi sellist ei teinud. Süüdistatavad väidavad, et W, olenemata dementsuse diagnoosist, hoidis kogu aeg pangakaarte enda käes ja miski ei takistanud tal ise kaarte kasutada. Samuti rääkis süüdistatav, et isa käis alguses poes edasi, kuid pangakonto seda ei tõenda. W kulutused on kogu aeg olnud tagasihoidlikud ning miks oleks pidanud tema käitumine muutuma haigeks jäädes. Ta pole kunagi vajanud sularaha, vastupidi, ta käitumine rahaga näitab pigem kokkuhoidlikku eluviisi. Panka on ta usaldanud, sest on seal hoidnud sääste aastaid, erinevalt paljudest vanadest inimestest, kes koguvad sukasäärde. Tõendid näitavad, et peale
3. veebruari 2017 ei ole W tegelikkuses kordagi ise kaarti kasutanud. Põhjus tuleb välja WW
4. mai 2017 ja
5. augusti 2017 telefonikõnedest YY-ga, kus WW ütleb, et kõik dokumendid ja paberid on Veiko Vaheri käes ning ta soovib minna panka kontrollima, kas arvel on raha veel alles või mitte. Seega on süüdistatavate ütlused selles osas vastuolulised. - tunnistaja GG on kõige usaldusväärsem tunnistaja, kuna ei ole W-ga suguluses ega seotud tema rahaliste huvidega, vaid tema sõber. Ka tema rääkis, et W ei pidanud Veikost lugu ning soovis, et Veiko välja koliks, et Veiko elab tema kulul, teda ei toeta, mis kinnitab kannatanu ja tunnistajate sõnu, kuid on vastuolus süüdistatavate ja nende tunnistajate ütlustega. - pärimistunnistus, millega WW pärandas kogu vara just Y, mitte Veiko Vaherile. Järelikult, kui W oleks juba aastaid temaga koos elanud, Veikot sallinud ja usaldanud, oleks ta testamendiga midagi ka Veikole pärandanud. WW meditsiinidokumentidest alates
6. septembrist 2017 on kirjeldatud muu hulgas tema lamatishaavandeid, erinevates kehapiirkondades olnud nekroose ja laiemalt tema 5 tervislikku olukorda, suutlikkust. Nendest andmetest saab prokuröri hinnangul üheselt järeldada, et WW ei hoitud kodus hästi, tema eest ei hoolitsetud. Tugev lamatishaavand, nekroosid ei teki üleöö. Süüdistatavad ja nende tunnistaja EE väidavad, et W eest hoolitseti kogu aeg hästi. Süüdistatavad leidsid, et W-l ei olnud lamatisi, vaid olid sinikad kukkumisest. Seega on süüdistatavate ja tunnistaja EE ütlused vastuolus tegeliku WW olukorraga. Süüdistatav Veiko Vaher on ka varem valetanud – nimelt andis ta kohtus ütlusi, et töötas nn „mustalt“. Kui ta aga tsiviilasjas taotles kohtult õigusabi, siis kirjutas taotluses, et tal ei ole mingit töökohta ega sissetulekut. Seega on ta kohtule taotlust esitades esitanud valeväiteid s.t varjanud oma sissetulekuid, mis iseloomustab tema käitumismustrit. Süüdistatavate kaitsetaktika on, et ID-kaart ja pangakaardid olid kogu aeg W käes (ümber lükatud W enda poolt telefonikõnes YY-le) ning W käsul ja loal hakkasid nad koos XX-ga talle tooma pangaautomaatidest sularaha, mille andsid kogu aeg W kätte tagasi, nemad WW raha enda valdusesse üldse ei saanud, v.a väikesed summad, mida W ise andis. See pole eluliselt usutav, sest olles koos elatud aastaid, mille jooksul on W kogu aeg ise hakkama saanud ega pole palunud varem süüdistatavatel oma kaarti kasutada, siis järsku peale seda kui on saanud juurdepääsu W rahalistele vahenditele, on mõlemad süüdistatavad valmis W käsutäitjateks hakkama ning peaaegu igapäevaselt tema jaoks sularaha pangast välja võtma. Süüdistatavate versioon ei ole tõene ka järgmistel asjaoludel: Kannatanu YY ning tunnistajad RR, HH, LL andsid kõik ütlusi, et W kurtis neile, et kõik pangakaardid ja ID-kaart on Veiko käes ning ta kardab, et Veiko on tema selja taga konto tühjaks teinud. Sama on W avaldanud telefonikõnedes YY-ga. Seega ei olnud WW lubanud Veiko ja XX-l oma pangakaarti kasutada ega sularaha välja võtta. Dementsuse seisukohast juhib prokuratuur tähelepanu sellele, et W mälu pidi olema selle fakti kohta õige, sest W mäletas, et tal on kontol raha (on selgunud, et see oli tõde) ning konto oligi tühjaks tehtud (nähtub pangakonto väljavõtetest). Asjatundja EP ka selgitas kohtuistungil, et dementsus ei tähenda, et dementne inimene alati asju välja mõtleb ning tuttavas keskkonnas on dementse inimese mälu parem kui võõras keskkonnas (sellel perioodil elas W kodus, kus ta oli elanud aastakümneid s.t oli tuttavas keskkonnas). WW sattus tagasi haiglasse
7. septembril 2017 ning sealt enne surma koju ei saanud. Ometi jätkus sularaha väljavõtmine – 770 eurot võeti välja ajal kui W oli haiglas. Süüdistatav ütles, et sel ajal oli pangakaart kodus, ja ta sai alati isalt loa raha välja võtta ning viia haiglasse süüa. Meditsiinidokumentidest nähtub, et W seisund sellel ajal oli väga raske, nt
8. oktoobri ja
9. novembri 2017 sissekannetest haiguslukku. Ka tunnistaja GG rääkis, et W oli haiglas väga raskes seisus, temaga kontakti saamine raske. Meditsiinidokumendid ei kinnita, et W oli oktoobris 2017, kui sularaha endiselt välja võeti, seisundis, kus ta annaks Veikole luba raha võtta, mis toidu ja sularahana talle toodi. Meditsiinidokumentidest nähtub, et W oli toona ajas ja kohas desorienteeritud, ise ei söönud/joonud, oli kogu aeg lamavas asendis. Toidu ja sularahaga ei olnud tal haiglas midagi teha. Seega on süüdistatavad ka selle kohta valetanud. - Prokurör viitab asitõendi vaatlusprotokollile, mis sisaldab
10. novembri 2017 kl 10.54.44 helisalvestist, milles Veiko Vaher sai teada isa surmast. Salvestise pikkus on tund ja 2 minutit. Swedpanga konto väljavõttest nähtub, et samal päeval kell 12.13 võeti automaadist välja viimane 100 eurot. Süüdistatav ütles, et võttis selle, kuna pidi isale viima, ta ei teadnud, et isa on surnud. See on vale, sest ta sai isa surmast teada vähem kui 1,5 h varem ning kohe, kui Y ja R olid ära läinud, läks pangaautomaadi juurde, võttis raha välja. Kui analüüsida salvestust pikemalt, võrrelda seda süüdistatavate ütlustega kohtus, siis ilmnevad olulised vastuolud. Kohtus rääkis Veiko Vaher, et isa kogus selle sularaha endale koju, mis tema ja tema abikaasa W jaoks automaatidest välja võtsid ning isa toetas teda sellest 3000 euroga ning isa raha eest osteti ka süüa. Salvestiselt kostub aga, et isa andis talle väidetavalt 11000 eurot. Veiko räägib 6 salvestisel, et tal ei ole 11000 eurot enam alles, sest pani selle vilja alla. Kohtus aga vastas ta, et oli isa surmast kuuldes šokis ning ei kontrollinud oma sõnu. See väide ei põhjenda vastuolu. Salvestiselt on selgelt aru saada, et Veiko on aktiivne pool, kes üritab teisi pooli veenda tegema diili – raha jääb talle ning maja läheb Y-le. Vastasel juhul lubab 2 aastat kohtus protsessida. Šokis inimene ei käitu ega räägi selliselt. Kui seda võrrelda süüdistatava poolt kohtusse kutsutud QQ ütlustega, siis pidi QQ kohtule valetama, sest kui 11000 eurot läks Veikole ning ülejäänud elamiseks/toiduks, siis ei saanud W anda QQ-le 28.05.17 raamatu vahelt 3600 eurot, sest pole alust arvata, et WW-l olid lisaks veel mingid rahalised vahendid. Salvestisel põhjendab Veiko ka seda, miks ta raha endale võttis – ta tahtis saada tagasi raha, mis ta koos Y-ga