Obsah (8)

§ 120§ 121§ 263§ 64§ 73§ 12§ 16§ 2241

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-20-1510 Kohtukoosseis Heili Sepp, Urmas

§ 120

lg 1, § 121 lg 2 p 2 ja § 263 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. veebruari
2. a kohtuotsus Apellant Kaitsja Prokurör Gardi Anderson Süüdistatav CHRISTIAN LUMISTE (isikukood: isikuandmed maakohtu otsuses Margo Põbo Kaitsja 38207074216) RESOLUTSIOON
3. Jätta Pärnu Maakohtu
4. veebruari 2021 otsus Christian Lumiste süüdistusasjas muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata.
5. Määrata Advokaadibüroole Sempes OÜ makstava riigi õigusabi tasu ja kulu kogusuuruseks apellatsioonimenetluses Christian Lumistele osutatud riigi õigusabi eest 388.80 eurot (sh käibemaks 64.80 eurot).
6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Christian Lumistelt välja 388.80 eurot Eesti Vabariigi kasuks. Menetluskulude nõue tuleb tasuda käesoleva kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
7. Pärnu Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 16.02.2021, tunnistades Christian Lumiste süüdi

§ 120

lg 1 järgi ja mõistes karistuseks 4 kuud vangistust,

§ 121

lg 2 p 2 järgi ja mõistes 1 karistuseks 2 aastat vangistust ning

§ 263lg 1 p 1 järgi ja mõistes karistuseks 1 aasta vangistust.

Kohus mõistis

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust ning jättis

§ 73

alusel jätta mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui Christian Lumiste ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus tegi otsustused ka menetluskulude ja salvestiste osas. Otsuse terviktekst tehti teatavaks 19.02.

2. Süüdistus, mille alusel kohus süüdistatava süüdi mõistis, oli järgmine: Christian Lumistet süüdistati selles, et tema kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäeval, kuid ajavahemikul 02.-03.05.2019 õhtusel ajal, s.o kella 17-18 ajal, XXX eramus lõi oma 10-aastast poega XX neljal-viiel korral puuoksaga tuharate ja jalgade tagaosa piirkonda, põhjustades XX-le füüsilist valu ja tervisekahjustused tuharate ja jalgade tagaosa piirkonnas. Seega Christian Lumiste, teise inimese tervisekahjustamisega, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud lähisuhtes, pani tahtlikult toime

§ 121lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistati Christian Lumistet selles, et tema 04.05.2019 kella 15.32 ajal Pärnu linnas XXX X kolmandal korrusel asuvas Z kaupluses, milline on avalik koht, ähvardas kaupluse töötajat YY kaela kahekorra keeramisega, öeldes: „Tead mees, kuis sa veel lubad mu lapsel siin olla, siis ma keeran su kaela kahekorra“. Selline ähvardus tekitas YY-le reaalse hirmutunde enda tervise pärast, kuna süüdistatava käitumine oli kannatanu suhtes ähvardavalt meelestatud ja kehakeel ründav ning süüdistatav oli väga närvis, olles juba eelnevalt kannatanuga suhelnud sõimaval kõneviisil. Seega Christian Lumiste, teise inimese tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisega, pani tahtlikult toime

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistati Christian Lumistet selles, et tema 04.05.2019 kella 15.34 ajal Pärnu linnas XXX X kolmandal korrusel asuvas X OÜ Z kaupluses, milline on avalik koht, lõi ühel korral lahtise labakäega X OÜ juhatuse liiget BB paremale poole oimupiirkonda. Oma tahtliku tegevusega põhjustas Christian Lumiste BB-le füüsilist valu ning rikkus KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, häirides kõrvaliste ja asjasse mittepuutuvate isikute (Xe kaupluse müüja ja kliendid) rahu ning ohustades turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat suhtumist avalikku korda. Seega, Christian Lumiste, avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega, pani tahtlikult toime

§ 263lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Apellatsioon

1. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kaitsja, vaidlustades otsuse täies ulatuses seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (KrMS § 338 p-d 1, 2 ja 3). Apellant palub tühistada Pärnu Maakohtu
2. septembri
3. a otsus nr 1-20-1510 täies ulatuses ning teha uus otsus, millega mõista õigeks Christian Lumiste talle esitatud süüdistustes

§ 120

lg 1 ja § 121 lg 2 p 2 järgi ja kvalifitseerida Christian Lumiste süüdistus

§ 263

lg 1 p 1 ümber

§ 121lg 1 järgi.

Samuti palub ta jätta menetluskulud riigi kanda.

1. Apellatsiooni esitaja on seisukohal, et kohus on hinnanud selles kriminaalasjas kogutud tõendeid ekslikult ning seeläbi kujundanud ebaõige seisukoha Christian Lumiste poolt süütegude toimepanemise kohta. Christian Lumistet süüdi tunnistades rikkus kohus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid ning põhiseaduse §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat in dubio pro reo põhimõtet. Need puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtuotsuse põhjendamine kohustus on rikutud määral, mis ei ole käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud põhjenduse puudumisena, kuid millega siiski kaasnes ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus (vt nt RKKKo 3-1-1- 14-14, p-d 600 ja 700). Maakohus 2 rikkus kriminaalmenetlusõigust, kuna tugines kohtuotsuse tegemisel oletustele, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena (RKKKo 3-1-1-65-15, p 11).
2. Süüdimõistmise osas

§ 121

lg 2 p 2 järgi heidab apellant ette seda, et kasutati ütlusi, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata kannatanult. Samuti on kohus iseseisvate tõenditena tuginenud vahendlike tunnistajate ütlustele. Lisaks on kohus ise võtnud eksperdi rolli ning määratlenud kannatanul olnud vigasuste vanust. Kogu süüdmõistmine tugineb oletustele ning oletustele süüdimõistvat ostust langetada ei ole lubatud.

1. Kannatanut alaealist XX, keda oli politsei poolt ülekuulatud, kohtulikul arutamisel üle ei kuulatud, vaatamata sellele, et ülekuulamist taotles oma kaitseaktis kaitsja ning ka sellele, et kannatanu oli esimesel kohtuistungil kohal ning soovis istungil osaleda, kuid prokuröri tungival soovil keelas kohus kannatanul endaga seotud asja arutamisel viibida. Kui kannatanu ütlused ei haakunud teiste tõenditega, siis leidis kohus, et erinevused kannatanu jutus võisid tulla sellest, et kannatanu ei saanud küsimusest õigesti aru või sellest, et ta ei tegelikult ei rääkinudki teistega niipõhjalikult kui uurijaga (ilmselgelt tegemist kohtuniku oletusega). Kannatanu ütlused on võetud ja saadud menetlusnorme rikkudes ja need tuleb jätta kõrvale. KrMS § 38 lg 1 kohaselt on kannatanul õigus ütlustest keelduda (p 3), esitada tõendeid ja taotlusi (p 4 ja 5), tutvuda toimikumaterjalidega (p 7), võtta osa kohtulikust arutamisest (p 8) taotleda, et tema ülekuulamist viiks läbi temaga samast soost isik, kui tegemist on seksuaalvägivalla, soolise vägivalla või lähisuhtes toime pandud kuriteoga (p 11). Kõiki nimetatud õigusi on selle menetluse käigus rikutud kannatanu suhtes rikutud. Alaealisele kannatanule ei võimaldatud nende ütluste andmise juurde ei advokaadi juuresolekut, ei lapsevanema juuresolekut, ei lastekaitse spetsialisti ega psühholoogi juuresolekut. Lapsele ei selgitatud üheselt, et tal on õigus isa vastu ütluste andmisest keelduda.
2. Lapsele ei selgitatud seda, et kui tema suhtes on toime pandud lähisuhtevägivald, on tal õigus taotleda endaga samast soost isiku poolset ülekuulamist. Meessoost alaealist kannatanut pildistati ja küsitleti eranditult ainult naissoost isikute juuresolekul. KrMS § 38 lg 1 p 11 õigust kannatanule ei tutvustatud. Kohus on kohtuotsuses teinud kummalise märkuse, et „Kohtule jääb arusaamatukse, millele tuginedes kaitsja väidab, et kannatanule selliseid õigusi ei tutvustatud.“ Kaitsja tugineb oma väiteid esitades menetluses uuritud tõenditele ja eelkõige kannatanu ülekuulamise protokollile ja videomaterjalile, millest ei nähtu kannatanule tema õiguste tutvustamist. Kaitsja sai tugineda vaid menetlusdokumendile, millest siis on võimalik tuvastada, milliseid õigusi kannatanule tutvustati ja milliseid mitte. Riigikohus on leidnud, et ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. Praegusel juhul on asjakohane KrMS § 71 lg 1 p 1, mille kohaselt on süüdistatava alanejal sugulasel õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Kuna kannatanu on süüdistatava poeg ehk alaneja sugulane, oli tal õigus keelduda ütluste andmisest oma isa vastu. Sellest õigusest ei teavitatud kannatanut arusaadaval viisil. Uurija selgitas kannatanule, et tal on õigus ütluste andmisest keelduda, kuid selles, kas kannatanu sellest aru sai, menetleja ei veendunud.
3. Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures peaks viibima kannatanu lähedane, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist
4. Ühtegi lähedast isegi ei teavitatud lapse politseisse viimisest ja tema ülekuulamisest. Lapse ema teavitati rohkem kui ööpäev hiljem. Advokaat määrati kannatanule pärast seda, kui temaga olid kõik menetlustoimingud tehtud ning sel hetkel enam vajadust täiendavate menetlustoimingute jaoks ei eksisteerinud. Ei eksisteerinud ka mitte ühtegi alaealisele kannatanule esindaja määramise alust. Esindaja määramise alused tulenevad KrMS § 41 lg 31 p 1, mille kohaselt pidi menetleja alaealisele määrama advokaadi (ja seda juba enne menetlustoimingut), kuna võis eeldada, et kannatanu seadusliku esindaja huvid 3 võisid olla vastuolus kannatanu huvidega. Advokaat määrati aga pärast seda, kui kõik menetlustoimingud olid tehtud. Ühtegi alust kannatanule esindaja määramiseks enam ei olnud. Kannatanul on olnud 2 advokaadist esindajat. Kumbki neist ei ole kannatanuga ühtegi sõna rääkinud ega kannatanuga kohtunud. Lisaks ei ole kannatanule tutvustatud toimikut, keegi ei ole kannatanu käest küsinud, kas tunnistajad räägivad õigust või valetavad. Kannatanult on võetud igasugune võimalus oma arvamust avaldada. Ei piisa sellest, et kannatanule määratud advokaat tutvub toimikuga, temale määratud advokaat peab tutvuma ka temaga ning tutvustama ka talle toimikut. Kannatanu tuli kohtuistungile, kuid ka siin keelas kohus tal viibida. Kaitsja on seisukohal, et on lubamatu kasutada süüstava tõendina kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis olid saadud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulatud, ei ole ka võimalik neid rikkumisi kõrvaldada. Maakohtu otsus tugineb määravas osas alaealise kannatanu ütlustele, mistõttu selle tõendi lubamatuks tunnistamine tingib möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes ning juba ainuüksi seetõttu tuleb Christian Lumiste süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 õigeks mõista.

