KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-20-

) §101 lg-s 1 kehtestatud miinimumelatise määra. Maakohus tugines muuhulgas laste vajalike kulutuste hindamisel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE uuringutele (2014 ja

1. Värskeima, veebruaris 2020 avaldatud uuringu kohaselt oli kaalutud keskmine kulu lapse kohta 388 eurot kuus. Maakohus leidis, et hagejate esindaja poolt esitatud kulud ei ole mõistlikud ega usutavad ning oli seisukohal, et põhjendatud on kulud eluasemele 57 eurot 50 senti ja sidekulud 7 eurot 25 senti. Kuna lapsed viibivad osa aega ka isa juures, tuleb arvestada, et lastel on ka seal kulud (vaadatakse telerit, kasutatakse internetti). Kostja konto väljavõtte kohaselt on tal igakuiselt kulud seoses sideteenustega keskmiselt 22 eurot. Kuna lapsed on isa juures 8 päeva kuus, luges kohus ühe lapse kuluks 2 eurot. Kostja eluasemekulud kuus on tasu korteriühistule keskmiselt 150-200 eurot ja elektri eest 17-23 eurot. Kostja väitel on tema kasutuses üürikorter, mille üür on 185 eurot kuus. Maakohus luges põhjendatud eluasemekuluks kostjal keskmiselt 195 eurot kuus. Arvestades laste isa juures viibimise aega on kulu lapse kohta 17 eurot. Maakohus leidis, et põhjendatud toidukulud on 150 eurot kuus. Kostja ei vaielnud vastu majapidamis- ja hügieenitarvete kuludele kokku 17 eurot. Põhjendatud tervishoiukulud on 7 eurot kuus. Maakohus pidas põhjendatuks, et kulud riietele/jalanõudele on 50 eurot kuus. Kostja ei ole tõendanud, et tema oleks teinud lastele riiete ja jalanõude ostmisel kulutusi. Põhjendatud kulud lasteaia kohatasule ja toidurahale on 53 eurot kuus lapse kohta. Vaba aja sisustamisele ja meelelahutusele ei saa kohtu hinnangul kuluda rohkem kui 10 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt luges kohus ühe hageja põhjendatud kuluks kokku 460 eurot 75 senti (57.50+17+7.25+2+150+50+17+7+50+53+40+10). Seejuures kannab kostja kulusid vahetult 79 euro suuruses summas ajal, kui lapsed viibivad tema juures. 3 Kostja palus elatise suuruse määramisel arvestada riikliku lapsetoetusega ja hagejate esindaja oli sellega nõus.
2. a on lastetoetus ühe lapse kohta 60 eurot. Vanemate ülalpidamiskohustus on seega 400 eurot 75 senti, kummagi vanema kanda jääb 200 eurot 38 senti lapse kohta. Maakohus leidis, et kostja on ülalpidamiskohustust täitnud keskmiselt 79 euro suuruses summas ajal, kui lapsed on tema juures. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjal rahaliselt tasuda ülalpidamiskohutuse täitmiseks 121 eurot 38 senti. Kohus ümardas summa ja mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja 122 eurot alates hagi esitamisest. Kohus jättis rahuldamata hagejate nõude mõista elatis välja muutuva summana, kuna ei mõistnud elatist välja seadusjärgses miinimumsummas. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist väljamõistetud elatise suuruse osas ja uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis 232 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 79,45% poolest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus täis kirjavigu, viide valele tsiviilasja numbrile, valele kuupäevale, valele isikukoodile. Otsuse põhjendused on vastuolulised ja kohati arusaamatud. Maakohus ei selgitanud välja vanemate varalist seisundit ning jättis TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 järgi kogumata selleks vajalikud tõendid. Põhjendamatult on maakohus jätnud rahuldamata hagejate nõue mõista elatis välja muutuva summana. Elatise väljamõistmine kindla summana tekitab olukorra, kus hagejatel võib uuesti tekkida vajadus pöörduda kohtusse. Maakohus on põhjendamatult keskendunud lapse vajaduste väljaselgitamisel RAKE uuringutes avaldatud lõpparuannetes väljendatule. Nimetatud uuring ei arvesta laste tegelikke kulusid. Lapsetoetuse võrra elatise vähendamine ei ole põhjendatud, sest maakohus on juba mõjuval põhjusel elatis vähendanud alla miinimummäära. Asjas ei ole tuvastamist leidnud, et esineks mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks (nt kostja töövõimetus, halb varaline seisund või teised ülalpeetavad). Hagejate hinnangul ei ole kostja tõendanud, et ta täidab osaliselt ülalpidamiskohustust vahetu ülalpidamisega. Väär on kohtu seisukoht, et lapsed on igal kuul vähemalt 8 päeva kuus isaga. Kohtuistungil selgitas hagejate esindaja, et lapsed on isaga maksimaalselt 8 päeva kuus, üldiselt aga vähem. Alates vaidluse hetkest kuni tänase päevani ei ole lapsed olnud koos isaga mitte ühtegi päeva. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

