Obsah (14)

§ 483§ 48911§ 4896§ 50835§ 50836§ 50838§ 50839§ 436§ 477§ 50845§ 50844§ 390§ 508§ 337

1-21-573 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 19.04.2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-573 Kohtukoosseis Heili Sepp, Ivi

§ 483

lg 1 p 2 alusel lubamatuks, kuivõrd Leedus mõistetud karistus ei vasta meie kehtivale praktikale karistuse määramise osas. R. Reva karistati ühe ja sama kuriteo eest kaks korda, s.o 7 kuu pikkuse vangistusega ja 5000 euro suuruse rahalise karistusega. Kui kohus tunnistab täitmise lubatavaks, tuleb karistuse osa viia kooskõlla Eestis kehtiva õiguspraktikaga. R. Reva ise avaldas toimepandu osas kahetsust. 4. Harju Maakohus tunnistas 05.03.2021. a määrusega

§ 48911

lg 1 alusel lubatavaks Roman Reva suhtes tehtud Leedu Vabariigi Kaunase rajoonikohtu 28.10.

1. a otsuse nr 11988-1108/2019, 1A-159-813/2020, 2K-229-628/2020 täitmise Eesti Vabariigis ning määras, et R. Reval kuulub tunnustatud kohtuotsuse alusel ärakandmisele vangistus 7 kuud, millest arvata maha eelvangistuses viibitud 24 päeva ning kandmisele kuulub 6 kuud ja 6 päeva vangistust.
2. Maakohus tuvastas, et R. Reva on Leedu Vabariigi kohtuotsusega süüdi mõistetud kuritegudes, mis on

§ 4896

lg 1 p-des 8 ja 24 märgitud süüteod (pettus ja maksevahendi võltsimine) ja mille puhul ei pea Eesti Vabariigi kohus enam kontrollima, kas antud tegu oleks karistatav kuriteona ka Eesti Vabariigi õiguse kohaselt. Seega on Leedu Vabariigi Kaunase rajoonikohtu 28.10.2019. a otsuse puhul täidetud

§ 50835lg 2 alusel välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise üldtingimused.

Maakohus lisas, et Eesti karistusseadustiku järgi on maksevahendi võltsimine ja võltsitud maksevahendi käitlemine KarS § 333 lg 1 ja KarS § 334 lg 1 järgi karistatavad teod ning nende eest on karistusena ette nähtud vastavalt rahaline karistus või kuni 3 aastane vangistus (KarS § 333 lg 1) ja rahaline karistus või kuni viieaastane vangistust (KarS § 334 lg 1). Seega vastab R. Revale mõistetud karistus ka Eesti Vabariigis samalaadsete kuritegude toimepanemise eest mõistetavatele karistustele. 6. Euroopa Liidu vabadusekaotusliku karistuse tunnistusest nähtuvalt taotles R. Reva viia kohtuotsuse täitmine täide Eesti Vabariigis. Tunnistuse ja Eesti Vabariigi rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt on R. Reva Eesti Vabariigi kodanik ja tema elukohaks on XXX. Kuivõrd R. Reva on

§ 50836

lg 1 p-s 1 märgitud isikuks, ei ole praegusel juhul

§ 50838

lg 1 ja

§ 50836

lg 1 p 1 alusel Leedu Vabariigi Kaunase rajoonikohtu kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks R. Reva nõusolek nõutav. Samuti ei esine arutatavas asjas Leedu Vabariigi Kaunase rajoonikohtu 28.10.2019. a kohtuotsuse tunnustamist ja mõistetud karistuse täideviimist välistavaid ega piiravaid asjaolusid

§ 50839

,

§ 436

,

§ 4896

lg 3 ega

§ 477mõttes.

Lähtudes

§ 48911lg 1 p-st 1, tunnustas kohus R.

Reva suhtes tehtud Leedu Vabariigi Kaunase rajoonikohtu otsust. 7. Maakohus viitas

§ 50845

lg-s 2 ja

§ 50844lg-s 2 sätestatule ja märkis, et R.

