← Eesti

2-20-7198/33

Obsah (20)§ 232§ 459§ 7§ 66§ 164§ 162§ 163§ 657§ 442§ 238§ 331§ 328§ 229§ 456§ 651§ 654§ 436§ 102§ 103§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-7198 Otsuse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2021, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Par

) § 436 lg-d 3 ja 4, kui vähendas seadusjärgset miinimumelatist riiklike peretoetuste võrra. Hageja ei ole seda taotlenud ning kohus ei ole seda ka pooltega arutanud. Hageja üksnes viitas

  1. augusti
  2. a vastuväites peretoetuste maksmisele. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta 5

(12)üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Ka maakohus viitas
  1. augusti
  2. a istungil üksnes üldsõnaliselt, kuidas kohus peab peretoetusi arvestama. Kostjad ei saanud aru, et maakohus peretoetusi arvesse võtab. Kui kohus arvestab Eesti lastetoetusega, tuleb arvesse võtta ka hageja Soomest saadav lastetoetus. Isegi kui maakohtul oli õigus arvata riiklik lapsetoetus elatisest maha, rikkus kohus menetlusõigusnorme. Maakohus hindas tõendeid vastuolus

§ 232

lg-ga 1, kui tuvastas hageja sissetulekute vähenemise ega selgitanud, miks ta sellistele järeldustele jõudis. Vaatamata

§ 459

lg-s 1 kirjeldatud asjaolude esinemisele on miinimummääras elatise vähendamiseks alust üksnes juhul, kui esinevad PKS § 102 lg 2 kolmandas ja neljandas lauses sätestatud tingimused. Kohus ei või PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist vähendada üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada miinimumelatist poole lapsetoetuse võrra, siis oleks selliselt ka seaduses sätestatud. Maakohus jättis tähelepanuta laste tegelikud kulud ühes kuus. Kostjad vaidlevad vastu kõigile maakohtu hinnangutele kostjate kulude vähendamise kohta. Kostjatel puudub põhjus kulutusi üle paisutada. Kuna varasemas tsiviilasjas kinnitatud kompromissi järgi kohustus hageja tasuma miinimumelatist, ei arvanud kostjad, et peavad hakkama oma kulusid tõendama. Siiski esitasid kostjad kuludokumente jooksvalt nende tekkimise järgselt, kuid maakohus keeldus neid vastu võtmast. Samas märkis maakohus istungil, et kõiki kulusid tuleb tõendada. Maakohus oleks pidanud andma mõistliku tähtaja kviitungite kogumiseks ja esitamiseks või uuendama menetluse. Hageja ei esitanud tõendeid oma igakuiste kulude kohta. Maakohus on vastava arvestuse teinud omal algatusel. Samuti ei ole hageja tõendanud sissetuleku vähenemist. Hageja kontole on veebruarist kuni maini 2020 laekunud u 11 000 eurot, mis on viis korda rohkem kui oli kostja sissetulek kompromissi sõlmimise ajal. Viidatud ajavahemikku jääb ka koroonaviiruse leviku periood ja eriolukord Eestis. Töötukassa hüvitis ei näita seda, et töötaja sissetulekud oleksid vähenenud. Tööandja kinnitus töötasu vähenemise kohta ei ole samuti asjakohane, kuna see anti 2020. a-l järgmise kuue kuu kohta. Hageja tasu on piisavalt suur, et tasuda miinimumelatist. Lisaks tuleb päevarahad 50% ulatuses arvestada hageja sissetulekute hulka. Kuna hageja elab Soomes tööandja poolt pakutavas majas, ei ole tal kulutusi majutusele, elektrienergiale, osaliselt sidekuludele, samuti ei saa väita, et hageja päevarahad kuluvad suures ulatuses transpordile. Seega pole

§ 459

lg-s 1 ja §-s 497 sätestatud eeldused täidetud ning alust elatise vähendamiseks ei esine. Maakohus rikkus

