← Eesti

1-16-6179/111

Obsah (10)§ 199§ 65§ 68§ 213§ 303§ 323§ 64§ 218§ 4§ 200

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 199

lg 2 p-de 5, 8 ja 9, § 213 lg 2 p 1 ning § 323 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu

  1. novembri
  2. a otsus Helyse Kuusmaa kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma
  3. mai 2021, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  5. novembri
  6. a ja Viru Maakohtu
  7. aprilli
  8. a otsus osas, millega mõisteti Helyse Kuusmaalt (end Karu) välja 280 eurot 80 senti apellatsioonimenetluses ning 1403 eurot 40 senti maakohtu menetluses kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu katteks. Jätta nimetatud menetluskulud riigi kanda.
  9. Muuta ringkonna- ja maakohtu otsuse põhiosa, jättes sealt välja põhjendused, milles tugineti sideettevõtjalt saadud andmete protokollidele kui lubatavatele tõenditele, ja asendada need käesoleva otsuse p-des 70–76 toodud põhjendustega.
  10. Teha maakohtu otsusesse täpsustus, lugedes Helyse Kuusmaale

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest ärakantuks Viru Maakohtu 22.

märtsi 2016. a otsusega mõistetud karistus 4 aastat 7 kuud vangistust. Arvates

§ 68lg 1 kohaselt karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 18.

veebruarist 2016 kuni

  1. märtsini 2016, s.o 1 kuu ja 3 päeva, lugeda ärakandmata liitkaristuseks 4 kuud ja 27 päeva vangistust. KrMS § 414 lg 1 kohaselt lugeda karistusaja alguseks karistuse kandmisele asumise päev.
  2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  3. Rahuldada kassatsioon osaliselt.
  4. Määrata Advokaadibüroo Simson Straus OÜ-le Helyse Kuusmaale kassatsioonimenetluses ja eelotsusetaotluse lahendamises osalemise eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 1-16-6179 1512 eurot (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a määrusega hüvitatud kaitsjatasu (120 eurot) riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  7. Helyse Kuusmaa anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 199 lg 2 p-de 5, 8 ja 9, § 213 lg 2 p 1 ning § 303 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. 2.

§ 199lg 2 p-de 5, 8 ja 9 järgi süüdistatakse H.

Kuusmaad kokkuvõtlikult selles, et ta pani ajavahemikul

  1. augustist 2015 kuni
  2. veebruarini 2016 toime järgmised vargused: 1)
  3. augustil 2015 sisenes ta lukustamata uksest A. L-i elumajja ja võttis sealt šokolaadikomme, koeravorsti ning sularaha, kokku väärtusega 54 eurot 60 senti; 2)
  4. augustil 2015 tungis ta K. K. elumajja, kus võttis toast ümbriku 2100 euroga; 3)
  5. septembril 2015 võttis ta V. P. elumajast avalikult sibulaid ja moosi, kokku väärtusega 6 eurot; 4)
  6. septembril 2015 võttis ta H. U. elumajast avalikult 5 eurot 20 senti; 5)
  7. septembril 2015 võttis ta elumaja trepikojast A. S-ile kuuluva suvikõrvitsa ja küüslaugu, kokku väärtusega 21 eurot 5 senti; 6)
  8. septembril 2015 võttis ta L. P. korterist 1450 eurot ja juustu väärtusega 3 eurot; 7)
  9. septembril 2015 võttis ta M. T. rahakotist 600 eurot; 8)
  10. veebruaril 2016 võttis ta elumaja trepikojast kaks paari A. K-le kuuluvaid talvesaapaid väärtusega 40 eurot. 3.

§ 213lg 2 p 1 järgi süüdistatakse H.

Kuusmaad selles, et ta võttis 17.,

  1. ja
  2. jaanuaril 2015 U. T. teadmata viimase Swedbanki pangakaardiga sularahaautomaadist raha, tekitades kannatanule 3941 eurot 82 senti kahju. 4.

§ 303lg 1 järgi kvalifitseeritud süüdistuse kohaselt ähvardas H.

Kuusmaa

  1. veebruaril 2016 kriminaalasjas nr 1-15-6341 Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas toimunud kohtuistungil korduvalt kaassüüdistatavaid H. O-d, K. H-d ja I. V-i tapmisega, sest nende ütlused tõendasid H. Kuusmaale süüks arvatud kuritegusid. Kaassüüdistatavatel oli alus karta ähvarduse täideviimist, kuna H. Kuusmaa oli enne kohtuistungit neid ähvardanud vägivalla kasutamisega, kui nad oma ütlusi ei muuda. Maakohtu otsus
  2. Viru Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsusega tunnistati H. Kuusmaa lühimenetluses süüdi. Teda karistati

§ 199

lg 2 p-de 5, 8 ja 9 järgi 3-aastase vangistusega,

§ 213

lg 2 p 1 järgi 6-kuulise vangistusega ning

§ 323

lg 1 järgi 2-aastase vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 2

(23)1-16-6179 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud liitkaristust 2 aastani.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel moodustati liitkaristus Viru Maakohtu 22.

märtsi

  1. a otsusega mõistetud 4 aasta ning 7 kuu pikkuse vangistusega. Lõplikuks liitkaristuseks jäi 5 aasta ning 1 kuu pikkune vangistus. Süüdistatavalt mõisteti K. K. kasuks välja 2100 eurot, M. T. kasuks 600 eurot ja U. T. kasuks 3941 eurot 82 senti. L. P. tsiviilhagi jäeti kannatanu surma tõttu läbi vaatamata. Lisaks mõisteti süüdistatavalt riigi õigusabi tasu katteks välja 1403 eurot 40 senti. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
  2. Vargusi tõendavad kannatanute ja tunnistajate ütlused, dokumentaalsed tõendid (sh Maanteeameti vastus, DNA-ekspertiisiaktid ning äratundmiseks esitamise, vallasasja hoiule võtmise ja sideettevõtjalt saadud andmete protokollid), aga ka süüdistatava ütlused.
  3. Arvutikelmust tõendavad mh kannatanu ütlused, turvakaamera salvestis ja sideettevõtjalt saadud andmete protokoll.

§ 303

lg 1 (õigusemõistmise mõjutamine) järgi esitatud süüdistus tuleb kvalifitseerida

§ 323lg 1 järgi (vägivald õigusemõistmises osaleja vastu).

  1. Kaitsja väitel võib Euroopa Kohtu (edaspidi EK)
  2. detsembri
  3. a otsuse kohaselt elektroonilise side andmeid kasutada vaid raskete kuritegude puhul. Kõik H. Kuusmaale süüks arvatud kuriteod on tõendatud ka sideettevõtjalt saadud teavet arvestamata.
  4. Kohtutoimikus oleva e-kirja põhjal ei saa karistusaja hulka arvata kinnipidamise aega 2.–
  5. veebruarini
  6. Apellatsioon
  7. Viru Maakohtu otsuse vaidlustas H. Kuusmaa kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar. Kaitsja taotles otsuse osalist tühistamist ja KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist V. P., H. U. ning A. K. vara varguse osas. Ülejäänud varguste ja arvutikelmuse osas taotles ta süüdistatava õigeksmõistmist. H. Kuusmaa süüditunnistamist

§ 323lg 1 järgi ei vaidlustatud.

Ringkonnakohtu otsus

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.
  4. Maakohus hindas tõendeid kogumis, kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning karistus on põhjendatud.
  5. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollid annavad tõendusteavet isiku kasutuses olnud telefoniabonendi asukoha kohta, võimaldades nii seostada kuriteo toimepanija kindla paikkonnaga. Tegemist on teabetalletusega KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Ei saa väita, et kõnealuste protokollideta oleks süüdistatava süü tõendamata. Kaitsja viidatud numbriga EK
  6. detsembri
  7. a lahendit ringkonnakohus ei leidnud. Samas ei seadnudki apellant kahtluse alla protokollide lubatavust kriminaalmenetluse seadustiku sätete järgi. Praeguse kriminaalasja esemeks on arvukad kuriteod kogu riigis (Viljandis, Tallinnas, Võrumaal, Ida-Virumaal, Mustvees) ning seetõttu oli andmete nõudmine sideettevõtjalt põhjendatud ja kooskõlas KrMS §-ga
  8. 3

(23)1-16-6179
  1. 2.–
  2. veebruarini 2016 toimunud kinnipidamise aega karistusaja hulka arvata ei saa. Kohtutoimikus oleva e-kirja järgi pole tegemist praeguses kriminaalasjas toimunud kinnipidamisega. KASSATSIOONIMENETLUS Kassatsioon
  3. Tartu Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas H. Kuusmaa kaitsja, taotledes nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist V. P., H. U. ning A. K. vara varguse osas. Ülejäänud varguste ning arvutikelmuse osas taotles kaitsja süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks, samuti kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kassaatori põhiväited on järgmised.
  4. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollid pole lubatavad tõendid. Õigusnormid, mis võimaldavad neid andmeid kasutada H. Kuusmaa süüdistamiseks, tuleb välislepinguga vastuolu tõttu jätta kohaldamata. EK otsusest liidetud kohtuasjades nr C-203/15 ja nr C-698/15 (edaspidi Tele2 otsus) tuleneb, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  5. juuli
  6. a direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lg-ga 1 on koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi harta) vastuolus kõigi elektroonilise side liiklus- ja asukohaandmete üldine ning vahet tegemata säilitamine (elektroonilise side seaduse (ESS) § 1111) ja juurdepääs nendele andmetele, mis ei piirdu raske kuritegevuse vastu võitlemisega ning ilma kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelneva kontrollita. Sideettevõtjalt saadi andmed

§ 303

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo uurimiseks, kuid prokuratuuri esialgse loa eesmärgist irdudes kasutati neid andmeid hoopis teiste kuriteokahtluste uurimiseks. 17. Maakohus sedastas, et H. Kuusmaa süüditunnistamiseks on tõendeid piisavalt ka ilma sideettevõtjalt saadud andmete protokollideta. See seisukoht on põhjendamata. Maakohus leidis süüdistuse tõendatuse hindamisel märkimisväärset tuge just nendest protokollidest. Ringkonnakohus selles küsimuses lisapõhjendusi ei esitanud. 18.

§ 213

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo tõendatust pole õige jaatada modus operandipõhimõttele toetudes. Arvutikelmusena kirjeldatud tegevus erineb märkimisväärselt vargustest. Ringkonnakohus pole kummutanud ka H. Kuusmaa väidet, et asitõendi vaatluse protokollile lisatud fotode põhjal ei saa süüdistatavat ära tunda. U. T. ütluste järgi ei teadnud keegi peale tema sugulaste pangakaardi PIN-koodi. 19.

