Obsah (23)

§ 126§ 338§ 288§ 3101§ 339§ 312§ 2891§ 268§ 342§ 291§ 37§ 310§ 130§ 138§ 135§ 218§ 217§ 401§ 190§ 313§ 175§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2020, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-19-6307 Kohtukoosseis Heili Sepp, Ste

§ 126lg 3 p-st 6 juhindudes kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse.

1. Menetluskulude osas seisukohti võttes otsustas kohus muuhulgas jätta kolmandal isikul OÜ-l Joyce tekkinud õigusabi kulud kogusummas 3441.- eurot kolmanda isiku enda kanda. Apellatsioonid ja vastused
2. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid kaitsja ning kolmanda isiku OÜ Joyce ja kannatanu Y OÜ lepingulised esindajad (viimased kaks nimetavad end apellatsioonides küll kaitsjateks).
3. Kaitsja vaidlustab otsuse tervikuna ning palub tühistada Harju Maakohtu
4. septembri 2020 kohtuotsus täies mahus, teha asjas uus otsus, millega mõista Erki Otti õigeks temale esitatud süüdistuse täies mahus ning jätta Erki Otti nii kohtueelses menetluses kui menetluses maakohtus kantud menetluskulud riigi kanda. Samuti palub ta lahendada apellatsioonimenetluses taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, mille maakohus jättis ebaõigesti läbi vaatamata. SKHS § 7 lg 1 alusel taotleb kaitsja Erki Ottile menetleja süülise tegevusega tekitatud mittevaraline kahju hüvitamist sõltumata kohtulahendist. . Samuti palub ta hüvitada õigeksmõistmisel Erki Ottile süüteomenetluses tekitatud kahju isiku kinnipeetuna oldud kolme päeva eest summas 147, 21 eurot (SKHS § 5 lg 1 p 1). Kaitsja hinnangul on otsuse tühistamise aluseks materiaalõiguse ebaõige kohaldamine

§ 338

p 2 alusel ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (

§ 338

p-d 2 ja 3, § 339 lg 2), mis kogumis on viinud Erki Otti ebaõige süüdimõistmiseni.

1. Esmalt heidab kaitsja ette, et kohus ei aktsepteerinud kaitsja käsitlust vaidlusaluse 21 veise osas ja nimelt, et ei saa välistada, et need 21 veist olid A OÜ omand. Selle asemel nõustus kohus süüdistuse käsitlusega, et 21 veist oli Y OÜ omand ja Erki Otti süüdistuses kirjeldatud tegudega murdis selle. Kaitsja hinnangul on süüdistuses põhimõtteline minetus, mis seisneb materiaalõiguse ebaõiges kohaldamises 21 veise omandi ja selle väidetava muutumise kontekstis, ja mis on kahetsusväärselt kandunud ka kaevatavasse otsusesse. Kaitsja toob esile kolm aspekti.
2. Esimene aspekt puudutab 21 veise ümbervormistamist PRIA-s (punkt II.1.1). Y OÜ-le kuulunud veiste ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramiseks esitas Erki Otti
4. 2015 PRIA-le taotluse Y OÜ-le kuulunud 21 põllumajandusloomade registri registrinumbriga veise ümbervormistamiseks A OÜ nimele alates 02.07.
5. Apellant leiab jätkuvalt, et PRIA-s süüdistuses nimetatud 21 veise ümberregistreerimine A OÜ nimele ei muuda nende veiste omandiõigust ( Y OÜ → A OÜ ), vaid muudab loomapidaja nime, kellel on õigus PRIA toetustele ehk teisisõnu: PRIA toetuste saaja muutmine ei tekita uut omanikku veistele endile. PRIA registris loomapidaja andmete muutmine ei muuda omandit nendele loomadele. AÕS § 92 lg 1 alusel vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. PRIA põhimääruse § 1 sätestab: PRIA ülesandeks on toetuse taotluste menetlemine põllumajandusega seotud riiklike registrite ja muude 4 andmekogude pidamisega, nende andmete töötlemise ja analüüsimisega. Põllumajandusloomade Registri põhimääruse § 1 lg 2 punkt 2 kohaselt registri eesmärk pidada arvestust ning teostada järelevalvet põllumajandusloomade kasvatamiseks ja kasutamiseks tegevusloa saanud ettevõtjate üle ning § 3 lg 1 kohaselt on registri volitatud töötleja on PRIA. § 3 lg 2 kohaselt majutab PRIA registrit, korraldab registri teenuste ja tehnoloogilise keskkonna haldamist ning töötleb registriandmeid, sealhulgas kogub, salvestab, korrastab, avalikustab ja muudab neid. Veised vormistati PRIA-s A OÜ nimele, kuid sellest on süüdistuses ja kaevatavas lahendis tehtud väär järeldus, et sellega pöörati 21 veist ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks ja omand veistele läks üle A OÜ – le, Erki Otti selle tegevusega manifesteeris omastamistahet ja Y OÜ vara vähenes. Faktiline tegevus, mida süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi Erki Ottile ette heidetakse, ei moodusta ega täida objektiivset teokoosseisu selle karistusõigusnormi mõttes. Mõisteid omand, omandi üleminek, jne 21 veise osas kaevatavas otsuses välditakse, mis teeb selles osas kaevatava otsuse mittemõistetavaks. Kui liikumise all ühelt äriühingult teisele pidas maakohus silmas loomapidaja õiguste üleminekut läbi PRIA registrikande ja seeläbi PRIA toetuse saaja muutmise mõttes (Y OÜ → A OÜ), siis kaitsja sellega nõustub, kuid sellel faktil ei ole karistusõiguslikult Erki Ottile etteheidetavat sisu. Kui liikumise all ühelt äriühingult teisele pidas maakohus silmas veiste omandi üleminekut (Y OÜ → A OÜ), siis kaitsja sellega ei nõustu, sest omand tegelikult üle ei läinud.
6. Teine aspekt seoses veistega puudutab kolme veise realiseerimist (II.1.2.). Süüdistuse kohaselt realiseeris A OÜ juhatuse liige Erki Otti kolm veist lihaks, manifesteerides sellega objektiivselt avalduval moel veiste omastamistahet. Erki Otti realiseeris nimetatud kolm veist lihaks, kuid ta ei saanud sellega manifesteerida ei enda kui eraisiku ega ka kui A OÜ juhatuse liikme omastamistahet, ta sai nende kolme veise realiseerimisel tegutseda vaid Y OÜ eest ja nimel, sest süüdistuses temale etteheidetavate tegudega (PRIA-s loomapidaja andmete muutmin ) ta loomade omandit ei olnud muutnud ega saanudki muuta; seega realiseeris Erki Otti Y OÜ-le kuuluvad veised, omastamise kui kuriteo objektiivne teokoosseis puudub ka siin; ka oli Erki Ottil Y OÜ juhatuse liikmena täielik õiguspädevus nende loomade realiseerimiseks. Kaevatavas otsuses on antud aspekti käsitletud lk 15, kus kolme veise realiseerimise kohta on kirjas üks eraldi seisev lause: 3 looma viidi tapamajja. Tõdedes, et kõik kolm looma olid tapamajja toimetamise hetkel registris A OÜ nimel, välditakse kaevatavas otsuses sõna omand. See, et kõik kolm looma olid tapamajja toimetamise hetkel PRIA registris loomapidaja A OÜ nimel, ei tähenda, et need loomad olid ka A OÜ omandis.
7. Kolmas veistega seonduv aspekt puudutab veiste viimist ühelt kinnistult teisele (II.1.3-3.1). Süüdistuse kohaselt toimetas E. Otti ajavahemikul
9. 2015 kuni
11. 2015 Y OÜ-le kuulunud 18 veist omavoliliselt Y OÜ kasutuses olevalt, Harjumaal Aavere külas asuvalt Peetri kinnistult omavoliliselt minema Ida-Virumaal Soonurme külas asuvale kinnistule, vähendades selliselt Y OÜ vara ilma vastusoorituseta ning Y OÜ majanduslike huvidega arvestamata, manifesteerides sellega objektiivselt avalduval moel veiste omastamistahet. Kaitsja leiab, et kui loomad viiakse teisele karjamaale (kinnistule), mis ei kuulu ei A OÜ-le, Y OÜ-le, vaid kellelegi kolmandale isikule, ja isegi kui seda tehakse Y OÜ omaniku nõusolekuta/teadmata, siis lisaks sellele, et sellist nõusolekut ei ole vajagi, ei muuda ega muutnud ka antud juhul loomade viimine ühelt karjamaalt teisele omandiõigust nendele loomadele, need jäid ikkagi Y OÜ omandisse. Kaitsja leiab, et tähelepanuta tuleb jätta otsuse lõik, mille kohaselt Ida-Virumaal Soonurme külas asuvale kinnistule viidud loomad võõrandati
13. 2016 N OÜ-le. Kaitsja osundab, et Erki Otti süüdistuses etteheited seoses selle võõrandamistehinguga puuduvad. Kokkuvõttes ei sisalda süüdistuse episood, mis on seotud 21 veise väidetava omastamisega, ühtegi faktilist teokirjeldust, millest saaks kas eraldi või kogumis teha järelduse omandi üleminekust Y Oü – lt A OÜ – le ehk süüdistuse pinnalt ei saa teha järeldust, et on täidetud KarS § 201 lg 1 objektiivne teokoosseis. Erki Otti tuleb selles episoodis õigeks mõista. 5
14. Kaitsja leiab p-s II Riikohtu 16.02.2018 lahendile nr 1–16–4197 tuginedes, et süüdistatav tuleb ka ülejäänud õigeks mõista. Süüdistusakti kohaselt soetas Y OÜ (mitte läbi Erki Otti kui juhatuse liikme tegevuse) vaidlusaluse BMW X5 ( reg nr ZZZZZZ, hilisem nr SSSSSS )
15. augustil 2013 hinnaga 10.000 eurot, ning vaidlusaluse ATV Kawasaki KVF650D reg nr AAAAAA
16. juunil 2013 hinnaga 2350 eurot. Erki Ottile kui Y OÜ juhatuse liikmele heidetakse süüdistuses ette nende sõidukite müüki ca 2, 5 aastat hiljem ; vastavalt müüdi BMW 9000 euro eest ja ATV 3500 euro eest ning Erki Otti tegi seda väidetavalt vastusooritust saamata. Apellant ei nõustu, et Erki Otti on toime pannud viidatud kahe sõiduki omastamise KarS § 201 lg 1 mõttes. Väidetavalt Erki Otti poolt omastatud valdus sõidukile ATV Kawasaki ei ole kunagi Erki Ottile üle läinud, vaid see asub ja on asunud kogu aeg Y OÜ valduses (vt süüdistusakt lk 3 punkt 6.4 ; kaevatav otsus lk 2 punkt 8 alapunkt 5 ), mistõttu ka sellest aspektist ei ole võimalik õiguslikult rääkida KarS § 201 lg 1 kui lõpuleviidud koosseisu täidetusest. Y OÜ juhatuse liikmena oli Erki Otti õigustatud nii BMW kui ATV Kawasaki võõrandama, seda ka laenuvõlgnevuse katteks (ÄS § 181 lg 1). Y OÜ põhikiri juhatuse liikme esindusõigust ei piira. Kui osaühingul on nõukogu, võib juhatus igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid teha ainult nõukogu nõusolekul. Y OÜ-l nõukogu ei olnud. Tehingust johtuva vastusoorituse saamata jäämine ei tähenda automaatselt tehingu kuritegelikku iseloomu; ka laenu võtmine olukorras, kus ettevõtte kontol on rahalised vahendid, ei tähenda automaatselt kuriteotunnustega tegu ega seda, et ei teki kohustust laen tagastada. Erki Otti kui Y OÜ juhatuse liikme lojaalsuskohustuse rikkumisest võiks rääkida siis, kui ta teeb juhatuse liikmena tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel, kuid Erki Otti tehtud müügitehinguid ei saa aga pidada ebaseaduslikeks KarS § 201 tähenduses lojaalsuskohustuse rikkumise tõttu juba ainuüksi sel põhjusel, et süüdistusaktis ei ole tehtud etteheidet sõidukite turutingimustest madalama hinnaga müügi kohta. Sellist etteheidet ei saanuks ka teha, sest sellist asja ei ole toimunud. Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud määravad aga ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (RKKKo otsus nr 3-1-1-109-12, p 10).
17. Kaitsja vaidlustab tunnistaja TT 06.11.2019 ristküsitluse käigus antud ütlustele tuginemise, leides, et tunnistaja mälu värskendati viisil, mis ei ole ega saa olla

§ 288lg 9 p 3 sisu ja mõte.

Kaitsja väitel on need ütlused saadud kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes ja tunnistaja TT ütlused tuleb kohtulahendi tegemisel jätta tõendikogumist välja. 15. Kaitsja palub tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ka juhul, kui Erki Otti suhtes süüdistuse mingis mahus siiski jääb kehtima süüdimõistev kohtulahend (

§ 3101lg 1).

1. märtsi 2020 kohtuistungil esitas kannatanu esindaja muu hulgas tõendi lihaveiste väärtuse kohta. Kannatanu esindaja täpsustas, et sellest tuleneb ka tsiviilhagi summa suurus. Erki Otti kaitsja tõstatas samal istungil küsimuse, miks tõendid esitatakse alles viimasel istungil ja samas palus kaitsja kohtult täiendavat aega, et kannatanu esindaja poolt esitatud mahuka tõendipakiga tutvuda, sealhulgas ka siis tõendiga lihaveiste väärtuse kohta. Järgmisel, s.o
3. 2020 kohtuistungil avaldaski kaitsja, et süüdistuses Erki Ottile etteheidetavate veiste väärtus on arvutatud rümba hinna alusel ehk teisisõnu: Erki Otti oleks justkui omastanud mitte elusveised, nagu süüdistus on leidnud, vaid Erki Otti omastas juba loomarümbad, milliste väärtus on oluliselt suurem. Kannatanu esindajalt selgitust küsides vastas viimane, et ta ei oska küsimusele vastata, kas see on nii, et loomade väärtus on süüdistuses arvutatud rümbahinna alusel, või ei ole nii. Kaitsja leidis ja leiab, et sellisel moel esitatud tsiviilhagis esineb oluline ebaselgus ning ka süüdimõistva kohtulahendi puhul tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Kuivõrd aga sellises olukorras, kus kannatanu esindaja ise ei oska selgitada hagisumma kujunemise aluseid, maakohus siiski hagi täies mahus rahuldas, on kaitsja arvates tegu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega: süüdistatavalt on tõenditele antud väära hinnangu põhjal välja mõistetud summa, mille kujunemine viitab asjaolule, nagu oleks Erki Otti omastanud loomarümbad, mitte elusloomad; et see aga nii ei olnud (isegi kui tinglikult oletada, et süüdistatav midagi omastas, mida ta ei teinud), selles puudub käesolevas asjas vaidlus. 6
4. Esitades taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, ei nõustu kaitsja maakohtuga, nagu oleks kaitsja esitanud taotluse kohtule peale kohtuliku uurimise lõpetamist s.o kohtulike vaidluste kestel ja seega hilinenult. Kaitsja esitas taotluse õigeaegselt, s.o
5. mai 2020 kohtuistungil enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Seega pidanuks maakohus võtma taotluse menetlusse ja lahendama selle sisuliselt. Kaitsja leiab, et seadus võimaldab isikule üheaegselt hüvitada mõlemal nimetatud alusel tekitatud kahju: a) SKHS § 5 lg 1 kohaselt kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõike 1 punkti 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati kahtlustatavana kinnipidamisega; b) SKHS § 7 lg 1 kohaselt, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Kaitsja hinnangul langes Erki Oti kahtlustatavana kinnipidamise alus ära juba
6. veebruaril 2017, mil tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast mittelahkumise keeldu. Erki Otti menetlusliku kohtlemisega on tegemist menetleja poolt menetlusõiguse süülise rikkumisega, mis tuleb hüvitada sõltumata asja lõpptulemusest (SKHS § 7 lg 1). Süüdistatavalt vabaduse võtmine hõlmas kolme päeva, mis tuleb hüvitada mittevaralise kahjuna juhul, kui isik mõistetakse õigeks (SKHS § 5 lg 1 p 1).
7. Kolmanda isiku OÜ Joyce esindaja apellatsioonist nähtuvalt vaidlustab ta kohtuotsuse osaliselt: osas, millega kohus konfiskeeris kolmandale isikule kuuluva vara sõiduki BMW X5 ja jättis kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Ta palub muuhulgas

339 lg 1 p-le 7 ja 340 lg 2 p-dele 3 ja 4 tuginedes tühistada Harju Maakohtu 02.09.2020 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1– 19– 6307 osas, millega Harju Maakohus konfiskeeris OÜ-lt Joyce sõiduauto BMW X5, reg. nr ZZZZZZ (hilisem reg.nr SSSSSS), teha asjas uus otsus, millega jätta see sõiduk konfiskeerimata ning anda sõiduki valdus üle OÜ-le Joyce. Samuti palub ta mõista Eesti Vabariigilt välja OÜ Joyce apellatsiooniastmes ja Harju Maakohtus kantud menetluskulud.

