Obsah (13)

§ 657§ 651§ 456§ 654§ 232§ 652§ 438§ 136§ 137§ 133§ 171§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Merit Helm ja Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-1903 K

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 5 7. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles hagi jäeti rahuldamata, s.o sidurikettal ja survelaagril väidetavalt esinevate puuduste kõrvaldamiseks tehtud kulutuste 386,32 euro hüvitamiseks ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmiseks. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 järgi jõustunud.

1. Vaidlus puudub selles, et hageja ja kostja sõlmisid
2. märtsil 2019 müügilepingu, mille alusel kostja andis hagejale üle lepingu esemeks oleva sõiduki Ford Tourneo, mille ehitusaasta on
3. Maakohus tuvastas, et sõiduki mootoril ja pihustitel esinesid puudused, mille kõrvaldamiseks kulus hagejal kokku 3597,32 eurot. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja sõitis sõidukiga ligikaudu 1600 km enne, kui pöördus paisupaagis oleva surve ja jahutusvedeliku kadumise tõttu remonditöökoja poole. Maakohus leidis, et poolte vahel on sõlmitud tarbijamüügileping VÕS § 208 lg 4 tähenduses.
4. Hageja nõue on kvalifitseeritav erinevatel õiguslikel alusel, s.o kas VÕS § 222 lg 5 järgi kulutuste hüvitamise nõudena või VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi kahju hüvitamise nõudena. Maakohus leidis, et kulutuste hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud, kuid hageja nõue kuulub rahuldamisele kahju hüvitamise sätete alusel. Kuivõrd hageja ei vaidlusta VÕS § 222 lg 5 kohaldamata jätmist maakohtu poolt, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks kontrollida kulutuste hüvitamise nõude eelduste olemasolu, vaid hindab, kas kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud.
5. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt mootori ja pihustitega seotud puuduste kõrvaldamiseks kantud kulutuste tõttu tekkinud kahju 3597,32 euro hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Maakohus tuvastas, et kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus on küll õige, kuid maakohtu otsuse p-des 27 ja 32 toodud põhjendustes on vastuolu, mistõttu tuleb põhjendusi muuta ja asendada need käesoleva otsuse p-s 14 toodud põhjendustega.
6. Esmalt käsitleb kolleegium apellatsioonkaebuse väidet, et pooled sõlmisid kokkuleppe sõidukile kehtivate kvaliteedinõuete kohta, sõiduk vastas nimetatud tingimustele ja kostja vastutust on kehtivalt piiratud. 11.
7. Pooled leppisid müügilepingu p-s 3.2 kokku, et ostja on teadlik ostetava sõiduki tehnilisest seisukorrast ja puudustest ning et tegemist on pruugitud sõidukiga, mille tehniline ressurss on osaliselt kasutatud ja seetõttu teatud osad või sõlmed võivad puruneda ning ostja võtab endale riski nende purunemise või rikki mineku eest. Samasisuline kokkulepe sisaldub ka lisamärkuse p-s
8. Ostja väidetavale teadlikkusele viitab ka müügilepingu p 3.3, mille järgi on ostjal olnud tehingueelselt kõik õigused koguda informatsiooni lepingu eseme kohta. Samuti sisaldub müügilepingu p-s 3.2 ostja kinnitus, et ta on sõiduki põhjalikult üle vaadanud, sõiduk oli üleandmisel komplektne, kere defektideta ja laitmatult korras ning pärast sõiduki vastuvõtmist vastutab ostja kõige eest ise. Kolleegiumi hinnangul ei eristanud maakohus piisavalt selgelt küsimust, kas kõnealuste lepingupunktide näol on tegemist asja seisundit käsitlevate kokkulepetega või müüja vastutust piiravate kokkulepetega. 11.
