(7)esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud E-M O (hageja) esitas 08.10.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse E O (kostja) 292.00 eurot elatise saamiseks igakuiselt alates 08.10.2020. E O esitas 13.10.2020 nõudele vastuväite. Vastuväitest nähtub, et kostja on täitnud lapse ülalpidamiskohustust ning elatise suurus on määratud ebaõigesti. Kostja selgitas, et maksab lapsele elatist 200.00 eurot kuus, lisaks on laps üle nädala nädalavahetustel isaga. Isa veedab lapsega kõik suuremad tähtpäevad ning kaasab perekonnaüritustele. Pärnu Maakohtu 28.10.2020 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja asi anti üle Viru Maakohtule, kuna hageja ei soovinud menetluse lõpetamist vastuväite esitamisel. Hageja täiendavad seisukohad Perekonnaseaduse § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja palub kostjalt välja mõista elatise miinimummääras kuus. Hageja ei pea anda kulutusi tõendama, kuivõrd soovib elatist PKS § 101 lg 1 määras. Kostja on alates 2016 aastast kandnud hageja seadusliku esindaja kontole hageja ülalpidamiseks elatisrahana 200.00 eurot kuus. Hageja on kasvueas neiu, kelle vajadused aasta-aastalt järjest suurenevad. Hagejale on teada, et kostja töötab ettevõtte tegevjuhina ning seetõttu tema sissetulekud peaksid võimaldama hagejale maksta elatiseks suuremat summat, kui 200.00 eurot kuus. Kokkuleppe kohaselt veedab hageja kostjaga tavaliselt 4 ööpäeva kuus, mis on kaks nädalavahetust reedest pühapäevani, millega kaasnevad kostjale transpordi ja toidukulud ning muid suuremaid kulutusi kostja lapsega seoses ei tee. On juhtunud, et transporti tuleb korraldada ka hageja seaduslikul esindajal või hageja vanaemal. Lisaks viibib hageja kostja juures pooled koolivaheajad ning igas suvekuus 1 nädala. Aasta jooksul on hageja kostja juures kokku 21% päevade arvust aastas. Hageja läheb kostja juurde oma tagavarariietega, mis on kotiga kaasas, ning kostja juures sellel otstarbel riietusesemeid ei vaja. Hageja seadusliku esindaja kalkulatsiooni kohaselt on hageja ülalpidamiskulud ja tema tegelikud vajadused ühes kuus kindlasti suuremad kui 400.00 eurot ning seni on vahe kinni maksnud hageja seaduslik esindaja. Hageja on nõus sõlmima kompromissi, mille kohaselt kostja tasub igakuiselt hagejale elatist summas 270.00 eurot kuus. 14.04.2021 kohtuistungil ja lõppseisukohas nõustus hageja elatisega summas 250.00 eurot kuus. Kostja vastuväited Kostja annab lapsele vahetut ülalpidamist, mida tuleb elatisenõude lahendamisel arvesse võtta. Antud juhul viibib hageja kostja juures igakuiselt väljakujunenud suhtluskorra alusel. Näiteks oktoobris viibis laps isa juures 02.10-04.10; 09.10-11.10 ja 23.10-25.10 ehk 9 päeva, see teeb ca 29-30% ajast. Mõnel kuul viibib laps isa juures rohkem (nt vaheaegadel), mõnel kuul veidi vähem (nt 6 päeva), kuid aasta lõikes keskmiselt viibib laps isa juures igal kuul vähemalt 29-30% ajast. Ajal, mil hageja viibib isa juures, kannab kostja tema ülalpidamise kulud ja tagab lapse põhivajaduste rahuldamise (eluase, söök, huvitegevus, ravimid, transport jne), st annab ülalpidamist. Lisaks, kui hageja vanemad asusid eraldi elama, oli kostja sunnitud soetama lapsele uue mööbli (voodi, riidekapi, kirjutuslaua jm). Samuti soetab isa lapsele regulaarselt asju, mida lapsel läheb vaja isa juures viibimisel - hügieenitarbed (nt kamm, pesemisvahendid), riided (nt 2