§ 7

, kui kohtles pooli ebavõrdselt, arvestades valikuliselt hageja emaga seotud väiteid. Kostjatele ei ole arusaadav, miks ei tule hageja ema poolseid laekumisi sissetulekuna arvestada. Hageja on ka ise märkinud, et tegemist on püsiva toetusega. Hageja ema on hageja majanduslikult raske seisu korral kohustatud PKS § 97 p 3 ja § 105 lg 1 kohaselt täitma oma lapse ülalpidamiskohustust lastelaste ees. Samuti on arusaamatu, miks ei pea hageja maha müüma oma korterit. Hageja saaks selle välja vahetada 1-toalise korteri vastu, välja üürida või kasutada eluasemelaenu tasumisel laenupuhkust. Lapsed peavad oma kulutusi toidule ja hügieenitarbetele jälgima, ent isa (hageja) oma elukombeid, sh kulutusi suitsule ja alkoholile, muutma ei pea. 6

(12)Maakohus on kohaldanud ebaõigesti

§ 66ja § 331 lg-t 1, kui võttis vastu hageja poolt 26.

augustil 2020,

  1. augustil 2020 ja
  2. septembril 2020 hilinenult esitatud tõendid. Kui tõendite vastuvõtmine oli põhjendatud, tuleb võtta vastu ka kostjate poolt esitatud tõendid. Maakohus on rikkunud materiaalõigust, kui jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu viide

§ 164

lg-le 1 ei ole asjakohane, kuna tegemist pole hagilise abieluasja ega põlvnemisasjaga. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta peab sellist jaotamist õiglaseks ja põhjendatuks. Kostjad paluvad

§ 162lg 1 alusel jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Kui hagi jäetakse rahuldamata osaliselt, tuleb hagejal kanda menetluskulud proportsionaalselt rahuldamata jäetud osas.

  1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Ebaõige on kostjate väide, et hageja ei ole taotlenud elatisest peretoetuste mahaarvamist. Hageja taotles seda nt
  2. juuli
  3. a menetlusdokumendis ja
  4. augusti
  5. a istungil. Maakohus seda kostjatele ka selgitas. Kuna kostjaid on esindanud jurist, ei saanud see kostjatele olla üllatuslik. Kostjad ei tõendanud, et võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga oleksid nende hädavajalikud kulud oluliselt suurenenud. Kui kostjate kulud on miinimummäärast suuremad, tuleb neid tõendada ka siis, kui taotletakse miinimumelatist. Kostjate maniküüri ja juuksehooldusega seotud kulud ei ole hädavajalikud. Nad on alaealised lapsed. Samuti on raviteenused alaealistele tasuta. Kostjad on esitanud enda kuludena ka seadusliku esindaja ja tema uue kaaslase kulusid. Põhjendatud ei ole kulutused energiajookidele ja muule ebatervislikule. Kostjate ema kulutab elatist enda kinnisvara investeeringuteks ja Tallinnas ilusalongides käimiseks. Samuti ei ole kostjad tõendanud, et nende ema on vähemalt 50% ulatuses selliseid kulutusi kandnud. Hageja on ka tuginenud uuringule, milles järgi on elatise määr mitme lapse kohta 172–194 eurot kuus. Kui peres on kasvamas rohkem kui üks laps, on keskmine kulu ühe lapse kohta väiksem. Samuti tuleb uuringu kohaselt võtta elatise määramisel arvesse riiklikku lastetoetust ja kohustatud vanema sissetulekut. Hageja ei nõustu kostjate tõlgendusega tulude deklareerimise kohta Soomes.
  6. a-l välismaal laekunud tulu maksustatakse
  7. a-l. Seega on arvestuslik sissetulek väiksem. Hageja tasub Soome maksuametile tulumaksu. Seoses koroonaviiruse levikuga on ka töökohtade puudus.
  8. a alguses oli hageja haige, karantiinis ja sissetulekuta, millega seoses tekkisid makseraskused ja võlad. Hageja võttis laene, et elatist maksta. Konto väljavõtetest nähtub, et hageja ei saa Soomest lastetoetusi. Töötukassa hüvitist maksti kindlatel reeglitel ja vahetult töötajatele. Kostjad ei ole välja toonud asjaolusid, mida maakohus otsuse tegemisel väidetavalt rikkus. Üksnes seaduse sätetele viitamisest ei piisa. Kostjate seisukohad hageja kulude kohta on meelevaldsed. Hagejal on jooksvad kulud Soomes tööl käies. Päevarahad kuluvad täies ulatuses sõidule, samuti maksab hageja kommunaalkulusid. Renditöö puhul vahetuvad tööandjad ja neil ei ole kohustust katta töötajate muid kulusid. Toidu- ja esmatarbekaupu kulub rohkem, kuna Soome ajutises 7

(12)majutuses ei ole alati tingimusi toidu tegemiseks. Lisaks sõltuvad päevarahad komandeeringu päevade arvust, mis on varieeruv.