§ 68lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvestada ajavahemik 2.–3.

veebruarini 2016. Kinnipidamise aega tõendab e-kiri. Samuti on põhjendatud lugeda H. Kuusmaale mõistetav karistus

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel kaetuks Viru Maakohtu 22.

märtsi

  1. a otsusega mõistetud raskema karistusega. Kaitsja täiendav taotlus
  3. septembril 2018 esitas kaitsja Riigikohtule taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 lg 1 alusel seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Alternatiivselt taotles ta H. Kuusmaa suhtes kohaldatud vahistamise tühistamist. Tõkendi tühistamine ja riigi õigusabi tasu kindlaksmääramine 4

(23)1-16-6179
  1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a määrusega tühistati H. Kuusmaa suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine, sest süüdistatav kandis alates
  4. märtsist 2016 Viru Maakohtu otsusega mõistetud 4 aasta ning 7 kuu pikkust vangistust. Lisaks hüvitati
  5. detsembri
  6. a määrusega kaitsjale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu 120 eurot (sh käibemaks) ja arvati see summa menetluskulude hulka. Eelotsusetaotlus
  7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. novembri
  9. a määrusega peatati asja menetlus ja esitati EK-le eelotsusetaotlus. Eelotsuse küsimuste ja nende põhjenduste kohta vt lähemalt
  10. novembri
  11. a määrus nr 1-16-6179/85, p-d 15–
  12. Euroopa Kohtu otsus
  13. EK (suurkoda) tegi otsuse (asi nr C-746/18)
  14. märtsil 2021, leides, et direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lg-t 1 tuleb koostoimes EL-i põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lg-ga 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis: 1) võimaldavad ametiasutustele kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja kohtus menetlemise eesmärgil juurdepääsu liiklus- või asukohaandmete kogumile, millest võib saada teavet elektroonilise side vahendi kasutaja sideseansside või tema kasutatavate lõppseadmete asukoha kohta ja teha tema eraelu kohta täpseid järeldusi, ilma et see juurdepääs piirduks menetlustega, mille eesmärk on võitlus raske kuritegevuse vastu või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ärahoidmine, ning seda sõltumata sellest, millise ajavahemiku kohta on andmetele juurdepääsu taotletud, ning sõltumata selle ajavahemiku kohta kättesaadavate andmete hulgast ja liigist; 2) annavad prokurörile, kelle ülesanne on juhtida kohtueelset kriminaalmenetlust ja vajaduse korral esindada hilisemas menetluses riiklikku süüdistust, pädevuse anda ametiasutusele kriminaaluurimiseks liiklus- ja asukohaandmetele juurdepääsu luba.
  15. Kokkuvõtlikult selgitas EK, et direktiiviga on vastuolus liikmesriigis kehtestatud seadusandlikud meetmed, millega pannakse elektroonilise side teenuse osutajatele ennetavalt kohustus säilitada liiklus- ja asukohaandmeid üldiselt ning vahet tegemata. Juurdepääs ESS § 1111 alusel säilitatavale liiklus- ja asukohaandmete kogumile võimaldab teha väga täpseid järeldusi nende isikute eraelu kohta, kelle andmeid säilitatakse. Harta artiklites 7 ja 8 sätestatud põhiõiguste riive, mis kaasneb ametiasutuste juurdepääsuga liiklus- või asukohaandmete kogumile, on igal juhul raske, sõltumata sellest, millise ajavahemiku kohta on andmetele juurdepääsu taotletud, ning sõltumata selle ajavahemiku kohta kättesaadavate andmete hulgast ja liigist, kui see andmete kogum võimaldab teha isiku eraelu kohta täpseid järeldusi.
  16. Võrdväärsuse põhimõtte kohaselt ei tohi isikule EL-i õigusest tulenevate õiguste kaitseks esitatud kaebuse läbivaatamist reguleerivad riigisisese õiguse normid olla vähem soodsad normidest, mis reguleerivad riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi. Tõhususe põhimõte kohustab liikmesriigi kohut jätma kuritegudes kahtlustatavate suhtes kriminaalmenetluses arvesse võtmata teabe ning tõendid, mis on saadud liiklus- ja asukohaandmete üldise ning vahet tegemata säilitamise teel, mis on liidu õigusega vastuolus, või on saadud selle tõttu, et pädeval asutusel on seda õigust rikkudes olnud nendele andmetele juurdepääs, kui neil isikutel ei ole võimalik tõhusalt kommenteerida seda teavet ja neid tõendeid, 5
(23)1-16-6179 mis pärinevad valdkonnast, millest kohtunikud ei ole teadlikud, ning mis võivad ülekaalukalt mõjutada faktiliste asjaolude hindamist.
  1. Riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatud andmetele peab olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse tehtavale eelkontrollile ning viimane peab tegema otsuse juurdepääsu taotleva asutuse põhjendatud taotluse alusel. Kriminaalõiguses eeldab sõltumatuse nõue, et eelkontrolli eest vastutav asutus pole seotud kuriteo uurimisega ning tal peab olema kriminaalmenetluse poolte suhtes neutraalne positsioon. See ei ole nii prokuratuuri puhul, sest viimane juhib kohtueelset menetlust ja esindab vajadusel riiklikku süüdistust. Sõltumatu kontroll peab toimuma enne mis tahes juurdepääsu andmist, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel. Prokuratuuri seisukoht
  2. Prokuratuur leiab kokkuvõtlikult, et ringkonnakohus ei rikkunud süüdimõistvat otsust tehes kriminaalmenetlusõigust ega materiaalõigust ning otsuse tühistamiseks puudub alus. Sideandmete protokollid on lubatavad tõendid, mis võimaldavad muu teabetalletusena (KrMS § 63 lg 1) seostada kuriteo toimepannud isiku asukoha kindla paikkonnaga. H. Kuusmaale etteheidetavad kuriteod ei ole kerged, need pandi toime süstemaatiliselt ning enamasti üksi elavate eakate kannatanute usaldust kuritarvitades. Alusetu on kaitsja väide, et kohtuotsustes pole piisavalt põhjendusi selle kohta, miks oleks H. Kuusmaa süü tõendatud ka sideandmete protokollide väljajätmisel tõendikogumist. Arvutikelmuse asjaolud ja süüdistatava käitumismuster on sarnane vargustega (omakasuline eesmärk, eelnev pangakaardi vargus).
  3. Kohtutega saab nõustuda karistusliigi ja -määra valiku osas, kuid muutunud asjaolude tõttu tuleb karistusest maha arvata Viru Maakohtu
  4. märtsi
  5. a otsusega mõistetud karistus. H. Kuusmaa vabastati Harju Maakohtu
  6. juuni
  7. a määrusega selle karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Katseaeg kestis
  8. oktoobrini 2020 ning nüüdseks on karistus täielikult kantud.
  9. EK seisukohad asjas nr C-746/18 võivad mõjutada paljusid kriminaalmenetlusi. Raske kuriteo määratlemine kuulub üldjuhul liikmesriigi pädevusse. Õige pole arusaam, mille järgi tuleb lugeda raskeks kuriteoks karistusseadustiku mõttes vaid esimese astme kuriteod. Piiritlemisel võiks lähtuda nt Euroopa vahistamismääruse raamotsuse art 2 lg-s 2 toodud loetelust, mida kasutatakse ka teistes EL-i õigusaktides. Sellisel juhul oleks hõlmatud suur osa teise astme kuritegudest, sh

§-d 209–213 (kelmus). Kitsas määratlus, mis välistaks teise astme kuriteod raskete kuritegude hulgast tervikuna, muudaks keerulisemaks mh rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö. Kuriteo raskust ja sideandmete tähtsust tuleb tõendamisel arvestada ka nt süstemaatiliste varguste (sõltumata varastatu väärtusest) ja

§ 323

(vägivald õigusemõistmises osaleja vastu) puhul, kui ähvardatakse sidevahendeid kasutades. Silmas tuleb pidada sedagi, et mitmes EL-i liikmesriigis ei ole süütegusid jagatud kuri- ja väärtegudeks. Kuigi EK ei selgitanud

  1. oktoobri
  2. a otsuses asjas nr C-207/16, mida tuleb raske kuriteo all mõista, sisaldub asjakohane käsitlus kohtujuristi
  3. mai
  4. a ettepanekus.
  5. Eristama peab sideandmete säilitamist ja tõendina kasutamist kriminaalmenetluses. EK
  6. oktoobri
  7. a otsuses liidetud asjades nr C-511/18, C-512/18 ja C-520/18 (edaspidi La Quadrature du Net´i otsus) antud suuniste range rakendamisega kaasnevad mitmed probleemid. Esiteks puudub mõistlik lahendus, kuidas peaks säilitama sideandmeid teatud kriteeriumite alusel ning kes ja kuidas koostab nende aluseks olevad algoritmid, riskihinnangud ja -profiilid. Sideandmete kogumine teatud piirkonnas ei võimalda arvestada sellega, et sageli ei ole kavandatud ja elukutselise kuritegevuse puhul toimepanemise koht ning side seotud. Lisaks 6

(23)1-16-6179 võib sidevahend olla registreeritud isiku nimele, kes sidevahendit ei kasutagi. Mis puudutab sideandmete kasutamist, siis eeldab EK andmete säilitamist vaid raskete kuritegudega võitlemise eesmärgil. On aga küsitav, kas sideandmete küsimine loob tõendi. Olemuslikult on tegemist päringuga teatud ajavahemiku kohta, mille põhjal koostatakse protokoll sarnaselt nt pangakonto vaatluse või videosalvestise läbivaatamisega.
  1. Riigikohtul tuleks ühtlasi vastata küsimusele, kas eelotsusetaotlusele saadud vastuse põhjal on võimalik alustada teistmismenetlusi lõpetatud kriminaalasjades, kus kasutati tõendina sideandmeid. Kuna KrMS § 3 lg 2 järgi kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtinud menetlusseadust, ei mõjuta KrMS § 901 ja ESS § 1111 hilisem muutmine juba lõpetatud menetlusi või käimasolevates menetlustes tehtud toiminguid, kui need tehti kooskõlas osutatud sätetega. Ka EL-i õigus ei kohusta liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid norme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, ja seda isegi siis, kui see võimaldaks heastada EL-i õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra (EK
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr C-234/17, p 53). Seetõttu pole prokuratuuri hinnangul nendes asjades teistmise alust. Seaduse saab jätta kohaldamata vaid KrMS §-s 901 ette nähtud loa koostamisel, mida kinnitavad ka asjas nr C-314/08 EK
  4. novembri
  5. a otsuse p-des 81–83 väljendatud seisukohad.
  6. Eelotsusetaotluse kohta tehtud otsuses peetakse haldusasutuse sõltumatuse all silmas üksnes seda, kas asutuse ülesanne on täita süüdistusfunktsiooni, mitte aga seda, kas prokuratuur on seotud teiste isikute või ametiasutuste suunistega. Kui Riigikohus leiab, et prokuratuur ei ole sõltumatu, tuleks anda suunised, millistele kriteeriumitele sõltumatu prokuratuur vastama peaks. Kui prokuratuur ei sobi ühegi kriteeriumi kohaselt sõltumatuks haldusasutuseks, tuleb menetlusseadust muuta. Kaitsja täiendav seisukoht
  7. Kaitsja kordab kõigepealt varem esitatud taotlusi ja põhjendusi H. Kuusmaa süüditunnistamise tühistamise, õigeksmõistmise või alternatiivselt kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise kohta. Erinevalt kassatsioonis taotletust palub ta süüdistatava H. U., V. P. ja A. K-ga seotud vargustes (

§ 218lg 1) õigeks mõista väärteo absoluutse aegumistähtaja möödumise tõttu.