1. Kolmanda isiku esindaja arvates on kohus asja lahendamisel hinnanud tõendeid ebaõigesti ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning jätnud kohtuotsuse osaliselt põhjendamata, mis on oluliseks kriminaalmenetlusõigusnormi rikkumiseks, mis on omakorda kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise apellandi suhtes. Käesolevas kohtuasjas on kolmanda isiku aspektist keskseks küsimuseks laenusuhte tuvastamise küsimus ja selle täitmine sõiduki võõrandamisega. Maakohus leidis kokkuvõttes, et sõiduk BMW X5 läks Y OÜ-st välja ebaseaduslikult. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt tekib võlasuhe lepingust. VÕS § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. 10.01.2015 sõlmitud laenulepingu nr 1-2015 on tegemist lepinguga, millest pooltele tekivad õigused ja kohustused. ÄS § 181 lg 1 sätestab, et osaühingut võib kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse. Erki Ottil oli õiguslik alus laenulepingut sõlmida. 10.01.2015.a sõlmitud laenulepingu nr 1-2015 on allkirjastanud selleks pädevust omavad isikud. Laenulepingust nr 1-2015 – 10.01.2015.a nähtub, et OÜ Joyce ja Y OÜ vahel on sõlmitud laenuleping, mille kohaselt laenu andja OÜ Joyce andis lühiajalist laenu Y OÜle summas 10 000.- eurot, laenu intress on 8% aastas ning tagasimakse tähtaeg 11.10.2015.a. Laenu andja esindajana on alla kirjutanud DD, laenu saaja esindajana Erki Otti, ning käendajateks on olnud A OÜ (allakirjutanud esindajana Erki Otti) ning C OÜ (allakirjutanud esindajana QQ). Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt mõista, milline on kohtu seisukoht laenulepingu kehtivuse osas. Kohus on sedastanud ainult, et Erki Otti poolt esitatud kaitseversioon on eluliselt mitteusutav ning ka vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Kohus on leidnud, et kohtule esitatud tõenditest nähtub, et nii laenu võtmise ajal 2015.a jaanuaris, kui ka tagastamistähtajal 2015.a oktoobris oli Y OÜ pangakontol piisavalt vabu vahendeid, millest finantseerida äriühingu igapäevast tegevust, sh osta loomadele süüa või põllumajanduses vajaminev traktor ning selleks laenu võtta ei olnud 7 tarvidust. Y OÜ pangakonto väljavõttest ajavahemikul 01.01.2015.a kuni 21.11.2015.a nähtub, et 01.01.2015.a seisuga oli Y OÜ algjääk 17018, 17 eurot, 28.01.2015.a kuupäeva seisuga oli arvel 17 017,87 eurot ning 28.09.2015 seisuga 14 027, 25 eurot. Erki Ottil Y OÜ juhatuse liikmena oli juurdepääs äriühingu arvelduskontole, et vajadusel maksta arveid, teha ülekandeid või osta vajalikku tehnikat. Samas on Erki Otti vastuseks kannatanu esindaja advokaat Kasaku küsimustele selgitanud, et võttes Y OÜ juhatuse liikmena venna firmalt Joyce OÜ väidetavalt sularahas laenu 10 000.- ei teadnud ta, milline oli Y OÜ kontoseis, kuna suhted olid läinud nii teravaks, et tema rahalistest asjadest Yis ei teadnud midagi, samuti ei pöördunud ta panka, et kontoseisu uurida (kd III, tl 169). Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et sellel ajaperioodil puudus Erki Ottil ülevaade Y OÜ majanduslikust situatsioonist ning tal polnud juhatuse liikmena võimalik piisavalt põhjendatult otsustada ettevõttele laenukohustuse võtmise vajaduse üle. Kohtu hinnangul on süüdistatava Erki Otti ütlused osaliselt (osas, mis puudutavad vajadust Y OÜ nimel laenu võtta selleks, et finantseerida äriühingu igapäevast tegevust, et tagasimakse kuupäeval ei olnud Y OÜl varalisi vahendeid, et laenu tagasi maksta ning et selleks, et laenu tasaarveldada, tuli võõrandada Y OÜ-le kuuluvad sõidukid) paljasõnalised ja vastuolus teiste kogutud ja uuritud tõenditega.
2. Kolmanda isiku esindaja hinnangul on kohus teinud ebaõigeid järeldusi laenusuhte olemasolu tõendatuse osas. Erki Ott’il kui Y OÜ juhatuse liikmel oli õigus Y OÜ nimel leping sõlmida ning laen sularahas ka vastu võtta. Kolmanda isiku hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et Erki Otti oleks kunagi kasutanud Y OÜ pangakontot – teinud ülekandeid või võtnud ettevõtte arvelt sularaha. Erki Otti selgitas kohtus, et Y OÜ-s kasutas ta arvaldamistel sularaha (näiteks loomade soetamiseks). Sularaha võttis ta enda ettevõttest A OÜ või kasutas enda isiklikke vahendeid. Tõendamist ei ole leidnud, et Erki Ottile oleks Y OÜ poolt kunagi ülekandeid tehtud – makstud töötasu või tasutud tagasi sularaha eest soetatud vara maksumus. See omakorda tähendab, et Y OÜs kasutati ka sularaha vaatamata sellele, et kontodel raha seisis. Seega ei ole sularahas arveldamine Y OÜ puhul tavapäratu ning vaatamata sellele, et arveldusarvetel oli raha Erki Otti seda ei kasutanud. Kolmanda isiku esindaja hinnangul ei saa kohus hakata hindama majandustehingute otstarbekust ning teha sellest järeldust laenusuhte olemasolu kohta. Asjaolu, kas ettevõttel olid olemas vabad vahendid laenu võtmiseks või mitte ei oma siinkohal tähtsust. Tuvastatud on, et Erki Otti suhted CC’e ja tema ema BB’iga olid halvad, mistõttu ei pöördunudki raha saamiseks teise juhatuse liikme poole. Asjas ei ole kogutud tõendit, mis kinnitaksid, et Erki Otti oleks Y OÜ arveldusarvet kunagi üldse kasutanud. Kohtu hinnangul on kolmanda isiku seadusliku esindaja ja Erki Otti ütlused vastuolulised. Apellandi hinnangul ei erine apellandi seadusliku esindaja ja Erki Otti ütlused sellises ulatuses, mis annaksid aluse lugeda neid ebausaldusväärseteks. Arvestades seda, et kolmanda isiku ülekuulamine toimus rohkem kui 2 aastat pärast laenusuhte toimumist, võisid mingid nüansid ununeda, kuid ometi mäletas kolmas isik, et raha oli vaja loomadega toimetamiseks. Seda fakti, et raha oli vaja seoses loomadega kinnitas ka Erki Otti ise. Kohus pole märkinud, kas laenuleping kehtis, oli tühine või hoopis näilik. See on aga oluline tuvastada, et anda hinnang, kas sõiduk võõrandati või täideti laenulepingu alusel hoopis Y OÜ täitmata kohustus. Apellandi hinnangul on tegemist olulise puudusega ja tuleb asuda seisukohale, et kohtuotsus on selliselt põhjendamatu, mis on aga oluliseks menetlusõigusnormi rikkumiseks

§ 339lg 2 mõttes.

1. Kolmas isik ei nõustu kohtuga selles, et Erki Otti tegutsedes samaaegselt nii Y OÜ kui A OÜ juhatuse liikmena, allkirjastas ning esitas, omamata ÄS § 181 lõigetes 3 ja 4 Y OÜ osaniku nõusolekut, 20.11.2015.a Maanteameti liiklusregistrile Y OÜ-le kuulunud sõidukite BMW X5 ja Kawasaki KVF650D müügilepingud ning registrikannete muutmise taotlused sõidukite vormistamiseks A OÜ nimele, vähendades selliselt Y OÜ vara ilma vastusooritust saamata ning majanduslikku põhjendust omamata. Apellandi arvates vabastas sõiduki võõrandamine esmalt A OÜ-le ja hilisem vormistamine Joyce OÜ nimele, Y OÜ laenulepingust tuleneva raha tagastamise kohustusest Joyce OÜ ees. Erki Otti sooviks ei olnud sõidukeid omastada vaid vabastada Y OÜ 8 kohustustest. Kohtu viide, et sõiduki oleks võinud vormistada kohe Y OÜ-lt Joyce OÜ-le on õigustatud, kuid see ei ole tõendiks, et sõiduk väljus Y OÜ-st ebaseaduslikult. Apellandi hinnangul võib Erki Ottile ette heita võib olla ebaratsionaalset käitumist, kuid tegemist ei ole kuritegeliku käitumisega.
2. Kannatanu OÜ Y esindaja esitas apellatsiooni, milles vaidlustab samuti otsuse osaliselt: osas, millega kohus andis Harju Maakohtu 09.02.
3. a. määrusega nr 1-17-1305 konfiskeerimise tagamiseks arestitud maastur BMW X5 kohtuotsuse jõustumisel riigiomandisse. Apellatsioonis palutakse tühistada Harju Maakohtu 02.09.
4. a otsus kriminaalasjas nr 1-19-6307 osas, milles kohus andis Harju Maakohtu 09.02.
5. a. määrusega nr 1-17- 1305 konfiskeerimise tagamiseks arestitud maastur BMW X5 kohtuotsuse jõustumisel riigiomandisse, ja teha uus otsus, millega anda konfiskeerimise tagamiseks arestitud maastur Y OÜ valdusesse.
6. Kannatanu esindaja hinnangul asus Harju Maakohus ekslikule seisukohale, et Y OÜ ei ole taotlenud vormistatud maastur BMW X5 tagastamist ettevõttele ning samuti ei ole Y OÜ taotlenud, et märgitud sõiduauto võõrandataks tsiviilhagi katteks. Kannatanu on 27.05.
7. a. kohtuistungil avaldanud, et soovib saada temalt tahte vastaselt välja läinud BMW X5 tagasi enda valdusesse. Tulenevalt kannatanu poolt avaldatust, esitas prokurör 27.05.
8. a. kohtuistungil taotluse BMW X5 tagastamiseks kannatanule kohtuotsuse jõustumisel. Kannatanu on andnud samal kohtuistungil oma nõusoleku prokuröri taotlusele ning avaldas, et on nõus tsiviilhagi summa vähendamisega BMW X5 väärtuse ulatuses. Kannatanul on õigus hagi nõuet täpsustada või muuta, mida tema ka tegi. Kohus jättis täpsustatud nõudega ebaõigesti arvestamata. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks ta tsiviilhagi muudetud nõudega ei nõustu. Kaitsja on seisukohal, et BMW X5 andmine riigi omandisse ei ole käesolevas kriminaalasjas põhjendatud ja selleks puudub seaduslik alus. Prokurör ja kannatanu esitasid kohtuistungil vastavad taotlused BMW X5 tagastamiseks kannatanule ning selle võrra tsiviilhagi nõude vähendamiseks. Seega on kohus rikkunud

§ 312

p 8, 313 lg 1 p 10, mis on

§ 339lg 1 p 7 viidatud põhjenduse puudumine 23.

Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses ja andis vastuste esitamiseks tähtaja.