9. Asja lepingutingimustele vastavuse kontrollimist tuleb alustada VÕS § 217 lg 2 p-st 1, mille kohaselt peab ostjale üle antav asi vastama kokkulepitud omadustele. Kohtupraktikas on leitud, et kui ostja kinnitab, et ta on lepingu eseme üle vaadanud ja teadlik selle seisukorrast, tuleb eristada tavapärase ülevaatuse käigus äratuntavaid puudusi ja varjatud puudusi, mille avastamist ostjalt sellise ülevaatuse käigus oodata ei saa. Äratuntavad puudused loetakse sellisel juhul asja kokkuleppelisteks omadusteks VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses ja nende 6 esinemisel ei saa ostja tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et lepingu ese pidi olema keskmise kvaliteediga (Riigikohtu
10. septembri
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 13). Samas ei piira selline kokkulepe müüja vastutust müügieseme varjatud puuduste eest (Riigikohtu
12. septembri
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 33). 11.
14. Kolleegium leiab, et sõidukil ilmnenud mootori ja pihustitega seotud puudused kujutavad endas varjatud puudusi. Asjaolu, et tegemist oli varjatud puudustega, kinnitab see, et puudused oskas välja tuua spetsialist (vt Riigikohtu
15. oktoobri
16. a otsus tsiviilasjas nr 2-1437663/54, p-d 13 ja 14). Nimelt tuvastas maakohus, et mootoriploki viga, sh esimese silindri hülsi pragunemine avastati aktsiaseltsi INFO-AUTO ja APL Motors OÜ spetsialistide poolt sõiduki täpsema ülevaatuse käigus. Samuti tuvastati see, et pihustid ei ole töökorras, APL Motors OÜ spetsialistide poolt kontrollimisel eriseadmetega. 11.
17. Varjatud puuduste osas, millest ostja lepingu sõlmimisel ei tea ega peagi teadma, kujutab kõnealune poolte kokkulepe endast müüja vastutust välistavat või piiravat kokkulepet, mille puhul tuleb eraldi kontrollida, kas selline kokkulepe kehtib. Samuti on pooled lepingu p-s 3.2 ja lisamärkuste p-s 2 kokku leppinud, et pärast sõiduki vastuvõtmist vastutab ostja kõige eest ise ning võtab endale kõik riskid purunemise või rikki mineku eest. Seega sisuliselt on välistatud kostja kui müüja vastutus sõidukil esinevate puuduste eest. Kolleegiumi hinnangul puudub vajadus käsitleda seda, kas tegemist on tühiste tüüptingimustega, sest vaidlus puudub selles, et hageja sõlmis müügilepingu tarbijana ning tarbijalemüügi puhul välistab VÕS § 237 lg 1 igasuguse müüja seadusejärgset vastutust piirava või välistava kokkuleppe kehtivuse. Sellest tulenevalt on kostja vastutust välistavad kokkulepped poolte vahel sõlmitud lepingus tühised. 11.
18. Kuivõrd müügileping ei sisaldanud erikokkulepet varjatud puuduste kohta VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses ega ole esile toodud, et sõiduk ei olnud juba hagejale üleandmisel eesmärgipäraselt kasutatav VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses, siis kontrollis maakohus õigesti, kas sõiduk oli keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 kohaselt. Maakohus on põhjendatult keskmise kvaliteedi kontrollimisel arvestanud ka VÕS § 217 lg 2 p-s 6 sätestatud kriteeriumidega. Maakohus tuvastas konkreetse juhtumise asjaoludest ja esitatud tõenditest lähtudes, et sõiduk ei vastanud VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele. Samuti arvestas maakohus sõiduki müügikuulutuses märgituga, mh sellega, et kuulutuse järgi oli tegemist hooldatud autoga (vt ka Riigikohtu
19. aprilli
20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub keskmise kvaliteedi kontrollimise osas maakohtu põhjendustega ja neid ei korda (