1. Kohus ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas käsitlenud politsei poole pöördumisele (laps ise politseisse ei olegi pöördunud) eelnenud sündmuste käiku, s.o küsimust selle kohta, kas kannatanu mälupildile sündmusest võisid avaldada mõju sündmusest möödunud aeg ja erinevad küsitlused ühel ja samal teemal, 3-4 päeva jooksul, kus kõik temaga tegelenud ametnikud (õpetajatest meditsiinitöötajate ja politseiametnikeni välja) mõjutasid teda ütlema, et isa on teda löönud. Eriti lapseealise kannatanu puhul tuleb pöörata tähelepanu kannatanu ütlustes kasutatud asjaoludele, mis võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt, ning vajadusel vastavad kahtlused üheselt ümber lükata. Kohus seda veenvalt teinud ei ole. Alaealise kannatanu poolt antud ütlused on vastuolus vahendlike tunnistajate ütlustega, ehk siis kas on eksinud kannatanu või valetavad tunnistajad. Kannatanu on oma ütlustes öelnud, et ta ei ole sellest juhtumist kellegiga rääkinud (salvestus 15:28 – 15:39). Ometi väidavad kõik tunnistajad, et laps rääkis neile, et isa on need vorbid temale teinud. Samuti kinnitab laps, et ta ei ole neid vigastusi kellelegi näidanud (salvestus 14:38 – 15:19), ometi on neid näinud päris mitmed inimesed ja väidetavalt neid ka pildistanud (pilti, mille kohta saab tõsikindlalt väita, et tegemist on kannatanuga, menetluses esitatud ei ole). Laps proovib määratleda, millal isa teda lõi, samuti põhjendada miks. Laps põhjendab, et isa lõi teda sellepärast, et ta varastas kodust raha. (salvestus 07:45). Kannatanu ema on kinnitanud, et laps ei ole kunagi varastanud ei kodust ega ka mujalt.
2. Ajana määratleb laps esmalt 2 või 3 mai, kui hakkab täpsustama ja toob välja, et oli puhkepäev esimene mai ning pärast seda oli kaks või kolm päeva (salvestus 8:43 – 8:50), mitte teine või kolmas. Juhin siinkohal tähelepanu, et 1 mai 2019 oli kolmapäev, pärast seda 2-3 päeva. Laps ütleb ka, et oli koolipäev ja ta käis trennis ning kõik juhtus pärast trenni, sai vitsa ja siis hakkas õppima. On tõenäoline, et kannatanu oli erinevate solgutamiste pärast juba nii hirmul ja segaduses, et rääkis kõike seda, mida temalt kuulda taheti. Isegi kui kannatanu jutt vastaks tõele, siis viitavad kõik märgid pigem sellele, et tegemist võis olla esmaspäeva so 06.05.2019.a. Eelmine päev oli vaba, päeval oli koolis, õhtul käis trennis ja pärast trenni hakkas õppima. Analüüsides lapse ütlusi, siis on selge, et ta on olnud neid andes täielikus segaduses ja on olnud sunnitud mõtlema välja lugu, mida on juba rohkem kui 7 täiskasvanud temalt teada tahtnud. Teda on kuulatud koolis üle erinevate inimeste poolt (õpetaja, psühholoog, medõde, lastekaitse ja politsei), siis on ta võetud koolist kaasa ja viidud politseimajja, kus oli taaskord üle kuulatud. Ilmselgelt kuulati ta korra juba üle ka enne salvestuse tegemist, salvestuse alguses (00:30-00:35) viitab uurija kannatanule, et siin ongi kaamera, millest me enne rääkisime ehk siis on selge, et uurija rääkis lapsega ja usutles ning mõjutas teda juba enne salvestuse tegemist. Lapse ütlused kokku võttes, tuleb asuda seisukohale, et tegemist ei ole usaldusväärsete ütlustega ning need on vastuolulised ning ei haaku teiste asjas uuritud tõenditega. Kaitsja hinnangul, ei ole asjas uuritud ühtegi seaduslikult saadud tõendit, mis 4 viitaksid sellel, et Christian Lumiste oleks oma last süüdistusaktis viidatud ajal löönud või talle mingil viisil valu põhjustanud. Sellistele tõenditele rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik.
3. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Christian Lumistet ajavahemikul 02.-03.05.2019 õhtusel ajal, s.o kella 17-18 ajal, Pärnu maakonnas XXX eramus lõi oma 10-aastast poega XX neljal-viiel korral puuoksaga tuharate ja jalgade tagaosa piirkonda. Need on need ajalised piirid, millest me väljuda ei saa. Kohus ei ole vaidlustatavas otsuses näidanud, millega on tõendatud, et vitsaga löömine toimus just süüdistusaktis toodud ajavahemikul. Süüdistusaktist nii kuupäevaliselt, kui ka kellaajaliselt ajavahemik ja koht, millal ja kus Christian Lumiste temale etteheidetava teo väidetavalt toime pani. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks muu hulgas kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Kaitsja hinnangul on käesolevas asjas tõendamist leidnud, et süüdistusaktis kirjeldatud viisil, ajal ja kohas ei ole Christian Lumiste mitte kedagi vitsaga löönud ega valu põhjustanud. Kuriteo toimepanemise aja ja koha määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
4. 08.05.2019 nägi tunnistaja CC veekeskuses lapse kehal vasakul reiel peopesa suurust verevalumit ja 2 vorpi, 2 selget joont üle jalgade. Nendest rääkis ta QQ-le. Tunnistaja QQ ei ole ise verevalumeid näinud ja tugines vaid CC ütlustele. QQ nägi vigastusi pildi pealt, kellest oli tehtud see pilt ja millist pilti ta nägi, seda meil teada ei ole. Tunnistaja väitel näitas talle pilti KK. Kelle pilti talle näidati, seda ta ei tea. Tunnistaja nägi vorpe pildil üle mõlema jala ja pildil puudus peopesa suurune verevalum. Lisaks ei saa nende tunnistajate ütlusi kasutada iseseisva tõendina selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel või kuulnud teistelt isikutelt. Kuna kohtuliku arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKoasjas nr 3-1-1-7315, p 11). Pildi tegi KK, kes vaatas ühtlasi ka lapse üle, pildi tegemine toimus 13.05.2019 so 5 päeva pärast seda, kui õpetaja oli verevalumeid märganud. KK märkas kannatanul ühel reiel 5 vorpi. Teisel jalal ka mõned vorbid taga reiel. Ka tema ei märganud lapse jalgadel peopesasuurust verevalumit. Tunnistaja SS ei näinud lapse vigastusi vaid vaatas samuti fotot. Kes oli fotol, ta ei tea, vaid seda ütles talle tervishoiutöötaja. Ta ei mäletanud, kas ka lapse nägu oli fotol tuvastatav. Tema nägi fotol päris laiasid vorpe tuharate ja reie peal. Viimasena uuris kannatanut EKEI kohtuarst TP. Tema tuvastas kokku rohkem kui 8 vorbijälge. Tunnistajate ütluste kohaselt oli nende poolt nähtud kannatanul 2 vorpi kuni 8 vorpi, tunnistajate ütlustes esinevad kardinaalsed erinevused. Kohus seda erinevust ja vastuolu ei ole käsitlenud.
5. Kohtutoimikus on foto, mille on edastanud uurijale Kesklinna tervisekeskus OÜ 19.06.2019.a. kirjaga. Keda sellel pildil on kujutatud ning kes ja millal on selle pildi teinud, seda ei ole olnud võimalik tuvastada. Pildil on näha lapse alakeha (kas tüdruku või poisi oma, ei ole võimalik tuvastada) tagant poolt. Paljastatud on reie tagaosad (tuharad ei ole paljastatud). Vasakul reiel on näha pisike haav (hüübinud verega) ja 3 vorpi. Ühtegi muud vigastust või verevalumit sellel pildil ei ole. Sellel pildil ei ole 5-8 vorpi, mida väidavad näinud olevat tunnistajad. Tegemist ei saa ka olla pildiga, mille tegi KK, kuna SS nägi tema tehtud pildil vigastusi, mis asusid tuharate peal. Esitatud pildil on tuharad kaetud pükstega, seega ei saanud tunnistaja seda pilti vaadates näha vigastusi, mis asusid tuharate peal. Selle asjaolule ei ole kohus üldse tähelepanu pööranud. KK esitas enda poolt tehtud pildi oma ütluste kohaselt teda üle kuulanud uurija HH-le ise e-maili teel. KK kinnitas, et tervisekaardi juurde ta fotot kindlasti ei pannud ja seal seda olla ei saanud. Ka sellele asjaolule ei ole kohus tähelepanu pööranud. Seega ei ole kohus suutnud tuvastada, kelle pildi on Kesklinna tervisekeskus OÜ uurijale saatnud ja kuhu on kadunud pilt kannatanust, mille tegi KK. Jääb arusaamatuks, miks ei ole seda pilti kohtule edastatud. See on kõrvaldamata kahtlus 5 ning kaitsja hinnangul ei ole võimalik seda ka kõrvalda. Kohtuniku arvamus, et fotodelt on näha, et fotol olnud isikul on samasugused vigastused nagu XX-l, kui temast tehti fotod isiku läbivaatusel, ei kõrvalda kahtlusi. Seda enam, et isiku läbivaatusel tehtud fotol ja lapse alakeha fotol on vigastuste hulk erinev.
6. Menetluse käigus on olnud vajalik ka tuvastada teo toimepanemise aeg, seega on ka ülioluline, määratleda vigastuste tekke aeg ehk vigastuste vanus. Võimalik verevalumite tekkimise aja kohta on meil olemas üks arvamus isikult, kellel on meditsiinialased teadmised ning kelle hinnangut selles osas võib käsitelda ka eriteadmistega isiku hinnanguna. Tunnistaja KK, on õppinud Tartu Tervishoiu kõrgkoolis ja omandanud meditsiiniõe eriala. Tema vaatas kannatanu vigastused üle 13.05.2019 ning hindas nende vanuseks mõned päevad (ei olnud päris värsked) ja mõned võisid olla isegi nädal aega vanad. Ainsa ülekuulatud eriteadmistega isiku ütluste kohaselt oli tema poolt nähtud vigasuste vanuseks 2 päeva kuni nädal. Seda, et nädala pikkuseks on 7 päeva, võib lugeda üldteada asjaoluks. Seega tuleb lähtuda asjaolust, et vigastused, mida KK vaatles, on tekkinud või tekitatud kannatanu kehale ajavahemikus 06.05.2019 kuni 11.05.
8. Kohus on asunud seda ajavahemiku meelevaldselt suurendama ning sisuliselt asunud prokurörile appi sündmust mahutama süüdistusaktis toodud ajavahemikku. Kohus märkis, et tunnistaja KK´i ütlustest nähtub, et ta hindas vorpide vanust umbkaudselt, mis ei välista, et vorbid ei võinud olla mõni päev vanemad kui nädal ehk 7 päeva. KK ütlused siiski välistavad selle, et vigastused oleksid vanemad, kui 7 päeva ning KK (tegemist meditsiiniteadmistega isikuga) ütluste järgi olid vorbid erineva vanusega. Meditsiiniliste eriteadmistega isiku ütlused välistavad, et vorbid olid tekkinud rohkem kui 7 päeva enne pildistamist, kuid nad ei välista seda, et need (vähemalt osa neist) olid tekkinud vähem kui 7 päeva enne pildistamist. Süüdistusaktis kirjeldatud vägivallateo toimepanemise aeg oli 10-11 päeva enne kui meditsiiniteadmistega isik kannatanu üle vaatas. Tegemist on juba oluliselt pikema tähtajaga kui 7 päeva ning see tõendab üheselt, et süüdistuses näidatud ajal ei ole saanud kannatanul vigastused tekkida.
9. On tõusetunud kahtlused, mida ei ole kuidagi olnud võimalik menetluse käigus kõrvaldada ning sellised kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevasse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 31-1- 139-05). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses. Siinkohal ei saa olla abi sellest, et kohus ise tõlgendab meelevaldselt tunnistaja (eriteadmistega isiku ütlusi) selleks, et need mahuksid süüdistuses etteantud vahemiku. Selline kohtuotsuse põhistamine on lubamatu. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel.
10. Kaitsja hinnangul ei ole alust käsitleda iseseisvate tõenditena tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel, kuna ei esine KrMS § 66 lg 2 1 p-s 1 nimetatud asjaolu, s.t olukorda, kus alaealise kannatanu ütlusi ei oleks võimalik uurida kohtuliku arutamise käigus. Praegusel juhul ei kuulatud küll kannatanut kui vahetut tõendiallikat kohtumenetluses üle, kuid avaldati ja arvestati tema kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 2901 alusel. Kuna kohtumenetluses uuriti vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas vahendlike tunnistajate ütlustele. Tunnistajate ütlused puudutavad peamiselt lapse vigastusi (mida enamus neist ei näinud) ja kannatanu poolt väidetavalt isa süüdistamist (mida kannatanu oma ütlustes ise eitab), kuid nendest ütlustest ei nähtu, et kannatanu kirjeldas vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid (kohtumised kannatanu ja tunnistajate vahel 6 esinesid nädal kuni kaks nädalat pärast väidetavat vägivallategu) ja oli tajutu mõju all (KrMS § 66 lg 2 1 p 2). On välistatud, et kannatanule said tekkida vigastused, mida on vahendlikud tunnistajad presenteerinud, oleksid tekitatud süüdistusaktis toodud ajal ehk siis
11. või 03.05.2019.a. Vigastused said tekkida mitte varem kui 06.05.2019.a. Kuna see kuupäev väljub süüdistusakti 8 piiridest, tuleb asuda seisukohale, et süüdistuses toodud vahejuhtumi esinemist ei ole kohtuliku menetluse käigus tõendamist leidnud ning Christian Lumiste tuleb õigeks mõista.
12. Süüdistustes

§ 120

lg 1 järgi ja § 263 lg 1 p 1 järgi on üks apellatsiooni vastuväiteid see, et kui müüja sõlmib lapsega kirjaliku lepingu, võtab lapselt raha ja annab talle mängimiseks mängu, mille kasutada andmiseks mistahes õigused puuduvad ning mille tasuline rentimine on keelatud, siis lapsega sõlmitakse leping, milles on muuhulgas ka hüvitise nõuded kuni 400 euro ulatuses. Lisaks lepingu sõlmimisele (mis on rikkumine) ei ole kauplusel tootja luba mänge raha eest mängida lubada. Tegemist on pettusega, mis pannakse toime alaealiste suhtes, kummaline, et kohus ja prokuratuur seda ei näe ja/või näha ei taha. 18.

§ 120

lg 1 osas tugineb apellatsioon sellele, et Christian Lumiste ja tema alaealine poeg suundusid poodi, et pildistada selle mängu karpi, mida laps eelnevalt seal poes mängis (mäng oli vägivaldne ja vanusepiiranguga 18+). Tegevusse sekkus poemüüja YY, kellele ei meeldinud, et poes pildistatakse. Süüdistatav selgitas müüjale, kuidas tema hinnangul käib poes laste petmine ja andis ka teada, et teavitab sellest vajalike asutusi (või organisatsioone, nagu väitis oma tunnistuses YY). Selle peale andis YY teada, et teda see ei huvita ja nemad teevad kõik õigesti ja nendel on selleks load olemas (mis muidugi oli sulaselge vale). Selle jutu peale kummardus süüdistatav üle laua ja ütles rahuliku häälega (seda kinnitavad ka tunnistajate ütlused), et saate veel näha, kuidas ma teile probleeme tekitan. Muud ta ei öelnud ja väljus poest. Mingisugust ähvardust kellegi tervise kallale kippuda süüdistatav ei öelnud. Süüdistatav on juba kohtueelses menetluses öelnud, et ta ei ole seda, mis YY väidab, kunagi öelnud.

1. Christian Lumistele etteheidetava teo YY ähvardamine objektiivne koosseis näeb ette vägivalla olemasolu. Võimalikku vägivallategu on kirjeldanud ainult kannatanu oma ütlustes. Vägivalla kasutamist ei kinnita mitte ükski lähedal viibinud tunnistaja ega videosalvestis. Tegemist on sõnasõna vastu olukorraga. Ähvardused Christian Lumiste poolt ei olnud ilmselgelt vajalikud ning ei ole ka eluliselt usutavad. Nn sõna - sõna vastu olukordades peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav.
2. RR, kes väidetavalt näeb ja kuuleb oma poodi ära, mis teises poes (rohkem kui 10 - 15 m kaugusel ja klaasi taga) toimub, ei kuulnud seda, mida süüdistatav YY-le ütles, seda, mida öeldi YY-le, ei kuulnud ka GG, kes oli sündmuskohalt vaevalt 3 meetri kaugusel ja poe sissepääsu ukse kõrval. BB ja GG väitsid, et neile rääkis oma ähvardamisest vahetult pärast ähvardamist YY, kes oli täiesti endast väljas, šokiseisundis ja värises, samas kui Y-ga rääkis OO, siis oli Y täiest adekvaatne ja ütles, et ta ei pannud tähelegi, et keegi teda filmis, ähvardamisest ei olnud siinkohal juttugi. Kahe etteheidetava sündmuse vahele jäi aega oluliselt vähem kui 1 minut. Ei ole eluliselt usutav, et poe omanike jaoks oli YY šokis ja endast väljas ning rääkis ähvardamisest ja samal ajal poes viibinud OO-ga rääkides oli YY täiesti adekvaatne ning ei märkinud, et teda just ähvardati. Ähvardamisest ei rääkinud ta ka kohapeale tulnud turvameestele, unustas selle mainimata kohapeale tulnud politseile. Alles 10 päeva (päev pärast seda, kui nad saavad teada, et Lumiste on nende peale kaebuse esitanud) hiljem, kui teda on tunnistajana kutsustud politseisse, meenub talle järsku ähvardamine ja hirm. See ei ole eluliselt usutav.
3. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust tuleb seostada eelkõige ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Kannatanu ütlused ei ole eluliselt usutavad ning ei riimu teiste asjas uuritud tõenditega. Kannatanul esinesid alused vihamotiiviks. Ta soovis Christian Lumistele kätte maksta 7 ja kohta kätte näidata. Vihamotiiviks oli piisavalt aluseid, eelkõige viha Christian Lumiste vastu, kes lubas esitada ja ka esitas konsoolipoe kohta kaebuse autorikaitseühingule. Kui YY esmakordselt politseile ähvardamisest rääkis (so 14.05.2019) oli poes juba teada, et Christian Lumiste on teavitanud autorikaitseühingut (vestlused kaupluse juhataja ja MM vahel toimusid päev varem). Kuna tegemist on nö sõna – sõna vastu olukorraga, peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada sedagi, kui ta hindab kannatanu ütlused usaldusväärsemaks kui nt süüdistatava enda süüd eitavad ütlused. Tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest, mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud, samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta. 22.

§ 120

lg 1 puhul peetakse ähvardamise all silmas tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist. Süüdistatav ei ole midagi sellist korda saatnud. Kohtu ette ei ole toodud ka seda, kas üldse ja miks ning kuidas nägi väidetav kannatanu ette väidetava ähvarduse täideviimist – milles see siis seisnenuks? Isegi juhul kui süüdistatav kasutas väljendeid, mida on YY esitanud, siis on tegemist väidetava kannatanu provotseeritud pingelises olukorras oma lapse huvide kaitseks vaid folkloorset väljendit ilma igasuguse ettekujutuseta või plaanita seda reaalset ellu viia ja selleks puudus ka igasugune tahe. Sellise väljendi kasutamine ei ole ka eluliselt usutav, kuna seda tavapäraselt kõnes ei kasutata, vaid väljend on kasutusel folklooris. Kuivõrd

§ 120

objektiivsete tunnuste täitmine eeldab mitte lihtsalt valu, vaid just tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, võib piiripealsete situatsioonide hindamisel osutuda süüdlase karistusõigusliku vastutuse seisukohalt esmatähtsaks see, missuguse vägivallateoga kannatanut ähvardati, ja kas ähvarduse sisuks oleva teo üks hüpoteetiline tagajärg saab vähemalt põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine. 23. Süüdistatav väidetavalt ütles kannatanule, et juhul kui veel laps seal mängimas lubatakse, siis murtakse kannatanu kael kahekorra; sellisel viisil ei ole ka teoreetiliselt isegi võimalik mingisugust tervisekahju tekitada, veel vähem valu põhjustada, aga

§ 120

kirjeldatud süüteoga peab toimuma rünnak teise inimese vaimset tervist kasutades ja psüühilise vägivallaga. Tegemist oli ka tingimusliku nn nõudega, mille tagajärg saaks saabuda ainult juhul, kui lapsel lubatakse sinna veelkord mängima minna. Psüühilise vägivalla sisuks saab olla ähvardus, millega kustutakse kannatus esile arusaam, et süüdlane võibki selle ähvarduse täide viia. Praegusel juhul midagi sellist ei ole olnud. Igasugune ähvardus, mis tehakse peab olema tõsiseltvõetav. Ähvardus, et kellelgi keeratakse kahel kahekorra, pole tõendamist leidnud ja seda väidab nö ainult kannatanu ise. Sellist ähvardust ei ole võimalik mitte kuidagimoodi täide viia. Alus karta sellise ähvarduse täideviimist peab paistma ähvardusena ka mõistlikule kõrvalseisjale ja igasugune valjuhäälne ärritunud ja solvava kõneviisi põhjal tehtud lausejupike ei saa olla automaatselt kuritegu

§ 120mõttes.

