Judakovilt menetluskuludena riigituludesse kokku 4580,40 eurot: surnu kohtuarstliku ekspertiisi maksumus 250 eurot ja DNA-ekspertiisi maksumus 1368 eurot, tasu riigi õigusabi eest 1502,40 eurot ning sundraha 1460 eurot. A. Judakovile esitati süüdistus ja ta oli antud kohtu alla KarS § 113 lg 1 järgi selles, et
lg 1 p 2 alusel sundraha väljamõistmise ja väljamõistetava menetluskulu kogusuuruse osas. Ringkonnakohus 2 tegi tühistatud osas uue otsuse, millega otsustas mõista A. Judakov süüdi KarS § 117 lg 1 ja KarS § 121 lg 1 järgi ning karistada teda 1 aasta pikkuse vangistusega. Kokkuvõttes nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et A. Judakov ei tegutsenud hädakaitseseisundis ja puuduvad ka muud õigusvastasust välistavad asjaolud. Samas leidis ringkonnakohus, et A. Judakov tegi noaga lüües selle tagajärgede osas valearvestuse. On tõsi, et teatud tugevusega noalöögi puhul kõhtu on eluohtlik kehavigastus ootuspärane tagajärg, samas noaga kõhu kriimustamine eluohtlik pole. Praegusel juhul on ebaselge, kui tugevalt ja kui sügavale A. Judakov noa lõi ja kui hästi ta joobnuna oma jõudu tajus. Seetõttu on ennatlik omistada talle selget arusaama, et tema liigutus võis puutuda peen- või jämesoolde või lõigata neeruarterisse. Selles küsimuses tõlgendas ringkonnakohus kõrvaldamata kahtlused A. Judakovi kasuks, nagu seda nõuab
Isegi kui möönda, et A. Judakov pidas võimalikuks eluohtlike siseorganite vigastuste tekitamist, annab tema vahetu teojärgne käitumine ja isikuandmed alust arvata, et ta lootis seda siiralt (kuigi kergemeelselt) vältida. Riigikohus on leidnud, et ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. See lootus, et selline tagajärg ei saabu, peab olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne ja tõsimeelne, konkreetsetele asjaoludele toetuv ja sõltumatu süüdlase poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kirjeldavas osas on sedastatud, et surnu rindkerel on nahaaluse rasvkoe paksus 1,5 cm ja kõhul 3 cm, millest võib järeldada, et 3 cm-sügavust torkehaava võinukski üsna ohutuks pidada. Süüdistatavale saab ette heita vaid ühte lööki, mis (nagu ka YY ütlused kinnitavad) realiseerus väga kiiresti muude liigutuste käigus. Kohtul pole kindlaid andmeid, kui sügavale kehasse nuga ulatus. Samuti ei nähtu tõenditest, et süüdistatav oleks kogenud vägivalla tarvitaja või noavõitleja või omaks eriteadmisi anatoomiast. Ringkonnakohtu hinnangul pole põhjust veendumuseks, et A. Judakovil puudus lootus, et ühest kiirest löögist tingitud vigastus oli vaid pindmine. Ka see, et A. Judakov nimetas tunnistajate sõnul oma löögi tagajärge „kriimustuseks“, kui palus arsti kutsuda, ilmestab tema arusaama tehtud teost. Kokkuvõttes on tuvastatud A. Judakovi tahtlus noaga vähemalt kerge kehavigastuse tekitamise (noaga vähemalt naha vigastamise) osas ja ettevaatamatus siseelundeid vigastanud eluohtlike tervisekahustuste (peen- ja jämesoole ning neeruarteri vigastuse) osas. Riigikohus on leidnud sarnasel juhul (RKKKO nr 1-17-105, p 15), et süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, kui tema tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, aga kui süüdistatava tahtlus löögi sooritamisel ei hõlmanud tervisekahjustusena surmani viinud vigastuste põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. Kohtukolleegiumi hinnangul oli praegusel juhul tegemist just sellise olukorraga, kus A. Judakovi tegevus vastab KarS § 117 lg 1 ja § 121 lg 1 tunnustele. Riigikohtu 15. märtsi 2021 otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2020 otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas Pärnu Maakohtu 17. juuni 2020. a otsuse ja saatis tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu etteheitega, et maakohus ei sedastanud A. Judakovi tahtlust selle kehavigastuse suhtes, mis tegelikult tingis ohu 3 elule ja tõi lõpuks kaasa kannatanu surma. Samas ei hinnanud ringkonnakohus Riigikohtu seisukoha järgi A. Judakovi subjektiivse külje kindlakstegemisel tõendeid kogumis, mis tingis olulise menetlusõiguse rikkumise
