← Eesti

1-19-6307/59

Obsah (4)§ 35§ 6§ 84§ 129

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) §-s 35 ette nähtud juhatuse liikme kohustusi. Tsiviilhagi

  1. Kannatanu esitas tsiviilhagi, milles palus mõista süüdistatavalt välja 20 760 eurot.
  2. Hagiavalduses tugineti sellele, et süüdistatav omastas
  3. a kannatanu juhatuse liikmena 21 veist koguväärtusega 22 580 eurot.
  4. veebruaril 2017 tagastati kannatanule üheksa veist koguväärtusega 10 820 eurot, üks veis jäi E. Otti vastutavale hoiule. Lisaks omastas süüdistatav kannatanu BMW väärtusega 9000 eurot ja Kawasaki väärtusega 3500 eurot. Kannatanu märkis, et Kawasaki on tema valduses. Maakohtu otsus
  5. Harju Maakohus tegi
  6. septembril 2020 otsuse, millega ta: 2

(15)1-19-6307 1) tunnistas E. Otti KarS § 201 lg 1 järgi süüdi ja karistas teda rahalise karistusega 250 päevamäära summas 800 eurot, arvates sellest KarS § 68 lg 1 alusel maha üheksa päevamäära. Lõpliku rahalise karistuse 241 päevamäära ehk 771 eurot 20 senti jättis kohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi pooleteiseaastase katseajaga täitmisele pööramata; 2) rahuldas tsiviilhagi, mõistes süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 20 760 eurot; 3) otsustas asitõendite suhtes võetavad meetmed, määrates muu hulgas, et a. arestitud või kriminaalasjas ära võetud veised, mis on kannatanu või tema juhatuse liikme J. K. vastutaval hoiul, jäävad kannatanu valdusse ja üks veis, mis on süüdistatava vastutaval hoiul, antakse kohtuotsuse jõustumisel kannatanu valdusse; b. konfiskeerimise tagamiseks arestitud BMW, mis on registreeritud OÜ Joyce nimele, antakse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 126 lg 3 p 6 alusel riigi omandisse; 4) tegi menetluskulude hüvitamise otsustuse ja jättis kaitsja taotluse süüdistatavale süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks läbi vaatamata.
  1. Maakohus tuvastas, et Jarts OÜ ainuosanik ja juhatuse liige on J. K. Süüdistatav oli
  2. veebruarist 2012 kuni
  3. novembrini 2015 selle osaühingu juhatuse liige. Samuti on ta Aavere Agro OÜ ainuosanik ja juhatuse liige. OÜ Joyce ainuosanik ja juhatuse liige on T. O. Contineo OÜ ainuosanik ja juhatuse liige on J. O.
  5. juulil 2015 tegi E. Otti avalduse PRIA põllumajandusloomade registris kannete muutmiseks. Selle tulemusel registreeriti kokku 21 Jarts OÜ veist alates
  6. juulist 2015 Aavere Agro OÜ kui loomapidaja nimekirjas. Kolm looma viidi tapamajja. Ülejäänud 18 veist toimetati
  7. aasta novembris Harjumaalt Peetri kinnistult Ida-Virumaale ja osa neist võõrandati
  8. veebruaril 2016 Nurme Agro OÜ-le. Tõendid kinnitavad, et kõnealused 21 veist kuulusid
  9. juulil 2015 Jarts OÜ-le, mitte süüdistatavale ega Aavere Agro OÜ-le. Samuti ei ole tuvastatud, et E. Otti kasutas Jarts OÜ-le veiste soetamiseks enda või Aavere Agro OÜ vara.
  10. BMW omandas Jarts OÜ
  11. aastal 10 000 euro eest.
  12. novembri
  13. a müügilepinguga müüs Jarts OÜ BMW Aavere Agro OÜ-le. Mõlemat äriühingut esindas lepingu sõlmimisel E. Otti.
  14. novembril 2015 tehti registris selle sõiduki omanikuvahetus, mille kohaselt oli vana omanik Aavere Agro OÜ (esindaja E. Otti) ja uus omanik Contineo OÜ (esindaja J. O.).
  15. detsembri
  16. a müügilepinguga müüs Contineo OÜ (esindaja J. O.) BMW OÜ-le Joyce (esindaja T. O.).
  17. Kawasaki omandas Jarts OÜ
  18. aastal 2350 euro eest.
  19. novembril 2015 tehti Maanteeameti Liiklusregistri e-teeninduse kaudu registris sõiduki omanikuvahetus ja sõiduki omanikuks märgiti Aavere Agro OÜ. Kõik e-teeninduse toimingud sõidukiga tegi E. Otti, kes esindas nii müüja Jarts OÜ-d kui ka ostja Aavere Agro OÜ-d.
  20. novembril 2015 tehti registris uus omanikukanne, mille kohaselt on sõiduki uus omanik J. O.
  21. Tõendid kummutavad kaitseversiooni, mille kohaselt vormistas süüdistatav BMW ja Kawasaki Jarts OÜ vara hulgast Aavere Agro OÜ-le ja sealt edasi järgmistele äriühingutele selleks, et tagastada Jarts OÜ majandustegevuse tarbeks võetud laenu. Tegelikult Jarts OÜ süüdistatava väidetud laenu ei võtnud.
  22. Jarts OÜ sõidukid ja veised olid E. Ottile võõras vara, mis oli tema kui kannatanu juhatuse liikme valduses. Kasutades ära ÄS § 181 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme õigust osaühingu 3
(15)1-19-6307 esindamiseks, pööras süüdistatav kannatanu veised ja sõidukid süüdistatava enda kontrollitava Aavere Agro OÜ kasuks. Süüdistuses märgitud varakäsutuste eest kannatanu vastusooritust ei saanud, need väljusid kannatanu igapäevase majandustegevuse raamidest ja tehti Jarts OÜ osaniku teadmata ning nõusolekuta. Süüdistatav eiras ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 tulenevat esindusõiguse piirangut. E. Ottil oli kannatanu juhatuse liikmena õigus otsustada Jarts OÜ vara käsutamise ja äriühingule kohustuste võtmise üle, kuid selle õiguse kasutamisel pidi E. Otti järgima juriidilise isiku juhtorgani liikme üldisi kohustusi (

§ 35ja ÄS § 187 lg 1).

