) § 199 lg 2 p 7, 8, 9 ja § 424 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta ja 7 kuud ning
lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat ja 6 kuud.
Grigorjevile mõistetud üksikkaristustest raskemat ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud liitkaristust 1/3 võrra 2 aasta ja 4 kuu vangistuseni.
Grigorjevi eelvangistuses viibitud aeg 24 päeva, s.o 6.-
november 2020.
Grigorjev süüdi 21-s varguse episoodis, mis olid toime pandud ajavahemikul
Grigorjev süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 10. juulil 2020 kella 18.25 ajal Harjumaal, Tallinnas, Ehitajate tee 148 juures mootorsõidukit Ford Mondeo reg-nr XXXXXX, olles joobeseisundis (EKEI uuringuakti nr 1058T kohaselt tuvastati isikul narkojoove: amfetamiin, kokaiin). Sellise käitumisega rikkus N. Grigorjev liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse (KorS) § 36 lg 1, § 36 lg 2 p 1 ja 2 nõudeid. APELLATSIOONID: Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. Kaitsja advokaat Margus Viira taotleb kohtuotsuse tühistamist karistuse osas. Täpsemalt palub kaitsja mõista N. Grigorjevile vabadusekaotuslik karistus, kuid lugedes selle osaliselt ärakantuks, vähendades kandmata jäänud osa ja asendades selle
Oma taotlust põhjendab kaitsja kokkuvõtlikult järgmiselt. Kohus ei põhjendanud piisavalt karistuse rangust ega selgitanud, miks ei arvestatud N. Grigorjevi tõeste ütluste andmise ja süü tunnistamise, kahetsusega tehtu üle, sooviga tegeleda oma alkoholisõltuvusega. Kohus ei arvestanud kaitsja ja süüdistatava selgitusi, et N. Grigorjev on viibinud juba ligi 5 kuud vangistuses, on kainenenud, mõistab ravi vajadust, võtnud vastutuse oma kohustuste osas, ei pane enam toime uusi kuritegusid. Kohus jättis arvestamata, et N. Grigorjev võttis kõik hagid õigeks, kahes kuriteo osas on ta juba kahju hüvitanud. Neli vargust jäid katsestaadiumi ja kahel juhul kahju puudus. Kuigi varguse episoode oli kokku 21, jättis kohus karistuse mõistmisel tähelepanuta kaitsja väite, et kogukahju ei olnud suur, kokku 1045 eurot. N. Grigorjev on võimeline selle hüvitama töötades 2 ja mittevabaduskaotuslikku karistust kandes. Süüdistatav vajab ravi, mitte pikaajalist vangistust. Ta on nõus üldkasuliku töö ja käitumiskontrolliga. N. Grigorjev omab kindlat elukohta ja ühiskondliku isolatsiooni lõppedes on tal võimalik jätkata tööd oma ettevõttes ning hüvitada seeläbi kuritegudega tekitatud kahju. Süüdistatava vabaduses viibimise asjaolud on kaalukamad kui need, mille alusel hoida teda vanglas. N. Grigorjevi ja ühiskonna jaoks on sobilikum ja kasulikum, kui süüdistatavale määratakse käitumiskontroll. See aitab tal ühiskonda sulanduda. Selle tagaks ka lisakohustuste – alkoholi tarvitamise keelu, sõltuvusravile asumise ja sotsiaalprogrammides osalemise kohustuste võtmine kaitsealuse poolt. N. Grigorjev kinnitas nõustumist nendega maakohtu istungil. Kohus ei arvestanud seejuures ka prokuröri karistusettepanekuga, mõistes rangema karistuse. Süüdistatav Nikolai Grigorjev sisuliselt kordab kaitsja apellatsiooniväiteid. Ei ole nõus sellega, et kohus ei lugenud tema kahetsust siiraks. Samuti ei nõustu ta kohtu seisukohaga, et tema on püüdnud oma süüd vähendada sellega, et püüdis selgitada, et narkootilisi aineid tarvitas ta kaks päeva tagasi. Kordab, et ei vaidlusta süüd ja palub kergendada karistust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et need on ilmselt põhjendamatud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. KrMS § 326 lõike 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega (vt nt RKKKm 1-15-330/45, p 10). Kohtukolleegium leiab, et N. Grigorjevi kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks N. Grigorjevi karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Samuti on kohtuotsuses põhjendatud konkreetset mõistetavat karistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi arvestavat väidet, mis vääriks tähelepanu. Apellatsioonis esitatud põhjendused ei kummuta maakohtu veenvaid seisukohti. N. Grigorjev pani toime 21 varguse episoodi. Kuriteoepisoodide arv on süü suurust iseloomustav faktor ja 9 kuu jooksul panna toime 21 vargust tähendab seda, et süü on üle keskmise suur. Samuti arvestatakse süü suuruse hindamisel seda, et esineb kolm koosseisulist raskendavat asjaolu. Süü suurus väljendub karistuses