(7)vahetusaluspesu, sokid, vahetussärgid, püksid jmt) aga ka mänguasjad, raamatud ning lauamängud/ pusled, ratas jmt, millega isa juures vaba aega sisustada. Kostja annab ka vahetut ülalpidamist kulutuste näol eluasemele, sidekuludele, korteriühistu teenustele jne ajal, mil laps on isa juures. Kostja leiab ka, et hageja vajadused ühes kuus ei ole 584.00 eurot. Kostja on toonud välja hageja kulutuste loetelu, millest tulenevalt on tema hinnangul hageja kulutused ühes kuus kokku summas 356.00 eurot. Kostja hinnangul tuleks ka arvestada perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 sätestatud toetusega (60.00 eurot) ning arvestada hageja nõudest maha lastetoetus n-ö kostjale langevas osas. Seega peaks hagejale antav ülalpidamine olema 296.00 eurot, millest kostjale langev osa on 148.00 eurot. Täiendavalt tuleks arvestada, et osa ajast veedab laps isa juures, s.o ca 30% ajast. Kostjalt väljamõistetav elatis saaks olla seega 59.20 eurot. 07.01.2021 leidis kostja, et tema arvutustest tulenevalt saaks temalt hageja kasuks mõistetav elatis olla 81.27 eurot. Kuivõrd kostja ei vaidle vastu sellele, et osa kulusid kannab üksnes hageja ema (nt kunstiring), on kostja valmis tasuma kompromissi korras elatist summas 120.00 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 14.04.2021 kohtuistungil teatas kostja, et tasub lapsele elatist 200.00 eurot kuus ning on ka edaspidi nõus sellises summas hagejale elatist maksma. Laps viibib kindlasti iga teise nädalavahetuse isa juures, ka osa ajast koolivaheaegadel. Koolivaheaegade jaoks ei ole poolte vahel kindlat suhtlemiskorda välja kujunenud. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning kuulanud pooled ära, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

(7)Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas 3-2-1-136-13, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 oli töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Ka käesoleval aastal on töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Kostja on nõus, et ta peab lapsele ülalpidamist andma, kuid leiab, et elatise maksmine miinimummääras kuus ei ole põhjendatud, arvestades lapse põhjendatud vajadusi. Kostja on seisukohal, et hageja märgitud vajadused on liialdatud ega ole eluliselt usutavad. Lisaks annab ta hagejale ülalpidamist vahetult. Kohtule esitatud ning kohtu kogutud tõenditest nähtub, et kostja töötab, tema sissetulekuks on töötasu ca 2 313.00 eurot kuus. Kostjale kuulub korter asukohaga XXX (registriosa XXX) ning ½ kinnistust asukohaga XXX (registriosa XXX). Toimiku materjalidest nähtub ka, et kostja on prokurist H P O (registrikood XXX). Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada tõendid oma kulutuste ja vajaduste kohta. Hageja on menetluse kestel rõhutanud, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vajalik tõendada lapse kulutusi. Kohus on nõus, et Riigikohus on mitmeid kordi rõhutanud, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Samas on Riigikohus selgitanud, et lapse vajadusi on vajalik hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu 7.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 216-118651 p 14). Kostja on menetluse kestel vastuväidete esitamisel tuginenud muuhulgas sellele, et lapse märgitud vajadused on liialdatud. Samas mistahes usaldusväärseid tõendeid kostja selle kohta esitanud ei ole. Kohus märgib, et nii hageja seaduslik esindaja kui ka kostja on mõlemad esitanud kohtule hulgaliselt maksekorraldusi, arveid, pilte lapsele väidetavalt tehtud kulutustest (erinevad riided, asjad jms), mis kohtu hinnangul siiski lapsele tehtavaid kulutusi ei tõenda. Vaatamata sellele, et 4