§ 654lg 6).

1. Järgmisena käsitleb kolleegium seda, kas lepingutingimustele mittevastavus esines sõiduki hagejale üleandmise ajal. Maakohus on õigesti lähtunud tarbijalemüügi reeglitest, mille puhul kergendab ostja tõendamiskoormist VÕS § 218 lg 2 teine lause. Selle kohaselt eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja tarbijast ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal. Maakohus tuvastas, et sõiduki puudused ilmnesid kuue kuu jooksul müügilepingu sõlmimisest. 12.
2. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hindamata kostja esitatud asjatundjate arvamused, mille kohaselt on pihustite probleemid tavapärased ning hülsi mõra ja pihustite kahjustuse korral avalduks see koheselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus menetlusõiguse normi rikkunud, sest on otsuses kõiki tõendeid

§ 232

lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud ja nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta peab mõnda tõendit teisest olulisemaks, ja miks ta kostja arvamusega ei nõustu. 7 Kostja tugines sellele, et kuivõrd sõiduki mootor töötas müügilepingu sõlmimise hetkel tõrgeteta, aga Abja Autokeskus OÜ, AT ja JL arvamuse kohaselt hülsi mõra ja pihustite kahjustust ei ole võimalik varjata ja see avaldub koheselt, siis müügilepingu sõlmimise hetkel puuduseid ei esinenud. Kostja esitatud asjatundjate arvamusest ilmneb, et asjatundjad on arvamust andes lähtunud kostjalt saadud informatsioonist, et sõiduki üleandmise hetkel töötas mootor laitmatult (tl 49 ja pöördel, 55). Maakohus leidis, et nimetatud tõendid on vastuolus hageja esitatud tõenditega ja juhindus seetõttu hageja esitatud asjatundjate arvamusest, sest vaid nemad olid saanud sõiduki seisukorda vahetult kontrollida (vt maakohtu otsuse põhjenduste p 24). 12.

1. APL Motors OÜ, kelle asjatundjad sõidukit vahetult uurisid, arvamuse kohaselt on pragu järk-järgult suurenenud ning mootoril tekkinud puuduse näol ei ole tegemist normaalsest kulumisest tingitud veaga, vaid see viitab sõiduki varasemale võimalikule avariile (tl 11). Kostja tugines sellele, et talle teadaolevalt ei olnud sõiduk müügilepingu sõlmimise hetkeseisuga avariisse sattunud. Kolleegium selgitab, et asjaolu, et müüja ise asja puudusest ei teadnud, ei vabasta teda vastutusest lepingu rikkumise eest. Samuti võib kostja väitel eeldada, et väidetav mootori lahti võtmine on toimunud ajal, mil sõiduk oli hageja valduses. Kolleegium märgib, et selline eeldus on vastuolus VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatuga. 12.
2. Mis puudutab sõiduki pihustite kahjustusi, siis on APL Motors OÜ arvamusest nähtuvalt võimalik, et kahjustused tekkisid sõidukis ebakvaliteetse kütuse kasutamisest (tl 15). Arvamusest ei ilmne, et tegemist oleks tavapärasest kulumisest tingitud veaga. Kostja esitatud AT ja Abja Autokeskus OÜ arvamuse kohaselt on pihustite kahjustused kasutatud sõidukite puhul tavapärased (tl 49 pöördel ja 50). Selliste vastuoluliste tõendite pinnalt ei saanud maakohtul tekkida siseveendumust, et pihustite puudused tekkisid tavapärase kulumise käigus. Seejuures on AT ja Abja Autokeskus OÜ asjatundja leidnud, et kahjustus võib olla tekkinud ka ebakvaliteetse kütuse kasutamisest (tl 49 pöördel ja 50). 12.
3. Kuigi VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatud eeldus ei kehti juhul, kui müüja tõendab, et puudus on tekkinud tarbija enda tegevuse tagajärjel või et selline eeldus oleks vastuolus asja või sellel ilmnenud puuduse olemusega, siis ei ole kolleegiumi hinnangul kostja esitatud asjatundjate arvamused piisavad VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatud eelduse ümberlükkamiseks. Ka sellest, et hageja sai pärast müügilepingu sõlmimist sõidukiga sõita ligikaudu 1600 km, ei saa järeldada, et puuduseid sõidukil üleandmise ajal ei olnud. Kostja ei ole tõendanud, et sõiduki puudused tekkisid pärast sõiduki hagejale üleandmist ja olid seega põhjustatud hageja enda tegevusest. Eeltoodust tulenevalt lähtus maakohus õigesti eeldusest, et puudused olid olemas sõiduki hagejale üleandmise ajal ning kostja vastutab lepingurikkumise eest VÕS § 218 lg-te 1 ja 2 alusel.
4. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kui hageja on parandamise kulud juba kandnud, ei saa ta VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist nõuda, vaid hagejal saab nõue olla üksnes VÕS § 222 lg 5 alusel. Kohtupraktikas on VÕS § 115 lg‑te 2 ja 3 alusel esitatud täitmist asendavat kahju hüvitamise nõuet tunnustatud kõrvuti VÕS § 222 lg 5 järgse kantud kulutuste hüvitamise nõudega (vt nt Riigikohtu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p-d 12 ja 30).
7. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et hageja ei andnud kostjale võimalust rikkumine heastada, nagu nõuab VÕS § 115 lg 2, ning kostja andis koheselt hagejale teada, et soovib sõiduki üle vaadata ja oli valmis teostama võimalikud parandustööd enda juures, mistõttu ei olnud alust jätta VÕS § 115 lg 3 alusel täiendavat tähtaega määramata, märgib kolleegium järgmist. 14.
8. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on VÕS § 115 lg 2 järgi üldjuhul müüjale täiendava tähtaja andmine vastavalt §-le 114, aga erandina võimaldab VÕS § 115 lg 3 võlausaldajal nõuda 8 kahju hüvitamist täitmise asemel ka võlgnikule eelnevalt täiendavat tähtaega täitmiseks määramata. Hageja hinnangul on maakohtu otsuse p-s 27 esitatud järeldus, et kostja ei ole kategooriliselt keeldunud mootoril esinevate puuduste kõrvaldamisest, vastuolus asjas esitatud tõenditega ning maakohtu otsuse p-dega 31 ja
9. Tulenevalt

