KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 15.01.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-12823 Kohtuasi XX avaldus vanemate

§ 116

lg-st 2, § 118 lg-st 1, § 119 lg-st 1, § 120 lg-st 1, § 124 lg-st 1, § 126 lg-st 2, § 137 lg-st 1 ja 3 ning § 143 lg-st

2. Vanemad elasid lahus 2017 suvest, mil laps jäi vanemate kokkuleppel elama ema juurde. Vanemate omavahelised suhted olid konfliktsed. Vanematel oli lapse hooldusõigusega seonduvalt erimeelsusi, mis puudutasid lapse elukohta ja suhtluskorda. Maakohus leidis, et eeldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks olid olemas. Vanemad vaidlesid põhiliselt selle üle, kus peaks olema tütre elukoht. Mõlemad vanemad arvasid, et lapse huvid olid paremini kaitstud just tema elukohas. Lapse huvi on, et tema perekondlikud sidemed säiliksid ja et ta saaks areneda sobivas keskkonnas. Vanemate lahkumineku järgselt jäi laps elama ema ja vennaga ning käesoleval ajal ei vaielda selle üle, et isa ei saa kohtuda lapsega nii tihti nagu ta soovib. Kuigi ema elukohas oli lapsel paremad elamistingimused, mis tagasid talle piisava privaatsuse, arvestades lapse eaga kaasnevaid füüsilise ja vaimse arengu etappe, ei tähendanud see, et mõlemad vanemad ei oleks valmis ja suutelised majanduslikult last kasvatama. Paides oli lapsel turvaline elukeskkond, kus oli piisavalt arenguvõimalusi. Lapsel olid praeguses elukohas sõbrad ja tugivõrgustik. Olemasoleva stabiilse olukorra säilimine ning jätkuv ja harjumuslik kooli- ja trennirutiin oli murdeikka jõudva lapse parimates huvides. Tähelepanuta ei saanud jätta tütarlapse kehalist küpsemist ning sellest tekkivaid küsimusi oli tõenäoliselt lihtsam emaga arutada. Lapsel oli hingeline seotus mõlema vanemaga. Eluliselt oli usutav, et tütre ja ema suhe oli erinev isa suhtest, kuna tütar veetis rohkem aega emaga, kelle kanda jäi lapse igapäevane kasvatamine ja hooldamine ning isal oli võimalik teha lapsega tegevusi, mis ei pruukinud hõlmata argimuresid. Kuigi isa rõhutas ema poolt lapsele vähemsobivate kasvatusmeetodite kasutamist, puudusid selle kohta tõendid. Lapse hooldusõigusega seonduvate muudatuste tegemisel on oluline lähtuda lapse huvidest, arvestades sealjuures vähemalt 10-aastase lapse soovi. Laps avaldas võimaliku elukoha muutuse osas oma seisukoha, kuid nii nagu Paide Linnavalitsusel, puudus ka kohtul kindel veendumus, et lapse arvamus kujunes vabalt. Lapse ärakuulamisest nähtus, et ta arutas isaga elumuutust, kasutades täiskasvanute terminoloogiat ega osanud oma arvamust põhjendada. Nimetatud kohtu seisukohta toetas psühhoterapeudi seisukoht, kelle hinnangul oli lapse informeeritus kallutatud ning soov elumuutuseks ei tulenenud temast endast. Taunitav oli asjaolu, et spetsialisti poole pöörduti isaga eelnevalt kooskõlastamata, kuid iseenesest oli tegemist lubatud tõendiga, mida sai arvestada. Laps ei olnud välistanud oma elukohana ema elukohta. Paide Linnavalitsus lükkas ümber isa väite, et asja lahendamisel oli huvide konflikt lastekaitsespetsialistidel oli emaga ainult tööalane kokkupuude. Tõendid huvide konflikti kohta puudusid. Vältimaks lapse igasugust mõjutamist tuli lapse ärakuulamine Lääne-Harju Vallavalitsusel teostada vanema juuresolekuta. Eeltoodust lähtudes arvestas kohus lapse elukoha määramisel Paide Linnavalitsuse arvamusega. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et kuigi mõlemad vanemad olid lapsega lähedaselt seotud ja pühendunud, nende valmisolek tütre kasvatamiseks oli hea ning isal oli tütre elus äärmiselt tähtis roll, ei tohtinud lapse toimivat elukorraldust lõhkuda, arvestades paremaid elamistingimusi ema elukohas, aga samuti ka lapse ema suuremat pühendumist igapäevaselt lapse eest hoolitsemisele. Ema taotles ühise hooldusõiguse lõpetamist ka tervise- ja haridusküsimuste osas. Kohus jättis selles osas ema avalduse rahuldamata, kuna nendes küsimustes ei olnud vanematel erimeelsusi. Isal on võimalus tütre hariduse- ja terviseküsimuste lahendamisel osaleda. Kohus rahuldas ema avalduse lapse igakordse elu- ja viibimiskoha küsimuses ning määras lapse ja isa suhtluskorra. Suhtluskord hakkaks kehtima alates eriolukorra lõppemisest. Isa sisuliselt suhtluskorrale vastu 4 ei vaielnud ega esitanud kohtule omapoolset ettepanekut suhtluskorra määramiseks. Isa kinnitas ärakuulamisel, et tema töö tõttu suhtlus tütrega ei kannata. Kohus leidis, et suhtluskorra määramine vastas lapse huvidele ja sellele ei esitanud vastuväiteid eestkosteasutused ega ka lapse esindaja. Avaldaja I määruskaebus