  1. Täiendavalt taotleb kaitsja kriminaalasja andmist lahendamiseks Riigikohtu üldkogule ning KrMS § 901 ja ESS § 1111 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks tunnistamist. Lisaks palub ta jätta kohaldamata justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi ka riigi õigusabi kord või kord) § 2 lg 1 ja § 6 lg 4 ning tunnistada osutatud sätted põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles need ei võimalda kohtuasja erilise keerukuse korral määrata riigi õigusabi korras tegutsevale kaitsjale lühimenetluses ühes kohtuastmes 540 eurost (käibemaksuta) suuremat tasu. Kõnealune piirmäär viib olukorrani, kus määratud kaitsjal puudub motivatsioon anda keerukates asjades piisavalt põhjalikku õigusabi. Praeguses asjas on advokaat osalenud eelotsuse taotlemist puudutavas menetluses EK-s, mis eeldab EL-i õigusesse puutuvate teadmiste kasutamist. Kuna kaitsja osavõtt EK istungist oli takistatud, pidi ta koostama eraldi kirjaliku seisukoha. Kokku taotleb kaitsja täiendava tasu kindlaksmääramist 26 töötunni eest summas 1684 eurot 80 senti (sh käibemaks), s.o lisaks Riigikohtu
  4. detsembri
  5. a määrusega lahendatule.
  6. Eelotsusetaotlusele antud vastuse põhjal pole kahtlust selles, et KrMS § 901 ja ESS § 1111 on vastuolus EL-i õigusega. Olukord sarnaneb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas tuvastatud konventsiooni rikkumise juhtudega. Asjas nr 3-1-1-51-14 luges Riigikohus toonased sideandmeid puudutavad normid põhiseaduspäraseks, kuid alates
  7. aastast kehtiv 7