§ 652

lg 1 p-st 1 on ringkonnakohus seotud esimese astme kohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Maakohus leidis otsuse p-s 27, et kostja ei ole kategooriliselt keeldunud mootoril esinevate puuduste kõrvaldamisest olukorras, kus kostjale oleks antud võimalus hageja esitatud väited üle kontrollida. Kuivõrd hageja on nimetatud asjaolu tuvastamise maakohtu poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastuse p-s 3.1 vaidlustanud, siis peab kolleegium hindama, kas maakohus on asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme (

§ 652lg 5).

14.

1. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et hagejal ei olnud kooskõlas VÕS § 115 lg-ga 3 kohustust täiendavat tähtaega anda. VÕS § 115 lg 3 võimaldab jätta täiendava tähtaja määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust. Ilmne on täiendava tähtaja määramise tulemusetus juhul, kui võlgnik on üheselt keeldunud kohustust täitmast (Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 32). 14.
4. Maakohus tuvastas ja vaidlust ei ole selle üle, et hageja pöördus kostja poole
5. mai
6. a e-kirjaga, selgitades, et sõiduki mootoril esinevad puudused. Kostja vastas hagejale
7. mai
8. a e-kirjas, et soovib autot enda asukohas näha, et kontrollida hageja väiteid ning juhul, kui väited puuduste esinemise kohta vastavad tõele, siis vahetab kostja mootoriploki tingimusel, et hageja tasub omaosaluse 750 eurot (tl 12). Maakohus järeldas eeltoodust, et kostja ei ole kategooriliselt keeldunud mootoril esinevate puuduste kõrvaldamist. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, kuivõrd kostja oli küll nõus mootoriploki vahetama, aga hagejal oleks tulnud tasuda mootoriploki ja selle vahetuse eest 750 eurot. Kostja sellisest vastusest saab järeldada, et kostja sõidukil puuduse olemasolu ja lepingurikkumist ei tunnistanud ega kavatsenud oma kulul puuduseid kõrvaldada. Niisugustel asjaoludel ei pidanud hageja andma kostjale müügieseme puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega. Nii on ka õigusteoorias leitud, et heastamisest keeldumine on õigustatud, kui heastamine ei kõrvalda rikkumise tagajärgi või kui kahjustatud isik peab kandma põhjendamatuid täiendavaid kulusid (Kõve, V. VÕS § 107, komm 5.1.
9. – Varul, P. jt. Võlaõigusseadus. I, Üldosa (§§ 1207): kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016). Seejuures ei teinud hageja võimatuks puuduste kõrvaldamist. Hageja on põhjendatult viidanud sellele, et ta pöördus
10. mail 2019 kostja poole olukorras, kus parandustöid ei olnud veel tehtud. Tõendatud on, et hageja lasi remonditööd APL Motors OÜ-l teostada
11. a juunikuu keskel (tl 13–14). Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et ta pakkus hagejale mõistliku aja jooksul puuduste kõrvaldamist või ta ei saanud seda teha hagejast tulenevate asjaolude tõttu. 14.
12. Sõiduki pihustitega seotud puudusest teatas hageja
13. juulil 2019 pärast seda, kui parandustööd olid juba tehtud (tl 19 pöördel). Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja ei olnud
14. mai
