← Eesti

1-20-5333/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 30. detsember 2020 Kohtuasja number 1-20-5333 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Se

§ 4231järgi mõisteti talle 2 aastane vangistus.

Nende vangistuste põhjal määrati liitvangistuseks samuti 2 aastat vangistust. Seda vähendati lühimenetluse tõttu 1 aasta ja 4 kuuni. Sellele vangistusele liideti Viru Maakohtu 4. juuli 2018 otsusega mõistetud 2 aasta 6 kuu ja 28 päevane vangistus, saades nõnda ära kandmisele kuuluvaks 3 aasta 10 kuu ja 28 päevase vangistuse. Otsuse sisu on kokkuvõtvalt niisugune. 2

(12)
  1. M. Moorast hankis endale
  2. aasta detsembris Leedu juhiloa, sest tal polnud juhtimisõigust, ent tal oli tarvis autoga sõita. Kui piirivalvur M.T. Soomest tulnud M. Moorastit kontrollis, esitaski M. Moorast M.T. ele selle Leedu juhiloa. Tegemist on täielikult võltsitud dokumendiga. Juhiluba on KarS § 350 kohaselt tähtis isiklik dokument. M. Moorast pani teo toime kavatsetult, õigusvastaselt ja süüliselt.
  3. Mootorrattaga sõitmise kohta märgitakse otsuses järgmist.
  4. Politseinik E.V. märkas Laeva kandis liiklusjärelevalvet tehes Tallinnast Tartu poole 169 km/h sõitnud mootorratast. E.V. hakkas politseisõidukiga mootorratturit taga ajama. Mootorratas sõitis vihamärjal teel suure kiirusega ohtlikult ühest autorongist mööda. Peatumismärguande peale mootorrattur seisma ei jäänud. Korduvalt sõitis mootorratas 245 km/h, muu hulgas vastassuunavööndis. Ka Tartusse jõudnuna sõitis mootorratas väga kiiresti: Betooni tänaval 138 km/h. Sõiduk tekitas ka liiklusohtlikke olukordi. Supilinna jõudnuna sõitis mootorrattur vastu äärekivi, mootorratta kett tuli maha, mootorrattur tuli sõiduki seljast maha ja tõstis käed üles. Juhiks osutus M. Moorast, kelle silmad olid klaasistunud, märjad ja läikivad ning kelle käitumine oli aktiivne. Narkootilise aine sülje kiirtest RapidStat kuvas positiivse THC, MET ja AMP näidu. Ka uriinianalüüs näitas positiivset THC-d. M. Moorast viidi narkoekspertiisi tegemiseks eksperdi juurde.
  5. E.V. i ütlusi kinnitavad kiirusemõõturi kasutamise protokoll ja M. Moorasti juhtimiselt kõrvaldamise otsus.
  6. M. Moorastil ei olnud juhtimisõigust
  7. novembrist 2014 kuni
  8. veebruarini
  9. A-kategooria sõiduki juhtimise õigust pole M. Moorastil kunagi olnud.
  10. E.V. ile läks appi teine politseinik: S.K. .
  11. Indikaatorvahendi kasutamise protokollis märgitakse joobeseisundile viitavate tunnustena liiklusohu tekitamisele, päevavalgusele, heale ja märjale teekattele, normaalsele sõidukist väljumisele, elavale käitumisele, suu kuivusele, kõne, aja ja koha selgele tajumisele, pupilli aeglasele valgusele reaktsioonile, nüstagmile, silmade konvergentsihäirele ja silmade märgusele ning läikivusele.
  12. Ekspertiisiaktis on ekspert asunud seisukohale, et M. Moorastil esines narkojoove, eeskätt amfetamiini/metamfetamiini tarvitamisest.
  13. M. Moorasti sõnul tarvitas ta
  14. juunil 2020 amfetamiini või metamfetamiini.
  15. juunil 2020 kell 6.30 tarvitas ta kanepit. Kanepit tarvitab ta igapäevaselt, amfetamiini harvemini.
  16. Usaldusväärsed ei ole M. Moorasti ütlused, et ta ei olnud
  17. juunil 2020 mootorrattaga sõites narkojoobes. Need ütlused lükkab ümber arusaadav ekspertiisiakt. Eksperdi hinnangul tarvitas M. Moorast uimastit 1–4–12 tundi enne proovi võtmist (
  18. juuni 2020 kell 17.01). Erandlikult (mitme aine koosmõjul) võis tarvitamine toimuda ka kuni 24 tundi enne proovi võtmist.
  19. Seega rikkus M. Moorast LS § 69 lg 1 keeldu juhtida mootorsõidukit joobeseisundis. Et M. Moorast tunnistati Viru Maakohtu
  20. juuli 2018 otsusega KarS § 424 lg 1 järgi süüdi
  21. novembril 2017 aset leidnud teo eest, tuleb M. Moorast tunnistada süüdi KarS § 424 lg 2 järgi. 3
(12)
  1. M. Moorast rikkus ka LS § 90 lg 1 p 1, mis nõuab mootorsõiduki juhtimiseks vastava kategooria juhtimisõiguse olemasolu.
  2. novembril 2017 aset leidnud teo ajal ei olnud M. Moorastil juhtimisõigust. Ka tunnistati M. Moorast Politsei- ja Piirivalveameti
  3. veebruari 2020 otsusega väärteokorras süüdi
  4. veebruaril 2020 mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest. Seega tuleb M. Moorast tunnistada süüdi süstemaatilise mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest KarS § 4231 järgi.
  5. M. Moorast pani kuriteod toime tahtlikult, s.o kavatsetult. Ta teadis, et tal pole juhtimisõigust. Ka teadis ta, et tal on narkojoove, mis ei võimalda tal sõidukit juhtida. M. Moorast seadis seega sõiduvahendit juhtima asudes eesmärgiks teha seda just nimelt narkojoobe seisundis ja vastava kategooria juhtimise õigust omamata.
