Obsah (7)

§ 97§ 99§ 101§ 108§ 102§ 116§ 120

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. aprill 2021 Tsiviilasja number 2-20-1

) § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

§ 97

lg 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

§ 99

lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära Hageja nõue elatise väljamõistmiseks alammääras alates hagiavalduse esitamisest on põhjendatud osaliselt. Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras (Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27). Seega miinimumelatise nõudmisel ei pea lapse vajadusi eraldi tõendama. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kostja on tööealine ja töövõimeline isik. Kostjale ei kuulu kinnisvara. Registrisse on kantud üks sõiduauto. Kostja on juhatuse liige ettevõttes X ning töötamise registri andmetel töötab Xs Xna. Kostja suhtes ei ole käimas ühtegi täitemenetlust. Kostja on töötanud Norras, kuid praegu on palgata puhkusel, sest koroonaviiruse levikuga ei ole töötamine välismaal võimalik. Arvestades asjaolu, et hageja vajadused on kaetud osaliselt muul viisil (peretoetusega), tuleb kostjalt väljamõistetavat elatist vähendada ½ peretoetuse ehk 30 euro võrra. 3

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et alates novembrist 2020 ei ole kostja hagejale elatist maksnud. Elatise miinimumäär

1. aastal oli 292 eurot kuus. Tagasiulatuvat väljamõistetavat elatist on samuti põhjendatud vähendada ½ peretoetuse ehk 30 euro võrra. Seega elatis perioodi
2. november 2020 –
3. detsember 2020 eest on 346 eurot 52 senti (262 + 84,52). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja hageja üleneja ega alaneja sugulane.
5. oktoobri
6. a isadustestiga nr X on tõendatud, et hageja ei põlvne kostjast. Hageja seaduslik esindaja on menetluse käigus kinnitanud, et kostja ei ole hageja bioloogiline isa. Kostja on esitanud hagi isaduse vaidlustamiseks, see on võetud Tartu Maakohtu menetlusse. Kostja on andnud hagejale elatist varasemal perioodil nõutavast suuremas suuruses ning muul viisil (raha ja vara üleandmine hageja emale). Maakohus ei ole nimetatud väiteid analüüsinud. Maakohus on ekslikult jätnud

§ 102lg 1 kohaldamata.

Hageja ei ole põhistanud oma nõude suurust enda vajaduste kaudu. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saavad olla lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil, samuti vanema halb varaline seisund (Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1, 28.2). Kuivõrd lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal ja vanemate kohustuse ulatus on eelduslikult võrdne (

§ 116

lg 1), kujuneks vajaduspõhiseks elatise suuruseks 177 eurot 50 senti kuus (355 / 2 = 177,5), millest arvatakse maha riiklik lapsetoetus, seega saaks elatise suuruseks olla 147 eurot 50 senti (177,5 – 30). Maakohus on jätnud kontrollimata hageja seadusliku esindaja tsiviilõigusvõime ning -teovõime olemasolu. Hageja ema on kostjale kinnitanud, et ta on X. Kostja palub kontrollida, kas hageja emal on olemas tsiviilprotsessiks vajalik õigus- ja teovõime. Kostja palub

1. märtsi
2. a menetlusdokumendis võtta tsiviilasja materjalide juurde täiendava tõendina Tartu Maakohtu
3. märtsi
4. a otsuse tsiviilasjas nr 2-21-1332, millega on tuvastatud, et hageja ei põlvne kostjast ning hageja isa kohta tehtud kanne rahvastikuregistris on tunnistatud kehtetuks. Kostja palub tühistada Tartu Maakohtu
5. veebruari
6. a otsus täielikult ja jätta hagi läbi vaatamata.
7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja väited hageja ema tervisliku seisundi kohta ei ole asjakohased. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt elatise alates
9. aprillist 2021 väljamõistmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi elatise alates
10. aprillist 2021 väljamõistmise osas rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2), muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
11. Ringkonnakohus ei kontrolli TsMS § 204 lg 2 teise lause alusel hageja seadusliku esindaja tsiviilkohtumenetlusõigus- ja teovõimet. Praeguses menetluses on menetlusosaliseks laps, keda esindab tema seaduslik esindaja – ema (

§ 120lg-d 1 ja 4).