15. a e-kirjast nähtuvalt nõus kahju tekitamist tunnistama, isegi kui ta saab sõiduki üle vaadata, mis andis hagejale mõistliku põhjuse eeldada, et kostja ei täida oma kohustusi ka edaspidi. Seetõttu ei oleks täiendava tähtaja määramine VÕS § 115 lg 3 järgi andnud ilmselt tulemust.
16. Samuti ei nõustu kolleegium apellatsioonkaebuse käsitlusega, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja esinevad alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja väitel ei võimaldanud hageja kostjale sõiduki ülevaatust ega olnud kostjal ka sel põhjusel võimalik sõidukit parandada, mis on toonud kaasa olukorra, kus vastava ekspertiisi teostamine sõiduki puuduste tekkepõhjuste kohta ei ole enam võimalik. 9 15.
17. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja esile toodud asjaolud alust pidada hageja nõuet VÕS § 6 alusel vastuolus hea usu põhimõttega. Vaidlus puudub selles, et hageja teavitas
18. mai
19. a e-kirjaga kostjat sõidukil esinevatest puudustest. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja ei ole tõendanud, et ta näitas pärast puudustest teatamist üles huvi rikkumise heastamise vastu, vaid vastupidi – kostja
20. mai
21. a e-kiri, milles kostja soovis sõidukit näha kostja tegevuskohas aadressil Pargi tn 4, Karksi küla ja oli nõus sõiduki remontima üksnes tasu eest, viitab kostja soovimatusele puuduse olemasolu tunnistada ja pakkuda selle heastamist. Kostja ei ole tõendanud ringkonnakohtu istungil esitatud väidet, et ta soovis sõiduki enda juurde toimetada või mujal üle vaadata. Kohtupraktikas tulenevalt ei saa müüja jääda ootama ostja täiendavaid ettepanekuid, vaid peab olema ise aktiivne (Riigikohtu
22. märtsi
23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-10, p 11). Samuti on hageja kolleegiumi hinnangul põhjendatult viidanud ekspert RP e-kirjale, millest nähtub, et puuduste tekkepõhjuste kindlaks tegemiseks piisab fotoülesvõtete või vahetatud detailide esitamisest (tl 97). Eksperdi seisukohast ei nähtu, et ekspertiisi teostamine sõiduki puuduste tekkepõhjuste kohta ei ole enam võimalik. Hageja selgitas, et ta on
24. juuli
25. a nõudekirjas kostjale märkinud, et kulutuste hüvitamise järel on ostja valmis loovutama müüjale demonteeritud mootoriploki (tl 20). Seega pidi kostja olema teadlik sellest, et mootoriplokk on alles ning kostjal oleks olnud võimalik uurida hagejalt võimalusi lubada eksperdil ekspertiisi tegemiseks vahetatud detaile uurida. Kostja ei ole tõendanud, et hageja takistas sõiduki või väljavahetatud osade üle vaatamist. 15.
26. Kolleegium leiab, et puuduvad alused ka VÕS § 139 või § 140 kohaldamiseks. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis viitaksid hageja osalusele või hagejast tuleneva ohu tagajärjel kahju tekkimisele. Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu.
27. VÕS § 132 lg 3 kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis asja parandamise mõistlikud kulud. Kolleegium hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja parandas sõiduki mõistlikel tingimustel. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja seda täies ulatuses ei korda (

§ 654lg 6).

16.

1. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja esitatud Abja Autokeskuse OÜ pakkumisest remonditöödele ei nähtu üheselt, mida see sisaldab (tl 51). Nii ei ole näiteks võimalik aru saada, kas see sisaldab ka pihustite vahetust ja kontrolli. Seega ei ole tegemist võrreldava hinnapakkumisega. Samuti, kuivõrd maakohtu tuvastatud asjaolude järgi APL Motors OÜ võttis mootori lahti ja tuvastas vead, siis oli mõistlik, et kostja palus APL Motors OÜ-l teostada ka parandustööd. Seda järeldust ei muuda ka pelgalt kostja viide sellele, et kostja oleks sõiduki Abja Autokeskuse OÜ-sse remondi teostamiseks toimetanud omal kulul. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks näidanud üles huvi sõiduk parandada. 16.
2. Lisaks tugines kostja apellatsioonkaebuses sellele, et varuosi ei soetanud hageja füüsilise isikuna, nagu märkis maakohus, vaid need soetas remonditöödega tegelev APL Motors OÜ, kes oleks saanud need soetada kostja esitatud Balti Autoosad Aktsiaselts pakkumises toodud hindadega. Kolleegium märgib, et hageja on esile toonud ja tõendanud, et ta tellis ise füüsilise isikuna uue (kasutatud) mootoriploki (tl 13) ja muud varuosad tellis APL Motors OÜ (tl 14). Hageja kantud kulusid ei saa ebamõistlikuks pidada ainuüksi kostja väite põhjal, et kostja esitatud Balti Autoosad Aktsiaselts pakkumises toodud hindadega oleks varuosad saanud osta ka APL Motors OÜ. Kolleegium selgitab, et mõistlik kulutus VÕS § 132 lg 3 tähenduses ei tähenda kõige odavamat võimalikku hinda. Mõistlikud on asja parandamise kulud, kui need ei ületa keskmiselt vastava toimingu tegemiseks vajalikke kulusid. Põhjendatud on hageja viide sellele, et APL Motors OÜ ei ole margiesindus, vaid tavapärane remonditöökoda. Seetõttu tuleb 10 ka eeldada, et töö tegemisel ei kasutatud originaalvaruosi (nn A varuosad). Kostja ei ole seda eeldust ümber lükanud. Eelnevat arvestades ei ole hageja kantud kulud ebamõistlikud.
3. Põhinõude rahuldamise tõttu rahuldas maakohus põhjendatult ka hageja nõude kahjuhüvitiselt viivise saamiseks seadusjärgses määras. Kostja ei ole viivise arvestust vaidlustanud.
4. Kolleegium märgib täiendavalt, et kohtul on kooskõlas

§ 438

lg-s 1 ja § 436 lg-s 7 sätestatuga kohustus kvalifitseerida nõue sõltumata menetlusosaliste õiguslikest väidetest. Maakohus jättis käsitlemata, kas esile toodud asjaolud võiks olla kvalifitseeritavad lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumisena. Ostjale ebaõigete andmete avaldamine või asjaoludest, mille vastu ostjal on äratuntavalt oluline huvi, teatamata jätmine võib kaasa tuua müüja VÕS § 14 lg 1 teises lauses sätestatud tõekohustuse või lg 2 esimeses lauses sätestatud teavitamiskohustuse rikkumise, mis lepingu sõlmimise korral loetakse lepingulise kohustuse rikkumiseks. Kuivõrd maakohus on kolleegiumi hinnangul õigesti hageja nõude vaidlustatud osas rahuldanud seetõttu, et müüdud sõiduk ei vastanud lepingutingimustele, siis puudub vajadus seda põhjalikumalt käsitleda. 19. Kolleegium leiab, et kostja on apellatsioonkaebuse hinna määranud ebaõigesti ja seda tuleb muuta (

§ 136lg-d 1 ja 4).

Apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust (

§ 137lg 1).

Tulevikku suunatud viivisenõude puhul reguleerib hinna määramist

§ 133lg 2, mille järgi tuleb viivise arvutamisel aluseks võtta aastane ajavahemik.

Kostja on apellatsioonkaebuse hinna määramisel arvestanud viivisenõude suuruseks 290,45 eurot. Kolleegiumi hinnangul on viivisenõude suuruseks 287,79 eurot. Tulenevalt

§ 133

lg-test 1 ja 2 on hagihind põhi- ja kõrvalnõude järgi 3885,11 eurot (= 3597,32 + 287,79 eurot). Apellatsioonkaebuse hinna muutmine ei mõjuta riigilõivu suurust. Menetluskulude jaotus

1. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks maakohus.

22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 11