  6. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid pole.
  7. Karistuste osas märgiti järgmist.
  8. Võltsitud dokumendi kasutamise puhul tuleb arvestada seda, et M. Moorast soovis omandada ametiasutuste silmis näiliselt juhtimisõigust ja et ta esitas dokumendi politseinikele sõidukit juhtides.
  9. Mootorrattaga sõitmise süüd tuleb pidada suureks. Hoolimata joobest ja juhtimisõiguse puudumisest sõitis M. Moorast Tallinnast Tartusse. Ka oli M. Moorastil plaan veel samal päeval Tallinnasse tagasi minna, et Eestist lahkuda. Niisiis oli marsruut pikk ja tiheda liiklusega. M. Moorast pani toime mitu rikkumist. Mitmel korral ületas M. Moorast väga tugevasti lubatud kiirust. M. Moorast eiras peatumismärguannet. Põgenedes tegi M. Moorast mitmeid ohtlikke manöövreid. Seisma jäi M. Moorast mitte omal soovil, vaid temast olenematul põhjusel. M. Moorast pole avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust. M. Moorast pole oma süüd täielikult tunnistanud. M. Moorastil oli kehtiv karistus joobes juhtimise eest. M. Moorastil on 7 kehtivat väärteokaristust – kõik trahvid on tasumata. Mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine on ohtlik rikkumine. Apellatsioonid
  10. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni M. Moorast ja tema kaitsja vandeadvokaat Marina Valge.
  11. M. Moorasti apellatsiooni põhiväited on sellised.
  12. Amfetamiini tarvitas M. Moorast
  13. juunil 2020 kell 20.00–2.30 ehk 37 tundi enne MultiDrugCup proovi. Kogus oli üks gramm kolme inimese peale. Et M. Moorast on sage kanepi ja amfetamiini tarvitaja, pole võimalik, et tal oli
  14. juunil 2020 kell 14.48 narkojoove. Eksperdid ise väidavad, et amfetamiinijoove kestab 1–12 tundi. Kanep (THC) kaob ekspertide öeldu kohaselt organismist veelgi kiiremini.
  15. MultiDrugCup (uriinitest) peaks näitama paljude narkootikumide kasutamist, aga see ei näidanud ei MET ega AMP kasutamist. Kindlama vastuse andis alles täiendav test. Ent isegi see täiendav test ei näidanud seda, kui suur kogus neid aineid M. Moorasti organismis oli. Joobe suurus on vaja ära tõendada.
  16. M. Moorast jõi Tallinnast Tartusse sõites ära 2 liitrit energiajooki. Ka oli tal kaasas 2 pooleliitrist purki energiajooki, millest ühe ta jõi ära enne haiglasse minemist politseinike loal. 4
(12)Energiliseks muutiski M. Moorasti energiajook, mitte narkootikumid. Kui eksperdid oleks saanud tutvuda M. Moorasti selle selgitusega, poleks nad narkojoovet jaatanud.
  1. Ka arst Alver Aitseni kirja pandud vastustest pole võimalik välja lugeda narkojoovet, kuna ka A. Aitsen ei arvestanud energiajoogi joomisega ega sellega, et M. Moorast oli arreteerimise tõttu endast väljas.
  2. Arst-kohtutoksikoloogiaekspert Mailis Tõnisson on järeldanud, et „esineb joove“. Kas Eesti Vabariigis mõistetakse inimesi süüdi järelduse alusel või peaksid olema kindlad faktid nagu „jah“ ja „ei“?
  3. S.K. pani kerge nüstagmi diagnoosi. Diagnoose võivad panna arstid ja et S.K. pole arst, siis ei saa tema öeldut tõendina arvestada. M. Moorastit üldarstiabi raames vastu võtnud ja läbi vaadanud A. Aitseni kirjapandu ei viita nüstagmile.
  4. S.K. hinnangul RapidStat indikaatorvahendi kasutamise test ebaõnnestus. Ometigi loeti see test positiivselt õnnestunuks. Seda tegi ka E.V. . S.K. ja E.V. i ütlusi ei saa usaldada ning neile ei või tugineda. Ka on oluline, et S.K. ja S.V. i kuulas üle üks ja sama isik, s.o T.S. , kes pealegi töötab nendega ühes asutuses. Mõlema isiku ülekuulamisprotokollis on suhte kohta menetlusaluse isikuga märgitud, et ei tunne. Kuidas saab T.S. panna kirja, et ta S.K. d ega E.V. i ei tunne?
  5. M. Moorast tuleks eelnevast tulenevalt KarS § 424 lg 2 järgi õigeks mõista. KarS § 4231 järgse karistuse suurust on vaja vähendada. Ka on tarvis vähendada KarS § 348 lg 1 järgi mõistetud karistust.
  6. M. Moorast kahetseb toimepandut siiralt. Tema kahetsust ei peetud puhtsüdamlikuks üksnes tema mineviku tõttu. Ta on olnud alati menetlejale kättesaadav.
  7. M. Moorast näeb vaeva, et oma elu paremaks muuta. See on raske, sest tal on rahalised probleemid, mis aga pole tingitud temast endast. M. Moorastil on ka kaks alaealist tütart, kallis ema ja vanaisa.
  8. M. Moorast alustas narkoravi. Samuti ei ole ta alates
  9. detsembril 2019 Wismaris tehtud alkovastasest süstist tilkagi joonud.
  10. M. Moorasti kaitsja pole teinud piisavalt kvaliteetset tööd.
  11. Kaitsja apellatsiooni põhisisu on niisugune. M. Moorasti kahetsus oli puhtsüdamlik ja seda oleks pidanud arvestama karistuse mõistmisel. Karistust kergendavana oleks tulnud arvestada ka süü tunnistamist. Seetõttu tuleks mootorrattaga sõitmise eest mõista KarS §