Isiklikult menetluses osalev esindaja ei ole küll menetlusosaline õiguste 4 ja kohustuste kandja tähenduses, kuid ta on TsMS § 202 lg 1 tähenduses isik, kes oma tegudega teostab teise isiku menetlusõigusi ja täidab menetluskohustusi. Sellisena allub ta ka TsMS § 204 lg 1 tähenduses tsiviilkohtumenetlusteovõime kontrollile. Isiku teovõimet ja seeläbi tsiviilkohtumenetlusteovõimelisust tuleb üldjuhul eeldada. Kohtul on kohustus kontrollida menetlusosaliste ja ka nende esindajate tsiviilkohtumenetlusteovõimet üksnes kahtluse korral (Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 16). Kostja ei ole oma taotlust põhistanud ega hageja ema tsivillkohtumenetlusteovõimes maakohtu menetluses kahelnud.
3. Kostja esitas
4. märtsil 2021 ringkonnakohtule uue tõendina Tartu Maakohtu
5. märtsi
6. a otsuse tsiviilasjas nr 2-21-1332, millega kohus rahuldas kostja isaduse vaidlustamise hagi hageja vastu ja tuvastas, et hageja ei põlvne kostjast. Kohus tunnistas hageja isa kohta tehtud kande rahvastikuregistris kehtetuks. Maakohtu otsus jõustus
7. aprillil
8. TsMS § 652 lg 1 p 2 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 4 alusel asja materjalide juurde kostja poolt
9. märtsil 2021 ringkonnakohtule esitatud Tartu Maakohtu
10. märtsi
11. a otsuse tsiviilasjas nr 2-21-
12. Ringkonnakohus on seisukohal, et otsus on vajalik asja õigeks lahendamiseks.
13. Kostja on juba algses vastuses hagiavaldusele toonud välja, et ta ei ole hageja bioloogiline isa. Selle tõendamiseks esitas kostja ka DNA-ekspertiisi isadustesti tulemuse (tl 10). Hageja seaduslik esindaja kinnitas maakohtu istungil
14. jaanuaril 2021, et kostja ei ole hageja bioloogiline isa (tl 14). Kostja sai teada, et ta ei ole hageja isa
15. oktoobril 2020 DNA-testi tulemuse kaudu (tl 10). Kostja oli maakohtu istungil
16. jaanuaril 2021 nõus kompromissi korras hagejale elatist maksma tingimusel, et hageja loobub tagasiulatuvast elatisest (tl 14). Käesoleva ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga on olemas ka jõustunud kohtuotsus, millega on tuvastatud, et hageja ei põlvne kostjast ning rahvastikuregistrikanne kostja hageja isa kohta on ebaõige. Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Selle kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta (Riigikohtu
17. märtsi
18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07, p 10). Lapse sünniakti isana kantud mehel on kohustus pidada last ülal kuni ajani, mil jõustub kohtulahend, millega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast. Sellest tulenevalt lasub kostja hageja ülalpidamiskohustus kuni Tartu Maakohtu
19. märtsi
20. a otsuse tsiviilasjas nr 2-21-1332 jõustumiseni.
21. Maakohus mõistis elatise välja alla seaduses sätestatud miinimummäära. Igakuine elatis ei või üldjuhul

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Kohus võib

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada.

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
2. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Maakohus vähendas elatist riikliku peretoetuse võrra. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt 5 vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Teadusuuringuga tuvastatud vajalikule kulule tuginemine ei ole praegusel juhul põhjendatud, elatise suuruse kindlaks määrates lähtub kohus konkreetse vaidluse asjaoludest. Tsiviilasjas ei ole tuginenud töövõime puudusele. Samuti ei anna alust elatise vähendamiseks asjaolu, et kostja peab üleval oma praeguse elukaaslase last. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsusega väljamõistetud elatis summas 262 eurot põhjendatud ning puudub alus selle vähendamiseks. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 9, et kostjal on hageja ülalpidamiskohustus kuni
3. aprillini
4. Elatisnõude osas tuleb otsuse selguse ja täidetavuse huvides hagi kasvõi osalisel rahuldamisel arvutada välja elatis sissenõutavaks muutunud osas ühekordse summana ning mõista see kostjalt välja (Riigikohtu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 36–37). Kostja on kinnitanud, et ta ei ole alates
7. novembrist 2020 elatist tasunud. Seega on kostjal hageja ülalpidamiskohustus
8. novembrist 2020 kuni
9. aprillini 2021, s.o summas 1414 eurot 80 senti (5*262+262/30*12).
10. Kuigi ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab osaliselt maakohtu otsuse, puudub ringkonnakohtu hinnangul vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Apellatsioonkaebuse rahuldamise ning maakohtu otsuse muutmise ulatus praegusel juhul ei too kaasa menetluskulude jaotuse muutmist. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 6