sinna maja ehitusse pani s.t Veikol oli konkreetne motiiv raha omastamiseks, sest ta pidas õiglaseks, et see raha peab talle kuuluma. Ütles ju ka Veiko kohtus, et isa lubas talle pool maja ning nüüd on see ebaõiglaselt läinud Y-le ning Veiko ei saa midagi. See motiiv ajendaski süüdistatavaid W kontot tühjendama. XX andis ütlusi, et tema võttis raha ainult nendel kordadel, kus ta on jäänud automaadi video peale ning mõnel korral oli ka W temaga koos kui ta raha W jaoks võttis. Mitte ühelgi pildil ei paista kusagilt aga W. Kaamerapiltidelt on näha ka automaadi esise ümbrust ning ka seal ei paista ühtegi inimest. Selle peale muutis XX kohtus ütlusi ja ütles, et ju siis oli W ikkagi eemal. Süüdistatavatel puudub aastaid igasugune sissetulek s.t nad tööl ei käinud, nende arved olid arestitud. XX firma F OÜ-l erilist tegevust ei olnud ning ametlikult tulu ei teenitud. Seega oli elamiseks ja firma jaoks raha vaja. Kuni W kaartide nende kätte saamiseni maksis R kõik elukoha kulutused kinni W arvelt, siis sisuliselt elasid süüdistatavad tasuta KKK majas. Kuna alates 9.02.2017 enam R ei hoolitsenud kõigi nende kulude eest ja kaardid said süüdistatavate valdusesse, siis tekkis neil hoobilt võimalus kasutada W raha, mida oli 15405 eurot. Sellisele kiusatusele oli raske vastu panna. Süüdistatavate poolt on tunnistajana üle kuulatud süüdistatavate tütar EE, kes tunnistas kohtus, et on vanematega kriminaalasjast rääkinud ning kelle ütlused selles osas, mis puudutas W tervist ja hakkamasaamist peale haiglat, läheb kokku süüdistatavate versiooniga, mis aga ei lähe kokku kannatanu ja temapoolsete tunnistajate ütlustega, WW ütlustega telefonikõnedes ega meditsiinidokumentides kajastatuga. Kui tunnistajat küsitleti, kas ta on näinud, kuidas W andis Veiko Vaherile raha, siis ta oskas nimetada ainult raha andmise fakti aga ei osanud nimetada ega mäletada muud, mis sellega seondus, mis seovad tema ütluste sisu kahtluse alla. Eelneva alusel taotleb prokuratuur jätta tõendite hulgast välja süüdistatavate ja tunnistajate EE ning QQ ütlused kui ebausaldusväärsed. KarS § 201 kuriteo osas lähtub prokuratuur sellest, et Veiko Vaheri ja XX poolt algas kuriteo toimepanemine juba hetkest kui Veiko Vaher ja XX olid enda valdusesse saanud WW Swedpanga ja SEB panga pangakaardid ning hakkasid pangakontosid tühjendama. Maakohus lähtus, et pangakontodelt raha väljavõtmine Veiko Vaheri ja XX poolt oli lubatud. Prokuratuur sellega ei nõustu. Tõenditega on tuvastatud, et RR andis Veiko Vaherile üle mitte pangakaardid, vaid ID-kaardi ja pankade paroolid, millega sai makseid teha ainult internetis (tõendatud RR ütlustega). Pangakaardid olid kogu aeg WW valduses, mida ta kasutas korduvalt, nagu nähtub Swedpanga 2016 väljavõttest. Veiko Vaher, kasutades ära WW tervislikku seisundit, läks temaga 9.02.2017 Swedpanga pangakontorisse, kus tegid WW-le uue pangakaardi, mille sai kätte 28.02.
11. Seda ta ei andnud WW-le, vaid võttis endale (tõendatud panga vastusega päringule ja YY ning WW vahelise telefonivestlustega 03.05.2017 ja 14.08.2017). Arvestades, 7 et RR oli hoolitsenud WW arvete maksmiste eest internetis, siis andes pankade paroolikaardid ja ID-kaardi Veiko Vaherile, andis RR, kui WW abikaasa, volituse jätkata Veiko Vaheril samamoodi WW eest hoolitsemist, s.t maksete tegemist internetis. RR ei andnud talle volitust hakata WW pangakontolt sularaha välja võtma. Arvestades, et nii Swedpank kui SEB pank väljastasid uued pangakaardid WW-le, mitte Veiko Vaherile, siis pidi Veiko Vaher need saama enda kätte WW käest. Kuna tõendeid selle kohta pole, et Veiko Vaher oleks pangakaardid võtnud enda kätte WW nõusolekuta, siis tuleb seaduslikku valdust eeldada ja lugeda tõendatuks, et WW pangakaardid läksid Veiko Vaheri kätte WW nõusolekul. Fakt, et pangakaardid olid Veiko Vaheri ja XX valduses, on tõendamist leidnud (tõendatud pangaautomaatide kaamerasalvestistega). See aga ei tähenda, et nõusolek oleks olnud XX-l, kellel ka perekonnaseadusest tulenevalt ei ole WW eest hoolitsemise kohustust. Kuna on tõendatud, et Veiko ja XX kuriteo toimepanemise motiiviks oli ebaõiglus, et kogu vara saab YY (tõendatud helisalvestisega 09.11.2017), mitte tema ja XX, on alust arvata, et raha omastamise teoplaani tegid nad koos. Seda tõendab 9.11.2017 helisalvestisel kuuldu, et WW sai ainult 700 eurot ning 11000 eurot kasutasid ära Veiko ja XX. Pangaautomaatide kaameratega on tuvastatud, et sularaha võtsid välja nii Veiko kui XX. 11000 eurot kasutati vilja ostmiseks nagu kostub 9.11.2017 helisalvestiselt. Asjaolu, et ka XX sai kasu, tuleneb sellest, et talle kuulub F OÜ, mis tegeleb teraviljakasvatusega, mistõttu ei ole usutav, et Veiko Vaher, ostes 11000 euro eest vilja, ei tegutse kooskõlastatult abikaasaga. Nii Veiko kui XX on abikaasadena elanud aastaid WW-ga samas kohas, panustanud elukohta rahalisi vahendeid, mistõttu on mõlemal motiiv WW vara enda kasuks ära kasutada. WW usaldas oma raha Veiko ja XX valdusesse, et nad tema eest hoolitseksid. Tõendid näitavad, et see hoolitsus oli minimaalne. Prokuratuur leiab, et süüdistuses ette heidetud omastamise summa 12500 eurot on tõendatud, kuna see lähtub WW hooldamise kuludest 2016 (W keskmised kulutused 2016 aastal olid kuus 362,80 eurot (jaanuar 299.25 eurot, veebruar 380.12 eurot, märts 303.67 eurot, aprill 259.6 eurot, mai 556.63 eurot, juuni 423.66 eurot, juuli 405.79 eurot, august 337.01 eurot, september 384.71 eurot, oktoober 476.19 eurot, november 271.97 eurot, detsember 255.39 eurot = 4353.99 eurot/12=362.80 eurot). Ajavahemikul 3.03.17-09.11.17 s.o sisuliselt 8 kuu jooksul võeti sularahas välja 15405 eurot s.t 1925.60 eurot/kuus (15405 eurot/8=1925.60 eurot). Kui 2016 oli keskmine kulu 361.80 eurot/kuus, siis 2017 keskmine kulu oli 1562.80 eurot kuus (1925,60-362.80= 1562.80 eurot). Kuna raha võeti välja 8 kuu jooksul, on omastatud 12502,40 eurot, s.t ca 12500 eurot (1562.80x8=12502.40 eurot)). Seega on Veiko ja XX ühiselt ja kooskõlastatult ebaseaduslikult enda kasuks pööranud WW 12500 eurot tema nõusolekuta, s.t on toime pannud KarS § 201 lg 2 p 4 kuriteo. Prokurör vaidlustab Veiko Vaherile mõistetud karistuse liiki, mitte karistusmäära. Rahalise karistuse mõistmine ei arvesta kuriteo sisu. Kuriteo sisuks on raha omastamine põhjusel, et Veiko Vaheril puudub raha ning ta on valmis selle nimel teise inimese vara enda kasuks pöörama s.t rikastuma oma lihase isa arvel. Maakohtu hinnangul heastab sellise kuriteo toimepanemise rahalise karistuse mõistmine inimesele, kes pole aastaid omanud sissetulekuid, on elanud tänaseks surnud isa WW kulul ning kelle suhtes on käimas mitmeid täitemenetlusi. See on ilmselgelt põhjendamatu ega ole karistuse mõistmise loogikaga kooskõlas kuna ei mõjuta Veiko Vaherit õiguskuulekamalt käituma, arvestades tema finantskäitumist varasemalt. Seetõttu on õiglane karistus vangistus. Süüdistatava Veiko Vaheri kaitsja adv. Andres Tamm taotleb