E. Otti tehtud tehingud olid vastuolus Jarts OÜ majandushuvidega ning tehtud ÄS §-s 181 lg 3 sätestatud keeldu rikkudes. Seega oli kannatanu vara kolmanda isiku kasuks pööramine ebaseaduslik.

  1. Kannatanu kahju hüvitamise nõue on põhjendatud ja tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ning § 1045 lg 1 p 5 alusel rahuldada. BMW omastamisega tekitati kannatanule kahju 9000 eurot. Omastatud loomade väärtuse arvutamisel on kannatanu lähtunud asjakohaselt sellest, kui palju ta oleks saanud loomade eest raha, kui veised oleksid tehtud lihaks.
  2. Konfiskeerimise tagamiseks arestitud kolmanda isiku OÜ Joyce nimele vormistatud BMW tuleb KrMS § 126 lg 3 p-st 6 juhindudes anda kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse. See sõiduk läks Jarts OÜ valdusest välja E. Otti kuritegeliku käitumise tulemusena ja kolmas isik OÜ Joyce ei omandanud sõiduautot heauskselt. Samas ei ole kannatanu seaduslik esindaja taotlenud sõiduauto tagastamist. Samuti ei ole Jarts OÜ taotlenud, et sõiduauto võõrandataks tsiviilhagi katteks. Apellatsioonid
  3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni: 1) E. Otti kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist, samuti süüdistatava menetluskulude ja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist; 2) kannatanu Jarts OÜ, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus andis arestitud BMW riigi omandisse, ja palus anda sõiduki kannatanu valdusse; 3) kolmas isik OÜ Joyce, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus konfiskeeris OÜ-lt Joyce BMW, ja palus anda sõiduki valduse tagasi OÜ-le Joyce. Ringkonnakohtu otsus
  4. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. novembri
  6. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega kohus jättis kaitsja esitatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus jättis selle taotluse rahuldamata. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus mõistis riigilt nii süüdistatava kui ka kannatanu kasuks välja hüvitise apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu katteks, ehkki taotletust väiksemas ulatuses.
  7. Ringkonnakohus sedastas, et maakohus pole teinud menetlus- või materiaalõiguslikke vigu, mis võiksid anda aluse apelleeritud kohtuotsuse tühistamiseks. Kohtu põhistused on veenvad ja siseveendumuse kujunemine jälgitav.
  8. Asjasse ei puutu kaitsja väide, et maakohtu tuvastatud asjaoludel veiste omand Aavere Agro OÜ-le üle ei läinud. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine KarS § 201 mõttes ei eelda omandi üleminekut. Kui E. Otti vormistas loomad registris Aavere Agro OÜ nimele ja viis need oma kodu lähistele karjamaale ning osa ka tapamajja, siis sellega väljendas ta soovi käituda veiste omanikuna. 4