Ähvardamine peab olema reaalse hirmutunde tekitamiseks konkreetne, ütlus, „keeran kaela kahekorra“, on selleks liiga abstraktne ja pärineb pigem folkloorist ning ei saa olla käsitletav konkreetse ähvardusena ja saaks kellelegi konkreetset hirmu tekitada. 24. Süüdistuses

§ 263järgi on kaitse vastuväited järgmised.

Süüdistatav lahkus pärast juhtumit YY-ga poest, aga kuna talle meenus, et ta ei tea firma kontakte, läks ta uuesti poodi ja ütles, et võtab visiitkaardi. Visiitkaardi ta sealt ka võttis ja hakkas poest väljuma. Poes laua juures oli sel hetkel juba kolm inimest, laua tagant tõusis väga ähvardavalt püsti BB ning suundus ukse poole ning ütles, et tule siia ja klaarime asjad parem koha peal ära. Poes viibinud naine GG üritas teda tagasi hoida (kaupluse turvavideotelt selgelt tuvastatav), sest ta oli üsna agressiivne. Süüdistatav oli mõnevõrra ärritunud ja oli valmis asja siis kohapeal arutama ning selgitas, kui valesti nad tegutsevad ja selline laste petmine lubatud ei ole ja ta esitab selle kohta kaebuse. Selle peale ütles BB, et neil on õigus lastelt raha võtta ja see, et minu laps nendega lepinguid sõlmib on süüdistatava enda probleem. Süüdistatav nö „kees seepeale üle“ ja lõi lahtise vasaku käega 8 kannatanule vastu pead. BB irvitas selle peale ainult ülbelt näkku ja andis mõista, et nüüd leidsid ise endale probleemi.

1. Kogu selle vahejuhtumi toimumise ajal viibis poes üks külastaja (poe turvavideotelt selgelt tuvastatav), kes ei lasknud sellest vahejuhtumist ennast mitte kuidagi segada. Tegi oma toimingud ära ja lahkus poest, kordagi isegi sinna laua poole vaatamata. Aja jooksul, pärast löögi toimumist kuni turvameeste ja politsei saabumiseni, ei käinud seal poes kedagi (ei käinud seal ka vastaspoe müüja OO). Poes sees mängis raadio ning ka koridoris mängis siseraadio (seda on kinnitanud tunnistaja GG). Uuritud videomaterjali põhjal on võimalik näha, et pärast Christian Lumiste esimest poest lahkumist ja enne visiitkaardi võtmiseks tagasi tulemist, käis poes tunnistaja OO, kes vestles põgusalt poes viibinud isikutega ja lahkus.
2. Süüdistus põhineb kättemaksus, mida kannatanud asusid sepitsema, et näidata süüdistatavat võimalikult halvas valguses ning välistada selle läbi nende endi tegude eest vastutamist. Politseile esitleti valed ähvardamise kohta, ähvardamist ei olnud. Kuna ilmselt ka see ei tundunud piisavalt tõsise süüdistusena, siis helistati ka lastekaitse üldtelefonile 07.05.2020 ning valetati ka sinna lugu kokku ning anti teada, justkui oleks 06.05 käinud nende poes süüdistav, kes peksab kodus oma lapsi. BB on andnud teadvalt valeütlusi ja kohtule otsesõnu valetanud. Tema valesid on kinnitanud nii YY kui ka GG. BB ütles kohtus, et „Meil on SONY-lt luba. SONY Playstation Eestiga on meil räägitud ja selles mõttes meil on kõik load olemas. Jah meil on Autorikaitse ühinguga räägitud ja meil on nendega kõik korras. Autorikaitseühing on andnud loa nende mängude laenutamiseks“ Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsiooni tegevjuhi MM ütluste kohaselt ei ole nende mängude tootja poolt antud sellist võimalust ja õigust nende väljarentimiseks ette nähtud. Mängud on eranditult mõeldud lõppkasutajale ehk eraisikule oma kodus mängimiseks. Selline tegu on Eesti seaduste kohaselt karistatav ja tegemist ongi süüteoga. Lisaks märkis MM ka seda, et Christian Lumiste esitas temale kaebuse, mille peale ta pöördus poe juhataja BB poole kirjalikult ja andis teada, et selline tegevus ei ole lubatud. BB vastas talle, et nad ei teadnud, et see on keelatud ja lõpetavad selle tegevuse koheselt. Kuna poel ei ole neid lubasid, siis oleks tegemist teadliku õigusrikkumisega. Tänaseks on kaitsjale teadaolevalt alustatud selle poe vastu süüteomenetlust ning Christian Lumiste on käinud tunnistajana selles asjas ka ütlusi andmas. Seega valetas BB kohtus kõigile. Lisaks väitis BB kohtueelses menetluses, et poes oli 10 külastajat, kuid 10 tegelikult videoid vaadates selgus, et poes viibis vaid üks inimene. Inimesed, kes sealt pärast löömise episoodi edasi tagasi mööda käisid, ei viibinud kordagi poes. Sellele, miks ta annab kohtus varasemast erinevaid ütlus, ta veenvalt põhjendada ei osanud. Mingisugust põhjust BB-l nende asjaolude kohta valetada ei olnud. See muudab tema ütlused ebausaldusväärseteks ning tema ütlused tuleb jätta täies ulatuses kõrvale.
3. GG on BB elukaaslane, kes andis ütlusi, mis kinnitaksid BB poolt antud ebaõigeid ütlusi. Lisaks ei haaku tunnistaja ütlused asjas uuritud videopildiga, millest on selgelt tuvastatav, et BB tuleb agressiivselt laua tagant välja ja GG hoiab teda tagasi, et ta ei liiguks liiga agressiivselt süüdistatava poole. Seda asjaolu ei ole kohus vaidlustatavas otsuses üldse käsitlenud. Terve selle vahejuhtumi aja seisab GG kannatanu ja süüdistatava vahel, näoga kannatanu poole ja hoiab kannatanut tagasi. Kaitsja hinnangul on ütlused ebausaldusväärsed ning tuleb jätta tõendikogumist kõrvale. Tunnistaja OO ütlused on ilmselt samuti tõukunud soovist oma tööandjat ja sõpru aidata. Ta võis tõepoolest näha, kui Christian Lumiste filmis kauplust ja YY, kuid pea võimatu oli tal kuulda ja näha seda episoodi, kui Christian Lumiste poodi tagasi tuli. Ta ei tundnud ta süüdistatavat ära ja väitis, et seda meest ta varem näinud ei ole. Ta ei saanudki teda ära tunda, kuna ta nägi teda ainult selja tagant ning rääkimas ei olnud ta üldse kuulnud. Kui Christian Lumiste tuli poodi tagasi, et võtta visiitkaarti, viibis OO vastaspoes, mis on rohkem kui 10 meetri kaugusel, kaupluse laud asub kaupluses sees veel 3 meetrit ja külgseinas, klaasseina taga (kaitsja poolt esitatud fotodelt on laua asukoht näha, asjaolu, et poe ukse kohal on SWING kohtumenetluse ajaks vahetunud SPIRIT vastu, ei muuda selle kaupluse asukohta). Tema nägemisulatust segasid nii tema enda kaupluse 9 uksepost, kui ka kahe kaupluse vahel asuv post (tuvastatav fotodelt). Tunnistajal polnud võimalik näha pealt löömist ega sellest ennast häirituna tunda.
4. Turvakaamerate videotest on tuvastatav, et sündmuse toimumise ajal seisid BB, GG ja Christian Lumiste selliselt, et poe ukse juurest ei olnud võimalik neid näha. Christian Lumiste seisis seljaga (mitte küljega) ukse poole, tema ees oli GG, samuti seljaga ukse poole ning alles siis BB. Sisuliselt seisid kõik ühel joonel ning nende ja OO vahele jäi veel post (nähtav pildilt). Löök vastu pead toimus vasaku käega, st poe seina poolt, mida samuti ei saanud teisest poest näha. Siit ka põhjus, miks tunnistaja ei teadnud, mismoodi ja millise käega löömine toimus – tunnistaja ei näinud seda. Kuna tegemist oli tema heade sõpradega (tema enda sõnade kohaselt tundis peamiselt hirmu just, et GG ei saaks viga) ja hilisema tööandjaga, siis ta oli valmis neid aitama ja ütlema, et ta nägi ja kuulis kõike. OO ütlused ei ole usaldusväärsed ning need tuleb jätta tõendikogumist välja.
5. Eristamaks avaliku korra rasket rikkumist üksnes individuaalseid õigushüvesid kaitsvatest süüteokoosseisudest

§ 121

mõttes, on vajalik kindlaks teha mõni täiendav tegu iseloomustav tunnus, mis annaks aluse kõneleda just avaliku korra kahjustamisest. Ainuüksi teo toimepanek avalikus kohas selline täiendav tunnus ei ole, kuivõrd sellega iseenesest ei pruugi veel kaasneda avaliku korra kahjustamist. Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu. Seetõttu saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Käesoleval juhul ei ole kriminaalasjas kogutud tõendeid, mis kinnitaksid, et kaupluses toimunu rikkus intensiivselt seal viibinud isikute õigusrahu. 30. Riigikohus on selgitanud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu. Praegusel juhul ei ole prokurör süüdistusaktis ega ka kohtuliku uurimise käigus personifitseeritud füüsilist isikut või isikuid ära näidanud. Prokurör on üksnes ja abstraktselt nentinud „häirides kõrvaliste ja asjasse mittepuutuvate isikute (X kaupluse müüja ja kliendid) rahu ning ohustades turvatunnet.“ Sellises olukorras ei saa rääkida teiste isikute rahu rikkumisest

§ 263mõttes.

Omakorda seetõttu ei saa rääkida rahu või avaliku korra rikkumisest süüdistusaktis nimetatud kvalifitseerivatest koosseisulistest asjaoludest, s.t

§ 263lg-st 1.

Kohus leidis, et kaitsja eelviidatud kriitika süüdistuse kohta on asjakohatu. Viidates riigikohtu lahendile nr 3-1-1-15-17 leidis kohus, et võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on selle isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada. Kaitsja on seisukohal, et kohus ei ole otsuses ära näidanud, kuidas see üks löök lahtise käega pea piirkonda häiris isikute ringi nii ilmsena, et neid pole vajagi tuvastada. Turvakaamera salvestustelt on võimalik sekundi täpsusega, nelja erineva nurga alt, tuvastada, kas poes oli kõrvalisi isikuid, keda see hetk häiris. Poes viibis üks inimene, kes ei tundnud ennast häirituna ning poe uste juures ega vaatamisulatuses ei ole kaamerates nähe mitte ühtegi inimest.

1. Käsitletava süüdistuse juures ei saa kohus lugeda asjasse mittepuutuva(te)ks – ja ühtlasi ka personifitseeritud füüsilis(t)eks – isiku(te)ks seda isikut või neid isikuid, keda süüdistusaktis pole märgitud. Vastasel korral väljuks kohus süüdistuse piiridest, mis ei oleks kooskõlas KrMS § 268 lg-ga
2. Kõrvaliste asjasse mittepuutuvate isikutena ei ole kuidagi võimalik käsitleda kannatanuid BB, YY ega ka tunnistajaid GG ja OO (tema seda vahejuhtumit pealt ei näinud). Tegemist oli ühe ja sama seltskonna inimestega, kelle käsitlemine pealtnägevate kõrvaliste isikutena ei ole võimalik. Tegemist on sõpradega ning töökaaslastega, mitte asjasse puutumatute kõrvaliste isikutega. Ainus kõrvaline pealtnägija oli kaupluses viibinud külastaja, kuid turvavideotest nähtu põhjal oli selge, et teda see vahejuhtum üldse ei häiri. Seega ei ole Christian Lumistele esitatud süüdistus

§ 263järgi põhjendatud. 10 32. Riigikohtu praktikas omaks võetud seisukoha järgi paneb Kr

MS § 268 lg 6 kohtule aktiivse rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Juhul, kui kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida (RKKKo 3-1-1-55-09, p 22). Kaitsja ei saa välistada, et käsitletava süüdistuse aluseks olev tegu võib vastata karistusseadustiku § 121 lg 1 sätestatud normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida.

§ 121

näeb ette karistusõigusliku vastutuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitanud kehalise väärkohtlemise eest. Objektiivsest koosseisust moodustab käsitletav süütegu kahest võimalikust alternatiivsest teost, tervise kahjustamine ja valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Raske on eitada ühe löögi esinemist. Kas see kahjustas tervist või põhjustas valu, sellele vastaks eitavalt. Võimalik tervise kahjustamine ja valu põhjustamine ei ole tuvastatud ning samuti on vähetõenäoline, et üks löök vasaku lahtise käega võisid tekitada kannatanule valu, mis vajaks karistusõigusliku sekkumist. Kannatanu on öelnud, et ei tundnud väga valu, vaid pigem hirmu. Samas ajas see löök teda naerma. Kas Christian Lumiste tegutses selles intsidendis tahtlusega tekitada kellelgi tervisekahjustust või tekitada valu, pigem mitte. 33. Karistatava teona

§ 121

mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Antud juhul on heidetud Christian Lumistele ette, et ta lõi lahtise käega pea piirkonda. Väidetav kannatanu on öelnud, et ta tundis nõrka valu, samas on videopildilt näha, kuidas ainus reaktsioon sellele puudutusele on naer ning provokatiivse käitumise jätkumine. Kaitsja on seisukohal, et asjaolu, et kannatanule oleks ka tegelikkuses põhjustatud valu, on täielikult tõendamata. Kannatanul ei ole tuvastatud ühtegi vigastust. Lahtise labakäega löömine (sh nõrgema käega, kuna Christian Lumiste on paremakäeline), kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav teo tüüpilise tagajärjena. Seega tuleb tagajärje objektiivset omistamist eitada. 34.

§ 121

subjektiivse koosseisutunnuse ei täida pelgalt kahtlustatava eesmärk kannatanu enda juurest eemale tõrjuda. Niisugusest eesmärgist ei saa tuletada kannatanule tervise kahjustamise või valu põhjustamise tahtlust. Teo toimepanemise eesmärk ja motiiv on subjektiivsete tunnustena tahtlusest eristatud (

§ 12lg 3 teine lause).

Tahtluse tuvastamiseks tuleb eelkõige hinnata, kas kahtlustatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist. Toimepanija tahtlus avaldub

§ 121

koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (

§ 16lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist.

Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukohale, et Christian Lumiste ei täitnud oma käitumisega

§ 263lg 1 objektiivset koosseisu ega ka subjektiivset koosseisu.

Subjektiivsest küljest eeldab süütegu vähemalt kaudset tahtlust (

§ 16lg 2) kõikide objektiivsete tunnuste saavutamiseks.

On oluline, et tahtlus eeldab kuriteoasjaoludest teadmist ja nende asjaolude saavutamise tahtmist. Selle episoodi lõpetuseks tuleb asuda seisukohale, et Christian Lumiste tuleb süüdistuses

§ 263

alusel õigeks mõista ning juhul kui tema tegu vastab

§ 121lg 1 sätestatud koosseisule siis kvalifitseerida tegu sellele ümber.

