KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev
- mai 2021 Kohtuasja number 1-18-3913 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Aarne Sarjas ja Ingeri Tamm Kohtuasi Vladimir Šlokuni (isikukood 38203203729) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
- aprilli 2021 määrus Määruskaebuse esitaja süüdimõistetu Vladimir Šlokuni kaitsja vandeadvokaat Valeriy Gimaev Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja abiprokurör Riina Bogens Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Viru Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
- aprilli 2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
- Viru Maakohtu
- septembri 2018 otsusega tunnistati Vladimir Šlokun süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 ja § 424 lg 1 järgi ning teda karistati 3 aasta 4 kuu 20 päeva pikkuse vangistusega. KarS § 76 lg 8 ja § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust V. Šlokunile Viru Maakohtu
- augusti 2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 2 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka V. Šlokuni eelvangistus 2 päeva ja lõplikuks karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust. Karistuse kandmisele asus V. Šlokun
- oktoobril 2018 ja karistusaeg lõppeb
- oktoobril
- Viru Vangla esitas
- aprillil 2021 Viru Maakohtule materjalid V. Šlokuni tingimisi enne tähtaega koos elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
- Viru Vangla ega prokuratuur ei toeta V. Šlokuni vabastamist. Vaidlustatud kohtumäärus
- Viru Maakohus jättis
- aprilli 2021 määrusega V. Šlokuni tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
- Formaalsed eeldused V. Šlokuni vabastamiseks on täidetud.
- V. Šlokuni käitumisele vanglas ei ole võimalik etteheiteid teha. Ta töötab, saab aru selle vajalikkusest ja osaleb eesti keele A2 tasemeõppes. Tal ei ole distsiplinaarkaristusi. Suhtumiselt ametnikesse on V. Šlokun rahulik ja viisakas. Ta on motiveeritult töötanud kaasa taasühiskonnastavates tegevustes, on läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ning on osalenud riskipõhisel vestlusel kuritegeliku käitumise ajenditest ja tagajärgedest. Vestlustel oskas V. Šlokun välja tuua kuritegudeni viinud põhjused ja sai aru oma käitumise tagajärgedest nii endale kui teistele. Ta kahetseb tehtut ning soovib tulevikus hoiduda õigusrikkumiste toimepanemisest. Enda sõnul eelistab V. Šlokun stabiilset elukorraldust ja on valmis oma senist eluviisi muutma. Suurimaks motivaatoriks on V. Šlokuni sõnul tema pere, kes on teda alati toetanud. Tal on olnud lähedastega palju tõsiseid vestlusi ja pere on andnud talle viimase võimaluse. V. Šlokun väidab, et kui ta peaks korra veel eksima, siis kaotab ta kõik. Ta peab lähedasi elus kõige tähtsamaks ning nende nimel on valmis oma eelmise elu unustama. Ka loodab ta palju abi saada rehabilitatsiooniprogrammist.
- V. Školunil on neli kehtivat kriminaalkaristust ja ta on viibinud kahel korral kriminaalhooldusel. Mõlemal korral pani ta toime uue kuriteo. Praegu väidab ta, et peab kriminaalhooldust siiski vajalikuks. Kuriteod on olnud eriliigilised. Viimati karistati V. Šlokuni narkokuriteo ja liikluskuriteo toimepanemise eest. Soodustegur on olnud narkootikumide tarvitamine ja puudulik probleemide lahendamise oskus. V. Šlokun on pikaajaline narkosõltlane, kes on juba varem püüdnud vabaduses oma sõltuvusprobleemiga tegeleda. Samuti on ta juba varasema vangistuse ajal läbinud sõltuvusteemat käsitleva sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“. Ta on näidanud motivatsiooni mitte tarvitada narkootilisi aineid, tuues välja, et need ei too talle mingit kasu ja tekitavad vaid probleeme. Ometi on ta tarvitamist jätkanud. Praegu mõistab V. Šlokun, et narkootikumide tarvitamine toob kahju nii talle kui teda ümbritsevatele inimestele. Ta soovib abi saada ja on valmis narkootikumidest loobuma. Ta osaleb rehabilitatsiooniprogrammis ja tal on tugiisik. Peamiseks riskiks on probleemid lähedastega ja igavus. V. Šlokun on enda jaoks selgeks mõelnud, kuidas saab tagasilangusi ennetada ning kuidas himudega toime tulla. Ta on muutuste osas enesekindel, tema tulevikunägemus on adekvaatne ja realiseeritav.