(15)1-19-6307
  1. Süüdistatav väljendas selgelt tahet käituda ka BMW ja Kawasaki omavaldajana. Mõlema sõiduki kohta koostati müügileping, mille alusel läksid sõidukid E. Otti arusaamist mööda Jarts OÜ omandist välja. Samuti tegi E. Otti kanded liiklusregistris, muutes mõlema sõiduki omanikuks Aavere Agro OÜ. Omastamiskoosseisu täitmise seisukohalt ei ole määrava tähtsusega, et Kawasaki on olnud kogu aeg Jarts OÜ valduses. Süüdistatavale seoses sõidukiga Kawasaki omistatud tegevus on osa ühe kuriteo moodustanud käitumisaktide kogumist. Nii E. Otti kui ka J. K. arusaamise kohaselt jäi Jarts OÜ ilma ka Kawasaki omandist. Kõigi ülejäänud asjade suhtes tehtud manifesteerimisaktid koostoimes Kawasaki kohta tehtud registrikandega olid piisavalt mõjusad J. K. veenmiseks selles, et Jarts OÜ omanikustaatus oli Kawasaki suhtes lõppenud. E. Otti ütlused, et ta võttis Jarts OÜ nimel laenu ja võõrandas sõidukid selle laenu katteks, on ümber lükatud.
  2. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu eksimust ka tsiviilhagi lahendamisel. Kannatanu õiendist nähtub arvutuskäik, kuidas on jõutud veiste puhul kahjusummani 11 760 eurot. Kaitsja ei ole apellatsioonis vaidlustanud arvutuskäiku ega asjaolu, et vaidlusaluste veiste rümbad võinuksid reaalsuses sellist hinda väärida. Vaidlustatud on vaid asjaolu, et hinna ja arvutuskäigu aluseks on võetud surnud, mitte elusad veised. Ei ole põhjust, miks ei võiks nõude aluseks võtta veiste hinda rümpadena. Loomade väärtus on arvestatud rümba hinna alusel ja see tuleneb Jarts OÜ mahelihaveiste väärtuse õiendist, kannatanu positsioonist kohtuistungil ja kohtuotsusest. Kaitsja ei nõustu kahjuarvestusega rümbahinna alusel seetõttu, et rümpade hind on kõrgem. Süüdistuse kohaselt realiseeris Aavere Agro OÜ kolm veist lihaks. Seega pole nende väärtuse arvestamine just sellest lähtudes ebaloogiline ega üllatuslik. Kuna Aavere Agro OÜ kaotas E. Otti tegevuse tõttu veiste üle võimu, ei saanud ta otsustada, kas realiseerida veised elusloomade või rümpadena.
  3. Maakohtu otsustus anda arestitud BMW KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel riigi omandisse on seaduslik. BMW läks Jarts OÜ valdusest välja E. Otti kuritegeliku käitumise tulemusena ja OÜ Joyce ei omandanud sõiduautot heauskselt. Sõiduk võeti ära OÜ Joyce valdusest. OÜ Joyce valdus ei olnud asjaõigusseaduse (AÕS) § 34 tähenduses seaduslik. Seaduslik valdaja Jarts OÜ ei ole taotlenud sõiduauto tagastamist ega selle võõrandamist tsiviilhagi katteks. Kannatanu haginõue hõlmab BMW väärtust summas 9000 eurot. Maakohtul polnud põhjust arvata, et kannatanu soovib sõiduki tagastamist ja haginõude vähendamist. Sõiduk on olnud mitu aastat politseiparklas arestituna konfiskeerimise tagamiseks. Kannatanu oli järjepidevalt nõudnud sõiduki väärtuse hüvitamist rahas. Kohus oli õigustatud järeldama, et kannatanu ei soovigi sõidukit tagasi ja eelistab selle väärtuse hüvitamist. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kaitsja kassatsioon ja taotlus
  4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. Otti kaitsja vandeadvokaat A. Luberg, taotledes nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks madalama astme kohtule. Samuti taotletakse kassatsioonis süüdistatava menetluskulu ja talle kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamist.
  5. Kaitsja hinnangul ei täitnud E. Otti omastamise subjektiivset koosseisu. Ta lubas J. K-le, et tagastab veised ja sõidukid, kui lõpevad kohtuasjad tema ja P. G. vahel. See näitab, et süüdistataval polnud tahtlust süüdistuses kirjeldatud vara omastada. Süüdistatav arvas, et veised kuuluvad talle. 5
(15)1-19-6307
  1. Süüdistuses kirjeldatud E. Otti käitumisaktid ei ole käsitatavad veiste suhtes omastamistahte manifesteerimisena, sest registrikande muutmine ja loomade viimine ühelt karjamaalt teisele ei anna alust rääkida omandiõiguse üleminekust. Isegi kui Jarts OÜ ei saanud kolme tapamajja viidud veise eest raha, võib see anda aluse esitada E. Otti vastu hagi, kuid ei anna alust heita talle ette nende loomade omastamist, sest Jarts OÜ juhatuse liikmena oli E. Ottil õigus loomad tapamajja viia.
  2. Olukorras, kus E. Ottit süüdistatakse elusloomade omastamises, ei saa kannatanu kahju hüvitamise nõude suurust kindlaks määrata veise rümbahinna alusel. Süüdistuse kohaselt omastas E. Otti elusloomad, mille kilohind on oluliselt odavam kui rümba kilohind.
  3. Jarts OÜ juhatuse liikmena oli E. Otti õigustatud realiseerima osaühingu tarbeks võetud laenu katteks nii BMW kui ka Kawasaki. Samas ei ole Kawasaki mitte kunagi olnud E. Otti valduses, vaid kogu aeg Jarts OÜ juhatuse liikme J. K. käes.
  4. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et süüdistataval ei ole õigust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisele.
  5. E. Otti kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas esitas kassatsioonimenetluses taotluse hüvitada E. Ottile kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu, sh kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasutud 554 eurot 40 senti. Prokuratuuri kassatsioonivastus
  6. Prokuratuur leiab, et alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole. Kannatanu kassatsioonivastus
  7. Ka kannatanu palub jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. E. Otti süüditunnistamise aluseks olnud faktiliste asjaolude tuvastamisel toimisid maa- ja ringkonnakohus eksimatult. Muu hulgas on kohtud tõendipõhiselt ja veenvalt kummutanud kaitseversiooni selle kohta, nagu oleks OÜ Joyce andnud kannatanule laenu, mille tagastamiseks võõrandas süüdistatav kannatanu sõidukid. Samuti pole alust kahelda kohtute järelduses, et süüdistuses nimetatud 21 veist kuulusid teo toimepanemise ajal kannatanule, mitte Aavere Agro OÜ-le, ja et süüdistatav teadis seda.
  9. Kohtud leidsid õigesti sedagi, et süüdistatava tegu on materiaalõiguslikult hinnatav kui võõra vara kolmanda isiku kasuks pööramine KarS § 201 mõttes (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. detsembri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15, p 26). Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. Asja tsiviilõiguslik omanik ei pruugi omastamise tulemusena muutuda ja sageli ei muutugi. Seega ei puutu asjasse kassaatori käsitlus veiste omandi ülemineku eelduste puudumise kohta. Ühtlasi pole tuvastatud faktide põhjal alust kahelda kohtute järelduses, et süüdistatava eesmärk oligi jätta kannatanu süüdistuses märgitud varast alaliselt ilma. Kolleegium soostub ka ringkonnakohtu põhjendustega, miks tuleb jätta rahuldamata E. Otti taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.
  12. Siiski on kohtud teinud selle kriminaalasja lahendamisel ka mõne vea, millel kolleegium lähemalt peatub, käsitledes käesoleva otsuse 6