1. Kaitsja leiab, et maakohus on vaidlustatavas otsuses hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades motiveerimata seisukohtadele. Kohus ei ole andnud hinnangut kaitsja oluliste väidete kohta. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud oma otsuse nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Viidatud vead on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning on seetõttu aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. 11
2. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses. 30.03.2021 edastas süüdistatav Christian Lumiste ringkonnakohtule dokumendi „kirjalik lühikokkuvõte 29.01.21a. I kohtuastme lõppsõnast.“ Muid vastuseid apellatsioonile ei edastatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioon põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on põhistanud otsust asjakohaselt ja kõiki olulisi asjaolusid hinnates ning selle muutmiseks pole põhjust.
4. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 116-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 1-181247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Apellatsioonikohtul tuleks siis lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ja miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (nt RKKKo-d nr 120-1301/35, p 14, ja 1-19-10157, p 7). Praeguses asjas ei tuvastanud ringkonnakohus vigu, mis annaks põhjust maakohtu järeldustest kardinaalselt teistsugustele järeldustele jõuda (teha samadele tõenditele tuginedes õigeksmõistev otsus vastukaaluks maakohtu süüdimõistvale otsusele).
5. KrMS § 342 lg 3 p 1 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta jätta oma otsuses esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Ka Riigikohus on leidnud, et kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Riigikohus on möönnud, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, kuid esimese astme kohtu otsust muutmata jättes peab ringkonnakohus analüüsima üksnes selliseid apellatsiooni argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31; nr 3-1-1-109-15, p 108). Ringkonnakohus ei korda seetõttu allpool maakohtu poolt juba käsitletud põhjendusi täies mahus, sest suur osa apellatsioonist seisneb kordustes ja vastavate maakohtu põhjendite eiramises.
6. Kohtukolleegium esitab oma seisukohad ja nende põhjendused järgmises järjekorras: I. süüdistus

§ 121alusel, II.

süüdistus

§ 120alusel, III.

süüdistus

§ 263alusel ja IV.

kokkuvõte. III. Süüdistus

§ 121lg 2 p 2 järgi 41.

Süüdimõistmise osas

§ 121

lg 2 p 2 järgi heidab apellant ette kokkuvõttes järgmist: maakohus tugines ekslikult nõuetekohaselt rakendamata ja ebausaldusväärse kannatanu ütlustele; kohus on iseseisvate tõenditena tuginenud vahendlike tunnistajate ütlustele; kohus on võtnud ise eksperdi rolli ning määratlenud kannatanul olnud vigastuste vanust; kuigi esinevad KrMS § 7 lg-s 3 nimetatud kõrvaldamata kahtlused (sh kuriteo toimepanemise aja osas), ei ole neid süüdistatava kasuks tõlgendatud.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsiooni p-des 8-40 esitatud argumentidele on vastatud õigesti maakohtu otsuse lehtedel 13-18 ning ringkonnakohus ei korda tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 tulenevalt esimese kohtuastme otsust üle. Ringkonnakohus märgib omalt poolt järgmist. 12
2. Pole kahtlust, et kõnealuses kuriteoepisoodis, kus süüdistatavat süüdistatakse

§ 121

lg 2 p 2 alusel oma alaealisele pojale vitsa andmises, tugineb süüdistus valdavas osas alaealise kannatanu XX ütlustele, keda ei kuulatud kohtuistungil üle. Samas ei ole apellant väitnud, et tegemist oleks KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud olukorraga ja nähtuvalt asjaoludest sellega ka tõesti tegu ei ole: süüdistatavale ja kaitsjale anti võimalus kannatanu küsitlemiseks (I kd tl 184), aga nad ei teinud seda. Seega on süüdimõistva otsuse toetamine valdavalt kannatanu ütlustele õigustatud, eeldusel, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Apellatsioonis ei ole märgitud, et antud juhul oleks rikutud KrMS § 2901 lg 1 ps 2 ettenähtut, mis lubab jätta kohtul kohtumenetluse poole taotlusel alaealise kohtusse kutsumata ja lubada tõendina esitada alaealise poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud ning kaitsjal on olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi tõendamiseseme asjaolude kohta, kui tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivallaga. Praeguses asjas esinevad kõik nõutavad eeldused selle sätte kohaldamiseks ja apellatsioonis pole seda kahtluse alla seatud.