ja antud juhul tähendab see seda, et 2 aastat ja 6 kuud vangistust, mis süüdistatavale mõisteti 21 varguse eest, ei ole süü suurust arvestades ülemäära range karistus. Puhtaritmeetiliselt tähendab see, et 30 kuud 21 varguse eest e iga varguse eest poolteist kuud vangistust. Lugedes aga igati süü suurusele vastavaks 2 aasta ja 6 kuulise vangistuse, ei pea kohus enam isegi mitte kaaluma hakkama seda, kas mõistetud vangistust on võimalik asendada üldkasuliku tööga. Teatavasti ei võimalda seadus üldkasuliku tööga asendada üle 2 aastast vangistust ja Riigikohus on üheselt leidnud, et seejuures arvestatakse mõistetud karistust, mitte selle ärakandmisele kuuluvat osa pärast vähendamist lühimenetluse sätete alusel. Süüdistatavale on lõplikuks karistuseks mõistetud 3 aastat ja 6 kuud vangistust ning liitkaristus on moodustatud raskema üksikkaristuse suurendamise teel. Seejuures ei ole kohus kohaldanud mitte kõige raskemat 3 karistuste liitmise põhimõtet e mitte üksikkaristuste täielikku liitmist. Maakohus on ka põhjendanud, miks ei pea võimalikuks karistuste katmise printsiibi kohaldamist. Maakohus on põhjendanud
lg 1 järgi mõistetud karistusmäära ja ka selles osas ei saa maakohtule ette heita ebaseadusliku karistuse mõistmist. Arvestatud on sedagi, et varasemalt reaalselt ära kantud vangistusest ei ole süüdistatav järeldusi teinud ja kohtukolleegiumi hinnangul oleks ka tema kergem karistusõiguslik kohtlemine, arvestades just süü suurust, vastuolus Riigikohtu poolt tunnustatud karistuse mõistmise põhimõtetega. Uute kuritegude süstemaatiline toimepanemine pärast eelmise karistuse ärakandmist ei saa tuua kaasa eelmise karistusega võrreldes leebemat karistusõiguslikku kohtlemist. Karistusseadustiku mõtte kohaselt karistusõigusliku hinnangu andmisel tuleb tõesti keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ja määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Karistus saab olla efektiivne vaid siis, kui võetakse arvesse ka konkreetseid isikuomadusi. Ka Riigikohtu lahenditest on teada, et eripreventiivset prognoosi tehes on isikuga arvestamine vältimatu. Riigikohtu praktikas on isik isegi karistuse mõistmise iseseisva alusena välja toodud (3-1-113-11, p 9). Seega leiab kohtukolleegium, et süüdistatava karistamine vangistusega on põhjendatud ning vangistusmäär, mis süüdistatavale vaidlustatud kohtuotsusega mõisteti, vastab süü suurusele ja süüdistatava isikule. Mis puudutab süüdistatava vaateid tulevikule ja soovi ennast sõltuvusest ravida, siis see on positiivne, kuid eelnevalt tuleb ära kanda toimepandu eest mõistetud seaduslik ja põhjendatud karistus. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, osundades Riigikohtu seisukohale, mis on väljendatud Riigikohtu otsuses 1-19-4150. Riigikohus on märkinud, et arusaam isiku süüst
lg 1 esimese lause tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 5-20-5/10, p 19). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt
See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Riigikohus toob otsuses ka näited, mida senises kohtupraktikas on käsitatud kaalutlusveana karistuse mõistmisel. Loetelu on pikk, kuid asjaolu, et karistus ei meeldi selle adressaadile või tema kaitsjale, sellesse loetellu ei kuulu. Asjaolu, et maakohus ei lugenud karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsust, ei ole kohtu viga. Kohtu arvamus on kujunenud siseveendumusest. Kui isik, kes on toime pannud 21 vargust ja ta tabatakse kuritegude toimepanemiselt sh joobeseisundis sõidukit juhtimas väidab, et ta siiralt toimepandut kahetseb e tal ei ole võimalust on süüd eitada, siis see on küll tavapärane, kuid ei näi kaugeltki mitte siiras e tõsiseltvõetav. 4 Prokuröri karistustaotlusega ei ole kohus seotud ja asjaolu, et karistus on karmim, kui seda taotles prokurör, ei muuda seda ebaseaduslikuks ja põhjendamatuks. Oluline on, et maakohus on põhjendanud oma karistusvalikut ja selles osas maakohtu otsusele etteheiteid olla ei saa. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks N. Grigorjevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele 60 minutit ja apellatsiooni koostamisele 150 minutit. Nimetatud menetlustoimingute eest palub kaitsja määrata advokaadibüroole Viira & Partnerid tasudeks vastavalt 54 ja 135 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.