(15)1-19-6307 • I osas E. Otti süüditunnistamist Kawasaki omastamises; • II osas BMW riigi omandisse andmist; • III osas tsiviilhagi lahendamist ja • IV osas kassatsioonimenetluse tulemust ja menetluskulu hüvitamist. (I) Kawasaki omastamine
  1. Kohtud tuvastasid, et E. Otti – esindades samal ajal juhatuse liikmena nii kannatanut kui ka Aavere Agro OÜ-d – sõlmis lihtkirjaliku müügilepingu, millega kannatanu võõrandas Aavere Agro OÜ-le Kawasaki.
  2. novembril 2015 tegi E. Otti liiklusregistris ka selle sõiduki omanikuvahetuse. Juba järgmisel päeval vormistas süüdistatav liiklusregistris uue omanikuvahetuse, mille kohaselt võõrandas Aavere Agro OÜ Kawasaki J. O-le.
  3. KarS § 201 lg 1 järgi saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on toimepanija valduses. Kassaator osutab põhjendatult, et tuvastatu kohaselt polnud Kawasaki süüdistuses käsitletaval ajal süüdistatava valduses, vaid kannatanu juhatuse teise liikme ning ainuosaniku J. K. tegeliku võimu all.
  4. Ringkonnakohus leidis, et omastamise koosseisu täitmise seisukohalt pole tähtis, et Kawasaki on kogu aeg asunud Jarts OÜ (J. K.) valduses, sest süüdistatavale seoses Kawasakiga omistatud tegevus on osa ühe kuriteo moodustavatest käitumisaktide kogumist (vt lähemalt eespool punkt 20). Kolleegium apellatsioonikohtu sellise seisukohaga ei nõustu.
  5. Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-1-04, p 13.1 ja
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1025). Seega ei saa käsilolevas asjas rääkida Kawasaki lõpuleviidud omastamisest, sest selle osateo puhul pole täidetud omastamise objektiivse koosseisu üks tunnus: teo objektiks oleva vallasasja valdamine.
  10. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei saa E. Ottit karistada ka Kawasaki omastamise katse eest. Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. novembri
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 24). KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. Menetletavas asjas tuvastatu kontekstis pole kahtlust, et E. Otti teadis, et Kawasaki pole tema ega J. O., vaid J. K. käes. Järelikult polnud tal Kawasaki valdamise suhtes isegi kaudset tahtlust. Teistsugune võinuks olukord olla näiteks siis, kui E. Otti oleks Kawasaki müügilepinguid sõlmides ekslikult uskunud, et Kawasaki on tema tegeliku võimu all. Kohtud pole aga tuvastanud, nagu arvanuks E. Otti, et tal on Kawasaki suhtes mingi selline võim, mida saaks õiguslikult hinnata valdusena. Seega ei täida süüdistatava tegu omastamise katse subjektiivset koosseisu.
  13. Kolleegium leiab, et E. Otti tegevus Kawasaki müügilepingute sõlmimisel ja sõiduki registrikannete muutmisel on käsitatav selle sõiduki omastamise ettevalmistamisena, mis ei ole karistatav.
  14. Eeltoodud põhjustel tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tühistada osas, millega kohtud tunnistasid E. Otti KarS § 201 lg 1 järgi süüdi ka Kawasaki omastamises. Samas pole 7
(15)1-19-6307 kolleegiumil alust E. Ottit Kawasaki omastamises õigeks mõista, sest see käitumine on talle süüks arvatud ühe jätkuva omastamisteo osa. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei tingi jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a määrus nr 1-20-470/34, p 25). Samuti ei too E. Otti süüditunnistamise mahu vähenemine kaasa tema karistuse kergendamist. (II) BMW riigi omandisse andmine
  3. Kohtud andsid omastamise objektiks olnud ja konfiskeerimise tagamiseks arestitud BMW KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel riigi omandisse. Sellist otsustust põhjendati kokkuvõtlikult sellega, et kolmas isik OÜ Joyce, kellelt BMW kriminaalmenetluses ära võeti, ei omandanud sõiduautot heauskselt, samas pole kannatanu (enne apellatsioonimenetlust) taotlenud sõiduauto tagastamist, vaid selle hüvitamist rahas.
  4. KrMS § 126 lg 3 p 6 ja lg 5 kohaselt võidakse kriminaalmenetluses asitõendi või muu objektina ära võetud kuriteoga saadud vara, mille tagastamist seaduslik valdaja ei taotle, anda riigi omandisse või võõrandada tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse katteks.
  5. Kolleegium selgitab, et KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 831 nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud (vrd Riigikohtu üldkogu
  6. aprilli
  7. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 59). Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. Senises praktikas on Riigikohus KrMS § 126 lg 3 kohaldamise kontekstis selgitanud, et kohus saab selle sätte alusel otsustada vara üle, mis kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga, millest senine omanik on loobunud (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. mai
  9. a määrus asjas nr 3-1-1-51-13, p-d 9–10 ja
  10. oktoobri
  11. a määrus asjas nr 3-1-1-87-13, p 10).
  12. Seega ei tulene KrMS § 126 lg-st 3 iseseisvat materiaalõiguslikku alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Niisiis ei saa menetleja KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta.
  13. Järelikult tuleb menetletavas asjas KrMS § 126 lg 3 p 6 kohaldamise eelduste kontrollimiseks kõigepealt selgitada, kes on tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal praegu BMW omanik.
  14. Kohtuotsuste kohaselt kuulus BMW alates
  15. aastast kannatanu Jarts OÜ-le.
  16. novembril 2015 sõlmis E. Otti kannatanu juhatuse liikmena müügilepingu, millega ta võõrandas BMW Aavere Agro OÜ-le, mille ainuosanik ja juhatuse ainukene liige oli süüdistatav ise. Aavere Agro OÜ võõrandas sõiduki järgmisel päeval Contineo OÜ-le, kes omakorda müüs sõiduki
  17. detsembril 2015 OÜ-le Joyce. Ehkki kohtud pole seda sõnaselgelt märkinud, võib kindlaks tehtud asjaoludest järeldada, et nende tehingute puhul leppisid pooled kokku ka BMW omandi üleminekus. Samuti on tuvastatud, et üle läks ka sõiduki valdus. BMW eest kannatanu tasu ei saanud ja võõrandamine toimus väljaspool kannatanu igapäevast majandustegevust ühingu ainuosaniku nõusolekuta (nõukogu kannatanul ei olnud). 8
(15)1-19-6307
  1. ÄS § 181 lg 3 sätestab, et osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus nr 2-17-10474/80, p 24 ja kriminaalkolleegiumi
  4. mai
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 55). E. Otti ja Aavere Agro OÜ majanduslikud huvid olid samaväärsed, sest E. Otti oli selle osaühingu ainuosanik (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  6. aprilli
  7. a määrus asjas nr 3-2-1-26-17, p 10). Kuna kannatanu ei võõrandanud BMW-d Aavere Agro OÜ-le turutingimustel, vaid tasuta ja sõiduki võõrandamiseks polnud kannatanu ainuosaniku nõusolekut, oli BMW võõrandamise tehing ÄS § 181 lg 3 alusel tühine. 49.