Riigikohtu põhjendas oma seisukohta kokkuvõttes järgmiselt. Tähelepanu tulnuks pöörata süüdistatava tahtluse tuvastamisel ka teo välisele avaldumisele ehk sellele, milline oli noalöögi suund, sellesse rakendatud jõud ja löögijäljed. (Vt nt RKKKo nr 1-17-105/35, p 15; RKKKo nr 1-16-6512/64, p 9;
Ühtlasi hindas kohus tõendeid vääralt. Põhiliselt rajaneb kohtuotsus kannatanu YY ütlustel, mis olid lünklikud, ei tõendanud olulisi asjaolusid, ei lükanud usaldusväärselt ümber vastuväiteid süüdistusele. Tunnistajad PP, TT, JJ ja TT olulisi asjaolusid ei tõendanud, kuna viibisid köögis ja koridoris toimunut ei näinud. Arvestamata on jäetud PP iseloomustus kannatanu kohta. Alusetult on kohus jätnud tõendikogumist välja süüdistatava ütlused, mis puudutavad kannatanu rünnet. Kohus pole usaldusväärselt põhjendanud võimaliku hädakaitsepiiride ületamist. Süüdistatav on kindel, et kui ta poleks köögist nuga haaranud ega sellega end kaitsnud, oleks kannatanu teda kindlasti uuesti löönud. Nuga oli käeulatuses. Maakohus ei ole küllaldaselt motiveerinud, miks ei arvestatud eelnimetatud ajavahemikul kannatanu korduvate tapmisähvardustega, samuti korduvate eelnenud samalaadsete ähvardustega. Kohus ei ole andnud usutavat hinnangut kannatanu ja süüdistatava vahel toimunule vahetult enne ja konfliktsituatsiooni ajal. Pole arvestatud A. Judakovi korduvate kinnitustega, et kannatanu lõi süüdistatavale magamistoast väljumisel 5 tugeva löögi kõva esemega pähe. Kohtuotsuses puuduvad motiivid, miks ei arvestatud, et kannatanu järgnes süüdistatavale pärast talle näkku löömist edasi koridorist köögini, järgnesid uued ähvardused ja kannatanu tekitas otseselt reaalse ohu süüdistatava elule ja tervisele. Maakohus ei arvestanud süüdistatava ütlustega, et kõik toimus kiiresti ja ootamatult, raske tagajärje ärahoidmiseks tuli kiirelt tegutseda. Puuduvad motiivid, miks ei arvestatud süüdistataval äkki tekkinud ägeda stressireaktsiooniga konflikti ajal, mis tekkis kannatanu ähvardustest. Kuigi kannatanul puuduvad kehtivad karistused, siis on süüdistatavale teada tema korduv kohtulik karistatus, sh vägivallakuritegude eest vangistusega. Lisaks on ebaõige kohtu hinnang kannatanu poolt tekitatud kehavigastuste koha osas. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et löömine toimus koridoris 1 viibides kannatanu eelnenud “kätega vehkimise" ajal. Süüdistatav kinnitab, et eelnevalt esikus “kätega vehkimise" ajal kannatanu teda ei löönud, süüdistatav ei seisnud kannatanu vahetus läheduses, vaid kannatanu tekitas talle vigastused koridoris 2, koheselt magamistoast väljumisel. Löök oli väga tugev, tundus et löödi kõva esemega. Kuna süüdistataval on üks silm klaasist (silmaoperatsioon 2005.a.), tundis ta tugevat valu, vigastada said ka hambad, oli tugev peapõrutus. Süüdistatav kartis, et kannatanul on käes haamer või muu ese, millega tema arvates oli kannatanu teda löönud. Maakohus tõlgendas ebaõigesti süüdistatava kahjuks, et sündmuskohalt ei leitud haamrit ega muud eset. Kohtuotsuses puudub hinnang süüdistatava kaitsetegevusele