§ 318

lg 1, 338 p 1 ja 3, 340 alusel maakohtu otsuse tühistamist Veiko Vaheri suhtes ja tema õigeksmõistmist 8 kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu. Oma taotlusi põhjendab kaitsja kokkuvõtlikult järgmiselt. Kohus mõistis Veiko Vaheri süüdi kannatanu YY poolt 9.11.2017 tehtud salaja lindistatu põhjal, kui Y ja RR läksid talle teatama isa surmast. Kohus viitas et Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasja nr 3-1-1-5-09, p-s 10 leidnud, et enda vestluse lindistamine ei vasta ühelegi jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada, mistõttu selle vormistamine asitõendina vastab

-s toodud tõendi nõuetele.

§ 64

lg 1 kohaselt kogutakse tõendeid viisil, mis ei riiva kogumises osaleja au, väärikust ja inimväärikust alandavalt ning sama sätte lg 3 kohaselt, kui tõendeid kogudes kasutatakse tehnikavahendeid, teatatakse sellest eelnevalt menetlustoimingus osalejatele.

§ 64

näeb küll ette reeglid uurimisorganitele menetlustoimingute tegemiseks, kuid need on kohaldatavad ka muude tõendite kogumise viisidele. Isa surmast teatamisel kõneluse salaja lindistamine riivas Veiko Vaherit, kes oli shokis, mõjus au ja inimväärikust alandavalt. Tegemist on lubamatu tõendiga. Põhiseaduse § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna – ja eraelu puutumatusele, § 33 kohaselt on kodu puutumatu. Salaja kõneluse lindistamine Veiko Vaheri kodus vahetult peale temale isa surma teatamisest on perekonna, eraelu ja kodu puutumatuse jäme rikkumine ning sellisel tõendil ei saa olla krimnaalmenetluses tõenduslikku tähendust. On vaieldamatu, et Veiko Vaher elas isa loal tema majas ning see oli tema ja ta perekonna kodu. Seda, et Veiko Vaher oli isa surmast śokis, kinnitab tema jutu sisu, mis ei ole adekvaatne. Pole võimalik kulutada 11 000 eurot vilja ostmiseks, kui vilja külvamiseks on üksnes 30 ha, millele kulub vilja ostmiseks ca 1000 eurot. Raha endale jätmisel pidas ta silmas seda 3000 eurot, mille isa talle kinkinud oli. Kohus ei arvestanud tunnistajate E ja QQ ütlustega, et WW oli kinkinud 3600 eurot QQ-le, 3000 eurot Veiko Vaherile ja 4000 eurot LL-le. Seega oli isal arvel olnud ca 15 000 eurost 2/3 osas ära kingitud ning ülejäänud osa oli isa enda ülalpidamiseks ära kulutatud. Süüdistuse tunnistaja GG andis kohtus ütlusi, et isa soov Veikot majast välja ajada põhines Y ja RR ultimaatumil, et vastasel juhul poleks nad isaga üldse läbi käinud. Kannatanud on näidanud WW ihne inimesena, kes kellegile midagi ei kingi. Ometigi tegi ta testamendi kogu oma vara pärandamiseks YY-le ja kinkis oma maad R ja LL-le. Samas pole R ja YY võtnud isa enda juurde hooldamiseks ei isa viimasteks päevadeks, ega ka varem, vaid viisid ta peale tervenemist haiglast hooldekodusse ja kui te keeldus sinna jäämast, tõid ta Veiko Vaheri juurde, andsid isa üle koos pangadokumentidega. Veelgi enam, kui nad kohtuistungil laimasid Veiko Vaherit, et ta ei olevat hoolitsenud isa eest, ta olevat hoidnud isa näljas, siis miks nad ei tulnud ja toonud kordagi talle süüa, või ravimeid; vastupidi nad ei käinud peaaegu kordagi isa vaatamas, rääkimata hoolitsemisest. Kui kohus kohtuistungil küsis YY-lt, miks ta isa enda juurde ei võtnud, vastas ta, et see on hea küsimus, kuid sisulist vastust ei andnud. Oma seisukohad apellatsioonide osas esitas kirjalikult ka kannatanu esindaja adv. Kersti Põld. Kannatanu esindaja nõustub prokuratuuri apellatsiooniga ja palub see rahuldada. Veiko Vaheri kaitsja apellatsiooni väidetega kannatanu esindaja ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata. Kaitseväide, et Veiko Vaher oli

1. novembril 2017 šokis, ei ole usutav. Miski tema kõnes ja käitumises ei viita ägedale stressreaktsioonile (šokile), mille tunnusteks on: nõutus, teadvuse mõningane kitsenemine, tähelepanu ahenemine, võimetus ära tunda stiimuleid ja desorientatsioon. Maakohus on vestluse salvestist analüüsides tabavalt märkinud, et kõnest nähtuvad argumenteeritud läbirääkimised, millega Veiko Vaher pakub vestluse juhtiva poolena kompromissina välja, et YY saab pärandusena maja ja temale jääks WW raha. 9 Meditsiinidokumentidest nähtub, et WW oli
2. a viletsas olukorras, mistõttu teade tema surmast ei tulnud suure üllatusena. Omavahelise vestluse salvestamine YY poolt ei riivanud Veiko Vaheri au ega inimväärikust. Puuduvad tõendid, et WW andis oma arvelduskontodele juurdepääsu võimaldavad deebetkaardid Veiko Vaheri valdusse tingimusega, et ta võib tema arvelduskontodel olevaid rahalisi vahendeid kasutada piiramatus ulatuses enda ja XX tarbeks. Vastupidi, WW avaldas oma eluajal korduvalt muret ja kahtlust, et Veiko ja XX tühjendavad tema arvelduskontot. Keegi ei andnud neile voli kogu WW raha endale võtta. Näiteks rääkis tunnistaja HH: „Ta kutsus mitu korda Y enda sõnade järgi hoiukassasse. Ta oli mures oma rahalise seisu pärast. Ta arvas, et seda kuritarvitatakse ˮ (08.09.2020 kohtuistungi protokoll, lk 13). WW ei avaldanud ühelegi lähedasele isikule, et soovib Veiko ja XX-le või kellelegi nendega seotule anda suurt summat raha. Vastupidi, ta väljendas korduvalt kartust, et Veiko Vaher on tema tahte vastaselt tema arvelduskontodel olnud raha kuritarvitanud. Kui kasutada teise isiku rahalisi vahendeid tema eest hoolitsemiseks, siis tuleks pidada arvestust selle, millises ulatuses on hooldatava isiku raha tema huvides kasutatud ja säilitada selle kohta ka kulutšekke. Veiko ja XX mingit kuluarvestust WW eest hoolitsemise ja tema raha tema huvides kasutamise kohta välja toonud ei ole ega ole esitanud vastavaid tõendeid. Tunnistajate E ja QQ ütlused ei ole usaldusväärsed ega riimu tõenditega. Isegi, kui nende ütlusi arvestada, ei lükka need ümber väidet, et Veiko Vaher on võtnud ja enda tarbeks kasutanud vähemalt 11 000 eurot WW-lt omastatud raha, mida ta
3. novembril 2017 Y ja RRle omavahelises vestluses otsesõnu tunnistas. Kaitseversioon ja tunnistaja EE ütlused on vastuolus tunnistajate H ja LL ütlustega, kelle sõnul WW LL-le suuremat summat raha oma eluajal ei kinkinud. Y ja RR poolt WW-le tema eluajal ultimaatumi esitamise omistamine ei ole asjassepuutuv. Lisaks ei vasta kaitsja väide tõele. Kaitsja interpreteerib tunnistaja ütlusi liiga vabalt. Kaitsja esitas
4. septembri 2020 kohtuistungil tunnistaja GG ristküsitlemisel väite: „Sellest välja kolimise asjast, et Veiko sealt välja koliks – te ütlesite, et teised pereliikmed olid seda W-lt palunud.ˮ Kaitsjale vastas tunnistaja GG: „Ma ei ütleks, et palunud. Pigem, et teised pereliikmed on tema peale sellepärast pahased ja ei suhtle temaga normaalselt ˮ (08.09.2020 kohtuistungi protokoll, lk 6). Tõenditele ei vasta väide, et WW kinkis oma maad R ja LL-le. LLl-e pärandas ta kinnistu testamentaarse annakuna, mis nähtub
5. jaanuaril 2018 YY-le välja antud pärimistunnistusest. WW majas, temaga koos elava perekonnaliikmena oli Veiko Vaheril kohustus hoolitseda abi vajava isa eest. Kui ta sellega toime ei tulnud, pidi ta sugulasi sellest teavitama. YY viis WWle toitu ja ravimeid, kuid kui ta jäi väga viletsaks ega saanud enam ust avama tulla, siis polnud YY-l võimalik tema juurde pääseda, sest tal polnud maja võtmeid. WW abistamise asemel võttis Veiko Vaher WW pangakaardid ja viis ellu kuriteoplaani, mille resultaadiks oli tema säästude omastamine ja hooletusse jätmine. Maakohtu otsuses on Veiko Vaheri poolt teo kavatsetult toimepanemist veenvalt põhjendatud. Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid – süüdistatava V.Vaheri kaitsja ja prokurör R.Amur oma apellatsioone. Süüdistatavad ja nende kaitsjad vaidlesid vastu prokuröri apellatsioonile, prokurör omakorda kaitsja apellatsioonile. Kannatanu esindaja adv.K.Põld toetasid prokuröri apellatsiooni ja vaidles vastu kaitsja apellatsioonile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimikuga, esitatud apellatsioonidega, kuulanud ära menetlusosalised, avaldanud prokurörilt vastu võetud salvestiste vaatlusprotokolli ja maakohtu kohtuistungite protokollid , tuli alljärgnevatele järeldustele. 10 Prokurör esitas apellatsioonis taotluse avaldada ringkonnakohtu istungil maakohtu poolt vastu võtmata jäetud digitaalsed salvestised e et ringkonnakohus võtaks salvestised vastu, kuulaks neid ning hindaks tõenditena. Ringkonnakohus jättis prokuröri selle taotluse eelmenetluses rahuldamata. Vastavalt