§ 6

lg-s 4 väljendatud abstraktsiooniprintsiibi kohaselt ei sõltu käsutustehingu kehtivus õigust ja kohustust üle andma kohustava tehingu kehtivusest. Järelikult oleneb see, kas kannatanu jäi BMW omanikuks või läks sõiduki omand üle Aavere Agro OÜ-le (ja hiljem OÜ-le Joyce), sellest, kas ÄS § 181 lg 3 alusel on tühine üksnes sõiduki võlaõiguslik müügileping või ka asjaõiguskokkulepe BMW omandi üleandmiseks. Kui ÄS § 181 lg 3 alusel on tühine üksnes BMW müügileping (kohustustehing), läks omand üle ja kannatanul tekkis vaid võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks alusetu rikastumise sätete (VÕS 52. ptk 2. jao) alusel (

§ 84lg 1).

Kui aga ÄS § 181 lg 3 kohaselt on kehtetu ka käsutustehing, siis BMW omand kannatanult Aavere Agro OÜ-le üle ei läinud ja viimasel omandiõigust ei tekkinud. (Vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus nr 2-14-60590/65, p 23 jj ning kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 26–35.) Viimati nimetatud juhul saanuksid Contineo OÜ ja OÜ Joyce omandada BMW üksnes AÕS § 95 lg 1 alusel heausksuse korral.
  5. Kolleegium leiab, et ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Kõnesolev säte näeb ette lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piirangu, mille kohaselt võib juhatuse liige teha iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemiseks on andnud nõusoleku kõrgemalseisev organ (vt viidatud otsus asjas nr 3-2-1-26-17, p 9). Esindusõiguse puudumine (

§ 129

) on asjaolu, mis toob kaasa ka teise isiku nimel sõlmitud asjaõiguskokkuleppe tühisuse (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 30). Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. Ühtlasi aitab tõlgendus, mille kohaselt hõlmab tehing ÄS § 181 lg 3 mõttes ka käsutustehingut, paremini kaasa selle sätte eesmärgi saavutamisele, tagades äriühingu varale tugevama kaitse. Sarnaselt on kõnealust sätet sisustatud ka asjasse puutuvas kohtupraktikas (Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus nr 2-15-11541/144, p 20.2).
  3. Seega oli ÄS § 181 lg 3 kohaselt tühine nii
  4. novembri
  5. a müügileping kui ka asjaõiguskokkulepe BMW omandi üleandmise kohta. Järelikult Aavere Agro OÜ sõiduki omanikuks ei saanud. Contineo OÜ ja OÜ Joyce saanuksid omandada BMW üksnes AÕS § 95 lg 1 alusel heausksena, ent kohtute tuvastatu kohaselt olid mõlema äriühingu esindajad pahausksed. Neil põhjustel kuulub BMW praeguseni kannatanule.
  6. Kannatanu pole BMW omandist (riigi kasuks) loobunud, mis võimaldanuks kohtul kaaluda KrMS § 126 lg 3 p 6 kohaldamist. Pigem võib järeldada vastupidist, kuna apellatsioonis ning enda kinnitusel ka maakohtus taotles kannatanu selge sõnaga sõiduki tagastamist. Vähemalt apellatsiooni põhjal pidi ringkonnakohtule olema selge, et kannatanu ei soovi sõidukit riigile loovutada. Nagu kolleegium hiljem otsuse punktis 73 selgitab, osutavad kriminaalasja materjalid sellele, et kannatanu ei nõudnud varem sõidukit tagasi põhjusel, et ta arvas ekslikult, et on sõiduki omandi juba kaotanud. Tegelikult möönis kannatanu sellist arusaama ka ringkonnakohus. 9