3. Isa esitas määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja uue määrusega isa avalduse rahuldamist ning ema avalduse rahuldamata jätmist (sh suhtluskorra osas) ja palus määrata kindlaks lapse huvidele vastav suhtluskord lapse emaga. Kui ringkonnakohtul ei olnud võimalik teha uut määrust, palus isa asi saata tagasi maakohtule. Kohus rikkus menetlusõigust ning kohaldas vääralt materiaalõigust. Samuti ei vastanud määratud suhtluskord lapse huvile. Määruse põhjendustest ei nähtunud, et kohus oleks kõiki ühise hooldusõiguse lõpetamise alust andvaid asjaolusid kaalunud. Samuti ei olnud kohus kõiki tõendeid ja seisukohti hinnanud, ega selgitanud, miks ta ühe või teise seisukoha või väitega ei nõustunud. Kohtu diskretsioon oli põhistamata. Määrusest ei selgunud, milliste tõendite ja asjaolude alusel järeldas kohus, et emal olid tütre jaoks paremad elamistingimused ning ema suuremat pühendumust lapse eest hoolitsemisel. Eluliselt oli usutav, et lapsega kooselava vanema kanda jäi rohkem lapse argiprobleeme. Samas ühe vanemaga alaliselt kooselamise faktist iseenesest ei saanud eeldada ühe vanema suuremat pühendumust. Isa juurde kolimisel ei oleks tegemist lapsele harjumuspärase elukorralduse muutumisega, sest lapse harjumuspärane elukorraldus oli elada koos mõlema vanemaga. Suurema osa ajast, mil isa veel perega elas, veetis tegelikult laps aega just isaga. Asjaolu, et emal ja tütrel esinesid suhtlemisraskused, kinnitas tütar ise mitmel korral. Kohtu järeldused olid vastuolus lapse huvide ning kohtupraktikaga. Ligi kolmeteistaastase lapse soovi ja tahet ei pidanud kohus kaalukaks asjaoluks. Olukorras, kus vanemate soov ja võime lapse kasvatamisse panustada olid võrdsed, oli lapse arvamuse ning soovi arvesse võtmine tavapärasest tähtsam kui mitte määravam. Kohus leidis, et lapse soov ja tahe ei kujunenud siiralt. Kohtu järeldused ja selgitused olid ebaveenvad. Lapse soovi mitte eelistada üht vanemat teisele ei tohi tõlgendada viisil, et justkui laps tegelikult ei teadnud, mida ta soovis. Kohtu etteheide liiga täiskasvanuliku terminoloogia kasutamise osas ei olnud põhjendatud, kuna mõlemad vanemad rääkisid lapsega kohtuvaidlusest ja see ei saanud olla vanemale etteheidetav. Antud juhul oli laps väga hea õppeedukusega, hea silmaringiga ja oma ea kohta vaimselt hästi arenenud. Tütar isa juures elamises probleemi ei näinud ja isa ei kavatsenud takistada lapse ja ema suhtlemist. Tütrel oli isaga usalduslik suhe ja tütar ei häbenenud ka isalt abi või nõu küsida ka kõige delikaatsemate probleemide lahendamiseks. Gestaltpsühhoterapeudi arvamus tuli jätta kohtul tähelepanuta, kuna menetlusosalised ei saanud sellega tutvuda. Tõendi kogumist isaga ei kooskõlastatud ja isikul puudusid mistahes kutsetunnistused ning ta polnud kvalifitseeritud töötama lastepsühholoogina. Tegemist ei olnud erapooletu spetsialistiga ja tema arvamus oli pealiskaudne. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata isa vastuväited Paide Linnavalitsuse arvamusele. Arvamuse koostaja oli emaga suhelnud nii tööalaselt kui tööväliselt juba aastaid. Tema seisukohad olid otsitud ja subjektiivsed. Kohtu väited, et Lääne-Harju Vallavalitsuse seisukoht tuli jätta tähelepanuta põhjusel, et lapse ärakuulamine toimus vanema juuresolekul, oli alusetu ja põhjendamatu. Vald oli last ärakuulanud ka isa juuresolekuta. Kohus jättis menetluskulude jaotamisel tähelepanuta kompromissiläbirääkimiste põhjendamatu katkestamise avaldaja II poolt, mis ei olnud lapse huvides. Maakohus ei määranud enne lahendi tegemist menetluskulude nimekirja esitamise tähtaega ega teatanud lahendi tegemise aega, 5 tehes lahendi üllatuslikul ajal. Avaldaja II kompromissiläbirääkimiste katkestamisest tulenevad menetluskulude jätmine poolte kanda polnud põhjendatud. Kohus leidis ebaõigesti, et isa ei vaielnud ema pakutud suhtlusgraafikule vastu. Kuivõrd lapse ema nädalavahetustel ei tööta, oli põhjendatud arvestada isa töögraafikuga, kus isa suhtleks lapsega igakuiselt vähemalt kahel nädalavahetusel, kuid mis isa töögraafikust tulenevalt ei oleks igakuiselt nn. jäigalt kindlaks määratud (st, kas
4. ja
5. või
6. ja
7. nädalavahetus). Päästjad peavad töö iseloomust tingituna töötama ka nädalavahetustel. Seega määras kohus suhtluskorra vastuolus lapse huvidega, arvestamata isa avaldatuga. Vastused määruskaebusele
8. Ema vaidles määruskaebusele vastu ja leidis, et see tuli jätta rahuldamata. Lapsel ei olnud isa elukohas sõpru, tugivõrgustikku ja koolikohta. Avaldajal I oli kaks töökohta ja vahetused pääsekomandos olid 12tunnised. Eeltoodu tähendaks, et laps jääks kauaks üksi.
9. Paide Linnavalitsus jäi avalduses varasem esitatud seisukohtade juurde. Lisas, et uues vestluses lapsega avaldas laps, et ta tahaks isaga rohkem aega veeta, kuid ei ole saanud seda teha piisavalt, kuna isal oli palju tööd. Laps ei näinud midagi halba, et jäi ema juurde elama.
10. Lääne-Harju Vallavalitsus leidis, et laps on hästi arenenud ja avaldas oma seisukohti mitmel korral veendunult. Lapse arvamus oli olulise kaaluga ja seda ei tohtinud kõrvale jätta.
11. Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et kohus polnud olukorras, kus ta leidis, et lapse soov elukoha määramise kohta polnud kindel või kui elukoha määramine lapse soovitud viisil läheks vastuollu lapse huvidega, põhjalikult lapse huvisid kaalunud ja põhjendanud, miks oli lapse huvides määrata tema elukohaks just ema elukoht. Menetluse edasine käik
12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Pärast määruskaebuse laekumist ringkonnakohutusse, kuulas kohus veelkord ära lapsevanemad ja lapsele määratud esindaja.
13. Isa soovis, et tütar veedaks temaga kogu suve, kuid ema leidis pidevalt takistusi. Selle tulemusel veetis tütar isaga iga kuu umbes kümme päeva (kokku suvel 30 päeva).
14. Ema avaldas, et kohtumenetluse ajal oli tütre ja isa suhtlus tihedam kui varasemalt. Samas ei olnud suvel kohtumised ülemäära pikad. Ema soodustas last isaga rohkem suhtlema ja aega veetma. Kõiki avaldaja I poolt pakutud kokkusaamisi polnud võimalik teha, kuna etteteatamisaeg oli liiga lühike ja emal olid plaanid juba tehtud või olid muud üritused ees.
15. Lapsele määratud esindaja vestles lapsega, kes leidis, et isa juures veedetud aeg oli liiga lühike. Laps avaldas, et ta soovis isaga jätkuvalt elada, isaga sai asju arutada, isa kuulas teda, ei surunud end peal, arvestas lapse arvamusega. Laps avaldas, et tal oli isa juures kõik olemas ja koolivahetust ta ei peljanud. Esindaja oli jätkuvalt seisukohal, et antud asjas omas määravat tähtsust lapse arvamus. Lapse soov polnud ajas muutunud, pigem oli aeg seda soovi kindlamaks muutnud.
16. Lääne-Harju vald vestles lapsega. Lapse seisukoht võrreldes varasemaga polnud muutunud. Suhetest emaga ei tahtnud laps väga rääkida, mainis vaid, et need polnud head. Määruse põhjendused
17. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse 6 väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse resolutsiooniga ja määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu lahendit ei vaidlustanud osas, millega kohus jättis rahuldamata ema avalduse anda talle ainuhooldusõigus lapse tervise- ja haridusküsimustes. Kuna selles osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud, siis on maakohtu määrus TsMS § 466 lg 3 järgi vaidlustamata osas jõustunud. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 20.