§ 329

lg-le 2 märkis kohus rahuldamata jätmise ka istungile kuulamisele määramise määruses. Kohus selgitas, et vastavalt

§ 329

lg-le 2 ei saa taotluse rahuldamata jätmise peale esitada kaebust, kuid taotlust võib korrata kohtulikul arutamisel. Seejuures märkis kohus, et prokuröril tuleb kohtule selgitada, millised konkreetsed lõigud konkreetsetest vestlustest tõendavad XX tegutsemist kaastäideviijana, mis on prokuröri apellatsiooni põhitaotlus, millest omakorda sõltub süüdistatava Veiko Vaheri käitumisele antav karistusõiguslik hinnang. Prokurör taotles ringkonnakohtu istungil vaatlusprotokolli vastuvõtmist ja selle avaldamist apellatsioonikohtu istungil ning taotles ka ringkonnakohtu istungil jätkuvalt salvestiste vastuvõtmist. Samas prokurör pidas võimalikuks ka seda, et juhul, kui kohus nõustub vastu võtma tema poolt maakohtu menetluse ajal ja olukorras, kus maakohus ei aktsepteerinud tema taotlust võtta vastu erakõnede salvestused ilma, et nende kohta oleks vormistatud vaatlusprotokolli, koostatud vaatlusprotokolli koos lisaga, loeks ringkonnakohus avaldatuks vaatlusprotokolli ja selle lisa ning kõnede kuulamist sel juhul prokurör ei taotle. Kaitsjad ei vaielnud vastu vaatlusprotokolli ja salvestiste vastuvõtmisele ning pidasid piisavaks vaatlusprotokolli ja selle lisa e salvestiste avaldatuks lugemist kuna neil ei ole kahtlusi selles, et see vaatlusprotokoll on koostatud kõnede põhjal ning prokurör on neile saatnud eelnevalt vaaltusprotokolli ka tutvumiseks. Kohtukolleegium võttis vastu prokuröri poolt esitatud tõendi – audiosalvestised koos vaatlusprotokolliga ja luges kohtuistungil vaatlusprotokolli koos lisaga avaldatuks. Samas prokurör leidis, et maakohus oleks pidanud vastu võtma temalt audiosalvestised ka ilma vaatlusprotokollita. Ta toetus kohtupraktikale ja seadusemuudatusele. Maakohus keeldus prokuröri poolt apellatsioonis loetletud audiosalvestiste vastuvõtmisest märkides, et need ei ole ettenähtud vormis ja neid ei ole käsitletud dokumendina ega vormistatud asitõendina. Kui prokurör taotles tema poolt vormistatud vaatlusprotokolli vastuvõtmist, leidis maakohus, et seda on tehtud hilinemisega ja keeldus vaatlusprotokolli vastuvõtmisest. Kohtukolleegium on seisukohal, et salvestised ei ole kasutatavad tõendina, kui neid ei ole vaadeldud ja selle kohta ei ole esitatud vaatlusprotokolli e siis kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles osas. Samas leiab kohtukolleegium, et maakohus pidanuks vastu võtma nii salvestised, kui ka vaatlusprotokolli, kui prokurör protokolli siiski maakohtu menetluse käigus vormistas ja selle vastuvõtmist koos lisaga e cd plaadiga maakohtule esitas. Esmalt soovib kohtukolleegium märkida, et prokurör ei tegutse ega ole ka maakohtus tegutsenud selle taotluse esitamisel käimasoleva menetluse tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks oluliste asjaolude selgitamise eesmärgil ja tõendamiseseme piirides. Tema eesmärk on kujundada kohtupraktikat ning piltlikult öeldes viia see vaidlus Riigikohtuni. Positiivne lahendus oleks prokuröri arvates ajakulu kokkuhoid jms. Kohtukolleegiumi hinnangul võib see hoida kokku aega, kuid mitte kohtu aega. Kohtu aeg tähendab samaaegselt ka prokuröri ja kaitsja aega. Kohtukolleegium on veendunud, et selliste olukordade vältimiseks, kus kohus kuulab tundide kaupa salvestatud vestlusi, milliste sisu ei ole tõendamiseseme asjaolude osas asjassepuutuv, tuleb kindlasti vormistada vaatlusprotokoll ka eraviisiliste vestluste audiosalvestiste puhul. 11 Prokurör on maakohtus 7.09.2020 kohtuistungil ise kinnitanud, et „salvestused osad on pikad. Pikem on tunni ajaline“. Nagu kohus juba apellatsioonide kuulamisele määramise määruses märkis, peab kohtul olema võimalus selliste salvestuste puhul nende sisu asjakohasuse hindamiseks e kohus peab enne, kui asub neid kuulama e vahetult avaldama, olema veendunud, et nende sisul on seos süüdistatavatele etteheidetava süüdistusega. Sisuliselt on tõendite hindamine nende väärtustamise protsess. Tõendi väärtus tuleneb sellest, et vaid tõenditele tuginevalt saab lugeda tuvastatuks (või kummutatuks) uuritava kuriteo tõendamiseseme asjaolusid. Eelkõige peab olema tõend asjakohane e tõend peab kajastama kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo sellist olulist aspekti, mis võimaldab seda kasutada tõendamisesemesse kuuluva asjaolu tuvastamisel. Vastavalt

§-le 286¹ lg 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Siinkohal on kohtul vajalik otsustada, kas konkreetne tõend omab antud kriminaalasjas tähtsust ehk on asjakohane. Valitsev kohtupraktika on siiani selle võimaluse ka kohtule kindlustanud ja üldjuhul esitatakse eraviisiliste kõnede salvestused, mis ei ole salvestatud kriminaalmenetluse raames koos uurimistoimingu protokolliga e salvestuse vaatlusprotokolliga, mis sisuliselt kujutab endast jutuajamiste stenogramme ja see annab võimaluse keskenduda kohtusaalis vaid konkreetse katke esitamisele, mille puutumuses arutatava kriminaalasja tõendamisesemega on kohus veendunud. Prokuröri poolt maakohtus ja apellatsioonikohtu istungil väidetud vastupidine kohtupraktika kohtukolleegiumi arvates ühestki Riigikohtu lahendist ei nähtu. Prokurör on viidanud ühele Tartu Ringkonnakohtu lahendile, kuid selle sisuga tutvudes ei saa kuidagi väita, et see oleks võrreldav praeguses menetluses prokuröri poolt taotletuga. Viidatud kohtuasjas võttis kohus vastu teabesalvestise e veebifailid DVD plaadil , mis oli väljastatud Telia Eesti AS poolt ja oli ka konkreetselt teada, mida vaatama hakatakse ja kuidas see seondub konkreetse vaidlusega. Praegusel juhul aga tekkiski seoses vaatlusprotokolli puudumisega olukord, kus kohus oleks kuulanud üle tunni aja jutuajamisi, mis enamasti olid YY vestlused oma isa WWga ja enamasti teemad kordusid – maja pärandamise teema, seenevastase jalasalvi teema, pangakontorisse mineku teema ja mis dokumente seal isiku tuvastamiseks vaja on, sipelgate tõrje, kas mobiil lihtsalt öösel sees olles ka raha võtab e arve suureneb. Veiko Vaheri ja YY vestlused isa ja tema vara teemal, kuid nende sisu ja süüdistuse sisu vahel on seosed hoomamatud e tõenduslikku väärtust nendel vestlustel ei ole. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole seega vastuvõetud salvestised tõendiks süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel ka sisuliselt e nendel puudub tõendi väärtus ja seda ka olukorras, kus nad on vormistatud vastavalt nõuetele tõendiks. Need vestlused ei tõenda kuidagi süüdistatavate poolt raha omastamist. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, ei tähenda nende salvestite vastuvõtmine prokurörilt apellatsioonikohtu istungil seda, et apellatsioonikohus aktsepteerib prokuröri seisukohta selles, et salvestistest protokollide koostamine ei ole vajalik. Salvestised võttis kohus vastu selleks, et rääkida kaasa kohtupraktika kujundamisel ja välja öelda oma seisukoht vaidlusaluses küsimuses. Prokurör väidab oma apellatsioonis, et seadusandja väljendas soovi laiendada erinevat liiki salvestiste vahetut kasutamist eraldiseisva tõendina 01.09.2016 jõustunud