(15)1-19-6307
  1. See, et kannatanu nõudis tsiviilhagis süüdistatavalt BMW väärtuse hüvitamist, ei tähenda, et ta loobus (riigi kasuks) BMW omandist. BMW arestimise eelne valdaja polnud süüdistatav, vaid OÜ Joyce. Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus nr 2-16-14924/58, p 14.1). Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada (viidatud otsus nr 2-16-14924/58, p 14.2) või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a määrus nr 1-20-1975/28, p 43).
  6. Eeltoodust järeldub, et kohtutel polnud KrMS § 126 lg 3 p 6 kohaldamiseks nõutavat omaniku – ehk praegusel juhul kannatanu – nõusolekut BMW riigi omandisse andmiseks. Seetõttu on kõnesolev otsustus ebaseaduslik ja tuleb tühistada.
  7. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et käsiloleva juhtumi asjaoludel polnuks BMW riigile andmine õigustatud isegi juhul, kui kannatanu oleks selle sõiduki omandist loobunud. KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 831 eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. Siis tuleb kohtul vara KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel riigile andmise üle otsustades juhinduda analoogia korras põhimõtetest, mis on kirjas KarS § 831 lg-s
  9. Eelmises punktis märgitu tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Nii tooks asja KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel riigi omandisse andmine kaasa süüdistatavate ebavõrdse kohtlemise: juhtudel, mil kannatanu otsustab nõuda tagasi talle kuuluva asja, tuleks süüdistataval loobuda üksnes selle asja valdusest; juhtudel, mil kannatanu soovib aga asja asemel rahalist hüvitist, peaks süüdistatav tasuma nii asja väärtusele vastava rahasumma (kannatanule) kui ka andma ära asja (riigile). Selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks pole mõistlikku põhjust, kuna kannatanu huvi asja tagastamise vastu ei olene tavaliselt süüdistatavast. Kolleegium leiab, et olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (III) Tsiviilhagi (A) Kannatanu nõude materiaalõiguslik alus
  10. Kolleegium märgib KrMS § 381 lg-st 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg-st 2 juhindudes kõigepealt seda, et kohtud kvalifitseerisid kannatanu kahju hüvitamise nõude ekslikult VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi deliktiõigusliku nõudena. Kuigi sellisele kvalifikatsioonile tugines ka kannatanu tsiviilhagis, on nõude kvalifitseerimine kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest (Riigikohtu erikogu
  11. veebruari
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 31). 10
(15)1-19-6307 58. Tsiviilhagis kirjeldatud ja kohtute tuvastatud asjaoludel põhjustas süüdistatav kannatanule kahju enda kui kannatanu juhatuse liikme ametikohustuste (

§ 35ja ÄS § 187 lg-d 1, 3 ja 4) kuritarvitamisega.

Kannatanu selline nõue süüdistatava vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Sellise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause. Äriühingu juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Arvestades äriühingu ja juhatuse liikme õigussuhte eripära ja sarnasust lepingulise suhtega, kohaldub äriühingu kahju hüvitamise nõuetele juhatuse liikme vastu analoogia alusel VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-113-16, p 28) Seega juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest (käsunduslepingust) tulenevate kohustuste rikkumisena ja selle suhte raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-191-12, p 12).
  5. Järelikult saab kannatanu nõuda E. Ottilt kahju hüvitamist ÄS § 187 lg 2 alusel. Käsiloleva kohtuasja tehiolude kontekstis ei mõjuta kannatanu nõude õigusliku kvalifikatsiooni muutmine poolte protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, sh tõendatavate faktide ringi ega tõendamiskoormist.
  6. Olenemata eeltoodust ei saa välistada, et kannatanu nõude süüdistatava vastu saaks osaliselt alternatiivselt kvalifitseerida ka alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, kuid selle nõude eeldused on kohtud jätnud välja selgitamata. (B) Kaotsiläinud veiste hüvitamine
  7. Kokku 21 kannatanu elusast veisest, mis süüdistatav endale või Aavere Agro OÜ-le võttis, on kannatanu tagasi saanud või saamas 10 looma. Ülejäänud 11 veise eest palus kannatanu tsiviilhagis süüdistatavalt välja mõista 11 760 eurot. Kohtud on seda ka teinud. Kannatanu on kahjuarvestuses, millega kohtud nõustusid, aluseks võtnud tapetud veise lihakeha ehk rümba väärtuse. Kaitsja on kogu kohtumenetluse vältel väitnud, et kuna kannatanult võeti ära elusloomad, ei saa nende väärtuse hüvitamisel lähtuda rümbahinnast, mis on eluslooma hinnast kõrgem. Kohtud lükkasid kaitsja selle väite tagasi, pidades kannatanu kahjuarvestust asjakohaseks (maakohus) või viidates asjaolule, et kuna E. Otti müüs osa veistest (kolm) lihaks, pole nende väärtuse arvestamine rümbahinnast lähtudes ebaloogiline ega üllatuslik (ringkonnakohus).
  8. Kolleegium märgib, et kohtud jätsid tähelepanuta VÕS § 132, mis reguleerib kahju hüvitamise ulatust asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral. Osutatud paragrahvi esimese lõike esimene lause sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seda sätet kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral (

49 lg 3).