1. Esmalt tuleb rõhutada, et kuna süüdistatav pole selles episoodis üldse sisulisi ütlusi anda soovinud, siis ongi XX ütlused ainsad otsesed tõendid, moodustades kogumi ülejäänud kaudsete tõenditega. Olles tutvunud kannatanu videosalvestatud ütlustega (I kd, tl 134), leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kannatanu ei valeta ning räägib kõigest selgelt ja arusaadavalt nii, et see tekitab veendumuse süüdistuse paikapidavuses. Ütlused ja asjas kogutud muud tõendid kogumis ei jäta kahtlust, et süüdistuses nimetatud tegu, mis vastab kannatanu ütlustes kirjeldatule, leidis aset. Maakohus on kannatanu ütluste sisu ja usaldusväärsust käsitlenud põhjalikult otsuse lehtedel 13-16 ja ringkonnakohus ei korda seda üle.
2. Maakohus käsitles põhjalikult apellandi etteheiteid XX ülekuulamiseks rakendamise teemal. Ka ringkonnakohus tutvus ülekuulamise videosalvestuse ja sh selle alguses sisalduva rakendusliku osaga. Ülekuulamise salvestuse alguses on näha, et ülekuulaja selgitab lapseealisele kannatanule, et ta ei pea enda ega oma lähedaste vastu midagi halba rääkima ja isegi laiendab seda õigust kannatanule soodsas suunas, märkides, et ta ei pea üldse midagi nende kohta rääkima, kui ei soovi. Ülekuulaja kontrollib eraldi üle, et laps saaks aru, et ka isa käib lähedaste hulka. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et menetleja ei veendunud, et kannatanu oma õigusest aru saaks – vastupidi, pärast rahulikku vestlemist sel ja tõerääkimise teemal ootas ülekuulaja ära kannatanu noogutuse (salvestusel ajatähis 3:26), et ta saab eelnenust aru, ja alles siis jätkas sisulise ülekuulamisega. Apellant on teinud etteheite, et kannatanult ei küsitud otsesõnu, kas ta tahab oma isa vastu ütlusi anda. Seadus ei näe ette, et sellist küsimust peab ülekuulamisel küsima: on menetleja taktikaline valik, kuidas ta küsimused sõnastab. Praegusel juhul on KrMS § 71 nõuded täidetud kannatanule vastava õiguse selgitamisega ja sellega, et veenduti, et ta sai sellest õigusest aru. Samuti kulgeb ülekuulamine rahulikult, XX ei ilmuta mingeid märke, et ta kõhkleks või närvitseks, ta annab ütlusi viisil, mis ei tekita kahtlust selles, et ta on aus poiss, kes tajub olukorda adekvaatselt ning räägib rahulikult ja asjalikult. Salvestusel pole märke apellandi kirjeldatud „segadusest“. Ülekuulaja ei kiirusta poissi tagant ega survesta.
3. Kaitsja on heitnud ette, et alaealisele kannatanule ei võimaldatud advokaadi, lapsevanema, lastekaitse spetsialisti ega psühholoogi juuresolekut. KrMS § 70 lg 2 nõuab, et sarnasel juhul nagu praegu, tulnuks juhul, kui menetlejal endal asjakohane väljaõpe puudub, kaasata ülekuulamisse lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoog. Nagu maakohus on ammendavalt otsuse lk-l 15 põhjendanud, oli vastav väljaõpe olemas ülekuulamist läbi viinud politseiametnikul (I kd, tl 130-133), mistõttu lastekaitsespetsialisti ega psühholoogi täiendav osavõtt polnud vajalik. Arvestades, et ülekuulamise olukord peaks olema võimalikult pingevaba, ei saa ka pidada põhjendatuks (ei uurimise ega kannatanu huvide seisukohalt), et ülekuulamisse tuleks „igaks juhuks“ kaasata hädavajaduseta veel täiendavaid isikuid. KrMS § 41 lg 31 näeb teatud juhtudel alaealisele kannatanule ette riigi õigusabi korras esindaja määramise. Käesoleva kriminaalasja hilisemas faasis selline esindaja ka määrati. Selle toimingu tegemine eeldab teatavat asjaolude 13 selgust lapse ja vanemate huvide vastuolulisuse osas, mistõttu on mõistetav, et menetluse algusfaasis veel sellist esindajat kaasatud ei olnud. Ei saa apellandiga nõustuda, et pärast „kõigi menetlustoimingute tegemist“ (apellatsioonist ei ole aru saada, mida selle all silmas peetakse) polnud enam põhjust advokaadist esindajat määrata. Kõik menetlustoimingud ei olnud esindaja määramise ajaks kindlasti tehtud, sest kohtumenetlus oli alles ees. Kannatanule määratakse KrMS § 41 lg 31 p 1 alusel riigi õigusabi korras esindaja siis, kui asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et kannatanu seadusliku esindaja huvid on vastuolus kannatanu huvidega. Ringkonnakohus möönab, et vahest poleks ülekuulamise ajaks nimetatud esindaja määramine olnud põhjendamatu, kuid pole ka andmeid, et see oleks olnud vältimatu. Tuleb arvestada, et süüdimõistmise korral tuleb esindaja kulud kanda süüdistataval, mis perevägivalla puhul tähendab kannatanu enda pere kuludega koormamist; samuti ei ole välistatud, et lapsevastases kuriteos kahtlustatav lapsevanem võtab süü kohe omaks ja/või on teine lapsevanem, kes ei võta kahtlustatavaga sama hoiakut, vaid asub last toetavale positsioonile. Neid asjaolusid arvesse võttes, ei pruugi KrMS § 41 lg 31 p 1 kohaldamine olla iga peresisese lapsevastase kuriteo puhul vajalik, sest huvide vastuolu pole alati ühemõtteline. Nagu nähtub apellatsioonist endast, kaasati advokaadist esindaja siis, kui menetlusse sekkus lapse ema, millest saab järeldada, et ema aktiivsus selle konkreetses vormis tekitas menetlejas just selles menetlusetapis kahtluse, et lapse ja vanemate huvid on vastuolus. Aga isegi kui möönda, et esindaja oleks siiski võinud kaasata juba ülekuulamise ajaks, ei pea kohtukolleegium esindaja puudumist selles faasis asjaoluks, mis takistaks kannatanu ütlustele tuginemist (vt ka p 48-50).
4. Apellatsiooni p-s 16 osundatakse, et EL direktiivi 2011/93/EL art 20 kohaselt on lapskannatanul õigus, et ülekuulamise juures viibiks tema lähedane. Selle direktiivi art 20 lg 3 p f kohaselt on liikmesriikidel tõesti kohustus võtta vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–7 osutatud süütegude kriminaaluurimises võib lapsohvriga kaasas olla tema esindaja või vajaduse korral tema valitud täiskasvanu, kui kõnealuse isiku suhtes ei ole tehtud vastupidist põhjendatud otsust. Ilmselt seda on apellant silmas pidanud. Jättes praegu kõrvale asjaolu, et direktiiv ei ole otsekohalduv, juhib ringkonnakohus siiski tähelepanu, et selles sättes viidatud artiklites 3-7 nimetatud süüteod on seksuaalkuriteod, kuna just nendega tegelebki viidatud direktiiv ehk „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/93/EL,
5. detsember 2011 , mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust“. Praeguses kriminaalasjas ei ole tegu seksuaalkuritegudega, mistõttu ringkonnakohus ei pea viidet seksuaalkuritegude puhul kehtivatele nõuetele asjakohaseks.
6. Ringkonnakohus tõdeb sarnaselt apellandiga, et asjast ei nähtu üheselt, kas kannatanule tutvustati KrMS § 38 lg 1 p-s 11 nimetatud õigust taotleda, et tema ülekuulamist viiks läbi temaga samast soost isik, kui tegemist on seksuaalvägivalla, soolise vägivalla või lähisuhetes toime pandud kuriteoga. Ülekuulamise viis läbi naissoost politseiametnik. Sellise õiguse tutvustamist ei ole ülekuulamise videosalvestusel, mis algab õiguste tutvustamisega; see on trükitud ülekuulamisprotokolli (I kd, tl 132-133), kus on kirjas, et neid õigusi on kannatanule selgitatud, kuigi selle kohta puudub kannatanu kinnitus nii protokollil kui ka salvestusel. See on kahetsusväärne menetluslik ebakõla, mille selgitamiseks oleks olnud võimalik ülekuulamist läbi viinud politseiametnikku küsitleda KrMS § 66 lg 2 ls 2 alusel. Apellatsioonist ega kohtuistungi protokollist ei nähtu, et seda küsimust oleks kohtuliku uurimise käigus tõstatatud, sh süüdistatava poolt. Seetõttu saab nõustuda maakohtuga, et pole välistatud, et seda õigust siiski tutvustati.
7. Ringkonnakohus leiab samas, et sellest, kas antud juhul kannatanut selle konkreetse õigusega tutvustati või ei, ei sõltu kannatanu ülekuulamise kui tõendi seaduslikkus ja lubatavus. Tuleb tõesti tõdeda, et Riigikohus on korduvalt (3-1-1-72-07, p 8; 3-1-1-73-15, p 17-20) leidnud, et „ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71– 73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik.“ Tuleb aga 14 rõhutada, et kõigil neil juhtudel on olnud tegu spetsiifiliste rikkumisega – tutvustamata on jäetud KrMS § 71-73 õigused ja tõerääkimise kohustus, milliseid rikkumisi antud juhul kohus ei tutvusta. Sarnaselt Riigikohtuga pole ringkonnakohtul kahtlust, et need rikkumised mõjutavad tõepoolest märkimisväärselt ütluste võimalikku tõesust ja seaduslikkust. Kui isik ei tea, et ta peab rääkima tõtt, võib ta valetada; kui isik ei tea, et ta võib keelduda oma vanema vastu ütlusi andmast, võib ta anda põhjendamatult ütlus, mida ta ei taha ega pea andma.
8. Mis puudutab aga õigust taotleda samast soost ülekuulajat, siis selle õiguse tagamise või tagamatuse mõju ütlustele pole sugugi nii ilmne. Ka ei ole siin tegemist isiku põhiõigusega, nagu seda on enese ja lähedase mittesüüstamise privileeg. Tuleb tähele panna, et KrMS § 38 lg 1 p-st 11 tekstist nähtuvalt on see õigus mõeldud seksuaalse ja soolise värvinguga juhtumiteks, kus menetleja sool võib olla määrav tähtsus: vastassoost ülekuulajat võidakse kuriteo enda tehiolude tõttu karta või tema survele kergemini alluda, vastassoost menetleja võib isegi ülekuulatavat tahtmatult traumeerida vms. Iseäranis võib olla uurija sugu probleemiks siis, kui ülekuulaja on samast soost kui arvatav kurjategija. Praegusel juhul see nii ei olnud. Praegu ei olnud tegu ka seksuaalse iseloomuga juhtumiga. Ülekuulatav oli igati tubli ja videolt nähtavalt tasakaalukas ja eakohaselt küps 10-aastane poiss, kes vastas selgelt, järjekindlalt ja läbimõeldult. Miski ülekuulamise salvestusel ei viita, et justnimelt naissoost uurija tõttu oleks ütlused olnud ühel või teisel moel teistsugused või vähem usaldusväärsed. Samuti ei ole apellant ise viidanud sellele, mil viisil sai ülekuulaja sugu avaldada ülekuulamisele ja selle tulemi usaldusväärsusele negatiivset mõju. Antud juhul ei ole faktilisi ega oletuslikke viiteid sellele, et XX tegelikke huve oleks rikutud sellega, et teda ei kuulanud üle meessoost politseiametnik. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et ülalviidatud Riigikohtu lahendites 3-1-1-72-07 ja 3-1-1-73-15 öeldut tuleb mõista nende asjakohases kontekstis, laiendamata neis märgitut tingimata antud kaasusele.
9. Ringkonnakohus on seisukohal, et võimalikule KrMS § 38 lg 1 p 11 (aga ka nt KrMS § 38 lg 5 p 3) rikkumisele tuleb läheneda juhindudes üldreeglist: kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt 1-172359/122, p 48). Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-177-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Nagu kohus ülal märkis, ei ole apellant esitanud minged andmeid, mis viitaks sellele, et just meessoost politseiametniku eelistamine või mingite täiendavate isikute kaasamine (advokaat, muu isik) oleks antud juhul muutnud uurimistoimingu tulemust või aidanud ka kaasa kannatanu huvide tagamisele. Samuti näiteks, kuigi kannatanu ülekuulamisprotokolli pole kantud KrMS § 74 lg 1 p 3 kohaselt tema ütlusi (seadus ei tee siin alaealise videosalvestatud ülekuulamise protokollile erandeid), siis arvestades, et kohtule esitati ka ülekuulamise videosalvestus, ei ole see puudujääk süüdistatavat häirinud ega nähtavasti seega tema õigusi kahjustanud. Seda puudust nimetab ringkonnakohus apellatsiooniväliselt, kuna apellant pole seda veaks pidanud. Nii ei näe ringkonnakohus kannatanu ülekuulamise puhul minetusi, mida saaks pidada KrMS § 339 lg 2 tähenduses olulisteks rikkumiseks. Tegemist saaks olla vaid formaalsete rikkumistega, millel ei ole antud juhul toimingule ega süüdistatava kaitseõigusele reaalset mõju. 15
10. XX ütlused ei ole antud juhul ka Riigikohtu otsuste nr 3-1-1-10-11, p 25 ja nr 3-1-1-109-10, p 10 tähenduses üksainus tõend, millele tuginedes süüdistatav süüdi mõistetakse. Tõendite kogum on avaram. Ringkonnakohus jaatab vajadust olla hoolas kannatanu ülekuulamise nõuete järgimisel, aga see ei tähenda, et formaalseid rikkumisi peaks üle tähtsustama. Olukorras, kus alaealise kannatanu ütlused on oma järjekindluse, selguse ja sisu poolest sellised, et ei tekita oma tõesuses mingit kahtlust ega too seega sisu poolest kaasa ebaõige otsuse ohtu, tuleks arvestada, et kannatanu ütluste kõrvaleheitmine pelga formaalsuse tõttu võib süvendada kannatanu teisese ohvristamise ohtu. Kuigi pealiskaudsus vormistamisel on taunitav, peaks olukorras, kus pole objektiivselt alust kahelda julge ja ausa lapse ütlustes, vältima seda, et kannatanut „karistatakse“ menetleja ebatäpsuse eest. Kokkuvõttes ei näe ringkonnakohus kannatanu ülekuulamisel selliseid vorminõuete rikkumisi, mis saaks olla määravad tõendi lubatavuse seisukohalt.
11. Riigikohtu praktikas on järjekindlalt rõhutatud, et kui ühel tõendil on süüdimõistva otsuse tegemisel nii suur kaal, nagu praegu kannatanu ütlustel, peab kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kohus peab igakülgselt ning erapooletult vaagima kõiki selle süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda ka teinud.
12. Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). Selliseid ebaühtlusi kannatanu ütlustes pole ilmnenud. Vastupidi, kannatanu järjekindlus on silmatorkav – nii rõhutab ta mitmel järjestikusel hetkel, et enne vitsasaamist ta õppis, pärast seda pani ema vitsasaamis-kohale külma peale, siis ta õppis edasi ja lõpuks läks magama. See õppimisega seonduv detailsus on kohtu hinnangul oluline elulist usutavust lisav detail. Ütlustes ei ole vasturääkivusi. Apellant peab vasturääkivuseks seda, et kannatanu vastab ülekuulaja küsimusele, et ta pole juhtunust kellelegi rääkinud ja vorpe kellelegi näidanud, ometi on ta neid menetluse käigus ju näidanud ja juhtunust ka rääkinud. Kohtu hinnangul on see vastus loogiliselt selgitatav sellega, et väga tõenäoliselt pidas laps küsimusele vastates silmas, kas ta on kellelegi juhtunust ise rääkinud, st omal algatusel. Omal algatusel ei ole kannatanu vitsa saamisest teadaolevalt kellelegi rääkinud ega ka vorpe näidanud, sest kõik, kellega ta sel teemal vestles, olid teda ise selle kohta küsitlenud (kuivõrd täiskasvanud märkasid vorpe). Kannatanu ei rääkinud neile nö ise, vaid vastas küsimustele.
13. Usaldusväärsust saab hinnata ka selle alusel, kas ja mida on ütluste andja rääkinud või kirjutanud samade sündmus kohta kriminaalmenetluse väliselt. Riigikohus on selgitanud, et kui tunnistajad on saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel, saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud alustest. Kui selline alus ei ole kriminaalasjas tuvastatav, on tunnistajate ütlused käsitatavad kaudse tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (RKKKo nr 1-15-10967/38, p 7). Sellises tähenduses on käesolevas asjas tunnistajate klassijuhataja CC (I kd, tl 141-144), koolipsühholoogi QQ (tl 145-148) ja kooli tervishoiutöötaja KK ütlused (tl 189-193), mis langevad kokku kannatanu ütlustega samadest sündmustest, mida maakohus on ka käsitlenud. Seejuures, sarnaselt ülekuulamisele, selgitas kannatanu CC-le ja QQ-le, et sai nö asja eest. See langeb kokku ka kannatanu selgete ütlustega, et seekord sai ta vitsa kodust varastamise eest ja varem on saanud vitsa lasteaias liiva näkku viskamise eest. Ringkonnakohus ei sedasta, et maakohus oleks irdunud tunnistajate vahendlike ütluste hindamisel mainitud reeglitest, mis on sõnastatud RKKKo-s 1-1510967/38 ja võimaldavad neid ütlusi kasutada tunnistaja (antud juhul XX) ütluste kontrolliks. Ringkonnakohus leiab, et kasutades samal viisil kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ka lastekaitsespetsialisti ja kannatanu vestlusel osalenud noorsoopolitseiniku, tunnistaja SS ütlusi, 16 ei eksinud maakohus seaduse vastu (I kd, tl 138-141), kuigi need ei lisanud selles osas midagi täiendavat juba ülalmainitud ütlustele.
14. Samuti tuleb isikulise tõendiallika korral hinnata ütluse tekke- ja kujunemislugu, võimalikke motiive selliste ütluste andmiseks, nende detailirohkust, usutavust jne (vt ka RKKKo nr 3-1-1-10015, p 16). Siinkohal kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust (nagu maakohus ka esile tõi) mitmed detailid – see, mille eest poiss karistada sai; see, et ta õppis enne ja pärast vitsa saamist; tema kirjeldus sellest, millise vitsaga talle vitsa anti ja see, kuidas isa tal hommikumantli selja peale tõstis, et vitsa anda (viimast illustreeris ta videol ka spontaanse liigutusega). Koolitöötajad, kes temaga sellel teemal rääkisid ja kohtus ütlusi andsid, kirjeldasid kannatanut nii juhtumist rääkides kui ka üldse positiivselt. Klassijuhataja tunnistaja L näiteks vastas küsimusele, kas kannatanu käitumine pärast juhtumi väljatulekut muutus: „ X oli edasi rõõmsameelne, hooliv viisakas ja ettevõtlik ja selline, nagu ta on.“ ((I kd, tl 142). Tunnistaja koolipsühholoog O iseloomustas kannatanut: „Tean teda juba tegelikult juba õige mitme aasta jooksul koolis ja ta on silma jäänud sellise rahuliku ja sõbraliku poisina ja küsisin, et kas sinuga ei oleks saanud rääkida siis sõnadega ja selgitada, et milles asi oli, et koolis saab sinuga kõik asjad läbi rääkida ja arutada ja sa saad nagu kõigest aru.“ (I kd tl 145). Nimetatud tunnistaja vastas kaitsja küsimusele, kas kannatanu võis valetada, kategooriliselt eitavalt, seda kinnitasid kannatanu kehakeel ja edasine vestlus. Need asjaolud viitavad taas, et pole põhjust arvata, et kannatanu valetas.
15. Isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku ja seda iseäranis juhul, kui tegu on alaealise tõendiallikaga (RKKKo asjas nr 31-1-73-15, p 21). Tunnistajate K, L ja O ütlustest ilmneb, et löögijäljed tulid välja veekeskuses, mistõttu koolitöötajad pöörasid neile tähelepanu; tunnistaja K fikseeris need 13.03.2019.a ka õpilase tervisekaardil (I kd, tl 108-109). Kannatanu vastas täiskasvanute küsimustele löögijälgede päritolu kohta, et isa tegi seda karistuseks, samas nähtub eelmainitud koolitöötajate ütlustest, et ei tahtnud pikalt ja palju sellest rääkida, samuti toonitas kannatanu nagu ülekuulamiselgi, et sai karistada põhjusega, st õigustas isa. Needki asjaolud viitavad sellele, et pole mingit põhjust oletada, et kannatanu peaks olema motiveeritud isa vastu valetama. Seda pole esile toonud ka apellant. Ülekuulamise algul kirjeldab kannatanu oma isa ülipositiivselt ja on näha, et tal on isa suhtes suur respekt. Jääb silma, et isa kohta leidis ta märkimisväärselt enam kiidusõnu kui ema kohta. See kõik viitab sellele, et kannatanul pole põhjust ega soovi isa kahjustada. Samuti teeb ütlused usaldusväärsemaks see, et kannatanu rääkis ennastkahjustavatest asjaoludest, selgitades, et ta sai karistada kodust varastamise eest, et osta kommi ja mängida. Väite usaldusväärsust, et poiss varastas, põhjendas maakohus asjakohaselt otsuse lk 16 keskmises lõigus.
16. Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostatakse näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Kannatanu isikuomadusi, ütluste detailsust ja ennast süüstavust kohus ülal juba käsitles. Oluline on seegi, et ülekuulamine viidi läbi 15.05.2019 ja tegu ise toimus vähem kui kaks nädalat enne seda. Seega pole põhjus arvata, et kannatanu mälu võinuks teda petta – ülekuulamise videosalvestusel miski sellele ei viidanud. Kannatanu ütlused on ka eluliselt usutavad. Saab tõdeda, et teod, mille eest XX on tema sõnul kehaliselt karistatud, viitavad ebaõigesti valitud karistusmeetodist hoolimata sellele, et isa on soovinud juhtida lapse tähelepanu tõesti lubamatutele käitumisviisidele – varastamine ja teistele põhjuseta liiga tegemine. Nagu XX ütlustest ja tunnistajate ütlustest saab järeldada, on ta tubli ja nö hästi kasvatatud poiss, kes tunnistab oma vigu ja teeb vahet õigel ja valel. Paradoksaalne on see, et kannatanu ütlused isa karistuspraktika kohta 17 kinnitavad veelgi enam, et ülima tõenäosusega räägib ta tõtt, sest teda on kasvatatud ausaks, olgugi, et nagu asjast nähtub, kohati liiga karmide meetoditega.
17. XX ütluste usutavust – ja nimelt, et C. Lumiste võis tõepoolest oma last karistamise eesmärgil füüsiliselt rünnata, arvates endal selleks õiguse olevat - kinnitab ka käesolevas asjas BB löömisega seonduv. Pole olnud vaidlust ja apellatsioonis võetakse ka omaks, et süüdistatav läks 04.05.2019 kauplusesse sisuliselt „õigust jalule seadma“, kuna ta leidis, et seal rikutakse seadust, aga – kasutades apellandi väljendit – „kees üle“ ja lõi seal tema arvates seadust rikkuvat inimest näkku. See löök on videosalvestatud ja seda süüdistatav ei eita. Toimunu haakub kannatanu XX ütlustega, et „isa on kuri, kui midagi halba juhtub“ (salvestusel aeg 5:36). Neist asjaoludest saab järeldada, et süüdistatav reageerib tajutavale ebaõiglusele ja (teiste inimeste) valele käitumisele üliteravalt ja lausa nii, et ei suuda enam agressiivseid impulsse kontrollida ja peab õigeks väljendada oma ärritust füüsiliselt. Käitumismustrit, mille kohaselt C. Lumiste kipub reageerima üli-intensiivselt ja isegi agressiivselt teda ärritavatele stiimulitele ja olukorra üle kontrolli kaotamisele (nt kui tema laps, kelle kasvatamise eest ta vastutab ja kellele ta reegleid seab, neid reegleid rikub), kinnitavad ka muud kohtule esitatud tõendid. Nii nähtub Tori Vallavalitsuse vastuskirjast Pärnu Politseijaoskonnale, et 20.05.2019 lastekaitsespetsialisti kodukülastuse kohta ei saa politseile kodukülastusakti edastada, kuna Christian Lumiste „rebis selle tükkideks ja viskas ära“ (I kd, tl 102). Tunnistaja SS ütlustest (I kd tl 139), kes käis seoses vitsa-juhtumiga noorsoopolitseinikuna 13.05.2019 koolis, ilmneb, et C. Lumiste helistas talle sellega seoses ühel päeval nii mitu korda, et tunnistaja lõpuks enam telefoni vastu ei võtnudki; süüdistatava rahulolematus puudutas seda, miks nad sinna kooli üldse läksid ja tema lapsi häirivad. Kõik need asjaolud viitavad sellele, et süüdistatav reageerib ärritajatele sageli ebatavaliselt jõuliselt.
18. Apellant on leidnud ka, et kannatanu ütlusi on negatiivselt mõjutanud tema korduvad varasemad „solgutamised“ ja ülekuulamised ning laps andis ütlusi, mida temalt sooviti ja vastavalt mõjutamisele; samuti leiab ta, et kannatanu kuulati üle ka enne salvestust. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Puuduvad mistahes andmed, et kannatanut oleks enne videosalvestatud ülekuulamist üle kuulatud. Videolt on näha, et ülekuulaja osutab kaamerale ja meenutab, et ta enne ütles poisile, et seal on kaamera. Ülekuulamisruumi tutvustamist ei saa samastada ülekuulamisega. Samuti, kuigi koolis küsiti XX-lt vorpide päritolu kohta, ei olnud need ülekuulamised, sest kuulatakse üle politseiametniku poolt uurimise käigus. Ka puuduvad andmed, et koolis oleks teda enne intensiivselt küsitletud. Vastupidi, sellele, et kannatanu esitas info löömise kohta ilma intensiivse küsitlemiseta, viitavad näiteks tunnistaja Luki ütlused, kelle väitel oli lausa üllatav, kui avameelne XX oli: „psühholoog arvas, et ta ei ütle, kust ta sai need vorbid, aga ta ütles kohe“ (I kd, tl 193). Samasugune vahetu siirus ilmneb ka ülekuulamise videosalvestuselt. Väide, et ülekuulamisel andis kannatanu ütlusi, mis vastasid kellegi mõjutustele ja „soovile“, on ainetu. Apellant ei ole selgitanud, kellel soovidele vastavaid ütlusi kannatanu andis, miks oleks pidanud keegi neid ütlusi kannatanule „sisendama“ ja millele tuginedes ta seda väidab. Pole mingit põhjust eeldada, et koolitöötajad oleksid soovinud C. Lumistet inkrimineerida mingis kuriteos, mida ta sooritanud pole. Puuduvad mistahes andmed, miks tunnistajad, kes on kinnitanud, et XX rääkis neile, et isa andis talle vitsa, peaksid olema sellise vale välja mõelnud, kui see on apellandi arvates vale. Ülekuulamise videosalvestuselt ei ilmne midagi, mis viitaks sellele, et kannatanu oleks segaduses või räägiks midagi, mida keegi on talle „õpetanud“. Ringkonnakohus ei sedasta midagi segast ka selles, kuidas kannatanu on määratlenud kuriteo toimepanemise aja. Ka neil asjaoludel pole põhjust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses.
19. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 14 jj; nr 3-1-1-131-13, p 13; 3-1-1-100-15, p 16). Ringkonnakohus on maakohtuga sarnasel veendumusel, et kannatanu ütlused riimuvad kõigi tõenditega, välja arvatud ema DD ütlused selles osas, et poiss pole kunagi midagi kodust varastanud ja et sai vigastused, kui jooksis metsarajal, komistas ja kukkus. Maakohus on põhjendanud DD ütluste 18 usaldusväärseks mittelugemist selles osas ammendavalt otsuse lk 17 viimases lõigus. Seejuures nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtuga selles, et pole eluliselt usutav, et sellised vigastused nagu fotodel (I kd, tl 98-99) saadaks lihtsalt kukkudes. Küll aga tõdeb ringkonnakohus, et sarnased jäljed nagu fotodel reitel ja tuharatel saavad tekkida vitsahoopide jälgedena juhul, kui last karistatakse sellise nö traditsionaalse karistusmeetme abil nagu vitsa andmine. Tegemist on tüüpiliste „triibulistega“, nagu neid nimetatakse Eduard Vilde klassikalises novellis „Minu esimesed „triibulised““. On üldteada, et sellist laste karistamise meetodit kasutati veel põlvkondpaar tagasi üsna laialt, kuigi praegu vastab see üldjuhul

§ 121lg 2 p 2 tunnustele ja ei ole enam sotsiaalselt aktsepteeritav.