§ 4231järgi sanktsiooni alammääras olev karistus.

  1. Kohtuistungil jäid apellandid apellatsioonides toodu juurde ning kaitsja märkis, et toetab ka kaitsealuse apellatsiooni. Prokuratuur palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Apellandid ei sea küsimuse alla M. Moorasti süüditunnistamist KarS § 348 lg 1 järgi. Samuti ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust selles, et juhtides
  3. juunil 2020 mootorratast Tallinnast Tartusse, polnud süüdistataval A-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust ning ta pani toime 5

(12)kuriteo KarS § 4231 tunnustel. Küll on M. Moorasti apellatsiooni alusel vaidlusküsimuseks see, kas viidatud ajal mootorrattaga sõites oli süüdistatav narkojoobes, ehk kas ta pani süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise kõrval toime ka KarS § 424 lg-le vastava kuriteo.
  1. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastus sellele küsimusele on jaatav. Olemasolev tõendikogum ei jäta ruumi kahtlusteks: juhtides mootorratast, esines M. Moorastil narkootiline joove. Süüdistatava väited, milles ta püüab ümber lükata järeldust tema joobeseisundi kohta, jäävad tagajärjetuteks. Enda niisugust seisukohta põhistades märgib kolleegium järgmist.
  2. Narkootikumijoobena tuvastatakse narkootilise või psühhotroopse aine esinemine organismis ning kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine või muutmine. Narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamise ja sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamise korra sätestab KorS § 41, reguleerides mitut toimingut, mis on olulised narkojoobe tuvastamiseks ja tõendamiseks. KorS § 41 lg 1 kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan tuvastada narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine esinemise organismis indikaatorvahendi abil või toimetada isiku bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse.
  3. Praegu kontrollisid politseiametnikud S.K. ja E.V. süüdistatavat esmalt indikaatorvahendiga RapidStat (süljetest) ning seejärel tegid talle uriinitesti MultiDrugCup. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli vormistas S.K. üksnes neist kahest viimase kasutamise kohta. Protokollist nähtub, et M. Moorastilt kl 15.40 võetud uriiniproov oli THC-näidu osas positiivne (tl 10, 13–15). See protokoll on koostatud korrektselt, sh on sellesse kantud M. Moorastil täheldatud joobeseisundile viitavad tunnused. Kohustus isiku niisuguseks kirjeldamiseks tuleneb KorS § 41 lg-st
  4. Seega on alusetu süüdistatava märkus, et politseiametnik ei oleks tohtinud tema seisundit hinnata. Sealhulgas võis S.K. konstateerida ka nüstagmi ehk silmatõmblust.
  5. Teostanud M. Moorasti kontrollimise uriinitestiga MultiDrugCup ja saanud positiivse tulemuse näidu THC osas, pidasid politseiametnikud S.K. ning E.V. vajalikuks süüdistatava terviseseisundi kirjeldamist ka arsti poolt, nagu sellise toimingu nõudmise õiguse näeb ette KorS § 41 lg 9 p 1, ning nad toimetasid M. Moorasti SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikusse. Terviseseisundi kirjeldamise protokolli märgitakse tunnused, mille põhjal saab hinnata, kas joobekahtlusega isiku terviseseisund on põhjustatud mõne narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest ja kas tegemist on narkojoobega. Nähtuvalt M. Moorasti kohta koostatud terviseseisundi kirjeldamise protokollist (tl 21) tehti temal kindlaks narkootilisele joobele iseloomulikuna mitmed leiud: süüdistatava käitumine oli nihelev ja rahutu, ta oli pidevas liikumises, tema kõne oli paljusõnaline (artikulatsioonihäire), vererõhk oli kergelt kõrgenenud, hindamissagedus oli kiirenenud, mõlemad pupillid olid veidi suurenenud, kand-varvas kõnd oli ebakindel ja ta kaotas tasakaalu. Nüstagmi, mida oli märganud S.K. ja teinud ka vastava kande indikaatorvahendi kasutamise protokolli, arst ei täheldanud. Kuigi M. Moorast oma apellatsioonis nimetatud erinevuse välja toob, mingitki tähendust sellel tegelikult ei ole. Niisugune lahknevus on mõistetav seetõttu, et arst teostas süüdistatava läbivaatuse rohkem kui tund pärast S.K. poolt oma tähelepanekute tegemist ja nende indikaatorvahendi protokolli kandmist. On selge, et joobele viitavad tunnused võisidki ajaga mõneti muutuda.