§ 63lg 1 muudatusega.

Seadusandja tahe oli suunatud sellele, et salvestised oleksid käsitletavad ka iseseisvate tõenditena. Sellise seisukohaga kohtukolleegium ei nõustu. Tegelikult ei haaku kohtukolleegiumi arvates nimetatud seadusemuudatus kuidagi prokuröri poolt käesolevas menetluses tõstatud vaidlusega. Nimelt nähtub seletuskirjast, mis on esitatud nimetatud seadusesätte osas 12 kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde, et seadusemuudatuse sisuks on tõendite loetelu täiendamine uurimistoimingu videosalvestisega uurimistoimingu protokolli kõrval, et vähendada uurimisasutuste koormust, mis on tingitud sündmuskoha vaatluse ja asitõendi vaatluse üksikasjalikust protokollimisest olukorras, kui neid on võimalik ka videosalvestada. Praegusel juhul on aga vaidluse objektiks eraviisiline audiosalvestis. Videosalvestused erinevad audiosalvestustest selles osas, et neil palju rohkem infot – isiku käitumine jne. Seepärast ei saa audiosalvestusi päris samale pulgale panna. Ka on seletuskirjas rõhutatud, et muudatus on kavandatud selleks, et vähemalt osaliselt kompenseerida kõnesolevas eelnõus läbiotsimise ja vahistamisega seotud muudatuste silmatorkavat kulukust. Seletuskirjas juhitakse tähelepanu sellele, et muudatuse eesmärk ei ole asendada uurimistoimingu protokollid kui tõendid videosalvestistega, kuna endiselt tuleb järgida

§-s 146 ja § 150 lõikes 3 sätestatud nõudeid, mis reguleerivad uurimistoimingu protokollimist. Videosalvestisele iseseisva tõendusliku väärtuse andmine on kavandatud vähendama menetluskulusid ennekõike kriminaalasjade menetlemise seoses, milles lahend saabub kas menetluse lõpetamise või lihtmenetluse vormis. Oluline on märkida, et kannatanu poolt koos kuriteoavaldusega esitatud ühe eraviisilise vestluse kohta on kohtueelses menetluses vormistatud ka asitõendi vaatlusprotokoll. Tegemist on selle vestlusega, mis on peetud pärast WW surma YY ja RR ning Veiko Vaheri vahel, kus Veiko Vaher tunnistab, et omastas WW pangakontodel oleva raha. Seda salvestist on maakohus kohtuliku uurimise käigus kuulanud ning see on Veiko Vaheri süüküsimuse otsustamisel olnud olulisemaks tõendiks. Sellise salvestiste selekteerimisega on prokurör piisavalt selgelt mõista andnud ka seda, et tema poolt kohtumenetluses taotletud salvestiste vastuvõtmine kohtu poolt on nö „kompamine“, kuidas kohus selle küsimuse otsustab ning eesmärk muuta kohtupraktikat, mida prokurör ka tegelikult ise ei ole eitanud ja salvestiste sisu ei ole süüdistatavate süüküsimuse otsustamise seisukohalt tähtis. Riigikohus on oma mitmes otsuses selgitanud, et eraelulise telefonivestluse salvestist tuleb käsitada teabesalvestisena

§ 63lg 1 tähenduses ( 3-1-1-5-09; 3-1-1-33-11).

