MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht
(2)Kohtul ei ole alust lahendada kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõuet üksnes juhul, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti „ületühistamine“ ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vt Riigikohtu 28.10.2020 määruse nr 3-20-580 p 11 ja seal viidatud praktika). Kaebaja on alates 12.05.2021 vanglast vabanenud, mistõttu on käskkirjade mõju kaebaja suhtes ammendunud ja kaebajal puudub sellest tulenevalt õiguskaitsevajadus. Käskkirjad, mis keelavad kinnipeetu osakonnasisesed vältimatud saatmised ja millega kohaldati kinnipeetu suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid vanglas viibimise ajal, ei saa vanglast vabanenud isikule enam mõju avaldada. Nende käskkirjade alusel ei ole võimalik otsustada ka kaebaja tulevikus vanglasse sattumisel n.o isolatsiooni paigutamine või ka täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine. Kohtud on ka varasemalt sarnastel asjaoludel jätnud kaebuse läbi vaatamata (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2017 määrus nr 3-16-1652 ja 27.06.2017 määrus nr 3-15-3226).
- Kaebaja selgitas 26.05.2021 kohtule tema õiguste jätkuva kaitse vajaduse osas, et isegi kui kaebajal õnnestub tulevikus vanglasse mitte sattuda, siis on sadu teisi inimesi, kes peavad sunniviisiliselt ebainimlikes tingimustes viibima. Kaebaja esitas ka muid seisukohti, mis kas ei põhjenda kaebaja õiguskaitsevajadust või on seotud vangla tegevusega, mille osas keeldus kohus kaebust menetlusse võtmast (vt 01.04.2021 määruse p 3-7 ja 9). Kohus kaebaja jätkuva õiguskaitsevajadusega mitteseotud väited kõrvale. Kaebajal ei ole õigust esitada populaarkaebust avalikes huvides või kolmandate isikute õiguste kaitseks, sh teiste kinnipeetavate õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Kaebaja saab kohtus kaitsta üksnes enda õiguseid.
- Ka tuvastamisnõue peab olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Ainuüksi kaebaja soov veenduda vangla käitumise korrektsuses või õigusvastasuses ei ole tuvastamisnõude kohtulikuks kontrolliks piisav. Kohtule ei nähtu kaebaja põhjendustest piisavat preventiivset õiguskaitse vajadust, sest isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu 27.10.2017 määruse nr 3-17-749, p 11). Ennetava huvi jaoks peab esinema reaalne risk, et isiku õigusi on rikutud ja edaspidi on võimalik, et selline risk realiseerib veelgi. Olukorras, kus kaebaja on vanglast vabanenud ja täiskasvanute seas kasvab koroona vastu vaktsineeritute osakaal, on kaebaja vanglas mistahes isolatsiooni suunamine hüpoteetiline olukord. Kohtule ei nähtu kaebusest ka muid eesmärke, kuidas vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine annaks kaebajale vanglast vabanenuna reaalse õigusliku kasu, õiguse või eelise. Arvestades eeltoodut, jätab kohus kaebuse kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu läbi vaatamata.
- Kohus andis kaebajale 01.04.2021 määrusega menetlusabi ja vabastas ta riigilõivu tasumisest. Muid menetluskulusid kohtule teadaolevalt asjas ei ole. Seetõttu jääb kaebaja riigilõiv menetluskuluna riigi kanda (HKMS § 118 lg 3) ja poolte võimalikud muud menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja on avalduses viidanud ka juriidilise abi vajadusele. Juriidilise abi andmist saab kohus kaaluda alles siis, kui kaebus on isiku õiguste kaitseks vajalik. Sealjuures tuleb arvestada ka halduskohtumenetluse põhimõtteid, sh uurimis- ja selgitamiskohustust ning riigi õigusabi andmise välistusi (RÕS § 7 lg 1 p-d 1, 2, 5 ja 6). Kohus leiab, et mittevaralise kahju nõudmise korral keeldumise alus laieneb ka võimalikule eelnevale samast või sarnasest eesmärgist kantud tuvastamiskaebusele. Kuivõrd juriidilise abi taotlus on kaebuse läbi vaatamata jätmise tõttu eduväljavaadeteta, ei anna kohus ka täiendavat tähtaega sellise taotluse korrektseks vormistamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 2