  6. Veel koostati psühhiaatriakliinikus M. Moorasti kohta joobeseisundi tuvastamise saatekiri. Saatekiri on dokument, kuhu märgitakse andmed vere- või uriiniproovi võtmise ja selle analüüsimiseks edastamise ning riiklikus ekspertiisiasutuses tehtud analüüside tulemuste kohta. M. Moorastile tehtud saatekiri on täidetud nõuetekohaselt, sh nähtub selle Eesti Kohtuekspertiisi 6
(12)Instituudi (EKEI) poolt täidetud osast, et süüdistatava uriiniproovis on tuvastatud amfetamiini, metamfetamiini ja tetrahüdrokanabinooli metaboliidi sisaldumine (tl 19).
  1. Saatekirja lisana vormistati ka eksperdi hinnang. Kohtukolleegium selgitab, et niisugune hinnang koostatakse saatekirja lisana alati ning seda tehakse vabas vormis. Sisuliselt on seal kirjas ainult uuritava terviseseisundi kirjeldus ning bioloogilise vedeliku proovi uuringu tulemus (s.o välja on kirjutatud lähteandmed) ning seejärel märgib ekspert, kas esinevad narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused ja kui jah, siis millise aine tarvitamise tunnused. Viimasena kirjutab ekspert, kas esineb joobeseisund või mitte. M. Moorasti kohta on hinnangu andnud EKEI arst-kohtutoksikoloogiaekspert M. Tõnisson, tuues välja nii joobe kliinilise pildi kui ka bioloogilise vedeliku uuringu ning märkides ära oma järelduse: esineb joove (tl 24). Taoline hinnang on seega vormistatud igati korrektselt ning süüdistatava kriitika (vt käesoleva määruse p 30) on põhjendamatu.
  2. Kuigi kohtupraktika kohaselt on joobeseisundi tuvastamiseks peetud piisavaks ka vaid korrakaitseseaduses sätestatud korra järgimist, eelkõige terviseseisundi kirjeldamise protokolli ja saatekirja ühes selle lisaga (eksperdi hinnanguga) (vt nt asjades nr 1-15-9233 ja 1-20-3795 tehtud otsused), on M. Moorasti osas edasi läbi viidud ka arstlik kohtutoksikoloogiaekspertiis. Ekspertiisiaktis nr 20E-LÕX0121 (tl 37–40) antud eksperdiarvamuse kohaselt oli M. Moorast mootorsõiduki juhtimise ajal
  3. juunil 2020 kl 14.48 joobeseisundis ning tal oli joove eelkõige amfetamiini ja metamfetamiini tarvitamisest. Et ekspertiisiks saadetud uurimismaterjali kogumine või eksperdile edastamine ei oleks toimunud kooskõlas seadusega, apellatsioonis ei väideta.
  4. Vaadates eelkäsitletud tõendeid kogumis, on kohtukolleegiumi hinnangul ümberlükkamatult kinnitust leidnud M. Moorasti organismis narkootiliste ainete amfetamiini, metamfetamiini ja tetrahüdrokanabinooli metaboliidi tuvastamine ning tema mootorrattaga joobeseisund sõitmise ajal
  5. juunil
  6. Ka süüdistatava argumendid, mida ringkonnakohus alljärgnevalt käsitleb, ei sea kahtluse alla kirjeldatud tõendite ja neist tuleneva teabe usaldusväärsust.
  7. M. Moorast on apellatsioonis ja ka ringkonnakohtu istungil toonitanud, et ta ei saanud mootorrattaga sõitmise ajal olla narkootilises joobes, kuivõrd tema narkootiliste ainete tarvitamisest oli möödunud liialt palju aega. Kohtukolleegium märgib kõigepealt, et M. Moorasti poolt narkootiliste ainete tarvitamise täpset aega ei ole võimalik üheselt tuvastada, s.o selle kohta on ainult tema enda ütlused, mis on ajas muutnud. M. Moorast on ülekuulamisel
  8. juunil 2020 öelnud, et tarvitas amfetamiini
  9. juunil 2020, ehk päev enne kuriteosündmust (tl 31). Politseiametnike S.K. ja E.V. i ütlustest nähtuvalt kinnitas M. Moorast sama ka neile (vt vastavalt tl 2 pöördel ja tl 4). Apellatsioonis on süüdistatav hakanud aga väitma, et ta tarvitas amfetamiini hoopis
  10. juunil. Seega on M. Moorasti ütlused amfetamiini tarvitamise aja kohta ebausaldusväärsed ja neid ei saa arvesse võtta. Kanepi osas on M. Moorasti ütlused olnud ühetaolised ning seega võib öelda, et THC-d sisaldavat kanepitoodet tarvitas M. Moorast vähemalt kuriteopäeva hommikul. Samas on selge aga see, et seisukoha kujundamine süüdistatava poolt narkootiliste ainete tarvitamise täpse ajahetke osas ei ole narkojoobe olemasolusse puutuvalt ka eriti oluline. Nagu kohtukolleegium juba märkis, on tõendatud M. Moorasti organismis narkootiliste ainete esinemine kontrollimise ajal, arst on täheldanud tema joobele viitavat terviseseisundit ning joobe olemasolu kohta on hinnangu andnud ka ekspert. Seega on vaieldamatu see, et M. Moorasti poolt ainete tarvitamine jäi kindlasti eksperdi nimetatud ajavahemikku: aktis antud eksperdiarvamuse kohaselt tarvitas süüdistatav narkootilist ainet 1–4–12 tundi enne tema läbivaatust arsti poolt (see toimus
  11. juunil 2020 kl 17.01) ning kuivõrd tegemist on mitme ainega, võis sellise koosmõju tõttu tarvitamine toimuda ka kuni 24 tundi enne M. Moorasti läbivaatust. 7
(12)