- V. Šlokunil on olemas kindel elukoht, võimalus asuda tööle ja perekond. Ta soovib vabaneda rehabilitatsioonikeskusesse, et tegeleda oma probleemidega ja naasta pere juurde n-ö uue inimesena. Rehabilitatsioon kestab keskuses ühe aasta, sellele järgneb kuue kuu pikkune adaptatsiooniaeg. Keskus on kinnine ja kõik vajalikud liikumised väljaspool keskust viiakse läbi koos saatjatega. Keskuses viiakse läbi rehabiliteerivaid kursuseid ja programme. V. Šlokun on kohustatud elama rehabilitatsioonija adaptsioonikeskuses ning alluma rehabilitatsiooniprogrammile.
- Kahtlemata on positiivne, et V. Šlokun on täitnud osaliselt individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid. Samas on
- aastaks planeeritud vestlus probleemide lahendamise oskusest ja suhtumisest ühiskonda ning sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ jätkutegevused, mis on mõeldud sõltuvusprobleemidega isikutele. Kuna narkootiliste ainete sõltuvus on V. Šlokuni peamiseks probleemiks, on äärmiselt oluline läbida kõik sõltuvuskäitumisega seotud programmid. Rehabilitatsioonikeskuses olevad kursused ja programmid on tõenäoliselt intensiivsemad, kuid sinna vabanemiseks peab olema süüdimõistetust tulenev oht piisavalt madal. On küll positiivne, et V. Šlokun tunnistab oma sõltuvust. Pelgalt see aga ei vähenda võimalust alustada vabaduses uuesti 2
(6)narkootiliste ainete tarvitamist ja seeläbi uute kuritegude toimepanemist. V. Šlokuni head käitumist ja paranemissoovi tuleb tunnustada. Ka ennetähtaegse vabanemisega kaasneva katseaja veetmine range korraga rehabilitatsioonikeskuses on väga hea mõte. Kuna V. Šlokuni vabanemistähtajani on aga piisavalt aega, on võimalik see mõte ellu viia ka juhul, kui V. Šlokun vabastataks ennetähtaegselt pisut hiljem.
- V. Šlokuni puhul on oluline seegi, milline saab olema tema majanduslik toimetulek. Tal on võimalik vabaduses teenida sissetulekut töötamise kaudu. Samas tuleb arvesse võtta, et võrdlusena võimaliku sissetulekuga on V. Šlokunil ka 5964,17 eurone võlg. V. Šlokun on varasemalt pannud toime kuritegusid materiaalse kasu saamisele orienteeritult. Tema võlakohustuse suurust arvestades püsib uue kuriteo toimepanemise risk. Samuti nähtub vangla iseloomustusest, et V. Šlokun töötas ka enne vangistust. Seega isegi garanteeritud töökohaga tagatud sissetulekust ei pruugi piisata süüdimõistetu vajaduste rahuldamiseks. Ta võib minna kergema vastupanu teed ja panna materiaalse kasu saamiseks toime kuritegusid.
- Ka perekonna olemasolust ei saa teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi. Toetav lähivõrgustik oli V. Šlokunil olemas ka varasemalt. Paraku ei takistanud see tema kuritegeliku käitumise jätkumist.
- V. Šlokuni senist käitumist arvestades puudub veendumus, et tal on piisavalt tahtejõudu enda elu kardinaalseks muutmiseks ja kuritegudega täieliku lõpparve tegemiseks. Vangistust on V. Šlokun korduvalt kandnud ka varasemalt. Samuti on teda varem tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid katseajal pani ta toime uue kuriteo. Seega ei ole kindlust, et tingimisi ennetähtaegse vabastamisega kaasnev katseaeg, käitumiskontrollile allutamine koos elektroonilise valvega ning rehabilitatsioonikeskuses viibimise kohustus on piisavalt mõjusad vahendid hoidmaks ära V. Šlokuni uusi kuritegusid. Negatiivsed asjaolud kaaluvad üles positiivsed asjaolud ning V. Šlokun tuleb jätta ennetähtaegselt vabastamata.
