RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel. Määruse kohaselt vastas A. M-i ravi korraldamine hooldekodus nõuetele ning tal tekkinud lamatised ei olnud põhjuslikus seoses surma saabumisega.

1. A. M-i poeg T. M. ja lapselaps K. M. esitasid Riigiprokuratuurile kaebuse, milles taotlesid kriminaalmenetluse jätkamist ning täiendavate menetlustoimingute tegemist. Kaebajad märkisid, et nad heidavad hooldekodu juhatajale ette A. M-i ohtu asetamist, mitte tema surma põhjustamist. Hooldekodus ei korraldatud hooldusteenust selliselt, et see oleks ära hoidnud A. M-il ulatuslike lamatishaavandite tekke. Hoolimata asjaolust, et hooldekodu juhataja oli tervisekahjustustest teadlik, ei nähtu hooldekodu dokumentatsioonist, et A. M-i oleks nõuetekohaselt ravitud. Vajaliku abi sai A. M. alles lähedaste sekkumisel. Kohtueelses menetluses jäeti kogumata olulised tõendid. Üle ei kuulatud raviarste, kes tegelesid A. M-iga vahetult pärast tema hospitaliseerimist, ega hooldekodu töötajaid. Samuti ei ole kogutud tõendid usaldusväärsed. A. M-i hooldusplaan on täis ebatäpsusi ja vastuolusid. Koduõe teenust pakkunud A-L. V-i ütlused on raskesti jälgitavad. Nende kohaselt olid A. M-i puusadel punetavad laigud, mis keha asendi muutmise ja hooldusega 1-21-1591 kadusid. Need ütlused on aga ilmselges vastuolus tõenditega, millest nähtuvalt olid A. M-il haiglasse jõudes puusades ulatuslikud luuni ulatuvad haavandid. Eksperdile esitatud küsimused ei seostu kriminaalasja tõendamisesemega, millest tulenevalt ei analüüsinud ekspert, kas lamatised on hinnatavad raske tervisekahjustusena ja kas need seadsid A. M-i elu ohtu. Ekspertiis on läbi viidud ühekülgselt, keskendudes vaid üksikutele A. M-i tervisekahjustustele. Samuti on ekspert eksinud lähteandmete hindamisel, kuna põletiku-, lamatise- ja asendiravi osutati alles haiglas, mitte hooldekodus.
2. Riigiprokuratuuri määrusega jäeti T. M-i ja K. M-i kaebus rahuldamata. Määruse kohaselt nähtub tõendikogumist, et hooldekodu personal hoolitses A. M-i ja tema tervise eest. Seda kinnitavat tunnistaja A-L. V-i ütlused. Raviarsti ülekuulamine ei annaks juurde olulist tõendusteavet, kuna aasta pärast ravi osutamist ei pruugi arst isiku terviseandmeid mäletada. Ekspertiisiakt vastab nõuetele ning on usaldusväärne tõend. Selles kajastati kõiki A. M-i tervisekahjustusi ja eksperdi arvamuse kohaselt ei tekkinud lamatised ebapiisavast hooldamisest.
3. K. M-i esindaja vandeadvokaat Sirje Must esitas Tartu Ringkonnakohtule kaebuse, milles taotles Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse jätkamiseks. Kaebaja hinnangul on Riigiprokuratuuri määrus pealiskaudne ja prokurör on käsitlenud asjas kogutud tõendeid valikuliselt. Riigiprokurör on korranud vaid kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduvat ega ole käsitlenud enamikku kaebuses esile toodud probleemidest või on teinud nendest üldistava kokkuvõtte.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. märtsi
6. a määrusega jäeti kaebus läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. K. M-i esindaja taotleb määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistamist, Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse jätkamiseks. Kaebuses leitakse, et A. M-i lähisugulased on kannatanud ning seega õigustatud isikud süüdistuskohustuskaebuse esitamiseks. A. M. suri enne kriminaalmenetluse lõpetamist, mistõttu ei ole tal endal võimalik oma õiguste eest seista. Tagamaks legaliteedipõhimõtte järgimist, läheb sellekohane õigus kannatanu pärijatele.
8. Prokuratuuri hinnangul on ringkonnakohtu määrus seaduslik, kuna kaebajal ei ole kaebeõigust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kriminaalkolleegium lahendab esmalt küsimuse sellest, kas ringkonnakohus jättis K. M-i esindaja kaebuse põhjendatult läbi vaatamata (I) ning seejärel selgitab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte maksmapaneku võimalust olukorras, kus

§-des 207 ja 208 sätestatud kaebeteed ei saa kasutada (II). I 10. Ringkonnakohus jättis K. M-i esindaja kaebuse läbi vaatamata, märkides, et

§ 207kohaselt võib süüdistuskohustuskaebuse esitada vaid kannatanu, kuid K.

