Obsah (5)

§ 534§ 657§ 536§ 172§ 541

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 31.05.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-6432 Kohtuasi Sihtasutus P

§ 534lg 5 alusel.

1. Arsti 27.04.2021 arvamusest nähtub, et patsiendi seisund ei ole paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Arvestades teadmisi haiguse kohta, patsiendi senist haiguskulgu ja hetkeseisundit, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine 4 ööpäeva vältel realistlik. Võttes arvesse asjaolu, et patsiendi seisund ei ole alates hospitaliseerimisest oluliselt paranenud, ei ole kohtu hinnangul tagatud patsiendi ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus mitmendat korda, mis näitab, et tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek ei ole ilma pikaajalise haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Puudutatud isiku reaalsustaju on oluliselt häirunud, mis võib kujutada ohtu nii talle endale kui ka teda ümbritsevatele. Ilma adekvaatse ravita võib tema seisund halveneda, toimetulematus süveneda. Seega esines alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Seetõttu määras kohus pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani alates haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest.
2. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, seehulgas ravimite võtmisest keeldumise osas. Kohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sealhulgas vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Määruskaebus
3. Puudutatud esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu 27.04.2021 määruse tühistada.
4. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu ning ta on arvamusel, et tahtevastasel ravil viibimise ei ole vajalik ja põhjendatud. Ta on haiglasse paigutatud valesti, ta on terve ja psühhiaatrilist ravi ei vaja. Haiglas viibimine on ebaõiglane ka seetõttu, et tal pole telefoni ja millegipärast on pandud talle helistamise keeld. Ta ei saa pidada sidet väljaspool haiglat olevate isikutega. Näiteks ei tea ta, kus on tema 13-aastane poeg, tal on pooleli mitmed meeldivad ja vajalikud projektid. Töö ootab ja meilidele ei saa ta vastata. Ta tahab võimalikult ruttu igapäevase elu juurde naasta. Ta on seisukohal, et tema käitumine ei ole olnud ohtlik teiste suhtes ega ka mitte enda suhtes. Tema ohtlikkus ei ole millegagi tõendatud. 4 2-21-6432 Menetluse edasine käik
5. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (

§ 657lg 1 p 1 ja § 659).

20. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 21. Kolleegium ei nõustu määruskaebusega ja on arvamusel, et maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus psühhiaatri arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, s.o bipolaarne psühhootiliste sümptomitega mania (F31.2). Psüühiline häire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Kolleegium leiab, et asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole ohtlik ja ei vaja tahtest olenematut ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Kooskõlas

§ 536lg-ga 1 kuulas maakohus ära puudutatud isiku enda ja veendus isiku seisundis.

Enne määruse tegemist andis oma arvamuse raviarst, kelle hinnangul ei olnud isiku seisund paranenud pärast esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite ja raviarsti seisukohtades.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse PsAS § 11 lg 1 p 2 mõistes. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).
2. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Raviarst kinnitas tahtest olenematu ravi vajalikkust ka pärast esialgse õiguskaitse pikendamist. Maakohus leidis põhjendatult, et puudutatud isik võib ilma haiglaravita olla ohtlik nii endale kui teistele – haiguslikust seisundist tulenevalt on puudutatud isiku reaalsustaju 5 2-21-6432 häirunud ja ta käitub luululistel ajenditel ebaadekvaatselt, puudutatud isiku käitumine oli ettearvamatu ja agressiivne, sh ründas politseid ja ümbritsevaid ning ta võis sellise maniakaalse käitumisega ohtu seada oma alaealise lapse elu ja tervise. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Määruskaebuse vastuses on psühhiaatriakliiniku valvearst seisukohal, et patsient on otseselt ohtlik ümbritsevatele. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.
3. Ringkonnakohtu arvates on tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus, kuna puudutatud isik katkestas ravimite tarvitamise, ei olnud ta oma haigusseisundist tulenevalt võimeline aru saama ravivajadusest ja seega ei ole puudutatud isik hetkel ise võimeline ennast väljaspool raviasutust ravima. Seetõttu ei ole muu psühhiaatriline abi puudutatud isiku jaoks küllaldane. 25.

§ 534

lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Psühhiaatri arvates tingis puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei ole piisavalt paranenud ja endiselt on täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus

§ 534lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada.

1. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.
2. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

28. Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (

§ 541lg 1 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing 6