§ 163

lg 2 järgi võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostjad ei nõustunud kohtu poolt pakutud kompromissiga ega muude mõistlike mööndustega. Hageja oli kohtu ettepanekutega nõus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna kontrollitavas osas alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 tuleb muuta otsuse põhjendusi menetluskulude jaotuse osas.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 7. Esmalt lahendab ringkonnakohus kooskõlas

§ 442lg 5 esimese lausega poolte menetluslikud taotlused.

Hageja on

  1. märtsi
  2. a menetusdokumendis esitanud taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, et välja selgitada andmed ning kulud kostja I ravi kohta. Kostjad on
  3. aprilli
  4. a menetlusdokumendis taotlenud täiendavate tõendite – Lääne Ringkonnaprokuratuuri
  5. detsembri
  6. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kostjate vaba aja sisustamise kohta piltide ja arvete – ning lisaks kulude tabeli vastuvõtmist, et nendega tõendada, et kostjate igakuised kulutused on suuremad kui miinimumelatis. Ringkonnakohus leiab, et nii hageja taotlus tõendite kogumiseks kui ka kostjate taotlus tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna need on esitatud hilinenult (

§ 238lg 3 p 3 ja § 329 lg 1).

Kostjad on ka

  1. novembri
  2. a apellatsioonkaebuses esitanud taotluse uute tõendite vastuvõtmiseks, mille ringkonnakohus on
  3. märtsi
  4. a määrusega osaliselt rahuldanud. Samuti ei esine ringkonnakohtu hinnangul

§ 331lg-s 1 sätestatud aluseid hilinenult esitatud taotluste menetlemiseks.

Tõendite vastuvõtmise otsustamiseks tuleks küsida eelnevalt vastaspoole seisukohta (

§ 328

lg 2), mis tingiks asja lahendamise viibimise – ringkonnakohtul ei oleks võimalik

  1. märtsi
  2. a määruses märgitud ajaks otsust teha. Samuti ei ole pooled põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Eelmärgitut arvestades tuleb kõnealused taotlused jätta rahuldamata ning kostjate esitatud tõendite vastuvõtmisest keelduda. Kuivõrd kostjad esitasid tõendid elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks. Viidatud kostjate kulude arvestuse tabeli jätab kohus asja materjalide juurde, kuid ei käsitle seda tõendina

§ 229lg-te 1 ja 2 mõttes.

Arvestus on sisuliselt kostjate täiendav kirjalik selgitus, mis kajastab nende seisukohti ja väiteid. 8. Hageja on palunud vähendada varasemas tsiviilasjas tehtud kompromissmäärusega hagejalt kostjate kasuks välja mõistetud igakuist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist 192 euroni kuus kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Pooled vaidlesidki maakohtus selle üle, kas hageja peab maksma miinimumelatist või esineb PKS § 102 lg 2 alusel mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja igakuine sissetulek on üldise majandusliku olukorra tõttu vähenenud, osa kostjate vajadustest on kaetud riiklike peretoetustega ning kostja vajaduste rahuldamiseks piisab poole riikliku 8

(12)lapsetoetuse võrra vähendatud elatisest, tuleb kostjatele makstavat elatist poole riikliku lapsetoetuse võrra vähendada. 9. Kostjad vaidlustava apellatsioonkaebuses maakohtu otsust üksnes osas, milles kohus arvestas hagejalt kostjate kasuks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras väljamõistetud igakuisest elatisest maha poole riiklikust lapsetoetust ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes vaidlustatud osas.