(23)1-16-6179 menetlusseadus ei loe sideandmete küsimist jälitustoiminguks. Seetõttu puuduvad eraelu puutumatust tasakaalustavad abinõud (sh andmesubjekti hilisem teavitamine). Kehtiv seadus jätab tagaplaanile inimese privaatsuse ja paneb põhjendamatult suure kaalu kuritegude avastamise eesmärgile. H. Kuusmaad süüdistatakse sellistes teise astme kuritegudes, mis ei ole peitkuriteod. Sideandmeid küsiti seitsme telefoninumbri ja peaaegu üheaastase perioodi kohta. Päritud andmete suurt mahtu ilmestab see, et kaitsja taotlusele sideandmetega tutvuda vastati palvega taotluse ulatust piirata, kuna andmete esitamine oli tehniliselt keeruline. Samuti ei süüdistata H. Kuusmaad kuigi suure kahju põhjustamises. Eeltoodud põhjustel on sideandmete tõendina kasutamine vastuolus ka põhiseadusega.
  1. Sideandmetele tuginedes rikkusid kohtud H. Kuusmaa õigust ausale menetlusele. Riigikohtu praktika kohaselt loetakse lubamatuks tõend, mille kogumise korda on oluliselt rikutud. Arvestama peab süüdistatava eraelu puutumatuse riivet nii sideandmete säilitamisel kui ka kogumisel. KrMS § 63 lg 2 kohaselt on menetluslike asjaolude tõendamine välistatud põhiõiguste rikkumise teel kogutud tõenditega. Seda enam peab olema välistatud tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel põhiõiguste rikkumise teel saadud tõendi kasutamine. Samuti sätestab KrMS § 9 lg 4 eraelu puutumatuse kui spetsiifilise põhiõiguse, mida võib kriminaalmenetluses riivata vaid seadustikus ette nähtud alustel ja korras. Kuna üksnes direktiivi alusel ei saa põhiõigusi riivata ja direktiivi ei ole Eesti õigusesse üle võetud, puudub õiguslik alus sideandmete säilitamiseks ning uurimisasutusele kasutada andmiseks. Seetõttu tuleb sideandmete protokollid tõendikogumist välja jätta. Eesti õiguskorras ilmnenud sideandmete kuritegevusevastase võitlemisega seonduva säilitamise ja kasutamisega kaasnevad süstemaatilised puudujäägid pidid olema selgelt äratuntavad juba
  2. aastal, kui EK välistas
  3. aprilli
  4. a otsuses liidetud asjades nr C-293/12 ja C-594/12 (edaspidi Digital Rights´i otsus) sideandmete laussäilitamise. Äärmisel juhul tulnuks probleem ära tunda pärast asjas nr 3-1-1-51-14 tehtud lahendit.
  5. De lege ferenda peaks seadusandja kehtestama raskete kuritegude kataloogi, mille uurimiseks võib sideandmeid kasutada (v.a omanikuandmed). See peab toimuma kohtu või sõltumatu haldusorgani loal. Raskete kuritegude ringi kehtestamise saab otsustada riigisiseses õiguses ning raskeks tuleb lugeda vaid kuriteod, mis privaatsusõiguse kaalukat riivet õigustavad. Sideandmete kogumist käsitlevate EL-i õigusaktide ajaloolist kujunemist jälgides on silmas peetud eelkõige raskeid organiseeritud kuritegusid ja terrorirünnakute tõkestamist ning uurimist. Asja läbivaatamiseks andmine kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. mai
  8. a määrusega anti kriminaalasi läbivaatamiseks kolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  9. Praeguse kohtuasja põhiküsimus seisneb kokkuvõtlikult selles, kas ESS § 1111 lg 2 alusel mh süüteomenetluse eesmärkidel säilitatud ja KrMS § 901 lg 2 alusel prokuratuuri loal sideettevõtjalt saadud liiklus- ja asukohaandmed on tõendina lubatavad.
  10. Vaidlusalune tõendusteave hõlmab ESS § 1111 lg-s 2 märgitut. Kõnesoleva sätte järgi on sideettevõtjal kohustus säilitada järgmisi andmeid: 1) helistaja number ning kliendi nimi ja aadress; 2) vastuvõtja number ning kliendi nimi ja aadress; 3) lisateenuse, sealhulgas kõne suunamise või edastamise kasutamise korral valitud number ning kliendi nimi ja aadress; 4) kõne alguse ja lõpu kuupäev ning kellaaeg; 5) kasutatud telefoni- või mobiiltelefoniteenus; 6) helistaja ja vastuvõtja rahvusvaheline mobiilside tunnus (International Mobile Subscriber 8
(23)1-16-6179 Identity – IMSI); 7) helistaja ja vastuvõtja rahvusvaheline mobiilside terminalseadme tunnus (International Mobile Equipment Identity – IMEI); 8) kärjetunnus kõne alustamise ajal; 9) andmed, mis määratlevad tugijaama geograafilise asukoha viitega kärjetunnusele ajavahemikul, mille jooksul andmeid säilitatakse; 10) anonüümse ettemakstud mobiiltelefoniteenuse korral teenuse esmase aktiveerimise kuupäev ja kellaaeg ning kärjetunnus, millest teenus aktiveeriti.
  1. Eelkirjeldatud teavet nõuti KrMS § 901 lg 2 kohaselt prokuratuuri lubade alusel (vt täpsemalt tagapool p 71). KrMS § 901 lg 2 esimene lause sätestab, et uurimisasutus võib prokuratuuri loal kohtueelses menetluses või kohtu loal kohtumenetluses teha päringu elektroonilise side ettevõtjale ESS § 1111 lg-tes 2 ja 3 loetletud andmete kohta, v.a. sama paragrahvi
  2. lõikes nimetatud sõnumi edastamise faktiga mitteseotud andmed.
  3. Kolleegium kirjeldab esmalt kokkuvõtlikult eelotsusetaotluse kohta antud vastusest tulenevaid seisukohti (I) ning põhjendab seejärel, kuidas mõjutab EL-i õigusega vastuolu tõttu riigisisese õiguse normide kohaldamata jätmine sideandmete kasutamist süüteomenetluse eesmärkidel (II). Edasi kujundatakse seisukoht sideandmete tõendina kasutamise lubatavuse suhtes praeguses kohtuasjas ning analüüsitakse sellest lähtudes kaitseväiteid, millega kritiseeritakse H. Kuusmaale süüks arvatud kuritegude tõendatust ja taotletakse süüdistatava osalist õigeksmõistmist, kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja rikkumise tõttu ning kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist (III). Seejärel võetakse kokku kassatsioonimenetluse tulemus (IV) ja lahendatakse riigi õigusabi tasu hüvitamisega seotud taotlused (V). Viimasena selgitab kolleegium obiter dictum’i korras, miks pole lubatud pärast EK
  4. oktoobri
  5. a otsust asjas La Quadrature du Net teha KrMS § 901 lg 2 alusel ESS § 1111 lg-s 2 loetletud andmete saamiseks uusi päringuid, missugustel tingimustel tohib kasutada enne seda aega kogutud sideandmeid ning kas kujunenud olukorras on alust sarnastes asjades tehtud kohtuotsuste teistmiseks (VI). I
  6. Nii ESS § 1111 kui ka KrMS § 901 kuuluvad EL-i õiguse kohaldamisalasse, mis tähendab, et nende õiguspärasust ja kohaldatavust tuleb hinnata mh EL-i õiguse alusel (vt ka viidatud määrus nr 1-16-6179/85, p 19). EK praktika põhjal saab tõdeda, et sideandmete säilitamine ja nendele andmetele juurdepääs kujutavad endast hartaga kaitstavate õiguste eraldiseisvaid riiveid ning lubatav ei ole sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine ka tingimusel, et õigusnormidega on kehtestatud andmetele juurdepääsuks ranged materiaal- ja menetlusõiguslikud nõuded. Proportsionaalne peab olema nii sideandmete säilitamine kui ka juurdepääs nendele andmetele. Riigi pandud kohustusena õigustab sideandmete säilitamist üldjuhul vaid raskete kuritegude menetlemisvajadus ja avalikku julgeolekut ähvardav suur oht. (Vt viidatud Tele2 otsuse p-d 115 ja 116 ning La Quadrature du Net´i otsuse p-d 167 ja 168, samuti käesoleva asja kohta tehtud EK otsuse p-d 28–30.)
  7. Kooskõlas eelmises punktis märgituga leidis EK eelotsusetaotluse küsimustele 1 ja 2 vastates, et üldise kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ning kohtus menetlemise eesmärgiga saab õigustada ainult neid põhiõiguste riiveid, mis ei ole rasked (p 33). Juurdepääs selliste liiklus- ja asukohaandmete kogumile, mida ESS § 1111 alusel säilitatakse, võimaldab teha väga täpseid järeldusi nende isikute eraelu kohta, kelle andmeid säilitatakse: nt nende igapäevaelu harjumuste, alalise või ajutise viibimiskoha, igapäevaste või muude liikumiste, tegevuste, sotsiaalsete suhete ja ühiskonnagruppide kohta, kellega nad läbi käivad (p 36). Kui riivatakse era- ja perekonnaelu puutumatust ning õigust isikuandmete kaitsele (harta art-d 7 ja 8) ning riive kaasneb ametiasutuse juurdepääsuga liiklus- või asukohaandmete kogumile, on ta igal juhul raske, sõltumata sellest, 9
(23)1-16-6179 millise ajavahemiku kohta on andmetele juurdepääsu taotletud, ning sõltumata selle ajavahemiku kohta kättesaadavate andmete hulgast ja liigist, kui – nagu H. Kuusmaa kohtuasjas – see andmete kogum võimaldab teha asjaomaste isikute eraelu kohta täpseid järeldusi (p 39).
  1. Kolleegium nõustub, et ESS § 1111 äärmiselt avara sõnastuse tõttu – sideettevõtjal on kohustus üldjuhul ühe aasta jooksul alates side toimumise ajast säilitada kõiki ESS § 1111 lg-tes 1–3 loetletud liiklus- ja asukohaandmeid (ESS § 1111 lg 4), hõlmates kõiki kasutajaid ning kõiki seadmeid – tuleb selle sättega sideettevõtjale mh süüteomenetluse eesmärkidel pandud kohustusi käsitada liiklus- ja asukohaandmete üldise ning vahet tegemata säilitamisena. Seega on ESS § 1111 lg 2 vastuolus EL-i õigusega (vt EK otsuse p-d 28–30). Vastuolu ei puuduta andmete säilitamist KrMS § 901 lg-s 1 sätestatud nn kasutaja identiteedi päringu tarbeks (vt EK otsuse p 34, viidatud La Quadrature du Net´i otsuse p-d 157, 158, 168), kuid praeguses kohtuasjas selle normi alusel tõendina kasutatavat teavet küsitud ega saadud ei ole.
  2. Eelotsusetaotluse kolmas küsimus puudutas Eesti prokuratuuri pädevust, täpsemalt kriminaalmenetluse seadustiku kooskõla direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1, anda kriminaalasja kohtueelses menetluses luba sideandmete küsimiseks sideettevõtjalt (v.a kiireloomulistel juhtudel seaduses ettenähtud korras). EK selgitas, et sõltumatuse nõue direktiivi mõttes ei ole täidetud, kui prokuratuur juhib kohtueelset menetlust ja esindab vajaduse korral riiklikku süüdistust (vt EK otsuse vastus 2 ja p 55). Seega on ilmne, et KrMS § 901 lg 2 on EL-i õigusega vastuolus osas, milles see säte näeb ette sideandmete kohta päringu tegemise prokuratuuri loal.
  3. Kaitsja taotleb täiendavas seisukohas ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Kui selgub, et Eesti õigus on vastuolus EL-i õigusega ja et seda vastuolu ei ole kooskõlalise tõlgendamise teel võimalik kõrvaldada, peab kohus jätma arutatavas kohtuasjas selle sätte kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata, kohaldades võimaluse korral vahetu õigusmõjuga EL-i õigust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a määrus nr 5-19-29/18, p 46 ja
  6. juuni
  7. a määrus asjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult pole alust kaitsja taotlust rahuldada. Vastuolu tõttu EL-i õigusega ei saa ESS § 1111 lg-t 2 ega KrMS § 901 lg-t 2 praeguses kriminaalmenetluses kohaldada ja asja lahendamine ei sõltu sellest, kas need sätted on põhiseadusega kooskõlas või mitte.
  8. Direktiivi 2002/58/EÜ tingimusi pole ESS § 1111 lg 2 asemel võimalik vahetult kohaldada. Kaitsja märgib põhjendatult, et tegemist on puudulikult üle võetud EL-i õiguse sätetega, millele riik suhtes üksikisikuga toetuda ei või. Direktiivi puudulikust ülevõtmisest tingitud põhiõiguste riivet pole võimalik õigustada EL-i või riigisisese õiguse normide tõlgendamisega. PS §-de 3 ja 11 kohaselt tohib riigivõimu teostada ja õigusi ning vabadusi piirata põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Samasugustel tingimustel, s.t ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, on lubatav sekkuda isiku era- ja perekonnaelu puutumatusesse (PS § 26). Järelikult tuleb direktiivi ülevõtmisega kaasnevad põhiõiguste piiramise alused ette näha seadusega, nagu see on nõutav põhiseaduse eelviidatud sätete ja EK praktika kohaselt.
  9. EK pole piiranud sideandmete säilitamist käsitlenud direktiivi 2006/24/EÜ kehtetuks tunnistamise ega direktiivi 2002/58/EÜ tõlgenduste ajalist mõju (vt La Quadrature du Net´i otsuse p-d 216, 219 ja 220). Seega tuleb ESS § 1111 lg-s 2 sisalduv säilitamiskohustus piltlikult öeldes lugeda Eesti õiguskorrast väljaarvatuks alates selle sätte vastuvõtmisest. Samadest põhimõtetest peab juhinduma KrMS § 901 lg 2 puhul. Niisiis tähendab ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega, et ESS § 1111 lg-s 2 kirjeldatud sideandmeid ei või süüteomenetluse eesmärkidel säilitada ning prokuratuur ei tohi kõnesoleva teabe nõudmiseks luba anda. 10
(23)1-16-6179
  1. Küll võib otse EL-i õigusele tugineda süüdistatav. Seisukoht, mille kohaselt on ESS § 1111 lg-ga 2 sätestatud sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine välistatud, kujutab endast isiku vaatepunktist piisavalt selget, täpset ja tingimusteta tõlgendust, et sellel oleks vahetu mõju tema õigustele (vt nt EK
  2. juuli
  3. a otsus asjas nr C-585/16, p 98). Öeldu kehtib ka KrMS § 901 lg 2 puhul, sest sisuliselt kujutab osutatud normis sätestatu endast menetlustoimingut, milleks puudub pädeva isiku luba. II (A)
  4. Järgnevalt peatub kolleegium küsimusel, milline mõju on ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolul EL-i õigusega tõendi lubatavusele. Käsiloleva asja kohta tehtud otsuses on EK korranud varem öeldut, et üldjuhul võib üksnes riigisiseses õiguses kindlaks määrata reeglid, mis puudutavad kriminaalmenetluses teabe ja tõendite lubatavust ning hindamist. Seda sõltumata asjaolust, et need andmed on saadud EL-i õigusega vastuolus olevate säilitamis- ja juurdepääsureeglite alusel. Liikmesriikide kõnesolevat õigust piiravad EK praktikast tulenevad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted (vt EK otsuse p-d 41–44).
  5. Ülaltoodud seisukohad lähtuvad sarnaselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) kohaldamise praktikaga (nt EIK
  6. juuli
  7. a otsus asjas Schenk vs. Šveits, p-d 45 ja 46 ning
  8. mai
  9. a otsus asjas Prade vs. Saksamaa, p-d 33–35, vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. mai
  11. a otsus nr 1-09-4486/1021, p-d 3 ja 40) arusaamast, et konventsioon ei sea üldjuhul nõudeid tõendite lubatavusele konkreetses kriminaalasjas (vt ka La Quadrature du Net´i otsuse p-d 222–227).
  12. Seetõttu ei too ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega veel iseenesest kaasa sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendina lubamatuks tunnistamist ning tõendikogumist väljajätmist. Nende tõendite lubatavuse hindamisel tuleb lähtuda Eesti õigusest, sh tõendi lubatavust käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast. (B)
  13. Tõendi lubatavust hindav kohus peab veenduma, et tõendi kogumisel järgiti kehtivat õigust. Sõltuvalt asjaoludest võib tõendi kogumine olla õigusvastane ka väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumise tõttu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. veebruari
  15. a otsus nr 4-20-1588/28, p-d 19 ja 34).
  16. Praegusel juhul tehti ESS § 1111 lg 2 kohaselt säilitatud sideandmeid puudutavad päringud KrMS § 901 lg-s 2 ette nähtud loa alusel, millega rikuti direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lg-t 1 ja harta artiklitega 7, 8 ning 11 tagatud era- ja perekonnaelu puutumatust, õigust isikuandmete kaitsele ning sõna- ja teabevabadust. Hinnates, kas tõendite kogumine vastab kehtivale õigusele, tuleb kolleegiumil ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 jätta kohaldamata. Seega ei saa tõendite kogumise õiguspärasuse üle otsustades tugineda sellele, et formaalselt koguti tõendeid nendes normides sätestatu järgi. Öeldu tähendab, et PS §-ga 26 kaitstava eraelu puutumatuse riiveks, mis kaasnes sideandmete säilitamisega ja loa andmisega nende andmete kasutamiseks, ei olnud õiguslikku alust. 11
(23)1-16-6179
  1. Järgmisena tuleb otsustada, milline mõju on sellel rikkumisel sideandmete kohta koostatud protokollide kui tõendite lubatavusele kriminaalmenetluses.
  2. Erinevalt jälitustoimingutest (KrMS § 1261 lg 4) pole seadusandja muude tõendite kogumise reeglite rikkumist sidunud sõnaselgelt tõendi kasutamise absoluutse keeluga. Seetõttu ei pea kolleegium õigeks kohaldada analoogia korras sideandmete nõudmisele jälitustoimingute kohta käivat. Sideandmete päringuga tõendite kogumisel toimunud rikkumised ei välista seega nende tõendite kasutamist kriminaalmenetluses.
  3. Eesti kriminaalmenetlusõiguse praktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (viimati Riigikohtu üldkogu
  4. märtsi
  5. a otsus nr 1-17-2359/122, p 48). Menetlusõiguse tahtlik rikkumine tõendi kogumisel on üldjuhul käsitatav olulise rikkumisena, mis peaks tooma kaasa tõendi kasutamiskeelu (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. jaanuari
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-114-04, p 12). Kokkuvõtlikult peab tõendi lubatavuse üle otsustamisel igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab see tõendusteave kriminaalasja lahendit (vt osutatud otsus nr 1-17-2359/122, p 49).
  8. Eelnevat arvestades tuleb prokuratuuri loal sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega toimunud rikkumise olulisuse hindamisel võtta arvesse, mis laadi norme rikuti (vt allpool p 60), kui ulatuslikult neid rikuti (vt allpool p 61), kas rikkumine oli tahtlik (vt allpool p 62), millise kuriteo uurimisel rikkumine aset leidis (vt allpool p-d 63 ja 64), millise kaaluga on avalik või kannatanute huvi kuriteo uurimise vastu (vt allpool p 65), kas tõendi oleks saanud ka muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud (vt allpool p 66), ja missugune on tõendusteabe tähtsus lahendatavas asjas (vt allpool p 67). Kui neid kaalutlusi arvestades tuvastatakse oluline rikkumine, siis tuleb vastavad tõendid lubamatuks tunnistada ja tõendikogumist välja jätta. Lõpuks tuleb hinnata sedagi, kuidas on tõendi kasutamisel arvestatud kohtumenetluse võistlevuse ja süüdistatava kaitseõigusega (vt allpool p 68).
  9. Nagu eespool selgitatud, võib õigusnormi rikkumine väljenduda menetlusseaduse nõuete eiramises (nt menetlustoimingu tegemist reguleeriva sätte vastu eksimises), sh kriminaalmenetluse aluspõhimõtete eiramises (nt tõendi saamises piinamise või ähvardamise teel), või ka mõne väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumises, millega riivatakse põhiõigusi. Rikkumise olulisuse hindamisel tuleb silmas pidada, mis on rikutud õigusnormi kaitse-eesmärk. Sideandmete tõendina kasutamise hindamisel tuleb arvestada mh KrMS § 901 lg-ga 3, mille kohaselt võib kriminaalmenetluses teha sideandmete päringu üksnes siis, kui see on kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Kõnesolevas sättes väljendub nn viimase abinõu põhimõte (ultima ratio), mis eeldab analoogilise tingimuse täitmist käsitleva kohtupraktika järgi päringu tegemiseks antavas loas selgete ja arusaadavate põhjenduste äranäitamist selle kohta, miks ei saa tõendeid koguda teisiti. Vastava sisuga põhjendustes peab kriminaalmenetluse senise käigu põhjal faktiliste asjaolude ja tõenditega 12
(23)1-16-6179 seostatult näitama miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Piirduda ei tohi umbmääraste ja deklaratiivsete argumentidega menetluse esemeks oleva kuriteo liigi kohta või õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamisega. (Nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p-d 31, 33, 40 ja 44.) Prokuratuuri vastuses on väljendatud seisukohta, et tõendit ei looda sideandmete nõudmise, vaid nende andmete kohta protokolli koostamisega (vt eespool p 30). Niisugune arvamus viitab ekslikule arusaamale, nagu kehtiksid KrMS § 901 lg 3 nõuded ainult protokolli koostamise, kuid mitte sideandmete kogumise suhtes. Kolleegium märgib, et sama moodi kui KrMS § 1261 lg-s 2, nähakse ka KrMS § 901 lg-s 3 just andmete kogumise (päringu tegemise) eeltingimusena ette vältimatu vajadus. Seda tingimust eirav praktika ei muuda menetlusõiguse rikkumist olematuks.
  3. Sideandmete kasutamisega kaasneva perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumise ulatust on võimalik hinnata selle kaudu, missuguse sisu ja mahuga sideandmeid päringuga saadi. Mida täpsemaid järeldusi isiku eraelu kohta nendest andmetest teha saab, seda ulatuslikumaks ja raskemaks tuleb sekkumist pidada (vt käesolevas asjas tehtud EK otsuse p 36). KrMS § 901 alusel tehtava menetlustoimingu vältimatu vajalikkus hõlmab kitsamas mõttes ka nõuet küsida vaid selliseid sideandmeid, mis on asja lahendamiseks möödapääsmatult vajalikud. Proportsionaalne ei ole sideandmete nõudmine suuremas mahus või pikema ajavahemiku kohta, kui see on põhjendatav menetlemisvajadusega loa taotlemise ja päringu tegemise hetkel. Kuivõrd sideandmeid säilitatakse Eesti õiguse kohaselt üldiselt ja vahet tegemata, on KrMS § 901 lg-s 3 ette nähtud põhjendamiskohustuse täitmisel suur kaal. Loa andmine juurdepääsuks sideandmetele süvendab eraelu puutumatuse rikkumise ulatust ja sel viisil saadud tõendeid tohib kasutada vaid erandjuhul.
  4. Rikkumise tahtlikkust hinnates tuleb silmas pidada õiguslikku olustikku ajal, mil anti load sideandmete päringuteks, tehti lubade alusel päringud ja vormistati saadud andmete põhjal tõendina kasutatavad sideandmete protokollid. On tõsi, et sarnaselt kohtuga peavad EL-i õigusega – praegusel juhul direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 koostoimes hartaga – vastuolus oleva sätte jätma kohaldamata ka ametiasutused (nt EK
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr C-103/88, p-d 30 ja 31;
  7. mai
  8. a otsus liidetud asjades nr C-924/19 ja C-925/19, p 183). Siiski on vaieldav, missugusest ajahetkest pidi prokuratuur mõistma, et normid, mis reguleerivad sideandmete säilitamist ja prokuratuuri pädevust anda nende andmete kasutamiseks lube, on EL-i õigusega vastuolus ning et seetõttu ei saa nendele tugineda. Säilitamist reguleerivad normid kehtestati direktiivi 2006/24 ülevõtmiseks. Kui EK direktiivi
  9. aprillil 2014 kehtetuks tunnistas (viidatud Digital Rights´i otsus), näis valitsevat seisukoht, et direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud Eesti õiguse sätted lakkasid olemast EL-i õigusega seotud. Ka ei nähtud nende sätete vastuolu põhiseadusega (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-51-14 ja õiguskantsleri
  10. juuli
  11. a seisukoht nr 6-1/140621/1503191). Kuigi EK
  12. detsembri
  13. a Tele2 otsusega saabus selgus selles, et vaidlusalused sätted on EL-i õiguse kohaldamisalas, valitses kolleegiumi hinnangul kuni
  14. oktoobrini 2020 (s.t La Quadrature du Net´i otsuseni) jätkuvalt märkimisväärne teadmatus sideandmete lubatud säilitamis- ja kasutamisviiside küsimuses. Ühest veendumust, et kriminaalmenetluse seadustikuga prokuratuurile antud õigus lubada sideandmete kasutamist on vastuolus EL-i õigusega, ei saanud prokuratuuril aga olla enne
  15. märtsi 2021, mil EK tegi teatavaks otsuse käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimuste kohta. Praeguses kohtuasjas anti vaidlusalused sideandmete päringu load (ja tehti nende alusel päringud)
  16. ning
  17. aastal ja seda samadel aastatel säilitatud andmete kohta (vt täpsemalt allpool p 71).
  18. Mis puudutab kuriteo raskust, siis KrMS § 901 ei sätesta sideandmete kohta päringu tegemisele sellekohaseid piiranguid, eristatakse vaid nn kasutaja identiteedi päringut (lg 1) ja prokuratuuri 13
(23)1-16-6179 või kohtumenetluses ka kohtu loal toimuvat liiklus- ja asukohaandmete nõudmist (lg 2). EK praktika mõttes saab säilitatud sideandmetele (v.a kasutaja identiteedi päring) juurdepääsu andmist põhjendada ainult võitlusega raske kuritegevuse (või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu) vastu. Teisalt on tegemist küsimusega, mis tuleb üksikasjades otsustada seadusandjal (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  1. septembri
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 41). Olukorras, kus seadusandja vaidlusalust küsimust seni lahendanud pole, kuid kohtutel tuleb hinnata sideandmete protokollide tõendina lubatavust, on vajalik põhijoontes määratleda, millistele tunnustele peab vastama kuritegu, et seda saaks lugeda raskeks ja et õigustatud oleks sideandmete tõendina kasutamine.
  3. Kolleegiumi hinnangul võib Eesti õiguskorras rasketeks kuritegudeks pidada eelkõige esimese astme kuritegusid (