Seetõttu on ka eluliselt usutav, et XX sai isalt vitsa, nagu ta seda on öelnud.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et DD on asunud selles osas ebausaldusväärseid ütlusi andes abikaasa kaitsele. See, et naine võib soovida anda ütlusi, mis vabastaks ta abikaasa kriminaalkaristusest, säästaks perekonda kaasnevast stigmast ja hoiaks peresisesed asjad nö pere sees, on usutav. Seejuures süvendavad mitmed asjaolud veendumust, et DD võib olla oma domineeriva abikaasa mõju all. Viimast kinnitavad kannatanu endise klassiõpetaja, tunnistaja L vastused süüdistatava küsimustele arenguvestluse kohta: „Kui oli arenguvestlusel küsimus X-le, siis te hakkasite rääkima X eest. /…/ Mulle meenub see emotsioon, mille ma sain sellest, kui ma nägin laua taga kurba X ja vaikivat ja noruspäi ema.“ (I kd, tl 144). Teise kuriteoepisoodi kannatanu Y andis tunnistaja L-st sõltumatult peresisese dünaamika kohta samasuguseid ütlusi: „ Ta oli selline kamandav ja naise suhtes ka kamandav. Mingi hetk ta ütles naisele, et vii autosse ära.“(I kd, tl 94).
2. Kokkuvõttes on ringkonnakohus veendumusel, et kannatanu XX räägib tõtt ega valeta ning tema ütlused on seaduslik tõend. Seejuures väärib märkimist, et ka apellatsioonis pole kordagi väidetud, et XX valetaks. Ringkonnakohus järeldab sellest, et tegelikult teab ka süüdistatav, et kannatanu ütlused on tõde, ning süüdistatav ja tema abikaasa üritavad rünnata oma poja usaldusväärsust eesmärgiga päästa Christian Lumiste tehtud teo eest kriminaalvastutusest.
3. Lisaks kannatanu XX ütlustele on maakohus võtnud õigesti arvesse ka kannatanu 15.05.2021 läbivaatuse protokolli koos piltidega CD-plaadil (I kd tl 98-99; otsuse lk 17). Apellatsiooni p-des 29 – 33 on tõstatatud küsimus väidetavatest vastuoludest nende fotode ja toimikus tl 112-113 (I kd) olevatel fotode vahel isikusamasuse ja vorpide osas. Kohus nõustub maakohtuga, et fotodel on sama isik, kuna vorbid on samadel kohtadel ja kokku langeb ka korbaga vorbi asukoht. Samas ei näe ringkonnakohus neil fotodel ja nende tekkega seotud küsimustel, millele apellatsioonis tähelepanu juhitakse, asjas määravat tähendust, kuna ülejäänud tõendikogum (eeskätt kannatanu ütlused koos nende usaldusväärsust kinnitavate tunnistajate ütlustega ning läbivaatuse protokoll) kinnitavad süüdistust piisavalt igakülgselt. Ka maakohus ei ole omistanud neile fotodele süü seisukohalt määravat tähtsust.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei tekita vorpide asukohad ja nähtavus fotodel ning tunnistajate sellekohased ütlused kõrvaldamata kahtlusi selles, kui palju vorpe ja kui palju lööke oli. Kannatanu sõnul oli lööke 4-5, nii nagu seda süüdistuses ka ette heidetakse. Isiku läbivaatusel on kirjeldatud apellandi sõnul kaheksat vorpi. Pole olnud kordagi kahtlust, et 15.05.2021 vaatlus tehti XX suhtes. Asjaolu, et kohtueekspert on läbivaatusel lugenud vorpe justkui rohkem, on põhjendatav ilmselge loogikaga – nagu näha ka läbivaatuse juurde kuuluvatelt fotodelt, on mitmed vorbid nii pikad, et ületavad kas mõlemat reit või siis reit ja tuharat, millest võib jääda mulje, et neid on loetud mitu korda. Ringkonnakohus taunib seejuures, et alaealise kannatanu läbivaatusel on rikutud KrMS § 64 lg-s 2 sätestatut, mis nõuab, et kui isiku läbivaatusel on vaja paljastada tema keha, peavad uurimisasutuse ametnik ja menetlustoimingus osaleja, välja arvatud tervishoiutöötaja või kohtuarst, olema temaga samast soost. Antud juhul oli uurimisasutuse ametnik naissoost. Samas ei ole apellant selle sätte rikkumisele viidanud ning ringkonnakohus ei sedasta siin ka kellegi au ja 19 väärikuse riivamist KrMS § 64 lg 1 tähenduses. Seega ei tuvasta ringkonnakohus olulist menetlusnormi rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt ka ülal p 50).
5. Tõendiks on ka tunnistajate KK ja CC ütlused, kellest KK nägi vorpe 13.05.2019 ja CC 09.05.
6. Tuleb rõhutada, et selles osas kogesid tunnistajad asjaolusid vahetult ja on ka ise vahetuks tõendiallikaks. Ringkonnakohus ei näe vorpide hulga osas mingit kõrvaldamata vastuolu. CC märkas klassiga Tervise Paradiisis käies, et tema ees kõndival X-l on kaks selget vorpi üle mõlema reie, vasakpoolsel verevalum, ja need polnud enam esimeses värskuses. KK sõnul oli „ühel reiel äkki 5 vorpi, sellised peenikesed pikad“, teisel ka mõned vorbid; oli ka kergelt paranenud haav. Nagu kohus saab ka politseis tehtud fotodelt sedastada, on vorbid erineva tugevusega, mistõttu on arusaadav, kui K.L, kes nägi enda ees liikuvat poissi liikumises, märkas esmalt silmatorkavamaid vorpe, aga KK, kes meditsiinitöötajana pidi asja juba üle vaatama rahulikumates oludes, oli tähelepanelikum.
7. Apellant on leidnud, et kuriteo toimepanemise aeg on ebakonkreetne ja tuvastamata. Ringkonnakohus ei ole sellega nõus.
8. Esiteks on alusetu väide süüdistuse ebakonkreetsusest. Ajavahemik on määratletud kannatanu ütluste järgi kahepäevasena, leides, et tegu toimus kas
9. või
10. mai õhtul kella 17-18 ajal. See, kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (RKKKo-d 3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Teatud olukordades võib kahtlus teo täpse toimepanemise aja osas tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest välistada isiku süüditunnistamise, kuid seda eeskätt juhul, kui on võimalus, et isik pani teo toime sedavõrd kauges minevikus, et tema süüditunnistamine oleks võimatu

§-s 81 sätestatud aegumisregulatsiooni tõttu (vt RKKKo-d nr 3-1-1-130-13, p 8; 3-1-1-55-14, p 169). Praeguses asjas pole aegumise küsimus aktuaalne. Kuriteo toimepanemise aja määratlemine paari tunni piires kahe õhtu lõikes on piisavalt konkreetne. Kui süüdistataval oli alibi emmaks-kummaks õhtuks või ka mõlemaks, oli tal võimalik see esitada, kuid ta pole seda teinud. Apellant pole põhjendanud, kuidas ja miks just selliselt määratletud teo aeg on takistanud süüdistusest arusaamist ja kaitse teostamist. Kui on otsustatud aktiivse kaitse kasuks, siis tuleb esitada süüdistusele ka kontrollitavad vastuargumendid. Praegused vastuargumendid jäävad selles osas liiga üldsõnaliseks.

1. Kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja seetõttu pole alust kahelda kannatanu öeldus, et vigastused tekitati 02.-03.05.2019, nagu on süüdistusse kannatanu ütluste kohaselt ka märgitud. Apellant ei ole esitanud ühtegi sisulist vastuväidet, miks see ei saaks nii olla. Apellatsiooni kohaselt oleks justkui tunnistaja KK ütlused selle ajamääratlusega vastuolus, kuid see pole nii. KK, kes vaatas lapse üle 13.05.2019, vastas küsimusele vigastuste värskuse kohta: „ Pigem olid nad sellised mõned päevad juba vanad. Päris värsked nad ei olnud.“ Ta märkis, et oli ka üks kergelt paranenud väike haav ja vastas täpsustavale küsimusele, et haavad paranevad inimestel erinevalt, aga temal „võisid need olla sellised võib-olla isegi nädal aega vanad“ (I kd tl 190-192). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja ütlused ei seo asjaolusid mingi kindla ajaraamiga ja need on ongi sõnastatud teadlikult ettevaatlikult. Pole mingite loogika- ega keelereeglitega vastuolus, kui mõista „mõne päeva“ või „võib-olla nädal“ all antud kontekstis ka kümmekonda päeva. Tunnistaja rõhutas, et haavad paranevad inimestel erinevalt, mööndes sellega, et kindlat arvamust ta ei saaks anda. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse lk 17 ülevalt
2. lõigus leituga.
3. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohtu järeldused on selle süüdistuse osas õiged. Maakohtule tehtud etteheited süüdistuse raamest väljumise ja kõrvaldamata kahtluste süüdistatava kahjuks tõlgendamise osas on alusetud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kõik kahtlused süüdistatava süüdiolekus kõrvaldatud. Tuleb rõhutada, et süüdistuse kõrvale ei ole esitatud ühtegi 20 ligilähedaselt eluliselt usutavat versiooni XX vigastuste tekke kohta. Teo koosseisupärasust ja karistust ei ole vaidlustatud, mistõttu ringkonnakohus neid küsimusi ei käsitle.
4. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks toonitada, et nõustub apellandiga selles, et kannatanule riigi õigusabi korras määratud esindaja peab tegema oma tööd sisuliselt. On kahetsusväärne, kui advokaadi suhtlus lapsest kliendiga piirdub formaalsustega. Poisist kannatanu puhul tuleb arvestada tema sooga ja tagada ühemõtteliselt tema seaduses nimetatud õigused (KrMS 64 lg 2, 38 lg 1 p 11). Samas, isegi kui neis küsimustes on menetluses eksitud, ei pruugi need mõjutada süüküsimuse otsustamist. Need minetused ei anna automaatselt põhjust kannatanu usaldusväärsuses kahtlemiseks. On tõsi, et kannatanule tuleks menetluses anda võimalus oma arvamust avaldada, aga olukorras, kus seda on tehtud puudulikult, ei tähenda see iseenesest, et kohus ei saaks süüküsimust otsustada. Mis puudutab apellatsiooni märkust, et keegi ei ole kannatanu käest küsinud, kas tunnistajad räägivad õigust või valetavad, siis siin on apellant eksiteel: hinnangu sellele, kas tunnistajad räägivad õigust või valetavad, annab kohus. II. Süüdistus

§ 120

lg 1 järgi 71.

§ 120

lg 1 alusel süüdimõistmise osas tugineb apellatsioon kokkuvõttes järgmistele argumentidele: C. Lumiste ei ole YY ähvardanud, YY sellekohased ütlused ei ole eluliselt usutavad ega riimu asjas olevate tõenditega ning väidetav ähvardus polnud tõsiseltvõetav. Apellatsioonist võib järeldada, et apellandi arvates andis kannatanu ütlusi kättemaksust.

1. Ringkonnakohus on veendumusel, et maakohus on otsuse lehtedel 3-8 käsitlenud kõiki apellatsiooni p-des 41-48 ja 54-63 seda kuriteoepisoodi puudutavaid argumente. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja tulenevalt KrMS § 342 lg 2 p-st 1 ei korda juba maakohtu poolt sõnastatut veelkord üle.
2. Maakohus kajastas ammendavalt kannatanu ütlusi kuriteo, sh konkreetselt kuuldud ähvarduse osas otsuse lehel
3. Maakohus tugineb siin kannatanu põhjalikule ristküsitlusele (I kd, tl 82-87). Nii kohtuotsuse põhjendused kui ka kannatanu ütlused ei tekita usutavat kahtlust selles, et süüdistatav tõesti ütles kannatanule kui klienditeenindajale poes, mille tegevuse peale ta oli ärritunud, et kui kannatanu laseb ta lapsel veel sinna tulla, keerab ta tal kaela kahekorra. Nii kannatanu kui ka maakohus on veenvalt põhjendanud, miks see ähvardus oli kannatanule hirmutav.
4. Asjaolu, et keegi neid sõnu otseselt peale süüdistatava ja kannatanu ei kuulnud, ei kahjusta kuidagi kannatanu väidete usaldusväärsust. Maakohus on kannatanu ütlusi teiste tõenditega kõrvutades üksikasjalikult põhjendanud (otsuse lk 4-7), kuidas muud tõendid kinnitavad nii kannatanu ütlusi ähvarduse toimumise kui ka selle hirmutava mõju kohta. Samuti on maakohus ammendavalt ja usutavalt käsitlenud apellandi tõstatatud küsimust sellest, miks rääkis YY ähvardamisest just neil hetkedel ja neile inimestele, nagu ilmneb, et ta rääkis. Ringkonnakohus ei tuvasta siin midagi meelevaldset ega sellist, mis viitaks YY ebausaldusväärsusele.
5. Apellant rõhutab nii selle kui ka järgmise kuriteoepisoodi puhul seda, et süüdistatav läks X OÜ kauplusesse, et pildistada alaealistele keelatud mängu karpi, ning andis poes teada, et seal petetakse lapsi ja ta annab sellest vajalikele asutustele teada. Ka oma ütlustes (I kd, tl 182-182) keskendub ta süüd eitades sellele, et nimetatud poes petetakse lapsi ja seostab sellega ka oma jutuajamise YYga. Ka YY esitatud ja asitõendina vaadeldud salvestuselt (I kd, tl 54-56), kus C. Lumiste räägib vahetult intsidendi järel, põhjendab ta oma visiiti kauplusesse sellega, et ta tuli reageerima kaupluse tegevusele: „Ma tulin seda asja lahendama“ (aeg 2:25) ja „Tulin spetsiaalselt, et see asi vahele tõmmata“ (aeg 3:27). Asjaolu, et X OÜ-l võib olla selline ebaõige ärimudel, nagu leiab oma ütlustes süüdistatav, ja isegi see, et selles poes võidakse rikkuda seadust, ei tähenda siiski seda, et YY ütlused C. Lumiste väljendatud ähvarduste kohta ei pruugi olla tõesed. Apellant pole toonud esile ühtki sisulist argumenti, mis peaks kahandama C. Lumiste ütluste usaldusväärsust. Maakohus on kummutanud väite, et YY ütlused oleks kättemaksust ja vihast ajendatud vale, veenvalt ja 21 ammendavalt (otsuse
6. lk viimane lõik). Ringkonnakohus märgib seejuures, et on täiesti mõistetav ja eluliselt usutav, et kuna olukord poes eskaleerus YY ähvardamisest juba BB füüsiliseks ründamiseks, mistõttu vajutati paanikanuppu ja kutsuti politsei, siis taanduski ähvardus kui tavatähenduses ohutum rünne teisejärguliseks ja sellest ei peetud vajalikuks tollel hetkel kõigile rääkida. Apellant ei ole samas osundanud sellele, et kannatanu Lips oleks andnud kunagi sisuliselt vastuolulisi ütlusi. Ta pole väitnud, et YY oleks jätnud mingil ülekuulamisel ähvardamise mainimata.
7. Apellatsiooni p-s 42 on märgitud, et süüdistatav kummardus üle laua ja ütles „rahuliku häälega, mida kinnitavad ka tunnistajate ütlused, et saate veel näha, kuidas ma teile probleeme tekitan“. Jääb täiesti arusaamatuks, millele tuginedes apellant seda väidab. Süüdistatav ise ega keegi teine ei ole selliseid ütlusi andnud. Süüdistatav keeldus kohtuistungil ütluste andmisest ja tema avaldatud varasemates ütlustes midagi sellist ei sisaldunud. Juhul, kui kaitsja vahendab apellatsioonis oma kliendi väiteid, tuleb tõdeda, et ütluste andmise aeg on ammendunud. Tuleb ka märkida, et niisugused väited ei riimu ütlustega, mida C. Lumiste ise on kriminaalasjas andnud (I kd, tl 183). Seejuures jääb arusaamatuks seegi, millistele tunnistajatele apellant siin viitab. Tunnistaja GG (I kd, tl 69) andis ütlusi: „Järsku märkasin üle leti kummarduvat pikka kasvu agressiivse kehakeelega meest, kes karjus midagi Y-le, vehkis sõrmega tema näo suunas. /…/ Vehkis ja kummardus hästi lähedale Y-le ja sõrmega näo ees vehkis niimoodi ja Y kössitas oma tooli peal ja ei julgenud midagi vastu öelda.“ Ta lisas (tl 72): „Y-le karjus ta alguses tunduvalt vaiksemalt näkku ja hiljem karjus kõvasti üle kõige.“ Tunnistaja ütlustest saab järeldada samas, et ta tuletas karjumist isiku kehakeelest, kuna heli ta ei kuulnud. Ühegi tunnistaja ütlusi, milles oleks kirjeldatud süüdistatava häält sel hetkel rahulikuna, asjas pole ja neile pole viidanud ka apellant.
8. Apellandi rõhuasetus, et kõnealuses kaupluses käituti ebaõigesti ja C. Lumiste läks sinna rikkumistele tähelepanu juhtima (mida saab järeldada apellatsioonist ja tema ütlustest), ei kahanda kannatanu ütluste usaldusväärsust, vaid tegelikult suurendab seda. Nimelt, nagu ringkonnakohus ülal otsuse p-s 58 märkis, saab pidada pigem usutavaks, et kui Christian Lumiste reageerib tema hinnangul valele käitumisele“, siis ta ärritub ja muutub üleliia agressiivseks. Seega pole midagi eluliselt ebausutavat selles, et ta lubas müüja „kaela kahekorra käänata“, seda enam, kui mõni minut hiljem oli ta piisavalt ärritunud, et olukorra jätkustseenis BB-le lausa näkku lüüa. Ka salvestuse kui asitõendi vaatlusprotokoll ja lisatud turvakaamera salvestus (I kd, tl 54-56, salvestus 1_01_R_190504152700) kinnitavad C. Lumiste agressiivset hoiakut YY-ga suheldes – sellelt on näha, et kell esmalt kell 15:32:23 kõnetab ta istuvat YY, vehkides tema suunad käega, seejäärel 15:32:34-45 astub ta istuva YY ette, kummardub üle laua näoga YY näo lähedale, toetudes kahe käega lauale, ning räägib midagi intensiivselt YY-le otsa vaadates.
9. Apellatsiooni punktis 19 tuuakse esile, et „Christian Lumistele etteheidetava teo YY ähvardamine objektiivne koosseis näeb ette vägivalla olemasolu“ ja „Vägivalla kasutamist ei kinnita mitte ükski lähedal viibinud tunnistaja ega videosalvestis.“ Ähvardamisega (

