RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-15-13627 Määruse kuupäev Tartu, 21. juuni 2021. a Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Peeter Jerofejev ja Kalev Saare Kohtuasi Arl

) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt rahaliselt kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. märtsi
3. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 480 euro saamiseks. Ringkonnakohus jättis hageja nõude kostja vastu 480 euro saamiseks läbi vaatamata. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jäid hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus jõustus
4. juunil
6. Harju Maakohus rahuldas osaliselt
7. augusti
8. a määrusega kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 9137 eurot 20 senti. Maakohus tagastas kostjale enam tasutud ekspertiisitasu 54 eurot. Maakohus märkis, et kostja on menetluskulude nimekirja kohaselt kandnud kohtu deposiiti ekspertiisitasu kokku 9191 eurot 20 senti. Kohus on maksnud ekspertiisitasu välja 9137 euro 20 sendi ulatuses, mistõttu leidis maakohus, et ekspertiisitasu 9137 eurot 20 senti on põhjendatud hagejalt kostja kasuks välja mõista.
9. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 9137 eurot 20 senti. Hageja palus jätta menetluskulu 9137 eurot 20 senti kostja kanda

§ 162lg 4 alusel. Samuti leidis 2

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. jaanuari
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja hageja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus selgitas, et menetluskulude jaotus määrati kindlaks maakohtu
4. mai 2019 ja ringkonnakohtu
5. märtsi 2020 otsustega.

§ 178

lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui hageja leidis, et menetluskulude tema kanda jätmine oli mingis osas ebaõiglane, pidi ta selle vastuväite esitama menetluses, kus menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses hageja seda vastuväidet enam esitada ei saa. Maakohus on 20. mai 2019. a otsuses võtnud seisukoha

§ 162

lg 4 kohaldamise kohta ning leidnud, et vastava sätte kohaldamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus on

1. märtsi
2. a otsuses märkinud, et maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad hageja kanda. Need lahendid on jõustunud. Ekspertiisi määramine oli põhjendatud ja vajalik ning kohtud on asja lahendamisel tuginenud ekspertiisiaktile ja ekspertide ütlustele. Vastavad kulud olid hagejale ettenähtavad, sest hageja sai esitada seisukoha ekspertiisi määramise taotluse ja ekspertide isikute ja neile esitatavate küsimuste kohta ning hagejale olid teada ka summad, mille kostja oli tasunud ekspertiisikulude katteks. Hageja pidi arvestama, et otsuse tema kahjuks tegemisel jäävad menetluskulud tema kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Hageja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse tervikuna ja maakohtu määruse osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 9137 eurot 20 senti. Hageja palus jätta menetluskulu 9137 eurot 20 senti kostja kanda

§ 162lg 4 alusel.

Hageja leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud maakohtu määruse tühistama, sest maakohus ei hinnanud menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Arvestama oleks pidanud ka sellega, et kostja oli enne kohtumenetlust tellinud ekspertiisi VKM Motors OÜ-lt ning täiendav ekspertiis ei olnud hagejale seetõttu menetluses ettenähtav. 15. Kostja vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 16. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu määrused tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

§ 691

p 4, § 692 lg 1 p 2, § 695 ja § 701 lg 3 alusel tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 17. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kohus ei saa menetluskulude kindlaksmääramisel otsustada menetluskulude jaotuse üle.

§ 178lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust 3

§ 293

lg 1 esimese lause kohaselt on kohtul menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks.

§ 294

lg 1 esimese lause kohaselt teeb ekspertiisi riiklikus ekspertiisiasutuses töötav kohtuekspert või muu asjatundja, riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu eriteadmistega isik. Sama sätte teine lõige sätestab, et kui ekspertiisi tegemiseks on olemas riiklikult tunnustatud ekspert, määratakse muu isik eksperdiks üksnes mõjuval põhjusel. Eeltoodust tulenevalt võib kohus eksperdiks määrata riiklikus ekspertiisiasutuses töötava kohtueksperdi või muu asjatundja ning riiklikult tunnustatud eksperdi või kohtu määratud muu eriteadmistega isiku. Oluline on eristada riiklikus ekspertiisiasutuses töötava kohtueksperdi ja riiklikult tunnustatud eksperdi või kohtu määratud muu isiku tasustamise korda. Kui kohus on asjas ekspertiisi määranud, siis tekib eksperdil ja kohtu määratud muul isikul õigussuhe riigiga ning õigus nõuda eksperdikulude hüvitamist. 18.1. Kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 5 kohaselt on kohtuekspert riiklikus ekspertiisiasutuses töötav isik, kelle tööülesanne on teha ekspertiise. Kohtueksperdile ning eksperdina kasutatavale kohtu või muu riigiasutuse töötajale, kes täidab ekspertiisiga oma teenistuskohustust, ei kohaldata

§ 151lg 2 esimese lause kohaselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku 18.

