Obsah (8)

§ 657§ 654§ 333§ 230§ 436§ 652§ 171§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 25. jaanuar 2021 Tsiviilasja number 2-20-

§ 657lg 1 p 2).

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus poolte endi kanda. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetluslikud taotlused ning seejärel annab hinnangu poolte apellatsioonkaebustes esitatud väidetele. Ringkonnakohus võttis
2. jaanuaril 2020 toimunud kohtuistungil tsiviilasja materjalide juurde hagejate vanemate vahel sõlmitud kompromissi suhtluskorra osas tsiviilasjas nr 2-20-
3. Hagejad esitasid pärast ringkonnakohtu istungit
4. jaanuaril 2020 vastuväite kohtu tegevuse peale (

§ 333lg 1).

Hagejad paluvad jätta kompromissimäärus tsiviilasjas nr 2-20-15217 tähelepanuta. Hagejad leiavad, et tegemist ei ole lubatava tõendiga, sest pooled ei ole seda kohtule esitanud ning tegemist ei ole sellise teabega, mida kohus oleks saanud ise

§ 230lg-te 4 ja 5 kohaselt koguda.

Ringkonnakohus jätab hagejate vastuväite rahuldamata. Ekslik on hagejate väide, mille kohaselt on hagejate kompromissimäärus tsiviilasjas nr 2-20-15217 lubamatu tõend, kuna pooled ei ole seda kohtule esitanud. Kostja on vastuses hagejate apellatsioonkaebusele selgitanud, et on esitanud avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks selliselt, et hagejad viibivad poole ajast kostja juures ja viidanud konkreetsele tsiviilasjale. Pooled on sõlmitud kompromissi ka 5. jaanuaril 2020 toimunud ringkonnakohtu kohtuistungil arutanud. Kohus ei ole perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel. Hagejate viited

§ 230lg-tele 4 ja 5 on asjakohatud.

Kompromissi puhul tsiviilasjas nr 2-20-15217 ei ole tegemist teabega poolte varalise seisundi ja sissetulekute kohta, mille kohta teabe kogumist reguleerivad hagejate poolt viidatud

§ 230lg-d 4 ja 5.

Kohus peab ülalpidamisenõudes otsuse tegemisel lähtuma hetkeolukorrast ning arvestama nende asjaoludega, mis on elatise väljamõistmisel olulise tähendusega. Laste viibimiskoht vanemate lahuselu korral on üks nendest alustest, millest kohus lähtub elatise suuruse kindlaksmääramisel.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja apellatsioonkaebus osaliselt põhjendatud. Hagejate vanemad kinnitasid
2. jaanuari
3. a ringkonnakohtu istungil, et hagejad käivad erakoolis ja –lasteaias. Hageja II huvitegevus on lasteasutuses, hageja I käib lisaks ka trennis. Lasteaia, kooli ja trennitasud on ühes kuus mõlemale lapsele kokku 400 eurot (B.B.le ca 100 eurot ning A.A.le 300 eurot). Vanemad soovivad, et laste hariduse omandamine ning huvitegevus jätkuks samal viisil. Kumbki vanem ei ole menetluses ka üheselt tõendanud, et ühe vanema sissetulek oleks teisest vanemast oluliselt kõrgem. Seega tuleb vanematel laste kõrgendatud kulutused hariduse omandamisele katta võrdsetes osades ja kummagi vanema kanda peab jääma pool laste kooli- ja lasteaiakohustuste täitmisega seonduvatest kuludest, samuti pool kulutustest huvialadele. Hagejate vanematevahelise kompromissi kohaselt tsiviilasjas nr 2-20-15217 viibivad hagejad peaaegu võrdse aja nii ema kui ka isa juures. Olukorras, kus laps viibib vanema juures, katab vanem eelduslikult lapse ülalpidamiskulusid vahetult. Üldjuhul ei või igakuine elatis alaealise lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg 1). Erandina saab kohus mõjuval põhjusel väljamõistetavat elatist vähendada alla seadusega kehtestatud määra (PKS § 102 lg 2), selleks 6 võib PKS § 102 lg 2 kohaselt olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 17.1.;
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kuigi

