Obsah (6)

§ 53§ 657§ 457§ 198§ 272§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-1964 Otsuse tegemise aeg ja koht 05. märts 2021, Tallinn Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

) §-st 50 tulenevatele nõutele, kajastades ka menetlusosaliste avaldusi sellisena nagu need olid kohtuistungil esitatud. Kostja poolt taotluses viidatud parandamist vajav lause on samuti protokollis märgitud täpselt sellisena nagu kostja istungil esile tõi.

§ 53

võimaldab protokolli parandada, viies selle vastavusse kohtuistungil avaldatuga, kuid see säte ei võimalda kohtuistungil esitatud avalduste ja väidete sisu muuta. Seetõttu ei ole kostja taotlust võimalik rahuldada. 25. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. Maakohus leidis õigesti, et hagejal on VÕS § 189 lg 1 alusel õigus nõuda müügilepingu alusel üleantu tagastamist ning hageja nõue on suunatud omandi tagasikandmisele, st asjaõiguslepingu sõlmimisele AÕS § 641 järgi. Samuti leidis maakohus õigesti, et hagejal on õigus nõuda kostjalt kinnisasja valduse üleandmist AÕS § 80 lg 1 alusel. Maakohus ei ole materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud.
2. Maakohus rikkus siiski menetlusõiguse normi, mis näeb ette teises asjas tehtud kohtulahendi õigusjõu mõju üksnes

§ 457

lg 1 sätestatud tingimustel, kuid see rikkumine ei ole ringkonnakohtu hinnangul toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. Ringkonnakohus saab rikkumise kõrvaldada ja muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus pidas võimalikuks tsiviilasjas nr 2-16-9483 tuvastatud asjaolusid käesolevas asjas arvesse võtta.

1. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas hageja taganemine 30.08.2013 müügilepingust on kehtiv. Maakohus leidis, et Riigikohus on asjas nr 2-16-9483 tehtud jõustunud lahendis tuvastanud, et hageja on kehtivalt taganenud kostjaga ostueesõiguse teostamise raames sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingust, mistõttu kohus ei pea käesolevas asjas uuesti analüüsima lepingust taganemise kehtivust. Kostja hinnangul pidi maakohus vaatamata Riigikohtu poolt tuvastatule ikkagi hindama taganemise kehtivust, kuna käesolevas asjas ei ole tegemist samade poolte, sama hagieseme ega alusega, mis oli tsiviilasjas nr 2-16-
2. Ringkonnakohus nõustub kostja väitega. Maakohus leidis ebaõigesti, et teises asjas tuvastatud asjaolu ei pea uuesti tuvastama põhjusel, et tegemist on jõustunud kohtulahendiga. Ringkonnakohus asendab need põhjendused ringkonnakohtu järgnevate põhjendustega, vastates ühtlasi apellatsioonkaebuse väidetele.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 457

lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (

§ 198

lg 1 p 1), st kui isik ei ole selle menetluse osaline, ei ole asjas tehtav otsus talle jõustumise korral kohustuslik (vt nt Riigikohtu 03.05.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 12). Käesolevas asjas on tegemist samade menetlusosalistega, kes olid tsiviilasjas nr 2-16-9483, kuid tegemist ei ole sama hagiesemega. Tsiviilasjas nr 2-16-9483 palus Futurum tuvastada kostja kohustuse anda nõusolek Tallinnas, Uus-Kalamaja 17a asuva kinnisasja osas tehtud omanikande muutmiseks ja kanda kinnistusraamatusse uue omanikuna sisse Futurum. Samuti tugines Futurum hagi alusena sellele, et kuna kostja ei ole Futurumile kinnisasja ostuhinda tasunud, on Futurumil 30.08.2013 müügilepingust tulenevalt õigus nõuda kinnisasja omandiõigust endale. Käesolevas asjas tugineb hageja küll samale müügilepingule ja asjaolule, et ei hagejale ega kostjale ei ole ostuhinda tasutud, kuid palub ennast kinnisasja 6 2-19-1964 omanikuna kinnistusraamatusse kanda. Selliselt ei ole menetluslikud nõuded mõlemas tsiviilasjas samad, mistõttu ei teki Riigikohtu otsusest asjas nr 2-16-9483 käesolevas asjas esitatud hageja nõude lahendamisel menetlusosalistele kohustuslikku õigusjõudu. Lisaks on Riigikohus leidnud, et kuigi

§ 457

lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (vt Riigikohtu 01.10.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11) ning hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (

§ 272

jj) sisu hindamist (vt Riigikohtu 13.11.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Maakohus ei ole hinnanud asjas nr 2-16-9483 tehtud kohtulahendit. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldus selle kohta, et maakohus sai lähtuda teises asjas tuvastatud asjaolust, ebaõige. Kostja väide selle kohta, et Riigikohus andis otsuses hageja lepingust taganemise kehtivusele hinnangu obiter dictum korras, ei oma ringkonnakohtu arvates tähtsust. See väide omaks tähtsust juhul, kui tekib vajadus hinnata, kas kohtuotsus on pooltele

§ 457lg 1 alusel kohustuslik või mitte.

Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et pooltele kohustuslikku õigusjõudu tsiviilasjas nr 2-16-9483 tehtud otsusest järeldada ei saa.

1. Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 30.08.2013 sõlmisid hageja ja Futurum müügilepingu, millega hageja müüs Futurumile 543/2849 mõttelist osa kinnistust; 08.01.2014 esitas kostja hagejale ostueesõiguse teostamise avalduse; 03.03.2016 kanti kostja mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse; vastavalt müügilepingu p-dele 3.1 ja 3.2 oli kostja kohustatud tasuma 20 451,68 eurot hiljemalt müügilepingu sõlmituks lugemisest ühe pangapäeva jooksul; 23.03.2016 e-kirjaga andis hageja kostjale täiendava tähtaja ostuhinna 20 451,68 eurot tasumiseks ja teatas, et tasumata jätmise korral taganeb ta 05.04.2016 kostjaga sõlmitud müügilepingust. Seega ei vaidle pooled hageja lepingust taganemise formaalsete eelduste täidetuse üle. Ringkonnakohus leiab, et ka materiaalsed eeldused on antud juhul täidetud. VÕS § 244 lg 1 kohaselt on ostueesõigus õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Ostueesõiguse teostamine ei muuda kehtetuks ostjaga sõlmitud müügilepingut ega sellest tulenevaid kohustusi. Nimetatud sättest tulenevalt tekkis kostjal seega kohustus vastavalt müügilepingu p-dele 3.1 ja 3.2 tasuda 20 451,68 eurot hagejale hiljemalt müügilepingu sõlmituks lugemisest ühe pangapäeva jooksul. Tulenevalt kostja ostueesõiguse teostamise üle vaidluse lahendamisest tsiviilasjas nr 2-14-3305 (millega rahuldati kostja hagi kaasomandi üleandmiseks), pidi kostja ostuhinna tasuma alates sellest kui maakohtu otsus asjas nr 2-14-3305 jõustus, s.o 13.01.
2. Hageja andis kostjale täiendava tähtaja ostuhinna tasumiseks, milleks oli 05.04.
3. Kostja ei tasunud ostuhinda ja rikkus sellega lepingulist kohustust. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt on võlausaldajal õigus taganeda võlgnikuga sõlmitud lepingust kui võlgnik on kohustust rikkunud. Sellest tulenevalt oli hagejal õigus VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 188 alusel taganeda kostjaga sõlmitud müügilepingust ja nõuda VÕS § 189 alusel üleantu tagastamist.
4. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et Riigikohus andis asjas nr 2-16-9483 AÕS §dele 2611 ja 2612 tõlgenduse, mis võimaldab ostueesõiguslasel tasuda ostuhind üksnes esialgsele ostjale ning müüja ei saa ostueesõiguslaselt ostuhinda nõuda. AÕS § 2611 lg 2 sätestab, et pärast ostueesõigusega isiku omanikuna kinnistusraamatusse kandmist võib ostja keelduda kinnisasja üleandmisest, kuni talle hüvitatakse tema poolt tasutud ostuhind. AÕS § 2612 sätestab, et juhul kui ostueesõigusega isikul tuleb vastavalt käesoleva seaduse §-le 2611 tasuda ostuhind ostjale või ostja õigusjärglasele, vabaneb ta kohustusest tasuda ostuhind müüjale. Riigikohus on viidatud asjas selgitanud, et AÕS §-de 2611 ja 2612 eesmärk on reguleerida kinnisasja müüja, esialgse ostja ja ostueesõigusega isiku vahelisi võlaõiguslikke suhteid nii, et ostuhind oleks võimalik tasuda ühe makse kaudu (vt viidatud asjas otsuse punkti 7 2-19-1964 16). Sellest järeldub ringkonnakohtu hinnangul, et ostueesõiguslane võib küll tasuda ostjale, kuid olukorras, kus müüja ostuhinda saanud ei ole, ei võta see müüjalt õigust nõuda ostueesõiguslaselt ostuhinna müüjale tasumist, vaatamata sellele, et ostueesõiguslane on omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Sellist järeldust kinnitab Riigikohtu arvamus, et kui ostueesõiguslane ei ole tasunud ostuhinda ei müüjale ega esialgsele ostjale, on müüjal õigus lepingust taganeda (vt viidatud asjas otsuse punkte 15 ja 17). Seejuures oli Riigikohtu poolt hinnang antud lepingust taganemise kehtivusele olukorras, kus ostueesõiguslane oli kinnistusraamatusse kantud. Seega võis ringkonnakohtu hinnangul hageja lepingust 23.03.2016 avaldusega taganeda olukorras, kus kostja on kinnistusraamatusse omanikuna sisse kantud ja kolmandale isikule ega hagejale ei ole ostuhinda tasutud.
5. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja väitega, et kostja tasus Futurumile ostuhinna täies ulatuses 17.01.
6. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja on vaidlusaluse kinnisasja ostuhinna tasunud üksnes summas 6861,69 eurot. Nimetatud summa tasumine nähtub 17.01.2018 maksekorraldusest nr 756 (tl 54 pöördel). Samas ei saa selle summa tasumist hageja lepingust taganemise kehtivuse hindamisel arvestada, kuna hageja taganes lepingust enne 17.01.2018 makse teostamist, s.o 05.04.
7. Samal põhjusel puudus maakohtul vajadus arvestada kostja 17.01.2018 tasaarvestusavaldust.
8. Maakohus märkis resolutsioonis ekslikult kostjale makstava summa 7 eurot suuremana, kui nähtub otsuse põhjendavast osast, kuid põhjusel, et hageja seda vaidlustanud ei ole, puudub ringkonnakohtul võimalus maakohtu otsuse resolutsiooni muuta ja märgitud summat vähendada.
9. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja käitumisest ei saa järeldada, et ta on loobunud taganemisavaldusest. Pooled suhtlesid pärast hageja taganemisavalduse esitamist, et saavutada kokkulepe, kuid hageja märkis, et vaidluste vältimiseks tuleks kostjal ikkagi ostuhind notari deposiidis hoiustada (tl 56-57). Poolte väidetest nähtub, et kokkulepet poolte vahel ei saavutatud. Seega oli kostjal endiselt müügilepingu järgne kohustus tasuda ostuhind. Kostja ostuhinda ei tasunud. Seejuures oleks kostja saanud selle summa vastavalt hageja soovitusele hoiustada, kuid ka seda kostja ei teinud, mistõttu kasutas hageja põhjendatult talle kuuluvat õigust müügilepingust taganeda. Kuna hageja on kehtivalt müügilepingust taganenud, on tal õigus nõuda kostjalt omandi tagasi kandmist, valduse üleandmist ja ka kinnistusraamatu kande parandamist. Õiguskaitsevahendite kasutamine seadusest tuleneva õiguse realiseerimiseks ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
10. Põhjendamatu on kostja arvamus, et hageja ja kolmas isik tegutsesid kooskõlastatult, loomaks juriidilist konstruktsiooni, mis võimaldaks kolmandal isikul saada tagasi vaidlusalune kinnisasi. Sellisel eesmärgil tegutsemist käesoleva tsiviilasja materjalid järeldada ei võimalda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja ei saanud keelduda ostuhinna maksmisest põhjusel, et talle ei ole valdust üle antud, kuna AÕS § 2611 lg 2 järgi võib ostja pärast ostueesõigusega isiku omanikuna kinnistusraamatusse kandmist keelduda kinnisasja üleandmisest, kuni talle hüvitatakse tema tasutud ostuhind. Riigikohus on selgitanud, et AÕS §-dest 2611 ja 2612 tulenevalt võib esialgne ostja keelduda ostueesõiguslase omanikuna kinnistusraamatusse kandmisest ja kinnisasja valduse üleandmisest, kuni talle hüvitatakse ostuhind. Lisaks võib ostueesõiguslane maksta ostuhinna ka esialgsele ostjale, vabanedes seeläbi müüjale ostuhinna tasumise kohustusest (vt Riigikohtu 20.06.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 26). Seega seni kuni ostuhinda tasutud ei ole, ei ole ostjal kohustust ostueesõiguslasele valdust üle anda. Sellest tulenevalt on ebaõige kostja järeldus, et ta poleks ostuhinna tasumisel valdust saanud. Kostja oleks saanud käesolevat olukorda saanud vältida kas ostjale või müüjale ostuhinna tasumisega või ostuhinna hoiustamisega. 8 2-19-1964
11. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 9