1. Kannatanu esindaja esitas kohtule kirjaliku seisukoha vastuseks kaitsja apellatsioonis hagi kohta märgitule (vt ülal otsuse p 15). Selles selgitatakse, et loomade väärtus on arvestatud rümba hinna alusel, mis tuleneb üheselt 20.02.
2. a Y OÜ mahelihaveiste väärtuse õiendist, kus on märgitud, et loomade väärtust on arvestatud lihaloomade ehk lihakeha meetodil. Samuti on selge, et eluslooma kaal ei ole 500-600 kg, vaid on rohkem kui 1 tonn. Seega on tsiviilhagi summa suuruse kujunemisel lähtutud lihakeha ehk rümba väärtusest. Nimetatud meetodi kasutamine loomade väärtuse määramisel on tavapärane. Kannatanu peab etteheiteid, et kannatanu esindaja ei ole osanud selgitada, mis andmed on võetud tsiviilhagi summa kujunemise aluseks, asjakohatuks. Asjaolu, et loomade väärtuse arvestamise aluseks on võetud rümba hind, ei tähenda, et süüdistatavale heidetakse ette rümpade omastamist. Summa kujunemine ei viita, et süüdistatavale heidetakse ette loomarümpade omastamist. Süüdistatavale heidetakse ette elusloomade omastamist, aga omastatud loomade väärtuse määramisel on lähtutud rümba hinnast.
3. Põhjaliku kirjaliku seisukoha esitas kohtule ka prokurör, leides, et apellatsioonide väited ei anna alust Harju Maakohtu 02.09.2020 kohtuotsuse tühistamiseks ega E. Otti õigeksmõistmiseks. Sisulised vastuväited esitab ta siiski vaid kaitsja ja kolmanda isiku esindaja apellatsioonidele.
4. Prokuratuuri vastuväited kaitsjale veiste osas on muuhulgas järgmised. Süüdistus ei piiritle E. Otti poolt Y OÜ veiste omastamist 01.07.2015 või 02.07.2015 kuupäevaga. Kõnealune faktiline asjaolu on süüdistatavale etteheidetava teo olemuslikuks osaks ning seetõttu on selle kajastamine süüdistuses asjakohane. Prokuratuuri hinnangul realiseeris süüdistatav E. Otti KarS § 201 lg 1 9 mõttes omastamistahte vastavalt süüdistuses väljendatule osaliselt vastavalt 12.08.2015, 16.09.2015 ja 15.10.2015 ning 18 veise osas 2 ajavahemikul 15.11.2015 kuni 21.11.2015, mil toimetas Y OÜ-le kuulunud 18 veist Y OÜ kasutuses olnud Peetri kinnistult omavoliliselt IdaVirumaal Lüganuse vallas Soonurme külas asuvale kinnistule. Väljakujunenud kohtupraktikas sisustatakse KarS § 201 lg 1 koosseisuelementi „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Selle teooria kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. Kannatanu teadmise ja nõusolekuta tema asjade hõivamine ning toimetamine kannatanule teadmata asukohta koosmõjus süüdistatava varasema tegevusega kannatanu vara osas PRIA registris kannete muutmisel moodustavad asjaolude kogumi, mille põhjal on võimalik järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. Omastamise koosseis on täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte. Asjaolu, et vara algsel omanikul õnnestub õiguskaitseaususte poolt läbiviidava menetluse käigus saada asi tagasi enda valdusesse, ei muuda olematuks tegu, millega süüdistatav omastamistahet manifesteeris. Mis puudutab süüdistataval E. Ottil ATV Kawasaki valduse puudumist, E. Otti tegi endast oleneva (tegi Maanteeameti liiklusregistris omanikukande muudatused), et ka see sõiduk omastada sarnaselt maasturile BMW, mis toimetati puksiiriga VVV asuva maja eest Y OÜ osaniku teadmise ja nõusolekuta minema, kuid E. Ottil ei õnnestunud kindlaks teha ATV Kawasaki faktilist asukohta ning seetõttu jäi kuritegu E. Otti tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata. Vara võõrandamistehingut kui sellist aset ei leidnud, kuivõrd ostu-müügilepingutes sätestatud kauba ostuhinda ei ole siiani Y OÜle tasutud ning seda ei olnud kavaski tasuda.
5. Prokurör ei nõustu kaitsjaga, et E. Otti kui Y OÜ juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisest saaks rääkida üksnes juhul, kui E. Otti oleks teinud müügitehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel. Seesugune käsitlus ei põhine kehtival õigusel ega ole kooskõlas kohtupraktikaga. ÄS § 181 lg 3 sätestab, et osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. A OÜ, mille kasuks süüdistatav pööras kannatanu Y OÜ vara, oli süüdistatava 100 %- lise kontrolli all. Y OÜ väärtusliku vallasvara müük väljus ilmselgelt äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidest. Y OÜ sõidukite võõrandamine ei olnud igapäevane majandustegevus, kuivõrd Y OÜ ei tegele sõidikute ostu-müügi valdkonnas ega osuta selleliigilisi teenuseid – nii sõidukite kui loomade näol oli tegemist Y OÜ põhivaraga. Seega süüdistatav E. Otti, sõlmides nii 20.11.2015 kui 12.08.2015, 16.09.2015 ja 15.10.2015, samuti ajavahemikul 15.11.2015 kuni 21.11.2015 Y OÜ-le kuuluvate sõidukite ja veiste müügilepingud, rikkus ÄS § 181 lõikes 3 sätestatud keeldu. Kõnealuse keelu rikkumine annab aluse kõneleda vara omastamistahtest KarS § 201 lg 1 mõttes. Ühtlasi iseloomustab tehingu erakorralisust ka asjaolu, et Y OÜ-l puudus sõidukite võõrandamiseks vähimgi ärihuvi ja vajadus (kontol, millele omas ligipääsu Y OÜ juhatuse liikmena ka süüdistatav, oli vabu vahendeid enam kui 17 000.- euro ulatuses), samuti see, et Y OÜ-le ei tasutud müügilepingutes sätestatud müügihinda. ÄS §-s 187 lg 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud äriühingu huvide järgmise- ning lojaalsuskohustus rakenduvad kõigi äriühingu nimel tehtavate tehingute puhul, mitte vaid turuhinnast erineva hinnaga tehtavate tehingute puhul.
6. Prokurör leiab, et kaitsja käsitlus TT ristküsitlemisest on moonutatud ja selgitab omalt poolt aset leidnud menetlussituatsiooni.

§ 288

lg 9 p 3 alusel on ülekuulatava mälu värskendamiseks lubatud kasutada just isiku varasemalt antud ütlusi ning selliselt toimimine ongi olnud nii seadusandja mõte kui see toimub sellisena ka igapäevaselt kohtupraktikas.

1. Käsitledes kolmanda isiku esindaja apellatsioon, möönab prokurör, et selle keskseks lähtekohaks on, et 10.01.2015 väidetavalt sõlmitud laenuleping nr 1-2015 eksisteeris ehk on kehtiv. Kõnealuse lepinguga seonduvat on käsitlenud tsiviilasjas nr 2-18-15159 tehtud
2. märtsi 2020 kohtuotsuses ka Harju Maakohus, leides, et kõnealuse lepingu alusel laenusumma üleandmine ei 10 ole tõendatud. Maakohus on jätnud tõendikogumist välja süüdistatava E. Otti ütlused kõnealuse laenu võtmise osas. Prokuratuur on seisukohal, et lepingu väidetava sõlmimise ajahetkel ehk 10.01.2015 lepingut ei eksisteerinud ega eksisteerinud ka süüdistatava poolt talle etteheidetavate kuritegude toimepanemise ajal. Kõnealune leping on koostatud tagantjärele süüdistatava nõuandjate poolt süüdistatavale mingilgi moel juriidilist kattevarju tekitada püüdva kaitseversiooni loomiseks. Prokurör põhjendab seda seisukohta vastuses üksikasjalikult. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
3. Apellatsioonide argumendid ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks E. Otti süüdimõistmise, karistamise, tsiviilhagi lahendamise ega menetluskulude ja arestitud varaga toimimise osas. Küll aga kuulub otsus tühistamisele osas, milles maakohus jättis ekslikult läbi vaatamata E. Otti kaitsja taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus vaatab selle taotluse läbi. Järgnevalt analüüsib kohtukolleegium kõigepealt kaitsja etteheiteid isikuliste tõendite uurimise ja hindamise osas (I), seejärel muid kaitsja apellatsiooni argumente E. Otti KarS § 201 lg 1 järgi süüdimõistmise osas (II), hagisse puutuvat (III), menetluse käigus arestitud sõidukiga BMW X5 toimimist ehk kannatanu ja kolmanda isiku apellatsioone (IV), kaitsja esitatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlust (V) ning viimaks menetluskulude küsimust (VI). I
4. Kaitsja vaidlustab tunnistaja TT 06.11.2019 ristküsitluse käigus antud ütlustele tuginemist. Tunnistaja ei mäletanud maakohtus ütluste andmise alguses kannatanu seadusliku esindaja CC telefonikõnega seotud asjaolusid, mille kohta prokurör teda küsitles. Tuginedes

§ 288

lg 9 p-le 3 tutvustas kohtu loal prokurör tunnistajale tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, andes tunnistajale tema kohtueelsel menetlusel antud ütlused paberkandjal lugemiseks. Kaitsja rõhutab, et protesteeris, kuid kohus lubas sellisel moel tunnistaja mälu värskendada. Tunnistaja luges oma ütlused läbi ja seejärel vastas prokuröri küsimusele. Tunnistaja, olles kuulanud ära prokuröri küsimuse, otsis kohtueelsetest ütlustest õiget kohta, kus vastus prokuröri küsimusele sisaldus, ning seejärel vastas. Kaitsja hinnangul pole see tunnistaja mälu värskendamine, vaid tunnistaja lugemisoskuse kontroll ja seejärel loetu ettekandmine kohtusaalis prokurörile küsimuste vastamise vormis, mis pole

§ 288lg 9 p 3 sisu ja mõte.

32. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et tunnistaja mälu värskendamine ristküsitlusel maakohtus ei olnud lubatav, nii saadud ütlused saadi kriminaalmenetlusõigust rikkudes ja tunnistaja ütlused tuleb jätta välja tõendikogumist lahendi tegemisel välja. Kaitsja viide riigikohtu 11.06.2018 otsusele asjas nr 1–17–1629 jääb segaseks, kuna nimetatud otsus ei käsitle sarnast olukorda ega õiguslikku küsimust. Ühine on vaid see (nagu ka prokurör oma vastuses märgib), et selle otsuse p 11 kohaselt tutvustati kõnealuses asjas samuti

§ 288

lg 9 p 3 alusel süüdistatava mälu värskendamiseks talle osa kahtlustatava ülekuulamise protokollist ning Riigikohus ei tuvastanud sellises toimimises menetlusnormide rikkumisi.

1. Kaitsja apellatsioonist saab järeldada, et teda häirib see, et tunnistaja luges istungil oma varasemaid ütlusi ja kordas siis loetut suuliselt, mida omakorda võeti ütlusena arvesse. Seega ei väida kaitsja, et kohus tugines otsust tehes kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokollile, vaid isiku suulistele ütlustele, milles sisuliselt edastati sama teavet, mis oli kirjas ülekuulamisprotokollis.
2. Maakohus on TT ütlusi käsitlenud üksnes väga põgusalt tl-del 15 ja
3. Esmalt märgib kohus, et veiste kadumist puudutava telefonivestluse toimumist “kinnitab ka tunnistajana üle kuulatud TT, kes andis ütlusi selles, et telefonikõne toimus CC ja Erki Otti vahel siis, kui nad olid sõidukis, CC telefon oli valjuhääldi peal ja tunnistaja kuulis, kuidas CC küsis, et miks ta auto ja loomad ära võttis, mispeale Erki Otti vastas, et siis saad auto ja loomad tagasi, kui C emaga on see kohtuasi ühel pool.“ Teisal täheldab kohus: „Seega on ilmne, et Erki Otti kavatsus Y OÜ-le kuuluva vara 11 ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramine on ajalises seoses omavaheliste suhete halvenemisega BB-ga ning tsiviilhagi esitamisega viimase poolt. Seda on Erki Otti ka ise väljendanud telefonikõnes CC-le, mida kuulis pealt tunnistaja T, kus Erki Otti kinnitas, et kui need kohtuasjad tema CC emaga lõppevad, siis laabub kõik positiivselt ja Y OÜ ja CC saab oma asjad tagasi.“ Need kohtuotsuse tsitaadid kajastavad TT suust 06.11.2019 kohtuistungil kõlanud ütlusi, mis on kantud istungiprotokolli (II kd, tl 114-115, viidatud väide asub tl 115 ülaosas).
4. Kohtuistungi protokollist on selgelt jälgitav, kuidas toimus esmalt ristküsitluse esmasküsitlus, mille käigus selgus, et tunnistaja ei mäleta asjaolusid, mille kohta teda küsitleti (vastates – „Oota, nüüd läheb segamini kõik,“ „Proovin meenutada,“ vrd pärast protokolliga tutvumist – „Nüüd meenub“), järgneb ülekuulamisprotokolliga tutvustamise taotlemine ja poolte vaidlus selle üle, seejärel tutvustamine, millele järgnes uus tunnistaja küsitlemine, mille käigus tunnistaja vastas oma sõnadega. Praegusel juhul on mõneti paradoksaalne, et tunnistaja kohtueelselt antud ütlused, mida seadusandja on üritanud kohtust eemal hoida, on toimikus ja kohtule kättesaadavad (
5. kd, tl 117118), aga seda just kaitsja taotlusel (
6. kd, tl 115-116 üleminek). Ringkonnakohus veendus selle protokolli ja istungiprotokolli kõrvutamisel, et tunnistaja ei loe protokollist maha, aga sõnastab sama mõtet pisut teisiti. (Ülekuulamisprotokoll: „Küll aga mäletan E. Otti vastust, et C saavat loomad ja auto tagasi, kui E. Ottil C emaga olev kohtuasi ühele poole saab.“; istungiprotokoll: „Siis saab auto ja loomad tagasi kui C emaga on see kohtuasi ühel pool“.) Nagu ülalt näha, on maakohus tuginenud istungil kasutatud sõnastusele, st ristküsitlusel antud ütlustele.
7. Kohus nõustub siinkohal prokuröri vastuses esitatud arusaamaga olukorrast: kuivõrd tunnistaja jäi meenutamisega hätta, palus prokurör

§ 288

lg 3 punkti 9 kohaselt võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda tema kohtueelsel menetlusel antud ütlustega, mis võivad aidata tunnistajal tõendamiseseme asjaolusid – st C poolt tehtud telefonikõnesid– meenutada. Erinevalt kaitsja apellatsioonis väidetust nähtub istungiprotokollist, et tunnistaja ei alustanud prokuröri küsimustele vastamisega pärast enda ülekuulamisprotokolliga tutvumist, vaid pärast dokumendi

§ 288lg 3 p 9 korras meenutamist jätkus juba varem alanud ristküsitlus.

Ringkonnakohtu hinnangul toimus mälu värskendamine, nii palju kui seda saab istungiprotokollist järeldada, selliselt, nagu

§ 288lg 9 p 3 seda ette näeb.

Kaitsja ei esita argumente, mis viitaks millelegi seadusevastasele. Kohus nõustub maakohtu ja prokuröriga, et seekordne toimimisviis vastab seadusandja mõttele ja sellele, kuidas toimub mäluvärskendus igapäevaselt kohtupraktikas. 37. Üks levinud viise selgitada välja seadusandja tahe, on tutvuda vastava seadusemuudatuse seletuskirjaga.

§ 288

lg 3 p 9 lisandus

-i 27.01.20111.a seadusena vastu võetud

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduseelnõu 599 SE raames, kus see sisaldus esialgse eelnõuga kavandatud

§ 2891lg-s 1.