Revale mõisteti tunnistuse kohaselt Leedu Vabariigi Kaunase rajoonikohtu 28.10.

1. a otsusega karistuseks 7 kuud vangistust. Arvestades, et Eesti Vabariigi oleks kirjeldatud kuriteod KarS §-de 331 lg 1 ja 334 lg 1 alusel karistatavad oluliselt raskemate karistustega, siis ei ületa Leedu Vabariigi Kaunase rajoonikohtu 28.10.
2. a otsusega R. Revale mõistetud karistus 7 kuud sama kuriteo eest Eesti Vabariigis ettenähtud karistuse maksimaalmäära. Seetõttu ei kuulu R. Revale Leedu Vabariigis mõistetud karistus muutmisele ega täpsustamisele. R. Reva peeti kahtlustatavana kinni 27.10.2018 ja vabastati prokuröri otsusega 20.11.2018.

§ 50845lg-st 2 lähtudes tuleb Kar

S § 68 lg 1 alusel arvata R. Reva eelvangistuses viibitud 24 päeva karistusaja 2 1-21-573 hulka ning kandmisele kuulub 6 kuud ja 6 päeva vangistust. Karistusaja alguseks määras kohus lugeda karistuse kandmisele asumise päev.

1. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. Reva, kes palub maakohtu määrus tühistada osaliselt, s.o tunnustatud kohtuotsuse alusel ärakandmisele mõistetud karistuse ja selle kandmisele asumise päeva osas. Vaidlustatud osas palub kaebaja teha uus otsustus, millega R. Revale Leedus mõistetud karistus korrigeerida vastavalt Eesti karistusseadustikule, määrates temale karistuseks ainult rahaline karistus või alternatiivselt kohaldada vangistus tingimisi.
2. R. Reva hinnangul on maakohtu määrus tehtud formaalselt, toetudes vaid Euroopa Liidu vabadusekaotusliku karistuse tunnustamisele. See on omakorda viinud kaebaja õiguste ebaõiglase piiramiseni. Kaebaja leiab, et kohtuotsuse täitmine tuleb tunnistada

§ 483

alusel lubatuks, kuid maakohus oleks pidanud otsust karistuse osas korrigeerima ja viima karistuse vastavusse Eestis kehtiva õigusega.

1. R. Reva poolt toimepandud kuriteod oleksid Eestis kvalifitseerunud KarS §-de 333 lg 1 ja 334 lg 1 järgi, mille eest on karistusena ettenähtud muu hulgas ka rahaline karistus. Tunnistades kohtuotsuse täitmiseks lubatavaks, määras kohus R. Revale karistuseks 6 kuud ja 6 päeva vangistust, jättes rahalise karistuse osas seisukoha võtmata. Kohus jättis tähelepanuta, et tegelikult mõisteti R. Reva süüdi ja teda karistati ka Leedu Kriminaalkoodeksi prg 182 järgi, mis vastab meie KarS §-le
2. Faktiliselt tunnustas kohus kohtuotsuse täitmise lubatavaks ainult osaliselt, jättes karistuse valiku (vangistuse kohaldamise) põhjendamata. Rahalise karistuse kohaldamata jätmisega tunnistas kohus faktiliselt ne bis in idem põhimõtte rikkumist karistuse määramisel ja kohtuotsuse tunnustamisel Eesti Vabariigis, kuid kohaldas siiski isiku suhtes karistuse raskema alternatiivi, jättes vangistuse asemel rahalise karistuse määramata jätmise põhjendamata. R. Reva leiab, et temale Leedus mõistetud karistus tuleb korrigeerida vastavalt Eesti karistusseadustikule, määrates talle üksnes rahaline karistus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Läbi vaadanud toimiku materjalid ja esitatud määruskaebuse, leiab kohtukolleegium, et kaebuse argumendid ei anna maakohtu määruse tühistamiseks alust.
4. Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et

§ 390

lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires ja isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud. R. Reva vaidlustab määruskaebuses maakohtu määrust üksnes tunnustatud kohtuotsuse alusel ärakandmisele määratud karistuse ja selle kandmisele asumise päeva osas. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õiguspärasust üksnes vaidlustatud ulatuses.