§ 101lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada.

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kostja palub menetluskulud jätta hagejate kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada välja mõistetud elatise suuruse ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas 4 uue otsuse, millega mõistab kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise 164 eurot kuus alates
3. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni ja jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
4. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada maakohtu otsuse elatise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis summas 232 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 79,45% poolest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda.
5. Maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise summas 122 eurot kuus ehk vähendas elatist alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummäära.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Riigikohus on selgitanud, et

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esile toodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (vt nt Riigikohtu

1. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). 8.
2. Eelneva tõttu tuli kostjal praegusel juhul tuua esile ning tõendada, et hagejate vajaduste rahuldamiseks kulub vähem kui kahekordne miinimumelatis. Kostja on vastuses hagile (tl 20-22) märkinud, et laste ülalpidamiseks ei kulu kahekordne elatise miinimummäär. Maakohus on vähendanud kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud elatist seetõttu, et laste tegelikud igakuised kulud on kahekordsest elatise miinimummäärast väiksemad, st hagejate vajadused ei võrdu praegusel juhul kahekordse elatise miinimummääraga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et laste igakuised kulud ei võrdu kahekordse elatise miinimummääraga ehk praegusel juhul esines alus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära arvestades laste tegelikke vajadusi koosmõjus kostja varalise seisundiga. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 5 8.
3. Ringkonnakohus märgib, et hagejad on esitanud tabeli laste kulutuste kohta (tl 5), mille kohaselt on hageja I igakuised kulud ca 696 eurot 50 senti ja hageja II kulud 707 eurot 50 senti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et tabelis toodud laste kulud on ilmselgelt ülepaisutatud. Näiteks tabeli järgi kulub kahe lapse (4-aastane ja 7-aastane) vaba aja veetmisele kokku (sh sünnipäevad, üritused, ekskursioonid) 360 eurot kuus, mis on ülepaisutatud ega pole mõistlik. Maakohus hindas laste igakuiseid tegelikke kulusid ja leidis, et ühe lapse igakuine kulu on ca 460 eurot 75 senti kuus ehk hagejate igakuine kulu on kokku 921 eurot 50 senti. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt tuvastatud laste igakuised kulud samuti ülemäärased ega vasta tõenäoliselt pere tavalisele elustandardile. Hagejate ema väitel on tema sissetulek ca X eurot kuus + lapsetoetus 120 eurot kuus, järelikult pole võimalik, et laste tegelikud kulud on kuus kokku 921 eurot 50 senti. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tõendatud, et laste igakuised kulud on alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb laste mõistlike kulude määramisel lähtuda Justiitsministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors poolt tehtud