peatüki 3. jaos sätestatud eksperdikulude regulatsiooni, välja arvatud

§-s 159 sätestatut. Riikliku ekspertiisiasutuse ekspertiisi tegemise kulud hüvitatakse kohtuekspertiisiseaduses sätestatud ulatuses ja korras ning ekspertiisiasutuses tehtavate ekspertiiside hinnad on sätestatud kohtuekspertiisiseaduse 5. peatükis. Kulude kindlaksmääramisele kohaldatakse

§ 159

. Arvestada tuleb ka sellega, et KES § 26 lg-te 5 ja 6 kohaselt rahastatakse ekspertiisi tegemist ekspertiisiasutuses riigieelarvest ning kohus kannab ekspertiisikulud menetluskuludesse ja need nõutakse sisse või jäetakse sisse nõudmata menetlusseadustes ettenähtud korras. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus menetluskulude väljamõistmist ja sissenõudmist Eesti Vabariigi kasuks reguleerib §

1. 18.
2. KES § 10 kohaselt on riiklikult tunnustatud ekspert isik, kes on kantud riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja. Kolleegium märgib, et nii riiklikult tunnustatud eksperdi kui ka kohtu määratud muu isiku majandusvõi kutsetegevus toimub valdkonnas, mille tundmine on ekspertiisi tegemise eelduseks, ning KES § 27 kohaselt hüvitatakse nende isikute kulud menetlusseadustes sätestatud korras. Eksperdikulude hüvitamise kord on reguleeritud

1. peatüki
2. jaos. Eksperdil on õigus saada oma ülesannete täitmise eest eksperditasu (

§ 153

), hüvitist eksperdiarvamusega seotud kulutuste eest (

§ 155

) ning sõidu-, majutus- ja toitlustuskulude ning muude kohtumenetlusest tingitud vajalike kulude eest (

§-d 156 ja 157). Eksperditasu vajalikkuse ja põhjendatuse kohta teeb kohus kaalutlusotsuse, arvestades eksperdi kvalifikatsiooni, töö keerukust, vajalike vahendite kasutamisega seotud möödapääsmatuid kulusid ning erilisi asjaolusid, mille tingimustes tuli ekspertiis teha (

§ 153lg 2). 4

1. peatüki
2. jaos sätestatud reeglid.
3. Kolleegium selgitab, et juhul, kui riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu isik on esitanud eeldatavate eksperdikulude kohta kohtule fikseeritud tasuga hinnapakkumise ja kohus on selle aktsepteerinud, määrates

§ 148

lg 1 alusel eksperdikulude ettemakse ning pärast selle tasumist määranud ekspertiisi, siis saab eeldada selles suuruses eksperdikulude tekkimist. Tunnipõhise eksperditasu korral tuleb muu hulgas arvestada

§ 153lg-s 1 nimetatud Vabariigi Valitsuse 22.

detsembri 2005. a määrusega nr 322 kinnitatud „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ §-des 4 ja 5 sätestatud piirmäärasid. Kolleegium selgitab, et

§ 148

lg 1 alusel eksperdikulude ettemakse nõudmisel ei määra kohus kindlaks eksperdikulude lõplikku suurust. Eeldatavate eksperdikulude suuruse määramisel kontrollib kohus, kuidas eksperdikulude eeldatav maksumus on kujunenud ja kas eksperdikulude eeldatav maksumus on põhjendatud. Enne eksperdikulude ettemakse määramist

§ 148

lg 1 alusel, tuleb pooltele anda tähtaeg eksperdikulude eeldatava suuruse kohta arvamuse avaldamiseks.

1. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et kohtud ei ole hinnanud kindlaksmääratud menetluskulude (eksperdikulude) põhjendatust ja vajalikkust.
2. Tulenevalt

§ 159

lg 1 esimesest lausest määrab eksperdile makstava tasu ja hüvitatavad kulud kindlaks kohus, kes eksperdi kaasas. 21.1. Pärast eksperdiarvamuse saamist, kui ekspert on oma kohustuse täitnud, tekib eksperdil eksperdikulude hüvitamise õigus. Kohtul tuleb eksperdikulude kindlaksmääramise kohta teha põhjendatud määrus, mille peale saavad nii ekspert kui ka menetlusosalised esitada määruskaebuse (

§ 159lg 2).

Sellisel juhul ei pea kohus eksperdikulude vajalikkust ja põhjendatust uuesti

§ 174lg 1 alusel menetluskulude kindlaksmääramisel hindama.

Juhul, kui kohus on eksperdikulud välja maksnud, aga ei ole teinud kindlaksmääramise kohta põhjendatud määrust, tuleb kohtul hinnata eksperdikulude põhjendatust ja vajalikkust menetluskulude kindlaksmääramisel

§ 174lg 1 alusel.