Samas nähtub Riigikohtu otsuse 3-1-1-5-09 sisust, et salvestisest on koostatud ka protokoll ning selle otsuse p-s 9 on antud mõista, et just protokolli kaudu on võimalik tuvastada see osa, mis on kriminaalasjas asjassepuutuv osa. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium , et põhimõtteliselt ei ole teatud üksikjuhtumitel välistatud teabesalvestise vastuvõtmine kohtu poolt ka ilma protokollita, kuid seda tõesti vaid siis, kui näiteks salvestis on nö tekkinud kohtumenetluse ajal ja tegemist on väga konkreetse asjaoluga, mida tahetakse kohtule teada selle kaudu anda või siis nagu eelviidatud Tartu Ringkonnakohtu otsuses, et on tegemist väga konkreetsete tõenditega, mis on talletatud salvestisele. Puutuvalt prokuröri apellatsiooni märgib kohtukolleegium, et seda lugedes tekib paratamatult arusaam, et prokurör justkui vaidlustab maakohtu poolt Veiko Vaheri õigeksmõistmist. Tegelikult on aga Veiko Vaher mõistetud süüdi WW raha omastamises. Sestap jääb tõsiselt arusaamatuks prokuröri poolt apellatsioonis esitatud omapoolne tõendite hindamise protsess, millega püütakse tõendada seda, et Veiko Vaher omastas oma isa raha. Enamus apellatsiooniväidetest on pühendatud peresuhetele e püütakse rõhutada seda, et WW ei usaldanud Veiko Vaherit ja XX, et nende suhted olid halvad, et süüdistatavad ei hoolitsenud WW eest. Maakohus on kõigi tõendite kogumis hindamise tulemil jõudnud Veiko Vaheri süü osas prokuröriga samale seisukohale. See, et maakohus ei hinnanud tõendeid täpselt nii nagu seda tahtnuks prokurör ei ole mõjutanud maakohtu otsustust Veiko Vaheri süü osas. Tõendite ümberhindamine ringkonnakohtu poolt on vajalik vaid siis, kui selle tulemiks on maakohtust diametraalselt vastupidine otsustus. Suur osa apellatsioonis hinnatud tõenditest ja nende põhjal tehtud järeldustest, ei ole omastamise süüteokoosseisu tuvastamise seisukohast 13 asjassepuutuvad. Seda kinnitab ka fakt, et maakohus on teinud süüdimõistva otsuse Veiko Vaheri suhtes olenemata nendest arvukatest etteheidetest tõendite hindamise osas, mis sisalduvad prokuröri apellatsioonis. Mööda ei saa minna ka sellest, et maakohus sai hakkama tõendite põhjaliku analüüsiga ja jõudis Veiko Vaheri süüdistust toetava lõppjärelduseni ilma nende suure hulga salvestisteta, milliseid prokurör olulisteks tõenditeks hindab. Tõendite hindamise seisukohast on tegemist sellise kriminaalasjaga, kus paratamatult kumbki pool püüab ilustada enda käitumist ja halvustada vastaspoolt. Tegemist on peresisese konfliktsituatsiooniga, kus vastaspoolteks on kaks venda ja nende pered ja konflikti sisuks on isa testament, mis jätab ühe poja e Veiko Vaheri kõigest ilma ja ta otsustab enne isa surma ise nö õigluse enda jaoks jalule seada. Üheaegselt kriminaalmenetlusega toimub ka tsiviilvaidlus samade poolt vahel. Seega tõe väljaselgitamise huvides on õige hinnata ainult neid tõendeid, mis otseselt seonduvad tõendamiseseme asjaoludega ja ülejäänud teemadel esitatud tõendid, kui tõendamiseseme seisukohast tähtsust mitteomavad tõendid jätta tõendikogumist välja. See asjaolu, mida prokurör püüab tõendada eraviisiliste vestlustega e WW tõeline tahe, mis peaks kajastuma tema vestlustes, on tegelikult väljendatud WW testamendis, mis on tõestatud notari poolt 11.05.2016 ja sel momendil ei saanud olla kahtlusi WW vaimses tervises e tema arusaamisvõimes oma tahte väljendamisel. Vestluste sisu osas märgib kohtukolleegium veel seda, et ei saa absoluutse tõena võtta YY vestlusi oma isaga. WW-l oli diagnoositud dementsus, millega paratamatult kaasnevad sundmõtted, luulud, vaenulikkus jne. Kõik kahtlused ja vaenulikkus on selliste vaimsete häirete puhul tavaliselt fokusseeritud kõige lähedasemate inimeste vastu e nende pereliikmete vastu, kellega koos elatakse ja nendes hakataksegi nägema vaenlasi. Seega prokuröri erilise rõhuasetamine sellele, et WW oli vaenulikult meelestatud Veiko Vaheri vastu ja palub abi, et aidataks pätt välja ajada jne. ei oma kohtu jaoks sedavõrd suurt tähendust nagu seda püüab rõhutada prokurör. Otsuse 3-1-1-44-13 p-s 20 rõhutab ka Riigikohus, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti. Maakohus on oma otsuses põhjalikult ja arusaadavalt selgitanud omastamise koosseisu, selle teoalternatiive ja mida sisulisel tähendab just omastamise mõttes esitatud süüdistuste tekst. Kohtukolleegium ei hakka üle kordama kõiki maakohtu poolt kohtuotsuses antud selgitusi omastamise süüteokoosseisu osas, kuid kuna apellatsioonis esitatud seisukohad lubavad teha järelduse, et prokurör nende seisukohtadega, mis muuseas baseeruvad korduvalt Riigikohtu poolt antud selgitustele just omastamise süüteoasjades, arvestada ei taha, siis püüab kohtukolleegium taaskord ja veel arusaadavamalt avada need Riigikohtu seisukohad. Oluline on, nagu seda korduvalt rõhutas juba maakohus, osundada prokuröri enda poolt koostatud süüdistuse tekstile/sisule. …..omades mõlemad juurdepääsu WW pangakontodel olevatele rahalistele vahenditele, kasutasid WW SEB panga ja Swedpanga pangakaarte ning võtsid ilma WW loata ja teadmiseta ajavahemikul 03.03.2017 – 09.11.2017 pangaautomaatide kaudu 61-l korral sularahana välja kogu WW pangakontodel nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (SEB) ja YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY (Swedbank) oleva raha summas 15 405 eurot ning pöörasid sellest 12 500 eurot ilma WW nõusolekuta enda kasuks, kasutades selle ära enda huvides. Seega pani Veiko Vaher/XX tahtlikult toime valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise grupis. Asjaolu, et süüdistatavatele heidetakse ette omastamist, tähendab seda, et pangakaardid olid süüdistavate käes WW nõusolekul. WW usaldas enda pangakaardid süüdistatavate kätte. Vastupidisel juhul olnuks tegemist arvutikelmusega (3-1-1-18-117). 14 KarS § 201 teoobjektid on valduses olev võõras vallasasi ja isikule usaldatud muu võõras vara. Maakohus on asjakohaselt oma otsuses rõhutanud, et KarS § 201 kohaselt eristatakse isiku valduses oleva või talle usaldatud vara omastamist. Need tunnused on teo kirjelduses esitatud alternatiivselt. Süüdistuse kohaselt pöörasid süüdistatavad enda kasuks nende valduses oleva võõra vallasasja. Varavastaste süüteokoosseisude tähenduses käsitatakse sularaha kui kehalist eset vallasasjana, mis on kooskõlas ka tsiviilõiguse üldosa ja asjaõiguse põhimõtetega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruar 2007 otsus kriminaalasjas nr 3-11-94-06). Asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme tunnused (vt RKKKo nr 3-1-1-130-04). Pangaarvel olev raha ei olnud süüdistatavate valduses ja seda olenemata sellest, et neile oli pangakonto omaniku poolt antud nõusolek pangaarvelt sularaha väljavõtmiseks. Pangakontol olev raha on käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle. Seega, kui süüdistatavatele heidetakse ette nende valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist, siis saab jutt olla ainult sularahast e neile heidetakse ette tegevust, mis ei saa hõlmata pangaarvelt raha välja võtmist. Süüdistuse kohaselt ei ole see kuritegelik ja kuritegelik käitumine on toime pandud sularaha suhtes. Kui prokurör on vaikimisi võtnud aluseks Riigikohtu otsuses 3-1-1-18-117 kirjeldatud tehiolud, siis tuleb rõhutada, et selles kriminaalasjas oli süüdistatavale ette heidetud talle usaldatud võõra vara enda kasuks ebaseaduslik pööramine e siis omastamise teoobjekt on erinev arutatava kriminaalasja süüdistustes märgitust. Apellatsioonis teatab prokurör, et KarS § 201 kuriteo osas lähtub prokuratuur sellest, et Veiko Vaheri ja XX poolt algas kuriteo toimepanemine juba hetkest kui Veiko Vaher ja XX olid enda valdusesse saanud WW Swedpanga ja SEB panga pangakaardid ning hakkasid pangakontosid tühjendama. Maakohus on lähtunud sellest, et pangakontodelt raha väljavõtmine Veiko Vaheri ja XX poolt oli lubatud. Prokuratuur sellega ei nõustu, kuna kogutud tõendid näitavad midagi muud. Prokuratuuri seisukoht on vastuolus eelnevalt kohtukolleegiumi poolt antud selgitustega, mis tuginevad seaduse loogilisele tõlgendamisele ja Riigikohtu poolt korduvalt väljaöeldud seisukohtadele. Selgituseks märgib kohtukolleegium sedagi, et omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast selle teooria kohaselt tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-49-16). Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 21 ja