§ 652

ei näe üldreeglina ette apellatsioonimenetluses uute asjaolude ja tõendite esitamist, tuleb seda võimalust erandina tunnustada olukorras, kus menetluslik olukord asjas on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja lahendamine esimese astme kohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõige või mida ei ole reaalselt võimalik täita. Kui ringkonnakohtu menetluses ilmneb uus asjaolu, mis välistab põhimõtteliselt sellise lahendi tegemise nagu tegi esimese astme kohus, saab ja peab ringkonnakohus seda arvestama (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05, p 15). Kuivõrd alates kompromissi sõlmimisest
3. novembril 2020 on menetluses olukord muutunud ning hagejad peaksid veetma olulise osa ajast ka kostjaga, ei ole elatise tasumine maakohtu poolt väljamõistetud suuruses enam põhjendatud. Ringkonnakohus on nimetatud asjaolule poolte tähelepanu
4. jaanuari
5. a istungil juhtinud.
6. Hageja II kulutused lastaiale ja huviringile on igakuiselt ligikaudselt 100 eurot. Hageja II viibib maakohtu poolt määratud suhtluskorra alusel nädalast 3 päeva ema ja neli päeva isa juures. Selle aja jooksul täidab kostja hagejate ülalpidamiskohustust vahetult. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista (vt Riigikohtu
7. juuni 2017 otsus tsiviilasjas 3-2-1-35-17, p 23.1). Praegusel juhul on vastavalt maakohtu kompromissimäärusele hagejad kostja juures igakuiselt siiski vähem, kui hageja juures. Nimetatut arvestades ei ole põhjendatud jagada vanemate vahel üksnes kulutused lasteaiale (ühe vanema kanda jääks eega 50 eurot kuus), vaid mõista kostjalt hageja II kasuks välja täiendavalt 50 eurot kuus muude igapäevaste kulutuste katteks, kokku igakuiselt 100 eurot. Ringkonnakohus arvestab ka kostja poolt kohtus avaldatuga, et tal tuleb leida uus kodu, mille eest tuleb tasuda üüri. Pooled ei vaielnud ringkonnakohtu istungil selle üle, et hageja I igakuised kulutused koolile ja huvitegevusele on 300 eurot (kummagi vanema kanda jääks 150 eurot kuus), sellele lisanduvad kulud laagritele. Arvestades, et lapsed elavad ühises majapidamises ning kulutusi tehakse olulises osas mõlema lapse kasuks ühiselt, on hetkeolukorda arvestades põhjendatud mõista kostjalt igakuiselt hageja I kasuks välja 200 eurot. Ringkonnakohus arvestab kostjalt hagejate kasuks elatise suuruse kindlaksmääramisel vanemate üksmeelt laste kooli- ja lasteaia, samuti trennide kohustuse täitmise ja nendega seonduvate kulude suuruse kohta.
8. Kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu ei tule rahuldada hagejate apellatsioonkaebust osas, mis puudutab väljamõistetava elatise sidumist PKS § 101 lg 1 järgse elatise alammääraga. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hagejate kasuks välja elatise kindla summana ning puudub alus ja vajadus elatise miinimummääraga sidumiseks. Ringkonnakohus ei saa vähendades elatist PKS § 102 lg 2 järgi alla miinimummäära siduda selle automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõusuga (Riigikohtu
9. veebruari
10. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16). Maakohus jättis hagejate taotluse täiendava otsuse tegemiseks ning väljamõistetava elatise miinimummääraga sidumiseks
11. oktoobri
12. a määrusega rahuldamata. Hagejate apellatsioonkaebus tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas tuleb jätta rahuldamata. Hagejad leidsid apellatsioonkaebuses, et tagasiulatuva elatise nõude puhul ei ole maakohus hinnanud tabeleid, millistes on märgitud hagejate vahelduv viibimine isa ja kostja juures ning 7 nõue on põhjendatud ka seetõttu, et hagejad nõudsid selle perioodi eest reaalselt tehtud kulutusi, mitte elatist miinimummääras. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et tagasiulatuva elatise nõude rahuldamine ei ole põhjendatud. Hagejad on viibinud vaidlusalusel perioodil ka kostja juures. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei täidaks oma eesmärki, samuti seaks see kostja raskesse majanduslikku olukorda. Hagejad leidsid apellatsioonkaebuses, et maakohus ei ole hagejate taotlust otsuse täitmise korra määramiseks lahendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu
13. oktoobri
14. a määruses avaldatuga, mille kohaselt kohaldub elatise maksmise kohustusele üldjuhul PKS § 100 lg 4, mille järgi makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st hiljemalt iga kuu esimeseks kuupäevaks.
15. Kuigi ringkonnakohus osaliselt tühistab maakohtu otsuse, puudub tühistamise ulatust ning vaidluse sisu arvestades vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

§ 171

lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Praegu on apellatsioonkaebusi esitanud nii hagejad kui ka kostja. Ringkonnakohus jätab hagejate apellatsioonkaebuse täielikult rahuldamata ning rahuldab osaliselt kostja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus leiab, et ülalpidamisasjas ei ole menetluskulude alaealiste laste kanda jätmine mõistlik ja õiglane (

§ 162lg 4; § 163 lg 1).

Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 8