Obsah (8)

§ 123§ 105§ 102§ 116§ 101§ 96§ 99§ 137

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 12. veebruar 2021 Tsiviilasja number 2-20

) § 102 lg 2 tähenduses, mis võimaldab vähendada elatist nullini olukorras, kus lastega koos elava vanema taotlusel on lastega lahus elavalt vanemalt võetud ära hooldusõigus laste suhtes ning takistatud lastega suhtlemine. Lisaks hooldusõiguse lõpetamisele on Tartu Ringkonnakohus

1. septembri
2. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-12157 täielikult piiranud hageja suhtlusõigust kostjaga II kuni
3. septembrini
4. Kostjate ema on rikkunud eelviidatud ringkonnakohtu määrusega talle pandud kohustusi. Elatise vähendamata jätmisel saab kahjustada hageja teiste alaealiste laste ning hageja enese tavaline ülalpidamine. Hagejal on lisaks kostjatele kaks alaealist last – E.E. ja F.F.. Hageja töötab X ning tema sissetulek oleneb töökoormusest. Kuivõrd hageja peres kasvavad kaks väikelast, peab hageja sageli lastega kodus viibima, mis tingib madalama töötasu. Kostjate ema 2 varaline seisund on hageja varalisest seisundist parem ning see annab võimaluse kalduda kõrvale vanemate ülalpidamiskohustuse võrdsusest.
5. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Seadusandlus ega kohtupraktika ei seosta elatise väljamõistmist ja maksmist hooldusõigusega. Kostjate ema nõustus tsiviilasjas nr 2-16-1070 miinimummäärast väiksema elatise summaga kompromissi korras. Hageja, saades pärast kostjate emaga kompromissi sõlmimist veel lapsi, on teinud teadliku valiku ning pidi arvestama kohustustega juba olemasolevate laste ees. Hageja tööhõive ei ole võrreldes kompromissieelse ajaga muutunud. Hageja ei ole üksikisa, tema laste ülalpidamisse ning kasvatamisse peab panustama ka teine vanem. Hageja väited kostjatega suhtluse takistamise kohta on paljasõnalised. Kostjate ema ei ole takistanud hageja suhtlust kostjaga I, hageja ise ei ole seda võimalust kasutanud. Kostjate ema tegi
6. augustil 2020 hagejale ettepaneku võtta ühendust kostjaga II telefoni teel, kuid hageja ei ole avaldanud soovi kontaktide saamiseks ega võtnud kostjate emaga ühendust. MAAKOHTU LAHEND
7. Tartu Maakohus rahuldas
8. oktoobri
9. a otsusega hagi osaliselt ning vähendas hagejalt Tartu Maakohtu
10. aprilli
11. a kompromissi määrusega tsiviilasjas nr 2-16-1070 kostjate kasuks väljamõistetud elatise suurust. Maakohus vähendas kostja II kasuks väljamõistetud elatist 50 euroni kuus alates
12. aprillist 2020 kuni
13. septembrini 2020 ning määras, et alates
14. septembrist 2020 tuleb hagejal tasuda elatist 150 eurot kuus kuni kostja II täisealiseks saamiseni (s.o kuni
15. veebruarini 2026). Maakohus vähendas kostja I kasuks väljamõistetud elatist 150 euroni kuus alates
16. aprillist 2020 kuni kostja I täisealiseks saamiseni (s.o kuni
17. septembrini 2022). Juba tasutud elatise osa tuleb teha tasaarvestus. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Asjaolu, et vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes on lõpetatud ja antud laste emale üle (kostja I osas osaliselt) ning hageja suhtlusõigust kostjaga II on ajutiselt piiratud, ei anna alust elatise vähendamiseks. Lapse hooldusõigust ning lapsega suhtlemist puudutavates asjades teeb kohus esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi (

§ 123lg 1).