M. selles asjas kannatanu ei ole. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu määruse põhjendused õiguslikult laitmatud. 11.

§ 37

lg 1 esimese lause kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Seejuures peab õigushüve kahjustamine olema kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo või 2

§ 37lg 1 mõttes kannatanu olla üksnes A.

M. Kellelegi teisele ei tekitatud kahju, mis oleks nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud A. M-i ohtu asetamisega või tema vastu toime pandud mõne teise elu ja tervist ohustava või tervisevastase kuriteoga. KarS § 123 näeb ette karistuse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. Selle normiga kaitstavaks õigushüveks on inimese elu ja tervis ning normi eesmärgiks inimese elu ja tervist ohustava olukorra tekkimise vältimine ja sellises olukorras olevale inimesele abi osutamise tagamine ehk ohu kõrvaldamine. Hospitaliseerimise ning raviga kaasnenud varaline kahju või hingelised üleelamised sugulase raskes olukorras nägemisest ei kahjustanud kaebaja elu ja tervist. Erinevalt eluvastastest süütegudest, ei ole KarS § 123 kui ohudelikti sekundaarne eesmärk ära hoida kannatanu lähedaste hingelisi üleelamisi. 13. Kaebajat ei saa kannatanuna käsitada ka

§ 37

lg 1 neljanda lause järgi, mille kohaselt on füüsiline isik kannatanu juhul, kui kuriteo või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga on põhjustatud tema lähedase surm ja talle on surma tagajärjel kahju tekkinud. Praeguses asjas on üheselt tuvastatud, et hooldekodule ja selle juhatajale etteheidetav A. M-i hooletusse jätmine ei põhjustanud viimase surma. Seega ei ole

§ 37lg 1 neljandas lauses nõutavat seost A.

M-i vastu toime pandud võimaliku kuriteo ja tema surma vahel. 14. Määruskaebuses märgitakse, et A. M. suri enne kriminaalmenetluse lõpetamist, mistõttu saavad tema õigusi kaitsta üksnes tema perekonnaliikmed. Sellega viidatakse sisuliselt võimalusele käsitada A. M-i menetlusõigusjärglastena tema alanejaid sugulasi. Kolleegium ei nõustu selle käsitlusega.

§ 371

lg 1 näeb küll ette, et kui füüsilisest isikust kannatanu sureb, lubab menetleja kolmanda isikuna menetlusse astuda kannatanu üldõigusjärglasel, kuid selline menetlusõigusjärglus on seaduse sõnastusest tulenevalt (

§ 371

lg-d 1, 2 ja 4) võimalik üksnes juhul, kui kannatanu on esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi. Praeguses asjas A. M. tsiviilhagi ei esitanud, mistõttu ei olnud võimalik lubada T. M-il ega K. M-il astuda menetlusse kolmanda isikuna A. M-i üldõigusjärglasena. Lisaks on kannatanu üldõigusjärglasel üksnes tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu õigused (

§ 371

lg 2), mille hulka ei kuulu

§-dest 207 ja 208 tulenev õigus esitada süüdistuskohustuskaebust. 15. Eeltoodust tulenevalt jättis ringkonnakohus K. M-i esindaja süüdistuskohustuskaebuse

§ 208lg 3 ja § 326 lg 2 p 3 alusel põhjendatult läbi vaatamata.

Juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruse seetõttu muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. II 16. Kolleegiumi hinnangul väärib aga tähelepanu määruskaebuse esitaja väide, mille kohaselt

§-des 207 ja 208 ettenähtud kaebetee välistamisel saavad politsei ja prokuratuur võimaluse 3

§-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte ehk legaliteedipõhimõttega seonduvat käsitles Riigikohus põhjalikumalt

1. mai
2. a määruse nr 1-20-79/9 p-des 25–
3. Jäädes viidatud lahendis väljendatud seisukohtade juurde, kordab kolleegium üle, et kõnealune põhimõte nõuab riigilt materiaalse karistusõiguse kohaldamist kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist mõne

