← Eesti

2-21-1435/30

Obsah (5)§ 15§ 18§ 10§ 31§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 18. juuni 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-1435 Tsiviilasi Aktsiaseltsi Tallin

) § 15 lg 3 p 1 alusel. Menetluskulud jättis maakohus võlausaldaja I kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Pooltel on vaidlus, kas võlausaldaja I lepingujärgne ehituskohustus on täidetud, kas nõue on muutunud sissenõutavaks ning milline oli poolte tahe lepingu sõlmimisel. Võlgnik esitas vastuväited ja põhistas neid määral, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude põhjendatuse ja sissenõutavaks muutunud nõude suuruse kohtu jaoks kaheldavaks ja ebaselgeks. Seega on vajalik nõude aluseks olevad asjaolud, õiguslik alus ja sissenõutavaks muutunud nõude suurus teha kindlaks väljaspool pankrotimenetlust hagimenetluses. Hagimenetluses toimub lisaks asjaolude tuvastamisele ja õiguslike hinnangute andmisele ka tõendite igakülgne hindamine mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest. VÕLAUSALDAJA I MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

  1. Võlausaldaja I esitas
  2. märtsil 2021 määruskaebuse (kaebus I), milles palub määruse I tühistada ja saata asi tagasi maakohtule pankrotimenetluse jätkamiseks. Kaebuse I väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  3. Esiteks ei taganud maakohus pooltele võrdseid protsessuaalseid võimalusi ja rikkus õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Maakohus rajas määruse pelgalt võlgniku seisukohtadele ega korraldanud eelistungit, kuigi võlgnik palus asja arutamist kohtuistungil. Sellekohase taotluse alusel eeldas võlausaldaja I eelistungi pidamist või vähemalt kirjalikus menetluses arvamuse küsimist, mida kohus ei teinud. 4.
  4. Teiseks rikkus maakohus uurimispõhimõtet ja tegi lahendi oluliste kaalutlusvigadega. Maaohus ei põhjendanud, milliseid asjaolusid ja tõendeid peab ta sedavõrd kaalukateks ja mahukateks, et neid ei ole võimalik menetleda pankrotiavalduse raames. Kui maakohus oleks süvenenud lepingusse ja oleks võlausaldajale võimaldanud ärakuulamise õiguse teostamise, saanuks tuvastada, et võlgniku tehnilist laadi käsitlused ja tõendid, viited kasutuslubadele või väljamõeldud lepingu eesmärk ei saa olla aluseks nõude ebaselgusele, sest leping taandub taristu väljaehitamise mõlema poole kohustusele, mitte võlgnikule liitumiste võimaldamisele. Võlgnik kinnitanud, et torustikud valmisid igal juhul
  5. aprillil 2019, kui neile väljastati kasutusluba. Seega ei ole pooltl vaidlust, mida peaks läbi vaidlema eraldi hagimenetluses, sest võlausaldaja nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt
  6. aprillil 2019, kui torustike osas väljastati kasutusluba ja lepingu p-s 7 viidatud torustikud olid seega välja ehitatud. Tõsiseltvõetav ei ole võlgniku väide, et ta ei saanud sõlmitud lepingust aru. Kui võlgnik sõlmis lepingu sellest aru saamata, ei vastuta selle eest võlausaldaja, vaid see on äriühingu siseprobleem, mille eest ühingu ees peab vastutuse võtma juhatuse liige. Võlgniku esindajad oskavad inglise keelt ja ka inglisekeelse lepingu p-s 11 on kirjas, et lepingu inglise- ja eestikeelsete versioonide lahkhelide korral prevaleerib eestikeelne tekst. 3

(6)Maakohus jättis tähelepanuta, et pankrotihoiatustes nõudis võlausaldaja I võlgnikult lepingu p-st 3 tuleneva taristu ehitamise kohustuse täitmist ja lepingu p-st 7 tulenevat hüvitise maksmise kohustuse täitmist. Võlgnik kinnitas oma vastuses, et ei ole taristu ehitamise kohustust tähtaegselt täitnud. Seega on võlausaldaja I nõue võlgniku vastu muutunud sissenõutavaks ja maakohus oleks pidanud määrama võlgnikule ajutise halduri. 4.3. Maakohus ei põhjendanud määrust nõuetekohaselt, sest ei käsitlenud lepingu p-st 3 tulenevat nõuet võlgniku vastu, mis seisnes kinnistul taristu ehitamises. Maakohus tõi välja vaid võlausaldaja I rahalise nõude võlgniku vastu. Ka võlgnik ei ole taristu ehitamise nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Seega jättis maakohus põhjendamata kõigi pankrotiavalduses viidatud nõuete suhtes

§ 15lg 3 p 1 aluste esinemise.

  1. Maakohus võttis kaebuse I menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Maakohus kaebust I ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
  2. aprillil
  3. VÕLAUSALDAJA I TAOTLUS
  4. Võlausaldaja I esitas
  5. aprillil 2021 taotluse pankrotiavalduse tagamiseks, milles palus peatada täitemenetlus täiteasjas nr 022/2021/
  6. Võlausaldaja I selgitas, et kui kinnistu suhtes läbiviidav täitemenetlus jätkub ja kinnistu müüakse enampakkumisel, muutub võimatuks lepingu p 3d täitmine, sest võlausaldajal puudub nõudeõigus kinnistu uue omaniku suhtes. Seega tuleb tagada võlgnikul vara säilimine. Kinnistu on ainus võlgnikule kuuluv arvestatava väärtusega vara, mille müügist saadav raha võiks pankrotimenetluse läbiviimiseks tehtud kulutusi katta. Kinnistul lasub kohtulik hüpoteek summas 15 619 500 eurot võlausaldaja II kasuks, kuid kinnistu enampakkumise alghind on 9 000 000 eurot. Seetõttu on tõenäoline, et kinnistu edukal enampakkumisel saadavast tulemist ei piisa võlausaldaja I nõude rahuldamiseks. Enampakkumise sattumine ajaliselt pankrotimenetluse algatamise lähestikku võib viidata asjaolule, et võlgnik ja võlausaldaja II tegutsevad ühise eesmärgiga viia võlgniku vara teiste võlausaldajate ulatusest välja. Puuduvad andmed, kas hüpoteegiga tagatud nõue on üldse või sellises ulatuses olemas, milles alustati sundtäitmist. Kui enampakkumine viiakse lõpuni, kahjustatakse teiste võlausaldajate huve ja õigusi, sest nad jäävad ilma võimalusest väidetava võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielda. MAAKOHTU MÄÄRUS
  7. Maakohus rahuldas
  8. aprilli 2021 määrusega (määrus II) võlausaldaja I taotluse ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 022/2021/2817 kinnistu suhtes kuni lahendi jõustumiseni käesolevas asjas. Maakohus kohaldas

§ 18lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 477¹ lg-d 1 ja 2 ning § 378 lg 1 p

  1. Võlausaldaja on veenvalt põhistanud pankrotiavalduse tagamise vajadust. Esitatud andmete põhjal on põhjust arvata, et enne kaebuse I lahendamist ja lahendi jõustumist ei ole täitemenetluse jätkamine mõistlik. Täitemenetluse peatamata jätmine võib kaebuse I võimaliku rahuldamise korral tuua kaasa olukorra, kus kinnistu on täitemenetluses võõrandatud ja pankrotimenetluses ei ole võimalik rahuldada võlgniku vara arvelt teiste võlausaldajate nõudeid. Pankrotimenetlus on suhteliselt kiire menetlus, mistõttu pole pankrotiavalduse tagamine hüpoteegipidajale ülemäära koormav ning seda võib, arvestades võlausaldaja I ja teiste võimalike võlausaldajate huve, pidada põhjendatuks. VÕLAUSALDAJA II MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSE KÄIK MAAKOHTUS
  2. Võlausaldaja II esitas
  3. aprillil 2021 määruskaebuse (kaebus II), milles palus määruse II tühistada ja jätta võlausaldaja I taotlus pankrotiavalduse tagamiseks rahuldamata. Kaebuse II väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4