Kui ühise hooldusõiguse lõpetamine või suhtlusõiguse piiramine on lapse huvides põhjendatud, siis ei saa see mõjutada lapse õigust saada lahuselavalt vanemalt ülalpidamist. Maakohus leidis, et elatise välja mõistmata jätmine või vähendamine võib olla põhjendatud, kui üks vanem takistab lapsega suhtlemist, või nagu praegusel juhul kostja II osas jätab tegemata kohtulahendiga ettenähtud toimingud lapse isaga suhtlemiseks ette valmistamiseks. Kostja II on ema ja tema elukaaslase mõjusfääris. Tartu Ringkonnakohtu määrus on täitmata, lapsele suunatud teraapia on tegemata. Hagejal puudub info kostja II tegevuse ja arengu kohta. Seega on põhjendatud vähendada kostja II kasuks väljamõistetud elatist 50 euroni kuus alates hagi esitamisest kuni

1. septembrini
2. Elatise vähendamine ei kahjusta kostjat II ebamõistlikult, emal on olemas piisav sissetulek lapse ülalpidamiseks. Kostja I emotsionaalne side hagejaga on tugevam, ta on vanem ja hageja on saanud tema elus rohkem osaleda. Kostja I on 16-aastane ja piisavalt vana otsustamaks ise hagejaga suhtlemise üle. Hageja põhjendused ühise hooldusõiguse lõpetamise ning suhtlemise takistatuse kohta ei anna alust kostja I kasuks väljamõistetud elatise vähendamiseks. Hagejal on lisaks kostjatele veel kaks alaealist last. Hageja töötab X ning tema sissetulek oleneb töökoormusest. Eriolukorra ajal oli sissetulek suurem, hagejale maksti 1,5-kordset töötasu. Hageja esitatud palgatõenditest ning pangakonto väljavõttest tulenevalt on hageja keskmine töötasu X eurot X senti kuus. Lisaks hageja abikaasale ning nende ühistele lastele kuulub 3 hageja perekonda ka hageja abikaasa tütar. Hageja abikaasa keskmine sissetulek ühes kuus on X eurot X senti , millele lisanduvad peretoetused keskmiselt 615 eurot 37 senti kuus. Kostjate ema keskmine töötasu on X eurot X senti kuus. Lisaks nähtub kostjate ema pangakonto väljavõttelt dividendide väljamakse Õenduskontor OÜ-st X eurot X senti . Kostjate ema elukaaslase igakuine sissetulek on keskmiselt X eurot X senti ning ta on samuti saanud dividende Õenduskontor OÜ-st X eurot X senti. Arvestades hageja enese ülalpidamise vajadust ei ole hagejal kostjate ülalpidamiseks elatise 400 eurot tasumisel võimalik anda ülalpidamist temaga koos elavatele alaealistele lastele samas ulatuses. Hageja poolt välja toodud kulutuste suurus ühes kuus on viie pereliikme peale kokku 2021 eurot 93 senti, seega ühe pereliikme kohta 404 eurot 39 senti. Arvestades hageja keskmise töötasu suurust, jääb hagejal igas kuus laste ülalpidamiseks kokku umbes 600 eurot. Hageja on palunud arvestada elatise suuruse määramisel, et kostjate ema varaline seisund on tema omast parem.

§ 105

lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena. Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-135, p 11). Kostjate ema sissetulekud ja varaline seisund on parem kui hagejal. Kostjate ema elukondlike kulutuste kandmisel osaleb ka tema elukaaslane. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud, et hageja osaleb nii temaga koos elavate laste kui kostjate ülalpidamises teisest vanemast väiksemas ulatuses. Asja materjalidest nähtuvalt kõikide hageja laste vajadused jäävad samasse suurusjärku. Kostjate ema on avaldanud, et tegelikkuses kulubki 200 eurot ühe lapse kohta. Seega ei ole kostjate vajadused eelduslikult suuremad kui 400 eurot kuus. Hageja ei ole eraldi välja toonud temaga koos elavate laste vajadusi, kuid kulutuste suurus iga hageja pereliikme kohta on samuti umbes 400 eurot kuus. Maakohtu hinnangul on praegustel asjaoludel põhjendatud, et hageja kannab iga oma lapse ülalpidamiskulusid võrdselt 150 eurot kuus. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja nõude elatise vähendamiseks nullini või alternatiivselt 50 euroni kuus kostja kohta rahuldamata. Hageja palub teha asjas uus otsus ning rahuldada hagi. Apellatsioonkaebuse kohaselt võib ühise hooldusõiguse kasvõi osaline lõpetamine olla käsitletav

§ 102

lg-s 2 sätestatud mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks ning mõjuva põhjuse esinemist tuleb igal konkreetsel juhul hinnata eraldi. Käesolevas asjas on elatise vähendamise mõjuvaks põhjuseks kostjate ema teadlik laste huvide vastane tegevus. Hoolitsemine