  1. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus nr 2-16-6563/81, p 31) Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind 11

(15)1-19-6307 eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 57)
  3. Seega on kahju hüvitamise sätete alusel kannatanul õigus nõuda süüdistatavalt rahasummat, mille eest ta saaks kohtuotsuse tegemise ajal soetada kaotsiläinud veistega samaväärsed elusad veised. VÕS § 132 lg 1 kohaselt ei saa aga kahjuhüvitis hõlmata summat, mille kannatanu võinuks teenida kaotsiläinud veiseid lihaks müües, ega summat, mis maksaks kaotsiläinud veiste tapmisel saadud liha. Veise rümba hind hõlmab eelduslikult ka looma tapmiskulu, mida elusa looma omanik veel kandnud ei ole.
  4. Samas ei pruugi kahju hüvitamine olla omandiõiguse rikkumise korral ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Pidades silmas, et menetletavas asjas müüs süüdistatav osa kannatanult ära võetud veiseid lihaks, võib selles osas alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1–3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. septembri
  6. a otsus nr 2-16-8751/184, p 29.2.)
  7. Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 381 lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  8. mai
  9. a otsus asjas nr 3-2-1-46-09, p 12 ja kriminaalkolleegiumi viidatud määrus nr 1-20-1975/28, p 35). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  10. märtsi
  11. a otsus asjas nr 3-2-1-145-16, p 12).
  12. Menetletavas asjas ei ole maakohus ega ringkonnakohus juhtinud poolte tähelepanu sellele, millised asjaolud on materiaalõiguslikult olulised kahju hüvitamise nõude lahendamiseks (kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramiseks). Samuti ei ole kohtud pooltele tutvustanud alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldusi ega tõendamiskoormist, jättes välja selgitamata, kas kannatanu soovis tugineda alusetu rikastumise regulatsioonile. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. juuni
  14. a otsus asjas nr 3-1-1-42-15, p 102). Seetõttu tuleb tsiviilhagi veiste hüvitamise nõude osas saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule. (C) BMW hüvitamine
  15. Kohtud rahuldasid tsiviilhagi ka osas, milles kannatanu palus mõista süüdistatavalt välja 9000 eurot BMW eest, mille süüdistatav võõrandas tasuta Aavere Agro OÜ-le. Tegemist on sama 12
(15)1-19-6307 sõidukiga, mis võeti vara arestimisel ära OÜ Joyce valdusest ja mille kohtud otsustasid anda KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel riigi omandisse (vt käesoleva otsuse II osa).
  1. Juhindudes KrMS § 381 lg-st 6 ja TsMS § 692 lg-st 4, asub kolleegium seisukohale, et kohtud rikkusid kannatanule BMW eest rahalist hüvitist välja mõistes TsMS § 669 lg 1 p 5 ja § 669 lg 2 mõttes oluliselt menetlusõigust, kuna jätsid osa nõude eelduseks olevaid asjaolusid tuvastamata ning tuginesid asjaoludele, mille puhul oli vähemalt ebaselge, kas kannatanu soovis neid hagi alusena esitada. Kohtupraktikas on loetud TsMS § 669 lg 1 p 5 rikkumiseks ka seda, kui kohus ei ole tuvastanud kõiki kohaldatava materiaalõiguse normi alusel hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-4-10, p 12 ja
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3-2-1-188-15, p 12). Kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud kannatanu kahju hüvitamise nõude rahuldamise üht eeldust – seda, et kannatanul ei ole võimalik BMW-d tagasi saada või et ta on kaotanud põhjendatult huvi sõiduki tagastamise vastu.
  6. Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. (Vt lähemalt viidatud määrus nr 1-20-1975/28, p-d 30–32 koos seal osutatud kohtupraktikaga.) Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline (vt ka viidatud määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 73).
  7. Samas tuleb silmas pidada sedagi, et kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 68).
  10. Kolleegium möönab, et menetletavas asjas tuvastatud asjaoludel oleks kannatanul huvikaotus aastaid politseiparklas seisnud BMW tagastamise vastu tõenäoliselt õiguslikult põhjendatud. Samas pole tuvastatav, et kannatanu üldse soovis BMW tagasinõudmisest loobuda. Tsiviilhagis pole hagi aluseks olevate asjaolude hulgas tuginetud sellele, et kannatanu on kaotanud huvi sõiduki tagastamise vastu. Kriminaalasja materjalid viitavad hoopis sellele, et kannatanu esitas kahjuhüvitisnõude, kuna arvas ekslikult, et ta on sõiduki omandiõiguse juba kaotanud.
  11. Nimelt vastas kannatanu seaduslik esindaja J. K. maakohtu istungil eitavalt prokuröri küsimusele, kas BMW kuulub endiselt kannatanule. Seejuures viitas J. K. põhjenduseks Maanteeametilt saadud teabele (KoTo, kd 3, tl 110). Ka prokurör leidis kohtuvaidluses, et BMW omand on läinud OÜ-le Joyce, paludes see sõiduk viimaselt KarS § 831 lg 2 p 1 alusel konfiskeerida (KoTo, kd 3, tl 202). Isegi kannatanu advokaadist esindaja on käimasolevas menetluses märkinud, et BMW läks Jarts OÜ omandist välja (KoTo, kd 4, tl 68 pöördel). 13
(15)1-19-6307
  1. Seega pole alust väita, et kannatanu oleks tuginenud huvikaotusele sõiduki tagastamise vastu. See on aga BMW väärtuse hüvitamise nõude rahuldamise eeldus. Kohtud on jätnud selgitamiskohustust eirates juhtimata kannatanu tähelepanu sellele, et BMW võib jätkuvalt kuuluda talle ja sellisel juhul on kannatanul ka õigus nõuda sõiduki tagastamist, kusjuures auto väärtuse hüvitamiseks peab kannatanu tuginema enda huvikaotusele auto tagastamise vastu (vrd ka viidatud määrus nr 1-19-1975/28, p-d 33–37). Neil põhjustel ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, mille järgi oli maakohus õigustatud järeldama, et kannatanu ei soovigi sõidukit tagasi, vaid eelistab selle väärtuse hüvitamist rahas.