§ 4lg 2).

Prokuratuuriga nõustuvalt peab samas nentima, et selline lähenemine ei võimalda piisavalt arvesse võtta üksikjuhtumi asjaolusid ega legaliteedipõhimõttest lähtuvat riigi kohustust kuritegusid uurida (KrMS § 6). Pole kahtlust, et tehioludest sõltuvalt võib raskena käsitada ka niisugust teise astme kuritegu, mida iseloomustab nt korduvus või süstemaatilisus, toimepanijate paljusus, kahjustatud õigushüve olulisus, kuriteoga tekitatud kahju ulatuslikkus, kannatanute suur hulk, toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus vmt. Seetõttu saab kuni seadusandja poolt langetatava valikuni raske kuriteona käsitada ka teise astme kuritegusid, mille sanktsioon näeb ette kuni 5-aastase vangistuse või mis on toime pandud sidevahendi kaudu. Kuriteo käsitamist raskena tuleb igal üksikjuhul eraldi põhjendada, nimetades need tegu või toimepanijat iseloomustavad tunnused, mis kaaluvad selles asjas üles sideandmete õigusvastasest säilitamisest ja nendele andmetele juurdepääsust tingitud eraelu puutumatuse rikkumise.

  1. Kuigi ESS § 1111 kohaselt toimuva sideandmete õigusliku aluseta säilitamise ja pädeva isiku loata kasutamisega rikutakse süüdistatava õigust eraelu puutumatusele ning EK hinnangul on niisugune rikkumine igal juhul raske (vt EK otsuse p-d 36–40), lasub riigil vastukaaluks kohustus kuritegusid avastada ja uurida, kaitstes nii kannatanute õigusi kui ka laiemalt avalikke huve. Niisiis peab üksikjuhul selgitama ning põhjendama, miks kaalub kannatanute huvide kaitse või avalikkuse huvi üles süüdistatava õiguste rikkumise. Nagu märgitud, võib otsustavaks saada kannatanute paljusus, tekitatud kahju ulatus, kannatanu eriline haavatavus vmt asjaolud, aga ka avalikkuse suurem huvi menetluse (nt korruptsioonikuriteod) tulemuse vastu.
  2. Isiku õiguste rikkumise võib üles kaaluda ka tõdemus, et sama sisuga tõendi võinuks menetleja saada muu menetlustoiminguga (vrd viidatud otsus nr 1-17-2359/122, p 50). Näiteks saab kannatanu mõnel juhul esitada enda sideandmete väljavõtte, mis kajastab suhtlust süüdistatavaga, kahtlustatava asukoha saab tuvastada ka tunnistajate ütluste, turvakaamera salvestuse vmt tõendite alusel. Niisamuti võib rikkumise kaalukust vähendada tõdemus, et kuriteo tehiolusid silmas pidades on muud tõendikogumise viisid tõsikindlalt välistatud. Selline tõendamissituatsioon võib tekkida eeskätt sidevahendi kaudu toimepandud kuritegude puhul.
  3. Viimaks ei ole vähetähtis seegi, kuidas haakub sideandmeid käsitlev tõendusteave teiste tõenditega ning missugune on selle teabe tähtsus menetletavas asjas. Mõistagi on võimalik olukord, kus süüdistatav tõendab veenvalt, et vaatamata telefoniabonendi asukohaandmetes kajastatule ei viibinud ta kõnesoleval ajal sidevahendiga samas piirkonnas, vaid tema telefoni kasutas muu isik. Hinnata tuleb aga sedagi, missugune kaal on sideandmetel tõendikogumis üldiselt. Mida enam on teisi kuriteo toimepanemist kinnitavaid usaldusväärseid tõendeid ning mida otsesemalt need süüdistatavat kuriteos süüstavad, seda väiksem on sideandmete olulisus. 14

(23)1-16-6179
  1. Tõendi lubatavuse üle otsustamisel on EK eraldi toonitanud vajadust hinnata rikkumise mõju kohtumenetluse võistlevusele ja süüdistatava kaitseõigusele (vt lähemalt eespool p 25). Ka Eesti kohtupraktikas on kujunenud arusaam, et menetlusõiguse rikkumisega saadud tõenditele toetumine ei muuda alati kriminaalmenetlust ebaõiglaseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p 13). Jättes kõrvale võimalikud tehnilised tõrked andmete salvestamisel ja säilitamisel sideettevõtja juures, ei teki aga üldjuhul kahtlust sideandmete usaldusväärsuses. Kaitsepoolel on võimalik seada sideandmete tähtsus tõendina kahtluse alla mh põhjusel, et sidevahendit kasutas keegi teine või viibis süüdistatav mujal.
  4. Kaitsja märgib, et olukorras, kus kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamist piirab tõendi saamine kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel (KrMS § 63 lg 2), siis seda enam peaks põhiõiguse rikkumine välistama sel viisil saadu kasutamise tõendamiseseme asjaolude puhul, s.o süüküsimuses. Vaatamata KrMS § 63 lg 2 sõnastusele pole seadusandja tahe sellise järelduse tegemiseks lõpuni selge, kuivõrd tõendite kogumise üldtingimused, sh keeld koguda tõendeid vägivalda kasutades või inimväärikust alandavalt, sisalduvad KrMS § 64 lg-s
  5. Seetõttu on põhjendatud jääda käesoleva otsuse punktis 58 kirjeldatud praktika juurde, mille kohaselt lähtutakse rikkumise olulisusest. III (A)
  6. Nii maa- kui ka ringkonnakohus tuginesid H. Kuusmaa süüditunnistamisel, v.a
  7. veebruari
  8. a varguse puhul (kannatanu A. K.), kõrvuti teiste tõenditega sideettevõtjalt saadud andmete protokollidele, deklareerides samas, et süüdistatava süü nendes tegudes oleks tõendatud ka sideandmeid kasutamata (vt maakohtu otsuse lk 24, ringkonnakohtu otsuse p 10). Kuivõrd kohtud rajasid järeldused mh sideandmetele, on ESS § 1111 lg 2 ning KrMS § 901 lg 2 õigusnormid, mille kohaldamata jätmisest sõltub tõendiks olevate protokollide lubatavus.
  9. Prokuratuuri lubade alusel koostati H. Kuusmaa kohta nõutud andmete põhjal viis sideettevõtjalt saadud andmete protokolli. Protokollides talletatud tõendusteabe sisu ja protokollide aluseks olevate lubade põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised: -
  10. novembri
  11. a protokoll koostati prokuratuuri
  12. novembri
  13. a loa alusel. Luba anti seoses M. T. vara vargusega selleks, et nõuda andmeid süüdistatava kahe mobiiltelefoni numbri kaudu tehtud kõnede ja sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi ning edastaja või vastuvõtja asukoha kohta
  14. septembril
  15. Loas kajastuva põhjenduse kohaselt oli päringu tegemine vältimatult vajalik kriminaalasja eesmärgi saavutamiseks, kuna see võimaldas koguda tõendeid varguse toimepanemise kohta; -
  16. märtsi
  17. a protokoll koostati prokuratuuri
  18. veebruari
  19. a loa alusel. Loaga võimaldati uurimisasutusel nõuda seitsme telefoniabonendi kohta kõiki ESS § 1111 lg-s 2 sätestatud andmeid ajavahemikul
  20. märtsist 2015 kuni
  21. veebruarini
  22. Loast nähtuvalt oli kriminaalmenetluse esemeks oleva teo sisuks õigusemõistmise mõjutamine (

§ 303lg 1).

