← Eesti

2-18-17826/98

Obsah (4)§ 187§ 190§ 14§ 189

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-17826 Otsuse kuupäev Tartu, 17. juuni 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Kai Kullerkupp ja Kaupo Pa

) § 187 lg-te 1 ja 2 ning § 190 kohaselt tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, sest kostja I loobus lepingutega olulisel määral enda osast ühisvaras. Abieluvaraleping on näilik, sest selles kajastatud kohustused ja raha laekumised on tõendamata. Sisuliselt on tegemist kinkelepinguga, millega kostja I loobus olulises ulatuses oma varast, saamata midagi vastu. Alternatiivselt leidis hageja, et kostja I eesmärk enda osast loobumisel oli vältida hageja nõude rahuldamist ja kahjustada tema huve.

  1. Kostja I ei esitanud hagile vastuväiteid. Kostja II vaidles hagile vastu ja esitas
  2. märtsil 2020 tingimusliku vastuhagi. Kostja II esitas
  3. mail 2020 taotluse jätta hagi läbi vaatamata ning soovis vastuhagist loobuda juhul, kui hagi jääb läbi vaatamata. 2.
  4. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Abieluvaralepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise eeldused

§ 187

lg 1 mõttes ei ole täidetud, sest abieluvaralepinguga ei kahjustatud hageja huve, kostja I ei muutunud varatuks ega loobunud olulisel määral ühisvarast

§ 190p 2 mõttes. 2

(8)2-18-17826 Ühisvara jagati võrdsetes osades. Abieluvaralepingu tulemusel jäi kostjale I esemeid 746 497 euro 74 sendi eest ning kostjale II 735 000 euro väärtuses. Kostja I ei jäänud abieluvaralepingu tõttu varatuks, samuti ei mõjutanud leping tema võimet hageja nõuet rahuldada. Abieluvaralepingu kohaselt pidi kostja II tasuma kostjale I enamsaadud ühisvara hüvitisena 330 000 eurot. Sellest summast 251 000 eurot tasaarvestas kostja II enda nõudega kostja I vastu. Lisaks arvestati abieluvaralepingu sõlmimisel seda, et kostja I oli müünud turuhinnaga kolm ühisvara hulka kuuluvat kinnisasja, millest laekus kostjale I 338 731 eurot 74 senti. Asjaolu, et kostja I ei kasutanud talle jäänud vara hageja kohustuse täitmiseks, ei puuduta kostjat II ega muuda abieluvaralepingut kehtetuks. Ühisvara jagamise nõue

§ 14

lg 2 mõttes ei ole põhjendatud, sest täitemenetlus ei ole kostja I lahusvara arvel ebaõnnestunud. Kostja I saab igakuist sissetulekut ja talle kuulub kaks sõidukit. Kohtutäitur pole teinud pingutusi sõidukite väärtuse kindlakstegemiseks ega selgitanud välja, kas nende müügi arvel oleks võimalik sissenõudja nõudeid rahuldada. Kohtutäitur rikkus täitmisteate kättetoimetamise nõudeid, kuna toimetas täitmisteate kostjale I kätte avalikult enne muid variante proovimata. 2.

  1. Kostja II esitas tingimusliku vastuhagi, mida palus menetleda vaid siis, kui esinevad eeldused abieluvaralepingu tagasivõitmiseks ja ühisvara jagamiseks. Kostja II leidis, et hageja pakutud ühisvara jagamise viis on ebamõistlik, sest hageja on soovinud avalikul enampakkumisel müüa kostja II ja kostja II poja kodu. Vastuhagis pakkus kostja II välja alternatiivsed viisid ühisvara jagamiseks, millega tema ja poja kodu säiliks. 2.
  2. Harju Maakohus rahuldas
  3. novembril 2018 tehtud määrusega hagi tagamise taotluse ja seadis Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 5426502, nr 2747502, nr 948002, nr 2486441 ja nr 5426102 (kostjale II kuuluvale mõttelisele osale) kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale hageja kasuks keelumärked.
  4. Harju Maakohus jättis
  5. juuli
  6. a otsusega hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata. Kostja II taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks jäeti rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda. Hagejalt mõisteti kostja II kasuks menetluskuludena välja 7800 eurot ja seadusjärgne viivis alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tühistas maakohus
  7. novembri
  8. a määrusega seatud hagi tagamise abinõud. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et kostjal I on hageja vastu kohustus, mille täitmiseks on algatatud täitemenetlus. Kostja I kohustus on seni täitmata. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostjad I ja II sõlmisid
  9. septembril 2017 abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu, mille kehtetuks tunnistamiseks esitas hageja

