← Eesti

1-11-7765/58

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus

  1. juuni 2021 1-11-7765 Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Ingeri Tamm Raimo Männik (isikukood 37911150280) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine Tartu Maakohtu
  2. aprilli
  3. a määrus Vandeadvokaat Kalju Kutsar, kokkuleppel Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Ruti Kilg Raimo Männik RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
  4. aprilli
  5. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Tartu Maakohtu 08.11.
  7. a määrusega asendati Raimo Männikule Harju Maakohtu 30.09.2011.a otsusega karistuseks mõistetud rahalise karistuse tasumata osa 98 päeva pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati asenduskaristust R. Männikule Harju Maakohtu 30.08.
  8. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-4870 karistuseks mõistetud ära kandmata karistuse osa, s.o 6 aastat 7 kuud 5 päeva vangistust, võrra. R. Männikule mõisteti liitkaristuseks 6 aastat 10 kuud 13 päeva vangistust. Karistust kannab R. Männik alates 30.08.
  9. Karistusaeg lõpeb 13.07.
  11. Tartu Vangla esitas materjalid R. Männiku vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks. Vangla ja prokuratuur R. Männiku tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei toeta.
  12. Kohus tuvastas R. Männiku tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsed eeldused. Täidetud on ka elukoha tingimus. Kohus leidis, et R. Männikust lähtuv retsidiivsusoht on jätkuvalt kõrge. R. Männikut on kriminaalkorras korduvalt karistatud, praegu kannab ta kolmandat vangistust. R. Männik kannab vangistust väljapressimise eest grupi poolt kannatanult vabaduse võtmisega ning narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Viimati nimetatud kuriteo eest on teda ka varasemalt kahel korral karistatud. Lisaks on R. Männikut karistatud kahel korral joobes juhtimise eest, korduvalt on ta toime pannud vägivallakuritegusid. Vägivaldsuse raskusaste on suurenenud. Kuritegusid paneb R. Männik toime nii etteplaneeritult kui ka kavandamata. Kuritegusid paneb ta toime majandusliku kasu saamiseks ning nende soodusteguriks on narkootikumide tarvitamine, kehv majanduslik olukord ja grupi mõju.
  13. R. Männikul on kaks kehtivat distsiplinaarkaristust: töökohustuse eiramise ja peremehetu eseme valdamise eest. R. Männiku kinnitusel keeldus ta tööst tervisliku seisundi tõttu ning esitas väljavõtted vangla haigusjuhtumitest. Kohus möönis, et R. Männikul on esinenud erinevaid tervisehädasid, ent analüüsides esitatud dokumente, järeldas kohus, et kinnipeetava tööst keeldumine on seotud subkultuursete hoiakutega. Kuigi R. Männik on tervisliku seisundi tõttu ka tööst vabastusi saanud, on ta keeldunud tööst ka vabastuse lõppemisel. R. Männiku töövõimet hindab tervishoiutöötaja ning töid saab teha vastavalt tervislikule seisundile. Ka enne nimetatud rikkumisi ei olnud R. Männiku käitumine hea. Ta viibis 27.06-24.09.2018 lukustatud kambris seoses füüsilise konfliktiga, mis toimus kaaskinnipeetavaga. R. Männiku varasem 4 aasta ja 10 kuu pikkune vangistus KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi, mille kandmiselt süüdlane vabastati tingimisi enne tähtaega Viru Maakohtu
  14. mai
  15. a määrusega, pöörati täitmisele kriminaalhooldusnõuete rikkumise tõttu. R. Männik pani katseajal toime uue rahvatervisevastase kuriteo. Samuti oli tema käitumine katseajal negatiivne – isik rikkus katseaja tingimusi, suhtles kriminaalkorras karistatud isikutega ning tarvitas narkootilisi aineid. Kohtu arvates ei ole käesolev vangistus R. Männiku mõttemaailmas ega käitumises muutusi toonud – endiselt on tema käitumine impulsiivne, ennastõigustav ja õiguskorda eirav. R. Männiku käitumine ei näita, et ta oleks valmis alluma nõuetele ja täitma kehtestatud reegleid.