1. Eelnevaga seoses märgib kohtukolleegium apellatsiooniväliselt, et vaidlustatud kohtumääruse resolutsioon on sõnastuslikult halvasti õnnestunud. Maakohus nimetas sõnaselgelt tunnustatava lahendi teinud kohtuna Kaunase rajoonikohut (otsuse kuupäev 28.10.2019), kuigi loetles tunnustatavate kohtulahenditena ka järgnenud ringkonnakohtu ja ülemkohtu otsused (vastavad numbrid) samas asjas. Leedu Vabariigi vabadusekaotuse tunnistus on sõnastatud viisil, et õigusabi soovitakse nii Leedu Vabariigi Kaunase rajoonikohtu, Kaunase Ringkonnakohtu kui ka Leedu Ülemkohtu otsuste nr 1-1988-1108/2019, 1A-159-813/2020, 2K-229-628/2020 tunnustamiseks ja täitmiseks Eesti Vabariigis. Lisatud materjalidest nähtub, et Kaunase Ringkonnakohus muutis rajoonikohtu otsust ja mõistis R. Revale apellatsioonimenetluses 26.02.2020 lõpliku karistuse, mis jäi ülemkohtus jõusse. Osundades RKKKm nr 3-1-1-92-14 p-le 21, toonitab kohtukolleegium, et edasikaebeõiguse kontekstis on loomulik, et taotletakse just lõpliku jõustunud (mitte pelgalt esimese kohtuastme) täitmist ning tuleb silmas pidada välisriigis toimunud kriminaalmenetlust tervikuna (vt ka RKKKm nr 3-1-1-78-14, p 18). Praegusel juhul käib vaidlus karistuse üle sellisel lõplikul kujul, nagu seda täpsustas ringkonnakohus. Pooled ei 3 1-21-573 ole maakohtu määruse resolutsiooni ebaselgust vaidlustanud. Seega tuleb asuda seisukohale, hoolimata sõnalisest ebaõnnestumisest tuleb ja saab maakohtu määrust mõista sellisena, et tunnustatakse lubatavaks Roman Reva suhtes tehtud Leedu Vabariigi Kaunase rajoonikohtu 28.10.
2. a otsus nr 1-1988-1108/2019, arvestades Kaunase Ringkonnakohtu otsuses nr 1A159-813/2020 tehtud muudatusi ja Leedu Ülemkohtu otsust nr 2K-229-628/2020, tunnustades sisuliselt kõiki kolme vangistuse osas tehtud otsust. Menetluspooled on saanud ühtviisi aru, et küsimuse all on R. Reva karistuse tunnustamine lõplikul kujul sellisena, nagu see määratleti ringkonnakohtu ja ülemkohtu otsustega. Kuivõrd selles küsimuses ei ole vaidlust olnud, ei pea kohtukolleegium vajalikuks ka määruse resolutsiooni sõnastust täpsustada.
3. R. Reva juhib kaebuses ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et Leedu Vabariigi kohtuotsusega mõisteti talle liitkaristuseks vangistus ja rahatrahv. Tema hinnangul tuleks karistust korrigeerida selliselt, et määrata temale karistuseks ainult rahaline karistus või vabastada ta tingimisi karistusest. Kohus pole kohtuotsuse täitmise lubatavaks tunnistamisel põhistanud ainult vangistuse kohaldamist ning on õigustamatult jätnud kohaldamata rahalise karistuse, tunnistades faktiliselt ne bis in idem põhimõtte rikkumist karistuse määramisel ja kohtuotsuse tunnustamisel.
4. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et kuigi Leedu Vabariigi kohtuotsusega mõisteti R. Revale liitkaristuseks 7 kuud vangistust ja rahatrahv 5000 eurot, taotletakse Euroopa vabadusekaotuse tunnistuse punkti i) alapunkt 3 kohaselt Leedu Vabariigi viidatud kohtuotsuse tunnustamist Eesti Vabariigis üksnes vabaduskaotusliku karistuse osas. Rahatrahvi kui karistuse tunnustamist ei ole Leedu Vabariik Eesti Vabariigilt taotlenud. Käesolevas menetluses, mis toimub Nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK kohase vabadusekaotuse tunnistuse ja

