← Eesti

3-21-259/10

Obsah (6)§ 235§ 108§ 152§ 204§ 203§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 23. märts 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-259 XX kae

§ 235lg 1).

Määruse punkt 1 ei ole edasikaevatav (

§ 235lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 20.01.2021 lahkumisettekirjutusega nr 1052238984 kohustati XX lahkuma Eesti Vabariigist 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 19.02.
  3. XX esitas 04.02.2021 Tallinna Halduskohtule lahkumisettekirjutuse nr 1052238984 tühistamiseks. kaebuse PPA 20.01.2021 3-21-259
  4. PPA teatas 15.02.2021 kirjas, et 10.02.2021 otsusega anti XX-le pikaajaline D-viisa kehtivusega 10.02.2021–14.08.
  5. XX sai viisakleebise kätte 11.02.
  6. Eeltoodu tõttu on PPA 20.01.2021 ettekirjutus kehtivuse kaotanud (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS) § 13 lg 1). Seega esineb halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 152 lg 1 pst 4 tulenev alus menetluse lõpetamiseks. Lahkumisettekirjutuse kehtivuse kaotamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid viisataotluse rahuldamisest, mistõttu ei saa menetluskulusid vastustajalt välja mõista (

§ 108lg 6).

4. XX kinnitas 16.02.2021 vastuses, et nõustub menetluse lõpetamisega

§ 152

lg 1 p 4 alusel ning palus mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 1500 eurot menetluskulude katteks. Kaebaja oli sunnitud esitama kaebuse PPA õigusvastase tegevuse tulemusena. PPA on enda tegevuse õigusvastasust tunnistanud, sest tühistas viisa mitteandmise otsuse ja tegi uue otsuse viisa andmise kohta, mis tõi kaasa lahkumisettekirjutuse kehtetuks muutumise.

  1. PPA leidis 26.02.2021 vastuses, et menetluskulusid ei tuleks vastustajalt välja mõista. Lahkumisettekirjutus kaotas kehtivuse viibimisaluse saamise tõttu (VSS § 13 lg 1), mis ei olnud haldusasja esemeks. Viibimisaluse saamine toimus eraldiseisva menetluse raames, mille ajend ei tulenenud kohtumenetlusest, vaid XX taotlusest. Viisamenetluse küsimused, sh vaidemenetlus, ei kuulu kohtuliku kontrolli alla (välismaalaste seaduse (VMS) § 10018). Seega ei ole määrav, kas PPA keeldus isikule viisa andmisest õiguspäraselt või mitte. Lahkumisettekirjutus koostati kaebajale, sest ta viibis Eestis ebaseaduslikult (VSS § 2 lg 1). Kuigi kaebajal oli õigus viibida Eestis pikaajalise viisa taotlemise ajal (VMS § 623), ei olnud tal seda õigust pikaajalise viisa andmisest keeldumise vaidlustamise ajal (VMS § 1002). Kaebaja viibis Eestis pikaajalise D-liiki viisa alusel perioodil 18.11.2019–02.10.
  2. Perioodil 03.10.2020–30.12.2020 viibis XX Eestis viisavabalt. Uue pikaajalise viisa taotluse esitas kaebaja 30.12.2020, s.o viisavaba viibimisperioodi lõppedes. Kaebaja pidi arvestama, et viisa taotlemisega võib kaasneda vaidlustamise menetlus, mille ajal ei ole tal õigust riigis viibida. Kaebaja eiras seadusest tulenevat lahkumiskohustust (VSS § 3 lg 2), mistõttu tuli vastustajal koostada lahkumisettekirjutus (VSS § 7 lg 1). Seega ei saa PPA-lt menetluskulusid välja mõista. Alternatiivselt tuleb väljamõistetud menetluskulusid vähendada.
  3. Tallinna Halduskohtu 02.03.2021 määrusega lõpetati haldusasja nr 3-21-259 menetlus (p 1), jäeti XX menetluskulude vastustajalt väljamõistmise taotlus rahuldamata (p 2) ning tagastati tasutud riigilõiv (p 3). Kaebaja nõustus menetluse lõpetamisega. XX menetluskulude väljamõistmise taotlus jääb rahuldamata. Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei tinginud kaebuse esitamine. Lahkumisettekirjutuse koostamise ajal ei olnud kaebajal seaduslikku alust riigis viibimiseks. Seaduslik alus tekkis 10.02.2021 ning viibimisaluse saamise korral kaotab lahkumisettekirjutus kehtivuse (VSS § 13 lg-d 1 ja 2). Kaebuselt tasutud riigilõiv kuulub tagastamisele. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  4. XX palub 17.03.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 02.03.2021 määruse resolutsiooni p 2 ning teha uus määrus, millega rahuldada menetluskulude väljamõistmise taotlus. Kaebajale tehti lahkumisettekirjutus ennatlikult, sest tal oli lahkumisettekirjutuse kättesaamise ajal õigus vaidlustada viisa andmisest keeldumise otsus (kuni 15.02.2021). Kui PPA oleks 2