- Nõustuda ei saa kaitsjaga, et V. Šlokun tuleks vabastada halva terviseseisundi tõttu. Otsustades kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 426 sätestatud korras, kas vabastada kinnipeetav KarS § 76 alusel, tuleb kohtul hinnata eeskätt tema ohtlikkust. Seda, kas süüdimõistetu on parandamatult raskesti haigestunud ja tuleks KarS § 79 lg 1 alusel karistuse kandmisest vabastada, on kohus pädev hindama üksnes KrMS § 425 lg-s 1 sätestatud korras. KrMS § 425 lg 1 kohaselt toimub see menetlus karistust täitva asutuse juhi esildise ja arstliku komisjoni otsuse alusel. V. Šlokuni kohta ei ole KrMS §-s 425 sätestatud korras taotlust esitatud. See näitab, et V. Šlokun saab kanda karistust vanglas ning tema tervisest tulenevaid takistusi selleks ei esine. Ei ole ka põhjust arvata, et V. Šlokun ei saa vanglas vajalikku ravi. Vangistusseaduse § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangla koostatud iseloomustusest selgub, et V. Šlokunil on krooniline haigus, mille osas ta ei vaja erikohtlemist. V. Šlokuni tervisliku seisundiga seonduv vajaks lähemat käsitlemist üksnes juhul, kui leida, et tervisehädade tõttu ei ole ta võimeline uusi kuritegusid toime panema. Taolist järeldust teha ei saa. Määruskaebus
- Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. Šlokuni kaitsja vandeadvokaat Valeriy Gimaev, taotledes maakohtu määruse tühistamist ja V. Šlokuni vabastamist. Määruskaebuses toodud argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
- Maakohus on KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolude kaalumisel teinud vea, kuna on jätnud arvestamata rohked V. Šlokuni vabastamise kasuks rääkivad asjaolud. 3
(6)- Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et V. Šlokuni käitumisele kinnipidamisasutuses ei saa etteheiteid teha ja täidetud on ennetähtaegse vabastamise oluline kriteerium, s.o õiguskuulekas käitumine karistuse kandmise ajal. Samuti on kohus tuvastanud mitmed positiivsed ja ennetähtaegset vabastamist toetavad asjaolud V. Šlokuni elutingimiste osas. Siiski on kohus jätnud V. Šlokuni vabastamata, põhjendades seda minevikusündmustega. Eelkõige on kohus tuginenud V. Šlokuni korduvale karistatusele, mis ei saa aga vabastamise takistuseks olla, sest seda on arvestatud juba karistuse mõistmisel (iga järgnev karistus peab olema rangem). Põhjendades vabastamata jätmist minevikusündmustega, on kohus irdunud põhimõttest arvestada kõiki asjaolusid kogumis. See on toonud kaasa põhjendamatu otsustuse.
- Riigikohus on asjas nr 1-09-14104 märkinud, et kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isik oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, kuid on heitnud kohtutele ette, et kohtute põhjendustest ei selgu, miks võimaldavad need andmed järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. V. Šlokun on oma käitumisega vanglas tõestanud, et on muutunud. Seda kinnitab ka asjaolu, et tema tulevikuplaanid on realistlikud ja kindlad. Ta rääkis kohtuistungil avameelselt oma kuriteo toimepanemisest käitumiskontrolli ajal. See viitab kahetsusele. Tänu vanglas läbi viidud vestlustele ja programmidele mõistab V. Šlokun oma kuriteo toimepanemise tegureid. Kohtuistungil kinnitas V. Šlokun, et kui varasemalt suhtus ta narkoprobleemidesse kergemeelselt ja uskus, et saab ise hakkama, siis nüüd saab ta aru abi vajalikkusest. See avaldus ei ole paljasõnaline. Seda tõendab soov asuda rehabilitatsioonikeskusesse ja
- mail 2021 tehtud avaldus liitumaks programmiga „SÜTIK“. Samuti on V. Šlokun tegelenud narkoprobleemiga aktiivselt vanglas. Ta püüab samm-sammult oma eesmärgid täita ja asuda seaduskuulekale teele.
- Et näidata oma usaldusväärsust vabastamisel, on V. Šlokun esitanud kohtule usaldusväärsed andmed oma vabanemisjärgse elukorralduse kohta. Tema plaanid on kiiduväärsed ja nende realiseerimine väga tõenäoline, kuna rehabilitatsioonikeskuse kinnitusel toimub kõik järelevalve all. Põhimõtteliselt V. Šlokuni karistuse kandmise viis esialgu ei muutugi: ta jääbki tugeva järelevalve alla, kuid samas saab rohkem pühenduda narkoprobleemiga tegelemisele. Narkoprobleemid olid tema kuriteo toimepanemise riskifaktoriks.
- Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 1-16-9171 leidnud, et pikaajaliste, krooniliste või tõsiste terviseprobleemidega inimesele on kinnipidamisasutuses viibimine koormavam kui hea tervise juures olevale inimesele. Seda nii üldiselt eranditute kinnipidamistingimuste kui raviteenuste kättesaadavuse piiratuse tõttu. Maakohtule on V. Šlokun esitanud tõendi oma terviseseisundi kohta ning on avaldanud, et vanglas puudub tal ravivõimalus. Tegemist ei ole küll sellise haigusega, mis takistaks vangistuse kandmist, kuid koosmõjus muude positiivsete asjaoludega tuleb ennetähtaegse vabastamise otsustamisel sellega arvestada. Kuna rohked positiivsed asjaolud ja V. Šlokuni muutmine räägivad ennetähtaegse vabastamise kasuks, tuleb tal võimaldada end vabaduses ravida. Positiivsed asjaolud kogumis kaaluvad kindlasti üles minevikusündmuste asjaolud. Ringkonnakohtu seisukoht
- V. Šlokuni ennetähtaegne vangistusest vabastamine oleneb KarS § 76 lg 4 alusel antavast hinnangust ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste olemasolule. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi 4
(6)enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli 2017 määrus asjas nr 31-1-12-17, p 16)
- V. Šlokuni vabastamata jättes ei ole maakohus eelmärgitu vastu eksinud: kohus on oma otsustust piisavalt põhjendanud ja V. Šlokuni vabastamata jätmise kasuks otsustamist ei saa pidada diskretsiooniõiguse ületamiseks.
- Kaitsja hinnangul ei saa süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmist põhjendada minevikusündmustega, sealhulgas ei saa arvestada süüdimõistetu korduvat karistatust, kuna seda on arvestatud juba karistuse mõistmisel. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda.
- Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid. Sellist prognoosi tehes tuleb arvestada kõiki KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, sealhulgas süüdimõistetu varasemat elukäiku. On ilmne, et süüdimõistetu varasemat elukäiku iseloomustavad minevikusündmused. Vaieldamatult iseloomustavad süüdimõistetu varasemat elukäiku ka tema karistused. Seega tuleb arvestada nii süüdimõistetu varasemat elukäiku iseloomustavate muude minevikusündmustega kui ka tema varasemate karistustega seonduvate asjaoludega. Nii saabki kohus põhjendada, miks annavad süüdimõistetu varasemate karistustega seonduvad asjaolud koosmõjus muude teguritega aluse teha süüdimõistetu suhtes negatiivne retsidiivsusprognoos.
- Praeguses asjas on maakohus V. Šlokuni karistustega seonduvatele asjaoludele tuginedes näidanud, milliseid riske tuleb tema puhul arvestada. Kohus on arvestanud V. Šlokuni seniste kuritegude põhjuseid ja soodustegureid: soov teenida kuriteo toimepanemisega varalist kasu, narkootikumide tarvitamine ja puudulik probleemide lahendamise oskus. Samuti on kohus arvestanud, kuivõrd edukalt on V. Šlokun suutnud seniselt oma karistuste ja riskiteguritega seonduvaid lubadusi pidada. Varasemate karistustega seonduvate asjaolude kõrval on kohus aga arvestanud ka muid KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolusid. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades on kohus põhjendanud, miks on vaatamata mitmetele positiivsetele asjaoludele siiski piisavalt alust asuda seisukohale, et V. Šlokuni uue kuriteo riskid ei ole piisavalt maandatud ja teda ei saa ennetähtaegselt vabastada. Maakohtu arutluskäik on selge ja asjakohane ning mingisuguseid etteheiteid ei saa maakohtule teha.
- Maakohus on põhjendatult leidnud, et majanduslikest põhjustest tulenev risk V. Šlokuni kuritegeliku käitumise jätkumiseks ei ole piisavalt maandatud. V. Šlokunil on vabaduses olemas küll kindel töökoht, mis aitab mingil määral maandada riski uute kuritegude toimepanemiseks. Samas on maakohus põhjendatult arvestanud sellega, et varem ei ole töökoha olemasolu V. Šlokuni kuritegelikku käitumist ära hoidnud. Seega on kõigiti võimalik, et töökoht ei hoia ka edaspidi V. Šlokuni õiguskuulekana.
