← Eesti

2-21-3240/13

Obsah (8)§ 657§ 371§ 368§ 654§ 3401§ 372§ 173§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-3240 Kohtuasi YY hagi XX vast

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 (koosmõjus

§-ga 659) alusel tühistada osaliselt valduse taastamise nõude menetlusse võtmisest keeldumise ja menetluskulude YY kanda jätmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega saadab asja valduse taastamise nõude osas menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule. Menetluskulude jaotus määratakse tsiviilasjas esitatud kõikide nõuete kohta lõpplahendi tegemisel. Ülejäänud osas tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon

§ 657

lg 1 p 2¹ (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 8. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt selle üle, kas hageja ja kostja abieluvaralepingus sisalduv kokkulepe jätta kaks poolte ühisomandis olnud kinnistut kostja ainuomandisse saab olla kvalifitseeritav kinkelepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 mõttes. Maakohus leidis, et see ei ole õiguslikult võimalik, mistõttu jättis hagi

§ 371lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata.

Kolleegium leiab, et valduse taastamise nõuet ei saanud jätta sel alusel menetlusse võtmata, kuid nõustub teiste nõuete osas maakohtu lõppjäreldusega. 9. Esmalt käsitleb kolleegium hageja esitatud nõuet tuvastada, et hageja ja kostja vahel sõlmitud abieluvaraleping on kinkeleping, millest hageja taganes käesolevas asjas hagi esitamisega. Kolleegium leiab, et maakohus jättis hageja tuvastusnõude õigesti

§ 371

lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, kuid täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. Kolleegium selgitab, et hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks võib hageja

§ 368lg 1 järgi esitada juhul, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi.

Kohtupraktikas on leitud, et hagejal ei ole tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi

§ 368

lg 1 mõttes, kui taotletud tuvastused tuleb teha kindlaks sooritusnõude lahendamisel (vt nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24). Kolleegium märgib, et ka praegusel juhul tuleb taotletud tuvastused teha kindlaks ühisomandi üleandmise ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavalduste andmise kohustamise nõuete lahendamisel. Tuvastusnõuded ei saa olla praeguses asjas iseseisvaks hagi esemeks, sest kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõudmisel puudub tuvastushuvi tuvastada eraldi nõude eelduseks olevaid asjaolusid. Hageja ei ole väitnud, et tal on tuvastusnõude esitamiseks muud huvi, kui kinkelepingu taganemisest tulenevate nõuete (sooritushagi) rahuldamine.
  3. Järgmisena käsitleb kolleegium PPP asuva kinnistu valduse taastamise nõuet. Kolleegium leiab, et maakohus keeldus ebaõigesti valduse taastamise nõude menetlusse võtmisest. 3

(6)Kui on esitatud mitu nõuet, millest ainult osa on perspektiivitud, ei takista see hagi menetlemist ülejäänud osas. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 45 lg 1 alusel saab valdaja nõuda tema valdust selle äravõtmisega rikkunud omavoliliselt valdajalt valduse taastamist. Hageja on hagiavalduses esile toonud nõude eelduseks olevad asjaolud, mille kohaselt oli poolte vahel kokkulepe, et PPP asuv kinnistu jääb hageja ja poolte ühiste laste elukohaks ning hagejal oli kinnistu valdus (vt nt hagiavalduse p-d 2.2.3.6–2.2.3.8 ja 2.2.3.16–2.2.3.20). Eelnevast tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul alust väita, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik. See, kas need väited on ka tegelikult põhjendatud, selgub nõude sisulisel lahendamisel.
  1. Viimasena käsitleb kolleegium PPP asuvast kinnistust hagejale kuulunud ühisomandiosa hageja ja kostja ühisomandisse välja nõudmise nõuet.
  2. Kolleegium märgib kõigepealt, et nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei saanud asja menetlusse võtmise üle otsustamisel hinnata abieluvaralepingus kostja vastusoorituse olemasolu. Kolleegium selgitab, et kohtul ei ole hagi menetlusse võtmise otsustamisel õigust hinnata tõendeid, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20574/19, p 9). Maakohus leidis vaidlustatud määruse põhjenduste p-s 21, et kinnistute kostja ainuomandisse jätmist ei saa pidada vastusoorituseta kinkeks, kuna abieluvaralepingu järgi loobus kostja temale kuuluvast väljaspool Eesti Vabariiki soetatud või soetatavast ühisvarast. Kolleegium märgib, et kuivõrd maakohus hindas selle seisukohani jõudmisel abieluvaralepingut kui dokumentaalset tõendit, kuid

§ 371

lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamisel ei saa hinnata tõendeid, siis jätab kolleegium maakohtu põhjenduste punkti 21 vaidlustatud määrusest välja. 13. Samas ei tinginud lubamatu tõendite hindamine asja menetlusse võtmise otsustamisel asjas ebaõiget lõppjäreldust.