4. a uuringust „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“, mille järgi on kaalutud keskmine ülalpidamiskulu lapse kohta kuus 388 eurot. Hagejad ei ole praegusel juhul toonud esile selliseid asjaolusid ja põhjuseid, mis annaksid aluse väita, et hagejatele kulub rohkem kui viidatud uuringu tulemusel saadud keskmine kulu, milleks on 388 eurot kuus. Sealjuures on hagejate puhul tegemist veel väikelastega, kelle ülalpidamiskulud kuus ei saa olla üle keskmise. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel arvestada, et hagejate vajadused kuus on ca 388 eurot kuus ehk kummagi vanema panus lapse ülalpidamisse on 388/2, s.o 194 eurot kuus. 8.
5. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et praegusel juhul on põhjendatud arvestada elatisest maha kulud, mida isa kannab vahetult (maakohtu hinnangul 79 eurot kuus). Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hagejad viibivad koos isaga vähemalt 8 päeva kuus, mistõttu annab kostja hagejatele ülalpidamist ka vahetult. Kostja esitas vastuses hagile väite, et lapsed viibivad iga kuu ca 9-15 päeva kuus isa juures ja on sel ajal tema ülalpidamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja nimetatut tõendanud.
6. aprilli 2020 kohtuistungil avaldas küll ema, et lapsed olid isa juures 8 päeva kuus, kuid samas märkis, et paar kuud ei näinud lapsed isa üldse. Hagejad on apellatsioonkaebuses märkinud, et alates käesoleva vaidluse hetkest kuni tänase päevani ei ole lapsed isa juures olnud mitte ühtegi päeva. Kostja väidab apellatsioonkaebuse vastuses endiselt, et lapsed on temaga ca 8 päeva kuus, kuid samas märgib, et isa soovib lapsi enda juurde, kuid pooled ei saa selles osas kokkuleppele. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole tõendatud, et lapsed viibivad igal kuul ca 8 päeva isa juures ning isa annab lastele sel ajal vahetut ülalpidamist. Tsiviilasja materjalidest tuleneb, et laste koosviibimise aeg isaga on väga kaootiline ja pole üheselt tuvastatav. Mõlemad pooled on avaldanud, et esineb raskusi kokkulepete tegemisel isa ja laste suhtlemise osas. Eeltoodud põhjendustel ei pea ringkonnakohus põhjendatuks arvestada elatisest maha isa poolt väidetavalt antava vahetu ülalpidamise, kuna praegusel juhul ei ole tõendatud, et laste isa annab lastele igakuiselt vahetut ülalpidamist. 8.
7. Maakohus leidis õigesti, et praeguses asjas on põhjendatud võtta igakuise elatise määramisel arvesse riiklik lapsetoetus. Lapsetoetuse saamine on mõjuv põhjus miinimumelatise vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega – ennekõike kostja halva varalise seisundiga (

§ 102lg-d 1–2).

6 Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka eeldada, et lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale (perehüvitiste seaduse (PHS) §-d 2, 3 ja 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei esine hagejatel ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata. Võttes arvesse eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et 164 euro (194-30 (pool lapsetoetusest)) suurune elatis kummagi lapse jaoks on põhjendatud ja vajalik, kuna see arvestab mõlema lapse huve ja nende tegelikku ülalpidamisvajadust. 8.