  1. M. Moorast on püüdnud kahtluse alla seada ka terviseseisundi kirjeldamise protokollis ja ekspertiisiakti eksperdiarvamuses toodut. Ta on nt märkinud, et tema terviseseisundi kirjeldamise protokollis kajastatud kliinilised leiud – rahutus ja energilisus – tulenesid mitte narkootilisest joobest, vaid tema poolt energiajoogi rohkest tarvitamisest. Süüdistatav on nimelt apellatsioonis välja toonud, et ta oli enne politsei poolt kinni pidamist ära joonud kaks liitrit energiajooki ning veel pool liitrit jõi ta ära siis, kui politseiametnikud toimetasid teda SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikusse. M. Moorast on ka lisanud, et kuivõrd tema terviseseisundit kirjeldanud arst A. Aitsen ei teadnud tema poolt energiajoogi joomisest ja teavet sellest ei olnud ka eksperdil, ei viita terviseseisundi kirjeldamise protokoll ega ka ekspertiisiakt tema joobele. Kohtukolleegiumi hinnangul süüdistatava niisugused väited tähendust ei oma. Kõigepealt ei saa märkimata jätta, et kahtlustatavana ülekuulamisel
  2. juunil 2020 M. Moorast energiajoogi tarbimist ei maininud (vt tl 29 jj) ja seda ei teinud ta ka maakohtu istungil. Samuti ei nähtu, et ta oleks midagi sellist öelnud kinnipidamise järgselt S.K. le või E.V. ile (vt politseiametnike ütlused vastavalt tl 2 ja tl 3–4). Seega on tegemist apellatsioonimenetluses alles esmakordselt kajanud ja juba seetõttu ülimalt kaheldava versiooniga. Teiseks peab aga märkima, et energiajoogi tarvitamisega ei saaks kuidagi seletada kõiki tehtud tähelepanekuid: M. Moorasti organismist erinevate narkootiliste ainete tuvastamist, samuti arsti täheldatud kõiki kliinilisi leide, mida ka ekspert ekspertiisiaktis käsitles narkootilisele joobele viitavate tunnustena.
  3. Veel on M. Moorast välja toonud ja tähendusrikkaks pidanud, et uriinitest MultiDrugCup oli positiivne ainult THC osas, näitamata amfetamiini ja metamfetamiini tarvitamist. Samuti on süüdistatav märkinud, et ka hilisem täiendav test ei näidanud, kui suur kogus aineid – amfetamiini, metamfetamiini ja THC-d – tema organismis oli. Erinevalt M. Moorastist ei omista kohtukolleegium tähendust sellele, et MultiDrugCup test näitas vaid THC-d. EKEI uuringuga (tulemus kajastub joobeseisundi tuvastamise saatekirjal) tõendati, et M. Moorasti uriiniproov sisaldas lisaks tetrahüdrokannabinooli metaboliidile ka amfetamiini ja metamfetamiini. Mis puutub aga süüdistatava sellesse väitesse, et ekspertiisiasutuses tehtud uuring ei näita narkootiliste ainete kogust tema organismis, siis see on muidugi õige. Samas ei ole selles aga midagi tavatut. Narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobe tuvastamisel ei tehtagi kindlaks tarvitatud ainete hulka, vaid välja selgitatakse üksnes aine (ainegrupi) esinemine organismis.
  4. M. Moorast on esitanud ka rea väited, mis puudutavad politseiametnike S.K. ja E.V. i ütlusi ja soovi saavutada nende ütluste tõendikogumist välja jätmine. Kõigepealt on M. Moorast märkinud, et S.K. ja E.V. i ütlusi ei saa usaldada ning neile ei või tugineda, kuivõrd vaatamata S.K. hinnangule süljetesti RapidStat ebaõnnestumise kohta on see test ikkagi loetud positiivseks, seda on teinud ka E.V. Kohtukolleegium selgitab M. Moorastile kõigepealt, et tema arvamus süljetesti positiivseks lugemise ja justkui tõendina arvestamise kohta on ekslik. Asja materjalidest nähtub selgelt, et kõnealust kiirtesti ei ole M. Moorasti joobeseisundi tõendamise seisukohalt kasutatud. See ei kajastu indikaatorvahendi kasutamise protokollis, joobeseisundi tuvastamise saatekirjas, saatekirja lisana eksperdi hinnangus ega ka ekspertiisiaktis välja toodud eksperdiarvamuses ja selle põhjendustes. Samuti pole testi RapidStat nimetatud eraldi tõendina prokuratuuri koostatud süüdistusaktis ning seda ei maini M. Moorasti joobeseisundi tõendatuks lugemisel ka maakohus. Jah, kõnealuse testi tegemise on ära märkinud oma ütlustes nii S.K. kui E.V. , kuid see ongi kõik, ehk sellel süljetestil oli tähendus vaid politseiametnike jaoks, s.o nende endi edasise tegevuse planeerimiseks.
  5. M. Moorast on teinud ka etteheite, mille kohaselt kuulas S.K. ja E.V. i justkui vääralt üle T.S. , kes töötab nagu ülekuulatavadki liikluspolitseinikuna Lõuna prefektuuri Tartu 8