§ 371

lg 2 p 1 või 2 alusel võib hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Kolleegiumi hinnangul jõudis maakohus õigesti järeldusele, et hageja nõuded ühisomandi üleandmiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavalduste andmise kohustamiseks on õiguslikult perspektiivitud. VÕS § 268 lg 1 ei anna praegusel juhul hagejale nõudeõigust kostja vastu, eeldades hagis esitatud asjaolude õigsust. Kolleegium nõustub selles osas vaidlustatud määruse põhjendustega ja

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 13.

  1. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus asus hagi menetlusse võtmise otsustamisel lahendama hagi sisuliselt, mh nõudega seotud keskseid küsimusi. Kolleegium leiab, et maakohus hindas hagi õiguslikku perspektiivikust. Kuigi perspektiivitu hagi menetlemine ei ole otseselt keelatud, tuleks kohtul siiski enne hagi menetlusse võtmist selle edulootust hinnata. Perspektiivitu hagi menetlusse võtmisest keeldumine võimaldab vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust (Riigikohtu
  2. juuni
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10). 13.
  4. Hageja on tuginenud hagi õigusliku võimalikkuse põhjendamiseks Riigikohtu lahendile asjas nr 2-17-17756/159, milles Riigikohus leidis, et abieluvaralepinguna pealkirjastatud dokumendi p-s 6 sisalduv kokkulepe võib vastata kinkelepingu tunnustele VÕS § 259 lg 1 mõttes (Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-17756/159, p 15). Kolleegium leiab, et nimetatud kohtulahend ei anna alust asuda seisukohale, et ka praeguses asjas võib abieluvaralepingus sisalduv kokkulepe olla kvalifitseeritav kinkelepinguna. Kolleegium märgib, et kuivõrd hageja viidatud kohtuasjas oli tegemist kinnise menetlusega, siis avalikustati vaid osa kohtulahendi põhjendavast osast (vt Riigikohtu
  7. oktoobri
  8. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-17756/160). Seetõttu ei ole võimalik kohtulahendist aru saada, mis 4

(6)oli kõnealuse p 6 kokkuleppe täpne sisu, mh ei ole teada, kas see puudutas abikaasade ühisvaras või ühe abikaasa lahusvaras olevat eset. Seega ei ole võimalik kindlaks teha, millistele asjaoludele tuginedes kohus konkreetsele järeldusele jõudis. Kuna puuduvad andmed selle kohta, kas nimetatud kohtuasjas esinenud asjaolud on sarnased praeguse asjaga, siis ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik asuda seisukohale, et nimetatud kohtulahendis väljendatud õiguslik seisukoht abieluvaralepingu kinkelepinguna kvalifitseerimise kohta on kohaldatav ka praeguses asjas. 13.
  1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaidlust lahendades tuleb arvestada, et kinnistud, mis kostja ainuomandisse vaidlusaluse lepinguga jäeti, olid poolte ühisomandis. Nii on ka hageja hagiavalduses välja toonud, et vaidlusalune vara soetati abielu jooksul ja poolte vahel kehtis varaühisus. Ühisomand on AÕS § 70 lg 4 järgi kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega kuulub abikaasade ühisomandis olev asi tervikuna abikaasadele ühiselt. Et abikaasade ühisomandis olevas asjas ei ole abikaasade osad kindlaks määratavad, ei saanud hageja kostjale kinkida talle kuulunud osa. 13.
  2. Kolleegiumi arvates märkis maakohus õigesti, et kui abikaasad soovisid, et ühisvaras olevad kinnistud kuuluksid ühe abikaasa lahusvara hulka (oleksid ühe abikaasa ainuomandis), said nad leppida abieluvaralepinguga kokku, et kinnistu on ühe abikaasa lahusvara, või sõlmida ühisvara jagamise kokkuleppe, et jätta kinnistu ühe abikaasa ainuomandisse (abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 9 lg 1 p 2 ja § 18 lg 1). Praegusel juhul sõlmisid abikaasad abieluvaralepingu. Seadus ei näe ette võimalust sellest taganeda. 13.
  3. Kolleegium selgitab, et abikaasade omavahelised varalised suhted on reguleeritud perekonnaseaduses. Kuigi abikaasade vahel võivad tsiviilõigused ja -kohustused tekkida ka tehingu või muul seaduses sätestatud alusel, siis võivad kolleegiumi hinnangul abikaasad omavahel tehinguid teha esmajoones lahusvara hulka kuuluvate esemetega. Nimetatud tõlgendust toetab ka abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 16, mille kohaselt võisid abikaasad omavahel teha tehinguid lahusvaraga, aga ka praegu kehtiv PKS § 271 lg 1, mille järgi valitseb kumbki abikaasa oma lahusvara iseseisvalt ja omal kulul.
  4. Maakohus märkis vaidlustatud määruses, et keeldub hagi menetlusse võtmisest

§ 371lg 2 p 2 järgi.