(7)mistahes usaldusväärseid tõendeid ei hageja (v.a kunstistuudio arve) oma kulutuste tõendamiseks esitanud ei ole ega ka kostja, on iseenesest mõistetav, et laps peab igapäevaselt kusagil elama, sööma, riietuma jne. Ka täiesti mõistetav on, et ajal, mil laps viibib isa juures, peab ta samuti sööma, pesema jne. Pole kahtlust, et mõlemad vanemad osalevad mingil määral lapse ülalpidamises. Kostja on muuhulgas tuginenud sellele, et lapse ülalpidamiskulu ei vasta PKS § 101 sätestatule. Kohus nõustub, et viimasel ajal tehtud uuringutest tuleneb, et lapse ülalpidamiskulud on miinimummäärast väiksemad. Samas on Riigikohus selgitanud, et lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Kolleegium on ka varasemas praktikas leidnud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kohus peab siiski praegusel juhul nõustuma, et lapse vajadused miinimummääras kuus on iseenesest põhjendatud, usutavad ning seadusega kooskõlas. Lisaks on Riigikohus lahendi 3-2-1-705 p-s 20 asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele, ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis kui vanemad elavad lahus. Kohus selgitab ka, et juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1). Arvestades hageja ema sissetulekut ning varanduslikku olukorda, on eluliselt usutav, et ka hageja ema saab lapse peale kulutada miinimumelatise kuus. Lisaks saab hageja seaduslik esindaja igakuiselt lapsetoetust summas 60.00 eurot. Kohus selgitab, et vanem on üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitab ka, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (Riigikohtu
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18). Riigikohus on 5

(7)leidnud, et PKS § 102 lg 2 järgne mõjuv põhjus võib mh seisneda ka vanema halvas varalises seisundis (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Riigikohus on muuhulgas leidnud, et muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kostja ei ole kordagi menetluse käigus väitnud ega tuginenud sellele, et ta ei ole tema muid kohustusi ning varalist seisundit arvestades võimeline andma hagejale miinimummääras ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja ei ole ka välja toonud, et tal oleks lisaks hageja vahetule ülalpidamisele mõni muu mõjuv põhjus, mille tõttu oleks põhjendatud elatise alla miinimummäära vähendamine. Kohus selgitab, et PKS § 100 lg 2 esimese lause kohaselt täidab vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Kohus selgitab ka, et kõnealuses sättes on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega. Pooled ei vaidle, et laps elab peamiselt emaga. Samas kuna laps veedab kindlasti iga teise nädalavahetuse kostjaga (pooled selles osas ei vaidle) ja on ka kostja juures osaliselt koolivaheaegadel (ka selles osas vaidlus puudub) ning kostja annab sel ajal seega hagejale ülalpidamist vahetult, esineb käesoleval juhul alus ja mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. Kuivõrd vanematel on erimeelsusi kui palju ajast laps koolivaheaegadel ning üleüldse kuus/ aastas kokku isaga aega veedab (ja on sel ajal tema ülalpidamisel) ning kohtule ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid, millest kohus saaks ise sellise järelduse teha, võtab kohus vanemate pakutud keskmise, s.o 25% ajast. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et lapse vajadused on miinimummääras kuus, siis kostjale tasumisele kuuluv elatise summa on (292.00 – 73.00 (25% 292.00-st) = 219.00 eurot kuus. Kohus peab vajalikuks lisada ka, et lapsega kooselav vanem (antud juhul ema) on üldjuhul ainupädev otsustama, millised kulutusi on vaja lapsele teha. Kostja soov hoolitseda hageja eest, sh osta temale riideid ja muid asju, on mõistetav, kuid kostja võiks siiski need kulutused hageja emaga kooskõlastada. Laps ei vaja kindlasti topelt, s.o ema ja isa juures erinevaid, riideid, jalatseid vms asju. Kostja on menetluses samuti taotlenud riiklike toetustega arvestamist. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 32-1-35-17, p 28.2). Perehüvitiste seaduse (PHS) § 2 sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine. Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. Lapsetoetust 6

(7)makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Iseenesest ei ole välistatud arvesse võtta, et elatist taotleva lapse vajadused on kaetud riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul põhjendatud vähendada elatist hageja seadusliku esindaja kontole laekuvate lastetoetuste arvel. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud. Kohus märgib, et lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kohtu hinnangul puudub seega antud juhul alus vähendada väljamõistetavat elatist pelgalt põhjusel, et hagejale tasutakse lastetoetust. Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut, leiab kohus seega, et kostjalt tuleb praegusel ajal välja mõista elatis summas 219.00 eurot kuus. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul lapse igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt lapsele elatist 219.00 eurot kuus, millele lisandub hageja seadusliku esindaja (ema) panus ja riiklikud toetused. Tulenevalt hageja soovist ja