(12)politseijaoskonnas. Samuti on süüdistatav lisanud, et temale arusaamatul kombel on T.S. protokollides märkinud S.K. ja E.V. i tundmise kohta: ei tunne. Kohtukolleegium selgitab M. Moorastile vastates lühidalt järgmist. Uurimisasutuseks KrMS § 31 lg 1 mõttes on ka politseiprefektuur. Ametikohtade loetelu, mida täitvatel ametnikel on õigus kriminaalmenetluses osaleda uurimisasutuse piires, kinnitab asutuse juht (KrMS § 31 lg 5). Ei ole alust arvata, et T.S. ul ei olnud pädevust menetluses osaleda ja tunnistajate ülekuulamisi läbi viia. Kindlasti ei välista tema niisugust pädevust asjaolu, et ta töötab tunnistajatega samas prefektuuris ja politseijaoskonnas. Seda, et T.S. oleks S.K. ja E.V. i ülekuulamisel menetlusnorme rikkunud või ülekuulaja isik oleks ülekuulamise seaduslikkust kuidagi kahjulikult mõjutanud, M. Moorasti väidetest ei nähtu. Ka on ebaõige süüdistatava see väide, nagu oleks T.S. märkinud ülekuulamisprotokollides valelikult, et ta S.K. d ja E.V. i ei tunne. M. Moorast on protokollidesse märgitut mõistnud valesti. Nimelt on protokollides küsitud tunnistajate, s.o S.K. ja E.V. i suhete kohta menetlusaluse isikuga ehk M. Moorastiga ning tunnistajad on vastanud, et nad M. Moorastit ei tunne (vt vastavalt tl 2 ja tl 3).
  1. Samas jääb kohtukolleegiumile küllaltki arusaamatuks M. Moorasti püüe saavutada S.K. ja E.V. i ütluste tõendikogumist välja jätmine. Nimelt on selge, et politseiametnike tunnistustel süüdistatava joobeseisundi kindlaks tegemise seisukohast mingit olulist tähendust ei ole. M. Moorasti joobeseisund on tuvastatud tema terviseseisundi kirjeldamise protokolliga, joobeseisundi saatekirjaga, saatekirja lisana eksperdi hinnanguga ning arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi aktis antud eksperdiarvamusega. Terviseseisundi kirjeldamise protokollis on tervishoiuteenuse osutaja kirjeldanud M. Moorastil narkojoobe esinemisele viitavaid tunnuseid täiesti sõltumata ja eraldiseisuvalt S.K. ja E.V. i ütlustest ning indikaatorvahendi kasutamise protokolli märgitust. Ka ei ole politseiametnike ütlustel ega nende poolt süüdistatava seisundi kirjeldamisel olnud olulist tähtsust eksperdiarvamuse seisukohalt. Nimelt nähtub ekspertiisiaktist, et ekspert on oma arvamuse rajanud peamiselt terviseseisundi kirjeldamise protokollile ja joobeseisundi tuvastamise saatekirjale.
  2. Kõigil eeltoodud argumentidel on ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga veendunud selles, et M. Moorast juhtis
  3. juunil 2020 mootorratast narkojoobes olles. Kuna tal oli kehtiv karistus KarS § 424 järgi, siis oli tegu toime pandud korduvalt, ehk tema kuritegu vastab KarS § 424 lg 2 koosseisule, nagu leidis õigesti ka esimese astme kohus.
  4. Edasi tuleb küsida aga ka seda, kas süüdistatav pani kuriteo – mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis – toime tahtlikult, ehk kas täidetud on ka KarS § 424 subjektiivne koosseis. Maakohus leidis, et M. Moorast pani mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis toime kavatsetult: seadis sõiduvahendit juhtima asudes endale eesmärgiks teha seda just nimelt narkojoobe seisundis, olles seejuures ka täielikult teadlik sellise tegevuse keelatusest (vt vaidlustatud kohtuotsuse p 9). Kohtukolleegiumi hinnangul vähemalt joobeseisundi osas kavatsetusest rääkida ei saa. Süüdistataval oli selles osas aga kaudne tahtlus KarS § 16 lg 4 mõttes. M. Moorasti sõnul tarvitas ta kanepit veel
  5. juuni 2020 hommikul. Amfetamiini tarvitamise aja osas on tema ütlused olnud erinevad ning nagu ringkonnakohus juba varem märkis, neid arvestada ei saa. Küll saab ja tuleb lähtuda arstiliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi aktis antud eksperdiarvamusest, et M. Moorast pidi olema tarvitanud narkootilist ainet umbes 1–24 tundi enne tema läbivaatust. Seda eksperdi arvamust arvestades peab nentima, et süüdistataval ei pruukinud mootorratast juhtima asudes olla tõsikindlat veendumust temal narkootilise joobe esinemisest ja sellega seonduvast sõiduki juhtimise võime pärsitusest. Samas tuleb mitme erineva narkootikumi tarvitamist ja narkojoobele viitavaid mitmeid ülal nimetatud tunnismärke silmas pidades öelda, et M. Moorast pidas võimalikuks ja möönis nii seda, et tema organismis on narkootikumi, kui ka seda, et see narkootikum mõjub tema sõiduki juhtimise võimele halvasti. 9
(12)
  1. Seega ja eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on M. Moorasti süüküsimuse lahendanud veatult.
  2. M. Moorast ja tema kaitsja M. Valge on vaidlustanud ka süüdistatavale vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistuse. Maakohus karistas süüdistatavat KarS §