  16. Murekohaks pidas maakohus R. Männiku puhul ka narkootikume. Neid proovis ta esmakordselt 18-aastaselt. R. Männik on tarvitanud kokaiini, kanepit ja GHBd. Ka väärteokorras on teda NPALSi järgi karistatud 9 korral. Viimane kuritegu on seotud GHB käitlemisega. Ka varasemalt on R. Männik toime pannud samalaadse teo, käideldes väikeses koguses GHBd edasiandmise eesmärgil. R. Männikut on kahel korral karistatud mootorsõiduki juhtimise eest narkojoobes. R. Männik on küll läbinud sõltuvusrehabilitatsiooni, kuid kohtu arvates ei ole narkootikumidega seotud risk piisavalt maandatud arvestades tarvitamise pikaajalisust ja narkosüütegude korduvust. Elektrooniline valve ei maandaks samuti piisavalt narkootikumidega seotud riski. Rehabilitatsioonikeskusesse kinnipeetav vabaneda ei soovi, ehkki varasemast elukäigust on ilmne, et spetsialistide toe ja vahetu jälgimiseta ta sõltuvust kontrolli alla ei saa.
  17. Lähedased olid R. Männikul varemgi, ent see ei motiveerinud teda seaduskuulekal teel püsima. M. Männik esitas küll ka garantiikirja töökoha kohta, ent selle olemasolu vangla ei kontrollinud, sest andmed esitati liialt hilja. Kohus ei olnud veendunud, et tegemist on reaalselt pakutava tööga arvestades kinnipeetava valivat suhtumist töökohustustesse, olematut varasemat töökogemust ning kutseoskuste puudumist. MÄÄRUSKAEBUS
  18. Kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu
  19. aprilli 2020.a määruse. Teha uus määrus, millega vabastada R. Männik vangistusest tingimisi enne tähtaega koos allutamisega elektroonilisele valvele.
  20. Kaalutlusõiguse rikkumist näeb kaitsja selles, et R. Männik jäeti vabastamata vaatamata vabastamist toetavatele positiivsetele asjaoludele. R. Männikul on alaline elukoht, lähedaste toetus ja võimalus asuda tööle. Ta soovib jätkata pooli jäänud õpinguid ja hakata tegelema põllumajandusega. Ta on ka varem olnud talupidaja. R. Männik möönis joovastavate ainete 2

(5)tarvitamise probleemi ning on nõus pöörduma vabanemisel erialaspetsialistide poole. R. Männik osales aktiivselt ja motiveeritult tagasilanguse tugigrupis ning programmis „Jõud Muutuda“. Ta selgitas ka istungil, et mõistis senise eluviisi negatiivseid külgi juba enne viimast kinnipidamist ning esitas ka dokumendid psühhiaatri poole pöördumise ja ravimite väljakirjutamise kohta. Ta on hüvitanud koos teiste süüdistatavatega kannatanule tekitatud kahju. Kõik eeltoodu näitab motiveeritust eluviiside muutmiseks ja konkreetsete sammude astumist selleks. Jättes need asjaolud analüüsimata, rikkus maakohus põhjendamiskohustust.
  1. Ehkki maakohus osutab R. Männiku korduvale karistusele ning vangistusele, ei välista seadus korduvkaristatute ennetähtaegset vabastamist. Varasema elektroonilise valve ja katseaja läbis R. Männik edukalt.
  2. Tööst keeldumist selgitas R. Männik tervise probleemidega, mistõttu on teda korduvalt tööst vabastatud (mh kohtuistungi toimumise ajal) ning tõestas seda vanglas fikseeritud haigusjuhtumitega. Maakohtu argumentatsiooni määruskaebuse esitaja asjakohaseks ei pea. 30.09.2020 meditsiiniosakonnas toimunu osas pole R. Männikult kohtuistungil küsitud. Talle ei ole määratud distsiplinaarkaristust vanglatöötajate solvamise või ebaviisaka käitumise eest. Seega on maakohus rajanud oma seisukoha haigusloo sissekandele sündmuse kohta, millele ei ole vangla töötajad reageerinud. Kirjeldus rajaneb vaid ühe osapoole arvamusel, sest R. Männikul puudus võimalus seisukohta avaldada.
  3. Töövõime või selle puudumise teeb kindlaks arst. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et kui R. Männik vabastati tööst teatud perioodiks, pidanuks selle lõppedes arst uuesti hindama süüdlase töövõimet. Sellise hindamise kohta haigusloos andmed puuduvad. Seetõttu ei saa pidada alusetuks kinnipeetava väidet, et ta ei saanud töötada tervislikel põhjustel.