- Narkootikumide tarvitamisest tuleneva riskiteguriga seoses on igati positiivne, et V. Šlokun on oma narkosõltuvust tunnistanud, on sellega vanglas tegelenud ja soovib tegeleda ka vabaduses. Samas on maakohus põhjendatult viidanud sellele, et juba varem on V. Šlokun avaldanud motivatsiooni narkootikumidest loobumiseks, kuid on sellele vaatamata nende tarvitamist jätkanud. Seejuures on V. Šlokun juba varasema vangistuse ajal läbinud sotsiaalprogrammi, mille tegi läbi nüüdsegi vangistuse ajal. Ilmselgelt see programm talle esimesel korral vajalikku mõju ei avaldanud. On võimalik, et programmi selgi korral läbimine ei ole tõhus. Pelgalt süüdimõistetu lubadused ja plaanid ei saa vabastamise aluseks olla, kuna varem ei ole V. Šlokun suutnud oma lubadustest ja plaanidest kinni pidada. Ka pelgalt vangistusaegse positiivse käitumise, varasemast kuriteost avameelse rääkimise ja võimaliku kahetsuse põhjal ei saa kindel olla, et vabaduses V. Šlokun enam kuritegusid toime ei paneks. Vanglas viibides on süüdimõistetul lihtne oma senist 5
(6)eluviisi kahetseda, käituda positiivselt ja teha helgeid tulevikuplaane. Nende plaanide järgimine vabaduses ei pruugi aga olla sama lihtne. Seda põhjusel, et vabaduses on süüdimõistetul oluliselt rohkem võimalusi ja ahvatlusi, samuti võib ta sattuda olukordadesse, mis mõjutavad teda negatiivselt ja võivad soodustada tagasilangust. Kuigi V. Šlokun on avaldanud, et on motiveeritud muutuma eelkõige pere tõttu, tuleb arvestada, et pere oli tal olemas juba varasemalt. Kuna pere olemasolu teda varem kuritegudest eemale ei hoidnud, ei pruugi ta seda teha ka nüüd.
- Ka on alarmeeriv see, et V. Šlokun pole läbinud kõiki sõltuvusprobleemiga seonduvaid tegevusi. Nende tegevuste läbimine ei pruugi V. Šlokuni minevikku silmas pidades küll tingida tema vabastamist, muudaks selle aga siiski tõenäolisemaks. Ka see, et V. Šlokun saaks vabanemise korral minna elama rehabilitatsioonikeskusesse ja läbiks seal erinevaid programme, V. Šlokuni vabastamiseks piisav ei ole. Kaitsja eksib, kui väidab, et rehabilitatsioonikeskus on sisuliselt samastatav vanglaga. Vanglas hoitakse inimest jõu (st müüride, turvaseadmete ja valvurite) abil kinni, ent rehabilitatsioonikeskuses see nii pole: sealt lahkumist ei takista ükski väline jõud. Ka ei tingi vabastamist see, et V. Šlokun allutataks kriminaalhooldusele ja elektroonilisele valvele. Need asjaolud ei välista narkootikumide tarvitamise jätkamist ja uute kuritegude toimepanemist. Liiatigi pani V. Šlokun ka praeguse vangistuse aluseks oleva kuriteo toime ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse ajal, mistõttu on põhjendatud olla skeptiline selles, et kriminaalhooldus V. Šlokuni piisavalt distsiplineerida suudab.
- Kaitsja hinnangul tuleks arvesse võtta ka V. Šlokuni terviseseisundit. Nimelt vajab V. Šlokun ravi, mida vanglas talle pakkuda ei saa. Ringkonnakohus leiab, et V. Šlokuni võimalikud terviseprobleemid ei saa muuta tema vabastamist põhjendatuks. Nagu maakohus põhjendatult viitas, tuleb süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ennekõike arvestada temast lähtuva ohuprognoosiga. Pelgalt tervislikust seisundist lähtuvalt saaks V. Šlokuni vabastada juhul, kui ta ei oleks oma terviseprobleemide tõttu enam üldse võimeline kuritegusid toime panema või oleks see risk väga väike. Praegusel juhul see nii ei ole. Vangla iseloomustusest nähtuvalt ei vaja V. Šlokun oma terviseseisundist tulenevalt ka erikohtlemist ning ei ole mingisugust alust arvata, et vajalikku ravi talle vanglas ei võimaldataks. Ei saa välistada, et terviseprobleemide tõttu on vangistuse kandmine V. Šlokunile ebamugav ja ta ei saa täpselt niisugust ravi, mida ise endale vajalikuks peab. See aga ei tähenda, et ta tuleks ennetähtaegselt vabastada.
- Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
- aprilli 2021 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)