§ 4231järgi 2 aasta ning Kar

S § 384 lg 1 järgi 3 kuu pikkuste vangistustega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus tema liitvangistuseks kuritegude kogumi eest 2 aastat. M. Moorast enda apellatsioonis leiab, et kuna teda tuleb KarS § 424 lg 2 järgi õigeks mõista, siis peab vähendama talle KarS § 4231 järgi mõistetud karistust, samuti peaks väiksem olema KarS § 348 lg 1 järgne karistus. Kaitsja enda apellatsioonis taotleb M. Moorastile KarS §

§ 4231järgi väiksema karistuse mõistmist.

  1. Kohtukolleegium jätab M. Moorastile maakohtu otsusega mõistetud karistused muutmata. Karistused on seaduslikud ja põhjendatud. Karistusmäärade valikul on esimese astme kohus kooskõlas karistuse mõistmise alustega (KarS § 56) ja kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtetega lähtunud M. Moorasti süü suurusest ning isikust, sh tema varasemast karistatusest, samuti vaaginud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu ning arvestanud eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi. Kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuse põhistused on üksikasjalikud ja selged, siis ringkonnakohus neid käesolevas otsuses üle ei korda, vaid märgib lühidalt üksnes järgmist.
  2. Mõistes M. Moorastile KarS §

§ 4232

järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest karistuseks 2 aasta pikkuse vangistuse, hindas maakohus põhjendatult ja asjakohaselt tema süü kuritegude toimepanemises suureks (vt vaidlustatud otsuse p 11, lõigud 7 ja 8). See on ainumõeldav hinnang: M. Moorasti liikluseeskirjade rikkumised oli tohutud ja tema põhjustatud oht teistele liiklejatele ülisuur. Selline arutu kihutamine külgneb subjektiivse koosseisu aspektist suisa eluaegset karistust võimaldava mõrvaga KarS § 114 tähenduses. Nimelt pole sugugi vähetõenäoline, et selline liiklushuligaan sõidab mõne inimese surnuks. Seega tuleb tänada üksnes õnne, et praegu midagi sellist ei juhtunud, ja M. Moorast saab rõõmustada ka seetõttu, et tema tegu pole peetud mõrvakatseks. Samuti leidis esimese astme kohus õigesti, et kõnealuste tegude puhul ei saa süüdistatava väidetavat kahetsemist pidada tema karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 3 mõttes. Karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes. M. Moorast ei ole oma süüd KarS § 424 lg 2 tunnustel kuriteo sooritamises tunnistanud. Vastupidi, veel apellatsioonimenetluseski on ta püüdnud leida igasuguseid väiteid süüditunnistamise vältimiseks. Niisuguses olukorras ei saa rääkida siirast oma kuriteo kahetsemisest. Ka on keeruline näha M. Moorasti kahetsustunnet KarS § 4231 järgse kuriteo osas. Nimelt nähtub, et süüdistataval puudub juhtimisõigus juba pikemat aega, kusjuures A-kategooria sõiduki juhtimise õigust pole tal enda sõnul kunagi üldse olnudki. See asjaolu ei ole takistanud teda aga ei korduvalt varem mootorsõiduki rooli istumast ega saanud see nüüdki takistuseks mootorrattaga pika vahemaa läbimisel. Veel on maakohus asjakohaselt välja toonud ka M. Moorasti korduva karistatuse, sh tema varasema karistamise mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Neil maakohtu poolt välja toodud asjaoludel on selge, et M. Moorastit ei ole võimalik KarS §