§ 116

lg 2 järgi ei tähenda üksnes hooldusõiguse teostamist, vaid ka lapse ülalpidamiskohustuse täitmist. Kui ühelt lapsevanemalt võetakse teise lapsevanema taotlusel ära õigus ja võimalus lapse suhtes hooldusõigust teostada, siis laieneb vastav õigus ja kohustus ka ülalpidamiskohustuse täitmisele. Ainuhooldusõigus peaks hõlmama ka ainukohustust lapsi ülal pidada niikaua kuni vanemate ühine hooldusõigus ei ole taastatud. Kostja I ei julge hagejaga suhelda, sest ta elab ema juures ning on ema mõjusfääris. Hageja palub võtta täiendava tõendina tsiviilasja materjalide juurde Tartu Maakohtu

1. novembri
2. a vastus seoses tsiviilasjas nr 2-16-12157 määruse täitmisega. Hageja suhtlemine kostjaga II on praktiliselt võimatu, sest see on jätkuvalt seatud sõltuvusse 4 psühholoogi arvamusest, mille saamist ei ole kostjate ema taganud. Kostjate ema ei aita hageja ja kostja II suhtlemise taastamisele kaasa.
3. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. Hageja väited kostjatega suhtlemise takistamise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja ise ei kasuta võimalusi kostjatega suhtluse taastamiseks ega parendamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust pole vaidlustatud osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas. Kostjad leidsid vastuses apellatsioonkaebusele, et et kostjate ema on maakohtu otsusega nõus ega vaidlusta seda. Seega vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 466 lg 3 järgi jõustunud.
6. TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus jätab hageja poolt koos apellatsiooniga esitatud Tartu Maakohtu
7. novembri
8. a vastuse tsiviilasja materjalide juurde võtmata. Kui alaealise lapse vanemate vahel on kindlaks määratud lapsega suhtlemise kord, siis ei mõjuta suhtluskorra täitmata jätmine ühe vanema poolt alaealise lapse õigust saada teiselt vanemalt ülalpidamist ega ülalpidamise andmiseks kohustatud vanemalt väljamõistetud elatise suurust.
9. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle. Poolte vahel on
10. aprilli
11. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-1070 (I kd, tl 7–8) kinnitatud kompromiss, mille kohaselt tasub hageja kummalegi kostjale elatist 200 eurot kuus. Hagejal on lisaks kostjatele kaks alaealist last: X sündinud tütar E.E. (I kd, tl 9a) ja X sündinud poeg F.F. (I kd, tl 9). Tartu Ringkonnakohtu
12. septembri
13. määrusega tsiviilasjas nr 2-16-12157 (I kd, tl 13– 24) lõpetati hageja ja kostjate ema ühine hooldusõigus kostja II suhtes, anti ainuhooldusõigus üle kostjate emale ning piirati täielikult hageja suhtlusõigus kostjaga II kuni
14. septembrini
15. Tartu Maakohtu 13.veebruari
16. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-3123 (I kd, tl 25–32) lõpetati hageja ja kostjate ema ühine hooldusõigus kostja I suhtes viibimiskoha määramise, haridus- ja tervishoiuküsimustes ning hooldusõigus nendes küsimustes anti üle kostjate emale.
17. Hageja nõude puhul on tegemist TsMS § 459 lg-test 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas. Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu
18. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). 5 Praeguses vaidluses kinnitas maakohus tsiviilasjas nr 2-16-1070 poolte vahelise kompromissi elatise tasumise kohta. Kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, on ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu
19. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). Seega elatise vähendamise nõude lahendamiseks tuleb analüüsida, kas kostjate igakuised kulud on põhjendatud ja millises ulatuses on hageja võimeline kostjatele elatist tasuma.
20. Hageja taotleb elatise vähendamist nullini või alternatiivselt 50 euroni kuus. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada.

§ 102

lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Hageja taotleb elatise vähendamist eelkõige põhjusel, et tema hooldusõigus kostja II suhtes on ära võetud ning kostja I suhtes on piiratud. 12. Ekslik on hageja seisukoht, mis seob lapse hooldusõiguse kuuluvuse lapse õigusega saada oma vanemalt ülalpidamist. Perekonnaõiguse üldpõhimõtetele ei vasta hageja väide, mille kohaselt peab ülalpidamiskohustuse täitmine olema seotud vanemapoolse hooldusõiguse teostamise võimalusega. Vanema ja lapse vaheline õigussuhe (mh lapse vajaduste katmiseks mõeldud elatis) ei sõltu sellest, missugune on lapse vanemate omavaheline läbisaamine. Hageja hinnangul peaks ainuhooldusõiguse saamisega kaasnema ainuhooldusõigust saanud vanemale ka täielik ülalpidamiskohustuse üleminek hooldusõigust kaotanud vanemalt ning ainuhooldusõiguse saamine ühe vanema poolt on

§ 102

lg 2 tähenduses mõjuvaks põhjuseks hooldusõigust kaotanud vanemalt elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks. Hageja seisukoht on vastuolus seadusega ning Riigikohtu praktikaga (vt nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 21).