(4)3-21-259 sellest keeldunud, oleks kaebajal olnud õigus esitada avaldus otsuse teistkordseks läbivaatamiseks 30 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest arvates. PPA rahuldas avalduse ning tegi uue otsuse, millega andis kaebajale viisa. Kaebaja avalduse rahuldamise ja uue otsuse tegemisega on PPA möönnud, et esimene otsus ei olnud õiguspärane. Lahkumisettekirjutus koostati, sest kaebaja viibis Eestis formaalselt ebaseaduslikult. Kui kaebaja ei oleks kaebust esitanud ning PPA oleks lahkumisettekirjutuses ettenähtud tähtaja saabumisel alustanud toiminguid tema riigist välja saatmiseks, oleks kaebaja õigusi rikutud. Kaebaja Eestis viibimine muutus ebaseaduslikuks PPA õigusvastase tegevuse tulemusel. Kui PPA oleks kohe teinud õiguspärase otsuse, ei oleks PPA saanud teha lahkumisettekirjutust. Kaebaja esitas viisa pikendamise taotluse viisa kehtivuse ajal. Kaebajale polnud teada, kui kaua kulub PPA-l aega taotluse läbivaatamiseks, mistõttu eeldas kaebaja, et taotluse esitamisel on oluline üksnes selle esitamine viisa kehtivuse ajal. Samas ei ole taotluse esitamise aeg oluline, sest PPA ei jätnud taotlust rahuldamata selle esitamise kuupäeva tõttu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab

§ 204lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 203

lg 1), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

9. Ringkonnakohtus on vaidluse all, kas kaebaja taotlus esindaja kulude väljamõistmiseks jäi ebaõigesti rahuldamata. Halduskohus lõpetas asja menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel.

§ 108

lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

§ 108

lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (Riigikohtu 05.11.2013 määrus asjas nr 3-3-1-50-13, p 12). Vastustaja ei peaks kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega (st tegemist ei olnud sisuliselt kaebuse õigeksvõtmisega), vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2019 määrus asjas nr 3-17-2285, p 10; 17.05.2018 määrus asjas nr 317-315, p 13; 23.08.2016 määrus asjas nr 3-16-612, p 15).

  1. Vaidlusalune lahkumisettekirjutus kaotas oma kehtivuse, sest kaebajale anti Eestis viibimiseks seaduslik alus (pikaajaline viisa; VSS § 13 lg 2). Seega ei ole tegemist olukorraga, kus vastustaja oleks sisuliselt nõustunud kaebusega. Kuigi vaidlusaluse ettekirjutuse mõju ammendus pärast kaebuse esitamist, ei toimunud see kaebuse esitamise tõttu. Pikaajalise viisa väljastamisest keeldumise otsuse vaidlustamisel ning kaebuse rahuldamisel oleks ettekirjutuse mõju ammendunud ka siis, kui kaebaja poleks lahkumisettekirjutust vaidlustanud.
  2. Teistsugusele seisukohale asumiseks ei anna alust see, et kaebaja 04.02.2021 avaldus lahendati pärast kaebuse esitamist. Puudub alus väita, et kohtusse pöördumiseta oleks taotlus jäänud rahuldamata. Kaebaja saabus Eestisse 18.11.2019 D-viisa alusel (kehtivusega 15.11.2019–02.10.2020). Perioodil 03.10.2020–31.12.2020 viibis kaebaja Eestis viisavabalt. XX esitas 30.12.2020 taotluse pikaajalise viisa saamiseks, mille väljastamisest keelduti PPA 05.01.2021 otsusega. Kaebaja esitas 04.02.2021 avalduse 30.12.2020 viisataotluse uueks 3

(4)3-21-259 läbivaatamiseks, mis rahuldati. 10.02.2021 väljastati XX-le D-viisa kehtivusega 10.02.2021– 14.08.
  1. PPA on õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et 05.01.2021 viisa väljastamisest keeldumise otsuse vaidlustamise ajal ei olnud kaebajal õigust Eestis viibida (vt VMS §-d 1002 ja 10011). Üksnes juhul, kui välismaalane on taotlenud viibimisaja pikendamist viisa kehtivusajal, on tema Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal (VMS § 69). Seega ei oma tähtsust aeg, millal kaebaja viisa väljastamisest keeldumise otsuse vaidlustas ning kas lahkumisettekirjutus väljastati vaidlustamistähtaja jooksul. Lahkumisettekirjutuse väljastamise ajal puudus kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks (vt ka VSS § 7 lg 1). PPA 05.01.2021 otsust, mis 04.02.2021 avalduse rahuldamise tagajärjel kehtetuks tunnistati, ei ole praeguse haldusasja raames vaidlustatud.
  2. Asjaolu, et PPA oleks võinud lahkumisettekirjutuses ettenähtud tähtaja saabumisel alustada toiminguid kaebaja riigist välja saatmiseks ning isiku riigist välja saata, ei ole asja lahendamisel määrav. Kuigi kaebajale ei saa iseenesest ette heita seda, et ta vaidlustas lahkumisettekirjutuse halduskohtus (sh taotles esialgse õiguskaitse kohaldamist), ei olnud PPA toimingud kaebajale pikaajalise viisa väljastamisel seotud praeguse haldusasja menetluse lõpetamisega. Seega ei oma kaebaja väited õiguste rikkumise kohta tema võimalikul Eesti Vabariigist väljasaatmisel menetluskulude jaotamisel tähtsust.
  3. Eelnevast tulenevalt jättis halduskohus kaebaja taotluse esindajakulude vastustajalt välja mõistmiseks õigesti rahuldamata. XX määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.