võimaliku hädakaitsepiiride ületamise suhtes. Kannatanule rüseluse käigus tekitatud vigastuse puhul ei saa rääkida hädakaitse piiride ületamisest. Süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et kannatanu elu päästa. Kõik kahtlused pidanuks kohus tõlgendama süüdistatava kasuks. Süüdistatav on alates kohtueelsest uurimisest andnud ütlusi, mis on vastavuses kohtuistungil antud ütlustega. Kaitsja hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et süüdistatav ei ole talle inkrimineeritud kuritegu toime pannud tahtlusega, aga tõendid võimaldanuks maakohtul maksimaalselt süüdistatava süüdistamist süüteo toimepanemise eest hädakaitse piiride ületamisel. Kaitsja leiab, et mõistes karistuse KarS § 118 lg 1 p 7 kohaselt, võinuks kohus mõista karistuse sanktsioonis ettenähtud alammääras. Maakohus võinuks rohkem arvestada süüdistatava isiksusega, kes on varem karistamata, kellel on kindel elukoht, on olnud korralik tööinimene. Tema iseloomustused on äärmiselt positiivsed. Süüdistatav kahetseb südamest toimunut, on hüvitanud kahjud, milliseid oli võimalik heastada. Ta ei ole sellisel määral alkoholi kuritarvitaja, et kaasinimeste elule ja tervisele tulevikus ohtu kujutaks. Ta kutsus ise kannatanule kiirabi ega lahkunud sündmuskohalt. Süüdistatav avaldas kohtus siiralt, et on saanud raske õppetunni ja võib kindlalt välistada uute kuritegude toimepanemise võimaluse.
Judakovi tahtluse osas tekitada QQ-le eluohtlikke vigastusi. Kahtlused aga tuleb tõlgendada A. Judakovi kasuks. Seega ei ole ta toime pannud KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Eelkirjeldatu annab aluse objektiivselt järeldada, et A. Judakov põhjustas QQ-le noalöögiga (rüselemisel) kõhuõõnde tungiva noahaava (ettevaatamatus hooletuse vormis) või lootis seda vältida (ettevaatamatus kergemeelsuse vormis). Maakohus on õigesti arvestanud A. Judakovi kui äärmiselt positiivse isiksusega. Rohkem tuleks arvestada ka QQ isiksusega, kes on mitmeid kordi kriminaalkorras karistatud, seda ka vägivallakuritegude eest. A. Judakov palub arvestada, et eelkirjeldatud olukorras on usutav, et A.Judakov polnud teadlik, et tema liigutus võis ulatuda peen- ja jämesoolde või lõigata neeruarterisse. Selline olukord on kooskõlas tunnistaja YY ütlustega, samuti teiste tõenditega, sealhulgas ekspertiisiaktiga. A.Judakov väidab, et ta ei valinud enne noa haaramist köögi sahtlist nuga. Ta selgitas maakohtu istungil, et soovis enesekaitseks sahtlist leida kas taskulampi või muud eset. Ta otsis ka puudekastist halgu. Talle sattus kätte aga nuga. A. Judakovi seletuste kohaselt oli noaga võimalik käsi pikemaks saada, et kannatanu teda näkku lüüa ei saaks. Seejärel tekkis kannatanuga rüselus. On täiesti alusetu väide, et A. Judakov valinud nuge. A.Judakov rõhutab, et kahetseb siiralt toimunut. Ta on kinnipidamiskohas viibinud üle aasta, on saanud elus raske õppetunni. Võimalikul süüdimõistmisel palub määrata selline karistus, millise reaalne vangistuse osa oleks käesolevaks ajaks kantud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega, Riigikohtu otsusega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Kuna kaitsja ei ole loobunud oma apellatsioonis esitatud taotlustest ja kohtukolleegium leiab, et need on põhjendamata ega kuulu rahuldamisele, siis selgitab ringkonnakohus taotluste rahuldamata jätmist veelkord. Teada on, et kaitsjale on korduvalt selgitatud, miks tema poolt esitatud taotlused rahuldamata on jäetud – nii esimesel korral suulisele istungile määramise määruses, kohtuistungil kui ka eelmises kohtuotsuses ja asjaolud ei ole tänase päeva seisuga muutunud, mistõttu kohtukolleegium kordab juba eelnevalt apellandile selgitatut. Esmalt palub kaitsja välja nõuda Põhja-Eesti Regionaalhaiglast tõendi A. Judakovi silmatrauma kohta, soovides tõendada, et ta tundis kannatanu löögist pähe teravat valu. Apellatsiooni kohaselt puudutab tõend Judakovile 2005.a. teostatud silmaoperatsiooni, mille tagajärjel on üks silm klaasist. Apellant leiab, et kohus jättis samasisulise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Maakohus jättis kaitsja 8 sellekohase kaitseaktis esitatud taotluse rahuldamata 8. juuni 2020 määruses, leides, et tõend pole seoses süüdistusega asjakohane, ei puudutata tõendamiseseme asjaolusid ja ei saa sisaldada täiendavat õigustavat asjaolu. Kaitsja taotlusest ei ilmne, mil moel maakohus oma järelduses eksis. Ka praegu pole tuvastatav, et tegemist oleks kriminaalasjas tähtsust omava tõendiga
Arstitõendi olemasolu, mis sedastaks 2005.a teostatud operatsiooni ja klaassilma olemasolu, ei saa tõendada terava valu tundmise fakti 2020.a kevadel. Seejuures ei ilmne vaidlustatud otsusest ega apellatsioonist, et asjas oleks vaidlust operatsiooni ja klaassilma üle. Samuti palub kaitsja nõuda karistusregistrilt täiendavad andmed kannatanu QQ kõikide kriminaal- ja väärteokaristuste kohta. Kuna karistusregistri andmed ilmselt ei kajasta kõiki varasemaid kannatanu karistusi, siis soovib kaitsja ka kohtuotsuseid kannatanu kõikide karistuste kohta. Ka selle taotluse rahuldamiseks puuduvad
Kaitsja esitas juba eelmenetluses maakohtule sarnasele eelinfole tugineva taotluse. Kohus rahuldas selle 8. juuni 2020 määrusega. Nagu kaitsja apellatsioonis märgib, esitati tõend kohtulikul uurimisel, kuid sellelt QQ karistatus ei nähtu. Apellandi sõnul puudus võimalus täiendava taotluse esitamiseks, sest karistusregistri andmed esitati kohtule vahetult enne kohtuvaidlust (aga seega siiski kohtulikul uurimisel). Ei selgu, miks ei esitanud kaitsja kohtulikul uurimisel
Seega oli kohtulikul uurimisel võimalus, aga see jäi kasutamata. QQ suhtes tehtud kohtulahendite väljanõudmist pole kaitsja varem teadaolevalt taotlenud. Kaitsjal olid andmed QQ võimaliku karistatuse kohta juba eelmenetluses ja on ebaselge, miks taotlust ei saanud varem esitada. Asjaolu, et karistusregistri õiend esitati kohtuliku uurimise lõpus ja kaitsja ei jõudnud õigel ajal reageerida, viitab sellele, et kaitsja jättis varem vastava taotluse esitamata temast endast oleneval ebaolulisel põhjusel. Vaidlust ei ole selles, et kannatanu surm saabus A. Judakovi noalöögi tagajärjel. Samamoodi ei vaielda ka selle üle ja seda on oma otsuses eraldi rõhutanud ka Riigikohus, et kannatanu surma põhjuseks oli ülakõhu piirkonna torke-lõikehaav peenja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastusega ning verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis. Kindlaks on ka vaieldamatult tehtud, et A. Judakov lõi kannatanut noaga, mille lõiketera pikkus on 19,2 cm. Kohtukolleegiumi hinnangul on apellatsioonimenetluses peamiseks vaidlusküsimuseks, kas tegemist on tahtliku tapmisega või nagu leidis maakohus, et A. Judakovil puudus surma kui tagajärje osas tahtlus ja ta tegutses ta kergemeelselt. See küsimus on tõstatatud prokuröri apellatsioonis. Esmalt käsitleb aga kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni, kes esitab ka oma versiooni toimunust. Kohtukolleegiumi hinnangul need argumenteeritud ei ole ja väljuvad peamise vaidlusküsimuse piiridest. Kaitsja apellatsiooni osas Kaitseversiooni läbivateks