§ 96

sätestab, et ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses. Seega säilib

§ 96

teise lause järgi vanema kui täisealise esimese astme üleneja sugulase ülalpidamiskohustus lapse suhtes. Maakohus leidis põhjendatult, et ühise hooldusõiguse lõpetamine või suhtlusõiguse piiramine ei mõjuta lapse õigust saada lahuselavalt vanemalt ülalpidamist. Lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, mistõttu lasub vanematel oma alaealiste laste ülalpidamiskohustus.

§ 99

lg-te 1 ja 2 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Asjaolu, et vanem ei saa täielikult või osaliselt last puudutavate otsuste vastuvõtmisel osaleda, s.t vanema hooldusõigus on piiratud, ei muuda lapse vajaduste sisu ega vajaduste katmiseks vajalike kulutuste suurust. Lapse esmased vajadused peavad olema kaetud igal juhul, ka ühe vanema hooldusõiguse piiramise või äravõtmise puhul. 13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja etteheited kostjate emale seoses avalduste esitamisega hooldusõiguse üleandmiseks asjakohased. Kummalgi hooldusõigust omaval vanemal on

§ 137

lg 1 järgi õigus taotleda lahuselu korral kohtult hagita menetluses seda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. 6 Hooldusõiguse üleandmise põhjendatus ei ole käesoleva vaidluse esemeks ning hageja hooldusõiguse piiramist on hinnanud Tartu Maakohus

1. veebruari 2020 ja Tartu Ringkonnakohus
2. septembri 2019 määrustes. Määrused on jõustunud.
3. Ringkonnakohus märgib, et ekslikud on maakohtu põhjendused hagejalt kostja II kasuks elatise vähendamisel 50 euroni kuus alates hagi esitamisest kuni
4. septembrini
5. Asjaolu, et Tartu Ringkonnakohtu määrus hageja ja kostja II suhtluskorra kohta on kostjate ema poolt täitmata, ei ole elatise vähendamise aluseks. Kuigi

§ 102

lg-s 2 sätestatud loetelu mõjuvatest põhjustest ei ole ammendav, tuleb kohtul mõjuva põhjuse sisustamisel ning hindamisel lähtuda eelkõige lapse huvidest. Ringkonnakohus leidis eespool käesoleva otsuse p-s 12, et vanema hooldusõiguse puudumine ei piira ega mõjuta lapse õigust saada elatist. Lapse õigust elatisele ei saa piirata ka hooldusõigusliku vanema temale suhtluskorra määrusega pandud kohustuse rikkumise tõttu. Kui üks vanem ei täida suhtlemist korraldavat määrust, saab teine vanem sellest kohut teavitada. Tegemist on vanemate vaheliste suhetega, mis ei mõjuta lapse õigust saada ülalpidamist. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul vähendas maakohus põhjendamatult kostja II kasuks väljamõistetavat elatist alates hagi esitamisest kuni

1. septembrini 2020 kuni 50 euroni kuus, ei ole kostja II selles osas maakohtu otsust vaidlustanud. Kostjate ema kinnitas
2. augusti
3. a kohtuistungil, et mõlema kostja vajaduste katteks läheb igakuiselt 200 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjalikult hinnanud hageja ja kostjate ema varalist seisukorda ning leidnud, et hageja saab osaleda oma laste ülalpidamises kummagi kostja suhtes igakuiselt 150 euro ulatuses. Pooled ei vaidle kostjate vajaduste suuruse üle.
4. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Sellise jaotuse puhul puudus maakohtul vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Seega saab ringkonnakohus praegusel juhul määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks (TsMS § 174 lg 1). Kostjaid esindas ringkonnakohtus nende seaduslik esindaja, ringkonnakohus lahendas tsiviilasja kirjalikus menetluses ning tsiviilasja materjalide kohaselt ei ole kostjatel menetluskulusid tekkinud. Seega kostjatele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 7