Luba sisaldab kuriteo asjaolude lühikirjeldust ning märkust, et kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks on käesolev päring vältimatult vajalik, sest tõe tuvastamine ja tõendite kogumine muude toimingutega on oluliselt raskendatud; 15

(23)1-16-6179 -
  1. aprilli
  2. a protokoll koostati samuti prokuratuuri
  3. veebruari
  4. a loa alusel (

§ 303

lg 1) ning protokollile toetudes sooviti tõendada süüdistatava asukohta seoses A. L-i, V. P., H. U., A. S-i ja L. P. vara vargustega; -

  1. aprilli
  2. a protokolli (kannatanu U. T.) aluseks on prokuratuuri
  3. jaanuari
  4. a ja
  5. veebruari
  6. a load. Protokollis kajastatud andmetele toetudes tehti kindlaks, milliste tugijaamade piirkonnas helistati süüdistatava telefoniabonendilt ajavahemikul 16.–
  7. jaanuarini
  8. Load anti

§ 200lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo uurimiseks.

  1. veebruari
  2. a loa põhjenduste järgi sooviti tuvastada kuriteo toimepanijate suhtlemise aeg ja koht. Lubades märgitud aeg hõlmab ajavahemikke 1.–
  3. jaanuarini 2015 ja
  4. jaanuarist
  5. veebruarini
  6. Kummaski loas pole täpsemalt kirjeldatud kuriteo asjaolusid, samuti ei ole ära toodud telefoniabonente, kelle kohta päring tehakse.
  7. jaanuari
  8. a loa põhjendus on lakooniline: „Kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks on käesolev päring vältimatult vajalik, sest käesolevas asjas tõe tuvastamine ja tõendite kogumine muude toimingutega on oluliselt raskendatud.“
  9. veebruari
  10. a loas on lisaks lause: „Tegemist on isikute telefoninumbrite IMEI-dega, keda on alust seostada toimepandud kuriteoga ning vajalik on välja selgitada nende omavahelise suhtlemise aeg ja koht.“; -
  11. mai
  12. a protokolli aluseks on samuti prokuratuuri
  13. veebruari
  14. a luba (

§ 303lg 1).

Kõnesoleva protokolli järgi sooviti koguda K. K. vara vargust puudutavat tõendusteavet. Prokuratuuri loa alusel saadud andmed võimaldasid kindlaks teha süüdistatava asukoha. 72. Kolleegium märgib, et esialgu

§ 303

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo uurimiseks tehtud päringu eesmärki silmas pidades ei nähtu mõjuvaid põhjuseid selleks, et menetlejale olid vältimatult vajalikud süüdistatava asukohaandmed (st kärjetunnus ja andmed, mis määratlevad tugijaama geograafilise asukoha). Tõendamaks kahtlust, et süüdistatav on röövimise kaasosalisi ähvardanud ka varem (vt eespool p 4), piisanuks andmetest isikute omavahelise suhtluse kohta. Kui prokuröri 25. veebruari 2016. a loa alusel ei oleks süüdistatava asukohaandmeid välja nõutud, ei oleks olnud võimalik samadele andmetele toetudes koguda hiljem tõendusteavet varguste kohta. Sama järeldus laieneb röövimise (

§ 200

lg 2 p-d 7, 8 ja 9) uurimiseks toimetatud kriminaalasjas tehtud päringule: proportsionaalne olnuks piirduda röövimises kahtlustatavate omavahelist sidevahendite kaudu toimunud suhtlust ja asukohta puudutava teabega.

  1. Kohtupraktika järgi on ühes kriminaalasjas saadud tõendi kasutamine teises kriminaalasjas enamasti lubatav, kui tõendi saamisel on järgitud menetlusõiguse nõudeid. See tähendab, et tõend peab olema esialgu saadud õiguspäraselt ja selle kasutamine uues kriminaalasjas peab samuti olema kooskõlas konkreetse tõendi kohta käivate normidega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 801 ja
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 59). Seega, kui ühe loa alusel saadud sideandmeid kasutatakse teises kriminaalasjas, võib nende andmete (rist)kasutamist pidada lubatavaks siis, kui seejuures on järgitud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid, sh KrMS § 901 lg-s 3 sätestatut.
  6. Kolleegiumi arvates ei ole prokuratuur aga ühegi eelviidatud loa puhul sideandmete küsimise vältimatut vajalikkust viisipäraselt põhjendanud. Kõigis lubades on sisuliselt kirjutatud ümber vaid seaduse sõnastus sideandmete nõudmise vältimatu vajalikkuse kohta, jättes viimati öeldu kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude faktiliste asjaolude ja tõenditega seostamata ning põhjendamata, miks on teabe kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Samuti hälbib esialgsete lubade alusel saadud ja teiste kuritegude uurimiseks kasutatud andmete hulk ning liik algsete lubade eesmärgist. Kokkuvõttes on niisugusel moel 16

(23)1-16-6179 sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega realiseerunud oht, mille sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamise keeld peab välistama – ülemääraselt on sekkutud H. Kuusmaa eraellu ning jäetud sekkumise vältimatu vajalikkus nõutaval moel põhjendamata.
  1. Mõnel juhul võib tõendi saamisel aset leidnud menetlusõiguse rikkumise raskust vähendada asjaolu, et tõendi oleks võinud saada ka siis, kui rikkumist poleks toimunud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-06, p 6.2). Riigikohus viitas asjas nr 3-1-1-51-14 võimalusele, et sideandmete säilitamise tõttu nn ärilisel eesmärgil võib kriminaalmenetluses tehtud päringu alusel saada neid andmeid sõltumata riigi pandud säilitamiskohustusest (viidatud otsuse p 22.3). Käesolevas kriminaalasjas ei ole seda küsimust varem tõstatatud ja toimiku materjalist ei nähtu, kas ning missuguses mahus on sideettevõtjal nt kliendile arve esitamiseks ja sidumistasude määramiseks ESS § 1111 lg-s 2 loetletud andmeid vaja. Seetõttu ei saa tõsikindlalt järeldada, et H. Kuusmaa kohta sideettevõtjalt kogutud ja kriminaalasjas kasutatud andmeid oleks asjasse puutuvas osas säilitatud ilma riigi pandud kohustuseta. Lisaks reguleerib ESS § 102 lg 2 sideandmete avaldamise eeldusi ammendavalt, piirates andmete väljastamise vaid samas normis toodud tingimuste täitmise ja õiguslike aluste olemasoluga. Olukorras, kus ESS § 1111 lg-t 2 kohaldada ei saa ning täidetud pole ka mõni muu ESS § 102 lg-s 2 nimetatud eeldus, ei ole sideettevõtjal selget õiguslikku alust neid andmeid menetleja päringust lähtudes avaldada.
  4. Eeltoodud põhjustel on rikutud KrMS § 901 lg 3 nõudeid. Tegemist on olulise rikkumisega, mis toob kaasa kogutud tõendite lubamatuse. Järelikult pole tarvis eraldi analüüsida, kas H. Kuusmaa põhiõiguste rikkumise kaalub üles menetletavate kuritegude raskus, kannatanute huvid või muud asjaga seotud eripärad. Ükski prokuratuuri lubade alusel koostatud sideettevõtjalt saadud andmete protokoll ei ole tõendina lubatav ja need tuleb tõendikogumist välja jätta. (B)
  5. Järgnevalt kujundab kolleegium seisukoha, kuidas mõjutab sideettevõtjalt saadud andmete protokollide lubamatus H. Kuusmaa süüditunnistamise aluseks olevate järelduste põhjendatust ning seaduslikkust.
  6. Riigikohtu praktika kohaselt ei tingi mõne tõendi väljajätmine tõendikogumist vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. veebruari
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 10 ja
  9. mai
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-22-10, p 14.6). Praeguses asjas on nii maa- kui ka ringkonnakohus ühetaoliselt leidnud, et nad oleksid H. Kuusmaa talle ette heidetud kuritegudes süüdi tunnistanud ka sideettevõtjalt saadud andmete protokolle kasutamata. Kuigi kaitsja heidab kohtutele ette sellise järelduse üldsõnalisust, pole võimalik eitada, et faktikohtud on sisuliselt hinnanud tõendikogumi piisavust ka ilma sideandmeteta. Kolleegiumi hinnangul tuleneb mõlema kohtuastme sellekohane järeldus loogiliselt ka kohtuotsustes sisalduvast tõendite analüüsist.
  11. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt tunnistas H. Kuusmaa ennast kohtuistungil süüdi
  12. septembril 2015 ning
  13. veebruaril 2016 toimepandud vargustes (kannatanud V. P., H. U. ja A. K.). Nende varguste toimepanemist kinnitavad süü omaksvõtu kõrval muudki kohtuotsustes analüüsitud tõendid: kannatanute ja tunnistajate ütlused ning dokumentaalsed tõendid. Kaitsja pole vaidlustanud viidatud kolme varguse ega ka

§ 323lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tõendatust (vt eespool p-d 10, 15 ja 33). 17

(23)1-16-6179
  1. Ülejäänud varguste puhul tuginevad H. Kuusmaa süüditunnistamise aluseks olevad põhjendused peaasjalikult dokumentaalsetele tõenditele ja kannatanute ning tunnistajate ütlustele. Nendest tõenditest nähtuvalt tuvastati, et enamasti on kannatanud ja/või tunnistajad kuriteo toimepanijana osutanud süüdistatavale ja/või ka kuriteo toimepanemise ajal tema kasutuses olnud sõidukile. Mõni kannatanu on kirjeldanud selgelt varguse toimepanijat iseloomustavat eritunnust, milleks on süüdistatava laubal olev tätoveering ning mille kaudu saab H. Kuusmaad eksimatult seostada süüdistuses kirjeldatud vargustega (nt kannatanu A. L.). Ühel juhul toetuti H. Kuusmaa süüdimõistmisel muude isikuliste tõendiallikate ja dokumentaalsete tõendite kõrval ka ekspertiisiaktidele, millest nähtuvalt leiti H. Kuusmaa bioloogilist materjali kannatanu naabri käest ära võetud kruusilt (kannatanu K. K.). Kõnesoleva tõendi ja kannatanu ning tunnistaja ütluste põhjal tehti veenvalt kindlaks, et K. K. vara hõivas just süüdistatav.
  2. Arvutikelmuse (

§ 213

lg 2 p 1) puhul tuvastati süüdistatava asukoht sideandmete abil nendel kuupäevadel, mil kannatanu pangakaardiga pangaautomaatidest sularaha välja võeti. Kriminaalasja materjali kohaselt kannatanu U. T. süüdistatavat tõsikindlalt ära ei tundnud, kuigi pidas tema fotot äratundmiseks esitamisel toimepanijaga kõige sarnasemaks. Kohtute põhjendustest lähtudes on süüdistatav etteheidetava arvutikelmusega seostatud kannatanu ütlustest nähtuvate asjaolude, vargustega sarnaneva teoviisi, H. Kuusmaa varalist olukorda kirjeldavate tõendite, aga ka aeg-ruumilise seose kaudu ehitusmaterjalide ja -teenuste sularaha eest ostmisel vahetult pärast kannatanu külastamist ning seejärel tema arvelt raha väljavõtmist. H. Kuusmaa pole usutavalt selgitanud märkimisväärset ja ootamatut muudatust enda varalises olukorras. Kolleegiumi hinnangul nähtub kohtuotsustest, et sideandmete protokoll on arvutikelmuse tõendamisel kaudne tõend, millel ei olnud süüdimõistmisel määravat tähtsust.