§ 187lg 1 ja § 190 alusel hagi.

Hagi rahuldamiseks pidi hageja tõendama, et kostja I loobus lepingute sõlmimisega olulisel määral enda osast ühisvaras. Kostjad pidid tõendama, et kostja I ei muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Kostjate 21. septembril 2017 sõlmitud abieluvaralepingus sisaldusid järgmised kokkulepped: • kummalegi kostjale jäi Kalda / Võru mnt 6 / Võru mnt 4 kinnistu (150 000 eurot) ½ suurune mõtteline osa; • kummalegi kostjale jäid enda nimel avatud kontol olev raha ja muud varalised väärtused, mis olid omandatud enne abieluvaralepingu sõlmimist; • kostjale I jäid Aurum OÜ osa nimiväärtusega 2666 eurot ning varaühisuse kestel võõrandatud kinnisasjade eest saadud raha 3

(8)2-18-17826 o Võrse 11 kinnistu müügist saadud 220 495 eurot 19 senti; o Kopli kinnistu müügist saadud 22 369 eurot 8 senti; o Siinus AÜ 67 kinnistu müügist saadud 95 867 eurot 47 senti; • kostja II ainuomandisse jäid o Vankri tee 4a kinnistu (15 000 eurot); o Vankri tee 4 kinnistu (480 000 eurot); o Vankri kinnistu ⅛ mõtteline osa (5000 eurot); o Naage tee 24 kinnistu (150 000 eurot); o Jõe tn 2 kinnistu (10 000 eurot). Kostjad leppisid abieluvaralepingu p-des 2.4 ja 2.5 kokku, et kostja II tasub enamsaadud ühisvara eest kostjale I hüvitist 330 000 eurot, millest 251 000 eurot tasaarvestab kostja II enda nõudega kostja I vastu, mis tuleneb sellest, et kostja II tasus kostja I eest kõrge intressiga võetud laenu, ning 79 000 eurot tasub kostja II kümne päeva jooksul kostja I näidatud kontole. Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest abieluvaralepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise eeldused

§ 187lg 1 ja § 190 mõttes ei ole täidetud.

Abieluvaralepingu sõlmimine ei kahjustanud hageja kui sissenõudja huve, kuna võlgnik ei loobunud olulisel määral oma varast või osast ühisvaras. Kostjale I jäi esemeid 746 497 euro 74 sendi eest ning kostjale II 735 000 euro ulatuses. Hageja ei tõendanud, et kinnistute väärtused oleks teistsugused, kui on märgitud abieluvaralepingus. Hageja menetluskulud jäid tema enda kanda ning kostjate menetluskulud hageja kanda. Kostja I ei esitanud taotlust menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Kostja II kasuks mõisteti hagejalt välja menetluskuludena 7800 eurot (õigusabikulu 7500 eurot 50 tunni eest tunnitasumääraga 150 eurot ja riigilõiv 300 eurot), millele lisandus viivis.