(6)8.
  1. Täitemenetluse jätkamine ei muuda kinnistu müümiseks lepingu p-st 3 tulenevate kohustuste täitmist, sest kohustused tulenevad detailplaneeringust ning neid peab täitma kinnistu igakordne omanik, kes soovib detailplaneeringut ellu viia. 8.
  2. Täitemenetluse peatamine ei ole võlausaldaja II suhtes proportsionaalne. Võlausaldaja II nõue võlgniku vastu on 13 973 412,96 eurot ja võlausaldaja I nõue on 66 612,44 eurot ning pankrotiavalduse tagamise korras hoitakse kinni suurema nõude täitmist oluliselt väiksema nõude pärast. Ka pankrotimenetluses tuleks võlausaldaja II hüpoteegiga tagatud nõue rahuldada esimeses järgus. Järelikult pole täitemenetluse peatamine põhjendatud. Täitemenetlusega viivitamisest tingitud kahju ületavad oluliselt võlausaldaja I nõuet – ainuüksi igakuine seadusjärgne viivis ületab võlausaldaja I nõuet. 8.
  3. Pankrotiavaldus ei ole seotud võlgniku maksejõuetusega. Võlausaldaja I ja võlgniku vahel on vaidlus, kas võlausaldaja I lepingujärgne ehituskohustus on täidetud, kas nõue on muutunud sissenõutavaks ning milline oli poolte tahe lepingu sõlmimisel. Võlausaldaja I nõude aluseks olevad asjaolud, õiguslik alus ja sissenõutavaks muutunud nõude suurus tuleb teha kindlaks hagimenetluses. Sellele viitab ka määrus I. 8.
  4. Maakohus ei kaalunud täitemenetluse jätkamise võimalust täitemenetluse seadustiku (TMS) § 51¹ alusel. Vara müük täite- ja pankrotimenetluses toimub üldjoontes samadel alustel. Kui täitemenetluses on juba müügiprotsessiga alustatud, toiminguid ja kulutusi tehtud, ei ole mõistlik pandieseme realiseerimist pooleli jätta ja samalaadseid toiminguid pankrotimenetluses uuesti läbi viia. Kokkuhoid on nii ajaline kui rahaline.
  5. Maakohus võttis kaebuse II menetlusse ning andis võlausaldajale I ja võlgnikule tähtaja vastamiseks. Võlausaldaja I vaidles kaebusele II vastu, võlgnik toetas seda. Maakohus kaebust II ei rahuldanud ja edastas ka selle lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha määruse I kohta. Ringkonnakohus leiab, et määrus I tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning kaebus I rahuldamata. Võlausaldaja I kannab selle kaebuse menetlemise kulud.
  7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega. Pankrotiavaldus jäi õigesti rahuldamata, sest võlausaldaja nõue ei ole piisavalt selge. Vastuseks kaebusele I märgib ringkonnakohus järgmist. 11.
  8. Võlausaldaja I ei saanud pankrotiavalduse esitamisel eeldada, et maakohus korraldab asja arutamiseks istungi.

§ 10

lg 7 kohaselt peab võlausaldaja juhul, kui ta soovib pankrotiavalduse läbivaatamist kohtuistungil, seda pankrotiavalduses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Pankrotiavalduses ei taotlenud võlausaldaja I asja läbivaatamist istungil. Seega pidi ta arvestama kirjaliku menetlusega. Seda enam, et 5. jaanuaril 2021 jõustunud

redaktsiooni kohaselt ei ole kohtul enam kohustust eelistungi pidamiseks ajutise halduri nimetamisel. 11.

  1. Pankrotiavalduse alus peab olema selge nõue (nt Riigikohtu
  2. märtsi 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Nii on

§ 31

lg 1 ja § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige sellele, et pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus leidis menetlusosaliste esile toodu ja tõendite põhjal õigesti, et võlausaldaja nõue pole selge. 11.