1. ptk
2. jao
3. jaotise „Euroopa Liidu liikmesriigis tehtud vabadusekaotuslikke karistusi ja vabadust piiravaid meetmeid käsitlevate otsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine“ alusel, ei toimu rahatrahvi tunnustamist. Nimetatud
4. november 2008.a raamotsus reguleerib vastastikuse tunnustamise põhimõtet kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil. Rahatrahvide tunnustamine toimub raamotsuse 2005/214/JSK kohase rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse alusel, vastavalt

eelmainitud jao 8. jaotisele „Euroopa Liidu liikmesriigi rahalise karistuse ja rahatrahvi tunnustamine ja täitmine“. Sellist rahatrahvi puudutavat tunnistust ei ole Eestile esitatud, mistõttu pole mainitud menetluse läbiviimiseks ka alust. Kuna Eesti Vabariigi kohtutel pole seega pädevust otsustada eelmainitud rahatrahvi tunnustamise või mittetunnustamise üle, jättis maakohus õigustatult rahatrahvi oma lahendis käsitlemata. Seega võib küll nõustuda määruskaebuse väitega, et „faktiliselt tunnustas kohus kohtuotsuse täitmise lubatavaks ainult osaliselt“, aga tuleb rõhutada, et see oligi antud olukorras ainuõige toimimisviis: Eesti kohus sai tunnustada Leedu Vabariigi kohtuotsust üksnes osas, milles Leedu Vabariik oli seda taotlenud; trahvi osas see taotlus puudus. 16.

§ § 48911 lg 1 kohaselt on Eesti kohtul välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamisel ja täitmisele pööramisel pädevus kas tunnistada liikmesriigi otsuse täitmine lubatavaks või lubamatuks või lõpetada menetlus, kui isik on talle pandud kohustused täitnud. Kuivõrd praegu oli Leedu kohus taotlenud Eesti Vabariigilt seisukoha võtmist üksnes vabadusekaotusliku karistuse lubatavuse ja täidetavuse osas, siis sellega Harju Maakohtu pädevus ka ammendus. Seega puudub Eesti kohtutel pädevus rahuldada R. Reva määruskaebuse taotlused, s.o määrata talle karistuseks üksnes rahaline karistus või alternatiivselt kohaldada vangistus tingimisi. Lisaks sellele, et Eesti Vabariigi kohus ei saa antud juhul tunnustada Leedus mõistetud rahatrahvi (rahalist karistust), kuna Leedu Vabariik pole seda palunud, on oluline seegi, et tunnustamismäärust tegev kohus ei saa ise karistust mõista, mistõttu tal pole vabadust asendada see lihtsalt teiseliigilise karistusega või vabastada isik karistuse kandmisest. Seda taotledes pole ka kaebaja ise tuginenud ühelegi menetlusnormile. 4 1-21-573 17.

§ 50839

loetleb asjaolud, mille esinemisel ei ole lubatud vabadusekaotuslikku karistust sisaldava kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine. Määruskaebuses ei ole viidatud ühelegi sellisele alusele. Mis puudutab määruskaebuses soovitud karistuse „korrigeerimist“, siis sellesarnane protseduur on ette nähtud

§ 50844 lg-tes 2 ja 3, kuid nende sätete kohaldamise eeldused antud juhul puuduvad.