  1. Kohtud osutasid kõigi varavastaste kuritegude, s.o varguste ja arvutikelmuse sarnasusele: süüdistatav saabus enamasti sündmuskohale autoga, valis ohvriks üksinda elavaid eakamaid inimesi ja püüdis võita nende usaldust familiaarse käitumise või erinevate esemete müügiks pakkumise kaudu. Kannatanud ja tunnistajad iseloomustasid toimepanijat pealetükkivana, kes tundis ennast nende juures koduselt ning võttis mh küsimata ja valimatult kaasa nii väheväärtuslikke asju kui ka sularaha. Seega põhjendasid kohtud õigustatult nende kuritegude tõendatust ka modus operandi-põhimõttele toetudes.
  2. EK otsust silmas pidades (vt viidatud otsuse p-d 43 ja 44) peab kolleegium vajalikuks peatuda ka võistlevuse põhimõttel, kuigi kassaator ei väida, et kaitsepoolel oleks puudunud võimalus esitada vastuväiteid sideettevõtjalt saadud andmete protokollides kajastuvale teabele. Kogu kohtumenetluse jooksul pole kahtluse alla seatud protokollides sisalduva tõendusteabe autentsust. Kaitseargumendid, mille kohaselt mõjutasid sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ülekaalukalt faktiliste asjaolude tuvastamist ning tõendite hindamist, ja see, et nendele andmetele toetudes rikuti ausa menetluse põhimõtet, on menetlusesemeks olevate kuritegudega seostamata. Mh ei ilmne kaitsja vastava sisuga väidetest see, kuidas mõjutas niisuguse teabe kogumine menetluse edasist käiku ja teiste tõendite saamist. Järelikult ei saa nende argumentide põhjal tuvastada, et sideandmete säilitamise ja tõendina kasutamisega oleks iseenesest eiratud kohtumenetluse võistlevuse ning õiglase menetluse põhimõtteid.
  3. Eeltoodud põhjustel jäävad tagajärjetuks kassaatori taotlused, millega soovitakse süüdistatava õigeksmõistmist ja talle kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist. (C) 18

(23)1-16-6179
  1. Kaitsja esitas enne eelotsuse küsimist ja menetluse peatamist Riigikohtule taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tõttu. Täiendavas seisukohas kaitsja KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse lõpetamist enam ei taotle, samas ei ole varem esitatud taotlusest ka sõnaselgelt loobutud.
  2. Kolleegiumi hinnangul pole mõistliku menetlusaja nõuet rikutud. H. Kuusmaa pani esimese kuriteo toime
  3. augustil 2015, süüdistusakt saadeti kohtusse
  4. juulil
  5. Kriminaalasja materjali põhjal tuleb menetlusaja algust arvestada
  6. septembrist 2015, s.o ajast, mil H. Kuusmaa seoses
  7. septembril 2015 toimepandud vargusega (kannatanu L. P.) esimest korda kahtlustatavana üle kuulati. Märkimisväärseid seisakuid kohtueelse uurimise ajas tuvastada ei saa. Kriminaalmenetluse alustamisest süüdistusakti kohtusse saatmiseni kulus vähem kui üks aasta ning kohtueelne menetlus mõjutas süüdistatavat veelgi lühemat aega. Kohtumenetlusele on kulunud märkimisväärselt pikem aeg, s.o ligikaudu 5 aastat. Selle aja sees on kriminaalasja lahendanud kolm kohtuastet ning menetlus oli ligikaudu 2 aastaks ja 3 kuuks peatatud seoses EK-lt eelotsuse küsimisega. Arvestades lisaks asjaolu, et enne menetlemise peatamist tühistati süüdistatavale selles asjas tõkendina kohaldatud vahistamine (kuna süüdistatavalt oli juba vabadus võetud jõustunud kohtuotsuse täitmiseks), ei ole kogu kriminaalmenetlusele kulunud aeg hinnatav ebamõistlikult pikana.
  8. Kolleegium kordab, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu, mille kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. detsembri
  10. a otsus nr 1-17-3371/311, p 59.) Praegusel juhul puudub kriminaalasja uueks arutamiseks saatmiseks vajadus ja alus, sest kolleegium saab teha H. Kuusmaa suhtes ise uue otsuse. (D)
  11. Kaitsja on taotlenud üksnes sideettevõtjalt saadud andmeid kajastavate protokollide tõendina lubamatuks tunnistamist, mitte aga sideandmete õigusvastase töötlemisega tekitatud kahju hüvitamist.
  12. Olukorras, kus eraelu puutumatusesse õigusvastaselt sekkudes saadud sideandmed tunnistatakse tõendina lubatavaks, võib tekkida vajadus EL õigusega vastuolus olevate normide kohaldamisest tingitud rikkumise heastamiseks muul viisil, eelkõige kahju hüvitamise kaudu (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. mai
  14. a otsus nr 1-09-4486/1021, p-d 39 ja 45 ning
  15. aprilli
  16. a otsus asjas nr 3-1-2-1-13, p 12.4.) Kolleegiumi hinnangul pole välistatud rikkumise heastamise alternatiivina ka nt rikkumise tunnistamine, menetluskulude riigi kanda jätmine või karistuse kergendamine (vt EK otsuse p 43).
  17. Praeguses kriminaalasjas ei saa sideettevõtjalt saadud andmeid kasutada. Sellele vaatamata on nendele andmetele kriminaalmenetluse vajadusest lähtunud, kuid ülemäärase juurdepääsu (vt eespool p 74) ja sellele järgnenud jätkuva säilitamisega kaasnenud õigusvastane sekkumine süüdistatava eraelu puutumatusesse, mida ei saa pidada väheoluliseks. Seetõttu ei piirdu kolleegium rikkumise tuvastamisega, vaid peab põhjendatuks jätta H. Kuusmaale maakohtus kantud riigi õigusabi tasu riigi kanda. Niisuguse otsustuse tegemisel tugineb kolleegium KrMS § 2 p-le
  18. Maakohtus tekkinud riigi õigusabi tasu hüvitamisest erandina ja täies mahus vabastamine on praegusel juhul rikkumise heastamiseks sobiv abinõu. 19
(23)1-16-6179 IV
  1. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendikogumist väljajätmise tõttu tuleb muuta nii ringkonna- kui ka maakohtu otsuse põhiosa, jättes sealt välja põhjendused, mille järgi on need protokollid tõendina lubatavad. Kohtute põhjendused selliste tõendite lubatavuse kohta tuleb asendada käesoleva otsuse p-des 70–76 toodud põhjendustega. Kirjeldatud sisuga otsustus oleks tulnud teha juba apellatsioonimenetluses. Järelikult ei toiminud ringkonnakohus õigesti, kui jättis maakohtu otsuse kõnesolevate tõendite arvestamist käsitlevas osas muutmata ja mõistis KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi tegemise tõttu süüdistatavalt välja apellatsioonimenetluses kaitsjale makstava riigi õigusabi tasu. Kuivõrd KrMS § 185 lg 1 kohaselt oleks tulnud see menetluskulu jätta riigi kanda, peab ringkonnakohtu otsuse tühistama apellatsioonimenetluse kulusid puudutavas osas.
  2. Kuna kolleegium otsustas sideandmete õigusvastase säilitamise ja nendele juurdepääsu võimaldamisega tekitatud rikkumise süüdistatavale heastada maakohtus kantud riigi õigusabi tasu jätmisega riigi kanda (vt eespool p 90), tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega mõisteti H. Kuusmaalt välja 1403 eurot 40 senti.
  3. H. Kuusmaa on praeguseks ära kandnud Viru Maakohtu
  4. märtsi
  5. a otsusega mõistetud karistuse, s.o 4 aastat ja 7 kuud vangistust. Harju Maakohtu
  6. juuni
  7. a määrusega vabastati ta kõnesoleva karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega ning kohtumäärusega kohaldatud katseaeg on lõppenud (vt eespool p 28). Sellest lähtudes tuleb teha maakohtu otsusesse täpsustus, lugedes liitkaristuse kõnesolevas osas ärakantuks. Praeguses kriminaalasjas viibis kahtlustatav eelvangistuses
  8. veebruarist kuni
  9. märtsini 2016, s.o 1 kuu ja 3 päeva. See aeg tuleb samuti arvata ärakantud karistuse hulka.
  10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  11. novembri
  12. a ja Viru Maakohtu
  13. aprilli
  14. a otsuse osas, millega mõisteti H. Kuusmaalt välja 280 eurot 80 senti apellatsioonimenetluses ning 1403 eurot 40 senti maakohtus kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu katteks, jättes need menetluskulud riigi kanda. Tuginedes KrMS § 361 lg 1 p-le 3, tuleb muuta ringkonna- ja maakohtu otsuse põhiosa, asendades seal sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendina lubatavust käsitlevad õiguslikud põhistused käesoleva otsuse põhistustega. Lisaks tuleb KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel teha maakohtu otsusesse täpsustus, millega loetakse

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest ärakantuks H.

Kuusmaale Viru Maakohtu

  1. märtsi
  2. a otsusega mõistetud karistus 4 aastat 7 kuud vangistust.

§ 68lg 1 kohaselt tuleb arvata karistusaja hulka eelvangistus 18.

veebruarist kuni

  1. märtsini 2016, s.o 1 kuu ja 3 päeva, lugedes ärakandmata liitkaristuseks 4 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistusaja alguseks on KrMS § 414 lg 1 kohaselt karistuse kandmisele asumise päev. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. V
  3. detsembril 2019 määras Riigikohus kaitsjale riigi õigusabi tasu 120 eurot (sh käibemaks) (vt eespool p 21). Kaitsja esitas koos täiendava seisukohaga uue riigi õigusabi tasu taotluse summas 1684 eurot 80 senti (sh käibemaks). Taotluse kohaselt osutas ta H. Kuusmaale riigi õigusabi 26 tundi järgmiselt: seoses eelotsusetaotluse lahendamisega EK-s 12 tundi (324 + 324 eurot) ja seoses täiendava seisukoha koostamisega Riigikohtule 14 tundi (324 + 324 + 108 eurot). Kõigi summade puhul (v.a 108 eurot) on arvestatud tasu suurendamisega 200 protsendi võrra. Kuivõrd kaitsja möönab, et riigi õigusabi korra § 2 lg 1 ja § 6 lg 4 järgi pole 20