1. Ringkonnakohus nõustub hagejatega selles, et maakohus on ebaõigesti jätnud hindamata vanemate varalise seisundi. Ringkonnakohus kõrvaldab antud rikkumise. Ringkonnakohus tegi pooltele ettepaneku esitada tõendid oma varalise seisundi kohta. Hagejate ema poolt esitatud konto väljavõttest nähtub, et hagejate ema sissetulek on väga väike. Hagejate ema väitel on tema sissetulek ca X eurot + lapsetoetus 120 eurot. Kostja esitas ringkonnakohtule tõendid oma varalise seisundi kohta, mille kohaselt on kostja keskmine netotöötasu suurus X eurot X senti. Kinnistusraamatu andmete kohaselt ei kuulu kostjale kinnisvara. Äriregistri andmetel ei ole kostja seotud äritegevusega. Kostja igakuised kulud kuus on ca X eurot X senti (INBANK järelmaks 53 eurot 69 senti, kommunaalkulud 205 eurot, AS Elisa Teleteenused 22 eurot 46 senti, Eesti Energia AS arve keskmiselt 20 eurot, transpordikulu 100 eurot, sõiduki hooldus- ja remondikulu 20 eurot, toidukulu 135 eurot, kulutused tervishoiule 20 eurot kuus ja riietele 25 eurot kuus). Kostja on oma kulude osas märkinud, et kuigi ta elab oma ema korteris ja käesoleval ajal üüri ei tasu, siis tuleks tema kuludesse arvestada ka üür 250 eurot kuus. Ringkonnakohus märgib, et kuna käesoleval ajal ei ole kostjal üüri tasumise kohustust ning kostja on kohustatud oma alaealisi lapsi üleval pidama ja tegema endast kõik oleneva ülalpidamiskohustuse täitmiseks, siis ei pea ringkonnakohus põhjendatuks arvestada tulevikus tekkida võiva üüriga. Praegusel juhul on kostja märkinud, et tal ei ole üüri tasumise kohustust. Samuti ei kulu kostjal eelduslikult ca 205 eurot kuus kommunaalkuludele aastaringselt. Kostja on esitanud kohtule konto väljavõtte, milles nähtub, et 2021 jaanuaris oli kommunaalarve kokku 216 eurot 81 senti ja 2020 detsembris 196 eurot 45 senti. Tegemist on talveperioodi arvetega, kus olulise osa arvest moodustab küttekulu. Suveperioodil on kostja kommunaalarved eelduslikult poole väiksemad. Ringkonnakohus leiab kokkuvõttes, arvestades kostja majanduslikku seisu ja seda, et hagejate igakuised kulud on väiksemad kui seaduses sätestatud miinimummäär, et põhjendatud on elatise suurus 164 eurot kuus ühe lapse kohta. Kostja majandusliku seisundi kohaselt on kostja võimeline tasuma hagejatele elatist kokku summas 328 eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja puhul tegemist terve tööealise isikuga, kellel on kõik võimalused teenida suuremat sissetulekut, et rahuldada oma laste ja iseenda vajadused.
2. Vastusena apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
3. Apellatsioonkaebuse põhjenduste järgi oleks maakohus pidanud määrama elatise muutuva suurusena ning siduma selle

§ 101lg-s 1 sätestatud alammääraga.

7 Maakohus mõistis kostjalt välja elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohus muudab küll väljamõistetavat elatise suurust, kuid väljamõistetav elatis jääb siiski alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohus leiab, et elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära väljamõistmise korral ei saa elatise summat siduda Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, kuivõrd elatise automaatset suurendamist ei saa põhjendada üksnes miinimumpalga tõusuga (vt nt Riigikohtu

1. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16). 9.
2. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et otsus on täis kirjavigu, ei anna alust otsuse automaatseks tühistamiseks. Tegemist on ilmsete ebatäpsustega, mis ei mõjuta otsuse sisu ja resolutsiooni.
3. Hagejad on vaidlustanud ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse, mille kohaselt jättis maakohus hagejate menetluskulud nende enda kanda ja kostja menetluskulud summas 1072 eurot 89 senti kostja enda kanda ja menetluskulud summas 1532 eurot 70 senti hagejate kanda. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas ning jätta menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hagejad olid õigustatud esitama elatise nõude kohtusse, kuna kostja ei tasunud hagejatele elatist vabatahtlikult. Asjaolu, et hagi rahuldatakse osaliselt, ei anna alust jätta osa kostja menetluskuludest hagejate kanda. Kuivõrd tegemist on elatise nõudmise hagiga, mille üheks pooleks on alaealised lapsed, siis ei pea ringkonnakohus põhjendatuks jätta osa menetluskulusid hagejate kanda.
4. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.
5. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja Viivi Tomson 8