Lõikes 2 nähakse, ette, et kui isikule välisriigis mõistetud karistus ületab Eesti KarS-s sama liiki teo eest sätestatud karistuse maksimaalset määra, muudetakse karistus ning viiakse see vastavusse Eesti karistusseadustikus sätestatud karistusmääradega. Antud juhul karistati R. Revat Leedus 7-kuulise vangistusega kuriteo eest, mis on Eestis karistatav kuni 3-aastase või isegi 5-aastase vangistusega. Viimast asjaolu ei ole määruskaebuses vaidlustatud. Sama paragrahvi lõikes 3 nähakse ette, et kui isikule välisriigis mõistetud karistus on vastuolus Eesti õigusega, viiakse see vastavusse Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest ettenähtud karistuse või muu mõjutusvahendiga, millisel juhul peab kohaldatav karistus vastama võimalikult täpselt taotlevas riigis mõistetud karistusele ning seda ei tohi muuta rahaliseks karistuseks. Praegusel juhul vastab Leedus mõistetud vabadusekaotus Eesti karistusõiguses vangistusele ning pole seega Eesti õigusega vastuolus. Üldsättena on asjakohane on ka § 48912, mis näeb ette, et kui kohus tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks, määrab ta kindlaks Eestis täidetava karistuse ning täpsustatud karistus peab oma olemuselt nii palju kui võimalik vastama liikmesriigis mõistetud karistusele. Käesoleval juhul ei ole olnud vaidlust, et R. Revat karistati kuritegude eest, mille eest on ka Eestis võimalik karistada 7-kuulise vangistusega. Seega pole sätted, mis võimaldavad karistuse „korrigeerimist“, praegusel juhul kohaldatavad. Maakohtul puudus alus karistuse täpsustamiseks. 18. Määruskaebuses on tuginetud üldsõnaliselt

§-dele 483 ja 484 ja PS §-le 23 ning leitud, et „jättes kohaldamata rahalise karistuse, tunnistas kohus faktiliselt ne bis in idem põhimõtte rikkumist karistuse määramisel ja kohtuotsuse tunnustamisel Eesti Vabariigis.“ Määruskaebusest võib üksnes oletada, milles näeb kaebaja „ne bis in idem“ põhimõtte rikkumist, sest kaebaja seda põhjendanud pole. Seejuures juhib kohtukolleegium tähelepanu, et

§ 483

ja 484 ei ole käesoleval juhul asjakohased ega seetõttu kohaldatavad – need reguleerivad Euroopa Liidu liikmesriikide kriminaalmenetlusalases koostöös mitteosaleva riigi kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist. Leedu Vabariik on Euroopa Liidu liikmesriik. 19. Võimalik vastuolu „ne bis in idem“ põhimõttega võib omada tähtsust kohtuotsuse tunnustamisel, aga seda tulenevalt

§ 436

lg 1 p-st 2 - Eesti Vabariik keeldub rahvusvahelisest koostööst, kui see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. „Ne bis in idem“põhimõte, millele kaebaja viitab, on kantud eesmärgist takistada sama teo teistkordset menetlemist. PS §-s 23 sisaldub see lõikes 3: „Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.“ Praegusel juhul ei ilmne määruskaebusest, mil moel oleks toimunud teistkordne süüdimõistmine, karistamine või isegi menetlemine. Harju Maakohus tunnustas vastavalt Euroopa Liidus ja Eesti Vabariigis kehtivale regulatsioonile Leedu kohtu mõistetud karistust, mõistmata ise uut karistust.

1. Leedu poolt esitatud materjalist saab järeldada, et sealne karistuse regulatsioon kuritegude ideaalkogumi korral erineb Eesti KarS § 63 p-s 1 ettenähtust ning pole välistatud, et kui isik täidab ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu, mõistetakse talle iga eriosa koosseisu alusel eraldi karistus, millest moodustatakse liitkaristus (Leedu Vabariigi Kriminaalkoodeksi § 63). Selle tulemusena võib olukorras, kus Eesti Vabariigis mõistetaks vaid üks põhikaristus, karistada Leedus isikut sarnaste faktiliste asjaolude puhul nii vangistuse kui ka rahatrahviga. Praegusel juhul saab Leedu kohtu edastatud materjalist järeldada, et ka R. Revat karistati Leedu Vabariigi kohtuotsusega kuritegude ideaalkogumi eest nii vangistuse kui ka rahatrahviga. Kui see karistusõiguse üldosa nüansierinevus on põhjus, miks määruskaebuse esitaja on viidanud „ne bis in idem“ põhimõtte rikkumisele, siis kohtukolleegium selle etteheitega ei nõustu. Puuduvad mistahes andmed, et R. Reva suhtes oleks mitmel eri korral 5 1-21-573 sama teo pärast kohut peetud. Tema karistused mõisteti samas kohtumenetluses ühe kompleksse tervikuna (seejuures pole andmeid, et mõni mõistetud karistustest oleks juba kantud). See, et ühele teole võib järgneda mitu vähemalt osaliselt karistusliku iseloomuga mõjutusvahendit ei ole Eesti õiguse üldpõhimõtetega vastuolus: nii näiteks on võimalik ka kehtiva KarS alusel karistada ühe teo eest põhi- ja lisakaristusega (nt KarS § 424) ning lisaks näiteks konfiskeerida isiku vara (vt a nt RKÜKo nr 3-1-1-37-07). Need toimimisviisid on põhiseaduspärased. Ringkonnakohus möönab, et maakohus oleks võinud määruses seda küsimust puudutada, kuna see tõstatati ka istungil, kuid see minetus ei anna alust maakohtu seadusliku ja põhjendatud määruse tühistamiseks.
2. Lisaks eelnevale on määruskaebuses heidetud ette seda, et kohus jättis märkamata asjaolu, et tegelikult karistati Roman Revat ka Leedu Kriminaakoodeksi art 182 järgi, mis vastab kaebaja hinnangul KarS §-le
3. Kaebaja leiab, et faktiliselt tunnustas kohus kohtuotsuse täitmise lubatavaks ainult osaliselt.
4. Euroopa vabadusekaotuse tunnistuse punkti h) alapunktist 1 nähtuvalt mõisteti R. Reva Leedu Vabariigis süüdi kolme erineva kuriteo toimepanemises, mis kvalifitseeriti Leedu KrK art 214 osa 1, art 215 osa 1 ja art 182 osa 2 – art 22 osa 1 (katse) järgi. Tunnistusest ja lisatud otsustest saab järeldada, et tegemist oli kuritegude ideaalkogumiga, sama seisukoht ilmneb kaitsja seisukohtadest kohtuistungil ja määruskaebusest. Tunnistuses toodud kuritegude kirjeldustest on sedastatav, et R. Reva poolt toime pandud kuriteod on Eesti karistusseadustiku järgi kvalifitseeritavad KarS § 333 lg 1 ja KarS § 334 lg 1 järgi. Kaebaja pole esitanud mingeid konkreetseid põhjendusi, mis viitaks sellele, et kohus oleks jätnud mõne teo puhul, mille eest R. Revat karistati, tuvastamata, et see tegu on Eesti Vabariigis kuriteona karistatav. Puudub nõue, et juhul kui sama tegu vastab mitmele erinevale kuriteokoosseisule, peaks maakohus nimetama kõik võimalikud kuriteokoosseisud.

§ 50835

lg 1 näeb ette, et kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine on lubatud juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu täitva riigi õiguse kohaselt, sõltumata süüteokoosseisu tunnustest. Seejuures tuleb toonitada, et nagu maakohus vaidlustatud määruses esile tõi, oli R. Revat karistatud vabadusekaotuse tunnistuse p-st 2 nähtuvalt pettuse ja maksevahendi võltsimise eest, mis on

§ 4896lg 1 pdes 8 ja 24 märgitud süüteod.

Nende kuritegude puhul ei pea Eesti Vabariigi kohus üldse kontrollima, kas tegu oleks karistatav kuriteona ka Eesti Vabariigi õiguse kohaselt, mistõttu pole oluline, mitme ja millise KarS eriosa paragrahvi järgi on need teod karistatavad. Kokkuvõttes ei saa väita, et maakohus tunnustas kohtuotsust üksnes osade kuritegude osas. 23. Eeltoodut arvestades ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 ja §-st 390, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 05.03.2021.

a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6