Eksperdikulude kindlaksmääramine alles kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist peaks olema erandlik, sest üldjuhul tuleb eksperdikulud kindlaks määrata

§-des 159 ja 160 sätestatud korras eraldi määrusega. 21.2. Maakohus ei määranud eksperdikulusid kindlaks

§ 159

kohaselt ega teinud vastavat määrust, samuti ei hinnanud maakohus eksperdikulude vajalikkust ega põhjendatust, kui määras eksperdikulud kindlaks selliselt, et märkis ekspertide esitatud arvete peale „välja maksta“. Samuti ei hinnanud maakohus eksperdikulude vajalikkust ega põhjendatust menetluskulude kindlaksmääramisel

§ 174lg 1 alusel.

Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumist kõrvaldanud. Sellega rikkusid nii maakohus kui ka ringkonnakohus oluliselt kohtumääruse põhjendamise kohustust (

§ 442

lg 8, § 463 lg 2, § 654 lg-d 4 ja 5, § 459; vt kohtulahendi põhjendamise kohustuse kohta nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3492/39, p-d 13.2 ja 13.4). 5

§ 688

lg-te 3 ja 4 ning § 695 järgi asjaolusid, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata eksperdikulude vajalikkust ja põhjendatust. 21.3. Kolleegium selgitab, et pärast eksperdiarvamuse kohtule esitamist ja

§-s 159 sätestatud korras eksperdikulude kindlaksmääramisel on kohtul võimalik eksperditasu vähendada juhul, kui eksperdiarvamus on puudustega, st selles on jäetud kohtu esitatud küsimustele osaliselt vastamata või on seda tehtud valdkonna, milles ekspertiis määrati, tunnustatud metoodikat põhjendamatult eirates, samuti kui eksperditasu suurus on ekspertiisi muutunud mahtu arvestades põhjendatud väiksemas ulatuses võrreldes ekspertiisi määramisel aluseks võetud eeldatava mahu ja tasuga. Eksperdikulude kindlaksmääramisel

§ 159

alusel tuleb tunnipõhise eksperditasu korral muu hulgas arvestada

§ 153lg-s 1 nimetatud Vabariigi Valitsuse 22.

detsembri 2005. a määrusega nr 322 kinnitatud „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ §-des 4 ja 5 sätestatud piirmäärasid. Ekspertiisiga seotud muid kulusid on võimalik vähendada juhul, kui neid on kantud vähem võrreldes ekspertiisi määramisel aluseks võetud eeldatavate kuludega. Tulenevalt eksperdi kohustusest anda sõltumatult oma eriteadmistele tuginedes talle esitatud küsimustes õige ja põhjendatud arvamus, ei sõltu eksperdikulude suurus sellest, millisele tulemusele ekspert jõuab. Eksperdikulude hüvitamise nõue tekib eksperdil siis, kui ta on kohtu määratud ülesanded täitnud ja esitanud kohtule nõuetekohase eksperdiarvamuse. Kolleegium selgitab, et kohtu korraldusel ülesandeid täitnud eksperdile või kohtu määratud muule isikule maksab kohus tasu välja sõltumata sellest, kas menetlusosalised on kulud ette tasunud või kas kulud on menetlusosalistelt sisse nõutud (

§ 151lg 3; vt ka Riigikohtu 22.

märts

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-11, p 11).
2. Kolleegium selgitab, et kui maakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et eksperdikulud on osaliselt põhjendamata, ja sellest tulenevalt vähendab ekspertidele väljamakstud eksperdikulude suurust, siis tuleb juhinduda

§ 160lg-st 6.

Juhul, kui liigselt makstud eksperdikulusid ei ole tähtaja möödalaskmise tõttu võimalik eksperdilt enam tagasi nõuda, kaetakse need riigieelarvest ning menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosalisel ei teki liigselt makstud eksperdikulude hüvitamise kohustust menetluskulude kindlaksmääramisel

§ 174lg 1 alusel.

23. Vastuseks hageja määruskaebuse väitele, et täiendav ekspertiis ei olnud hagejale menetluses ettenähtav, märgib kolleegium järgmist. VKM Motors OÜ ekspertiisiakt saab olla üksnes dokumentaalne tõend, mitte eksperdiarvamus. Üksnes kohtu määratud riiklikus ekspertiisiasutuses töötav kohtuekspert või muu asjatundja, riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu eriteadmistega isik saab asjas anda eksperdiarvamuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses. Ekspertiisitaotlust ei ole põhjendatud jätta rahuldamata põhjendusega, et kostja on juba esitanud kohtule asjatundja arvamuse dokumentaalse tõendina, mistõttu ei olnud täiendav ekspertiis hagejale menetluses ettenähtav. Kostja taotlusel on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks ning kohus saab keelduda tõendi kogumisest üksnes

§-s 238 sätestatud alusel. 6

§ 178lg 4 järgi ei hüvitata.

25. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon hagejale tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 7