Kolleegium leiab, et maakohtu põhjendustel, millega kolleegium nõustus, on ühisomandi üleandmise ja tahteavalduste andmise kohustamise nõuete menetlemisest keeldumise aluseks

§ 371

lg 2 p 1, mistõttu tuleb maakohtu määruse põhjendustes viidet

§ 371lg 2 p-le 2 nimetatud nõuete osas muuta.

14.1.

§ 371

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, ning p 2 kohaselt siis, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Seega tuleneb kohaldatud sättest kaks erinevat alust menetlusse võtmisest keeldumiseks.

§ 371

lg 2 p 1 järgi saab pidada perspektiivituks nõudeid, mille puhul ei saa hagejal juba ainuüksi materiaalõiguse järgi olla hagi esemena märgitud nõudeõigust, aga lg 2 p-s 2 nimetatud olukord, kus hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada, tähendab, et hageja on esitanud oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks õiguslikult ebasobiva hagi, mille rahuldamine ei tooks kaasa hageja soovitud muutust. 14.2. Praegusel juhul tugineb hageja hagis sellele, et ta on kehtivalt kinkelepingust taganenud, mistõttu palub kohustada kostjat andma hagejale tagasi kinnistust asukohaga PPP hagejale enne abieluvaralepingu sõlmimist kuulunud ühisomandiosa. Iseenesest on VÕS § 268 lg 1 järgi kinkijal õigus lepingust taganeda ja eelduste täidetuse korral kingitud ese alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda. Samas nõustus kolleegium maakohtuga, et hageja esitatud asjaoludel ei ole viidatud norm praegusel juhul kohaldatav, sest seadus välistab kohtu ette 5

(6)toodud asjaolusid arvestades pooltevahelise kokkuleppe kvalifitseerimise kinkelepinguna VÕS § 259 lg 1 mõttes. Seega on kolleegiumi hinnangul tegemist olukorraga, kus hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, mistõttu saab keeldumise aluseks olla

§ 371lg 2 p 1.

14.3. Kolleegium saab asendada keeldumise alusena kohaldatud

§ 371

lg 2 p 2 sama paragrahvi lg 2 p-ga 1, sest mõlemal juhul on tegemist hagi menetlemisest keeldumisega õigusliku perspektiivituse tõttu ning kolleegium ei muuda samal ajal vaidlustatud määruse põhjendusi. 15. Kui hagiavalduses esitatud asjaolud ei ole piisavad selleks, et pidada hagi õiguslikult perspektiivikaks, kuid hagi oleks võimalik täpsustada, peab kohus määrama hagejale

§ 3401lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks (Riigikohtu 6.

jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20574/19, p 11). Kolleegiumi hinnangul ei esinenud praegusel juhul vajadust anda hagejale

§ 3401lg 1 alusel tähtaega hagi täpsustamiseks.

Samuti on kohtupraktikas märgitud, et kui hagis esitatud asjaoludel saaks hageja nõude rahuldada muul õiguslikul alusel, tuleb hagi menetlusse võtta (Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Kolleegium leiab, et hagis esitatud asjaolude õigsuse eeldamise korral ei ole hageja nõude ühisomandiosa välja nõudmiseks ja selleks vajalike tahteavalduste tegemisele kohustamiseks rahuldamine praegusel juhul võimalik ka muude, hagis viitamata õigusnormide alusel. 16.

§ 372

lg 5 esimene lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale osas, milles määruskaebus jääb rahuldamata. Osas, milles ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja tühistab vaidlustatud määruse, ei ole määrus edasikaevatav. 17. Kuigi maakohtu määrus jääb osaliselt muutmata, siis tühistab kolleegium maakohtu määruse ka menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium selgitab, et

§ 173

lg 1 esimese lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 2

järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Selliselt väljendab

§ 2asjade lahendamisel kehtivat menetlusökonoomia põhimõtet.

Kolleegium leiab, et kuivõrd hageja esitatud nõuded on õiguslikult tihedalt seotud, siis vaatamata sellele, et menetlus osade nõuete osas lõpetatakse, tuleb menetluskulud kõikide nõuete kohta jaotada asja tervikuna lahendamisel (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17703/88, p-d 11–12.2). Samuti jaotab maakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud asja tervikuna lahendamisel. Menetluskulude osaline jagamine tekitaks segadust ega teeniks menetlusökonoomiat. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.