(23)1-16-6179 niisuguse tasu määramine võimalik, taotleb ta nende sätete kohaldamata jätmist ning põhiseadusevastaseks tunnistamist osas, milles need ei võimalda kohtuasja erilise keerukuse korral määrata riigi õigusabi korras tegutsevale kaitsjale lühimenetluses ühes kohtuastmes suuremat tasu kui 540 eurot. Selle taotlusega seoses palub ta ühtlasi anda kriminaalasja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule (vt eespool p 34).
  1. Korra § 6 lg 4 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses (v.a kohtuistungil osalemine) on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 108 euro ühes kohtuastmes. Kaitsja on seega saanud kassatsioonimenetluses tasu taotluse aluseks olnud toimingute tegemise ajal kehtinud lihtmenetluses ette nähtud tasu maksimaalmääras. Korra sätted ei võimalda maksta § 6 lg-s 4 ette nähtud maksimaalset tasu mitu korda. Korra § 2 lg 1 kohaselt võib kohus advokaadi põhjendatud taotluse alusel tasu piirmäära suurendada kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Maksimaalmääras suurendamise korral on lihtmenetluses ühes kohtuastmes makstav tasu 648 eurot, mitte 540 eurot, nagu märgib ekslikult kaitsja.
  2. Korras ette nähtud riigi õigusabi tasu piirmäärad teenivad eeskätt riigi raha säästliku kasutamise eesmärki. Kolleegiumi hinnangul ei saa sel põhjusel riigi õigusabi tasu piirmäära kehtestamist pidada põhiseadusvastaseks pelgalt seetõttu, et mõnel juhul ei pruugi kaitsjale makstav tasu vastata tema tegelike töötundide arvule. Riigi õigusabi tasu hüvitamist reguleerivad sätted on üldjuhul piisavalt paindlikud, saavutamaks õiglane ja põhiseaduspärane tulemus ka juhtudel, mil kriminaalasi osutub keskmisest keerukamaks ja eeldab tavapärasest suuremas mahus õigusabi osutamist. Öeldust johtuvalt pole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimesest lausest tulenevalt alust rahuldada kassaatori taotlust korra § 2 lg 1 ja § 6 lg 4 osaliseks kohaldamata jätmiseks ning põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt.
  3. Eelotsusetaotluse lahendamise käigus pidi kaitsja tutvuma kohtujuristi arvamuse, menetlusosaliste ja kaasatud riikide seisukohtadega. Samuti pidi ta koostama kirjaliku seisukoha ning tutvuma eelotsusetaotluse kohta tehtud lahendiga. Pärast EK otsust on kaitsja koostanud Riigikohtule täiendava kirjaliku seisukoha. Puudub alus kahelda selles, et praeguses kohtuasjas tekkinud õigusküsimused on eeldanud kaitsjalt võrreldes tavapärase kassatsioonimenetlusega enam tööd.
  4. Riigikohus on märkinud, et kriminaalmenetluse seadustikus pole reguleeritud seda, kuidas peab toimima eelotsusetaotluse lahendamisega seotud menetluskulude hüvitamisel. Niisuguse menetluse puhul on tegemist ühe osaga põhikohtuasjast, milles osalemiseks on süüdistataval õigus kasutada kaitsja abi. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse lahendamisega seotud kulu hüvitamine otsustada põhikohtuasjas tehtava lahendiga. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. mai
  6. a määrus nr 1-17-4942/31, p 24.)
  7. Kuigi eelotsusetaotluse lahendamine EK-s on osa põhikohtuasjast, pole põhjendatud käsitada sellega seotud riigi õigusabi osutamist toimingutena, mida tuleb tasustada korra § 6 lg 4 alusel. Tegemist on põhikohtuasjast võrsunud eraldi õigusküsimusega, mis väljub riigisisese õiguse n-ö tavapärastest raamidest ning millega seotud riigi õigusabi hüvitamist kord otsesõnu ei sätesta. Pidades silmas, et nimetatud küsimuse lahendamises osalemine eeldab kaitsjalt vältimatult lisatoimingute tegemist, poleks vastupidine tõlgendus õiglane ega põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul tuleb eelotsusetaotluse lahendamises osalemisega seotud riigi õigusabi toimingute eest tasu maksmisel juhinduda korra §-st 15, mille kohaselt on riigi õigusabi tasu riigi õigusabi osutamisel õigusdokumendi koostamisel, isiku õigusnõustamisel või muul esindamisel, mis ei 21
(23)1-16-6179 kuulu tasustamisele korra teiste sätete alusel, 30 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro. Seda tasu saab põhjendatud juhul omakorda suurendada korra § 2 lg 1 alusel.
  1. Kolleegium loeb põhjendatuks kaitsja taotluses näidatud eelotsusetaotluse menetlemisega seotud toimingud ja nende tegemisele kulunud aja, määrab korra § 15 alusel selle eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 240 eurot ning suurendab korra § 2 lg 1 alusel saadud summat 200 protsendi võrra (240 + 2 x 240). Sellest lähtudes tuleb seoses eelotsusetaotluse menetluses osalemisega makstava riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 864 eurot (sh käibemaks).
  2. Täiendava arvamuse koostamisega seotud tasu põhjendatuse hindamisel võtab kolleegium arvesse, et selles korratakse mh varem esitatud väiteid kui ka EK seisukohti, mis kassaatori eelnevatele argumentidele sisulist kaalu ei lisa. Osa väiteid on ka põhjendamatud või üldsõnalised ja kuritegudega täpsemalt seostamata. Seetõttu ei saa pidada õigustatuks tasu hüvitamist taotluses näidatud summas ja metoodikat arvestades. Pidades silmas korra § 6 lg-s 4 ette nähtud maksimaalset tasumäära, taotluses märgitud toiminguid ja nende tegemisele kulunud aega tervikuna, suurendab kolleegium korra § 2 lg 1 alusel kassatsioonimenetluses makstavat tasu 500 protsendi võrra (108 + 5 x 108). Seega tuleb kaitsjale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest täiendavalt hüvitada 648 eurot (sh käibemaks).
  3. KrMS § 186 lg 1 alusel jääb p-des 101 ja 102 kirjeldatud menetluskulu, s.o kokku 1512 eurot (sh käibemaks), ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a määrusega hüvitatud tasu (120 eurot), riigi kanda. VI
  6. Õiguspraktika ühtlustamiseks selgitab kolleegium viimasena kokkuvõtlikult seda, miks pole lubatud teha kriminaalmenetluses KrMS § 901 lg 2 alusel ESS § 1111 lg-s 2 loetletud sideandmete saamiseks uusi päringuid (vt allpool p-d 105 ja 106) ning missugustel tingimustel tohib tõendina kasutada enne EK
  7. oktoobri
  8. a otsust asjas La Quadrature du Net nõutud sideandmeid (vt allpool p 107). Ühtlasi vastab kolleegium küsimusele, kas sarnastes kriminaalasjades tehtud jõustunud kohtuotsuseid saab teista (vt allpool p 108).
  9. Arvestades ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega, on kehtiva seaduse kohaselt välistatud kriminaalmenetluse eesmärkidel sideandmete säilitamine ja kasutamine kuni ajani, mil eelkõige direktiivi 2002/58/EÜ artikkel 15 lg 1 (vt EK otsuse p 15) viisipäraselt, sh EK tõlgenduspraktikat arvestavalt, Eesti õigusesse üle võetakse. Eitamata prokuratuuri vastuses kirjeldatud praktilisi probleeme, sh EK praktika jätkuvat ebaselgust sideandmete säilitamise lubatavuse mõningates aspektides, mis tõenäoliselt on direktiivi ülevõtmist seni komplitseerinud, ei saa pidada lubatavaks õigusliku aluseta säilitatud andmete teadvat kasutamist kriminaalmenetluse eesmärkidel. Juurdepääsu võib lubada vaid andmetele, mida on kogutud ja säilitatud õiguspäraselt, sh kooskõlas direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg 1 tingimustega (vt EK otsuse p 29). Eeltoodud põhjustel ei või ESS § 1111 lg 2 alusel säilitatud andmeid ühtlasi kasutada ka väärteomenetluses (vt väärteomenetluse seadustiku § 312 lg 2).
  10. Õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamiseks lubade andmine ja andmete kasutamine on välistatud pärast La Quadrature du Net´i otsust. Selle otsusega kinnitati, et liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata ennetav säilitamine on vaatamata mitmete liikmesriikide, sh Eesti argumentidele, vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 ning seda sõltumata juurdepääsule seatud tingimustest (vt ka eespool p 62). Ühtlasi järeldus kõnesolevast otsusest üheselt, et ESS §-s 1111 lg-s 2 ette nähtud säilitamiskorraldus on direktiivi 2002/58/EÜ 22
(23)1-16-6179 art 15 lg-ga 1 vastuolus. Niisuguse vastuoluga kaasneb avaliku võimu organite, sh prokuratuuri ja kohtute kohustus jätta see säte kohaldamata (vt EK viidatud otsus liidetud asjades nr C-924/19 ja C-925/19, p 183). Alates
  1. oktoobrist 2020 tuleb õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamisega toimunud eraelu puutumatuse rikkumist käsitada tahtliku ja olulisena, olenemata sellest, kas loa andmete saamiseks annab (andis) prokuratuur või kohus. Mõlemal juhul kaasneb kirjeldatud rikkumisega keeld kasutada saadud andmeid kriminaalmenetluses tõendina. Päringute tegemise keeld ei hõlma KrMS § 901 lg-s 1 nimetatud teavet (kasutaja identiteedi päringud) ega ka juhtumeid, mil sideettevõtjal tuleb võimaldada sidevõrgule juurdepääs ESS § 113 tingimuste kohaselt või väljastada andmeid muude ESS § 102 lg-s 2 nimetatud tingimuste olemasolul (vt eespool p 75).
  2. Teistsugune on olukord kriminaalasjades, mille puhul on prokuratuur KrMS § 901 lg 2 alusel loa andmise otsustanud enne EK otsust asjas La Quadrature du Net. Nagu kolleegium eelnevalt selgitas, pole kõnesoleva ajani säilitatud andmete ja lubade puhul mh prokuratuuri pädevuse puudumisest tingitud menetlusviga käsitatav sellise olulise menetlusõiguse rikkumisena, mis tooks igal juhul kaasa sideandmete tõendina kasutamise lubamatuse (vt eespool p 57). Selliste lubade alusel saadud tõendite puhul tuleb käesoleva otsuse p-s 59 märgitut järgivalt kontrollida tõendite kogumisega kaasnenud õigusnormide rikkumise laadi ja ulatust, võttes arvesse ka kuriteo raskust, kannatanute või avalikkuse huvi ning seda, kas sama sisuga tõendi võinuks koguda muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud. Arvestama peab ka tõendusteabe tähtsust arutatavas asjas. Vajadusel tuleb hinnata, kas tõendi saamiseks antud loas on nõuetele vastavalt põhistatud sideandmete päringuga eraellu sekkumise vältimatut vajalikkust ja mil määral riivaks tõendi kasutamine kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ning süüdistatava kaitseõigust. Ühtlasi tuleb analüüsida, kas õigusvastase eraellu sekkumisega tekitatud kahju peab mingil viisil heastama (vt eespool p-d 88–90).
  3. Viimaks on prokuratuur tõstatanud küsimuse sellest, kas ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu tuvastamine EL-i õigusega võib anda aluse selliste kohtuotsuste teistmiseks, milles on mh tuginetud nende sätete alusel saadud tõenditele. Pidades silmas ühelt poolt kohtuotsuste seadusjõu olulisust õiguskindluse tagamisel (vt Riigikohtu üldkogu
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-2-2-11, p 66) ja teiselt poolt õiguskaitsesüsteemi toimepidevust, peab kolleegium võimalikuks võtta obiter dictum’i korras seisukoht, et abstraktsel kujul ei vasta nende normide vastuolu EL-i õigusega ühelegi KrMS §-s 366 ette nähtud teistmise alusele. Nii on Riigikohus korduvalt selgitanud, et kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu KrMS § 366 p 5 tähenduses saab olla üksnes faktiline asjaolu, mitte aga nt teist kohtuasja arutava kohtu õiguslik hinnang või seaduses või kohtupraktikas tehtud muudatus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus nr 1-17-3615/13, p 13 ja
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-2-4-07, p 6). Tegemist pole ka KrMS § 366 p-s 6 märgitud teistmise alusega, kuivõrd vastuolu korral EL-i õigusega jäetakse asjasse puutuv norm kohaldamata, seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Samuti ei pea kolleegium võimalikuks kohaldada analoogia korras KrMS § 366 p 7 ja § 367 lg-t 2 (teistmine pärast EIK lahendit, millega on tuvastatud EIÕK või selle protokolli rikkumine). (allkirjastatud digitaalselt) 23
(23)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.