← Eesti

2-20-13328/25

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja VahurPeeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht

  1. juuni
  2. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-13328 Kohtuasi XX hagi YY vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus Kaebuse esitaja ja liik YY apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXX, seaduslik esindaja CC, lepinguline esindaja Alla Žulinskaja Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Oksana Smirnova Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Jätta YY
  6. mai
  7. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu
  8. aprilli
  9. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-20-13328 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
  10. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud YY kanda. XX-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. 2-20-13328 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
  11. CC (ema) esitas XX (hageja, laps) nimel
  12. septembril 2020 Harju Maakohtule YY (kostja, isa) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks alates
  13. septembrist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni välja poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära suuruse elatise selliselt, et see vastaks kuupalga alammäära muutumisele. Samuti palus hageja mõista kostjalt alates
  14. märtsist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni
  15. septembril välja tagasiulatuva elatise 1284 eurot 22 senti. 1.
  16. Hagiavalduse kohaselt sündis vanemate kooselust
  17. augustil 2003 tütar (hageja), kes jäi pärast vanemate lahkuminekut elama emaga. Isa ei ole vaatamata ema nõudmistele miinimummääras elatist korrapäraselt tasunud. Isa tasus alates
  18. a märtsist kuni septembrini elatist 604 eurot, s.o miinimummäärast 1284 eurot 22 senti vähem. Isa maksetest ei piisa selleks, et katta pooled lapse kasvatamisega seotud kulud. 1.
  19. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kuus vähemalt 757 eurot (transpordile 10 eurot, eluasemele 167 eurot, riietele ja jalanõudele 100 eurot, vaba aja tegevustele 20 eurot, toidule ja joogile 150 eurot, haridusele 200 eurot, tervishoiule 20 eurot ning muudele asjadele 20 eurot). Kuna hageja soovib saada miinimumelatist, ei pea hageja oma kulutusi tõendama. Kuigi kostja väidab, et tal on kehv majanduslik seis, ei ole ta seda asjaolu tõendanud. Tema majanduslik olukord on parem, kui ta väidab. Ta suudab tasuda miinimumelatist. Kuna isa ei ole lapsele piisavalt elatist tasunud, töötab laps omal soovil kooli kõrvalt X’sis, kuid vastavalt võimalusele ja ebakorrapäraselt. Õppivalt lapselt ei saa eeldada oma vajaduste rahuldamiseks sissetuleku teenimist. Kostja vastuväited
  20. Kostja vaidles hagile vastu. 2.
  21. Vastuväidete kohaselt õpib laps XXX
  22. klassis ja töötab alates
  23. aastast X’sis. Laps asus tööle juba enne vanemate lahkuminekut, ning ta saab regulaarset töötasu, mis katab vähemalt osaliselt tema ülalpidamiskulud. Vanematel ei tule seega lapse ülalpidamises osaleda või vähemalt mitte miinimummäära ulatuses. Lisaks on lapsele makstud lapsetoetust 60 eurot kuus. Hageja ei ole oma kulutusi tõendanud. Kostja on ülalpidamiskohustust täitnud. Arvestades lapse keskmist palka on kostja nõus tasuma talle edaspidi elatist 150 eurot kuus. 2.
  24. Tagasiulatuva elatise nõue tuleb jätta rahuldamata. Vastasel korral satuks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kostjal oli
  25. a veebruari lõpus operatsioon ning ta oli juuni lõpuni haiguslehel. Sel perioodil oli tema sissetulek väiksem. Maakohtu otsus ja põhjendused
  26. Harju Maakohus rahuldas
  27. aprilli
  28. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks alates
  29. septembrist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni
  30. augustil 2021 välja 2 2-20-13328 elatise 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Maakohus jättis tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda. 3.