Selle muudatuse selgitustega on võimalik tutvuda Riigikogu kodulehel, kust kättesaadavas seletuskirjast nähtub, et sätte Eesti õigusesse lisamisel on tuginetud angloameerika õiguse eeskujudele ja sellele, et kuna tõendiallikas on kohtus ning süüdistataval on võimalus tema usaldusväärsust kohtu jaoks kahtluse alla seada ja muul viisil kontrollida, ei ohusta see situatsioon konventsiooni artikli 6 lg 3 p d objektiks olevaid õigusi. Toonitatakse, et kohtueelsete ütluste kasutamine ülekuulatava viibimisel tunnistajapingis on kooskõlas anglo-ameerika reeglitega, viidates muuhulgas Inglismaal kehtiva Criminal Justice Act (CJA) 2003 §-le 139 ja Ameerika Ühendriikides kehtiva Federal Rules of Evidence (FRE) §le 803, millest viimane muuhulgas näeb ette, et kui tunnistaja on kohtus olemas, siis võib olla tõenduslik väärtus tema talletatud meenutusel, mis puudutab asjaolusid, mida tunnistaja kunagi teadis, aga mida ta istungi ajal enam korrektselt ei mäleta; kinnitust peab leidma, et tunnistaja mälu oli tollal värskem. Seletuskirjast ei ole kuidagi võimalik järeldada, et mälu värskendamine ja ütluste andmine viisil, nagu see toimus vaidlustatud juhul, oleks midagi sellist, mida seadusandja ette ei näinud või üritas vältida. Pigem on tegemist justnimelt sellise isikulise tõendiallika kasutamise viisiga, nagu seadusandja ette nägi. Pole sugugi võimatu ega tavatu, et tunnistajale, kes tutvub oma varasemate ütlusega, meenub näiteks, et ta oli uurimisel ütlusi andes kas purjus, väsinud või 12 segaduses; sellisel juhul pole välistatud, et tunnistaja ei jää kohtus enam varem öelduga sarnaste ütluste juurde. Praegusel juhul nii ei läinud. 38. Selle kontrollimine, kas tegemist on siira mäluvärskenduse tulemusega, on kaitsja ülesanne teisesküsitluses. Praegusel juhul on istungiprotokollist näha, et kaitsjal oli võimalik esitada teisesküsitlusel piiramatult küsimusi. Ükski neist küsimustest ei viinud selleni, et tunnistaja oleks antud ütlustest taganenud, samuti ei nähtu, et tegemist ei olnud olukorraga, kus tunnistaja ei mäletanud ristküsitluse algul asjaolusid, mis talle siiski mälu värskendamisel meenusid. Tuleb märkida, et kohtuistung toimus 2019.a lõpus, kohtueelne ülekuulamine 16.03.2018 ning vestlus, mille kohta tunnistaja ütlusi andis, 2015.a, mistõttu see, et midagi hakkab meelest minema, on pigem usutav kui uskumatu. Samuti on üldteada ja aktsepteeritav tõde inimeseks olemise kohta see, et inimene suudab mõnikord ununenud asju meenutada. Miks tunnistaja võimes meenutada peaks antud juhul kahtlema, kaitsja ei ütle. Lisaks eelnevale tuleb tõdeda, et kaitsja kriitika

§ 288

lg 9 p 3 kohaldamise aadressil on nii üldsõnaline, et jätab selgusetuks, millal ja miks selle sätte kohaldamine üldse võimalik oleks. Nõustumine kaitsja väitega, et antud juhul oli see lubamatu, viiks kohtukolleegiumi hinnangul selle sätte sisutühjaks tõlgendamiseni – st sel juhul pole selle kohaldamine üldse võimalik. Ometi kannab säte selget eesmärki – võimaldada tunnistajal anda pärast varasemate ütlustega tutvumist ütlusi küsimuses, millest enne tutvumist meenutamisraskuste tõttu informatiivseid ütlusi anda ei saanud. Kokkuvõttes ei ole maakohus teinud kohtulikku uurimist juhtides ning TT ütlusi vastu võttes ja hinnates ühtegi viga, mis oleks saanud viia ebaõige kohtulahendini.

1. Kaitsja ja kolmas isik ei ole nõustunud maakohtuga süüdistatava E. Otti ütluste ebausaldusväärseks lugemise osas. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus otsuse lehtedel 17-20 piisavalt arusaadavalt ja ülejäänud tõenditega kõrvutades põhjendanud, miks ei ole võimalik E. Otti ütlusi usaldada ja neile tugineda. Kohus on need õigustatult kõrvale jätnud, kuna need on vastuolus valdava osaga ülejäänud tõendikogumist ja ei ole usutavad. Põhjuseks, miks E. Otti ei ole andnud tõele vastavaid ütlusi, saab pidada seda, et ta on soovinud ennast õigustada, kuna nii need ütlused mõjuvad. Tuleb tõdeda, et kohtuotsuses detailselt käsitletud süüdistatava, tema abikaasa ja BB isiklike ja varaliste suhete asjaolud (väga lühidalt kokku võetud käesoleva otsuse p-s 53) süvendavad veendumust, et E. Otti ei pruugi olla usaldusväärne ning võib enda huvides tõde varjata. Need asjaolud viitavad selgelt sellele, et kahte lähedast naissuhet pidanud, sellega oma varalised suhted põiminud ja ühtlasi olulisi asju oma abikaasa eest varjates jõudiski olukord selleni, et E. Otti tegi süüdistuses kirjeldatud teod selleks, et nö hapuks läinud suhtest tingitud kohtuasjast lahti saada. Loomulikult on E. Otti reetlik käitumine eraelus tema enda isiklik valik, aga kuna see on hõlmanud tõe varjamist lähedaste isikute eest, siis heidab see paratamatult varju ka tema üldisele usaldusväärusele. Kokkuvõttes ei tuvasta ringkonnakohus siin maakohtu eksimust seaduse vastu. II
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kaitsja ja kolmanda isiku apellatsiooniga (sest ka viimane vaidlustab sisuliselt maakohtu järeldusi KarS § 201 kooseisu täidetuse osas seoses sõidukite omastamisega) ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonidele, leiab, et apellatsioonide väited maakohtu otsuse tühistamiseks E. Otti süüdimõistmises KarS § 201 lg 1 alusel põhjust ei anna. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
3. Esmalt puudutab ringkonnakohus kaitsja etteheiteid süüdistusele. Kaitsja osutab mitmel moel sellele, et süüdistuse sõnastust arvestades ei olegi võimalik KarS § 201 lg 1 kuriteokoosseisu sedastada. Etteheited puudutavad seda, kuidas on veiseid puudutavas süüdistuses kajastatud omandi üleminek ja kuidas sõidukitega seotud omastamise puhul ei nähtu valduse üleminekut. Samuti heidab ta süüdistust kritiseerides ette seda, et Erki Otti tehtud müügitehinguid ei saa pidada 13 ebaseaduslikeks KarS § 201 tähenduses lojaalsuskohustuse rikkumise tõttu juba ainuüksi seetõttu, et süüdistusaktis ei ole etteheidet sõidukite turutingimustest madalama hinnaga müügi kohta.
4. Ringkonnakohus ei nõustu seisukohaga, et faktiline tegevus, mida süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi Erki Ottile ette heidetakse, ei saa täita objektiivset teokoosseisu selle karistusõigusnormi mõttes. Ühest küljest on võimatu mitte nõustuda kaitsja arvukate refereeringutega ja tsitaatidega Riigikohtu lahendeist, mille kohaselt süüdistus peab sisaldama piisava täpsusega isikule etteheidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu ning süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud määravad aga ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. See on kõik õige ja kaitsjaga võib nõustuda selleski, et süüdistus ei ole ideaalne – kui see oleks mõnes kohas filigraansemalt sõnastatud, oleks võimalik selle üle vähem vaielda. Samas aga ei tingi igasugune ideaalist irdumine süüdistuse klassifitseerimist kõlbmatuks. Nii nagu kaitsjagi, juhindub ringkonnakohus selle hindamisel, kas süüdistus on faktiliste ja õiguslike asjaolude edastamisel piisavalt konkreetne ja ammendav, kohtupraktikas välja kujunenud standarditest, sest seadus ise detailseid kriteeriume ei sea. Seda tehes üritab kohtukolleegium olla mõistlik.
5. Ka Riigikohtu praktikas on üritatud leida tasakaalu süüdistuse mõistlike nõuete küsimuses. Selles osas väärib tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.05.2020 otsus asjas nr 1-16-4665 (p-d 10, 11), milles kolleegium tühistas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse, sest ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et süüdistuse piirid ja

§ 268

nõuded ei võimalda käsilolevas kriminaalasjas süüküsimust lahendada olukorras, kus süüdistuses ei sedastatud teo subjektiivset külge, kuid see oli tuletatav süüdistusaktist tervikuna. Riigikohus leidis, et süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses. See, millega ja kuidas või kas üldse on süüdistusaktist nähtuvad asjaolud tõendatud, tuleb ära näidata kohtuotsuses. 44. Ringkonnakohus leiab, et E. Ottile esitatud süüdistus on praegusel juhul piisav, tagamaks talle ja kaitsjale tõhusa võimaluse esitada soovi korral väiteid ning neid kinnitavaid tõendeid etteheidetavas teos subjektiivse koosseisu puudumise kohta. Järelikult saab kohus KarS § 201 lg 1 koosseisu objektiivset külge hinnata

§ 268nõuete vastu eksimata ning süüdistatavate kaitseõigust rikkumata.

Kaitsja etteheited seoses veiste omandi ja sõidukite valduse ülemineku puuduliku markeerimisega süüdistuses ei ole sellised, mis laseks välistada pelgalt süüdistuse pinnalt KarS § 201 lg 1 kuriteo koosseisu. KarS § 201 lg 1 näeb ette vastutuse isikule usaldatud (või valduses oleva) võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Kaitsja etteheited süüdistusele seoses omandi või valduse üleminekuga seostuvad just enda/kolmanda isiku kasuks pööramisega.

1. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4916, 3-1-1-99-15, 1-13-5173/196, 3-1-1-99-15 jpt). Selle teooria kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. Seega tuleks ka süüdistuses näidata ära need faktilised tegevused, milles peegeldub süüdistatava tahe muuta asja kuuluvust elik käituda omanikuna (sh tulevikus). Süüdistus ei pea tingimata kajastama seda, et omand on juba õiguslikult üle läinud või vallasasja asukoht nii mingil kindlal viisil muutunud. Süüdistuses on prokurör kirjeldanud erinevaid tegevusi, milles väljendub ehk manifesteerib prokuratuuri hinnangul E. Otti tahe jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Mis puudutab kriitikat, et süüdistuses ei sisaldu etteheidet, et Erki Otti tegi 14 sõidukite osas juhatuse liikmena tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel, siis on vastus sellele tuletatav juba apellatsioonist endast: sellist asjaolu polegi prokuratuur Erki Otti süüdistuses talle süüks pannud. Sõidukite osas tugineb süüdistus hoopis väitele, et tehing, millele tuginedes pidid sõidukid Y OÜ varast pidid välja minema, tehti osaühingu ainuosaniku CC teadmise ja nõusolekuta, ettevõtte igapäevase majandustegevuse raamest väljuvana, ÄS § 181 lõigetest 3 ja 4 tulenevat esindusõiguse piirangut ning ÄS § 187 lg 1 ja TsÜS § 35 sätestatud äriühingu huvide järgmise ning lojaalsuskohustust eirates, süüdistatava 100%-lise kontrolli all oleva äriühingu A OÜ kasuks.
2. Mis puudutab seda, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et E. Otti tegevus vastab süüdistuses kirjeldatule ja on subsumeeritav KarS § 201 lg 1 järgi, leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole praeguses asjas kriminaalmenetlusõiguse ega karistusõigusega vastuollu läinud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Otsuse põhistused on piisavalt veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Seejuures ei ole maakohus teinud otsuse õigsust mõjutavaid eksimusi süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ega karistuse mõistmisel.
3. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kaitsja ja kolmanda isiku apellatsioonides korratakse suuresti samu väiteid, mida esitati maakohtu istungil ja millele maakohus on juba ammendavalt vastanud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea

§ 342lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata.

Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d asjades nr 3-1-1-113-13, 3-1-1-23-11 ja 3-1-1-92-11). Maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja selles on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on süüdistatav süüdi mõistetud. Asjaolu, et kaitsja ja kolmas isik maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist, samuti kõrvaldamata kahtluste esinemist. Lisaks märgib kohtukolleegium üksnes järgmist.

