← Eesti

3-20-2211/14

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-2211 Määruse kuupäev

  1. märts 2021 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla direktori
  2. detsembri
  3. a käskkirja nr 1-1/191 p 1 ja Justiitsministeeriumi
  4. novembri
  5. a vaideotsuse nr 11-7/5951-2 tühistamiseks ning asja uueks otsustamiseks Menetlusosalised Kaebaja – Juri Kolesnikov Vastustajad – Tartu Vangla, Justiitsministeerium RESOLUTSIOON
  6. Kuulutada haldusasja nr 3-20-2211 menetlus kinniseks.
  7. Jätta Juri Kolesnikovi kaebus läbi vaatamata.
  8. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p-de 2-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Muud selgitused Määrus toimetatakse kätte kaebajale ja vastustajatele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Tartu Vangla direktori
  10. jaanuari
  11. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitati Tartu Vangla kodukord. Tartu Vangla direktori
  12. detsembri
  13. a käskkirja nr 1-1/191 p-ga 1 täiendati Tartu Vangla kodukorda punktiga 1.7.19., millega keelati kinnipeetaval viibida temale mitteettenähtud kambris, välja arvatud vanglateenistuse ametniku loal. Käskkirja nr 1-1/191 p-s 2 selgitati, et keelu kehtestamine on vajalik vangla järelevalve tagamiseks ning kinnipeetavate distsipliinirikkumiste ennetamseks.
  14. Tartu Vangla registreeris
  15. septembril 2020 Juri Kolesnikovi
  16. septembril 2020 kirjutatud vaide nr-ga 1-11/511-1, taotledes
  17. detsembri
  18. a käskkirja nr 1-1/191 korrigeerimist.
  19. Tartu Vangla edastas
  20. oktoobril 2020 Justiitsministeeriumile kaaskirjaga nr 1-11/511-1 J. Kolesnikovi vaide lahendamiseks.
  21. Justiitsministeerium jättis
  22. novembri
  23. a vaideotsusega nr 11-7/5951-2 J. Kolesnikovi vaide rahuldamata.
  24. J. Kolesnikov esitas
  25. novembril 2020 Tartu Halduskohtule pöördumise, milles heitis ette Tartu Vangla poolt kaebaja õiguste rikkumist. Kaebaja palus kaebuses mainitud dokumendid välja nõuda vanglalt ja seejärel need kaebajale saata, et viimane saaks esitada kaebuse. Seejuures esitas J. Kolesnikov taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja taotluse anda talle advokaat.
  26. Tartu Halduskohus jättis
  27. novembri
  28. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, ning J. Kolesnikovi taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
  29. J. Kolesnikov esitas
  30. novembril 2020 taotluse vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest ning märkis, et esitab avalduse lisana eksperthinnangu, mille palub tagasi saata.
  31. J. Kolesnikov esitas
  32. detsembril 2020 vastuse, milles märkis, et kaebaja vajab advokaati. Seejuures palus kaebaja tagasi saata vastusele lisatud dokument.
  33. Tartu Halduskohus vabastas
  34. detsembri
  35. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis J. Kolesnikovi kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajateks Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi, kohustas vastustajaid kaebusele vastama ning kaebajat täpsustama kaebuse nõuet. Samas tagastas kohus kaebajale
  36. novembri
  37. a avalduse lisaks oleva eksperthinnangu ja
  38. detsembri
  39. a avalduse lisa ning jättis J. Kolesnikovi
  40. detsembri
  41. a taotluse riigi õigusabi saamiseks läbi vaatamata.
  42. Kaebaja esitas
  43. detsembril 2020 ja
  44. jaanuaril 2021 kaebuse täienduse.
  45. Justiitsministeerium ja Tartu Vangla esitasid
  46. jaanuaril 2021 vastused kaebusele. KOHTU SEISUKOHT
  47. Esmalt peab kohus vajalikuks kuulutada käesoleva haldusasja menetluse kinniseks, kuna haldusasja toimikusse liidetud dokumendid sisaldavad läbivalt andmeid kaebaja tervise kohta. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu.
  48. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 21 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
  49. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kohtu hinnangul ei ole kaebaja õigusi antud juhul intensiivselt rikutud ja kohus ei pea kaebuse rahuldamist kuigi tõenäoliseks. Kohtu hinnangul ei ole antud asjas tegemist ka keeruka õigusliku küsimusega, mis eeldaks selle küsimuse täiendavat analüüsimist menetluse käigus.
  50. Kaebaja on praeguses asjas esitanud nõuded Tartu Vangla direktori
  51. detsembri
  52. a käskkirja nr 1-1/191 p 1 ja Justiitsministeeriumi
  53. novembri
  54. a vaideotsuse nr 11-7/5951-2 tühistamiseks ning asja uueks otsustamiseks, sõnastades vaidlustatud sätte selliselt, et kinnipeetavale mitteettenähtud kambris võib viibida kaks kinnipeetavat ja kambriuks on avatud.
  55. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele ning kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda 2 kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal, muul ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse. Justiitsministri
  56. novembri
  57. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 8 lg 1 sätestab, et kinnipeetav ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega ning väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. VangS § 105 lg-te 21 ja 3 kohaselt sätestatakse reguleerimist vajavad asjaolud kodukorras, mille kinnitab vangla direktor.
  58. Seega tuleneb eeltoodud sätetest, et reeglina viibib kinnipeetav oma kambris ning kohad, kus kinnipeetav saab teostada vaba liikumise õigust, määratakse vangla kodukorras. Tartu Vangla kodukorra p 1.7.19 tähendab järelikult sisuliselt seda, et VangS § 8 lg 1 tulenevat vaba liikumise õigust ei saa teostada teiste kinnipeetavate kambrites.
  59. Kohtu hinnangul ei tulene ühestki õigusaktist kinnipeetavale subjektiivset õigust esitada nõudeid sellele, millised ruumid osakonna piires määrab vangla oma kodukorras vaba liikumise õiguse teostamiseks. Sel juhul ei saa kaebaja vaidlustada seda, et kinnipeetavate kambrid ei ole hõlmatud vaba liikumise õigusega ning sinna võib siseneda ainult vanglaametniku loal konkreetsete tööde tegemiseks või ülesannete täitmiseks. Seejuures nõustub kohus Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi vastustega ning Justiitsministeeriumi
  60. novembri
  61. a vaideotsuses nr 11-7/5951-2 toodud põhjendustega neid eraldi välja toomata ning leiab, et kaebaja suhtlemisja liikumisvabadust ning privaatsust ei ole vaidlustatud üldkorraldusega ebaproportsionaalselt piiratud. Piirangud on kehtestatud legitiimsel eesmärgil, milleks on vangla julgeolek, aga ka kinnipeetavate enda turvalisus. Seega vaatamata käskkirjaga kehtestatud keelule, mille tõttu teised kinnipeetavad kaebaja kambrisse suhtlemise eesmärgil tulla ei saa, ei kaasne sellega kaebaja õiguste rikkumine. Olukorras, kus kaebajal on väljaspool kambrit oma terviseseisundist tulenevalt raskendatud teiste kinnipeetavatega suhtlemine, on kaebajal võimalik selle probleemi lahendamiseks esitada vastavaid pöördumisi nii meditsiiniosakonnale kui ka vanglateenistuse ametnikule.
  62. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et Tartu Vangla direktori
  63. detsembri
  64. a käskkirja nr 1-1/191 p 1 on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, on kohtu hinnangul nii tühistamis- kui kohustamiskaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et teised kinnipeetavad viibiksid kaebaja nõusolekul kaebaja kambris, leiab kohus, et eeltoodu viitab ka kaebusega kaitstava õiguse väheintensiivse riivele.
  65. Kuna eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole antud juhul intensiivselt rikutud ja kohus ei pea kaebuse rahuldamist kuigi tõenäoliseks, jätab kohus J. Kolesnikovi kaebuse HKMS § 152 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 21 alusel läbi vaatamata. Kohus selgitab, et kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
  66. HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise korral, kui HKMS §-s 108 ei sätestata teisiti. Kuna vastustajatele kui haldusorganitele ei saa olla tekkinud käesoleva asjaga menetluskulusid, jäävad kaebaja kanda tema enda võimalikud menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.