10. Apellatsioonimenetluses on pooltel vaidlus selle üle, kas kostjalt hageja kasuks välja mõistetud igakuisest elatisest (PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras) tuleb maha arvestada pool riiklikku lapsetoetust. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust selles osas muuta või tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

  1. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kuivõrd varasemas asjas tehtud kompromissimäärusest täpsemaid vaidluse asjaolusid ei nähtu, tuleb

§ 459

lg 1 alusel esitatud elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik (hageja) kohustatud teisele isikule (kostjatele) ülalpidamist andma ning kas eelduslikult hagi esitamise aluseks olnud asjaolud on muutunud. Põhjendatud ei ole kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks maakohus eeltoodu tuvastamisel rikkunud

§ 232

lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise kohustust (sh hageja majandusliku seisukorra ja kostjate tegelike vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse väljaselgitamisel) ning see viis maakohtu ebaõigete järeldusteni. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude põhjal kostjate väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud (

§ 232

lg-d 1 ja 2) ning oma järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud (

§ 436ja § 442 lg 8).

Kuigi kostjad ei nõustu maakohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei anna see alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks pooli kohelnud ebavõrdselt. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendatult jätnud hageja sissetulekute hulka arvestamata päevarahad (vt ka Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 20) ja laekumised F.F.-ilt, kuna need ei ole käsitletavad palgana või muu sellesarnase tasuna. Samas ei ole maakohus asja lahendamisel lähtunud üksnes hageja sissetuleku suurusest ja selle muutumisest (sh Töötukassa hüvitisest), vaid tema üldisest majanduslikust olukorrast, võttes arvesse nii hageja vältimatud kulud kui ka kostjate tegelike ja põhjendatud vajaduste suuruse. Ringkonnakohus lisab, et pärast kompromissi kinnitamist varasemas asjas
  3. a-l on nii seadusjärgne miinimumelatise suurus kui ka leapsetoetuse määr oluliselt muutunud. Lisaks maakohtu poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele võib elatise suuruse muutmise aluseks

§ 459lg 1 alusel olla ainuüksi see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse 9

(12)arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär (vt nt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 34). Lisaks rõhutab ringkonnakohus vajalikuks, et maakohus vähendas miinimumelatist üksnes poole riikliku lapsetoetuse võrra, mitte suuremas ulatuses. 11.
  3. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus on põhjendamatult võtnud igakuise elatise suuruse määramisel arvesse riikliku lapsetoetuse. Maakohus ei olevat pooltega riikliku toetuse arvestamist arutanud. Lisaks võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhus elatise vähendamiseks alla miinimumi koostoimes muude asjaoludega, milliseid kostjate hinnangul praeguses asjas ei esine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need kostjate etteheited põhjendatud. 11.
  4. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, kui võttis hageja ülalpidamiskohustuse suuruse tuvastamisel arvesse riikliku lapsetoetuse.

§ 436

lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Seega saab kohus asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat miinimumelatist üksnes menetlusosalise (hageja) taotlusel (ja juhul, kui esile toodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad; vt nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja
  3. juuli
  4. a istungil välja toonud, et kostjate ema saab riiklikku lapsetoetust ning Riigikohtu juhiste järgi tuleb see elatise suuruse määramisel arvesse võtta (I kd, tl 51), samuti on hageja
  5. juuli
  6. a menetlusdokumendis palunud võtta elatise suuruse määramisel arvesse riiklik lapsetoetus (I kd, tl 72). Pärast seda on kostjad esitanud kohtule menetlusdokumendid
  7. augustil 2020 (I kd, tl-d 187–199),
  8. augustil 2020 (II kd, tl 1),
  9. augustil 2020 (II kd, tl-d 41–56) ja
  10. augustil 2020 (II kd, tl-d 98–101). Samuti toimus pärast hageja taotluse esitamist maakohtus istung
  11. augustil 2020 (II kd, tl-d 23 pöördel–24). Kostjad on sellel istungil elatise vähendamisele riikliku lapsetoetuse võrra vastu vaielnud (II kd, tl 24). Seega ei ole lapsetoetusega arvestamine elatise suuruse määramisel uus asjaolu või väide, mis asetaks kostjad uude protsessuaalsesse positsiooni. Kostjatel oli maakohtu menetluses võimalus avaldada hageja taotluse osas oma seisukoht. Sellest järeldub, et otsus ei saanud olla kostjatele üllatuslik. Samas ei ole põhjendatud võtta asja lahendamisel arvesse Soomes makstavat lapsetoetust, nagu leidsid kostjad, kuna hagejal selle saamine ei ole tõendatud. 11.
  12. Ringkonnakohtu arvates ei kohaldanud maakohus hagejalt väljamõistetava elatise suuruse üle otsustades valesti ka materiaalõiguse norme, leides, et kostjate ema poolt saadav lapsetoetus annab aluse elatise vähendamiseks vastava toetuse summa võrra. 11.4.
  13. Üldjuhul on igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 alusel pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on mõjuvad põhjused sätestatud näidisloeteluna. Seega saab kohus iga 10