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 14.) Eelnevast järeldub, et võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68). Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana (3-1-1-99-15). Objektiivsele kõrvaltvaatajale ei ole pangaautomaadist raha väljavõtmise puhul üheselt selge, et tegemist on omastamisega, sest süüdistatavatel oli õigus WW rahasid automaadist välja võtta. Sularaha väljavõtmisega pangaautomaadist ei olnud WW veel kestvalt oma rahast ilma jäänud. Ka süüdistuses on väidetud, et sularahana võtsid süüdistatavad WW pangakontodelt välja raha summas 15 405 eurot ning enda kasuks pöörasid nad sellest 12 500 eurot. 15 Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et omastamistahte manifisteerimise teoks on raha paigutamine enda huvides e vilja ostmine. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on oma otsuses lükanud juba ümber süüdistatava Veiko Vaheri kaitsja väited selles, et vestluse salvestis, mida maakohus ka kuulas kohtuistungil ja mis on oluliseks tõendiks Veiko Vaheri süüküsimuse otsustamisel, on lubamatu tõend. Ka ei nõustu kohtukolleegium apellatsioonikohtu istungil kaitsja poolt väidetuga, et sellise tõendi kasutamisega süüdistatav vastu rikutakse enese mittesüüstamise privileegi. Süüdistatava poolt küll enne kriminaalmenetluse alustamist, kuid vabatahtlikult, ilma kellegi sunnita väidetu kasutamine tema vastu ei riku enese mittesüüstamise privileegi. Hilisemas menetluses ei ole süüdistatav eitanud seda et ta ütles, et ta on 11000 eurot endale jätnud eest vilja, kuid ta väitis, et ütles seda šokiseisundis. Maakohus on kõik süüdistatava Veiko Vaheri kaitseväited oma otsuses kummutanud. Muuhulgas on maakohus andnud oma hinnangu tunnistajate ütlustele, keda kaitsja apellatsioonis tsiteerib. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses Veiko Vaheri süü osas esitatud tõendite analüüs põhjalik ning ja selle põhjal tehtud järeldus on otsuse lugejale arusaadav. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Maakohus on kaitseväidetele ammendavalt vastanud. Peamiseks küsimuseks apellatsioonimenetluses on, kas omastamine on toime pandud grupis e kas XX on kaastäideviija. Maakohus on oma otsuses märkinud põhjendatult, et süüdistused, mis on esitatud kahele väidetavale grupi liikmele on sisult identsed ja ka prokurör ei ole oma kõnes midagi kvalitatiivset selles osas lisaks öelnud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistusest ei ole tõesti väljaloetav muud, kui vaid seda, et süüdistatavad võtsid pangakontodelt raha ja omastasid selle ühiselt ja kooskõlastatult. Põhimõtteliselt on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-83-11 kohustanud kohtuid ulatama abistava käe ja ise sisustama kaastäideviimise osas sisutühje süüdistusi nende tunnustega, mis on kohustuslikud tuvastamaks kaastäideviimist e kuriteo toimepanemist grupi poolt. See Riigikohtu seisukoht on siiski kohaldatav nendes süüdistusasjades, kus n ende obligatoorsete tunnuste sisustamiseks ja selle kaudu grupi tuvastamiseks on kogutud ka tõendeid ja süüdistuse seisukoht ei kandu otsusesse üle oletusena. Ka leiab kohtukolleegium, et viidatud Riigikohtu lahendis antud juhendid ei ole automaatselt ülekantavad praegusesse kaasusesse. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-57-10 juhtinud tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Kohtukolleegium ei pea nende kahe kaasuse tehiolusid – viidatud Riigikohtu otsuses ja arutatavas kaasuses - võrreldavaks. Nimelt on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-83-11 rõhutanud, et arvestades süüdistatavate vahetus ajalis-ruumilises seoses ühiselt ja kooskõlastatult tegevust sündmuskohal, ei oleks süüdistusaktis teopanuste suuremal konkretiseerimisel enam niisugust tähtsust, mis sisuliselt muudaks tehtavat etteheidet. Esiteks, viidatud Riigikohtu otsuses oli tegemist kuriteoga, mille koosseisulised tunnused realiseerusid sündmuskohal, kus viibisid toimepanijad üheaegselt. Arutatavas kaasuses, nagu kohtukolleegium juba selgitas, ei ole pangaautomaadi ümbrus sündmuskoht e sellega, kui üks või teine süüdistatav võttis pangaautomaadist raha, omastamise koosseis ei realiseerunud. Kordagi ei ole prokuröri jutust ei nähtunud ega kõlanud, et XX poolt osa omastatud rahasummast pangaautomaadist välja võtmine oleks tema teopanus ühisesse kuriteo toimepanemisse ja et ühise teootsuse alusel oligi tema roll võtta välja osa raha pangaarvelt. 16 Praeguseks ajaks on põhjust konstateerida, et ei prokuröri apellatsioon ega ka ringkonnakohtus peetud kõne maakohtuga võrreldes selles osas midagi juurde ei andnud. On jäänud kõlama vaid põhitõed, et omastamine on toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult, kuid milles see avaldus ja kuidas see ühine ja kooskõlastatud toimepanemine toimus, selles osas on 0 väiteid ning eeldada, et prokurör pole seda teinud oskamatusest või teadmatusest, alust kohtukolleegiumi ei ole. Põhjuseks saab olla ja on fakt, et mingeid tõendeid asjakohaste järelduste tegemiseks XX süü osas ei ole. Kohtul on praeguses olukorras problemaatiline isegi süüdistuse üldsõnalise väite ümberlükkamine, sest peab selleks ise püstitama versiooni sellest, mida prokurör kaastäideviimise all silmas pidas ja siis ise hakkama seda ümber lükkama. Ehk siis kohus on nagu süüdistaja ja õigusemõistja rollis üheaegselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest. Funktsionaalset teovalitsemist iseloomustab asjaolu, et tegu kui tervik realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma ülesannet kuriteokoosseisu realiseerimisel. Süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavast, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulisest tegevusest. Ilma teovalitsemiseta ei ole toimepanija käsitatav mitte kaastäideviijana, vaid osavõtjana. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 esimese lause mõistes "kooskõlastatult". Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikuses sõltuvuses- st süütegu pannakse toime teadliku ja soovitud koostegutsemisega. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus (vt
6. Juuni
7. a otsus asjas nr 3-1-1-23-10, p 11.2). Ringkonnakohus hindab maakohtu etteheite süüdistuse aadressil asjakohaseks ja põhjendatuks. Nimelt on prokurör üksnes üldsõnaliselt märkinud, et süüdistatavad käitusid omavahel kooskõlastatult, kuid ei ole välja toonud XX teopanust omastamises ega hinnanud, kas see panustamine oli kaastäideviimise kvaliteediga. Maakohtu otsusega on tuvastatud, et süüteokoosseisu tunnused realiseeris Veiko Vaher. Temale heidetakse põhjendatult ette omastamise tahte manifesteerimist e omastamise süüteokoosseisu tunnuste realiseerimist sellega, et ta ostis WW pangakontolt väljavõetud 12500 eurost 11000 euro eest teravilja. Kohtukolleegiumi hinnangul on oluline rõhutada, et kui lugeda XX teopanuseks väidetavalt kooskõlastatud ja ühisesse tegevusse just tema poolt 2900 euro ulatuses raha väljavõtmist, siis seda ei saa hinnata oluliseks teopanuseks. XX ei realiseerinud oma käitumisega e teatud rahasumma väljavõtmisega pangakontolt KarS § 201 objektiivset teokoosseisu e ei jätnud sellega veel WW kestvalt rahast ilma. Selleks, et üldse heita kaastäideviijale, kes ise ei realiseeri süüteokoosseisu tunnuseid, mingit tegevust teopanusena kuriteo täideviimisesse, tuleb tuvastada, et kokkuleppe kohaselt oli see nö rollijaotus ja see tegevus peaks olema oluline teopanus. See tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana tuleb ära näidata need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Riigikohus on rõhutanud, et on tähtis, et iga isik, täites oma funktsiooni, valitseb oma teopanuse läbi tegu tervikuna ning et selle panuse ära- langemisel, so funktsiooni mittetäimisel ühe või mitme grupi liikme poolt, ei panda tegu kas üldse toime või see ei leiaks aset sellisel kujul (RKKKo 3-1-1-57-10, p 6.2). Riigikohus märkis selles lahendis, et tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana peab kohus sellist seisukohta põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis annavad aluse väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oleks sel juhul, kui 17 teatud rahasummat ei oleks välja võtnud XX, oleks teinud Veiko Vaher ise, kelle eesmärgiks oli lõppkokkuvõttes võtta kogu raha pangakontolt välja. Veiko Vaheri poolt ei oleks omastamine toime panemata jäänud. Veiko Vaheril olnuks ka ilma XX tegudeta olnud võimalus pangakontolt sama summa välja võtta ja seejärel sularaha omastada. Kokkuvõtteks leiab kohtukolleegium, et selle kohta , et XX oleks vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, mis on obligatoorne , et isikut materiaalõiguslikult täideviijana käsitada, puuduvad sellised tõendid, milliste hindamise tulemil saaks sellisele järeldusele jõuda. Neid ei ole oma seisukoha põhjendamiseks esitanud ka prokurör, kelle süüdistusest, süüdistuskõnes maakohtus, apellatsioonis ega ringkonnakohtu istungil esitatud kohtuvaidlustes, ei ole kordagi kasutatud sõnu ; teovalitsemine, teootsus, teopanus, rollijaotus jne. Kohtukolleegiumi hinnangul on need tunnused obligatoorsed, kui isikut süüdistatakse kaastäideviimises. Andmaks hinnangut, kas XX poolt sularaha väljavõtmine kujutab endast kaasaaitamistegu, peab kohtukolleegium oluliseks rõhutada järgmist. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et omastamise tahte manisfesteerimiseks on Veiko Vaheri poolt teravilja ostmine 11000 euro eest. Riigikohus on põhjalikult selgitanud, mis on kaasaaitamise teo olemus oma otsuses 3-1-1-