1. Mis puudutab kaitsja etteheidet, et kohus ei aktsepteerinud kaitsja käsitlust vaidlusaluse 21 veise kuuluvuse osas A OÜ-le läbi järeltulijate ja nende järeltulijate, vaid hoopis nõustus süüdistuse nägemusega, et 21 veist oli Y OÜ omand, siis see väide ei vääri pikemat tähelepanu. Kaitsja ei vaidlusta seda asjaolu sisuliste argumentidega, vaid pelgalt kurdab, et maakohus temaga ei nõustunud. Maakohus on esitanud oma konkreetsemad põhjendused otsuses (lk 16-17) ja kohtukolleegium ei näe põhjust neile midagi lisada.
2. Kohus tuvastas jälgitavalt, et Y OÜ vara (sõidukid ja veised) oli Erki Ottile võõras, juhatuse liikmena oli see vara temale usaldatud ning ta pööras selle ebaseaduslikult kolmanda isiku A OÜ kasuks, kust osa vara hiljem edasi liikus. Selliselt käitudes manifesteeris Erki Otti objektiivselt avalduval moel esmalt veiste omastamistahet. Kaitsja argumentatsiooni peamine osa puudutabki veiste A OÜ kasuks pööramist. Kaitsja tugineb sellele, et veiste omand ei läinud üle sellega, et veised nö vormistati ümber, sest põllumajandusloomade registris loomapidaja andmete muutmine ei muuda omandit nendele loomadele. Kaitsja rõhutab, et AÕS § 92 lg 1 alusel tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kaitsja rõhutab, et omand tegelikult üle ei läinud ning kuigi kolm veist viidi tapamajja ja nad olid tapamajja toimetamise hetkel registris loomapidaja A OÜ nimel ei tähenda, et need loomad olid ka A OÜ omandis. Mis puudutab ülejäänud loomade viimist teisele kinnistule, siis toonitab kaitsja taas, et kui loomad viiakse teisele karjamaale (kinnistule), mis ei kuulu ei A OÜ-le, Y OÜ-le, vaid kellelegi kolmandale isikule, ja isegi kui seda 15 tehakse Y OÜ omaniku nõusolekuta / teadmata, siis lisaks sellele, et sellist nõusolekut ei ole vajagi, ei muuda ega muutnud ka antud juhul loomade viimine ühelt karjamaalt teisele omandiõigust nendele loomadele, ja need jäid Y OÜ omandisse. Seega ei saa Erki Otti süüdistuse episoodis, mis on seotud 21 veise väidetava omastamisega, teha järeldust omandi üleminekust Y Oü – lt A OÜ – le ehk süüdistuse pinnalt ei saa järeldada, et on täidetud KarS § 201 lg 1 objektiivne teokoosseis. Seejuures soovib kaitsja, et jäetaks tähelepanuta otsuse lõik, mille kohaselt Ida-Virumaal Soonurme külas asuvale kinnistule viidud loomad võõrandati hiljem, 25.02.2016, N OÜ-le, sest Erki Otti süüdistuses puuduvad selle võõrandamistehinguga seotud etteheited.
3. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga objektiivse teokoosseisu küsimuses ja iseäranis selles, et omastamistahte manifesteerimise ja omandi õiguslikult korrektse ülemineku vahele tuleb tõmmata võrdusmärk. Nagu öeldud, omastamise koosseisuelemendi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustamisel kasutatav manifesteerimisteooria kohaselt on enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana (vt nt RKKKo-d asjades nr 3-1-1-49-16 ja 3-1-1-9915). Näiteks, asja edasikasutamine pärast kasutus- ja valdusõiguse lõppemist ei pruugi manifesteerida valdaja tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma, vaid valdaja tahe võib piirduda sooviga võõrast asja üksnes ajutiselt edasi kasutada (3-1-1-99-15, p 26). Selleks, et väita, et isikul on tahe asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata, peab olema tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija tahab jätkata asja kasutamist omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta (või selle kolmandale isikule anda). Nii võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav; omastamistahte manifesteerimist võib üldjuhul jaatada ka näiteks siis, kui asja edasikasutamisega kaasneb valdaja (kolmanda isiku) esinemine asja omanikuna või vähemalt tegeliku omaniku õiguste selge eitamine (3-1-1-99-15, p 30). Kahju ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element ja omastamise koosseis on täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte, mis tähendab, et KarS § 201 lg 1 puhul ei välista isiku vastutust asjaolu, et teo objektiks olnud vara omaniku varaline seis teo tagajärjel ei halvene (3-1-1-92-13, p 16).
4. Praegusel juhul on maakohus piisavalt selgitanud, mil viisil väljendus ehk manifesteerus E. Otti tahe käituda omanikuna (otsuse lk 13-17, 22), vajaduseta anda ühest vastust küsimusele, kas ja millal vahetus omanik AÕS tähenduses. Saab nõustuda, et põllumajandusloomade registris veiste kandmine üle enda esindatud A OÜ nimele põllumajandusloomade registris ei muutnud omanikku selle sõna õiguslikus tähenduses. Põllumajandusloomade register on asutatud loomatauditõrje seaduse § 11 alusel, mille lg 1 sätestab: „Loomapidaja on kohustatud pidama peetavate põllumajandusloomade kohta arvestust ning registreerima nad riiklikus registris /…/“. Sama seaduse § 4 kohaselt on loomapidaja isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga. Seega saab jaatada, et pelk põlumajandusloomade registris looma registreerimine äriühingu nimele ei anna alust väita, et ta seda tehes deklareeritakse end omanikuna või et kande teinud isik (Erki Otti) ainuüksi sellega manifesteerib tahet, et nende loomade suhtes hakkab tulevikus käituma omanikuna just A OÜ. Käesoleval juhul aga tegevus sellega ei piirdunud ja see nähtub ka süüdistusest ja seda kinnitavatest tõenditest.
5. Nagu süüdistuses on ette heidetud, viidi kolm looma tapamajja tapale. Isegi kui tapamajja viimise hetkel olid veised Y OÜ omandis, nagu kaitsja apellatsioonis rõhutab, ei ole kohtule esitatud seisukohta ega tõendeid selle kohta, et Y OÜ oleks saanud tapetud loomade eest oma varasse vastava rahaliselt määratletava kompensatsiooni (mis on ka põhjuseks, et esitatud on hagi). 16 Ülejäänud loomad viidi Harjumaalt teise maakonda (ca 140 km kaugusele) teisele karjamaale, mis asus E. Otti kodukülas ehk kohas, kus ta neid saab kontrollida.
6. Maakohus on põhjalikult ning tõenditele tuginedes käsitlenud ka seda (otsuse lk 14-15), et pärast veiste äraviimist teatas süüdistatav CC-le kui Y OÜ omanikule, et ta võttis sõidukid ja loomad endale ning kõik laabub ja CC saab sõidukid ja loomad tagasi, kui lõppevad kohtuasjad CC ema BB-ga. Maakohus on oma otsuses käsitlenud veelgi põhjalikumalt süüdistatava E. Otti ja BB kunagist lähedast isiklikku ja tööalast suhet, mis aja jooksul läks pingeliseks (E. Otti abikaasa sai nende suhtest teada, kusjuures E. Ottil ja BB-l oli sündinud vahepeal laps, BB ostis ära võlgadesse jäänud E. Otti maja, kus elas E. Otti oma abikaasaga, kusjuures sellest, et kinnistu ei kuulu enam E. Ottile, sai ka abikaasa teada hiljem). Süüdistuses nimetatud sündmuste ajaks olid pinged suhetes kulmineerunud kohtuasjana, mis oli seotud viidatud kinnistuga ja kus vastaspoolteks olid BB ning E. Otti abikaasaga. E. Otti ise andis ütlusi, mille kohaselt vormistas ta loomad registris A OÜ (st enda kontrolli alla oleva äriühingu) nimele ja viis nad Ida-Virumaale, kuna tema arvates kuulusid loomad talle (need ütlused heitis maakohus kõrvale).
7. Kõigest eelnevast saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada maakohtuga sarnaselt, et kui E. Otti vormistas loomad registris A OÜ nimele ja viis need oma kodu lähistele karjamaale (osa ka tapamajja), siis sellega väljendas ta soovi käituda omanikuna. Seda, et ta soovis käituda omanikuna ise ja A OÜ esindajana selle huvides (nende kahe huvi vahel ei pruukinud ta ka ise vahet teha), kuid kindlasti vastuolus Y OÜ huvidega, tõendab ka ütlustega tõendatud telefonivestlus, milles ta sisuliselt kasutas veiseid (ja kaht sõidukit) piltlikult öeldes väljapressimise vahendina. Ta seadis selle, kas Y OÜ saab veiseid ja sõidukeid omanikuna vabalt käsutada, sõltuvusse sellest, kas BB käitub tema soovide kohaselt, kusjuures neil soovidel polnud mingit seost Y OÜ majanduslike huvide ega tegevusega. Mööndes küll võimalust, et Y OÜ saab oma vara tagasi, seadis ta selle sõltuma enda tingimustest ja suvast, mistõttu vähemalt samavõrra tõenäoline, et ta annab vara tagasi Y OÜ kontrolli alla, oli ka see, et ta ei anna. Seega käitus ta oma äranägemise kohaselt nii, nagu käituks omanik (kui uskuda tema ütlusi, siis selleks ta ennast ka pidas), eirates Y OÜ omanikustaatust. Samamoodi tajus CC, et talle oli tehtud kõnealuste veiste valdamine ja käsutamine võimatuks, sest E. Otti oli need minema toimetanud ja sisuliselt ära peitnud, seades nende tagasisaamise sõltuma asjaoludest, mis polnud CC kontrolli all ja millel polnud mingit seost Y OÜ majandushuvidega.
8. Seda, et E. Otti oli oma arusaamise kohaselt võtnud Y OÜ-lt omanikustaatuse ära, tõendavad ka 25.02.2016.a ja 31.05.2016 loomade ostu-müügi lepingud, millest nähtub, et vaidlusaluste veiste müüjaks oli A (registrikood XXXXXXXX) ja ostjaks N OÜ, millist äriühingut loomade ostu-müügi lepingu sooritamisel esindas KP (kd 2, tl 138-139, maakohtu otsuse lk 15). Kaitsja on leidnud, et maakohus viitas nimetatud müügitehinguile põhjendamatult, sest neid pole süüdistuses mainitud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei teinud siin viga, vaid tugines tõigale õigustatult kui asjaolule, mis tõendab seda, kuidas süüdistatav talle süüdistuses ette heidetud tegusid ise mõtestas. Antud kuriteo puhul on ülioluline, milline on see tahe, mida süüdistatav manifesteeris. Asjaolu, et ta tegelikult käsitas 2016.a veiste omanikuna A OÜ-d, viitab sellele, et põllumajandusloomade registris kande tegemise ja füüsiliselt loomade äraviimisega ta oma arusaama järgi tõepoolest kehtestaski A OÜ nende veste üle täievolilise omanikuna. See tähendab, et süüdistuses kirjeldatud 2015.a tegevusaktidega manifesteeriski ta oma arusaama järgi tahet, mille sisuks oli jätta Y OÜ omanikustaatusest ilma. Kohtukolleegiumi hinnangul olnuks see sellisena mõistetav ka objektiivsele kõrvaltvaatajale. Maakohus tuvastas vastava kavatsetuse piisava jälgitavusega (otsuse lk 22).
9. Eelnevaga haakub ka prokuröri apellatsioonvastuses esitatud seisukoht: „Prokuratuur möönab, et vaidlustatud kohtuotsuse leheküljel 16 ülevalt teises lõigus sisalduv kohtu käsitlus „Kohtu hinnangul on kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud tõenditega leidnud tõendamist, et 17 süüdistuses nimetatud registrinumbritega 21 veist (väärtusega kokku 22 580.- eurot) kuulusid kuni 01.07.2015 Y OÜle.“ ei ole õnnestunuim, kuid seda minetust on võimalik ringkonnakohtul parandada.“ Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellises maakohtu formulatsioonis iseenesest midagi taunitavat. Maakohus jõudis jälgitavalt järeldusele, et vaidlusaluste veiste õiguspärane omanik oli Y OÜ. Sellest viidatud lausest ei ole võimalik lugeda veendunult välja, et 01.05.2015 omand lõppes; pigem väljendab lause kohtu hinnangut omanikustaatusele tolle päeva seisuga, ütlemata midagi edasise kohta. Sel põhjusel pole hädavajalik seda osa otsuses korrigeerida.
10. Mis puudutab kaht vaidlusalust sõidukit - BMW X5 ja ATV Kawasaki -, siis on nende omastamise kvalifitseerimisel ja tõendamisel asjakohased sarnased argumendid. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas ja millal Y OÜ omand või valdus nende puhul sai õiguslikult lõppeda, vaid selles, millal ja milliste tegudega väljendas E. Otti objektiivsele kõrvaltvaatajale usutavalt seda, et asja omavaldajana jätkab mitte Y OÜ, vaid keegi teine. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu järeldused omastamistahte manifesteerimise osas (otsuse lk 17-22) on õiged. Siinkohal tuleb ka arvestada, et veiste ja sõidukite omastamist on käsitletud ühtsest tahtest hõlmatud ühtse teona, nagu see väljendus ka E. Otti ja CC vahelises telefonikõnes, milles E. Otti seadis varade tagasisaamise sõltuma sellest, kui vastutulelik on CC ema E. Otti suhtes küsimuses, mis ei puutunud Y OÜ majandustegevusse. See seos tähendab, et ühtesid varaobjekte (veiseid) puudutav omastamistahte väljendus mõjutas ootuspäraselt ka sõidukite omastamise manifesteerumise veenvust. Nagu maakohus sedastas, oli mõlema sõiduki osas koostatud ostu-müügileping, mille alusel sõidukid E. Otti (ja ka CC) arusaamist mööda Y OÜ omandist välja läksid; samuti oli E. Otti teinud kanded liiklusregistris, muutes mõlema sõiduki omaniku Y OÜ asemel A OÜ-ks. Kõik see – koos ülal veiste kohta öelduga – viitab sellele, et oma arusaamise järgi tegi E. Otti Y OÜ omanikustaatusele nende kahe sõiduki osas lõpu. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata üle kõiki maakohtu seisukohti, milles selgitatakse tõenditele tuginedes, miks ei olnud selline tegevus Y OÜ majanduslikes huvides ja väljus igapäevase majandustegevuse raamest.
11. ÄS § 181 lg 3 näeb ette osanike või nõukogu nõusoleku osaühingu ja juhatuse liikme vahelise tehingu puhul. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuotsuse nr 3-2-1-26-17 punktis 10 asunud seisukohale, et „osanike nõusolek on samamoodi vajalik ka juhul, kui tehingu teiseks pooleks on juhatuse liikme ja tema abikaasa 100%-lise kontrolli all olev äriühing. Osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks on sätestatud huvide konflikti vältimise eesmärgil, sest juhatuse liikmel võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele. Samasugune huvide konflikti tekkimise oht esineb ka siis, kui tehingu teiseks pooleks on juhatuse liikme ja tema abikaasa 100%-lise kontrolli all olev äriühing.“ Ka A OÜ, mille kasuks süüdistatav pööras kannatanu Y OÜ vara, oli süüdistatava sajaprotsendilise kontrolli all. Osanike nõusolekut mittevajavaks, igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel tehtud tehinguks võib olla eelkõige tehing, millega äriühing osutab oma juhtorgani liikmele sedasama äriühingu jaoks tavapärast teenust turuhinna alusel, mida ta tavapäraselt osutab ka teistele isikutele (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 16). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Y OÜ väärtusliku vallasvara müük väljus ilmselgelt äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidest. Y OÜ sõidukite võõrandamine, mille eest ei saadud reaalselt ka lepinguis nimetatud tasu, ei olnud igapäevane majandustegevus, sest Y OÜ ei tegutse sõidukute ostu-müügi valdkonnas ega osuta selleliigilisi teenuseid. Sõidukid ja loomad olid Y OÜ põhivara ning Y OÜ-l polnud sõidukite võõrandamiseks ärihuvi ega vajadus (kontol, millele omas ligipääsu Y OÜ juhatuse liikmena ka süüdistatav, oli vabu vahendeid enam kui 17 000.- euro ulatuses).
12. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu sedastamise seisukohalt määrava tähtsusega isegi see, et sõiduk Kawasaki asub ja on asunud kogu aeg Y OÜ valduses. Nagu ülal öeldud, on süüdistatavale seoses sõidukiga Kawasaki omistatud tegevus osaks ühe kuriteo moodustavast käitumisaktide kogumist. Kawasaki vormistati Maanteeameti liiklusregistris 21.11.2015 edasi süüdistatava E. Otti pereliikme QQ nimele. Kuigi liiklusregistris kande tegemisel 18 pole tegeliku omandi kujunemise aspektist õiguslikult määravat tähendust, on see siiski piisav samm selleks, et anda alust omandivaidlusteks. Kannatanu teadmise ja nõusolekuta tema asjade hõivamine, nendega omandit markeerivate toimingute tegemine registrites ning toimetamine suures osas kannatanule teadmata asukohta moodustavad omavahelises koosmõjus asjaolude kogumi, millest saab järeldada teo toimepanija soovi käituda edaspidi kas ise võõra vara omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Omastamise koosseis on täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte. Samuti viitavad eespool mainitud telefonivestluse asjaolud sellele, et nii E. Otti kui ka CC said oma arusaamise kohaselt aru, et ka Kawasaki osas oli OÜ Y omandist ilma jäänud. Seega tuleb tõdeda, et kõigi ülejäänud varaobjektide suhtes tehtud manifesteerimisaktid koostoimes Kawasaki osas tehtud registrikandega olid piisavalt mõjusad, et CC veenmiseks, et OÜ Y omanikustaatus oli lõppenud ka sõiduki Kawasaki suhtes, polnudki vaja enam midagi täiendavat teha.
13. Kolmanda isiku apellatsioon puudutab põhjalikumalt sama küsimust, millel peatub väga lühidalt ka kaitsja. Selle saab võtta kokku seisukohana, et 10.01.2015 väidetavalt sõlmitud laenuleping nr 1-2015 eksisteeris ja kehtib ning Y OÜ juhatuse liikmena oli Erki Otti õigustatud BMW ja ATV Kawasaki laenuvõlgnevuse katteks võõrandama. Laenuleping sõlmiti sellest nähtuvalt OÜ Joyce ja Y OÜ vahel ja selle kohaselt andis OÜ Joyce lühiajalist laenu Y OÜle summas 10 000.- eurot, intressiga 8% aastas ning tagasimakse tähtajaga 11.10.2015.a. Laenu andja esindajana on alla kirjutanud DD, laenu saaja esindajana Erki Otti, ning käendajateks on olnud A OÜ (allakirjutanud esindajana Erki Otti) ning C OÜ (allakirjutanud esindajana QQ) (kd II, tl 128). (Prokurör on oma vastuses apellatsioonile küll osundanud, et selle lepinguga seonduvas tsiviilasjas nr 2-18-15159 tehtud
14. märtsi 2020 kohtuotsuses leidis Harju Maakohus, et kõnealuse lepingu alusel laenusumma üleandmine ei ole tõendatud, kuid sellist otsust kriminaalasjas uuritud ei ole; küll aga on näha (I kd, tl 72-75), et selline tsiviilkohtumenetlus on käimas OÜ Joyce hagiavalduse alusel).
15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhistustega (eeskätt otsuse lk 20), mille toel kohus leidis, et Erki Otti ütlused osas, mis puudutavad vajadust Y OÜ nimel laenu võtta ja laenu tasaarveldamiseks Y OÜ-le kuuluvate sõidukite võõrandamise vajadust, on paljasõnalised ja vastuolus teiste kogutud ja uuritud tõenditega. Ei ole tõepoolest eluliselt usutav, et esmalt oli vaja BMW X5 võõrandada A OÜ-le, seejärel C OÜ-le ning alles pärast seda väidetavale võlausaldajale OÜ-le Joyce, selmet (kui laenusuhe ka tegelikkuses eksisteeris), vormistada Y OÜ võla katteks sõiduk otse võlausaldaja OÜ Joyce nimele. 13.01.2020 kohtuistungil (
16. kd, tl 127)