§ 137

lg-st 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (vt nt Riigikohtu 14.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (Riigikohtu 01.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, p 11 teine lõik, ja 31.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta nii ka 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 123

järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt 12.02.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus (Riigikohtu 30.05.2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-32-11, p 15). Eespool viidatud Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15 tuleneb, et vanemate lahuselu korral tuleb üldjuhul vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja last faktiliselt kasvatavale vanemale ainuhooldusõiguse andmine sõltub eeskätt otstarbekusest –millisel viisil on vanemad valmis ja suutelised edaspidi lapse suhtes hooldusõigust teostama, nii et sellega oleks kõige paremini tagatud lapse huvid.

§ 116

lg 2, § 124 lg 1 ja § 127 kohaselt seisneb lapse hooldusõiguse teostamine mitmesuguste lapsega seotud praktiliste küsimuste otsustamises ja toimingute tegemises. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, mistõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt oma otsustusi ja lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest. Ringkonnakohtu hinnangul pole määruskaebuses toodud selliseid väiteid, mis annaks alust maakohtu lahendi muuta ja tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse, rikkumata seejuures menetlusnorme. 7 Psühhoterapeudi arvamus oli TsMS kohaselt lubatav tõend ja kohus sai sellega arvestada. Väited, et menetlusosalised ei saanud tutvuda esitatud tõenditega ei ole kooskõlas kohtuasja materjalidega. Ringkonnakohtul puudub kahtlus, et mõlemad vanemad on näidanud valimisolekut ja on suutelised last kasvatama ning toimima tütre parimates huvides. Lapsel on mõlema vanemaga väga head suhted ja mõlemad vanemad tegelevad lapsega. Asjaoludest nähtub, et tegelikkuses on mõlema vanema juures tütrel turvaline elukeskkond, kus on piisavalt arenguvõimalusi, mõlemad vanemad panustavad tütre trennidesse/hobidesse ning kummagi vanema eelistamine ei ole antud olukorras ilmselge. Siiski ei pea sellises olukorras lähtuma vaid lapse enda soovidest. Kohus peab lapse ära kuulama ja avaldatuga arvestama kogumis kõikide teiste asjaoludega ja tõenditega jõudmaks sellisele lahendusele, mis vastaks kõige enam lapse huvidele. Käesoleval juhul ongi maakohus seda teinud. Ema juurde elama jäädes säilib tütrel igal juhul tihe suhtlus ja side isaga. Ema toetab tütre aktiivset suhtlemist isaga ja samuti tegeleb suhtluse tagamisega tütre ja teiste sugulastega (nt ema õde ja õe lapsed) ning perekonnaliikmetega (nt vend). Tüdruk on kohtuvaidluse lahendamise ajal 13 aastane ja käib põhikoolis. Olemasoleva stabiilse koduse olukorra säilimine ning jätkuv ja harjumuslik koolija treeningrutiin on lapse vanust arvestades tema huvides. Senise elukorralduse püsimajäämine säilitab lapsele turvatunde. Käesoleval juhul oleks ennatlik enne lapse põhikooli lõpetamist tema elukorraldust nii suures ulatuses muuta. Arvestades ka vanemate erinevat töökorraldust, on lapsel harjumuspärasem ja stabiilsem elukeskkond hetkel ema juures. Eeltoodu alusel puudub alus maakohtu otsustatu muutmist lapse viibimis- ja elukoha osas. 21. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus

§ 123

lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(

1. te)hooldusõigust, vanema(
2. te)õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. Vanema ja lapse suhtlemist reguleerides peab kohus arvestama mh vanemate tööaega ega tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et need kattuvad vanema tööajaga, mistõttu ei saa vanem suhtlemiskorras määratud ajal töökohustuste täitmise tõttu tegelikult lapsega koos olla (Riigikohtu 09.11.2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-183-11, p 21 ja 22). Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes (Riigikohtu 07.12.2018 määrus kohtuasjas nr 2-17-3347, p 22). Esmajoones peab kohus

§ 123

lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest (Riigikohtu 06.04.208 määrus kohtuasjas nr 2-15-16111 p 18). Isa leidis määruskaebuses, et maakohtu määratud suhtluskord on liiga jäik nädalavahetuste osas, kuivõrd isa töögraafik ei võimalda sellist suhtluskorda iga kord jälgida. Maakohus määras suhtluskorra, mille kohaselt isa kohtub tütrega iga kuu teisel ja neljandal nädalavahetusel, mil tütar viibib isa elukohas Lääne-Harju vallas ning ka muudel või eelnevast erinevatel aegadel, kui pooled on eelnevalt kokku leppinud. Suhtluskorra kohaselt tuleb muutustest anda teada vähemalt 5 päeva ette. Ringkonnakohus leiab, et suhtluskord vastab lapse huvidele ja selle muutmiseks pole alust. Lapse peamine kohustus on käia koolis ja kohtu poolt kindlaksmääratud suhtluskord arvestab eelkõige selle kohustuse täitmisega. Suhtluskord annab lapsele kui ka vanematele kindluse, millised nädalavahetused laps saab kindlalt isaga veeta ja lapsel on võimalik selle järgi planeerida oma tegemisi ja aega (trenne, huviringe, õppimist jm). Arvestades isa pidevalt muutuvat töögraafikut puuduks tütrel igasugune kindlus plaanide osas ja kõiki kokkusaamise aegu tuleks eraldi kooskõlastada. See pole aga lapse seisukohalt mõistlik. Kohtu määratud suhtluskord võimaldab mh jooksvalt ja paindlikult kokkusaamisi muuta ja arvestada isa muutuva töögraafikuga. Eeltoodut kinnitab ka suvel toimunud suhtlus isa ja tütre vahel. Suvel 8 elas laps isa juures nii palju kui vanema töö seda võimaldas. Asjaoludest nähtub, et tütar ja isa suhtlevad omavahel sagedasti, tütar näitab üles initsiatiivi isaga kohtumiseks ning tegelikkuses puuduvad takistused suhtlemise korraldamisel. Laps saab tulenevalt oma vanusest juba ise avaldada ja otsustada, palju ta soovib vaba aega isaga veeta ning täiendavaid kokkusaamisi kokku leppida. Ema on igati soodustanud tütre ja isa kohtumisi ning ei ole neile takistusi teinud. Tõendamist ei leidnud isa kaebuse väide, et ema takistab pidevalt suhtlemist. Just lapse huvides on käesoleval juhul kindel suhtlusgraafik ja rutiin. Sellega on maakohtu määrus kooskõlas. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu poolt määratud suhtluskorra muutmiseks. 22. Ringkonnakohus võtab määruskaebemenetluses esitatud tõendid, millised esitati vastuseks kohtu päringule, asja materjalide juurde TsMS § 662 lg 3 alusel. 23. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Praegusel juhul oli lahendi tegemine kõikide menetlusosaliste huvides. Seega jaotas maakohus menetluskulud õigesti TsMS § 172 lg 1 alusel. Selliseid asjaolusid, mis annaksid alust menetluskulude jaotuse muutmiseks, ei esine. Asjaolu, et maakohus jättis menetluskulude nimekirja küsimata, on menetlusnormi rikkumine, kuid praegusel juhul ei too see kaasa maakohtu määruse tühistamist, sest kulud jäid menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad samuti menetlusosaliste enda kanda TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3. Ringkonnakohus lahendab lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse eraldi määrusega. 24. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 9