  1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, välja arvatud osas, milles kohus jättis kostja II hagi läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata, ning palus saata asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
  2. Kostja I kaebusele ei vastanud. 5.
  3. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, milles maakohus ei rahuldanud kostja II taotlust menetluskulude kindlaksmääramiseks tervikuna. Kostja II palus mõista hagejalt välja menetluskuludena 14 425 eurot või saata alternatiivselt asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. 5.
  4. Hageja ja kostja II vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja I apellatsioonimenetluses kohtule ei vastanud ja seisukohti ei esitanud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  6. jaanuari
  7. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt menetluskulude kindlaksmääramise osas ja mõistis hagejalt kostja II kasuks täiendavalt välja menetluskulu 502 eurot 50 senti ning seadusjärgse viivise. Ringkonnakohus rahuldas kostja II apellatsioonkaebuse osaliselt ja jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning muus osas maakohtu otsuse muutmata. 4

(8)2-18-17826 Kokkuvõtvalt jäid menetluskulud maakohtus (v.a kostja II vastuhagilt tasutud riigilõiv) hageja kanda. Menetluskuludest ringkonnakohtus jäid hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud kulud hageja kanda ja kostja II apellatsioonkaebusega seotud kulud poolte endi kanda. Hagejalt mõisteti kostja II kasuks välja menetluskuludena maa- ja ringkonnakohtus 9292 eurot 50 senti ning seadusjärgne viivis sellelt. Ringkonnakohus leidis, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, sest lõppjäreldusena jättis maakohus õigesti hagi sisuliselt rahuldamata. Ringkonnakohus täiendas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse põhjendusi. Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele leidis ringkonnakohus, et maakohus lahendas hagi õigesti

§ 187

lg-te 1 ja 2 ning § 190 p 2 alusel, mille järgi tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2). Täitemenetlus kostja I vastu algas 11. augustil 2018, abieluvaraleping sõlmiti 21. septembril 2017, seega vähem kui aasta enne täitemenetluse alustamist.

§ 187lg 1 kohaselt eeldab tagasivõitmine, et võlausaldajate huve on kahjustatud.

Võlausaldajate huve kahjustab

§ 190

kohaselt selline abieluvaraleping, millega võlgnik on olulisel määral loobunud oma varast või oma osast ühisvaras. Hageja on eelviidatud Riigikohtu praktikale tuginedes põhjendatult välja toonud, et abieluvaralepingu tagasivõitmisel

§ 190

alusel kehtib eeldus, et võlausaldajate huve on kahjustatud, mis tuleneb sellest, et täitemenetlus on võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud. Kostjad võivad võlausaldajate huvide kahjustamise eelduse ümber lükata ja tõendada vastupidist. Kostja II tõendas ja põhistas veenvalt, et abieluvaralepingu tulemusel jäi kostjale I esemeid 746 497 euro 74 sendi eest ning kostjale II 735 000 euro väärtuses. Sellest piisas võlausaldajate huvide kahjustamise eelduse ümberlükkamiseks. Maakohus jaotas õigesti tõendamiskoormise, leides, et järgnevalt pidi hageja omakorda tõendama, et vaatamata eelnevale kahjustati võlausaldajate huve. Põhjendatud ei ole hageja väide, et maakohus oleks pidanud lisaks kontrollima, kas abieluvaralepingus märgitud rahalised nõuded ja kohustused olid ka tegelikkuses olemas, sest eeldada tuli lepingu sisu õigsust. Maakohus arvestas abikaasadele kuuluvaid esemeid ja kohustusi. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Poole kohustus on tagada, et ta esitab piisavad tõendid enda nõude rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305/45, p 14). Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus menetlusnorme, kui jättis hindamata hageja väited abieluvaralepingu näilikkuse kohta, kuid lisas, et menetlusnormi rikkumise saab kõrvaldada ringkonnakohus. Tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20). Hageja väitis, et tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes näilik, sest tegelikult oli abieluvaralepingu eesmärk kinkida vara kostjale II. Hageja ei tõendanud, et kostjad soovisid varjata kinkelepingu sõlmimist. Sealjuures tuvastas maakohus, et abieluvaraleping hõlmas nii esemelisi kui ka rahalisi sooritusi, mistõttu puudusid abieluvaralepingul kinkelepingule omased tunnused võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 mõttes. Hageja ei tuginenud ka asjaolule, et tegelikkuses ei soovinud kostjad kokkulepitud viisil vara üksteisele üle anda. Kuivõrd kinkelepingule viitavaid asjaolusid ei esine, ei ole ka