§-s 6 nimetatud erandiga. See on protsessuaalne vahend, kindlustamaks seadusandja poolt imperatiivsetena kehtestatud karistusõiguse normide elluviimine ja tagamaks, et täitevvõim ei toimiks selleks vajalike sammude astumisel enda suvast lähtuvalt valikuliselt. Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et legaliteedipõhimõtte järgimiseks ei ole piisav kriminaalmenetluse toimetamise fakt iseenesest. Menetlus peab hõlmama väidetava kuriteo võimaliku toimepanija kõiki käitumisakte, millel on kriminaalmenetluse toimetamiseks piisava tõenäosusega kuriteo tunnused, ja kõiki isikuid, kelle puhul saab rääkida kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks piisavast kahtlusest, et ta on käitunud mõnes kuriteokoosseisus kirjeldatud viisil. Legaliteedipõhimõte kaotaks suuresti oma tähenduse, kui selle järgimiseks piisaks kriminaalmenetluse toimetamisest ka olukorras, kus osa fakte, mis kätkevad endas kuriteo tunnuseid, jäetakse põhjendamatult kontrollimata ja neile karistusõiguslik hinnang andmata (vt viidatud määruse p-d 26 ja 27).

1. Eelöeldut silmas pidades tõdeb kolleegium, et K. M-i kuriteoteate alusel
2. aprillil 2020 alustatud ja sama aasta
3. detsembril lõpetatud kriminaalmenetluse käigus legaliteedipõhimõtet ei järgitud. Kuriteoteates tõstatati küsimus A. M-ile oktoobrist kuni detsembrini 2019 osutatud hooldusteenuse vastavusest nõuetele ja A. M-i vajadustele ning kirjeldati selgesõnaliselt ulatuslikke ja luu lähedale ulatuvaid lamatisi, millest tingitult vajas A. M. sugulaste korraldatud hospitaliseerimise järel kohest kirurgilist sekkumist. Sellest hoolimata ei kuulatud menetluse käigus üle ei hooldekodu töötajaid, kes vahetult tegelesid A. M-i ravimise ja hooldamisega, ega kliinikumi raviarste, kes otsustasid A. M-i haiglasse saabumisel kohe opereerida. Tuvastamata jäeti seegi, millised olid A. M-i tervisekahjustused hospitaliseerimisel ja mis võis olla nende tekkimise põhjus. Legaliteedipõhimõtte rikkumisele viitavad ka ekspertiisiaktis sisalduvate ilmselgete ebatäpsuste kõrvaldamata jätmine vaatamata sellele, et K. M. ja T. M. juhtisid asjakohaselt nendele prokuröri tähelepanu, aga ka teiste etteheidete ebakohane pareerimine prokuröri poolt (nt keeldumine arstide ülekuulamisest põhjusel, et arstid ei saa anda asjas olulist tõenduslikku teavet, kuna ei ole alust arvata, et nad mäletavad isiku terviseandmeid).
4. Legaliteedipõhimõtte järgimise kontrolli mehhanismiks on eelkõige mõeldud

§-des 207– 208 sätestatud kannatanu õigus vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist. Kolleegiumi hinnangul ei tähenda see aga seda, et kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte maksmapanek ei oleks

§-des 207 ja 208 sätestatud kaebeteed kasutamata võimalik. Nii saab

§-s 213 näha prokuratuuri järelevalvemehhanismi legaliteedipõhimõtte järgimise üle. Osutatud paragrahvi lõige 6 annab kõrgemalseisvale prokurörile õiguse hinnata kriminaalmenetlust lõpetava määruse seaduslikkust ka siis, kui kaebajal ei ole

§-st 207 tulenevat kaebeõigust. Legaliteedipõhimõttest tulenevalt on prokurör lausa kohustatud vaatama sisuliselt läbi asjakohased etteheited, mille kohaselt puudus alus kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks või selle lõpetamiseks. Teisisõnu peab kõrgemalseisev prokurör ka omal algatusel (ex officio) hindama kriminaalmenetluse lõpetamise või alustamata jätmise seaduslikkust, kui talle saab mis tahes allikast teatavaks tõsiseltvõetav kahtlus, et kõnesolev menetlusotsustus ei pruugi olla seaduslik ja põhjendatud. Seda ka juhul, kui asjakohane teave pärineb isikult, kes ei saa kasutada

§-des 207–208 sätestatud kaebeteed. 4