  1. Nähtuvalt pankrotiavaldusest väitis võlausaldaja I, et tal on rahaline nõue võlgniku vastu 66 612,44 euro ulatuses, mis tuleneb lepingu p-st
  2. Võlausaldaja I ei esitanud pankrotiavaldust tuginedes lepingu p-s 3 nimetatud ehituskokkuleppele. Võlgnik vaidles vastu võlausaldaja I 5

(6)rahalisele nõudele ning on seisukohal, et võlausaldajal I ei ole tema vastu sissenõutavaks muutunud nõuet. Võlgnik leidis, et lepingu eesmärgiks oli tagada kinnistu arendamisel võimalus ühendada kinnistule püstitatavad vee-, kanalisatsiooni- ja soojatorustikud võlausaldaja I poolt välja ehitatud liitumispunktiga, kuid võlgnik kohustus tasuma kokku lepitud rahasumma alles siis, kui soovib torustike liitumispunktiga ühendamise õigust kasutada. Võlgnik tõi esile erisused eesti- ja inglisekeelses lepingu tekstis.

§ 10

lg 1 kohustab võlausaldajat oma nõuet tõendama ja sama paragrahvi teise lõike p 1 nimetab võlgniku maksejõuetuse põhistamisel ühe eeldusena nõude sissenõutavaks muutumise. Olukorras, kus pooltel on erimeelsused kohustuse tekkimise osas, ei saa kohustust lugeda muutunud sissenõutavaks pankrotimenetluse kontekstis. 11.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul ületaks poolte õigussuhete hindamiseks vajalike asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine käesoleval juhul piirid, milles poolte suhteid saab hinnata pankrotimenetluses. Nõude kontrollimisel tuleb hinnata kõiki võlgniku esitatud vastuväiteid, aga selleks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Võlgnik põhistas piisavalt vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. 11.
  2. Järelikult ei saa pankrotiavalduse menetlemisel võtta ühtset seisukohta võlausaldaja nõude selguse kohta. Maakohus jättis põhjendatult ajutise halduri

§ 15lg 3 p 1 alusel nimetamata. 12. Eeltoodust tulenevalt jääb võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldamata ning Ts

MS § 477¹ lg 2 teise lause ja § 386 lg 4 alusel tuleb tühistada vaidlustatud määrusega II esialgse õiguskaitse korras seatud hagi tagamise abinõu. Kaebus II kuulub rahuldamisele olenemata selle põhjendustest. Võlausaldaja I kannab pankrotiavalduse tagamisega seotud menetluskulud.

  1. Võlausaldaja I esitas
  2. aprillil 2021 seisukoha võlgniku
  3. aprilli 2021 vastusele ja
  4. aprillil 2021 määruskaebuse täienduse. Viidatud dokumente ringkonnakohus TsMS § 331 lg-st 1 juhindudes ei menetle ja tagastab seisukohad koos lisadega võlausaldajale I, sest need esitati peale määruskaebuse esitamiseks määratud tähtaja möödumist.
  5. Võlgnik esitas koos määruskaebuse vastusega taotluse täiendava tõendi (
  6. aprilli 2018 hüpoteekide kustutamise kokkulepe, kinnistu müügileping, hüpoteekide seadmise leping ja asjaõiguslepingud) vastuvõtmiseks. Eespool esitatud põhjendustest tuleneb, et võlausaldaja I esitatud väited võlausaldaja II nõude kohta pole avalduse ega kaebuste lahendamisel asjakohased. Neil kaalutlustel jääb võlgniku taotlus TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata. Tõendi elektroonilise esitamise tõttu pole vaja seda tagastada. Praegused tehnilised võimalused ei ole piisavad, et kohus saaks tagastada tõendi infosüsteemi vahendusel.
  7. Võlausaldaja I määruskaebusega seonduvad menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja I kanda, kuivõrd tema määruskaebus jääb rahuldamata. Samuti jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlausaldaja I kanda pankrotiavalduse tagamise taotlusega seotud menetluskulud. Maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Seetõttu toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, st pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist. 16.

§ 5

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Kuivõrd maakohus jättis

§ 15

lg 1 alusel rahuldamata võlausaldaja I avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning lõpetas pankrotiavalduse menetluse, ei võimalda pankrotiseadus selles osas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada. Samuti ei ole võimalda TsMS § 390 lg 1 esimene lause käesolevat määrust edasi kaevata pankrotiavalduse tagamise tühistamise osas. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.