§ 189

käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv ning kohtul puudub vajadus kontrollida selle kohaldamise eelduseid. Ringkonnakohus leidis, et kostja II apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, sest maakohus jättis menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 mõttes kaalutlusõiguse 5

(8)2-18-17826 nõuetekohaselt teostamata. Maakohtu seisukohast ei nähtu, millised toimingud ja kui suures ulatuses olid põhjendatud, lisaks jättis maakohus ebaõigesti tarbetud toimingud piiritlemata, märkides need lahtise loeteluna. Kostja II lepingulise esindaja kuludest maakohtus on põhjendatud 8002 eurot 50 senti 53,35 tunni eest tunnitasu määraga 150 eurot. Kostja II lepingulise esindaja kuludest ringkonnakohtus (4162 eurot 50 senti (27,75 tundi × 150 eurot + km)) on põhjendatud 1290 eurot (8,6 tundi × 150 eurot + km) ja seadusjärgne viivis sellelt. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid, seega ei mõista kohus kostja II tasutud riigilõivu hagejalt välja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kohtud kohaldasid ebaõigesti

§ 190p 2 ning rikkusid oluliselt menetlusnorme, jättes otsuse Ts

MS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 kohaselt põhjendamata. Abieluvaralepingu tagasivõitmisel

§ 190

alusel eeldatakse, et võlausaldajate huve on kahjustatud, kui täitemenetlus on võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja II võlausaldajate huvide kahjustamise eelduse ümberlükkamiseks on piisav, kui kostja II tõendab, et abieluvaralepingu kohaselt jäi kostjale I esemeid 746 497 euro 74 sendi eest ning kostjale II 735 000 euro väärtuses. Ainuüksi see, mis abieluvaralepingus kokku lepiti, ei tõenda, et kostjale I tegelikult ka sellises ulatuses vara jäi. Abieluvaralepingu tagasivõitmise eeldused

§ 190

p 2 mõttes on täidetud, sest kostja I loobus olulisel määral enda osast ühisvaras. Kostja I loobus kostja II kasuks ühisvara hulgas olnud viiest kinnistust, mille väärtus oli 660 000 eurot, ebaselge vastusoorituse eest. Kohtud on jätnud täielikult kontrollimata, kas kostjal II oli üldse 251 000 euro suurune nõue kostja I vastu, millest ta loobus vastusooritusena kinnistute saamise eest. Kostjad ei ole sellise ühisvara või kostja II nõude olemasolu menetluses ühegi tõendiga tõendanud, vaatamata sellele, et hageja tõi juba maakohtus välja, et kostjad peavad vastusooritust tõendama. Kostjad ei tõendanud, et kostja II kandis kostja I kontole enamsaadud ühisvara hüvitisena 79 000 eurot, samuti on tõendama, et kostjal I oli abieluvaralepingu sõlmimise ajal kontol kümme aastat tagasi kolme kinnistu müügist laekunud 338 731 eurot 74 senti. Kostjad ei oleks saanud jagada ühisvara, mida abieluvaralepingu sõlmimise ajal enam alles ei olnud. Kostjad kahjustasid abieluvaralepinguga võlausaldajate huve ning on tõendatud, et täitemenetlus on võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud. Kohtutäiturilt on alates 21. juunist 2018, mil esitati täitmisavaldus, hagejale 22. aprilli 2020 seisuga laekunud vaid 2490 eurot 99 senti, samas kui sama päeva seisuga on kostja I hagejale endiselt võlgu 50 211 eurot 54 senti (täiteasi nr 022/2018/4115). Kohtud oleksid pidanud kontrollima ka

§ 189eeldusi, sest abieluvaralepingul oli sisuliselt kinke iseloom. Tehing oli näilik Ts

ÜS § 89 lg 1 mõttes, sest abikaasad mõtlesid välja kostja I nõuded kostja II vastu, et jätta mulje, et tehingul oli mingi majanduslik sisu.

  1. Kostja I hageja kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud. Kostja II vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 kohaselt tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 6

(8)2-18-17826
  1. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjate
  2. septembri
  3. a abieluvaraleping tuleks

§ 187

ja § 190 p 2 kohaselt tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, sest kostja loobus olulisel määral enda osast ühisvaras ja kahjustas hageja kui võlausaldaja huve.

  1. Ringkonnakohus leidis, et abieluvaraleping ei kahjustanud hageja huve, sest kostja II põhistas veenvalt ja tõendas, et abieluvaralepinguga sai kostja I esemeid 746 497 euro 74 sendi eest ning kostja II 735 000 euro väärtuses. Ringkonnakohus rajas selle järelduse asjaolule, et abieluvaralepingus olid lepingu pooled varaesemete hinnad selliselt nimetanud, ning leidis, et eeldada tuleb abieluvaralepingu õigsust.
  2. Abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu täitemenetluses tagasivõitmise alus on

§-d 187 ja 190.

§ 190

on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul eeldatakse, et tagasivõidetava tehinguga on võlausaldajate huve kahjustatud.

§ 190

järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel. Kostjatel on võimalus

§-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata. Abieluvaralepingu tagasivõitmine eeldab, et võlgnik on loobunud olulisel määral oma varast või oma osast ühisvaras ehk lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p-d 15.1.2 ja 19). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 13. Kolleegium leiab, et

§-s 190 sätestatud võlausaldajate huvide kahjustamise eelduse ümberlükkamiseks ei piisa, kui kostjad tõendavad, et abieluvaralepingu teksti kohaselt jäi abikaasadele samas suurusjärgus vara. Põhjendatud on hageja väide, et kostjad oleksid pidanud tõendama ja kohtud kontrollima, kas kostjate abieluvaralepingus märgitud varaesemed – rahalised nõuded ja kohustused vara jagamise aja seisuga – ka tegelikkuses eksisteerisid. Neid asjaolusid välja selgitamata ei saa hinnata, kas see, et täitemenetlus on võlgnikust abikaasa lahusvara arvel ebaõnnestunud, tuleneb asjaolust, et kostjad sõlmisid abieluvaralepingu.

  1. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja viidata seega võlausaldajate huvide aspektist tehingu kahjulikule tagajärjele. Oluline on see, kas vaidlusaluse tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses (Riigikohtu
  2. novembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207/84, p 14).
  4. Kolleegium märgib, et abikaasad võivad abieluvaralepingus perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 4 kohaselt tunnistada ühis- või lahusvaraks üksikuid esemeid või mingit liiki esemeid. Teisalt võimaldavad PKS § 59 lg 1 p-d 1 ja 2 lõpetada abieluvaralepinguga varaühisuse varasuhte ja valida uueks varasuhteks varalahususe. Kuna abieluvaralepinguga muu varasuhte kehtestamine on PKS § 35 p 2 kohaselt varaühisuse varasuhte lõppemise alus, on abikaasadel seejärel võimalik PKS §-de 37 ja 38 kohaselt ühisvara jagada.
  5. PKS § 37 lg 11 kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. See tähendab, et ühisvarana saab jagada varasuhte lõppemise ajal olemas olevaid esemeid. Ühisvara jagamisel võib iseenesest olla asjakohane arvestada abikaasadevahelisi nõudeid, näiteks PKS § 34 hüvitisnõudeid. Varaühisuse varasuhte kestel ära tarbitud esemeid ei saa aga eraldi ühise hüvena käsitada ega ühisvara jagamisel arvestada (vt Riigikohtu
  6. detsembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 26). Ainuüksi see, et abieluvaralepingus või ühisvara jagamise lepingus on abikaasad vastastikuseid nõudeid tasaarvestanud, ei tähenda, et kokkuleppega oleks kahjustatud võlausaldajate huve. Hageja 7