  31. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - kostja on hageja isa; hageja vanemad ei ela koos ja hageja elab koos emaga; kostja ei ole alates
  32. märtsist 2020 miinimummääras elatist regulaarselt tasunud; hageja vajadused ühes kuus on vähemalt seaduses sätestatud kahekordne miinimummäär ehk 584 eurot; hageja töötab õppimise kõrvalt; kostja sissetulekutest piisab, et rahuldada nii hageja kui ka tema enda minimaalsed vajadused. 3.
  33. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb isalt alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni välja mõista elatis 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuigi hageja väitel kulub tema vajaduste rahuldamiseks 757 eurot kuus, ei ole hageja seda kogu ulatuses tõendanud. Samas ei ole kohtul hagiavalduses esile toodud kulutusi arvestades alust kahelda, et hageja vajaduste rahuldamiseks kulub vähemalt kahekordne perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatis, s.o 584 eurot kuus. Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis oleksid PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuvaks põhjuseks, et vähendada elatise suurust alla seaduses sätestatud miinimummäära. Asjaolu, et laps on asunud õppimise kõrvalt tööle, ei vabasta vanemaid ülalpidamiskohustuse täitmisest. Ei ole mõistlik, et alaealine laps peaks teenima kooli kõrvalt raha oma miinimumvajaduste rahuldamiseks. Lapselt saab eeldada koolikohustuse täitmist ja head õppimist, mitte raha teenimist, et end vanemate asemel ülal pidada. Ainuüksi asjaolu, et laps saab riiklikku peretoetust, ei anna alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Isa sissetulekutest piisab tema enda ja lapse minimaalsete vajaduste rahuldamiseks. 3.
  34. Alates
  35. a märtsist kuni septembrini tekkinud tagasiulatuva elatise nõue 1284 eurot 22 senti tuleb jätta rahuldamata. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kostja on veenvalt põhistanud, et kostja oli alates
  36. a veebruarist kuni juuni lõpuni ajutiselt töövõimetu ja tal ei olnud tavapäraseid sissetulekuid. Hageja ei ole tõendanud, et ta nõudis kostjalt enne kohtule nõude esitamist elatist. Kostja andis varem hagejale ülalpidamist, kuid vanematel ei olnud sõnaselget kokkulepet, kuidas ja mil määral tuleks ülalpidamist anda. Seetõttu ei ole veenvalt põhistatud, et lapse vajadused jäid sel perioodil rahuldamata ja lapsele tekkis kahju. 3.
  37. Menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel poolte enda kanda. Apellatsioonkaebus
  38. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse väljamõistetud elatise suuruse osas osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja 3 2-20-13328 kasuks välja elatise mitte rohkem kui 150 eurot kuus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus, et lapse ühe kuu vajaduste suurus on vähemalt seaduses sätestatud kahekordne elatise miinimummäär, kuid jättis lapse vajadused hindamata. Arvestada tuleb lapse tegelikke vajadusi ja kulutuste tegelikku suurust. Maakohus ei teinud neid kindlaks ega hinnanud objektiivselt kummagi vanema võimalusi. Maakohus ei arvestanud elatist välja mõistes lapse sissetulekut ega isa majanduslikku olukorda. Maakohus leidis vääralt, et elatise vähendamiseks alla miinimummäära ei anna alust asjaolu, et laps asus õppimise kõrvalt tööle ja teenib taskuraha. Laps asus juba enne vanemate lahkuminekut tööle ning teenib arvestatavat töötasu, mitte taskuraha. Lapse töötasu ja lapsetoetus katab vähemalt osa tema vajaduste rahuldamiseks tehtavatest kulutustest. Maakohus jättis arvestamata kostja selgitused ja tõendid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  39. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
  40. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu
  41. aprilli
  42. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
  43. Praegusel juhul ei nõustu kostja maakohtu otsusega seetõttu, et maakohus ei hinnanud lapse tegelikke vajadusi ja vanemate võimalusi ning leidis vääralt, et lapse töötasu ja lapsele makstav lapsetoetus ei anna alust mõista kostjalt hageja kasuks välja miinimumist väiksemat elatist. 7.