§ 120) rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda.

Ringkonnakohus selgitab, et kõnealusel juhul ongi vägivallaks vägivallaga ähvardamine, mis nähtub YY ütlustest. YY ütlused ei ole selles osas ühegi muu tõendiga vastuolus peale süüdistatava ütluste, mille maakohus on lugenud õigesti teiste tõenditega ümber lükatuks.

1. Tegemist on „sõna-sõna vastu“ olukorraga, kus tuleb tõesti kõrvutada nii C. Lumiste kui YY ütlusi ja mõlemat põhjalikult hinnata. Seda tehes tuleb aga tõdeda, et C. Lumiste ütlused selle kuriteoepisoodi kohta (I kd, tl 183-184) on nii napid, et praktiliselt ei sisalda kontrollimiskõlbulikku infot. Kahtlustatav ütles, et ta ei ähvardanud, kuid ei räägi detailselt, mis tegelikult toimus. Erinevalt temast allutati YY kohtuistungil ristküsitlusele ja tema põhjalikul ülekuulamisel ei ilmnenud mingeid vastuolusid. Apellatsiooni väide, et YY ütlused ei riimu teiste tõenditega, on ainetu, sest need riimuvad kõigi tõenditega peale C. Lumiste üldsõnalise väite, et tema pole selliselt 22 ähvardanud. Üks täiendavaid vastuväiteid, mida apellant on esile toonud, seisneb selles, et kõnealune ähvardus olnuks C. Lumiste poolt ebavajalik. Sellega saab nõustuda, kuid asjaolu, et miski on ebavajalik, ei tähenda, et inimene seda kindlasti ei tee. Nagu kohus on juba eelmise süüdistuspunkti juures ja otsuse p-s 58 käsitlenud, ilmneb, et ebavajalikud agressiivsed käitumisaktid kuuluvad C. Lumiste käitumismustrisse olukordades, kui ta on ärritunud. Samavõrra ebavajalik oli ka asjas oleval videosalvestusel kajastatud löök BB näkku, aga ometi süüdistatav seda tegi. Istungil vaadeldud salvestiselt, mille esitas YY (I kd, tl 54-56, fail VIDEO0006), nähtub, et vahetult sündmuse järel poetöötajatega vesteldes kasutas süüdistatav kaubanduskeskuse koridoris selle avatuse ajal suurel hulgal roppusi, mida ei saa ka pidada vajalikuks. Kokkuvõttes ei saa pidada seda, et C. Lumiste teeb midagi mittevajalikku, eluliselt ebausutavaks.
2. Apellant on viidanud arvukale Riigikohtu praktikale, mis nõuab „sõna-sõna vastu“ olukorras süüdistava tõendi põhjalikku kontrollimist. Maakohus on vajalikud nõuded täitnud ja ülalolevates punktides veendus ka ringkonnakohus, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses pole antud juhul kahtlust. Muuhulgas on maakohus arvestanud õigesti tunnistaja S ütlusi vahetult pärast YY ähvardamist, mille kohaselt YY oli šokis, värises ja ütles, kuidas teda ähvardati (I kd, tl 70). Apellatsiooni p-s 47 viidatakse, justkui oleks tunnistaja RR ütlused vastuolus tunnistaja S ütlustega selles, milline oli YY pärast väidetavat ähvardust. Tutvunud isikute ütlustega, ei leia ringkonnakohus neist apellandi vihjatud vastuolusid. See, et YY ei pannud tähele, et süüdistatav teda filmis, ei tähenda, et ta ei võinud olla hirmunud. Kui apellatsioonis on seatud kahtluse alla, kas tunnistajad K ja S said YY-ga kahe intsidendi (ähvardamise ja löömise) rääkida, siis see, et kannatanu vestleb esmalt S-ga ja seejärel ka K ga, ilmneb turvakaamera videosalvestuselt (I kd, tl 54-56), täpsemalt selle minutil 15:33 (intensiivne vestlus YY-ga toimus kell 15:32 ning BB löömine kell 15:34, mille vahel C. Lumiste käis kauplusest ära).
3. Apelant on toonud fookusesse ähvarduses kasutatud sõnavaliku ja trivialiseerinud seda korduvalt, nimetades ähvardust „folkloorseks väljendiks.“ Apellant leiab, et selliselt sõnastatud ähvardus ei saa olla tõsiseltvõetav ning sellise väljendi kasutamine pole eluliselt usutav. Maakohus on asjakohaselt ja õigesti selgitanud (otsuse lk 6-7), miks tuleb pidada „kaela kahekorra keeramise“ ähvardust konkreetseks ja tõsiseltvõetavaks vägivallaähvarduseks. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks ei peaks olema võimalik või eluliselt usutav teise isiku ähvardamine kujundlikku väljendit kasutades. Mida mõtleb apellant selle all, et tegu on „folkloori“ kuuluva väljendiga, jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks. Tegemist on tavapärase eestikeelse fraseologismiga, mis on kasutusel ka 2018.a õigekeelsussõnaraamatus (http://www.eki.ee/dict/qs/qs.html) ning seejuures märgistuseta, et see oleks vananenud või kuuluks nt folkloori. Metafoorsed ja kujundlikud väljendid on osa elavast keelest, neid kasutatakse igapäevaselt ja see on suhtluse igapäevane ja loomulik osa, seda enam inimeste puhul, kes räägivad keelt emakeelena. Kohtul pole alust kahelda, et YY ja C. Lumiste räägivad eesti keelt emakeelena. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus ähvardajaks on ärritunud ja emotsionaalne indiviid, nagu see oli antud juhul, on eluliselt oluliselt usutavam, et ta kasutab ähvardamiseks mingit kõnekeelset väljendit (nagu käesoleval juhul, aga ka nt „annan molli“, „peksan vaeseomaks“, „ panen üle tahi“ jms), selle asemel, et väljenduda tehniliselt korrektselt, lubades tekitada mingid meditsiiniliselt korrektselt sõnastatud kehavigastused. Seda, et kasutatud väljend sobitub C. Lumiste isikliku kõnepruugiga, kinnitab mh ka maakohtu kohtuotsuse lk 9 käsitletud salvestus, millel C. Lumiste kasutab BB löömise kohta väljendit: „vastu tatti panema.“ Täpsemalt ütleb C. Lumiste salvestusel (sekundil 1:14): „Ma panin sellele kuradi omanikule laksu vastu tatti … vasta pead. Ta hakkas rääkima, et tal on mingid õigused ja asjad. Ma ei taha üldse kuulata, nad on siuksed p***hunnikud.“. Antud juhul ilmestab see sõnakasutus edukalt, kuidas kujundlik väljend on vägivallaakti kirjeldamisel igapäevases kasutuses. Seda, kuidas süüdistatav ühendab õiguse eest seismise ja kujundlikud väljendid, ilmestab ka tema lause salvestuse
4. sekundil: „Oi ma teen sulle siukse seaduse, türanina.“ Nii nagu C. Lumiste pidas „vastu tatti panemise“ all silmas konkreetset löömist, saab eeldada, et ta 23 pidas reaalseks, et ähvardatu mõistab ka „kaela kahekorra keeramise“ all konkreetset vägivalda. Kokkuvõttes pole selles, et C. Lumiste kasutas sellist väljendit ähvardamiseks, midagi eluliselt ebausutavat.
5. Kohtupraktikas on välja kujunenud nõue, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Kannatanu hirmutunne ei saa tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Ähvardus peab reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdlane täidab

§ 120

objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale (vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p 9.2). Käesoleval juhul on need tingimused täidetud.

1. Erinevalt apellatsioonis väidetust on kannatanu ütlustes selgelt vahendatud, kuidas nägi kannatanu selle tervisekahjustusele suunatud ähvarduse täideviimist: „Kaela kahe korra keeramine, et tavaliselt viitab sellele et murtakse kael ära. Ta oli mulle nii lähedal, et ma tundsin, et ta võiks ükskõik kuidas mulle kallale tulla või mind rünnata.“ Kannatanu kirjeldas ka, et süüdistatav pani ähvardust väljendades käed leti peale ja tuli talle ebamugavalt lähedale ja vaatas otse silma. See vastab turvavideolt sedastatavale. Kannatanu andis kohtus ka ütlusi, et ta siiamaani kardab, et kui ta on tööl, et see mees võib teda ründama tulla (seda hirmu süvendab ka see, et ta nägi süüdistatava agressiivset käitumist). Tunnistaja S ütlused riimuvad eelöelduga, sest ähvarduste lausumise ajal sedastas ta, kuidas süüdistatav, kes torkas silma oma pika kasvuga ja agressiivse kehakeelega, kummardus üle leti. See kirjeldus on usutav, kuna langeb kokku ka C. Lumiste kehakeele ja käitumisega, kui ta suhtles BB-ga ja teda lõi – videosalvestuselt on näha, kuidas süüdistatav kui selgelt pikk mees, kooldub kannatanu poole ja viibutab vasakut sõrme ligi 10-20 cm kaugusel tema näost. Kui süüdistatav sirutub ähvardatava näo, demonstreerides sedasi valmidust asuda füüsilisse kokkupuutesse, mõjub see kohtu hinnangul ka objektiivse kõrvalseisja seisukohalt ähvardavana, kui see on kombineeritud kaelapiirkonnale suunatud vägivalla-ähvardusega.
2. Olukorras, kus agressiivne isik lubab verbaalselt „kaela kahekorra keerata“ ja läheneb samal ajal tavatult intiimsesse tsooni, on kõigiti usutav, et ähvardatav tajub hirmu, et talle võidakse kallale tungida, ning see hirm saab olla vähemalt alateadlikult tingitud sellest, et ta tajub, et teda võidakse kaelast haarata. Kaela kahekorra keeramisele või käänamisele vastab füüsilistest tegudest kõige täpsemalt kägistamine (tavapruugis kasutatakse seda fraasi ka lindude või kassipoegade kägistamisega hukkamise kohta – vt ka eesti keele seletav sõnaraamat https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kael – „murdis kanal kaela kahekorra“). Hirmu tundmine sellises olukorras on loomulik. Ringkonnakohtus jagab seisukohta, et sellistel asjaoludel tekiks ka objektiivses kõrvalseisjas hirm füüsilise rünnaku ees, mis võib tekitada kehavigastusi. Praegu etteheidetava kuriteo puhul ei saa eeldada seda, et kannatanu pidi hirmu tekke momendil määratlema enda peas selgelt, millist konkreetset liiki kehavigastusi ta tol hetkel just tõenäoliseks pidas. Piisab, et ta pidas reaalseks, et süüdistatava agressiivsus võib võtta sellise vormi, et ta tekitab talle mistahes tervisekahjustus, milleks võivad olla ka verevalumid.
3. Kohtukolleegiumi hinnangul ei muuda ähvarduse konkreetsust ja tõsiseltvõetavust asjaolu, et ähvardus oli tingimuslik ehk seotud sellega, kas YY laseb süüdistatava pojal veel poodi tulla. Nagu YY ütlustest nähtub, lasti poe mängunurgas lastel mängida ja seal käis mängimas ka poiss, kes hiljem selgus, on süüdistatava poeg. Seetõttu oli tõenäoline, et ta satub sinna ka tulevikus.
4. Apellant on viidanud ka paarile argumendile, millel võib olla tähendus subjektiivsete tunnuste ja/või õigusvastasuse seisukohalt. Ta väidab, et kui süüdistatav ka ähvardas, siis tegutses ta kannatanu provokatsiooni tingimustes ega mõelnud „folkloorset“ väljendit kasutades seda kuidagi täide viia. Ringkonnakohus toonitab siinkohal, et süüdistatav loobus kohtuistungil oma õigusest ütlusi anda ja temalt pärinevad vaid ülinapid kahtlustatavana antud ütlused (I kd, tl 183-184). Neis 24 ütlustes ei ole kirjeldatud seda, et YY oleks süüdistatavat kuidagi selliselt provotseerinud, et see oleks omakorda tinginud süüdistatava ähvarduse. Asjaoludele, mida ei ole tõendatud, ei saa kohus tugineda. Maakohus järeldas otsuses õigesti, et C. Lumiste teostas ähvarduse kavatsetusega: eesmärgiga, et YY kardaks teda ega lubaks ta pojal enam poes mängida. Tema soov oli, et ähvardus oleks mõjus. See, kas C. Lumiste kavatses ähvardust ka reaalselt ellu viia, ei oma

§ 120

lg koosseisu täidetuse seisukohalt tähtsust – oluline on see, et ta vähemalt möönis, et selline ähvardamine võib YY reaalselt hirmutada. Ähvardamise toimepanemiseks piisab sellest, et süüdlane peaks võimalikuks, et kannatanu võtaks ähvardusi reaalsena, kusjuures süüteo toimepanijal ei pea olema kindlat kavatsust lubatud ähvardusi täide viia. Seda, et C. Lumiste tahtis, et temas nähtaks ka tulevikus ohtu, kinnitavad mh tema sõnad salvestusel, adresseerituna kas YYle või BB-le (I kd, tl 54-56, fail VIDEO0006, aeg 1:29): „Ma otsin su niimoodi ülesse!“ 87. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega selles, et Christian Lumiste pani YY suhtes toime

§ 120lg 1 tunnustele vastava teo.