§ 291

lg 1 p 2 alusel avaldatud kolmanda isiku OÜ Joyce esindaja DD 12.04.2017 ütluste kohaselt (kd 2, tl 109-114,) olevat OÜ Joyce raamatupidaja teinud Y OÜ-le laenu andmise kohta vastava kande OÜ Joyce raamatupidamises (kolmanda isiku Joyce OÜ 12.04.2017 ülekuulamise protokoll,

1. kd, tl 113). Samas OÜ Joyce arvelduskonto nr EE172200221025515498 väljavõttest (
2. kd, tl 30-35) ei nähtu laenu andmist Y OÜ-le ega ka sõiduki BMW eest tasumist.
3. Kui 20.11.2015 vormistas süüdistatav E. Otti Y OÜ sõidukid BMW X5 ja Kawasaki KVF650D ebaseaduslikult, ilma vastusooritust saamata, A OÜ nimele, siis juba järgmisel päeval ehk 21.11.2015 loovutas A OÜ sõiduki BMW X5 omandi QQ äriühingule C OÜ ning Kawasaki KVF650D omandi QQ-le (
4. kd, tl 24-45). QQ füüsilise isikuna ei olnud aga 10.01.2015 lepingu osaline ning ATV jõudmine A OÜ-st otse QQ-le kui füüsilisele isikule üksnes kinnitab E. Otti poolt Y OÜ vara omastamistahet ning tõdemust, et 10.01.2015 lepingut reaalselt ei eksisteerinud. Kõik see viitab maakohtu poolt tuvastatule, et Y OÜ sõidukite väljaviimine süüdistatava E. Otti poolt 20.11.2015 ei olnud kantud mitte väidetavast laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise soovist ega vajadusest, vaid tegemist oli isiklike arveteklaarimisega BB ja tema pojaga süüdistatavale ebasoodsa tsiviilasja lahendi tõttu. Selleks kasutas E. Otti oma perekonnaliikmeid ja nendega seotud äriühinguid, mis omakorda viitab kindlale soovile hoida varaga seonduvat oma kontrolli all. Tuleb nõustuda prokuröriga, et isegi kui registrites tehtavad kanded ei loo õiguslikke 19 tagajärgi omandi seisukohalt, loovad need samas ilmselgelt takistusi õiguspärasele omanikule vastava varaga toimingute tegemiseks. Sõidukitega liiklusregistris toimingute tegemise eesmärk oli sõidukite algse omandisuhte taastamise takistamine.
5. Kolmanda isiku esindaja hinnangul on kohus teinud ebaõigeid järeldusi laenusuhte olemasolu tõendatuse osas, argumenteerides seda muuhulgas sellega, et Erki Otti’il kui Y OÜ juhatuse liikmel oli õigus Y OÜ nimel leping sõlmida ning laen sularahas ka vastu võtta ning ei ole tõendamist leidnud, et Erki Otti oleks kunagi kasutanud Y OÜ pangakontot. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa see, et E. Otti lihtsalt ei kasutanud Y OÜ pangakontot, tõendada seda, et ta ei saanud seda kasutada ja pidi seega võtma (väidetavalt) sularahas laenu. Kannatanu esindajana üle kuulatud CC on kohtus kinnitanud, et 2015.a oli Y OÜ majanduslik seis tugev, vabu vahendeid oli Y OÜ pangakontol 10 000 – 20 000 euro vahel. Ligipääs arvelduskontodele oli mõlemal juhatuse liikmel (kd III, tl 111). Maakohus on otsuses tuvastanud, et nii laenu võtmise ajal 2015.a jaanuaris, kui ka tagastamistähtajal 2015.a oktoobris oli Y OÜ pangakontol piisavalt vabu vahendeid (kd I tl 10-13). Süüdistataval oli ligipääs Y OÜ kontodele (AS SEB Pank 14.03.2017 vastus nr 112-26/19177075 lisadega,
6. kd, tl 36), samuti on süüdistatav ise vastanud küsimusele, miks ta ei käinud pangas, ei vaadanud, palju kontol raha on ja ei võtnud sealt, et „lihtsalt ei läinud“ (02.03.2020 kohtuistungi protokoll,
7. kd, tl 169).
8. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et ei esine selliseid menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks E. Otti süüditunnistamise osas KarS § 201 lg 1 järgi kogu esitatud süüdistuse mahus. Karistust vaidlustatud ei ole. Seetõttu jätab kohus apellatsioonid süüdimõistmise õigsust vaidlustavas osas rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. III
9. Maakohus rahuldas kannatanu Y OÜ tsiviilhagi Erki Otti vastu varalise kahju hüvitamiseks kogusummas 20 760.- eurot. Kaitsja on apellatsioonis seisukohal, et isegi kui E. Otti jääb süüdi, vaidlustab ta tsiviilhagi (tõurastatud) veiste väärtuse osas. Kaitsja ei nõustu veiste osas hagisumma tuletamisega rümpade hindadest. Ta leiab, et sellisel moel esitatud tsiviilhagis esineb oluline ebaselgus ning tsiviilhagi tuleb selles osas jätta läbi vaatamata, maakohtu otsus aga selles osas tühistada

§ 339

lg 2 alusel: süüdistatavalt on tõenditele antud väära hinnangu põhjal välja mõistetud summa, mille kujunemine viitab asjaolule, nagu oleks Erki Otti omastanud loomarümbad, mitte elusloomad.

1. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et kannatanu esindaja ei osanud selgitada hagisumma kujunemise aluseid ning kohus rahuldas hagi põhjendusteta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole haginõude kujunemise osas ebaselgust.
2. Kohus on hagis sisalduva nõude põhjendatust ja selle süüdistatavalt väljamõistmist otsuses (lk 22-23) ammendavalt põhjendanud ning ringkonnakohus ei hakka seda üle kordama. Maakohus märkis muuhulgas: „Teine pool tsiviilhagist puudutab loomi, kokku omastati Y OÜ-le kuulunud loomi väärtuses 11760.- eurot (märgitud väärtuses vara Y OÜ käesoleval hetkel tagasi saanud ei ole). Kannatanu on temalt omastatud loomade väärtuse arvutamisel arvesse võtnud meetodi ja nimelt, kui palju oleks saadud loomade eest raha, kui nad oleks tehtud lihaks. Kohtu hinnangul on kannatanu poolt esitatud vara väärtuse arvutus asjakohane.“ Kohtu põhjendustest ei saa kuidagi teha sellist järeldust, et süüdistatavale heidetakse ette just rümpade omastamist, nagu kaitsja väidab, isegi kui põhjuseks, miks kannatanu sellist hüvitist küsib, on see, et tegelikult omastamise käigus kolm looma veristati ja põhimõtteliselt saavutasid oma lõppväärtuse rümpadena.
3. Asjas pole sisulist vaidlust olnud, et veis põllumajandusregistri numbriga EE0013045135 toimetati tapamajja 02.12.2015 (kd I, tl 134), veis põllumajandusregistri numbriga EE0014281815 toimetati tapamajja 12.08.2015, ja veis nr EE0014281860 toimetati tapamajja 15.10.2015 (kd I, tl 20 135) ning kõik kolm nimetatud veist olid tapamajja toimetamise hetkel registris A OÜ nimel, mille seaduslikuks esindajaks oli süüdistatav Erki Otti. Need on süüdistuse faktilised asjaolud. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtuliku uurimise käigus esitas kannatanu esindaja oma hagis sisalduva veiste väärtust puudutava nõude kinnituseks tõendid kohtuliku uurimise ajal (
4. kd, tl 175-177). Tõendid ise (mahelihaveiste väärtuse õiend ja kirjavahetus selle kohta) paiknevad toimiku
5. köites (tl 223-239). Õiendist nähtub ka arvutuskäik, kuidas on jõutud kohtule esitatud summani 11760.- eurot. Vaidlust selle üle, kas kannatanu nõue põhineb elusloomade või rümpade hindamisel pole istungil olnud, kuigi kaitsjal tekkis protokollist nähtuvalt küsimus kilohinna kohta. Kaitsja ei ole apellatsioonis vaidlustanud ei arvutuskäiku ega asjaolu, et nende vaidlusaluste veiste rümbad võinuks reaalsuses sellist hinda väärida. Vaidlustatud on vaid asjaolu, et hinna ja arvutuskäigu aluseks on võetud surnud, mitte aga elusad veised.
6. Kohtukolleegium ei sedasta ühtki põhjust, miks ei võiks võtta nõude aluseks veiste hinda rümpadena. Ka kaitsja ei ole esitanud selliseid põhjendusi, peale selle, et see jätab eksitava mulje, nagu oleks E. Otti omastanud rümbad. Kaitsja on sisuliselt leidnud, et esineb semantiline probleem, aga kohtukolleegium sellist probleemi ei sedasta. Kohus nõustub kannatanu esindaja vastuses väljenduva seisukohaga, et summa kujunemine iseenesest ei viita kuidagi, et süüdistatavale heidetakse ette loomarümpade omastamist. Süüdistatavale heidetakse ette elusloomade omastamist, aga omastatud loomade väärtuse määramisel on lähtutud rümba hinnast. Loomade väärtus on arvestatud rümba hinna alusel ja see tuleneb üheselt 20.02.
7. a Y OÜ mahelihaveiste väärtuse õiendist, kannatanu positsioonist kohtuistungil ja kohtuotsusest. Siin puudub ebaselgus. Tutvunud kaitsja kõnega kohtuistungi protokollis (
8. kd, tl 182), on sedastatav, et kaitsja ei nõustu hinnaarvestusega rümpade, aga mitte elusloomade alusel, põhjusel, et rümpade hind on kõrgem. Õiguslikke põhjendusi, miks ei võiks rümpade hinda arvestada, kaitsja ei esita. Kaitseaktis kaitsja rahulolematust või mõistmatust hagiga ei väljendanud (
9. kd, tl 1-4).
10. Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kannatanu võib tsiviilhagis esitada ka nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest.

§ 37

lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Kannatanu kahju peab olema tekkinud asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega, sest muidu ei saaks väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. (Vt ka RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 17-19) .

1. Käeoleval juhul on süüdistuse faktiliste asjaolude seas nimetatud tõsiasja, et E. Otti juhitud A OÜ realiseeris kõnealused veised lihaks, st süüdistuses kirjeldatud faktide tulemusel ei olnud enam tegu elusloomadega. Seega pole nende väärtuse arvestamine just sellest lähtudes ebaloogiline ega üllatuslik. Seega on sedastatav õiguslik seos asjaolude vahel, et 1) kannatanu nõuab kahju just rümpade ehk tapetud loomade ja mitte elusloomade hindade alusel ning 2) süüdistuse kohaselt toimus veiste lihaks realiseerimine ehk tapmine osana süüdistatava omastamistahte manifesteerumisest. Tuleb ka tõdeda, et kui E. Otti poleks veiseid omastanud, oleks olnud võimalik A OÜ huvides otsustada, kas veised on võimalik realiseerida liha või elusloomadena, 21 saades selle eest vastava hinna. Kuna A OÜ kaotas veiste üle E. Otti tegevuse tõttu võimu, ei saanud ta seda valikut omanikuna teha. Seda, et veiste väärtuse hindamisel rümpadena (ehk liha kujul) poleks saanud aluseks võtta just selliseid hindu, nagu on kannatanu oma hagis ja esitatud tõendites märkinud, kaitsja väitnud ei ole. Nii puuduvad asjas ka argumendid, mis saaks kahtluse alla seada nõude suuruse õigsuse.
2. Kannatanu on praegu oma nõude kujunemist selgitanud ja tõendanud. Kaitsja on sellest tegelikult ka aru saanud, aga pole lihtsalt nõus. Samas ei esita ta õiguslikke argumente, millele tuginedes oleks pidanud kohtul tekkima sisulised kahtlused kannatanu kahjuarvestuse õigsuses. Asjaolu, et kannatanu võiks vara, millest ta ilma jäi, väärtustada ka odavamalt, võinuks olla aluseks kompromissile, kuid ei saa olla aluseks kannatanu praeguse nõude rahuldamata jätmiseks. 73.

§ 310

lg 1 näeb ette, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. On selge, et muuhulgas menetlusökonoomikast lähtudes tuleks olukorras, kus kohtul on võimalik hagi rahuldada, see ka süüdimõistva otsusega rahuldada. Praeguses asjas polnud esitatud tsiviilhagile mingeid sisulisi õiguslikke vastuväiteid, mis oleks saanud tõstatada hagi põhjendatuses kahtluse, mistõttu kohus toimis korrektselt, kui rahuldas hagi. Ringkonnakohus ei tuvasta kohtu menetlus- ega materiaalõiguslikku eksimust, mistõttu

§ 338ei võimalda maakohtu otsust tsiviilhagi nõude osas muuta.

Kaitsja vastav apellatsioon jääb rahuldamata. IV 74. Kannatanu ja kolmas isik on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles see otsustas anda Harju Maakohtu 09.02.2017 määrusega nr 1-17-1305 konfiskeerimise tagamiseks arestitud kolmandale isikule OÜ Joyce nimele vormistatud maastur BMW X5, mis asub Rahumäe tee 6 parklas, juhindudes

§ 126lg 3 p-st 6 kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse.

Seejuures on kolmas isik läbivalt oma apellatsioonis väitnud, et vaidlustab otsuse konfiskeerimise osas. See taotlus ei põhine seadusel. Maakohtu otsust pole konfiskeerimises võimalik vaidlustada, kuna maakohus ei konfiskeerinud midagi. Konfiskeerimine on sätestatud KarS §-des 83 – 832 ning nendele sätetele tuginedes kohus ühtegi toimingut ei teinud. 75.

§ 126

lõikes 3 loetletakse erinevad meetmed, mida menetleja määruses või kohtuotsuses asitõendi suhtes tuleks/saaks ette näha. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et neid meetmeid kohaldatakse ka kriminaalmenetluses äravõetud objekti suhtes, mis ei ole asitõend.