  44. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja väited lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse tuvastamise kohta alust apellatsioonkaebust rahuldada. Kostja on menetluses õigesti esile toonud, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Siiski on Riigikohus korduvalt selgitanud, et miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus ning tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad või väiksemad, 4 2-20-13328 tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu
  45. juuni
  46. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27 ja
  47. juuni
  48. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1-35-17, p 28.2). Praegusel juhul väitis hageja, et tema vajaduste rahuldamiseks kulub 757 eurot kuus, ja tõendas osaliselt oma kulusid. Kostja väitis, et hageja nii suured kulud ei ole osaliselt põhjendatud ega tõendatud, kuid kostja ei väitnud, et hageja tegelikud kulud on väiksemad kui kahekordne miinimumelatis. Seda arvestades ei pidanud maakohus hindama lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste tegelikku suurust ja võis lähtuda eeldusest, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on kahekordne miinimumelatise suurus. 7.
  49. Kostja apellatsioonkaebust ei saaks rahuldada ka sel põhjusel, et laps teenib ise töötasu ja saab rahuldada oma vajadusi nii oma töötasu kui ka talle makstava lapsetoetuse arvel. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 97 tähenduses on alaealisel lapsel õigus saada oma vanematelt ülalpidamist tulenevalt asjaolust, et alaealine laps ei saa üldjuhul ise teenida endale sissetulekut ja rahuldada selle arvel oma vajadusi ega peagi seda tegema. Kui täisealiste isikute ülalpidamise puhul kehtib põhimõte, et täisealist isikut tuleb ülal pidada üksnes abivajaduse korral, st kui tema enda sissetulekust ja varast ei piisa tema ülalpidamiseks vajalike kulude katmiseks, siis alaealise lapse puhul on vanem igal juhul kohustatud alaealist last ülal pidama, st rahuldama lapse igapäevased vajadused ja tagama tema arenguks piisavad vahendid (Riigikohtu
  50. jaanuari
  51. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Vanemad peavad lapse huve silmas pidades tagama lapse heaolu ja arengu, mh võimaldama lapsel omandada haridust, ega saa jätta lapse vajaduste rahuldamiseks vajalike vahendite hankimist lapse ülesandeks. Ka juhul, kui õppiv alaealine laps käib oma vaba aja arvel kooli kõrvalt tööl ja teenib töötasu, ei tähenda see seda, et vanem ei peaks tagama lapsele minimaalselt vajalike vajaduste rahuldamist. Üksnes olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, võib kohus PKS § 102 lg 2 III lause järgi mõjuval põhjusel alaealisele lapsele elatise välja mõista alla seaduses sätestatud alammäära, sh võib mõjuvaks põhjuseks olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu
  52. märtsi
  53. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18;
  54. veebruari
  55. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;
  56. juuni
  57. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2 ja
  58. märtsi
  59. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kuigi kostja tõi esile, et lapse vajadused on osaliselt kaetud lapsetoetuse ja lapse enda töötasuga, ei ole kostja apellatsioonkaebuses väitnud, et ta ei suuda lapsele miinimumelatist maksta. Samuti ei ole kostja vaidlustanud maakohtu järeldust, et kostja sissetulekust piisab nii tema enda kui ka lapse miinimumvajaduste rahuldamiseks. Ülalpidamiseks kohustatud isiku 5 2-20-13328 käsutuses olevate vahendite nappus on aga PKS § 102 lg 2 III lause lausel miinimumist väiksema elatise väljamõistmise esmane eeldus. Olukorras, kus vanem suudab maksta oma alaealisele õpingute kõrvalt töötavale ja lapsetoetust saavale lapsele miinimumelatist, ei ole kohtul alust mõista vanemalt lapse ülalpidamiseks välja miinimumist väiksemat elatist põhjusel, et lapse vajadused on tema enda teenitud töötasu ja lapsetoetusega osaliselt kaetud.
  60. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades hageja kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
  61. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
  62. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 II lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.