(12)üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab mh olla asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seega saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). 11.4.
  5. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (PKS § 99). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled vaielnud selle üle, et kostjate emale lapsetoetust makstakse. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et praeguses asjas on põhjendatud võtta lapsetoetus igakuise elatise suuruse määramisel arvesse. Kostjad ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et maakohus arvestas praegusel juhul riikliku lapsetoetusega põhjendamatult. 11.4.
  6. Ringkonnakohus märgib, et perehüvitiste seadus (PHS) § 2 sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine. Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS § 17 lg-te 1 ja 2 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni, õppival lapsel kuni 19-aastaseks saamiseni ning selle suurus on lõike 3 kohaselt pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot. 11.4.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka eeldada, et lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale (PHS §-d 2, 3 ja 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei selgu asja materjalidest ega ka apellatsioonkaebusele lisatud täiendavatest tõenditest (II kd, tl-d 106–135), et kostjatel esineks ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata. 11.4.
  8. Lisaks on riikliku lapsetoetuse saamine praegusel juhul mõjuv põhjus miinimumelatise vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega (PKS § 102 lg-d 1–2). 11
(12)Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus asja lahendamisel lähtunud ennekõike hageja üldisest majanduslikust seisundist. 11.4.
  1. Samuti rõhutab ringkonnakohus, et PKS § 101 lg 1 järgne miinimumelatis ei täida tõenäoliselt enam oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi. Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega elatist maksta. Seetõttu tuleks suurelt osalt vanematelt jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses. Sellisele seisukohale on korduvalt asunud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16,
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). 11.
  6. Eelmärgitut arvestades ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuses väitega, et hageja peaks praegusel hetkel talle kuuluva korteri müüma. Samas, kui hagejal peaks tulevikus puuduma piisav sissetulek kostjatele elatise maksmiseks, võib hagejal olla vajalik talle kuuluvat vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks müüa. 11.
  7. Muus osas kordavad kostjad apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid (sh hageja sissetulekute ja kostjate vajaduste kohta). Maakohus on neid kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata. 11.
  8. Eelmärgitust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et hagejalt tuleb alates käsolevas asjas tehtud otsuse jõustumisest kostjate kasuks välja mõista igakuine elatis (muutuvas) suuruses pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millest on maha arvestatud pool (50%) PHS § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata.
  9. Kostjad on vaidlustanud maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ning palunud teha uue otsuse, millega jätta kõik kostjate maakohtu menetluses kantud menetluskulud hageja kanda. Iseenesest nõustub ringkonnakohus apellatsioonkaebuses märgituga, et maakohtu otsuses viidatud

§ 164

lg 1 ei ole käesolevas asjas menetluskulude jaotamisel asjakohane õigusnorm – tegu ei ole abieluasjaga (

§ 102

lg 1) ega põlvnemisasjaga (

§ 103lg 1).

Arvestades hagi osalist rahuldamist, peab ringkonnakohus siiski põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda

§ 163lg 1 alusel.

Kõnealuses osas tuleb maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust muuta. 13. Üldjuhul jäävad menetluskulud apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral

§ 171lg 1 alusel apellatsioonkaebuse esitanud isiku kanda.

Arvestades, et praegusel juhul on apellatsioonkaebuse esitajateks alaealised lapsed, kes nõudsid oma vanemalt elatist miinimummääras, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud

§ 162lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.