§ 126

lg 3 p 6 nimetab ühe sellise meetmena: „kuriteoga saadud vara, mille tagastamist seaduslik valdaja ei taotle, antakse riigi omandisse või võõrandatakse tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse katteks.“ Maakohus jõudis ringkonnakohtu hinnangul seadusega kooskõlas järeldusele (maakohtu otsuse lk 25), et BMW X5 (ZZZZZZ, hilisem registreerimisnumber SSSSSS), saab

§ 126

lg 3 p 6 kohaselt anda kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse ning seda põhjusel, et a kriminaalmenetluse käigus leidis tuvastamist fakt, et see sõiduk läks Y OÜ valdusest välja Erki Otti kuritegeliku käitumise tulemusena ning kolmas isik Joyce OÜ märgitud sõiduautot soetades ei omandanud sõiduautot heauskselt (vt ka ülal otsuse p 57-63, kus kohtukolleegium käsitleb juba kolmanda isiku argumente seoses väidetava Y OÜ ja OÜ Joyce laenusuhtega, millega kolmas isik oma apellatsiooni põhjendab). Seega käsitas kohus sõiduki seadusliku valdajana kannatanut Y OÜ. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ja jääb juba ülal käesolevas otsuses väljendatud juurde. Sõiduk võeti ära OÜ Joyce valdusest, PPP, Tallinn (

1. kd, tl 81). Ringkonnakohus tõdeb, et OÜ Joyce valdus ei olnud AÕS § 34 tähenduses seaduslik, kuna see ei põhinenud õiguslikul alusel ning valdajana teadis OÜ Joyce (seaduslik esindaja juhatuse liige DD, süüdistatava vend), et valdusel puudub õiguslik alus.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et seaduslik valdaja Y OÜ ei ole taotlenud nimetatud sõiduauto tagastamist osaühingule ning samuti ei ole Y OÜ taotlenud, et märgitud 22 sõiduauto võõrandataks tsiviilhagi katteks. (Seejuures tuleb tõdeda, et vähemalt kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole sõiduki tagastamist taotlenud ka end seaduslikuks valdajaks ja omanikuks pidav OÜ Joyce; parimal juhul on see tõlgendamise kaudu oletatav tema taotlusest jätta sõiduk konfiskeerimata (
3. kd, tl 183 ülemine lõik)).
4. Kannatanu esindaja nõustub, et kannatanu tsiviilhagis sõiduki BMW tagastamise taotlust ei ole, kuid väidab, et avaldas 27.05.
5. a. kohtuistungil, et soovib saada temalt tahte vastaselt välja läinud BMW X5 tagasi enda valdusesse. Kannatanu esindaja märgib apellatsioonis, et prokurör esitas 27.05.
6. a. kohtuistungil taotluse BMW X5 tagastamiseks kannatanule kohtuotsuse jõustumisel ning kannatanu andis samal kohtuistungil nõusoleku prokuröri taotlusele ja avaldas, et on nõus tsiviilhagi summa vähendamisega BMW X5 väärtuse ulatuses. Kannatanu tugineb ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-79-09 väljendatule, et õiguslikult lihtsamate nõuete puhul on kriminaalmenetluses võimalik esitada tsiviilhagi ka n-ö protokollilises vormis. Kannatanu leiab, et tema just seda tegigi ja kohus jättis täpsustatud nõudega ebaõigesti arvestamata.
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohaldanud

§ 126lg 3 p 6 õigesti ja seda ammendavalt põhjendanud.

Kannatanu esindaja väide, et ta täpsustas oma haginõuet kohtuistungil protokolliliselt, ei leia kinnitust. Kannatanu esindaja viidatud Riigikohtu lahendis on tõepoolest tõdetud hagi protokollilise täpsustamise võimalust: „…on teatud õiguslikult lihtsamate nõuete puhul kriminaalmenetluses võimalik esitada tsiviilhagi ka n-ö protokollilises vormis, s.t kannatanu kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib. … tsiviilhagi esitamine protokollilises vormis on lubatav siiski vaid juhtudel, mil kannatanu nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on määravas osas hõlmatud

§-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaoludest, mis kajastuvad süüdistusaktis. …Ka kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi - olgu kirjalik või protokolliline - peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi eset.“ Samas on aga toonitatud ka seda, et TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud ning kohus ei saa otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud.

1. Kohtukolleegium tutvus 27.05.2020 kohtuistungi protokolliga (
2. kd, tl 180 – 183) ja ka sellele istungil lisatud taotluste, teeside ja kõnedega (
3. kd, tl 184-204,
4. kd, tl 1-29). Kohus ei tuvastanud, et kannatanu või mõni tema esindaja oleks sellel kohtuistungil, kus kannatanu esindaja täpsustas oma sõnul hagi protokolliliselt, mingi sellesarnase avaldusega esinenud. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Kasaku kõne on protokollitud järgmiselt (
5. kd, tl 182): „Kannatanu esindaja Kasak kannab ette kohtuvaidluste kõne. Kannatanu esindaja Kasak: Palume tekitatud kahju 20 760 eurot välja mõista kohtualuselt. Menetluskulud samuti, mis me täna esitasime.“ See summa vastab kohtule esitatud hagiavaldusele (
6. kd, tl 190-192), kust nähtub ühtlasi üheselt, et nimetatud summa moodustub vaidlusaluse sõiduki BMW X5 hinnast 9000 eurot ja ülejäänus tagastamata veiste hinnast. Ringkonnakohus ei tuvastanud soovi seda nõuet mingil moel korrigeerida isegi kohtuistungi audiosalvestuselt. Tuleb tõdeda, et kannatanu ei öelnud oma apellatsioonis, kus võiks väidetav „täpsustus“ olla taasesitamist võimaldaval viisil talletatud.
7. Kuigi prokurör ei saa selles küsimuses esineda kannatanu eest, ei tuvastanud kohus ka prokuröri taotluste seast sellist, mis oleks viidanud kannatanu haginõude vähendamisele ja talle sõiduki tagastamisele. Tuleb tõdeda, et kohtuistungi protokoll ja prokuröri lisatud kõne on ses küsimuses pisut vastuolulised, aga vaidlusaluses küsimuses siiski kumbki kannatanu väiteid ei kinnita. Istungiprotokolli kohaselt ütles prokurör kõnes mh järgmist: „Tsiviilhagi on põhjendatud ja palun selle süüdistatavale Otti välja mõista maastur BMW X5 konfiskeerida“ (
8. kd, tl 181). Prokuröri lisatud kirjalikes teesides on taotletud sõiduki konfiskeerimist, aga ühtlasi konfiskeeritava vara vähendamist ja sõiduki tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jätmist; samas tekstis palub prokurör mõista kannatanule välja tsiviilhagi summas 20 760 eurot (
9. kd, tl 201-202). 23
10. Seega pole kannatanu esindaja väidetud „protokollilist hagi“ (st. soovi vähendada nõude suurust ja taotlust tagastada sõiduk) protokollitud ja seda pole võimalik leida ka muul taasesitataval viisil. Tõdedes sama, mida Riigikohus on leidnud kohtuotsuses nr 3-1-1-38-12, tuleb vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle lahendada

§-s 158 sätestatud korras. Kui kohtumenetluse pool pole kolme päeva jooksul pärast kohtuistungi protokollile allakirjutamist esitanud taotlust selle parandamiseks, on ta nõustunud olukorraga, et kriminaalasja lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele.

§-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7).

1. Kohtukolleegium ei pea võimalikuks järeldada, et maakohus pidi mingil eelnevast sõltumatul põhjusel olema veendunud, et kannatanu soovib sõiduki tagastamist ja haginõude vähendamist. Sõiduk oli menetluses olnud mitmeid aastaid arestitud konfiskeerimise (st riigi omandisse pööramise) tagamiseks ja asunud politseiparklas. Kannatanu oli järjepidevalt nõudnud sõiduki hüvitamist rahas, väljendamata sellega seoses mingit muud soovi. Kuna kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele, siis ei pea olema tegu üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Näiteks on kriminaalmenetluses võimalik esitada vindikatsiooninõue (AÕS § 80), alusetust rikastumisest tulenev nõue (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõue (VÕS § 108). (RKKKo 3-1-1-3-10, p 24 ja 3-1-1-97-10, p 16.) Nii on võimalik, et (eeldatav) kannatanu esitab kriminaalmenetluse lõppu ära ootamata kahtlustatava või teise kannatanu vastu tsiviilkohtumenetluse korras vindikatsioonihagi (AÕS § 80 alusel) või valduse kaitse hagi (AÕS § 45 lg 1 alusel), nõudes vastavalt kas oma omandiõiguse tunnustamist ja asja tagastamist enda valdusse (AÕS § 80) või kitsalt enda valduse taastamist (AÕS § 45 lg 1). Samuti võib kannatanu esitada tsiviilkohtusse hagi näiteks tühise või tühistatud tehingu tagasitäitmiseks, sh asja valduse tagastamiseks alusetu rikastumise sätete järgi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 31-1-3-10, p 27). Tsiviilasjas tehtud kohtuotsus, millega on mõni sellistest nõuetest rahuldatud, annab kriminaalasja menetlejale aluse tagastada asitõend kohtuotsuse kohaselt õigustatud isikule niipea, kui kriminaalmenetluslik vajadus asitõendi hoidmiseks ära langeb. Midagi sellist kannatanu ei teinud. Saab mõistlikult eeldada, et kui sõiduk on aastaid seisnud politseiparklas, ei pruugi tema väärtus vastata enam ootustele. Kohus oli õigustatud järeldama, et kannatanu ei soovigi sõidukit tagasi ja eelistab siiski selle väärtuse hüvitamist rahas. Seega sai kohus õigustatult järeldada sedagi, et kannatanu – keda esitas kohtuistungil kvalifitseeritud vandeadvokaat – teadlik ja läbikaalutud õiguslik positsioon on mitte taotleda sõiduki tagastamist.
4. Kokkuvõttes olid

§ 126

lg 3 p 6 kohaldamise õiguslikud eeldused täidetud ja kohtu sellekohane otsustus korrektne. Kohtule ei saa ette heita põhjenduste esitamata jätmist, miks ta tsiviilhagi muudetud nõudega ei nõustu, sest sellist muudetud nõuet ei esitatud. Ka kannatanu esindaja ise pole apellatsioonis osundanud, kust kriminaaltoimikus peaks kohus sellise muudetud nõude leidma. Sõiduki riigi omandisse jätmine oli kohtu kaalutlusotsus. Võib diskuteerida, kas mõni teine (näiteks prokuröri taotletud) toimimisviis olnuks otstarbekam, aga eriarvamused viimases küsimuses ei muuda kohtu praegust juriidiliselt korrektset otsust vääraks. Ringkonnakohus ei tuvasta kohtu menetlus- ega materiaalõiguslikku eksimust, mistõttu

§ 338ei võimalda maakohtu otsust sõidukiga BMW toimimise osas muuta.

Kannatanu esindaja ja kolmanda isiku esindaja apellatsioonid jäävad rahuldamata. V

1. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et kohus leidis ekslikult, et kaitsja esitas taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks peale kohtuliku uurimise lõpetamist s.o kohtulike vaidluste kestel ja seega hilinenult. Nagu SKHS § 18 lg 1 ette näeb ja kohus otsuses viitab, esitab 24 isik kriminaalasja kohtumenetluse kestel taotluse kahju hüvitamiseks kohtule ning taotlus esitatakse maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Praeguses asjas kinnitab kohtuistungi protokoll (
2. kd, tl 181, taotlus ise tl 184-185) üheselt, et kaitsja esitas taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks enne seda, kui kohus lõpetas kohtuliku uurimise. Seejuures nähtub protokollist, et kohtuliku uurimise lõpus tegi kohus istungis veel vaheaja, et prokurör saaks taotlusega tutvuda, seejärel küsis prokuröri arvamust selle kohta ja alles siis lõpetas uurimise, minnes üle vaidlustele. Seega esitati taotlus kahtlemata õigeaegselt, kohus jättis selle alusetult läbi vaatamata ja selles osas tuleb maakohtu otsus

§ 338

p 3 ja § 339 lg 2 alusel tühistada, sest SKHS § 18 lg-s 1 sätestatut eirates jäi taotlus põhjendamatult läbi vaatamata..

1. Ringkonnakohus vaatab esitatud taotluse läbi ja lahendab selle sisuliselt. Taotluse sisuline läbivaatamine oleks ringkonnakohtu pädevuses ka SKHS § 21 kohaselt, kuna antud juhul jäi taotlus maakohtus lahendamata esitajast sõltumatul mõjuval põhjusel (SKHS § 21 lg 1). Kaitsja esitatud taotluses on nõutud hüvitist kahel alusel. SHKS § 5 lg 1 alusel esitatud kahjunõue seoses isiku õigeksmõistmisega või menetluse lõpetamisega kahtlustatavana kinnipidamise eest kahju hüvitamisega jääb rahuldamata seetõttu, et kohus ei mõista E. Ottit õigeks ega lõpeta ka menetlust. Kaitsja poolt SHKS § 7 lg 1 alusel esitatud kahjunõue vajab aga lähemalt käsitlemist.
2. Käesolevas asjas oli E. Otti kahtlustatavana kinni peetud 14.02.2017 kell 19:45 – 16.02.2017 kell 17:20 (
3. kd, tl 180-181). Kaitsja on seisukohal, et antud juhul langes Erki Oti kahtlustatavana kinnipidamise alus ära juba
4. veebruaril 2017, mil talle kohaldati tõkendina elukohast mittelahkumise keeldu, kuid teda viivitamatult ei vabastatud, vaid temalt võeti veel alusetult vabadus üheks ööpäevaks. Kriminaalasjas on tõepoolest 15.02.2017 koostatud elukohast lahkumise keelu kohaldamise määrus (
5. kd, tl 183-184), mida on tutvustatud Erki Ottile 15.02.2017 allkirja vastu; määruses on elukohana, kust E. Otti ei tohi lahkuda, käsitletud XXX. Kaitsja toonitab, et kahtlustatava suhtes oli ajavahemikul
7. 2017 kuni
9. 2017 kohaldatud kaks tõkendit, neist üks isiku põhiõigusi võimalikult jämedalt riivav, mistõttu temalt oli ebaseaduslikult võetud vabadus. Ka ei tolereeri kehtiv õigus ega teadaolev kohtupraktika kaitsja sõnul kahe tõkendi üheaegset kohaldamist. Eelkirjeldatud viisil Erki Otti menetlusliku kohtlemisega on kaitsja hinnangul tegu menetleja menetlusõiguse süülise rikkumisega, mis tuleb Erki Ottile hüvitada sõltumata asja lõpptulemusest (SKHS § 7 lg 1). Kaitsja palub ringkonnakohtul määrata hüvitis omal äranägemisel.
10. SKHS § 7 lõige 1 näeb ette, et kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. SKHS § 11 lg 2 kohaselt hüvitatakse füüsilisele isikule § 7 juhtudel mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus, teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud, on kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust, või on rikutud tema sõnumi saladust või teotatud tema au või head nime. Kuna hüvitist soovitakse seoses E. Ottilt süüteomenetluses vabaduse võtmisega, siis on vähemalt üks eeldus hüvitamisnõude esitamiseks täidetud.
11. Hüvitis saab olla võimalik ainult ja üksnes siis, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust. Järelikult on kahjunõude rahuldamise eelduseks, et menetleja rikkus E. Otti vabadust võttes süüliselt menetlusõigust. Ringkonnakohus on erinevalt kaitsjast seisukohal, et SKHS §-s 7 nõutavat menetleja konkreetset süülist rikkumist ei ole võimalik sedastada.
12. Ei ole vaidlust selles, et menetleja oli teinud elukohast lahkmise määruse päev enne E. Otti kinnipidamiselt vabastamist ja seda siis ka E. Ottile tutvustanud. Ei saa olla ka vaidlust selles, et E. Otti ei saanud alluda elukohast lahkumise keelule, mis kohustas teda viibima XXX, enne kui seesama tõkendimääruse koostanud uurimisasutus ta 16.02.2017 pärastlõunal vabastas. Seega sai 15.02.2017 määrus täidetavaks üksnes 16.02.2017 õhtul ja E. Otti ei olnud enne seda sellest tulenevatele kohustustele reaalselt allutatud. Neil põhjustel ei näe ringkonnakohus iseenesest 25 selles, et samaaegselt toimis kahtlustatavana kinnipidamine ning oli tehtud elukohast lahkumise määrus, mingisugust olemuslikku vastuolu.

ega ükski teine seadus ei keela sellist olukorda. Kahte tõkendit tavaliselt ajas paralleelselt ei vormistata ega kohaldata, sest tõkendite valik on kehtivas seaduses sedavõrd napp, et see poleks lihtsalt loogiline, võimalik või vajalik, mitte sellepärast, et seadus seda keelab. Seejuures pole mitme vabadust piirava menetluse tagamise vahendi üheaegne kohaldamine täiesti välistatud – näiteks jaatab seadus vahistamise (

§ 130

) ja vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute (

§ 138) üheaegset kohaldamist.

Ka Riigikohus on sedastanud, et „mitme tõkendi, mis ei välista üksteist, samaaegne kohaldamine on otsesõnu lubatud

§ 135

lg-s 51 sätestatuga ega muuda ühte neist õigusvastaseks“ (RKKKm 3-1-1-34-16, p 31, kusjuures seisukoht anti justnimelt SHKS taotluse kontekstis). Seega ei ole kaitsja väide, et kehtiv õigus ega kohtupraktika kahe tõkendi üheaegset kohaldamist ei tolereeri, päris hästi mõistetav, sest ta ei viita ühelegi kohtupraktika näitele ega seadusesättele, mis sellist tolerantsivaegust demonstreeriks.

1. Kuivõrd tegelikult kuni 16.02.2017.a kella 17:20-ni elukohast lahkumise keeldu E. Ottile faktiliselt ei kohaldatud (menetleja ise takistas tal elukohta minemast), siis pole põhjust väita, et selliselt kohaldatuna (vormistades elukohast lahkumise keelu määruse päev enne isiku vabastamist) välistanuks kaks menetluse tagamise vahendit teineteist. Ainus tegelik küsimus saab olla see, kas menetlejal oli E. Otti vabaduse võtmiseks ajavahemikul 15.02.2017 kuni 16.02.2017 kell 17:20 õiguslik alus. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et määrav on see, kas kahtlustatavana kinnipidamise protokollis alusena märgitud oht, et isik võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada, langes ära enne tema tegelikku vabastamist.
2. Kahtlustatava kinnipidamise protokollile kehtivate nõuete kohaselt (

§ 218

lg 1) kantakse isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kinnipidamise alus viitega

§ 217lõigetele 2 ja 3.

Kõnealusel juhul sisaldab protokoll vabaduse võtmise kestvust mõjutava alusena viidet

§ 217

lg 3 p-le 4 - kahtlustatav võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada. Seadus ei nõua kahtlustatavana kinnipidamise protokollis selle järelduse põhjendamist. Arvestades, et kohtu loata kahtlustatavana kinnipidamine pole kuigi intensiivne põhiõiguste riive (see ei saa kesta üle 48 tunni, nagu ka PS § 21 lg-s 2 täheldatud), võib kinnipidamise aluse kirjaliku põhistamise nõude puudumist pidada mõistlikuks. Mõistagi peab selline ohuhinnang olema siiski põhjendatud, isegi kui põhjendusi protokollis kirjalikult ei esitata. Kohus saab nüüd toimikumaterjalide pinnalt hinnata, kas kahtlustatava (jätkuva) kinnipidamise eelduseks olnud

§ 217lg 3 p-s 4 nimetatud oht oli olemas ja äratuntav ex ante ehk kinnipidamise ajal.

1. Tutvunud asja materjalidega, tõdeb kohus, et uurimisasutusel oli 15.-16.02.2017 põhjust eeldada, et E. Otti võib asuda menetlust takistama. Ringkonnakohus ei soostu kaitsja väitega (
2. kd, tl 185p), et ainuüksi see, et „kriminaalmenetlusest johtuvalt juba järgmisel päeval oli menetluses see „oht“ möödas“, tähendab, et ohtu polnud. See, et uurimisasutuse ohuhinnang erines päevade, tundide ja vahest isegi minutite seisuga, viitab pigem sellele, et ohu olemasolu hinnatigi konkreetsest olukorrast lähtuvalt ja seda konkreetsemalt. See, et vahistamise puhul on kombeks hinnata ohu püsivust seaduses sätestatud maksimumtähtajast lähtudes lausa kaks kuud ette, ei tähenda, et see on ainuõige viis ja selliselt tuvastatud oht reaalsem ja veenvam. Kui kriminaalasjas tehakse parasjagu intensiivseid paralleelseid menetlustoiminguid, mis kahtlustatavana kinnipidamise faasis võib nii olla, siis võib olukord muutuda minutitega. Siin tuleb pöörata tähelepanu sellelegi, et E. Otti vabastati kell 17:20, mitte aga kell 19:45 ehk kellaajal, kuhumaani teda seadus tegelikult võimaldas kinni pidada. Seegi osutab sellele, et menetleja ei pidanud teda kinni mitte seepärast, et ta „lihtsalt sai seda teha“, vaid seepärast, et nii kaua oli vaja.
3. Toimikust nähtub järgmist. 03.02.2017 esitas prokurör kohtule taotluse (süüdistuses nimetatud) veiste arestimiseks konfiskeerimisnõude täitmiseks (
4. kd, tl 50 – 54), kahtlustuse alusel, mis sisuliselt langeb kokku hilisema süüdistusega ja mille sisuks on veiste ja kahe 26 transpordivahendi omastamine E. Otti poolt. Nagu süüdistusestki järeldub, on olnud alust arvata, et omastamise käigus viidi omanikule teadmata tema lehmad kinnistult ära ja osa viidi tapamajja, samuti üritati viia ära sõidukit, samuti tehti erinevaid kandeid ja tehinguid vara osas. Taotluses märgitakse mh: „Tõsiasi, et riigi konfiskeerimisnõude täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks, tuleneb kriminaalmenetluse käigus ilmnenud kahtlustatava E. Otti tegevusest. Kahtlustatava käitumisest nähtuvad vara võõrandamise ja seeläbi vara tegelikku omanikku varjavad ja võimalikku konfiskeerimist takistada püüdvad toimingud nii sõiduki BMW X5 kui veiste osas. Sõidukiga BMW X5 lühikese aja jooksul teostatud toimingud ilmestava ühemõtteliselt kahtlustatava soovi vältida vara konfiskeerimist. On alus arvata, et

§ 401

lg 1 mõttes kolmanda isiku Männiku piimalambad OÜ esindajad tunnevad kahtlustatavat ning suhtlevad E. Ottiga, mistõttu saades teada kuriteokahtlustusest, võib E. Otti paluda korraldada veiste võõrandamise, nende varjamise või veiste kui asjade realiseerimise tapamajas.“

1. Kohus rahuldas taotluse 09.02.2017 ja arestis veised (
2. kd, tl 60-67). 14.02.2017 koostas prokurör määruse, mille alusel siseneda valdaja tahtest sõltumata Lüganuse vallas Soonurme külas asuvale kinnistule, et saada sealt kätte arestimääruses nimetatud veiseid, kellest osa asus uurimise andmetel just sellel kinnistul (
3. kd, tl 70-72); määrusel on eeluurimiskohtuniku resolutsioonmäärus. Toimikus on ka vara arestimise protokoll (
4. kd, tl 73-80), kust nähtub, et arestimismääruses nimetatud lehmad kirjutati üles, vaadati veterinaari poolt läbi, fotografeeriti ja anti hoiule 16.02.2017 vahemikul kell 13:00 – 15:
5. Protokollile on kirjutanud alla 8 inimest, kes ka toimingus osalesid (mh veterinaar, KOV esindaja), sh kahtlustatav Erki Otti, kellele anti hoiule üks lehm. Protokollist nähtuvalt oli toimingu tegemise koht Lüganuse vald, Soonurme küla. Paralleelselt toimus samade päevade jooksul ka sõiduki BMW X5 arestimine (
6. kd, tl 67-95), kusjuures nimetatud arestimismäärus vaidlustatigi OÜ Joyce poolt (seaduslik esindaja E. Otti vend DD) ja see jõustus alles 2017.a märtsis ringkonnakohtu poolt tehtud muudatustega.
7. Neist asjaoludest saab kõhklusteta järeldada, et kahtlustatavat oli vaja kinni pidada eeskätt vara arestimise tagamiseks. Kuna E. Ottit oli alust kahtlustada varasemates aktiivsetes sammudes vaidlusaluse vara valduse ja omandi muutmiseks või hägustamiseks, oli menetlejal vaja tagada kontroll selle üle, et vara leitaks, identifitseeritaks ja protokollitaks, ilma et E. Otti saaks seda takistada. Arvestades mh toimingule kaasatud isikute hulka, selle läbiviimise kohta ja logistikat (kriminaalasja menetles Ida-Harju politsei Tallinnas resideeruva prokuröri juhtimisel ja Tallinnas resideeruva eeluurimiskohtuniku kontrolli all, samas kui uurimistoiming tuli läbi viia Lüganuse vallas, so ca 140 km kaugusel), on arusaadav, et toimingu korralikuks tegemiseks läks veidi aega.
8. Üksiti on suurema süvenemisvajaduseta mõistetav, miks ei olnud põhjendatud E. Otti vabastamine kinnipidamiselt juba
9. veebruarile eelneval õhtul, kui arestimääruse täitmine oli planeeritud
10. veebruarile. Nimelt nähtub kõigest eelnevast, et arestitud veised asusid E. Otti kodukülas X vallas. Kui juba kahtlustuses heideti E. Ottile ette veiste omaniku teadmata sihilikku äravedu ühest maakonnast teise, siis on mõistetav, et menetleja ei saanud olla kindel, et E. Otti seda menetlustoimingule eelneva öö jooksul uuesti ei tee. Kokkuvõttes sai vara arest siiski täidetud E. Otti seadusega lubatud 48 h kinnipidamise jooksul ja seejärel ta ka vabastati. Vaadates arestimisprotokolli, on kohtul alust arvata, et 16.02.2017 oli E. Otti juba suurema osa päevast oma kodukülas, X külas, kus viidi läbi ka menetlustoiming, lihtsalt ta viibis seal menetleja valve all ja olemata vaba. Vastupidist pole ka kaitsja väitnud.
11. Eelnevast tulenevalt pole kohtul põhjust kahelda, et E. Otti oli kuni 16.02.2017 kella 17:20ni kinnipeetav põhjusel, et ta võis menetlust – täpsemalt: vara arestimist – takistada. Kinnipidamine kestis isegi lühemat aega kui seaduse alusel oleks lubatud. Kohus ei sedasta prokuratuuri või uurimisasutuse süülist menetlusõiguse rikkumist. SKHS § 7 lg 2 kohaselt vabaneb menetleja vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi, ning antud juhul on menetleja süü puudumine tõendatud menetleja poolt koostatud ja kohtumenetluses kohtule esitatud 27 kriminaalasja materjalidest. Võib loomulikult küsida, miks uurimisasutus vormistas elukohast lahkumise keelu juba päev varem, s.o. 5.02.2017, aga arvestades eelmises punktis kirjeldatud asjaolusid, võib loogiliselt järeldada, et kuna 16.02.2017 tööpäev oli planeeritud sõiduks IdaVirumaale ja karjamaal lehmade loendamisele, siis oli see lihtsalt praktiline otsus. Kohtu hinnangul võis see tõesti tekitada hiljem menetlusdokumentide kõrvutamisel mõningast segadust, aga selles pole midagi ebaseaduslikku. Olukord, kus seaduslikud menetlustoimingud tekitavad inimeses negatiivseid emotsioone, muret ja ebakindlust, on kahetsusväärne, kuid ei anna SKHS § 7 kohaselt alust kahjunõudeks.
12. Eelnevast tulenevalt jätab Tallinna Ringkonnakohus E. Otti kaitsja taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitamiseks

§ 190p 3 ja 306 lg 1 p 16 ning SKHS § 7 alusel rahuldamata.

VI 99. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes

§ 313

lg 1 p-le 121, 37 lg 1 p-le 4, § 338 p-le 3, § 339 lg-le 2 ning § 340 lg 2 p-le 6 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada, osas, kus maakohus jättis kaitsja taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks läbi vaatamata (otsuse resolutiivosa p 14). Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, jättes nimetatud taotluse rahuldamata. Seega rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni osaliselt.

1. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kannatanu ja kolmanda isiku esindajate apellatsioonid jäävad rahuldamata.
2. E. Otti kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg on esitanud taotluse jätta kaitsealuse kulud valitud kaitsjale ringkonnakohtus riigi kanda.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-1-1-38-16, p 74, RKKKm, 1-19-8262, p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.
5. Kaitsja põhjendab taotlust maakohtu otsusega tutvumise ja otsuse, kaitseteeside ja Riigikohtu praktika võrdleva analüüsiga (kaks tundi) ning apellatsiooni koostamise ja esitamisega (kümme tundi), lisaks õigusteenusekulu 5%. Arvestades tunnitasu suurust 110 eurot, taotleb advokaat kokku tasu 12 tunni eest 1386 eurot. Taotluse kohaselt on nimetatud summa laekunud advokaadibüroo kassasse. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust osaliselt põhjendatuks. Taotlus on täielikult põhjendatud osas, mis puudutab maakohtu otsusega tutvumist ja selle analüüsimist. Maakohtu otsus on 27 lk pikk, selle lugemine võib nii kaua kesta tõesti. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus kaitsja hinnanguga sellele, milline oli apellatsiooni koostamisele ja esitamisele kulunud põhjendatud töömaht. Kaitsja taotluses märgitud õigusteenuse tasu suurus ei vasta kolleegiumi hinnangul käesoleva apellatsiooni mahule ja põhjendatuse tasemele. Apellatsioon ise on küll koostatud 12-l lehel, kuid teksti on selles ebaproportsionaalselt vähe, seda enam uudset teksti. Kaks esimest lehte on ülevaade juba toimunud menetlusest,
6. lehekülg kompileerib lihtsalt Riigikohtu lahendite tsitaate, neid konkreetse asjaga seostamata, järgnevalt kattub apellatsioon 28 suuresti kaitsja kohtukõne teesidega (
7. kd, tl 1-12). Apellatsiooni vormistus (suur šrift, laiad vahed ridade ja lõikude vahel) laseb sellel paista mahukamana, kui see tegelikult on. Seejuures sisaldab apellatsioon valdavalt argumente, milles ringkonnakohus apellatsiooni põhjendatuks ei pea. Üksiti jääb ebaselgeks, miks ja millist töömahtu nõudis kaitsjalt lisaks apellatsiooni koostamisele ka selle esitamine – arvestades, et apellatsioon esitati elektrooniliselt, ei saanud see üle minuti võtta. Kaitsja töötunnihinnaks on arvestatud 110 eurot (lisandub 5% õigusteenusekulu), mis on kohtupraktikast tulenevalt adekvaatne. Kokkuvõttes peab kriminaalkolleegium apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise mõistlikuks kuue tunni ulatuses (millest neli tundi apellatsiooni koostamise eest). Kuna ringkonnakohus teeb kaitsja apellatsiooni alusel

§ 337

lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad

§ 185lg-st 1 tulenevalt menetluskulud riigi kanda.

103.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Tasu hüvitamist on taotlenud seetõttu ka kolmanda isiku ja kannatanu lepingulised esindajad. Kolmanda isiku OÜ Joyce esindaja vandeadvokaat Tanel Mällase taotluse ja lisatud arve kohaselt on juriidilisele konsultatsioonile apellatsioonmenetluses kulunud 5 t