  2. Kannatanu apelleeris maakohtu otsustuse anda BMW riigile, paludes sõiduki endale tagastada ja väljendades nõusolekut vähendada tsiviilhagis esitatud nõuet BMW väärtuse ulatuses (KoTo, kd 4, tl 68 pöördel). Pidades silmas kannatanu osutatud avaldust koosmõjus eelnevalt märgituga, olnuks ringkonnakohtul kaalukas põhjus lähtuda sellest, et BMW väärtuse hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täitmata, kuna kannatanu eelistab sõiduki tagastamist ega tugine enda huvikaotusele BMW tagastamise vastu. Kohus lähtub hagi menetlemisel TsMS § 5 lg 1 kohaselt poolte esitatud asjaoludest. TsMS § 5 lg-st 1, § 436 lg-st 4 ning § 652 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saa ringkonnakohus tugineda asjaolule, mida hagi alusena ei ole esitatud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-105-15, p 13). Seega ei saanud ringkonnakohus tuvastada kannatanu huvikaotust sõiduki tagastamise vastu olukorras, kus kannatanu ise sellisele asjaolule ei tuginenud. Kolleegium lisab, et kannatanu huvi sõiduki tagastamise vastu võib seletada tõik, et tsiviilhagi on tagamata. Järelikult ei pruugi kannatanu olla kindel, kas tal on võimalik kahjuhüvitis E. Ottilt ka tegelikult sisse nõuda. Samas on BMW menetleja valduses olemas ja kättesaadav.
  5. Ringkonnakohus pidanuks tegema selgeks, kas kannatanu soovib sõiduki tagastamist või selle väärtuse hüvitamist. Aktsepteerides kahju hüvitamise nõude rahuldamist eelmärgitut tegemata, rikkus ringkonnakohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt menetlusõigust (KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 669 lg 1 p 5 ja § 669 lg 2), kuna osa nõude eelduseks olevaid asjaolusid jäi tuvastamata ja nõude rahuldamine rajanes mh asjaoludel, millele kannatanu polnud selgelt hagi alusena tuginenud. See tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise ka osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsustus mõista süüdistatavalt kannatanule BMW eest hüvitis 9000 eurot.
  6. Pidades silmas, et kannatanu ringkonnakohtu otsust ei kasseerinud ja et praeguseks on sõiduki tagastamine võrreldes kannatanu apellatsiooni esitamise ajaga veel ligikaudu kaheksa kuud viibinud, vajab selgitamist, kas kannatanu soovib jätkuvalt BMW tagastamist või on tal tekkinud põhjendatud huvi nõuda selle väärtuse hüvitamist. Seetõttu tuleb tsiviilhagi ka BMW hüvitamise nõude osas saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. (IV) Kokkuvõte ja menetluskulu
  7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ja 7, § 362 p-dest 1 ja 2, § 381 lg-st 6 ja TsMS § 692 lg-st 4, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  8. novembri
  9. a ja Harju Maakohtu
  10. septembri
  11. a otsuse osaliselt, tehes tühistatud osas osaliselt ise uue otsuse, osaliselt saadab aga kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  12. Kõigepealt tühistab kolleegium mõlemad kohtuotsused osas, millega E. Otti tunnistati KarS § 201 lg 1 järgi süüdi ATV Kawasaki omastamises. Seega jääb süüdistatav süüdi BMW ja 21 veise omastamises. Kuna jätkuva teo ühe osateo äralangemine ei tingi E. Otti osalist õigeksmõistmist ega mõjuta E. Otti teo ebaõigussisu olulisel määral, ei pea kolleegium põhjendatuks mõista riigilt süüdistatava kasuks välja hüvitist mingi osa süüdistatava apellatsioonimenetluse-eelse 14
(15)1-19-6307 menetluskulu katteks (vt ka viidatud määrus asjas nr 1-20-470/34, p 29). Seda, et kaitsja apellatsiooni põhjendatuse aste oli mõnevõrra kõrgem, kui ringkonnakohus leidis, arvestab kolleegium kassatsioonimenetluse kulu hüvitamisel.
  1. Lisaks tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega teise astme kohus ei muutnud maakohtu otsust BMW riigi omandisse andmise ja tsiviilhagi lahendamise kohta. Selles osas tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuesti arutada. Tsiviilhagi rahuldamine ja selle ulatus otsustatakse seega asja uuel arutamisel. Sellest otsustusest oleneb KrMS § 182 kohaselt aga ka tsiviilhagiga seotud apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu jaotus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus nr 1-18-5732/226, p 105). Järelikult tuleb kolleegiumil tühistada ka ringkonnakohtu otsustus mitte muuta maakohtu otsustust kannatanu ja süüdistatava vahelise menetluskulu jaotuse kohta. Märgitud küsimuse peab ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel lahendama olenevalt tsiviilhagi kohta tehtavast otsustusest.
  4. Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41). Seega jõustub otsus E. Otti süüditunnistamise ja karistamise kohta käesoleva Riigikohtu otsuse tegemisega. Samuti on kohtuotsus täidetav osas, millega otsustati allesjäänud veiste tagastamine kannatanule.
  5. E. Otti kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale 554 eurot 40 senti valitud kaitsjale ringkonnakohtu otsusega tutvumise ja kassatsiooni koostamise eest makstud tasu. Ehkki kassatsiooniväited osutusid põhjendatuks võrdlemisi väikeses osas, tuleb arvesse võtta sedagi, et apellatsioonimenetluse kulu hüvitamisel alahindas ringkonnakohus mõnevõrra (Kawasaki omastamise ja veiste väärtuse tuvastamise küsimuses) kaitsja apellatsiooni põhjendatuse astet (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-98-15, p 100). Seetõttu loeb kolleegium kogu kaitsja märgitud summa KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlikuks ja mõistab selle KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja. (allkirjastatud digitaalselt) 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.