KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 12. november 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-2

§ 459

lg 2 alusel muuta, kuna hageja annab kostjale olulise osa ajast elatist vahetult ning hagejal on nüüdseks veel üks laps. Arvesse tuleb võtta ka seda, et osad kostja vajadused on kaetud riiklike toetustega.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Asjaolud, mis olid aluseks elatise välja mõistmisele
2. aastal, ei ole oluliselt muutunud. Peretoetust sai kostja kohe pärast sündi. Hageja arvestused kostjaga koos veedetud aja kohta on ebaõiged. Kostja viibib koos hagejaga 33% ajast. Alati ei veeda kostja koos hagejaga 24 tundi. Hagejaga kohtumiste ajal veedab kostjaga aega enamjaolt hageja ema. Kostja ema on töötu ja tema majanduslik seis on raske. Hageja saab tasu ka oma ema ettevõttest ning osad varad, mida hageja kasutab, kuuluvad tema emale. MAAKOHTU OTSUS
3. Viru Maakohus rahuldas
4. juuli 2020 otsusega hagi osaliselt, vähendas Viru Maakohtu 07.09.2011 otsusega väljamõistetud elatist ja mõistis hagejalt välja kostja kasuks elatise 146 eurot kuus alates 28.02.2020 kuni X või vanema varalise seisundi muutumiseni. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda. 2 Maakohus tuvastas, et Viru Maakohtu 07.09.2011 otsusega mõisteti hagejalt välja kostja kasuks elatis 139,01 eurot kuus kuni kostja täisealiseks saamiseni, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

§ 459

lg 1 p 1 ja 2 järgi on poolel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel nõue rahuldati ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist. Elatise vähendamiseks pidi hageja tõendama, et pärast

1. a kohtuotsust on elatise suurust mõjutanud asjaolud muutunud ja esinevad asjaolud, mis õigustavad elatise alla miinimumi väljamõistmist. Maakohus märkis, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid arvestada tuleb seda, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks. Maakohus tuvastas, viidates hageja seisukohale, et hageja peab kostjat üksinda ülal 276 päeva aastas ja tema sissetulek on kuus X eurot. Maakohus luges arusaamatuks hageja arvestust, et tema elatise maksmise kohustus kostja ees on 5%. Lisaks märkis maakohus, et hageja
2. a jaanuari sissetulek oli X eurot, kuna hageja sai ka haigekassalt X eurot. Maakohus ei nõustunud hageja arvestusega selle kohta, kui palju kostja tema juures viibib. Kui arvestada, et mõlemal vanemal on võrdne suhtluskord kostjaga, siis on mõlemal vanemal võrdne ülalpidamiskohustus. Ilmselgelt teeb see lapsevanem suuremaid kulutusi lapsele, kelle juures laps igapäevaselt ja püsivalt elab, ehk siis antud juhul kostja ema (tsiviilasi 2-18-14718). Maakohus leidis, et hageja peab tasuma igakuiselt elatist pooles ulatuses miinimummäärast

§ 436

lg 1 ja

§ 232lg 1.

Kostjat ei kuulatud kohtus ära, kuigi ta seda taotles. Maakohus ei ole arvestanud, et hageja saab enda ema ettevõttelt töötasu. Asjaolud ei ole võrreldes 2011.a oluliselt muutunud. Hageja uue lapse sünd on küll uus asjaolu, kuid ka kostja emal sündis uus laps.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus mõistis välja elatise üle 14,60 euro kuus. Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista välja elatis 14,60 eurot kuus. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Otsuses on loogikaviga, kuna maakohus leidis, et hageja annab ülalpidamist vahetult kostjale 276 päeva jooksul, kuid ei vähendanud selles ulatuses elatist. 3 Hageja esitas 28.04.2020 kantud kulude tõendamiseks tõendid, mida kostja oma tõenditega ümber ei lükanud. Kohtuotsusest ei ole arusaadav, millistele asjaoludele ja tõenditele kohus seejuures tugineb, kuidas kohus mingit tõendit hindas või millist tõendit pidas ebapiisavaks.
2. Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebustele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi rikkumise tõttu väljamõistetud elatise suuruse osas ning menetlusnormi rikkumise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt elatise välja kuni vanema varalise seisundi muutumiseni. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja kostja apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vastuoluliselt leidnud, et kostja viibib võrdselt hageja ja oma ema juures ning seetõttu tuleb mõista välja pool elatise miinimummäärast. Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises (PKS § 100 lg 2). Seega ei saa üldjuhul PKS § 100 lõike 2 alusel nõuda elatist siis, kui vanemad osalevad võrdselt lapse kasvatamisel. Maakohtu otsuses viidatud tsiviilasjas nr 2-18-14718 määrati kindlaks hageja ja kostja suhtluskord nii, et kostja alaline elukoht on tema ema juures, kuid hageja viibib ka isa juures. Puudub vaidlus, et kostja on koos hagejaga olulise osa ajast. Nii leidis kostja vastuses hagile, et ta viibib hageja juures umbes 33% ajast, hageja aga väitis, et kostja viibib tema juures 48% ajast. Seega on ajavahemik, mil kostja viibib hageja juures 33%-48% ning PKS § 100 lõike 2 järgi tuleb seda arvestada elatise suuruse määramisel.
2. Asjas esitatud tõendite kohaselt oli hageja töötasu X eurot. Arvestades, et tema ülalpidamisel on lisaks kostjale veel üks laps, siis tuleb elatise suuruse määramisel eeltoodud asjaoludega arvestada. Kohus ei ole asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel (vt ka RKTKo 3-2-1-35-17, p 24). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi koostatud

1. a lõppraporti „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ kohaselt on 7–12aastaste laste ülalpidamiskulu standardeelarve meetodi põhjal ühes kuus 359 eurot (kättesaadav veebis https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf, lk 39). Seega juhul, kui kostjat kasvataks ainult ema, oleks asjaolusid arvestades hageja makstav hädavajalik elatise suurus eeltoodu põhjal 179,50 eurot kuus. Kuna aga kostja viibib vähemalt 33% ajast koos hagejaga, mis PKS § 100 lõike 2 alusel annab hageja eelduslikult talle vahetult elatist, peaks hageja rahaliselt maksma elatist veel 17% ulatuses (0,5 %-0,33%). Sellisel juhul oleks vähendatud elatis 30,15 eurot (17% 359-st). Kuna kindlaksmääratud suhtluskorra alusel on kostja peamine elukoht ema juures, tekib sellega täiendavaid eluaseme kulusid ning põhjendatud elatise igakuine suurus on 50 eurot.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus

§ 442

lõiget 5, kuna mõistis kostjalt elatise välja kuni vanema varalise seisundi muutumiseni.

§ 442

lg 5 teise lause järgi peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Ringkonnakohus on seisukohal, et elatise väljamõistmine kuni vanema varalise seisundi muutumiseni ei ole täidetav, kuna täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt ei hinda 4 kohtutäitur sisulisi asjaolusid. Seega ei saa kohtutäitur ise hinnata otsuse täitmisel, kas vanema varaline seisund on muutunud. Kuna maakohtu otsus ei ole selles osas täidetav, tuleb see tühistada osas, millega elatis mõisteti välja kuni vanema varalise seisundi muutumiseni. 11.

§ 163lõike 1 alusel tuleb jätta menetluskulud poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks 5 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi