Obsah (4)

§ 7§ 13§ 2§ 3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 02. märts 2021, Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-21-259 Haldusasi X kaebus Politsei- ja Piirivalveamet

§ 7lg 2 sellekohane alus olemas.

1. Politsei- ja Piirivalveamet teatas 15.02.2021 kirjas kohtule, et 10.02.2021 otsusega anti X pikaajaline D-liiki viisa kehtivusega 10.02.2021-14.08.2021 ja et X sai viisakleebise kätte 11.02.
2. Eeltoodu tõttu on PPA 20.01.2021 ettekirjutus vastavalt

§ 13lg 1 kehtivuse kaotanud.

PPA asus seisukohale, et käesoleval juhul esineb HKMS § 152 lg 1 p-st 4 tulenev asjaolu menetluse lõpetamiseks, kusjuures lahkumisettekirjutuse kehtivuse kaotamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid viisataotluse rahuldamisest, mistõttu ei saa menetluskulusid välja mõista vastustajalt (HKMS § 108 lg 6).

1. X kinnitas 16.02.2021 vastuses vastustaja seisukohale, et PPA tegi 10.02.2021 vaideotsuse nr 15.54/19-2, millega rahuldas kaebaja avalduse viisa andmisest keeldumise otsuse uuesti läbi vaatamiseks ja kaebajale on 11.02.2021 väljastatud uus viisa. Kaebaja märkis, et nõustub menetluse lõpetamisega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kuid mitte PPA seisukohaga, et käesoleval juhul tuleb jätta menetluskulud kaebaja kanda. Käesolevas haldusasjas oli kaebaja sunnitud esitama kaebuse üksnes PPA õigusvastase tegevuse tulemusena ning PPA on enda tegevuse õigusvastasust ka tunnistanud, tühistades viisa mitteandmise otsuse ja tehes uue otsuse viisa andmise kohta, mis tõi paratamatult kaasa lahkumisettekirjutuse kehtetuks muutumise. Kaebaja esitas 1500 euro suuruste menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt.
2. Tallinna Halduskohus küsis 17.02.2021 kohtunõudega ka PPA-lt seisukohta kaebaja esitatud menetluskulude väljamõistmise taotluse osas. Ühtlasi selgitas kohus menetluse lõpetamise tagajärgi.
3. Politsei- ja Piirivalveamet leidis 26.02.2021 vastuses, et käesolevas haldusasjas ei kuulu menetluskulud väljamõistmisele vastustajalt. 6.
4. Kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (HKMS § 108 lg 6). Lahkumisettekirjutus kaotas kehtivuse viibimisaluse saamise tõttu (

§ 13lg 1), mis ei olnud käesoleva haldusasja esemeks.

Viibimisaluse saamine toimus eraldiseisva menetluse raames, mida viis läbi PPA ning mille läbiviimise ajend ei tulenenud kohtumenetlusest, vaid X taotlusest viisamenetluse raames, mis esitati eraldiseisvalt kohtumenetluses esitatud kaebusest. Siinkohal on ka oluline märkida, et viisamenetluse küsimused, sh sealne vaidemenetlus, ei kuulu kohtuliku kontrolli alla (VMS § 10018), seega ei mängi käesolevas kohtuasjas rolli ka see, kas PPA keeldus isikule viisa andmisest õiguspäraselt või mitte. 6.2. Lahkumisettekirjutus koostati kaebajale, sest ta viibis Eestis ebaseaduslikult. PPA märgib, et välismaalase riigis viibimise seadusliku aluse küsimus on tema enda vastutada, sh peab välismaalane endale teadvustama, et tal on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta (

§ 2lg 1).

Olukorras, kus viisa kehtivus lõpeb, tuleb välismaalasel taotleda endale uut viisat ning kuigi kaebajal oli õigus viibida Eestis pikaajalise viisa taotlemise ajal (VMS § 623), ei olnud tal seda õigust pikaajalise viisa andmisest keeldumise vaidlustamise ajal (VMS § 1002). Kaebaja oleks saanud tekkinud olukorda ennetada, kui ta ei oleks enne uue viisa taotlemist ära kasutanud enda viisavabast viibimisest tulenevat aega. Kaebaja viibis Eestis pikaajalise D-liiki viisa alusel perioodil 18.11.201902.10.2020. Perioodil 03.10.2020-30.12.2020 viibis X Eestis viisavabalt. Uue pikaajalise viisa taotluse esitas kaebaja alles 30.12.2020, s.o viisavaba viibimisperioodi lõppedes. PPA hinnangul pidi välismaalane arvestama, et viisa taotlemisega võib kaasneda ka võimalik vaidlustamise menetlus, mille ajal ei ole tal enam taotlemisest tulenevat õigust riigis viibida. Seega ei ole õige kaebaja väide, et PPA koostas lahkumisettekirjutuse ainult viisa andmisest keeldumise tõttu. Kaebaja eiras teadlikult seadusest tulenevat lahkumiskohustust (

§ 3lg 2), mistõttu tuli PPA-l 20.01.2020 koostada temale lahkumisettekirjutus.

PPA on kohustatud koostama lahkumisettekirjutuse välismaalasele, kes viibib riigis ebaseaduslikult (

§ 7lg 1).

Kuigi PPA kui asutus on käesoleval juhul nii lahkumisettekirjutuse tegija kui ka viisamenetluses otsuse tegija, ei kuulu viisamenetluses tehtu käimasoleva kohtuasja eseme hulka. Seega ei saa ka PPA-lt menetluskulusid välja mõista, kuivõrd lahkumisettekirjutuse menetlus ja viisamenetlus on eraldiseisvad menetlused. Kui kaebaja 2 tunneb, et talle on viisamenetluse raames PPA poolt ebaseaduslikult kahju tekitatud, on tal võimalik esitada selle kohta eraldiseisev kahjunõue. Juhul, kui kohus PPA-ga eeltoodud küsimuses ei nõustu ning mõistab PPA-lt menetluskulud välja, leiab PPA, et väljamõistetud menetluskulusid tuleb vähendada. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Halduskohtumenetluse seadustiku § 152 lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või vastav toiming on tehtud. Eelnimetatud säte kohaldub ka nendel juhtudel, kui kaebaja on oma eesmärgi protsessuaalses mõttes saavutanud ja kui HKMS § 152 lõikes 1 sätestatud asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lg 3). Kohtu hinnangul tuleb menetlus antud juhul HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel lõpetada, sest lahkumisettekirjutus kaotas kehtivuse viibimisaluse saamise tõttu (

§ 13lg 1 ja 2).

1. Kaebaja on menetluse lõpetamisega sisuliselt nõustunud ja taotlenud seonduvalt sellega ka menetluskulude vastustajalt väljamõistmist. Üldjuhul mõistetakse põhjendatud õigusabikulu menetluse lõpetamise korral HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel vastustajatelt HKMS § 108 lg 6 ja § 109 lg 6 alusel välja.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui menetlus lõpetatakse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui haldusakti kehtetuks tunnistamine või soovitud toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohus nõustub antud juhul vastustaja seisukohaga selles, et haldusakti kehtetuks osutumine ei olnud tingitud lahkumisettekirjutuse peale esitatud kaebusest. Lahkumisettekirjutuse koostamise ajal kaebajal seaduslikku alust riigis viibimiseks ei olnud. Seaduslik alus tekkis alles hiljem ning viibimisaluse saamise korral kaotab lahkumisettekirjutus kehtivuse tulenevalt

§ 13lõigetest 1 ja 2.

Seega kohaldub käesoleval juhul HKMS § 108 lg 6 sätestatud erand ning menetluskulude vastustajalt väljamõistmise taotlus jääb rahuldamata. Kaebuselt tasutud riigilõiv kuulub aga tagastamisele. 10. Vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 4 tagastatakse tasutud riigilõiv kui kohus lõpetab menetluse sama seadustiku § 152 lõike 1 punkti 2 või 4 alusel. Kaebaja tasus nii kaebuselt kui ka rahuldamata jäetud esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu 15 eurot, kokku summas 30 eurot. Kuna menetlus kuulub lõpetamisele HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, siis kohtu hinnangul tuleb kaebajale tagastada kaebuse esitamisega seonduv riigilõiv (HKMS § 104 lg 5 punkt 4). Kaebuselt tasutavaks riigilõivuks oli 15 euro suurune summa. Kaebaja eest on riigilõivu tasutud 04.02.2021 Advokaadibüroo Lindeberg OÜ kontolt EE567700771002786839 AS-s LHV Pank. Seega tuleb tasutud riigilõiv tagastada samale kontole millelt see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 3