8. Kaasaaitamine on kuriteost osavõtu vorm, kus isik (kaasaaitaja) osutab tahtlikult kaasabi teise isiku (täideviija) tahtlikule õigusvastasele teole. Kaasaaitamine võib aset leida nii füüsilise, ainelise kui ka vaimse kaasabina. Seega olemuslikult kujutab kaasaaitamine endast teise inimese teo toetamist. Kaasa saab aidata vaid teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Süüteole kaasaaitamisena hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet. Ajalises plaanis võib kaasaaitamistegu aset leida nii teo ettevalmistamise staadiumis (nt teootsuse tugevdamine või juhiste andmine teo toimepanekuks), selle täideviimisel (nt vahendi andmine vahetult koosseisu realiseerimise ajal) kui ka peale koosseisu realiseerimist (nt eelnevalt lubatud varjamine). Kaasabi võib anda nii füüsilise teoga; aineliselt (nt toimepandava kuriteo jaoks vajalike rahaliste vahendite või eseme andmine); kui ka vaimselt (nt toimepanijale teo toimepanemiseks nõu andes, tema teootsust kinnitades või ka eelnevalt lubades kuriteoga saadud vara hoida või realiseerida). Kaasaaitamine on võimalik ka konkludentse käitumisega, st see ei vaja eelnevat fikseeritud kokkulepet ja kaasaaitamistegu võib aset leida põhiteo toimepanemise käigus. Subjektiivsete tunnuste poolest peab kaasaaitamistegu olema tahtlik. See tähendab, et kaasaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Kuid üksnes kaasaaitamisteo tahtlikkus ei tähenda ikka veel, et kaasaaitamise subjektiivsed koosseisutunnused oleksid realiseeritud. Selleks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus, see tähendab tal peab vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Seega ei saa kaasaaitamiseks lugeda ka sellist iseenesest vaieldamatult tahtlikku käitumist, kus isik annab toimepanijale objektiivselt kaasabi, kuid kas ei pea üldse võimalikuks või vähemalt ei mööna, et toimepanija kasutab saadud abi tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks. Tahtlus on välistatud olukorras, kus kaasaaitaja peab küll võimalikuks ja möönab täideviija poolt mingi õigusvastase teo toimepanemist, kuid tal puudub sellest teost täpsem ettekujutus. Selles mõttes on kaasaaitamise jaoks vajalik, et kaasaaitaja kujutaks endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes ette. Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise viisi ja määra (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemat samasisulist seisukohta
9. veebruari
10. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-15003, p 17). 18 Praegusel juhul ei saa kohtukolleegiumi hinnangul tõsikindlalt väita, et raha väljavõtmine pangaautomaadist WW arvelt, oli Veiko Vaheri omastamisteole kaasa aitamine. Veiko Vaheri omastamistegu seisneb sisuliselt selles, et ta ostis tema valduses olnud WW sularaha eest vilja, kulutades sinna 11000 eurot. Kuidas sai sellele kaasa aidata XX, kes süstemaatiliselt võttis välja WW pangakontolt rahasummasid, kokku 2900 euro eest, seda ei loe välja ei süüdistusest ega pole kordagi maininud ka prokurör. Vaidlust ei ole selles ja seda on tunnistanud ka XX ise, et ta tõesti võttis ka ise WW pangakontolt raha välja, kuid nagu võidab süüdistatav tegi ta seda WW palvel ning andis ka väljavõetud raha temale. Tegelikult seda väidet ei ole prokurör ümber lükanud ja kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see ka välistatud. Selle kasuks räägib fakt, et prokurör ise jaatab samuti, et umbes see rahasumma, mis XX isiklikult välja võttis, ei ole omastatud. Ka nendest vaidlusalustest kõnede salvestistest, mille sisuga ringkonnakohus vaatlusprotokolli kaudu tutvus, jääb kohtu veendumust selles osas mõjutama vestlus YY ja WW vahel, mis kinnitab WW-l, kas sularaha olemasolu või rahaliste vahendite kasutamise võimalust. Nimelt palub WW, et YY ostaks talle poest pikad aluspüksid, seepi ja veel palju asju, mis tal vaja ja lubab kõik kinni maksta. YY küsimusele, kas Veiko Vaher ei too siis talle neid asju, vastab WW, et tooks küll aga ta ei taha paluda Veiko Vaherit, sest kahtlustab, et tehakse kahtlane arve. Ehk siis, WW-l oli kasutuses sularaha, mille eest ta oleks saanud nii YY-le kui ka Veiko Vaherile saanud arved kinni maksta. Kaasaaitamine eelnevalt lubatud varjamisena või kuidagi mul viisil toetamisega e vaimse kaasaaitamise süüks panemine XX-le vajaks fantaasiat ja oleks pigem oletuslik. Oletustele ei saa kohtuotsust rajada. Ühe argumendina on prokurör väitnud, et kuna XX oli OÜ F juhatuse liige ja see firma tegeles muuhulgas teraviljaga ning Veiko Vaher tunnistas, et ostis WW raha eest vilja, siis järelikult on omastamise pannud toime XX ja Veiko Vaher ühiselt ja kooskõlastatult. Millele selline järeldus tugineb peale oletuste, on hoomamatu. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium viidates Riigikohtu seisukohtadele, et nii nagu isiku süüditunnistamine kaastäideviimises pelgalt asjaolu tõttu, et ta viibib või viibis samas ruumis või autos, kus hoiti ebaseaduslikult narkootilist ainet, relva vms, ja ta on nende olemasolust üksnes teadlik (3-1-1-4-15) või pelgalt see, et äriühingu juhatuse liige on teadlik juhatuse teise liikme poolt äriühingu huvides toime pandavast kelmusest, ei anna alust käsitada teda kelmuse kaastäideviijana ega sellest osavõtjana (3-11-42-15), ei saa XX kaastäideviimises süüdi mõista seetõttu, et ta oli Veiko Vaheriga ühes leibkonnas või oli oma tütre firmas juhatuse liige. See oleks liiga ebamäärane ja sellega võidakse karistada ka isikuid, kellel reaalselt puudub seos kuriteoga. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul antud maakohtu poolt põhjendatult XX mõistetud õigeks ja Veiko Vaher on põhjendatult mõistetud süüdi omastamise üksiktäideviijana. Veiko Vaherile mõistetud karistust on maakohus põhjendanud ning kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Asjaolusid, mis annaks alust karmistada või kergendada karistust ei ole kohtukolleegium tuvastanud. Süüdistatava V. Vaheri kaitsja adv. A.Tamm esitas ringkonnakohtule koos apellatsiooniga taotluse süüdistatava apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu hüvitamiseks. Taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud kokku kaitsetoimingutele 5 tundi 30 minutit, mille eest palub kaitsja hüvitada 356,40 eurot, s.h käibemaks 59,40 eurot. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud V.Vaheri kaitsmiseks apellatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud ning kaitsja taotlus tuleb rahuldada. Apellatsioonikohtu suulisel istungil osalesid kaitsjatena advokatuuri poolt kaitsja adv. A.Tamme (oli haige) taotluse alusel asenduskaitsjad. Süüdistatava Veiko Vaheri kaitsjana 19 adv. Meelis Masso ja süüdistatava XX kaitsjana adv. Vahur Krinal. Kuna nimetatud kaitsjad ei osalenud maakohtu istungitel, siis on põhjendatult pidanud nad tutvuma ka kriminaaltoimiku materjalidega sh maakohtu istungite protokollidega ning nende kaitsekulude hulka on põhjendatud ka sõidukulude arvamine. Seejuures ei oma praegusel juhul tähtsust, et adv. M.Masso büroo asub Tallinna Ringkonnakohtuga ühes linnas. Ringkonnakohtu istung toimus eriolukorra tõttu tehniliste vahendite kaudu ja süüdistatavad viibisid Kuressaare kohtumajas. Süüdistatava V.Vaheril ja tema kaitsja soovisid olla istungi ajal ühes ruumis e adv. M.Masso oli sunnitud sõitma Kuressaare linna. Ringkonnakohtu istungi saalis viibis süüdistatava XX kaitsja adv. Vahur Krinal, kelle büroo asub Pärnus. Seega on sõidukulud ja sõidule kulunud ajakulu põhjendatud. Süüdistatava V. Vaheri kaitsja adv. Meelis Masso esitas ringkonnakohtule koos apellatsiooniga taotluse süüdistatava apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu hüvitamiseks. Taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud kokku kaitsetoimingutele 490 minutit sh kohtuistungi ajaks on varem koostatud taotluse kohaselt arvestatud eelduslikult 240 minutit. Tegelikult kulus kohtuistungil 90 minutit. Kuna ülejäänud kaitsetoimingute ajakulu, sõidule kulunud aeg ja sõidukulud on põhjendatud, siis väheneb kaitsja taotluses märgitud lõppsumma 888.40 eurot (ilma käibemaksuta) 150 minuti ( kohtuistungi toimumise aja arvelt e 2 ja pool tundi vähem kestis) eest ettenähtud tasu võrra e 135 euro võrra (ilma käibemaksuta) ja hüvitamisele kuuluv summa on 753,40 eurot, millele lisandub käibemaks 150,68 eurot e 904,08 eurot. Kohtukolleegium arvestab ka süüdistatava XX kaitsja ja kannatanu YY esindaja taotlustes märgitud kohtuistungi aja osas, et peab kohtuistungi toimumise ajaks 90 minutit e lugedes taotlustes märgitud kaitsetoimingutele ja adv. V.Krinali sõidule kulunud aja ja sõidukulude osas põhjendatuks, suurendab taotletud summasid kummalgi 32,40 euro (koos käibemaksuga) võrra e adv. V.Krinalile kuulub hüvitamisele 562,08 eurot ja kannatanu esindajale 243,60 eurot.

§ 185

kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Seega jäävad kõik apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse Veiko Vaheri ja XX suhtes muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 20