Kuigi apellant osutab, justkui oleks C. Lumiste reageerinud oma lapse ohustamisele, ei ole esitatud mingeid andmeid, et hetkel, kui C. Lumiste YY ähvardas, oleks ta seda teinud mingil moel parasjagu vahetus ohus oleva lapse kaitseks, seda enam, et ähvardus oli suunatud kaugemasse tulevikku. Seega pole alust ka arutleda õigusvastasust välistavate asjaolude üle. Hädaseisundi või hädakaitseseisundi olemasolu ei ole ka apellatsioonis põhistatud. Maakohtu otsus on selle süüdistuse osas veatu. II. Süüdistus

§ 263lg 1 p 1 järgi 88.

Süüdistuses

§ 263

lg 1 p 1 järgi on apellandi vastuväited kokkuvõttes järgmised: kannatanu ja tunnistajad valetavad kättemaksuks, ka on BB ütlused vastuolulised ja tuleb seetõttu kõrvale jätta; ükski kõrvaline isik löömisest ei häirunud ja seega ei saa olla tegu avaliku korra raske rikkumisega; BB vaid naeris löömise peale ega tundud valu, lahtise labakäega löömisel (sh nõrgema käega, kuna C. Lumiste on paremakäeline) pole valu või tervisekahjustuse tekkimine objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena ja seega tuleb teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Lisaks ei täida

§ 121

subjektiivset koosseisutunnust pelgalt kahtlustatava eesmärk kannatanu enda juurest eemale tõrjuda.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendanud veatult seda, miks ta peab kannatanu BB ütlusi kuriteosündmuse kohta usaldusväärseks ega jäta neid tõendikogumist välja (otsuse lk 89). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kannatanu selgitas adekvaatselt, miks ta kohtueelsel ülekuulamisel rääkis kümnest kaupluse külastajast, keda intsident häirida võis. Kuna konkreetne pood paikneb kaubanduskeskuses ja on kaubanduskeskuse avaosale avatud (mis on sedastatav turvavideost), on mõistetav, miks võis kannatanu käsitleda kaupluse külastajatena neid kaubanduskeskuse külastajad, kes liikusid konkreetse poe sissekäikude lähistel; samuti rääkis kannatanu „intsidendist“ laiemalt ja selle hulka võib pidada ka löömisele järgnenud pikka sõnavahetust, mis on osaliselt ka helisalvestatud. Salvestuse (I kd, tl 54-56; fail VIDEO0006) ajahetkel 1:48 süüdistatav näiteks karjub valjuhäälselt. Apellant on leidnud, et kuna süüdistatava ütlused on poe tegevuse lubadekohasuse osas vastuolus tunnistaja MM ütlustega, siis on ta andnud kohtule valeütlusi ja seetõttu tuleb jätta ta ütlused tõendikogumist välja. Ringkonnakohus nõustub siin maakohtuga, aga märgib lisaks, et kui isiku ütlused osutuvad mingis osas ebausaldusväärseks, tuleb see, missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, lahendada igas kohtuasjas eraldi (RKKKo nr 3-1-1-131-13, p 13). Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine ei tähenda veel, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad.
2. Praegusel juhul puuduks põhjus jätta BB ütlused tervikuna kõrvale, arvestades, et apellandi osundatud vastuolu puudutab sisuliselt menetlusväliseid üksikasju ehk täpsemalt seda, kas kannatanu BB on korraldanud kõnealuses kaupluses, mille juhataja ta on, OÜ Sony Playstation mängudega seonduva autoriõiguste kaitse, mille kohta andis ütlusi tunnistaja M Eesti Autoriõiguste 25 Kaitse Organisatsioonist. Kannatanu sõnul on neil Sony Playstation Eestiga „räägitud“ ja nad lasevad lastel mängunurgas konsoolimänge mängida legaalselt (I kd, tl 91), MM teada ei ole aga Sony konsoolimängude selline rentimine lubatud ja see vastab

§ 2241tunnustele.

On väljaspool vaidlust, et käesolevas kriminaalasjas ei arutata

§ 2241

süüteo toimepanemist kannatanu juhitava äriühingu poolt ning kohtule pole esitatud ka kõiki asjaolusid, mis võimaldaksid jõuda ühesele arusaamale, kas BB on andnud kohtule valeütlusi küsimuses, kas ta võib olla rikkunud autoriõigust. Samuti tuleb arvestada, et BB ei pea andma ennast süüstavaid ütlusi, sh ütlusi, mis süüstaks teda autoriõiguste-alases süüteos.

1. Jättes kaupluse tegevuse normikohasuse kõrvale, jääb selgusetuks, millises osas täpselt leiab apellant, et kannatanu B ütlused ei ole usaldusväärsed. Pole vaidlust, et C. Lumiste lõi BB kõnealuses poes näkku – selle üle ei saa olla vaidlust, kuna see on videosalvestatud. Selline konkreetne küsimus, mille puhul on kannatanu ütlustel määrav tähtsus, on küsimus valu tekitamisest. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtu väga põhjalike põhistustega (otsuse lk 11), et pole põhjust kahelda kannatanu väites, et ta tundis valu. Maakohus on seejuures juhtinud kaitsja tähelepanu (otsuse lk 11 lõpposa) väga õigesti sellele, mida täheldab ka ringkonnakohus ja mida apellant järjepidevalt ignoreerib: kaitsja tugineb asjaoludele, mis ei tulene tõenditest (nt et süüdistatav lõi nõrgema käega või üritas kannatanut endast eemale tõrjuda). Kui kaitsja juhindub siin oma kaitsealuste väidetest, siis sellisel kujul ei saa seda teha. Kui süüdistatav keeldus kohtuistungil ütlusi andmast ja andis neid eeluurimisel ülinapilt, siis ei saa ta täita seda tühikut hiljem suvaliste faktiväidete pikkimisega menetlusdokumentidesse. Kui süüdistatav oleks tahtnud tugineda faktilistele asjaoludele, mida ta oleks soovinud oma ütlustega tõendada, oleks tal tulnud anda oma ütlusi. Kohtukõne või apellatsioon ei asenda ülekuulamisel antud ütlusi. Mis puudutab kannatanu näoilmeid ja tunnistajate K ja S ütluste usaldusväärsust, siis neis küsimustes on maakohus juba ammendavalt otsuses seisukohad andnud (otsuse lk 8-10). Apellant paistab neid lihtsalt ignoreerivat.
2. Ringkonnakohus, olles tutvunud lööki kajastavate turvakaamera videotega, sedastab, et löök oli piisavalt tugev, et – nagu nähtub „Cam 03 videopildilt“ - paisata kannatanu pea järsult ja silmnähtavalt vasakusse suunda. Samuti on selgelt sedastatav, et süüdistatav kasutab kätt, millega ta kannatanut näkku lõi, väga aktiivselt – nimelt viibutab ta seda enne löömist energiliselt kannatanu ees, osutades viimasele ähvardavat sõrmega näkku. Isegi kui süüdistatav on paremakäeline, on ta harjunud oma vasakut kätt kasutama. Mis puudutab väidet, et süüdistatav üritas kannatanut endast eemale tõrjuda, siis see ei tugine millelegi ja on ka vastuolus videosalvestuselt nähtuvaga. Videotelt on näha, kuidas just teistest (B-st ja S-st) pikem süüdistatav on ettepoole kooldunult ründavas positsioonis, surkides kannatanule sõrmega näkku, tunnistaja S on selgelt mureliku näoga nende kahe vahel ja üritab C. Lumistet eemal hoida. Seda, et BB tungiks süüdistatavale ligi, ei nähtu. Tuginedes juba maakohtu otsuses esitatud tõendute analüüsile, saab tõdeda, et löök oli piisavalt tugev, et valu oli selle loomulik tagajärg. Sellele, et süüdistatav teadvustas ka ise, kui kõvasti ta lõi (st et ta lihtsalt ei „patsutanud“), viitab ka süüdistatava sõnavalik vahetult pärast kuritegu – „pani omanikule laksu vastu tatti.“ ( I kd, tl 54-56, aeg 01:14-19). Käesolevas asjas ei ole põhjust seada kahtluse alla seda, kas valu kui tagajärg on objektiivselt omistatav. Järsk löök näkku ei ole selline teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamine, millega ei kaasne tüüpiliselt valuaistingut. Vastupidi, iga tavaline inimene teab, et lahtise käega löök näkku (litakas, nagu seda sõnastas kannatanu, või laks, nagu süüdistatav) on tüüpiliselt valus. Sama leidsid ka tunnistajad S ja K . Seda pidi vähemalt möönma ka C. Lumiste. Kohus järeldab viimast ennekõike objektiivsest teopildist (tema agressiivsetest liigutustest, äkilisest näkku sihitud löögist ja üldisest agressiivsest käitumisest, mille käigus ta püüdis end kogu kehaga BB üle kehtestada). Sisulisi ütlusi, mis võimaldaks vastupidist väita, pole C. Lumiste andnud.
3. Viimaks on apellant tõstatanud olulise küsimusena selle, kas süüteoga rikuti mõne kõrvalise isiku rahu. Sisulist vaidlust ei ole olnud selles, et C. Lumiste oli süüdistuses nimetatud teo väidetava 26 toimumise ajal avalikus kohas. Ta oli kaubanduskeskuses (X) oleva kaupluse müügisaalis ajal, kui see oli avatud. KorS §-s 54 tähenduses on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Seda, et kaupluse müügisaal on avalik koht, on leidnud ka Riigikohus (3-1-1-88-14, p 6.2). Kvalifitseerimaks isiku tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Süüdistuses on viidatud KorS § 55 lg 1 p-le 1, mis keelab avalikus kohas vägivaldse käitumise teist isikut häirival viisil. Süüdistusest nähtuvalt häiris ta „kõrvaliste ja asjasse mittepuutuvate isikute (X kaupluse müüja ja kliendid) rahu ja ohustades turvatunnet.“
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vägivaldse käitumisega BB suhtes avalikus kohas rikkus C. Lumiste vähemalt ühe kolmanda asjassepuutumatu isiku rahu ja häiris teda KorS § 55 lg 1 mõttes. See - juhusliku, asjasse mittepuutuva isiku rahu häirimine - on nõutav kriteerium

§ 263koosseisu jaatamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-15-17, p 22-26).

Asjasse mittepuutuvate isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu. Mitte iga vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse

§ 263mõttes.

Tuleb põhjendada, miks loetakse nt kannatanutega samas seltskonnas viibinud isikud kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks isikuteks (Vt nt 3-1-1-15-07, p 14).

1. Käesolevas asjas on selleks kõrvaliseks isikuks, keda häiriti, tunnistaja RR – kaubanduskeskuses asunud teise poe müüja, nii nagu on määratletud ka süüdistuses („X kaupluse müüja“). Maakohus on põhjalikult selgitanud, miks kohus nii leiab ja vastanud kõigile samadele vastuargumentidele, mida on esitatud ka apellatsioonis, sh apellandi seisukohale, et RR ei saanud toimunut näha (otsuse lk 10 ja 12-13). Ringkonnakohus ei näe põhjust maakohtu põhjendusi üle korrata. Maakohus on asjakohaselt selgitanud, miks kaitsja poolt esitatud pildid (I kd, 186-188) ei tõenda, et tunnistaja RR ei saanud toimunut näha. Apellatsioonis esitatud argument – „asjaolu, et poe ukse kohal on SWING kohtumenetluse ajaks vahetunud SPIRIT vastu, ei muuda selle kaupluse asukohta“ – ei tugine taas mingitele tõenditele ega kohtu poolt kontrollimist võimaldavatele asjaoludele (iseäranis oluline on see apellatsioonimenetluses, kus enam uusi tõendeid reeglina esitada ei saagi). Kokkuvõttes puuduvad asjas mistahes tõendid, mis kummutaks RR väite, et ta nägi, kuidas B löödi. Miski ei kummuta ka tunnistaja kinnitust, et juhtum häiris teda väga ja ta kartis, et midagi võib juhtuda S-ga (tunnistaja S-ga, kes töötas vastavas poes ja oli seal situatsioonis vahetult juures). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et kuigi tunnistaja kui samas kaubanduskeskuse töötav inimene tundis kannatanut, ei saa teda siiski lugeda nö samas seltskonnas viibijaks. Tol päeval tegi tema tööd omal töökohal ja toimikust ei ilmne vähimatki põhjus, miks peaks RR saama osa ja negatiivselt mõjutatud C. Lumiste isiklikest pingetest, mis ei olnud seotud RR-ga, vaid hoopis tema rahulolematusega Z poes toimuvaga. See, et RR juhtus C. Lumiste löömist pealt nägema, tulenes täiesti juhuslikult sellest, et ta oli sel päeval ja ajal nimetatud avalikus kohas tööl. Tema asemel oleks võinud tööl olla ka mõni teine müüja või osutuda häirituks samal kohal olev kaupluse klient.
2. Kohtu hinnangul on arusaadav, et C. Lumiste löök näkku häiris RR, kuna selline käitumine avalikus kohas keset päiset päeva on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda. See, et ei õnnestunud tuvastada ühtegi teist nimeliselt määratletavat isikut, kes oleks toimunust samaväärselt häiritud, ei kummuta seda, et RR võis olla häiritud. Süüdistuses on ette heidetud ühte kiiret lööki näkku – selleks, et sellest häiritud olla, pidi inimene juhtuma just parajal hetkel õiges suunas vaatama. RR ja BB sõnul häiris toimuv ka keskuse külastajaid, kuid ütlusest ei selgu, mis täpselt külastajaid häiris. Tuleb arvesse võtta, et tõenditest nähtuvalt jätkus lärmakas vaidlus seal veel mõnda aega ja kui külastajaid häiris just lärmav vestlus, siis ei ole see häiring samastatav BB-le näkku löömisega. Just BB-le näkku löömine on süüdistuse kohaselt selleks objektiivseks teoks, millele

§ 263etteheide tugineb.

See aga, et täiendavaid isikuid, keda oleks konkreetselt näkku 27 löömine häirinud, pole õnnestunud selgelt eristada, ei oma antud juhul teo kvalifitseerimise seisukohalt tähtsust. Nii KorS § 55 lg 1 p-st 1 kui ka Riigikohtu praktikast (vt nt RKKKo nr 3-1-115-17, p 30, 1-16-10326, p 31) ilmneb, et piisab ainsast asjasse mittepuutuvast isikust, keda tegevusega – antud juhul vägivaldse käitumisega - häiriti, et pidada seda avaliku korra rikkumiseks. See, et lisaks RR-le ei juhtunud lööki nägema parasjagu kaupluses liikuvad muud isikud, ei muuda avaliku korra rikkumist olematuks. 97. Kokkuvõttes on

§ 263

lg 1 p 1 kuriteo objektiivsed tunnused täies ulatuses tõenditega kinnitust leidnud.

§ 263

subjektiivsete tunnuste täitmiseks tuleb kindlaks teha, et süüdlane pidas vähemalt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tema käitumine võib rikkuda oluliselt teiste inimeste õigusrahu

16. peatüki tähenduses, ning valis ikkagi konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võis kaasata ning kaasaski tahtevastaselt konflikti kõrvalisi isikuid. Avaliku korra rikkumine ei pea olema

§ 263

koosseisu täitmiseks eesmärk omaette.

§ 16

lg 4 järgi paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. 98. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et C. Lumiste teadis, et tegemist on kaupluse müügisaaliga kaupluse ja kaubanduskeskuse avamisajal, kus on eelduslikult võõraid inimesi, kes ei puutu tema probleemidesse. Ometi läks ta just siis asju klaarima ja tegi seda teist inimest näkku lüües. Sellega, et just nii toimides võiks tema käitumine mõnd müügisaalis või kaubanduskeskuses olevat inimes