  4. Arusaamatu on maakohtu määruse väide, mille kohaselt viibis R. Männik 27.06-24.09.2018 eraldatud lukustatud kambris seoses füüsilise konfliktiga kaaskinnipeetavaga. R. Männikut ei ole väidetava konflikti eest karistatud. Seega konflikti kas ei toimunud üldse või puudus R. Männikul selles süü. Põhjendamatu on väita kindlas kõneviisis, et R. Männik osales füüsilises konfliktis ja et see viitab tema kalduvusele eirata vanglas kehtivat korda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga (TrtRKm asjas nr 1-16-9898). Ringkonnakohus sellist kaalutlusviga maakohtu määrusest ei tuvastanud.
  6. Praegusel juhul arvestas kohus R. Männiku alalise elukoha, lähedaste toetuse ja võimalusega asuda tööle. Küll aga ei veennud need asjaolud kohut selles, et süüdlase vabanemisjärgsed tingimused hoiaksid ära uute kuritegude toimepanemise, sest R. Männik pani kuritegusid toime vaatamata lähedaste olemasolule. Süüdlase tööleasumise suhtes oli I astme kohus skeptiline, sest kinnipeetava suhtumine töökohustustesse on valiv, tema varasem töökogemus olematu ning puuduvad ka kutseoskused. Lubadusteks võib jääda ka pooleliolevate 3
(5)õpingute jätkamine. Liiati leiab vanglagi, et parem haridus ei taga kinnipeetava õiguskuulekat käitumist vabaduses, kui kinnipeetava üldised hoiakud ei ole ka muutunud.
  1. Iseenesest on joovastavate ainete probleemi mõistmine oluline, sest see näitab, et inimene vähemalt kaalub võimalikke valikuvariante oma elu muutmiseks. R. Männiku aktiivset ja motiveeritud osalemist tagasilanguse tugigrupis ja programmis „Jõud Muutuda“ kinnitab ka iseloomustus. Küll aga nähtub iseloomustust seegi, et R. Männik on varasemalt nii kriminaalhooldusel kui ka vangistuses läbinud sotsiaalprogrammi "Eluviisitreening"; samuti on ta eelneva vangistuse ajal osalenud sõltuvusvõõrutusprogrammis "Usk ja teadmine" ning 12 sammu ehk "Igapäevane valik", ometi tabas R. Männikut vabanemisel relaps – olles tingimisi ennetähtaegselt vabastatud Viru Maakohtu 23.05.
  2. a määrusega 2 aastat 3 kuud ja 12 päeva enne vangistuse lõpptähtaega, hakkas ta
  3. a sügisest igapäevaselt tarvitama kanepit ning kord paari kuu jooksul ka korgijooki. Nagu maakohus ka hindas, luhtus R. Männiku katseaeg kriminaalhooldusnõuete ja uue kuriteo toimepanemise tõttu ning ta sattus taas kinnipidamisasutusse. Ringkonnakohus näeb R. Männiku varasema elukäigu puhul mustrit, mida arvestades süüdlase pikaajalist narkootikumide tarvitamist ja muid isiku hoiakutes ja mõtlemises täheldatud riske (nt oskamatus varasematest kogemustest õppust võtta, impulsiivsus, teiste inimeste seisukohtadega mittearvestamine) ei ole ilmselt kerge murda. Seetõttu – ehkki R. Männik selgitas istungil, et mõistis senise eluviisi negatiivseid külgi juba enne viimast kinnipidamist ja pöördus psühhiaatri poole, ei veena see ringkonnakohut süüdlase edasises seaduskuulekuses. Nimelt nähtub vangla iseloomustusest, et süüdimõistetu on väljendanud suurt tahet seaduskuulekalt elada ka varasemalt, aga tema käitumine ei ole muutunud. Psühhiaatri poole pöördus ta alles 5 päeva enne käesolevat vangistust. Arvestades isiku varasemat elukäiku, ei saa isiku lubadustele ka ringkonnakohtu hinnangul ülemäära suurt kaalu anda, isegi sellele vaatamata, et R. Männik on astunud mõningaid konkreetseid oma eluviisi muutmiseks.