(8)2-18-17826 tugines sellele, et nõudeid, mida tasaarvestati, tegelikkuses ei eksisteerinud. Sellest tulenevalt tulnuks kostjatel tõendada ja kohtul tulnuks võlausaldajate huvide kahjustamist hinnates võtta seisukoht selles, kas abikaasade nõuded ka tegelikkuses eksisteerisid. Piirduda ei saa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu tekstis kirjapanduga.
  1. Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 kohaselt abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kaasomandi lõpetamise viise reguleerib asjaõigusseaduse (AÕS) §
  2. Ühisvara hulka kuuluva eseme võib AÕS § 77 lg-t 2 arvestades jagada selliselt, et see jäetakse ühele abikaasadest, pannes talle kohustuse maksta teisele abikaasale välja tema osa rahas. Ka juhul, kui ühe abikaasa vastu on algatatud täitemenetlus, ei saa iseenesest lugeda

§ 190

mõttes võlausaldajate huve kahjustavaks ühisvara jagamist selle jätmisega mittevõlgnikust abikaasale. Võlausaldaja huve peaks tagama see, et ta saab pöörata sissenõude võlgniku nõudele mittevõlgnikust abikaasa vastu. Võlausaldajate huve kahjustav võib aga olla ühisvara sellisel viisil jagamine juhul, kui võlgnikust abikaasa ei saanud talle ühisvarana kuulunud eseme eest kohast hüvitist või kui hüvitise nõudmine mittevõlgnikust abikaasalt on raskendatud. 18. Kolleegium leiab, et ühisvara jagamise leping võib

§ 190

mõttes kahjustada võlausaldajate huve, kui võlgniku suhtes kohustatud abikaasal ei ole vara, millele sissenõuet pöörata, või kui võlgnik on vaidlustatud tehinguga saanud hüvitisena ühisvara hulka kuulunud eseme omandi kaotuse eest mittevõlgnikust abikaasa vastu nõude, mille nominaalväärtuses rahakstegemise võimalikkuses on piisav alus kahelda (

§ 187lg 2).

Seejuures lasub nõuete olemasolu tõendamiskoormis kostjal.

  1. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt on täitemenetluses sissenõude pööramine võlgniku nõudele kolmanda isiku vastu üldjuhul komplitseeritum kui sissenõude pööramine võlgniku kinnisasjale. Kui võlgnikul ei ole mh tagasivõidetavate tehingute tegemise tõttu vara, millele saaks mõistliku aja jooksul pikemate toiminguteta sissenõude pöörata, tuleb lähtuda sellest, et võlausaldaja huve on kahjustatud. Võlausaldaja ei pea üldjuhul taluma nt aastatepikkust võla maksmist täitemenetluses väga väikeste summade kaupa. Sissenõudja tuleks asetada olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui võlgnik poleks tagasivõidetavaid tehinguid teinud (Riigikohtu
  2. novembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207/84, p-d 17.3–17.5). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
  4. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus hindama, kas kostjate
  5. septembri
  6. a abieluvaraleping ja asjaõiguslepingud tuleks

§ 187

ja § 190 p 2 kohaselt tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, sest kostja loobus olulisel määral enda osast ühisvaras ja kahjustas hageja kui võlausaldaja huve. Selle jaoks peab ringkonnakohus andma kostjatele võimaluse esitada asjaolud ja tõendid, mille alusel saab kohus järeldada, et kostjatevahelised nõuded tegelikkuses eksisteerisid.

  1. Kolleegium selgitab, et kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse täies ulatuses, jäävad hagi tagamise abinõudena kehtima Harju Maakohtu
  2. novembri
  3. a määrusega Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 5426502, nr 2747502, nr 5426102, nr 948002 ja nr 2486441 kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale kinnistute käsutamise keelamiseks hageja kasuks seatud keelumärked.
  4. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 kohaselt ringkonnakohtu otsustada.
  5. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.