väideteks on kaks väidet. Esimene on, et A. Judakov oli kannatanut noaga lüües hädakaitseseisundis ja teine, et QQ ise tõuklemise käigus kukkus noa otsa. Need kaitseväited rajanevad süüdistatava ütlustele ja kaitsja arvates tuleks just süüdistatava ütlusi arvestada tema süüküsimuse lahendamisel. Maakohtu poolse tõendite hindamisega ja sellest tehtud järeldusega kaitsja ei nõustu. Kaitsja 9 arvates ei ole maakohus kaitseväidet, et süüdistatav oli hädakaitseseisundis, ümber lükanud. Kaitsja heidab ette, et maakohtu otsuses puudub täielikult hinnang süüdistatava kaitsetegevusele võimaliku hädakaitsepiiride ületamise suhtes KarS § 28 lg 2 tähenduses. Seetõttu peab kaitsja viitega
Kaitsja analüüsib apellatsioonis tõendeid, mille alusel tulnuks A. Judakov talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis apellandi arvates on muuhulgas tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699).
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Mis puudutab kohtuotsuse põhjendatust maakohtus kaitsja poolt tõstatatud väidete osas e hädakaitseseisundi osas ning tõendite usaldusväärsuse eelistuse osas, siis selles osas ei ole kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu otsusele midagi ette heita. Maakohus on kuriteo faktiliste asjaolude ja kuriteo objektiivsete tunnuste tuvastamisel küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Eraldi peab kohtukolleegium vajalikuks vastata vaid järgmistele kaitse argumentidele. Nimelt heidab kaitsja maakohtule ette, et maakohtu otsuses puudub täielikult hinnang süüdistatava kaitsetegevusele võimaliku hädakaitsepiiride ületamise suhtes KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kohtukolleegium selgitab, et olukorras, kus maakohus on oma otsuses välistanud sellise õigusvastase ründe kannatanu poolt, mis annaks alust rääkida süüdistatava viibimisest hädakaitseseisundis noalöögi momendil, puudub igasugune vajadus hakata analüüsima otsuses kaitsetegevust - kaitsetegevuse intensiivsust ja selle vastavust ründele e küsimust kas süüdistatav ületas hädakaitse piire või tegutses hädakaitse piirides. Selline arusaam on väljaloetav ka Riigikohtu otsuse 3-1-1-111-04 p-st 10, mille kohaselt jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Mis puudutab kaitseversiooni, et A.Judakov oli noaga lüües hädakaitseseisundis, siis kohtukolleegium peab oluliseks rõhutada, et olukorras, kus A.Judakov oli relvastatud e tema käes oli suur kööginuga, millega ta kannatanu poole suundus, oli just tema ründaja ja ei saanud mitte kuidagi ründevahend käes sattuda relvastamata isiku ründe objektiks. Eluliselt ei ole usutav, et relvastamata isik hakkab ründama isikut, kellel on käes ründevahendina nuga. Sellises konfliktis nagu antud juhul kirjeldatakse e, kus ühel osapoolel on relv sh külmrelv ja teine on relvitu, saab iga relvitu isiku liigutust relvastatud isiku suunas lugeda ainult kaitsetegevuseks. Kaitsja apellatsiooni väidete osas rõhutab kohtukolleegium sedagi, et asudes seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus
lg 1 p 7 mõttes, tulnuks kaitsjal taotleda
lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on
lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et
lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt
lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud ja see tooks kaasa olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise ringkonnakohtu poolt. 11 Ringkonnakohtule esitatud vastuväidetes viitab kaitsja kolmele Riigikohtu otsusele, milles on isikud mõistetud süüdi KarS § 118 lg 1 järgi. Nende alusel leiab kaitsja, et Riigikohtu valitsev praktika toetab ka praeguses asjas tema seisukohti. Selles osas viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele 3-1-1-57-10, kus Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n-ö automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Kohtukolleegium ei pea nende kaasuste tehiolusid, milliseid kaitsja püüab võrrelda enda väidete kasuks, võrreldavaks. Nimelt ühes Riigikohtu otsuses on tegemist olukorraga, kus süüdlane sooritas ühe tugeva rusikalöögi näkku ja kannatanu vajus maha ning kaotas teadvuse. Tal tekkisid ämblikvõrkkestaalused verevalumid peaajutursega, mille tagajärjel ta suri sama päeva pärastlõunal. Teises on tegemist intensiivsema peksmisega, mis tõi kaasa kannatanu surma ja kolmandas on tõesti tegemist noalöögiga, kuid eraldi vajab rõhutamist, et seal lõi süüdlane noaga jalga e mitte elutähtsasse organisse ja sattus arterisse. Ehk siis tehiolud ei ole nendes kaasustes võrreldavad praegusega – võttis noa ja lõi jõuga kõhupiirkonda e piirkonda, kus paiknevad elutähtsad organid, s.o organid, mille funktsioonid on eluks olulise tähtsusega. Kohtukolleegiumin hinnangul ei saa, arvestades vigastuste iseloomu, rääkida muust tekkemehhanismist, kui ainult jõuga ja teatud hooga, käes ca 20 cm nuga ülespoole hoides, vastasseisjat lüües. Ainult selliselt saavad tekkida vigastused, mis läbivad jämesoole, peensoole ja vigastavad ka vasakut neeru. Jutud sellest, et süüdistatav tahtis hirmutada ja omaarust vaid kriimustas, kuid kannatanu nö koperdas endale noa neeru, ei ole adekvaatsed sellistele vigastustele. Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine e õigeksmõistev kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Selliseid vigu maakohtu otsuses, mis peaks mõjutama kohtuotsuse liiki e vastupidiselt maakohtuga õigeksmõistav kohtuotsuse tegemist, ei ole kohtukolleegium maakohtu otsuses sedastanud ja seetõttu leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei saa kaasa tuua kohtuotsuse tühistamist. Küll saab aga rääkida maakohtu otsuses esinevast veast, mis puudutab maakohtu järeldust kuriteo subjektiivsete tunnuste osas. Tegemist on asjaoluga, mis otsustab A. Judakovile etteheidetava käitumise karistusõiguslikku hinnangut. Seda on vaidlustanud oma apellatsioonis prokurör. Prokuröri apellatsiooni osas Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et maakohtu poolt A. Judakovi toimepandu kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 7 järgi on põhjendamatu ja see kujutab endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Seega on ringkonnakohtu seisukoht süüdistatava tahtluse osas, võib öelda, vastupidine maakohtu omaga: kui maakohus leidis, et A. Judakov tegutses tagajärje suhtes kergemeelsusega, siis ringkonnakohtu seisukohast pani A. Judakov kuriteo toime kaudse tahtlusega. Maakohus on seejuures oma seisukoha kujundamisel teinud vea, mis annab aluse selle ümberhindamiseks. Nimelt, nagu ka Riigikohus
lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad
Arvestades eeltoodut ja juhindudes
lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2,4, § 340 lg 4 p-st 1, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt e A. Judakovi süüdimõistmises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja karistamises ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab A. Judakovi süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõistab talle selle eest uue karistuse. (allkirjastatud digitaalselt) 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.