  4. R. Männiku korduv karistatus ning eelnevad vangistused ei välista seaduse kohaselt tõepoolest tema ennetähtaegset vabastamist. Samas aga on isiku varasem elukäik üheks asjaoluks, mida kohus kaalutlusotsuse tegemisel arvestama peab. Ringkonnakohus ei saa täielikult nõustuda sellegagi, et varasema elektroonilise valve ja katseaja läbis R. Männik edukalt. Iseloomustuses kirjutatut arvestades nähtub eelnevast riskihindamisest, et kriminaalhooldusel olles avaldas R. Männik vastumeelsust elektroonilise järelevalve reeglite vastu, vaidles ametnikuga, valetas põhjuse kohta, miks ta ei saa registreerimisele tulla ning varjas erinevaid asjaolusid. Sellest järeldab ringkonnakohus, et R. Männiku kriminaalhooldus ei pruugi ka sel korral olla probleemivaba. R. Männiku vanust arvestades on tegemist väljakujunenud isiksusega, kellel on kindlad tõekspidamised ning seisukohad.
  5. Määruskaebuse kolmanda argumendiringi moodustab vastulause, mis on seotud R. Männiku tööst keeldumisega. Ringkonnakohtu jaoks on väljaspool kahtlust, et vangistuse jooksul on saanud isik korduvalt tööst vabastusi seoses tervisliku seisundiga, sest seda kinnitab ka iseloomustuses märgitu. Küll aga ei ole tööst keeldumine mitte alati olnud põhjendatav tervisega, kuivõrd isikut on tööst keeldumise eest ka distsiplinaarkorras karistatud. Sellest faktilisest asjaolust ringkonnakohus mööda vaadata ei saa, sest isiku õiguskuulekas käitumine vangistuses on üheks ennetähtaegse vabastamise materiaalseks eelduseks. Distsiplinaarkaristuse määramise faktilist ja õiguslikku põhjendatust on pädev kohtulikult kontrollima üksnes halduskohus (VangS § 11 lg 5 ja HKMS § 4). Kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendav kohus ei ole õigustatud kontrollima, kas süüdimõistetule on distsiplinaarkaristus määratud seaduslikult ja põhjendatult. Seetõttu lähtub kohtukolleegium sellest, et maakohus on õigesti tuvastanud kaks distsiplinaarkaristust. Ringkonnakohtu arvates 4
(5)on maakohus 30.09.
  1. a haigusjuhtu nr A12040 hinnates muuhulgas tõepoolest osutanud objektiivse leiuna kinnipeetava üleolevale käitumisele. Samas on märgitud sedagi, et 21.09 vastuvõtul ei rääkinud R. Männik sellest, et ei ole suuteline tööl käima ning ka taastusraviarstilt puudub märge vabastuse andmise vajalikkuses. Asjaolu, et R. Männikut ei ole distsiplinaarkorras 30.09.
  2. a vanglatöötajate solvamise ja ebaviisaka käitumise eest karistatud, ei väära kohtu tõdemust, et isik on keeldunud töö tegemisest ka siis, kui vabastus on läbi saanud. Isegi kui R. Männikul on etteheiteid vangla meditsiinipersonali tööle seoses tema tervisliku seisundi hindamisega töövõime mõttes, ei kuulu nende arutamine tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse esemesse. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks seegi, et isik, kes ei ole allunud vanglaametnike korraldusele asuda tööle sektsiooni koristajana, mis teatavasti on kergem töö, kavatseb perspektiivis hakata talunikuks ning peab hakkama saama talutöödega, mis teatavasti on raske füüsiline töö.
  3. Viimaks ei nõustu kaitsja sellegagi, et kohus kindlas kõneviisis väidab, et R. Männik osales füüsilises kontaktis, mis viitab tema kalduvusele eirata vanglas kehtivat korda. Ringkonnakohus märgib, et iseloomustuse kohaselt viibis R. Männik tõepoolest 27.0624.09.2018 eraldatud lukustatud kambris seoses füüsilise konfliktiga kaaskinnipeetavaga. Ehkki kaitsja väitel ei ole R. Männikut väidetava konflikti eest karistatud, on tegemist asjaoluga, mille vangla pidas vajalikuks isiku iseloomustusse märkida. Kuna tegemist ei ole R. Männiku mittevabastamist põhistava ainsa ja määrava argumendiga, vaid ühe põhjendusega, mida maakohus kaalus koos teiste isikut iseloomustavate andmetega, siis isegi kui selle asjaoluga mitte arvestada, jääks R. Männik ka ringkonnakohtu poolt karistust edasi kandma seoses märkimisväärse ohuga panna toime uus kuritegu.
  4. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Maarika Kuusk Ingeri Tamm Aarne Sarjas 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.