§ 4231

järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistada 2 aastast väiksema vanglakaristusega. M. Moorasti plaan enda elu paremaks muuta ja narkoravile minna ning tema soov olla toeks pereliikmetele, temale mõistetava karistuse suurust vähendada ei saa. 61. Samuti ei näe ringkonnakohust vajadust muuta M. Moorastile KarS § 348 lg 1 järgi mõistetud karistust. M. Moorast rakendas võltsitud passi saamiseks küllaltki suurt kriminaalset energiat: planeeris passi tellimise ette, telliski küllaltki hästi järgi tehtud passi ning kasutaski 10

(12)seda. Niisiis pole tegemist nt pelga ise oma passi millegi juurde kirjutamise või joonistamisega. Ka on M. Moorast korduvkurjategija. Seda silmas pidades ei ületa M. Moorasti süüd ei vangistuse eelistamine rahalisele karistusele ega ka sanktsiooni alammäärale küllaltki lähedane kolme kuuline vangistus.
  1. Seega ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. augusti 2020 otsuse muutmata ning M. Moorasti ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
  3. Viimaseks käsitleb ringkonnakohus veel M. Moorasti menetluskulude küsimust ning peatub seoses sellega ka süüdistatava etteheidetel oma kaitsjale ning tema apellatsioonimenetluses esitatud taotlusel kaitsja taandamiseks.
  4. Maakohus mõistis M. Moorastilt menetluskuluna välja mh kaitsja M. Valge tasu 405 eurot 60 senti. M. Moorast ei ole otsesõnu märkinud, et ta vaidlustab temalt kohtuotsusega kaitsjatasu väljamõistmise, kuid kohtukolleegiumi hinnangul võib seda apellatsiooni põhjal siiski järeldada. Nimelt on süüdistatav märkinud, et M. Valge ei ole oma tasu vääriline. Niisugune väide ei too kaasa menetluskulude osas teistsuguse otsustuse tegemist.
  5. M. Moorast avaldas nii oma apellatsioonis kui ringkonnakohtule eraldi esitatud taotluses rahulolematust oma kaitsja M. Valgega. Ta märkis, et kaitsja ei ole oma kohustusi täitnud ega ole oma tasu vääriline. Samuti taotles süüdistatav selgesõnaliselt ka M. Valge taandamist. Selle taotluse juurde jäi M. Moorast ka ringkonnakohtu istungil
  6. novembril
  7. Tartu Ringkonnakohus võttis juba kohtuistungil taotluse osas seisukoha: jättis selle rahuldamata.
  8. novembril 2020 koostas kohtukolleegium ka vastava põhistatud määruse. Kohtumääruse kohaselt ei olnud kaitsja taandamiseks alust, sh puudusid viited M. Valge asjatundmatusele või hooletule suhtumisele M. Moorasti kaitsmisel.
  9. Seega ei too M. Moorasti viide kaitsja poolt oma tasu mitte väärimisele endaga kaasa maakohtu otsuse muutmist menetluskulu osas. Samuti ei avalda see süüdistatava väide tähendust apellatsioonimenetluse kulude otsustusele.
  10. M. Valge on ringkonnakohtulegi esitanud taotlused riigi õigusabi tasu määramiseks süüdistatavale apellatsioonimenetluses kaitse teostamise eest. Esimesest taotlusest nähtub, et maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kulus kaitsjal kokku 41 minutit, mille eest ta nimetas tasuks 44 eurot 40 senti, sh käibemaks 7 eurot 40 senti. Ringkonnakohtu istungil esitas kaitsja teisegi taotluse, paludes kohtuistungil osalemise 30 minuti eest määrata kindlaks tasu 32 eurot 40 senti, sh käibemaks 5 eurot 40 senti. Seega soovib kaitsja tasu määramist kokku summas 76 eurot 80 senti, sh käibemaks 12 eurot 80 senti. Kohtukolleegium peab kaitsja taotlust põhjendatuks ja rahuldab selle. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel M. Moorastilt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Riigikohtu 11.06.2021.a. kohtuotsus: RESOLUTSIOON
  11. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  12. detsembri
  13. a ja Tartu Maakohtu
  14. augusti
  15. a otsus osas, millega Marko Moorastile mõisteti KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus. 11
(12)
  1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  3. Jätta Marko Moorasti kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu summas 128 eurot 40 senti menetluskuluna Eesti Vabariigi kanda. 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.